Kohtulahendite liigitus

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-1-1-85-16 PDF Riigikohus 09.11.2016
Tulenevalt JahiS § 23 lg-s 2 avatud jahipidamise mõistest ei ole JahiS §-s 57 sätestatud väärteokoosseisu omistamisel tähtsust, kas menetlusalune isik tegelikult ulukite pihta sihtis või mõnda neist tabas. Võimalikku tagajärge, s.o uluki surmamist, tuleb küll arvesse võtta väärteo eest karistuse mõistmisel, kuid selle tuvastamatus ei välista väärteokoosseisu objektiivse koosseisu täitmist ega anna alust väärteomenetluse lõpetamiseks. (p 8)
3-1-1-3-16 PDF Riigikohus 21.03.2016
KPS § 23^1 lg 1 v.r koosseisutegu on kala püüdmine. Kala püüdmist tuleb defineerida kui kala püüdja poolt kala üle tegeliku võimu hankimist. (p 12) Sellise võimu hangib isik võrku merre pannes: hetkel, mil kalad võrku ujuvad, on nad tavamõistes tõesti kinni püütud. Siiski ei täida isik seeläbi veel KPS § 23^1 lg 1 v.r objektiivset koosseisu, s.o tegemist ei ole lõpuleviidud kala püüdmisega kalapüügiseaduse tähenduses. Nimelt ei ole isikul kontrolli selle üle, millised kalad vees olevasse kalapüüginõuetele vastavasse võrku ujuvad. On paratamatu, et võrku võib jääda kinni ka selliseid kalu, mida püüda ei tohi. Seega tegutseb isik võrku vette heites lubatud riski piires, mistõttu ei saa talle kala üle tegeliku võimu hankimist võrgu vette viskamise teel karistusõiguslikult ette heita (nn normatiivse omistamise kohta vt nt RKKK 3-1-1-87-15, p 12 ja 3-1-1-23-13, p 6). Samal põhjusel ei saa isikule ette heita võrgu veest väljatõmbamist ega püügivahendi paati asetamist. Ka nende tegude puhul on paratamatu, et isik teostab tegelikku võimu sellistegi kalade üle, mida püüda ei tohi. (p 13) Et lestad on paadis olles oma loomulikust elukeskkonnast väljas, on KPS § 23^1 lg-ga 1 v.r kaitstud õigushüve vahetult ohustatud, mistõttu tuleb nad viivitamata ehk võimalikult kiiresti merre tagasi toimetada (vt mõiste "viivitamata" kohta ka RKKK 3-1-1-37-14, p 17). (p 15) Ehkki ei KPS § 20 lg 2 v.r (keelunorm) ega KPS § 23^1 lg 1 v.r (karistusnorm) ei räägi sellest, kas kalapüüdmise keelu objekt on elus või surnud kala, on tagasilaskmiskohustuse all silmas peetud üksnes elusat kala. Seda eeskätt seetõttu, et KPS § 20 lg 3 v.r keelas heita tagasi vette eluvõime kaotanud kalu. Samuti sätestas KPS § 1 v.r, et seadus on suunatud kala- ja veetaimevarude jätkusuutliku kasutamise tagamisele lähtuvalt kohuseteadliku kalanduse põhimõtetest. Kalavarude jätkusuutliku kasutamise eesmärki on aga võimalik saavutada üksnes elusate kalade abil. (p 26)
3-1-1-32-15 PDF Riigikohus 15.04.2015
KPS § 13 lg 2 kohaselt on nakkepüünis kutselise püügi vahend. KPS § 11 lg 3 p 4 sätestab küll, et harrastuskalapüügivahend on nakkevõrk, mis on kalapüügieeskirja § 6 lg 2 p 1 kohaselt nakkepüünise alaliik, kuid KPS § 11 lg 41 kohaselt on harrastuslikul kalapüügil keelatud kasutada samaaegselt rohkem kui kolme nakkevõrku. Seega, kui menetlusalusel isikul oli neli nakkevõrku, oli tegemist kutselise püügi vahendiga.
3-1-1-19-14 PDF Riigikohus 14.04.2014
Kalapüügiga seotud andmete esitamise kohustus lasub neil kalapüügiloa alusel kala püüdvatel isikutel, kes on nimetatud Vabariigi Valitsuse 31. märtsi 2003. a määruse nr 104 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ §-s 3. Rannapüügipäeviku täitmise nõuete rikkumise eest saab vastutusele võtta seega kalapüügiloa omaniku või tema esindaja. Menetlusaluse isiku vastutusele võtmine kalapüügiloa omaniku esindajana on põhjendatud juhul, kui on tuvastatud, et kalapüügiloa omanik andis talle õiguse enda nimel kalapüügiga seotud andmeid esitada. Kuna kõnealusele volitusele pole vorminõudeid kehtestatud, võib kalapüügiloa omanik anda sellise esindusõiguse ka suuliselt.
3-1-1-16-14 PDF Riigikohus 27.03.2014
Kuni 31. maini 2013 kehtinud JahiS § 57 lg 1 (sellele vastab kehtiva JahiS § 57) nägi ette vastutuse jahipidamise eest keelatud ajal, vahendiga või viisil. JahiS § 57 lg 1 tähenduses jahipidamise keelatud viisid olid loetletud JahiS § 40 lg-s 2 (kehtiva JahiS § 24 lg 4). JahiS § 40 lg 2 p-i 9 (kehtiva JahiS § 24 lg 4 p-i 9) kohaselt oli keelatud jahipidamine abitus seisundis olevale ulukile. Seevastu JahiS § 57^3 (kehtiva JahiS § 58) kohaselt oli karistatav muuhulgas ka jahiohutuse nõuete (JahiS § 43, kehtiva JahiS § 32) rikkumine, st jahist osavõtvate ja teiste inimeste ohtu seadmine. Lisaks oli mitmeid jahipidamise nõudeid kehtestatud ka jahieeskirja §-des 6-9. Nii oli JahiE § 6 p 15 (kehtiva JahiE § 8 p 8) kohaselt ajajatel keelatud viibida ajus laetud jahirelvaga, välja arvatud juhul, kui koeraga ajus olles tulistatakse ajus seisvat ulukit. Uluki abitu seisundi all tuleb eelkõige silmas pidada olukorda, kui uluk on inimese (jahimehe) poolt välja toodud talle liigiomaselt loomulikust elukeskkonnast ja ta peab võitlema samaaegselt mitme ebasoodsa välise mõjuriga. Uluki abitule seisundile võib viidata ka asjaolu, kui lühikese aja jooksul surmatakse ühe isiku poolt samas kohas mitmeid loomi.
3-1-1-66-12 PDF Riigikohus 05.10.2012
KarS § 363 lg 2 on deliktitüübilt formaalne, s.t koosseis ei hõlma tagajärge. Süüdistusest peab seega nähtuma etteheidetav tegu, loanõue ja asjaolu, et süüdistataval luba puudus, kuid mitte põhjustatud tagajärg. Kuna KarS §-s 363 käsitletakse kõikvõimalikke looduskasutus- või saastelube, kuid MaaPS § 68^1 lg 1 räägib üksnes ühest konkreetsest looduskasutusloa alaliigist - kaevandamisloast, siis tuleb MaaPS § 68^1 lg 1 pidada KarS § 363 lg 1 suhtes erinormiks osas, milles kehtestatakse väärteovastutus kaevandamisloa nõuete rikkumise eest. Seega juhul, kui isikule kriminaalmenetluses tehtava etteheite sisuks oleks kaevandamisloa nõuete rikkumine, tuleks tema tegu kvalifitseerida üksnes MaaPS § 68^1 lg-s 1 või 2 sätestatud väärteona. MaaPS § 68^1 lg-s 1 on väärteona sätestatud küll muu hulgas maavara loata kasutamine ja kaevandamisel loanõuete rikkumine, kuid mitte loata kaevandamine. Seega kaevandamisloata kaevandamisel KarS § 363 rakendusala piirav erinorm puudub ja olukorras, kus süüdistatav on kaevandanud ilma loata, on alati tegemist kuriteoga. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt ebakorrektne sõnastamine, näiteks MaaPS § 68^1 lg 1 näol, on seetõttu taunitav.
3-1-1-51-12 PDF Riigikohus 04.06.2012
Kalaliigi püügivõimaluse ammendumine lõpetab kalapüügiloa kehtivuse selle kalaliigi osas vastavalt KPS § 16^1 lg-le 1. Kalapüügiluba antakse konkreetsele laevale (kalalaeva kalapüügiluba), mistõttu on sellega määratud püügivõimaluste ületamine karistatav sõltumata sellest, kas äriühingule kuuluvatele teistele laevadele väljastatud kalapüügiload on selle kalaliigi osas ammendatud.
3-1-1-100-11 PDF Riigikohus 09.12.2011
Kalapüügiseaduse § 23^1 lg 2 näol on tegemist blanketse normiga, mis tuleb sisustada viidetega kalapüügiseaduse nendele sätetele, mille nõuete rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse.
3-1-1-94-11 PDF Riigikohus 25.11.2011
MS
Metsaseaduse § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu, puutüvi ja järkamisel saadud tüveosa. Seega on metsamaterjalina vaadeldav puu, puutüvi või järkamisel, so puutüve ristisuunalisel lõikamisel saadud tüveosa, so ümarpuit erinevas sortimendis. Metsaseaduse § 37 lg 8 p 4 kohaselt on ka küttepuu, samuti nagu näiteks ka palk, paberipuu ja tehnoloogiline puit, metsamaterjali üheks sortimendiks. Seega on kolmemeetriseks lõigatud küttepuud metsamaterjali sortimendi üks osa. Kui isik veab ümarpuitu, mis on vaieldamatult metsamaterjal MS § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 tähenduses, siis selle veol peab isikule kaasas olema MS § 37 lg-s 10 nõutav metsamaterjali omaniku antud metsamaterjali kogust ja kuuluvust tõendav veoseleht ning selle puudumine toob kaasa väärteokaristuse KarS § 362 lg 1 järgi.
3-1-1-84-11 PDF Riigikohus 03.11.2011
AÕS § 201 lg-s 1 selgitatakse, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 214 lg 3 sätestab, et kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal. AÕS § 115 lg 1 kohaselt saab asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, loodusvilja omanikuks vilja asjast eraldumisel. Pidades silmas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat praktikat, mille kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist kinnisasjast saadava loodusviljaga (vt RKTsKo 3-2-1-51-11, p 16), nähtub asjaõigusseadusest üheselt, et metsa mahavõtmisel saab puude omanikuks kasutusvaldaja.
3-1-1-79-11 PDF Riigikohus 31.10.2011
LKS
LKS § 37 lg 3 p-st 6 ei tulene iseenesest keeldu sõita mootorsõidukiga mistahes veekogu ranna või kalda piiranguvööndis, vaid üksnes väljaspool selleks määratud teid või radu. Väljend „väljaspool selleks määratud teid või radu“ tähendab, et mootorsõidukiga ei või liigelda maa-alal, millel sõitmine on küll füüsiliselt võimalik, kuid mis pole siiski mootorsõidukitega liiklemiseks ette nähtud või liikluseks avatud. LKS §-de 37–39 pinnalt saab järeldada, et rannal või kaldal kehtivad küll seaduses loetletud erinevad kitsendused, mis on vajalikud looduskeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid inimtegevust pole sellistel aladel siiski täielikult keelatud. Avalikult kasutataval teel mootorsõidukiga liiklemine ei tähenda veel seda, et liiklus iseenesest avaldaks ranna või kalda looduskooslusele kahjulikku mõju. Kahjulikuks võib kirjeldatud mõju osutuda eeskätt neil juhtudel, mil mootorsõidukitega liigutakse kohas, mis pole sõitmiseks mõeldud ja kahjustatakse seeläbi ümbritsevat keskkonda näiteks pinnase, taimestiku või veekogu rikkumise näol. Nendel põhjustel on õigustatud seisukoht, et ranna või kalda piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel on mootorsõidukiga liiklemine lubatud, kui selliseid teid või radu pole liiklemiseks tõkestatud või nendel liiklust vastavate liikluskorraldusvahenditega piiratud. Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud. Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust. Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu. Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.
3-1-1-39-11 PDF Riigikohus 23.05.2011
TuleOS § 47 näeb ette karistuse küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise tuleohutusnõuete rikkumise eest, KarS § 352 aga metsas või mujal looduses tuleohu tekitamise või tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramise eest. Et TuleOS § 47 käsitleb tuletegemise nõuete rikkumist üldiselt, KarS § 352 aga reguleerib tuletegemisega seonduvat looduses, tuleb KarS § 352 pidada erinormiks üldnormiks oleva TuleOS § 47 suhtes. Üld- ja erinormi konkurentsi korral tuleb aga kohaldada erinormi. KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole. Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt. KarS § 352 lg 1 subjektiivse koosseisu realiseerimiseks piisab tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 ettevaatamatusest. "Tuleohu" mõistet hetkel kehtivates õigusaktides avatud ei ole. Tuleohutuse seaduses sätestatu pinnalt tuleb tuleohuks pidada olukorda, kus esineb reaalne võimalus tulekahju puhkemiseks. Kehtivas õiguses ei ole defineeritud ka "tulekahju" mõistet. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab selle mõiste sisustamisel tugineda päästeseaduse § 21 lg 11 alusel 8. septembril 2000. a vastu võetud ja 31. augustil 2010. a kehtetuks tunnistatud siseministri määruse nr 55 "Tuleohutuse üldnõuded" § 2 p-le 9, mille kohaselt on tulekahju väljaspool spetsiaalset kollet toimuv kontrollimatu põlemisprotsess, mida iseloomustab kuumuse ja/või suitsu eraldumine ning millega kaasneb varaline või muu kahju. Seega tuleb tulekahju pidada kontrollimatuks põlemisprotsessiks. Eelnevat kokku võttes tuleb tuleohu tekitamisena mõista sellise olukorra loomist, kus esineb reaalne võimalus kontrollimatu põlemisprotsessi tekkeks. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et KarS § 352 lg 1 esimese alternatiivi koosseisu täitmiseks ei ole vaja, et tulekahju ka tegelikult tekiks, kuivõrd konkreetse ohudelikti koosseis on realiseeritud juba vastava ohu loomisega. KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus.
3-1-1-100-10 PDF Riigikohus 14.01.2011
Tõlgendades KOV jäätmehoolduseeskirja normi, mille kohaselt tuleb KOV haldusterritooriumilt kogutud segaolmejäätmed enne nende kõrvaldamist või taaskasutamist sortida KOV-le võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas sortimistehases, peab arvestama nii PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse kui ka PS §-s 53 sätestatud kohustusega säästa keskkonda.
3-1-1-66-10 PDF Riigikohus 29.10.2010
KarS § 356 lg 1 ei näe teo toimepanijana ette erilise isikutunnusega isikut, s.o näiteks kinnistu omanikku. Kasvavat metsa (kinnisasja olulist osa) ei loeta metsamaterjaliks. Metsaseaduse § 28 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu ja puutüvi ning puutüve järkamisel saadud tüveosa.
3-1-1-75-10 PDF Riigikohus 09.09.2010
Jahiseaduse § 58^1 (Jahipidamine jahiloata, jahikoerapassita ja suuruluki laskekatse tunnistuseta) objektiivsed tunnused seisnevad jahipidamises jahiloata, jahikoeraga jahikoerapassita või osalemises suurulukijahil kütina, kasutades uluki laskmiseks jahipüssikuuliga laetud padrunit ja omamata selleks suuruluki laskekatse tunnistust. Seega on menetlusaluse isiku karistamine viimati märgitud koosseisulise alternatiivi puhul võimalik siis, kui üheaegselt tuvastatakse järgmised asjaolud: suurulukijahil kütina osalemine, jahipüssikuuliga laetud padruni kasutamine ja suuruluki laskekatse tunnistuse puudumine.
3-1-1-42-10 PDF Riigikohus 03.06.2010
Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 20 kohaselt lähtutakse püügipäeviku täitmisel Euroopa Ühenduste Komisjoni määruse 2807/83/EMÜ, milles sätestatakse liikmesriikide kalasaaki käsitleva teabe registreerimise üksikasjalikud eeskirjad, IV lisas ja vajadusel ka IVa lisas sätestatust. Määruse 2807/83/EMÜ IV lisa p 2.1.2 sätestab asjassepuutuvas osas järgmist: "Püügipäevikut täidetakse [iga päev hiljemalt kell 24.00] ning laeva saabumisel sadamasse". Sätte grammatilisel tõlgendamisel on võimalik järeldada, et püügipäevikut võib täita vahetult pärast sadamasse jõudmist. Normi tõlgendamise põhieesmärgiks on välja selgitada selle mõte. Seetõttu ei ole võimalik piirduda kitsalt sätte grammatilise tõlgendamisega, kui selle tulemusel jääb ebaselgeks regulatsiooni eesmärk. Määruse lisa IV p 1 kohaselt on selles lisas esitatud juhtnöörid suunatud laevade kaptenitele, kes peavad Euroopa Majandusühenduse eeskirjade kohaselt pidama püügireisi jooksul püügipäevikut ja/või peavad esitama sadamasse naasmisel lossimis-/ümberlaadimisdeklaratsiooni. Juba selle sätte sõnastusest nähtub, et püügipäeviku pidamise kohustus lasub kaptenil püügireisi kestel. Samuti, lisa IV p 2.1.2 näeb inglise keeles välja järgmiselt: "The log-book shall be completed daily by not later than 24.00 hours, and at the time of arrival in port", mida saab eesti keelde tõlkida kohustusena kanda vajalikud andmed püügipäevikusse sättes nimetatud ajahetkeks - s.o kella 24.00 (kui püük kestab mitu päeva) või sadamasse saabumise ajaks. Teate edastamise korra § 4 p 6 (alates 12. aprillist 2010 kehtivas sõnastuses) näeb ette, et Keskkonnainspektsioonile edastatud teade peab sisaldama püügipäevikusse kantud kalakoguseid liikide kaupa. Selline sõnastus välistab võimalust, et püügipäevikut täidetakse pärast sadamasse jõudmist, kuna Teate edastamise korra § 2 kohaselt edastatakse teade kalalaeva sadamasse tuleku ja pardal olevate kalakoguste kohta kala käitlemisel Läänemerel vähemalt 2 tundi enne Eesti sadamasse saabumist. Seetõttu nõuab kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 20, s.t selles viidatud Euroopa Ühenduste Komisjoni määruse 2807/83/EMÜ lisa IV p 2.1.2 püügipäeviku täitmist enne sadamasse saabumist.
3-1-1-104-09 PDF Riigikohus 04.01.2010
LKS
LKS § 71 lg 2 sätestab juriidilise isiku vastutuse kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest. Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, mille sisustamisel tuleb lähtuda loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõudeid reguleerivatest normidest.
3-1-1-43-08 PDF Riigikohus 26.09.2008
VÕKS-s on sätestatud muuhulgas paikse saasteallika valdaja konkreetsed kohustused saasteainete leviku vähendamisel, sh parima võimaliku tehnika kasutamise ja seire teostamise kohustus (vt välisõhu kaitse seaduse 4. peatükk). Seadusega saasteallika valdajale pandud kohustuste täitmata jätmisel võib olla tegemist välisõhu kaitse nõuete rikkumisega sõltumata kahjuliku tagajärje saabumisest.
3-1-1-90-07 PDF Riigikohus 14.01.2008
LKS
Ehitusseaduse §-s 2 eristatakse ehitamise liikidena ehitise püstitamist (lg 1) ja rekonstrueerimist (lg 6), seega on seadusandja eristanud nimetatud ehitamise liike juba formaalselt. Ehitise püstitamine ja rekonstrueerimine ei ole mitte üksnes formaalselt erinevad ehitamise liigid, vaid rekonstrueerimine saab erinevalt ehitise püstitamisest olemuslikult toimuda ainult juba olemasoleva hoone suhtes. Kuna ehitusseadus ei sätesta uusehitise mõistet, tuleb igal üksikjuhul hinnata, millise tulemuseni sooviti jõuda - kas püstitada uus ehitis või parendada olemasolevat. Ebaõige on seisukoht, et Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatud keeld hõlmab igasuguse Ehitusseaduse § 2 lg-s 6 nimetatud tegevuse. Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatakse otsesõnu, et kalda ehituskeeluvööndis on keelatud uute hoonete ehitamine. Viidatud sätet ei ole aga võimalik tõlgendada selliselt, et see välistaks ehituskeeluvööndis igasuguse ehitamise.
3-1-1-89-07 PDF Riigikohus 28.12.2007
Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20