/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-89-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
ÄS
Kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 17.2.)
Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja -kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast.
Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12-13). KrMS § 268 lg 8 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. (Vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 30.)
KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla KarS § 289 ja § 217^2 lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka RKKKo 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 217^2 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (ÄS § 315 lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu.
KrMS § 401 lg 1 sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu. Kui isikut ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist.
Riigikohus asus 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 seisukohale, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt viidatud määruse punkt 17). Seejuures väljendub kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vaheline õiguslik seos selles, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 19).
Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt RKEKo nr 3-3-4-7-02, p 13; RKTKo 3-2-1-123-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 8.1). Ehkki TsMS § 668 lg 3 ei reguleeri otseselt olukorda, kus süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses olnud tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on nii maa- kui ka ringkonnakohus sisuliselt läbi vaadanud, on selle sätte üldise mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui Riigikohus ei jäta kirjeldatud olukorras tsiviilhagi läbi vaatamata vaid sel põhjusel, et isik, kelle nimel tsiviilhagi esitati, pole käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses ja seetõttu tulnuks tal hagi esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Olukorras, kus kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks ei ole isegi halduskohtu pädevuses oleva asja arutamine maakohtu poolt, ei saa asjaolu, et maakohus vaatas tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse asemel läbi kriminaalmenetluses, tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades küll kriminaalmenetluse erisusi (vt nt RKKKo 3-1-1-79-09, p 9). Kirjeldatud olukorras ei teeniks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ka eesmärki vältida kriminaalmenetluse ülekoormamist üleliigse õigusvaidlusega, sest nii esimese kui ka teise astme kohus on kohtuasja juba ära arutanud. Ühtlasi on nii kohtumenetluse pooled kui ka kohtud teinud tsiviilhagi lahendamiseks olulisi jõupingutusi, mis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tühja jookseksid.
3-1-1-100-09 PDF Riigikohus 28.12.2009
KrK
Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid nii 1. septembrini 2002 kehtinud KrK § 161, kui ka alates 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 suhtes erinormi. Eelöeldu tähendab, et juhul, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades enne 1. septembrit 2002 toime näiteks riisumise omastamise või raiskamise teel või 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20 ja nr 3-1-1-46-08, p 16).
Süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 217^2 lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. (vt RKKKO nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22).
KarS § 217^2 lg-s 1 sätestatud usalduse kuritarvitamise koosseis ei moodusta selle normi sõnastusest nähtuva subsidiaarsuspõhimõtte tõttu kogumit KarS §-ga 201 ("Omastamine"). Eelöeldust lähtuvalt tuleb esmalt kontrollida isiku teo vastavust KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisule ja alles seejärel, kui on sedastatud, et süüdlase käitumine ei vasta varavastase kuriteo tunnustele, asuda kontrollima teo vastavust KarS § 217^2 lg 1 dispositsioonile. Usalduse kuritarvitamise korral ei toimu teo toimepanija käsutusse või valdusesse antud vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist KarS § 201 tähenduses.
Süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 217^2 lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. (vt RKKKO nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22). KarS § 217^2 lg 1 ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Seejuures on koosseisupäraseks teoks eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25). Käitumist, mille korral teeb esindaja oma esindusõiguse raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi, võib vaadelda KarS § 217^2 lg 1 alternatiivile 1 vastava kuriteona (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 25.1). Ka äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla käsitatav teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 217^2 lg 1 mõttes, kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule suur varaline kahju (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 33). KarS § 217^2 lg-s 1 sätestatud usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, milline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Kohus, kelle menetluses on kriminaalasi, saab kõige adekvaatsemalt hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suurust, suhestades selle kriminaalasja arutamisele kulutatud aja, menetluse esemeks oleva asja keerukuse ning tehtud töö mahuga, andes nendele küsimustele omapoolse hinnangu. Alama astme kohtu pädevusse ei kuulu olemuslikult selle küsimuse vaagimine, kas kõrgemas kohtuastmes kantud menetluskulude suurus on põhjendatud või mitte. Asja uuesti arutaval kohtul tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 võtta pelgalt seisukoht, kelle kanda apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad. Sel viisil on aga kohtul võimalik toimida üksnes juhul, kui kõrgema astme kohtu otsuse või määrusega on vastav summa juba menetluskulude hulka arvatud.
Süüdistuses tuleb määratleda, millisele KarS § 217^2 lg-s 1 sätestatud koosseisulisele alternatiivile toimepanija käitumine vastab. Samaaegselt on kohtul, lähtudes isikule esitatud süüdistusest ja järgides KrMS § 268 lg 8 nõudeid, õigus omal algatusel otsustada, millise süüdistusaktis kirjeldatud ja süüteokoosseisus sisalduva alternatiivi süüdlane realiseeris, sest kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 20).
Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 6. artikli 1. punkti esimesest lausest. Sellele õigusele vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 19). Menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Seejuures tuleb arvestada kohtuasja keerukust ning süüdistatava ja riigivõimu käitumist (EIÕKo asjas Zimmermann ja Steiner v. Šveits, p 24, Pélissier ja Sassi v. Prantsusmaa, p 67), kuid ka seda, millised õigushüved on süüdistatava jaoks kaalul (EIÕKo asjas Kudla v. Poola, p 124). Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Viimatinimetatud asjaolu hõlmab muuhulgas küsimust sellest, mitmel korral on kriminaalasja saadetud alama astme kohtule uueks arutamiseks (vt RKPSJVKm nr 3-4-1-12-08, p 22, RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 19 ja nr 3-1-1-28-08, p 16; vt ka nr 3-1-1-95-05, p 12 ja nr 3-1-1-3-04, p 20). Kui kohus leiab, et isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, on tal kõiki asjaolusid kaaludes võimalik konventsiooni artikli 6 lõikele 1 tuginedes kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Seega ei pea kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine sõltuvalt kohtuasja eripärast iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 22). Süüdistatav ei pea kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel, kui sellise olukorra põhjustavad menetleja vead, mis on tingitud seaduse kohaldamisest või ka karistusseaduse muutumine.
Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo nr 3-1-1-39-08, p 9). Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Seega tuleb kohtul otsuse tegemisel muuhulgas obligatoorselt lahendada küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav uue karistusseaduse redaktsiooni kohaselt.
3-1-1-55-09 PDF Riigikohus 30.11.2009
RPS
Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.) Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28). Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.
Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)
Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28). Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.
Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217^2 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 2172^ lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217^2 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 217^2 lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217^2 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.) Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217^2 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05, p 9.2). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu aga selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist. Kannatanul ei ole võimalik kassatsiooni korras vaidlustada seda, kui kohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaldamise eelduseks on isiku õigeksmõistmine, tähendaks sellel alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustuse vaidlustamine sisuliselt kaebamist isiku õigeksmõistmise peale. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks aga vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega.
Kohtu pädevus ei piirdu teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37).
Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37). Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse - näiteks koosseisulise tagajärje - puudumise, peab kohus omal algatusel esmalt kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32).
Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)
Palga alammäära muutmine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes, millel oleks tagasiulatuv jõud (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p-d 20-21).
3-1-1-61-09 PDF Riigikohus 24.09.2009
KrK
Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused, mille rikkumisega on võimalik sisustada KrK § 161 ja KarS § 289 blanketset dispositsiooni, ei saa vahetult tuleneda äriühingu ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust. Juhatuse liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. (Vt RKTKo nr 3-2-1-41-05 , p 18.)
Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla üheaegselt käsitatav nii teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 217^2 lg 1 mõttes kui ka juriidilisest isikust võlgniku vara kahjustamisena (loovutamise või põhjendamatute kohustuste võtmise vormis) KarS § 384 lg 1 tähenduses. Seega kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule nii suur varaline kahju kui ka äriühingu maksejõuetuks muutumine, on üldjuhul tegemist KarS § 217^2 lg-s 1 ja § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegude ideaalkogumiga.
Ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes oli käsitatav eeskätt ametikohustuste tahtlik rikkumine. Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused võivad tuleneda kas otse seadusest (nt ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus), äriühingu põhikirjast, samuti juhatuse liikme ja äriühingu vahel sõlmitud lepingust (vt ka RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p 23). Äriühingu juhatuse liikme ametiseisundi ärakasutamise KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes võis moodustada ükskõik millisest eelnimetatud allikast tuleneva kohustuse tahtlik eiramine. Kassaatori seisukoht, nagu peaks kohustus, mille rikkumist on võimalik kvalifitseerida KrK § 161 või KarS § 289 järgi, tulenema vahetult õigustloovast aktist, ei vasta seadusele. Kaitstes äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige võib oma ametikohustusi rikkudes äriühingule põhjustada, hõlmasid KrK § 161 ja KarS § 289 dispositsioonid juhatuse liikme mis tahes ametikohustuse rikkumist, olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel see kohustus oli tekkinud. Äriühingu põhikirjas ja juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus võidakse täiendada ja täpsustada seaduses ette nähtud juhatuse liikme kohustusi, kohandades need vastavaks konkreetse äriühingu vajadustele ja aktsionäride, osanike või liikmete tahtele. Seejuures tuleneb juhatuse liikme kohustus täita äriühingu põhikirjas ja temaga sõlmitud lepingus sätestatud kohustusi seadusest. Äriühingu ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. (Vt RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p-d 22-23 ja nr 3-2-1-79-05, p-d 11-12.) Äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena ja seega ka KrK § 161 ning KarS § 289 teokirjeldusele vastava teona siis, kui juhatuse liige rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 27). Seaduses sätestatud juhtudel tekivad äriühingu juhatuse liikmel äriühingu võlausaldajate ees lepinguvälised kohustused (vt nt RKTsKo nr 3-2-1-79-05, p 12 nr 3-2-1-30-07, p 10 ning RKKKo nr 3-1-1-60-07, p-d 42-43). Selliste kohustuste rikkumine äriühingu võlausaldaja ees ei ole aga üldjuhul kvalifitseeritav KrK § 161 või KarS § 289 järgi, vaid võib olla käsitatav mõne teiseliigilise (nt varavastase või maksualase) süüteona või siis üldse mitte olla karistusõiguslikult sanktsioneeritud. Ametiseisundi ärakasutamine oli KrK § 161 ja KarS § 289 järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele.
Kahju, mis moodustab kuriteo koosseisulise tagajärje, tuleb tuvastada ühemõtteliselt. Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahju täpne suurus. Teatud juhtudel on küll võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes, et tegelik kahju võib olla tuvastatud n-ö minimaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem.
Kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada kuriteo koosseisulisele tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis ära toodud. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30). Mõistetavalt ei kehti selline nõue üksnes kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel KrMS § 268 lg 8 kohaselt, vaid samuti juhul, kui kohus lähtub otsust tehes süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioonist. Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab ka seda, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Olukorras, kus kohus on ühes ja samas küsimuses väljendanud erinevaid seisukohti, millest vähemalt üks on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldustega, on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
Kinnistu väärtuses toimunud muudatuse kindlaks määramisel on oluline kinnistu hariliku- ehk turuväärtuse (TsÜS § 65) muudatus. Andmed eseme bilansiline (raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme turuväärtust.
Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu. (Vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 37.)
Isiku süüditunnistamine ja karistamine on tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 11, nr 3-1-1-4-08, p 23 ja nr 3-1-1-35-08, p 18). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, (vt nt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3) kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-31-07, p 8). Seega ei välista KarS § 5 lg 3 võimalust lugeda tegu, mis oli toimepanemise ajal karistatav hiljem kehtivuse kaotanud kuriteokoosseisu järgi, jätkuvalt karistatavaks tulenevalt kuriteokoosseisust, mis teo toimepanemise ajal veel ei kehtinud.
3-1-1-19-09 PDF Riigikohus 22.05.2009
KrK
Kuigi KrK aegne kohtupraktika ametiseisundi kuritarvitamisest leidis, et selle süüteo subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui tegu on toime pandud tahtlikult ja tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest, siis KarS-i jõustumisest selline seisukoht enam ei kehti. Tulenevalt KarS §-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid, milleks KarS § 12 lg 2 kohaselt on ka teoga põhjuslikus seoses olev tagajärg. Arvestades KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt ka RKKKo nr 3-1-1-35-08) tuleb asuda seisukohale, et alates 1. septembrist 2002 oleks isiku tegu, kui see vastanuks ametiseisundi kuritarvitamise objektiivsele koosseisule - olnud kuriteona karistatav üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et isik põhjustas väidetava olulise kahju vähemalt kaudse tahtlusega.
Olulise kahju kui koosseisulise tagajärje tuvastamisel tuleb kohtutel lähtuda tõenditest, mis kinnitavad mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust ja selle muudatuse põhjuslikkust süüdistatava teoga, mitte vaid õiguslikust hinnangust süüdistatava kordasaadetud õiguserikkumise iseloomule. Kohus ei tohi kaotada teo ja tagajärje vahelist piiri ega lugeda õiguserikkumist automaatselt ka tagajärjeks. Kriminaalmenetluses ei ole ühtegi tõendamiseseme asjaolu, sealhulgas koosseisulist tagajärge, võimalik tuvastada õigusliku hinnangu alusel. Seda põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste kohta. (vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 19-21).
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav ka jälitustoiminguna, kuid seda üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Puudub mõistlik alus käsitada avalikult kättesaadavate andmete tuvastamist jälitustoiminguna pelgalt seetõttu, et need andmed saadakse politsei andmebaasi kasutades. Oluline on see, et nende andmete kindlakstegemisega ei kahjustataks KarS §-ga 315 kaitstavat õigushüve, s.t isiku privaatsust. Seetõttu juhul, kui politsei andmebaasi abil on kättesaadavad ka avalikes andmebaasides sisalduvad andmed, saab jälitustoiminguna käsitada vaid sellist päringut, mis on suunatud nende andmete tuvastamisele, mis avalikes andmebaasides ei kajastu. See tähendab, et ka elektroonilise side võrgus edastatavate sõnumite edastaja või vastuvõtja kohta andmete kogumine on jälitustoiminguks JTS § 12 lg p 5 mõttes vaid juhul, kui need andmed ei sisaldu avalikult kättesaadavates andmebaasides.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav.
Kohtu põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKm nr 3-1-1-57-99, p 6.1, RKKKo nr 3-1-1-139-05, p 15).
Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (vt RKKKo nr 3-1-1-146-05, p 11). Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega (RKKKo nr 3-1-1-51-00). Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav jälitustoiminguna üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Tulenevalt isikute põhiõigusest eraelu puutumatusele peab kogu riigiasutuste poolt nende kohta kogutav informatsioon olema range kaitse all ning isegi õiguskaitseasutuste ametnikud, kellel on ametikohajärgne ligipääs vastavatele andmebaasidele, võivad nendes sisalduva informatsiooniga tutvuda üksnes siis, kui selleks esineb ametiülesannete täitmisega seonduv põhjendatud vajadus. KarS §-s 315 sätestatud ebaseadusliku jälitustegevuse objektiivse koosseisu täitmine ei sõltu asjaolust, kas ebaseadusliku jälitustoiminguga saadud teavet kellelegi edastati või millisel eesmärgil seda tehti.
3-1-1-46-08 PDF Riigikohus 12.12.2008
Omastamine on lõpule viidud võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega ja sellel, kas isik olnuks suuteline puudujäägi hiljem hüvitama või mitte, pole isiku käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu seisukohalt tähtsust. Võõra asja müümine on reeglina samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03, p 8.3.1). Asjaolu, et füüsiline isik ei müü asja enda, vaid juriidilise isiku majandushuvides, tähendab, et asi pööratakse KarS § 201 mõttes kolmanda isiku kasuks. Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus. Selle koosseisutunnuse tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes.
KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).
Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-07). Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi.
Omastamise objektiks võib olla nii asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) kui ka asendamatu asi. Omastamise ja mitme teise varavastase süüteo objektiks võib olla ka sularaha.
Seadus sätestab kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav. Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt RKKKo nr 3-1-1-76-05, p 9). Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi. Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud. Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Olukorras, kus ringkonnakohus tunnistab süüdi süüdistatava, kelle esimese astme kohus on õigeks mõistnud, ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär tõusnud, peab ringkonnakohus sundraha väljamõistmisel lähtuma esimese astme kohtu otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13).
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi. Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud. Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud. Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 13 ja nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KarS § 289) suhtes erinormi. See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-66-07, p 12.)
See, kas ja kui suur kahju omastamisega põhjustati, pole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline.
3-1-1-66-07 PDF Riigikohus 26.11.2007
15. märtsil 2007. a jõustunud karistusseadustiku muudatuste kohaselt ei ole korteriühistu juhatuse liige, sh juhatuse esimees enam ametiisik KarS § 201 lg 2 p 3 tähenduses. Tegemist ei ole riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse või organiga ega avalik-õigusliku juriidilise isikuga KarS § 288 lg 1 järgi, seega saab korteriühistu juhatuse liige olla koosseisukõlblikuks subjektiks ainult KarS §-s 293-298 sätestatud kuriteokoosseisudes. Tema poolt toime pandud omastamine saab olla karistatav vaid KarS § 201 lg 1 järgi.
Juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-41-07, p 13, nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-74-05).
Varavastaste süüteokoosseisude tähenduses käsitatakse sularaha kui kehalist eset vallasasjana, mis on kooskõlas ka tsiviilõiguse üldosa ja asjaõiguse põhimõtetega (vt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 7 ja nr 3-1-1-52-05, p 10.1 - 10.3).
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo nr 3-1-1-41-07, p 12, nr 3-1-1-21-06, p 11.6 ja määrus nr 3-1-1-139-05, p 31).
3-1-1-41-07 PDF Riigikohus 12.10.2007
KrK §-s 161 (KarS §-s 289) ettenähtud kuriteo puhul oli tegemist blanketse süüteokoosseisuga. See tähendab, et ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkus pidi olema sisustatud selle ametiisiku pädevust ja tema ametialaseid kohustusi sätestavate konkreetsete normide rikkumisena. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20).
Juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud ta ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11, milles viidatakse ka otsusele nr 3-1-1-74-05).
KrK §-s 161 (KarS §-s 289) ettenähtud kuriteo puhul oli tegemist blanketse süüteokoosseisuga. See tähendab, et ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkus pidi olema sisustatud selle ametiisiku pädevust ja tema ametialaseid kohustusi sätestavate konkreetsete normide rikkumisena. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20). Juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud ta ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11, milles viidatakse ka otsusele nr 3-1-1-74-05).
Isiku süüditunnistamisel KrK § 161 järgi peab kohus pidama silmas nõudeid, mida tuleb arvestada isiku süüditunnistamisel blanketse süüteokoosseisu järgi. Kui kohtuotsusest ei nähtu, milliseid ametialast tegevust reguleerivaid õigusnorme on isik rikkunud, milles täpselt nende normide rikkumine seisnes ja milline kahju ühe või teise rikkumisega kaasnes, siis sellisel viisil süüdistuse sisustamata jätmine rikuks isiku kaitseõigust ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Sedalaadi rikkumise tuvastamisel võib põhimõtteliselt kõne alla tulla kriminaalasja saatmine uueks kohtulikuks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06).
Kui kohus soovib isikule süüksarvatud tegu ümber kvalifitseerida, ei tohi kohus KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt kohaldada isiku suhtes raskemat karistusseadust.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole täielikult välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Kuid seda vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 31 ja otsus nr 3-1-1-21-06, p 11.6).
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole täielikult välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Kuid seda vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt 3-1-1-139-05, p 31 ja 3-1-1-21-06, p 11.6).
Isiku süüditunnistamisel KrK § 161 järgi peab kohus pidama silmas nõudeid, mida tuleb arvestada isiku süüditunnistamisel blanketse süüteokoosseisu järgi. Kui kohtuotsusest ei nähtu, milliseid ametialast tegevust reguleerivaid õigusnorme on isik rikkunud, milles täpselt nende normide rikkumine seisnes ja milline kahju ühe või teise rikkumisega kaasnes, siis sellisel viisil süüdistuse sisustamata jätmine rikuks isiku kaitseõigust ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena on käsitatav kohtuotsuses põhjenduste puudumine selles osas, et omastamine ametiisiku poolt on võrdsustatav ametiseisundi kuritarvitamise või siis sellest kergema kuriteoga. KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt oleksid sellekohased põhjendused olnud vältimatult vajalikud.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb ausa kohtumenetluse põhimõttest lähtuvalt lugeda taunitavaks sedagi, et ringkonnakohus - nõustudes lõppkokkuvõttes prokuröripoolse kvalifikatsioonimuudatusega, ei pakkunud süüdistatavale ja tema kaitsjale mingit võimalust teha vaheaeg prokuröri seisukohale reageerimiseks.
3-1-1-20-07 PDF Riigikohus 11.06.2007
Määrav ei ole mitte isiku ametinimetus, vaid talle pandud ülesannete iseloom. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatavale pandud funktsiooni, mis oleks käsitatav haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesandena KarS § 288 mõttes. Süüdistuses nimetatud asjaolust, et isiku kohustuseks olid peamiselt sularaha tellimused, ei ole võimalik järeldada, et selle isiku õiguspädevuses oli otsustada selle raha kasutamise üle. Asjaolu, et isik hoiab ja väljastab sularaha, ei tee temast veel isikut, kes korraldab materiaalsete väärtuste liikumist. Raha on talle usaldatud, mitte aga antud tema kui ametiisiku korraldusse.
Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
Riigikohus ei saa ise ametiseisundi kuritarvitamises süüdistatavate isikute käitumist omastamiseks ümber kvalifitseerida, kuna isikud ei ole saanud end omastamissüüdistuse vastu kaitsta. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 17).
Ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtivuse ajal moodustasid varavastaste süütegude koosseisud ametiseisundi kuritarvitamise suhtes erinormi, mitte aga vastupidi (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20). See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest.
3-1-1-21-06 PDF Riigikohus 05.05.2006
Blanketsete kuriteokoosseisude eesmärk on vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult tagatud regulatsioon karistusseadusesse ümber, mis oleks enamikel juhtudel ka normitehniliselt üle jõu käiv. Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted.
Kui kohus tuvastab, et sõltumata sellest, kas ametiisiku tegevus oli seaduslik või mitte, sellega olulist kahju ei põhjustatud, puudub vajadus teo õiguspärasuse küsimust eraldi käsitleda.
Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Varaline kahju on isiku vara ehk tema õiguste ja kohustuste kogumi rahalise väärtuse vähenemine. Piltlikult öeldes on varaline kahju "auk isiku varalises sfääris". Puudub alus aprioorselt väita, et mingi kauba või teenuse ostmisel raha tasumise edasilükkamine tulevikku on intressikohustuse tõttu iseenesest majanduslikult kahjulikum kui sama kauba või teenuse ostmine selle eest kohe tasudes.
Apellatsioonikohtul puudub kohustus asuda süüdistuse piiridest väljuvalt iseseisvalt tuvastama, kas ja milliste õiguslike kohustuste eiramist võib süüdistatava teatud käitumine endast kujutada. Siiski ei ole täielikult välistatud, et apellatsioonikohus lähtub otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda eeldusel, et selle normi kohaldamisele pole võimalik esitada vastuväiteid, mis eeldaks uute, süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni kontekstis asjassepuutumatute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05). Samas ei järeldu kõnealusest seisukohast, et ringkonnakohtul lasuks kohustus hakata omal algatusel otsima isiku süüd kinnitavat normi, millele ei ole viidatud ei süüdistuse tekstis ega ka prokuröri poolt apellatsioonimenetluses.
Isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses (vt RKKKo nr 3-1-1-117-05).
Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga, kuna vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-1-04). Selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud "kriminaalsüüdistuse", mõiste sisustamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-88-02).
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka haldusõiguserikkumisi (väärtegusid) ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (vt RKKKo nr 3-1-3-6-03). KarS 3. peatüki 2. jaost ja VTMS § 53 lg-st 1 järeldub, et vähetähtsa väärteo puhul kohaldatav hoiatustrahv ei ole käsitatav formaalses mõttes karistusena. Samas ei saa küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatu pinnalt. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega tuleb hinnata, kas tegemist on karistusega materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest kohaldatava meetmega, mis evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses mõttes (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04).
Seisukoht, et blanketsed kuriteokoosseisud tuleb sisustada teo toimepanemise ajal kehtinud seadusesätetega isegi juhul, kui need on hiljem asendatud isiku suhtes soodsamate normidega, on vastuolus nii karistusõiguse teooria kui ka Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-110-02; nr 3-1-1-22-04; nr 3-1-1-23-04; nr 3-1-1-39-04 ning nr 3-1-1-73-05). Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2).
3-1-1-24-05 PDF Riigikohus 04.11.2005
Äriühingu juhatuse liikmel sai tekkida kohustus kanda aktsiate uus omanik aktsionärina äriühingu aktsiaraamatusse üksnes juhul, kui aktsiate uus omanik esitas nõude enda aktsiaraamatusse kandmiseks. Aktsiate ostu-müügilepingust, mis reguleeris üksnes aktsiate võõrandaja ja omandaja omavahelisi suhteid, samuti aktsiate ostusumma tasumise faktist, ei saanud iseenesest tuleneda aktsiaraamatu kande tegemise kohustust. Seega ei ole äriühingu juhatuse liige rikkunud oma ametialaseid kohustusi.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.
3-1-1-74-05 PDF Riigikohus 19.09.2005
Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Tehingu näilikkust ei välista selle tegemine notariaalses vormis. Osaühingute vahel tehtud tehingute tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingute objektiks olev vara on äriühingult ja viimase tarnijatelt omastatud, samuti seda, et süüdistataval oli kõnealuse vara üle faktiline kontroll juba enne selle omandamist tema ainuosalusega osaühingu poolt. Nendel asjaoludel on põhjendatud seisukoht, et süüdistatava käitumine vastab rahapesu koosseisulistele tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 23).
Isikule KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses ei ole viidatud ühelegi isiku kui äriühingu juhatuse liikme seadusest või muust õigusaktist tulenevale kohustusele, mille rikkumises isiku ametiseisundi tahtlik ärakasutamine seisnes. Seega on süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises konkretiseerimata. Samas on vastutus ametiseisundi kuritarvitamise eest välistatud juba seetõttu, et KrK § 161 ja § 141-1 on üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu need kuriteokoosseisud ideaalkogumit ei moodusta.
Aktsiaseltsi või osaühingu vara on aktsionäri või osaniku jaoks KrK § 141-1 ja KarS § 201 tähenduses võõras isegi siis, kui sellele aktsionärile kuulub 100% seltsi aktsiatest või osanikule ühingu ainukene osa.
Kui tarnija andis koos kauba valduse üleminekuga äriühingule üle ka kauba omandiõiguse, siis sellistel tarnijatel on üksnes ostu-müügi lepingust tulenev nõue äriühingu vastu, mille lahendamine saab toimuda äriühingu pankrotistumise järel vaid pankrotimenetluses. Kui tarnija müüs kauba omandireservatsiooniga ja kui äriühing võõrandas talle omandireservatsiooniga üle antud kauba teisele äriühingule enne pankroti väljakuulutamist, kuid teine äriühing selle kauba eest tegelikult ei tasunud, siis tekkis tarnijal tulenevalt 1992. a pankrotiseaduse § 53 lg 4 p-st 2 õigus nõuda teiselt äriühingult kui pahauskselt omandajalt vindikatsiooni korras kauba üleandmist. Samuti tekkis tarnijal õigus esitada pankrotimenetluses võlaõiguslik nõue äriühingu vastu, kuid sel juhul ei olnuks tal eelistusi teiste võlausaldajate ees.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada tõendeid kogu kohtuliku uurimise vältel. Samas ei ole millegagi välistatud see, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega (vt ka RKKKo 3-1-1-26-99, p 2.1). Seejuures on oluline silmas pidada, kas tõendi oodatust hilisemal esitamisel võib olla mõistlik põhjus.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
3-1-1-68-05 PDF Riigikohus 19.09.2005
Ka madalamatel ametikohtadel töötavad isikud võivad olla ametiisikuteks, kui nad täidavad KarS §-s 288 nimetatud funktsioone. KarS § 288 mõttes ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks ei ole lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine, vaid piisab ka sellest, kui isik niisuguse otsuse tegemise protsessi sisuliselt suunata saab. Millisest hetkest tuleb sisulist mõju otsustuse kujundamisele lugeda selliseks, et isikut saab pidada ametiisikuks KarS § 288 mõttes, on fakti küsimus.
Kui KarS § 293 lg 2 p-s 2 sätestatud pistise nõudmise koosseis pole täidetud, siis võib ametiisiku poolne initsiatiivi ülesnäitamine pistise saamiseks siiski täita pistise võtmise koosseisu, sest sellises käitumises sisaldub juba iseenesest võimaliku pistise võtmisega nõustumine ja seega KarS 17. ptk 2. jaos kaitstud õigushüve - ametliku asjaajamise usaldatavust - rikkuv teoebaõigus. Juhul, kui ametiisiku poolsele pistise küsimisele ei järgne pistise pakkumist, on tegemist pistise võtmise katsega. Pakkumise olemasolul on kuritegu aga lõpule viidud olenemata sellest, kas pistise esemeks olev asi või hüve tegelikult üle anti.
3-1-1-76-05 PDF Riigikohus 15.09.2005
Ideaalkogum tähendab, et isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Materiaalsete deliktide puhul tähendab see, et üks tegu toob endaga kaasa mitu erinevates süüteokoosseisudes sisalduvat tagajärge. Ühtne on sellisel juhul ainult isiku käitumise väline külg, eraldi tuleb tuvastada igale konkreetsele süüteokoosseisule vastav koosseisupärane tagajärg ning tahtlus. Üks ja sama kahju ei saa olla samaaegselt hõlmatud erinevate süüteokoosseisudega. Ideaalkogumi korral tuleb vastavalt deliktistruktuurile analüüsida iga süüteokoosseisu eraldi.
Antud juhul puudub käitumisaktide puhul alus rääkida ühtse tahtlusega toimepandud süüteost (teoühtsusest). Lisaks ajalisele distantsile nende käitumisaktide vahel oli ka nende käitumisaktidega taotletav eesmärk erinev: ühel juhul enesel kahju tekkimata jäämine, teisel juhul aga varalise kasu saamine (vt teoühtsuse kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Politseiametniku poolt kuriteo toimepanemine kahjustab politsei mainet, kuid mingi kuriteo toimepanemine ise ei saa olla aluseks isiku süüdimõistmisel ametiseisundi kuritarvitamises. Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Kohtualuse seisundi halvendamiseks tuleb lugeda kohtualusele süüksarvatud teo sellist ümberkvalifitseerimist, mille tulemiks on sanktsiooni piiride tõusmine võrreldes kohtu alla andmisel esitatud süüdistusega. Hindamaks seda, kas kohtualuse seisund süüdistuse muutmisel halveneb või mitte, tuleb arvestada ka karistuse mõistmise üldtingimusi, mis võivad karistuse raame mõjutada sõltuvalt kuriteo toimepanemise vormist - nt sõltuvalt sellest, kas tegemist on ainuisikuliselt või grupiliselt toimepandud kuriteoga.
3-1-1-109-04 PDF Riigikohus 19.11.2004
Isik vastutab lepingust tuleneva nõude realiseerimata jätmise eest üksnes ulatuses, mille osas on võimalik kindla teadmisega külgneva tõenäosusega väita, et pankrotiavalduse esitamisel oleks see võlgniku pankrotimenetluse käigus rahuldatud (vt põhjuslik seos tegevusetusdelikti puhul Riigikohtu otsused nr 3-1-1-71-02 ja nr 3-1-1-28-02) Samuti tuleb arvestada, et isikule süüksarvatud kahju näol on tegemist saamata jäänud tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-03 p 13).
Kahju tekitamine majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse tahtliku rikkumise teel on käsitatav ametiseisundi ärakasutamisena, mis muude tingimuste täidetuse korral toob kaasa karistusõigusliku vastutuse. Majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse rikkumine tuleb sisustada igal üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja majanduskäibes mõistlikuks loetavast käitumisest. Majanduslikult otstarbeka käitumise nõudega ei ole vastuolus põhjendatud äririski võtmine.
Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-03 p 13).
Juhul, kui ametiseisundi kuritarvitamises või ametialases lohakuses esitatud süüdistuses on välja toodud õigusnorm, mille alusel tekkis isikul kohustus käituda majanduslikult kõige otstarbekamalt, samuti põhjused, miks isiku tegelikku käitumist ei saa lugeda majanduslikult otstarbekaks, pole alust rääkida süüdistuse ebakonkreetsusest.
3-1-1-56-04 PDF Riigikohus 30.06.2004
Tunnistades isiku süüdi kuriteos, mille aegumistähtaeg on möödunud, on kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust, sest KarS § 81 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud aegumise tähtaeg.
Vallavalitsuse vanemmaakorraldaja on ametiisik seetõttu, et talle oli ametijuhendiga pandud järelevalveülesanded ja tal oli sellest tulenev õiguspädevus vallas vastavate järelevalvetoimingute tegemiseks.
Kui vallavalitsuse juhtivtöötajad on läbi viinud maaüksuse enampakkumisega erastamise tingimustes, kus see ei olnud seaduse järgi lubatud ja mis välistas võimaluse kaaluda selle maaüksuse kasutamist maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektide esitatud erastamistaotluste võimalikult ulatuslikuks rahuldamiseks, siis selline käitumine kahjustab omavalitsusüksuse autoriteeti ja prestiiži. Kui vallavalitsuse juhtivtöötajad rikuvad oma ametiseisundit ära kasutades seadusi, mille tulemusena seatakse ohtu vallaelanike huvid, ei oma vallavalitsus enam vajalikku autoriteeti kohalike elanike silmis. Antud olukorras tuleb tekitatud mittevaraline kahju hinnata oluliseks kahjuks.
3-1-1-138-03 PDF Riigikohus 04.12.2003
Asjaolu, et teised isikud ei saanud aru teo keelatusest ning on teinud kirjalikke ja suulisi avaldusi selle kohta, et loevad ametiisiku tegevuse seaduslikuks, ei tähenda, et ametiisik oleks eksinud teo keelatuses KarS § 39 lg 1 mõttes.
Arvestades isiku ametiseisundit kohalike omavalitsuste ametikohtade hierarhias (ametiisik maakonna päästeteenistuses), õigusvastaste tegude (KVS § 22 lg 1 ja § 24 lg 1) pikaajalist kestust ja süstemaatilisust ning nende tegude toimesfääri sattunud juriidiliste isikute hulka, on teoga saabunud tagajärg hinnatav olulise mittevaralise kahjuna riigi huvidele. On arusaadav, et sooritatud tegude toimepanemine ei vasta üldisele õiglustundele, sest ametiisik teostas juriidilistele isikutele töid, mille üle ta pidi teostama järelevalvet. Iseenda tööde üle järelevalve teostamine ei vasta ka tavaarusaamisele järelevalveasutuste tööst. Pealegi sai ametiisik juriidilistele isikutele teostatud tööde eest suuremat tulu kui tema ametipalk (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-100-00). Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ärakasutamine ei pea olema toime pandud üksnes otsese tahtlusega. Asjaolu, et ametiisik ei tegutsenud varjatult ja teised isikud olid tema tegudest teadlikud, ei välista seaduserikkumist ega tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge. Kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt ei ole olulist tähendust teiste isikute seisukohal, et ametiisik ei ole seadust rikkunud. Kuriteokoosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on üksnes kohtu ülesanne (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-65-00). Asjaolu, et teised isikud ei saanud aru teo keelatusest ning on teinud kirjalikke ja suulisi avaldusi selle kohta, et loevad ametiisiku tegevuse seaduslikuks, ei tähenda, et ametiisik oleks eksinud teo keelatuses KarS § 39 lg 1 mõttes.
Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ärakasutamine ei pea olema toime pandud üksnes otsese tahtlusega. Asjaolu, et ametiisik ei tegutsenud varjatult ja teised isikud olid tema tegudest teadlikud, ei välista seaduserikkumist ega tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge. Kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt ei ole olulist tähendust teiste isikute seisukohal, et ametiisik ei ole seadust rikkunud. Kuriteokoosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on üksnes kohtu ülesanne (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-65-00).
3-1-1-58-03 PDF Riigikohus 11.06.2003
Ametiisiku poolt suurte summadega tehingute tegemine isikutega, kelle majanduslikku ja varalist tausta ei ole kontrollitud või kellel puuduvad võimalused tehingust tuleneda võivate kahjude hüvitamiseks, võib olla käsitatav ametiseisundi kuritarvitamisena.
Kahju KrK § 161 tähenduses võib olla ka saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu nõude puhul tuleb hinnata tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks täidetud nõuetekohaselt.
Hoolimata asjaolust, et isikule esitatud süüdistuses on tema tegevuse kirjeldamisel kasutatud tsiviilõiguslikult ebatäpseid termineid, pole need ebatäpsused sellised, mis oleksid takistanud isikul kui majandusalaste eriteadmistega isikul aru saamast, milles teda süüdistatakse.
3-1-1-43-03 PDF Riigikohus 05.05.2003
KrK-s sätestatud korruptiivsed teod pole dekriminaliseeritud, sest osa neist tegudest on käsitatavad väärtegudena, osa aga ametialaste kuritegudena. Kui korruptiivse teoga tekitatakse oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, on tegemist ametiseisundi kuritarvitamisega, mis on karistatav KarS § 289 järgi.
Oluline kahju saab kumuleeruda kuriteo toimepanemise kogu ajale ega pea piirduma mingi teatud perioodiga. Mõiste "oluline/suur kahju" on koosseisulise tunnusena blanketne ja nõuab sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt.
KarS § 5 kehtestab Eesti karistusseaduse ajalise kehtivuse alused ja selle paragrahvi lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Seetõttu tuleb enne KarS jõustumist toimepandud kuritegu, mis on karistatav kuriteona ka KarS järgi, kvalifitseerida KrK vastava paragrahvi järgi ja karistuse mõistmisel lähtuda seadusest, mis näeb ette kergema karistuse.
3-1-1-52-03 PDF Riigikohus 16.04.2003
KrK §-s 148-5 sisalduv tegu (pearaamatupidajana töölt lahkudes töökohalt omavoliliselt oluliste raamatupidamise dokumentide kaasavõtmine ja nende varjamine oma elukohas) võib moodustada KarS § 346 koosseisu.
Isiku käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 289 järgi peab olema tuvastatud, et ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eesmärgiks oli tekitada või selle tagajärjel tekkis oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele. Antud kohtuasjas (süüdistuses KrK § 148-5 järgi) pole tuvastatud, et kohtualuse kuritegeliku käitumisega põhjustatud tagajärg (võimatus teha kindlaks äriühingu tegevuse majanduslikke tulemusi) oleks põhjustanud olulise kahju mõne isiku huvidele.

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json