1-19-31/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2020 |
|
Jõu tarvitamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt on allutatud eriregulatsioonile. Isiku vastutusele võtmiseks KarS § 291 järgi peab muu hulgas hindama, kas ja kui, siis milliseid vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. (Vt RKKKo 3-1-1-106-13, p 11.) KarS §-s 291 sätestatud tunnust „ebaseaduslik“ sisustatakse eeskätt korrakaitseseaduse sätetega (vt ka nt RKKKo 1-17-1219/39, p 11 ja RKKKm 3-1-1-55-16, p-d 8-9). (p 13.)
Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)
Tavapäraselt eelneb vahetu sunni rakendamisele sellise võimalusega hoiatamine (KorS § 76 lg 1 ja § 78 lg 1), kuid KorS § 76 lg-s 2 sätestatud olukordades on vahetut sundi lubatud kasutada ka ilma sellise eelneva hoiatava haldusaktita. (p 14.)
Sõltumata sellest, milline on vahetu sunni lubatavuse alus, peab see alati jääma proportsionaalseks (vt RKKKo 1-17-1219/39, p 13). Korrakaitseorganil tuleb riiklikku järelevalvet teostades järgida KorS §-s 7 nimetatud põhimõtteid. (p 16.)
Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud kõnesoleva sätte tõlgendamisel seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)
Õigusabikulu tekkimist tõendab ka kohtutoimikule lisatud menetlusosalise esindaja õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestus ehk lepingu lisa, milles kirjeldatakse õigusabi osutamisel tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega, tasu arvestust ja selle maksmise tingimusi. (p 27)
|
| 1-17-1219/39
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.10.2018 |
|
KarS § 291 koosseisupärase teo moodustab erivahendi mistahes viisil kasutamine, mis ei ole kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. (p 8)
Vangistusseadus sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused (VangS § 1). VangS § 69 reguleerib kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist. Erivahendite kasutamist võimaldavad VangS §-d 69-701 ning § 41 nimetavad kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut. KorS § 42 lg 1 alusel kainenema toimetatud isik ei ole aga kinnipeetav, arestialune ega vahistatu. Seega ei laiene kainenema toimetatud isiku suhtes vahetu sunni rakendamisele vangistusseaduse sätted. (p 9)
Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib korrakaitseseadus, mille § 42 lg 1 kohaselt võib täisealise isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Üldised formaalsed eeldused vahetu sunni (sh erivahendi) kasutamise kohta on sätestatud KorS §-des 75-81. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamist reguleerib KorS § 42, mille lg 5 järgi on ka kainenema toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi ja seda nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadusandja on seega soovinud reguleerida kainenema toimetamist vajavate isikute suhtes vahetu sunni kasutamist korrakaitseseaduses. KorS § 42 reguleerib lisaks kainenema toimetamisele ka kaineneva isikuga tehtavaid toiminguid arestimajas või arestikambris (KorS § 42 lg 4). Seetõttu tuleb KorS § 42 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see säte annab aluse vahetu sunni kasutamiseks nii isiku kainenema toimetamise ajal kui ka arestimajas või -kambris viibiva kaineneva isiku suhtes. (p 10)
KarS § 291 kontekstis tuleb ära näidata õigusnormid, mille nõudeid on väidetav võimuliialduse toimepanija rikkunud (RKKKo nr 3-1-131-10, p-d 10 ja 13 ning RKKKo nr 3-1-1-106-13, p 10). (p 11)
Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kohaldatakse, peab see olema proportsionaalne. (p 13)
Arvestades, et vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle seatud halduskohtulik kontroll on selgelt piiratud, tuleb ka süüteomenetluses proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel pidada KarS § 291 järgi vastutust kaasa toovateks rikkumisteks üksnes kaalutlusõiguse ilmselgeid kuritarvitusi. Teisisõnu ei too mitte iga diskretsiooniõiguse rikkumine kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus). (p 16)
Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt mutatis mutandis RKKKo nr 3-1-1-25-12, p-d 10-12). (p 11)
Käeraudade kasutamine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-18-12, p 11.) Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl RKHKo nr 3-3-1-65-07, p 20.) Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 15). (p 14)
|
| 3-1-1-106-13
|
Riigikohus |
13.12.2013 |
|
Tunnus "ebaseaduslik" esineb süüteokoosseisudes kahes erinevas tähenduses. Esmalt võib tegemist olla sellise blanketse koosseisutunnusega, mis tuleb alati sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega, näidates ära, milles teo ebaseaduslikkus konkreetsel juhul seisnes (vt nt 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-41-07, p 8 ja 3-1-1-107-00, p 4.1). Sellisel juhul peavad nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses olema viited õigusnormidele, millega süüdistatava tegu vastuolus oli. Teisalt leidub aga ka süüteokoosseise, mille dispositsioonis kirjeldatud käitumine on tulenevalt mingist konkreetsest normist eelduslikult alati ebaseaduslik. Selliste süüteokoosseisude puhul ei ole süüdistuses ega kohtuotsuses vaja viidata teo ebaseaduslikkust sisustavale õigusnormile. (Vt ka 3-1-1-40-12, p 11 ja 3-1-1-96-06, p 14).
KarS § 291 on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline formaalne kuriteokoosseis. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb süüdlase käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, kuid vaadeldav süütegu võib seisneda ka mitme tunnuse samaaegses realiseerimises. Igal konkreetsel juhul tuleb süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus. (Vt RKKKo 3-1-1-31-10, p 10.)
Tunnus "ebaseaduslik" esineb süüteokoosseisudes kahes erinevas tähenduses. Esmalt võib tegemist olla sellise blanketse koosseisutunnusega, mis tuleb alati sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega, näidates ära, milles teo ebaseaduslikkus konkreetsel juhul seisnes (vt nt 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-41-07, p 8 ja 3-1-1-107-00, p 4.1). Sellisel juhul peavad nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses olema viited õigusnormidele, millega süüdistatava tegu vastuolus oli. Teisalt leidub aga ka süüteokoosseise, mille dispositsioonis kirjeldatud käitumine on tulenevalt mingist konkreetsest normist eelduslikult alati ebaseaduslik. Selliste süüteokoosseisude puhul ei ole süüdistuses ega kohtuotsuses vaja viidata teo ebaseaduslikkust sisustavale õigusnormile. (Vt ka 3-1-1-40-12, p 11 ja 3-1-1-96-06, p 14).
KarS § 291 on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline formaalne kuriteokoosseis. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb süüdlase käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, kuid vaadeldav süütegu võib seisneda ka mitme tunnuse samaaegses realiseerimises. Igal konkreetsel juhul tuleb süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus. (Vt RKKKo 3-1-1-31-10, p 10.)
KarS § 291 järgi esitatavas süüdistuses, samuti kohtuotsuses peab lisaks ametiisiku vägivallale alati eraldi ära näitama ka selle, et konkreetse juhtumi puhul ei olnud täidetud ühegi vägivalla kasutamist lubava normi eeldusi või et kasutatud vägivald väljus normiga lubatud piiridest.
Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas ei too selline menetlusõiguse rikkumine kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust (KrMS § 309 lg 2) ning on võimalik kriminaalasja uuel arutamisel kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus. (Vt ka 3-1-1-25-12).
|
| 3-1-1-31-10
|
Riigikohus |
30.04.2010 |
|
Koosseisutüübilt on KarS § 291 näol tegemist alternatiiv-aktilise formaalse kuriteokoosseisuga. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb süüdlase käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, kuid vaadeldav süütegu võib seisneda ka mitme tunnuse samaaegses realiseerimises. Igal konkreetsel juhul tuleb süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus.
Kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p-ga 8 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka kohaldatud tõkendi muutmise või tühistamisega seotud põhistuste äranäitamine. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-22-08, p 9.2).
Kohtul tuleb raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb.
Kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p-ga 8 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka kohaldatud tõkendi muutmise või tühistamisega seotud põhistuste äranäitamine. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-22-08, p 9.2).
Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Seejuures määratleb süüteokoosseisu olemus nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil peab süüdistusakti lõpposas isikule inkrimineeritavat käitumist kirjeldama. Nii tuleb näiteks blanketne kuriteokoosseis sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt RKKKo nr 3-1-1-69-06, p 7).
Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Selliselt puudub süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda arusaamatuks, millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised mitte.
Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30).
KrMS § 268 lg-st 2 kohaselt ei või süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt RKKKo nr 3-1-1-116-06, p 17 ja nr 3-1-1-85-08, p 10.1).
Kohtul puuduvad tulenevalt kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Kohtu pädevuses on aga KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 alusel kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses süüdistusest kõrvalekaldumine ja süüdistatava käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine, järgides KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub eeskätt olukorras, kus süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16).
Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt KrMS § 362 p-le 2 kaasa maa- ning ringkonnakohtu otsuste tühistamise.
KrMS § 130 lg 5 ja § 429 reguleerivad olukorda, mil juba jõustunud kohtuotsuse täitmisel lahendab kohus küsimust süüdimõistetult vabaduse võtmisest. Seevastu KrMS § 130 lg-s 41 käsitatakse juhtumit, mil kohtulahendi tegemise raames on muuhulgas vajalik otsustada süüdlasele kohaldatud tõkendi muutmine.
Kohtul tuleb raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb.
Nõue kirjeldada täpselt süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata karistusseaduse need sätted, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest süüdistatav peab olema täielikult ning detailselt informeeritud süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 24, RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30 ja nr 3-1-1-96-06, p 13).
Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Selliselt puudub süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda arusaamatuks, millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised mitte.
Kohtul puuduvad tulenevalt kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Kohtu pädevuses on aga KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 alusel kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses süüdistusest kõrvalekaldumine ja süüdistatava käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine, järgides KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub eeskätt olukorras, kus süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16).
Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt KrMS § 362 p-le 2 kaasa maa- ning ringkonnakohtu otsuste tühistamise.
|
Facebook
Twitter