/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-85-16 PDF Riigikohus 09.11.2016
VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetatakse väärteomenetlus siis, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Väärteokoosseisu tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab menetleja kontrolli, kas teo asjaolud vastavad süüteokoosseisu kirjeldusele. (Vt nt RKKKo 3-1-1-66-08, p 11.) Kui tegu on koosseisupärane ja puuduvad ka õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud, on tegemist väärteoga ja menetlust VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada ei saa (vt RKKKo 3-1-1-5-16, p 6). Samuti on väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi vältimatu siis, kui väärteoprotokoll või kiirmenetluse otsus on koostatud nii puudulikult, et see ei võimalda menetlusalusel isikul enda kaitseõigust teostada ja kohtul tegu talle omistada (vt nt RKKKo 3-1-1-34-14, p-d 9, 15 ja 17). (p-d 5-6)
Lähtudes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest peab maakohus olukorras, kus kahtluse alla on seatud tõendiallika usaldusväärsus, vajadusel astuma omal algatusel asjakohaseid samme selle tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks. Nii sätestab VTMS § 125 lg 1 teine lause otsesõnu, et maakohus võib lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega, lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb kohtul vajaduse korral omal algatusel koguda ja kontrollida kohtumenetluse käigus veel lisatõendeid (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6). (p 10)
Tulenevalt JahiS § 23 lg-s 2 avatud jahipidamise mõistest ei ole JahiS §-s 57 sätestatud väärteokoosseisu omistamisel tähtsust, kas menetlusalune isik tegelikult ulukite pihta sihtis või mõnda neist tabas. Võimalikku tagajärge, s.o uluki surmamist, tuleb küll arvesse võtta väärteo eest karistuse mõistmisel, kuid selle tuvastamatus ei välista väärteokoosseisu objektiivse koosseisu täitmist ega anna alust väärteomenetluse lõpetamiseks. (p 8)
3-1-1-3-16 PDF Riigikohus 21.03.2016
Osa tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-77-14, p 7). Ühtlasi saab kooskõlas VTMS § 150 lg-ga 2 oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks pidada seda, kui maakohus ei järgi VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteo täies ulatuses arutamise nõuet (RKKK 3-1-1-2-16, p d 9–10). (p 21)
Hädaseisundi jaatamiseks on kõigepealt tarvis tuvastada hädaolukord: mingi õigushüve peab olema vahetus ohus või seda peab ähvardama vahetult eesseisev oht. (p 20)
KPS § 23^1 lg 1 v.r koosseisutegu on kala püüdmine. Kala püüdmist tuleb defineerida kui kala püüdja poolt kala üle tegeliku võimu hankimist. (p 12) Sellise võimu hangib isik võrku merre pannes: hetkel, mil kalad võrku ujuvad, on nad tavamõistes tõesti kinni püütud. Siiski ei täida isik seeläbi veel KPS § 23^1 lg 1 v.r objektiivset koosseisu, s.o tegemist ei ole lõpuleviidud kala püüdmisega kalapüügiseaduse tähenduses. Nimelt ei ole isikul kontrolli selle üle, millised kalad vees olevasse kalapüüginõuetele vastavasse võrku ujuvad. On paratamatu, et võrku võib jääda kinni ka selliseid kalu, mida püüda ei tohi. Seega tegutseb isik võrku vette heites lubatud riski piires, mistõttu ei saa talle kala üle tegeliku võimu hankimist võrgu vette viskamise teel karistusõiguslikult ette heita (nn normatiivse omistamise kohta vt nt RKKK 3-1-1-87-15, p 12 ja 3-1-1-23-13, p 6). Samal põhjusel ei saa isikule ette heita võrgu veest väljatõmbamist ega püügivahendi paati asetamist. Ka nende tegude puhul on paratamatu, et isik teostab tegelikku võimu sellistegi kalade üle, mida püüda ei tohi. (p 13) Et lestad on paadis olles oma loomulikust elukeskkonnast väljas, on KPS § 23^1 lg-ga 1 v.r kaitstud õigushüve vahetult ohustatud, mistõttu tuleb nad viivitamata ehk võimalikult kiiresti merre tagasi toimetada (vt mõiste "viivitamata" kohta ka RKKK 3-1-1-37-14, p 17). (p 15) Ehkki ei KPS § 20 lg 2 v.r (keelunorm) ega KPS § 23^1 lg 1 v.r (karistusnorm) ei räägi sellest, kas kalapüüdmise keelu objekt on elus või surnud kala, on tagasilaskmiskohustuse all silmas peetud üksnes elusat kala. Seda eeskätt seetõttu, et KPS § 20 lg 3 v.r keelas heita tagasi vette eluvõime kaotanud kalu. Samuti sätestas KPS § 1 v.r, et seadus on suunatud kala- ja veetaimevarude jätkusuutliku kasutamise tagamisele lähtuvalt kohuseteadliku kalanduse põhimõtetest. Kalavarude jätkusuutliku kasutamise eesmärki on aga võimalik saavutada üksnes elusate kalade abil. (p 26)
KarS § 13 lg 1 sätestab, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk on nn garant (vt ka RKKK 3-1-1-104-09, p 12). See norm võimaldab moodustada mitteehtsaid tegevusetusdelikte ja annab aluse võtta vastutusele isiku, kes paneb tegevusena formuleeritud süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (p 14)
Eksimine deliktistruktuuri elementide käsitlemise järjekorra nõude vastu ei ole siiski kohtulahendi tühistamist tingiv kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kui deliktistruktuuri üksikute elementide analüüs ise on materiaalõiguslikult veatu. (p 9)
3-1-1-32-15 PDF Riigikohus 15.04.2015
KrMS § 83 lg 3 näeb ette, et kahtlustatav ja süüdistatav kutsutakse vaatluse juurde, kui nende selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse. VTMS § 2 alusel kohaldatakse seda sätet ka väärteomenetluses. Seega ei pea ka menetlusalune isik väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima, kui menetleja ei pea seda vajalikuks (vt ka RKKKo 3-1-1-39-11, p 11).
KPS § 13 lg 2 kohaselt on nakkepüünis kutselise püügi vahend. KPS § 11 lg 3 p 4 sätestab küll, et harrastuskalapüügivahend on nakkevõrk, mis on kalapüügieeskirja § 6 lg 2 p 1 kohaselt nakkepüünise alaliik, kuid KPS § 11 lg 41 kohaselt on harrastuslikul kalapüügil keelatud kasutada samaaegselt rohkem kui kolme nakkevõrku. Seega, kui menetlusalusel isikul oli neli nakkevõrku, oli tegemist kutselise püügi vahendiga.
KarS § 276 ei kehti alates 1. jaanuarist 2015, mistõttu väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 6 alusel. Seadusliku korralduse eiramine on jätkuvalt karistatav KarS § 279 järgi, kuid seda vaid juhul, kui sellega takistati riikliku järelevalve teostamist viisil, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist.
3-1-1-19-14 PDF Riigikohus 14.04.2014
Menetlusaluse isiku vastutusele võtmine kalapüügiloa omaniku esindajana on põhjendatud juhul, kui on tuvastatud, et kalapüügiloa omanik andis talle õiguse enda nimel kalapüügiga seotud andmeid esitada. Kuna kõnealusele volitusele pole vorminõudeid kehtestatud, võib kalapüügiloa omanik anda sellise esindusõiguse ka suuliselt. Kuivõrd esindusõiguse olemasolu on väärteomenetluse subjekti määratlemises otsustava tähtsusega asjaolu, tuleb see obligatoorselt kajastada ka väärteoprotokollis. VTMS § 69 lg 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda menetlusalusele isikule etteheidetava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused täidetuks (vt nt RKKKo 3-1-1-32-13, p 7).
Kalapüügiga seotud andmete esitamise kohustus lasub neil kalapüügiloa alusel kala püüdvatel isikutel, kes on nimetatud Vabariigi Valitsuse 31. märtsi 2003. a määruse nr 104 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ §-s 3. Rannapüügipäeviku täitmise nõuete rikkumise eest saab vastutusele võtta seega kalapüügiloa omaniku või tema esindaja. Menetlusaluse isiku vastutusele võtmine kalapüügiloa omaniku esindajana on põhjendatud juhul, kui on tuvastatud, et kalapüügiloa omanik andis talle õiguse enda nimel kalapüügiga seotud andmeid esitada. Kuna kõnealusele volitusele pole vorminõudeid kehtestatud, võib kalapüügiloa omanik anda sellise esindusõiguse ka suuliselt.
Menetlusaluse isiku vastutusele võtmine kalapüügiloa omaniku esindajana on põhjendatud juhul, kui on tuvastatud, et kalapüügiloa omanik andis talle õiguse enda nimel kalapüügiga seotud andmeid esitada. Kuna kõnealusele volitusele pole vorminõudeid kehtestatud, võib kalapüügiloa omanik anda sellise esindusõiguse ka suuliselt. Kuivõrd esindusõiguse olemasolu on väärteomenetluse subjekti määratlemises otsustava tähtsusega asjaolu, tuleb see obligatoorselt kajastada ka väärteoprotokollis. VTMS § 69 lg 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda menetlusalusele isikule etteheidetava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused täidetuks (vt nt RKKKo 3-1-1-32-13, p 7).
3-1-1-16-14 PDF Riigikohus 27.03.2014
VTMS § 123 lg-s 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (de novo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest (kordab nt RKKKo 3-1-1-71-09, p 12 ja paljusid teisi; "de novo" on keeleliselt korrektsem kui "ab ovo").
Kuni 31. maini 2013 kehtinud JahiS § 57 lg 1 (sellele vastab kehtiva JahiS § 57) nägi ette vastutuse jahipidamise eest keelatud ajal, vahendiga või viisil. JahiS § 57 lg 1 tähenduses jahipidamise keelatud viisid olid loetletud JahiS § 40 lg-s 2 (kehtiva JahiS § 24 lg 4). JahiS § 40 lg 2 p-i 9 (kehtiva JahiS § 24 lg 4 p-i 9) kohaselt oli keelatud jahipidamine abitus seisundis olevale ulukile. Seevastu JahiS § 57^3 (kehtiva JahiS § 58) kohaselt oli karistatav muuhulgas ka jahiohutuse nõuete (JahiS § 43, kehtiva JahiS § 32) rikkumine, st jahist osavõtvate ja teiste inimeste ohtu seadmine. Lisaks oli mitmeid jahipidamise nõudeid kehtestatud ka jahieeskirja §-des 6-9. Nii oli JahiE § 6 p 15 (kehtiva JahiE § 8 p 8) kohaselt ajajatel keelatud viibida ajus laetud jahirelvaga, välja arvatud juhul, kui koeraga ajus olles tulistatakse ajus seisvat ulukit. Uluki abitu seisundi all tuleb eelkõige silmas pidada olukorda, kui uluk on inimese (jahimehe) poolt välja toodud talle liigiomaselt loomulikust elukeskkonnast ja ta peab võitlema samaaegselt mitme ebasoodsa välise mõjuriga. Uluki abitule seisundile võib viidata ka asjaolu, kui lühikese aja jooksul surmatakse ühe isiku poolt samas kohas mitmeid loomi.
3-1-1-66-12 PDF Riigikohus 05.10.2012
KarS § 363 lg 2 on deliktitüübilt formaalne, s.t koosseis ei hõlma tagajärge. Süüdistusest peab seega nähtuma etteheidetav tegu, loanõue ja asjaolu, et süüdistataval luba puudus, kuid mitte põhjustatud tagajärg.
Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt ebakorrektne sõnastamine, näiteks MaaPS § 68^1 lg 1 näol, on seetõttu taunitav.
KarS § 363 lg 2 on deliktitüübilt formaalne, s.t koosseis ei hõlma tagajärge. Süüdistusest peab seega nähtuma etteheidetav tegu, loanõue ja asjaolu, et süüdistataval luba puudus, kuid mitte põhjustatud tagajärg. Kuna KarS §-s 363 käsitletakse kõikvõimalikke looduskasutus- või saastelube, kuid MaaPS § 68^1 lg 1 räägib üksnes ühest konkreetsest looduskasutusloa alaliigist - kaevandamisloast, siis tuleb MaaPS § 68^1 lg 1 pidada KarS § 363 lg 1 suhtes erinormiks osas, milles kehtestatakse väärteovastutus kaevandamisloa nõuete rikkumise eest. Seega juhul, kui isikule kriminaalmenetluses tehtava etteheite sisuks oleks kaevandamisloa nõuete rikkumine, tuleks tema tegu kvalifitseerida üksnes MaaPS § 68^1 lg-s 1 või 2 sätestatud väärteona. MaaPS § 68^1 lg-s 1 on väärteona sätestatud küll muu hulgas maavara loata kasutamine ja kaevandamisel loanõuete rikkumine, kuid mitte loata kaevandamine. Seega kaevandamisloata kaevandamisel KarS § 363 rakendusala piirav erinorm puudub ja olukorras, kus süüdistatav on kaevandanud ilma loata, on alati tegemist kuriteoga. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt ebakorrektne sõnastamine, näiteks MaaPS § 68^1 lg 1 näol, on seetõttu taunitav.
Süüdistusaktis isikule tehtav etteheide peab olema keeleliselt arusaadav ja vormistatud vastavalt keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Tuleb taunida praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid, sest see muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 28).
Süüdistusaktis isikule tehtav etteheide peab olema keeleliselt arusaadav ja vormistatud vastavalt keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Tuleb taunida praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid, sest see muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 28). Süüdistus peab sisaldama isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo 3-1-1-83-10, p 19).
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9).
3-1-1-51-12 PDF Riigikohus 04.06.2012
Iseenesest võib töödejuhataja, eriti väiksemas ettevõttes, olla juhtivtöötaja, kui ta korraldab reaalselt selle ettevõtte põhitegevusega seonduvat.
Teo paneb täideviijana toime isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda kontrolli all. Seejuures võib teovalitsemine esineda kolmes vormis: süüdistatav võib täita koosseisu ise ja vahetult (vahetu täideviimine); saavutada teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära oma ülekaalukat teadmist või võimu (valitsemine ülekaaluga ehk vahendlik täideviimine) või panna teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga (funktsionaalne valitsemine ehk kaastäideviimine; vt RKKKo 3-1-1-5-06, p 14 ja 3-1-1-24-06, p 7). Kõik loetletud täideviimisvormid on kirjeldatud ka KarS §-s 21. Isik, kes tegu ei valitse, kuid osaleb selle toimepanemises, võib vastutada osavõtu sätete alusel, s.o kihutaja või kaasaaitajana (KarS § 22). Süüteo inkrimineerimisel tuleb kohustuslikus korras tuvastada teo toimepanemise vorm. Sõltuvalt etteheidetavast toimepanemise vormist tuleb süüteo omistamisel juhinduda konkreetsele õiguslikule figuurile teoorias ja kohtupraktikas esitatavatest nõuetest. (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-24-06, p 7).
Kalaliigi püügivõimaluse ammendumine lõpetab kalapüügiloa kehtivuse selle kalaliigi osas vastavalt KPS § 16^1 lg-le 1. Kalapüügiluba antakse konkreetsele laevale (kalalaeva kalapüügiluba), mistõttu on sellega määratud püügivõimaluste ületamine karistatav sõltumata sellest, kas äriühingule kuuluvatele teistele laevadele väljastatud kalapüügiload on selle kalaliigi osas ammendatud.
3-1-1-100-11 PDF Riigikohus 09.12.2011
Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo 3-1-1-8-03, p 7.3; 3-1-1-62-06, p 5; 3-1-1-8-08, p 8). Muu hulgas peab kohus vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitama, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldust tuleneb, et juriidilise isiku väärteoasjades peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele isikule füüsilise isiku kaudu etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Jättes menetlusaluse isiku kaebuse lahendamisel kontrollimata tema juhatuse liikme tegevuse vastavuse deliktistruktuuri nendele elementidele, rikub maakohus väärteoasja ab ovo, s.o täies ulatuses lahendamise põhimõtet VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-66-06, p 6; 3-1-1-89-10, p 7; 3-1-1-56-11, p 6 ja 3-1-1-72-11, p 12).
Juriidilise isiku väärteoasja puhul peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-08, p 5; 3-1-1-38-08, p 7; 3-1-1-43-08, p 9; 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2). Lahendamaks juriidilise isiku vastutuse küsimust tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul esimese sammuna tuvastada vahetult tegutsenud füüsilise isiku tegevuse koosseisupärasus, õigusvastasus ja süülisus KarS § 2 lg 2 mõttes. Viimane tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused (vt ka RKKKo 3-1-1-148-03, p 10.1; 3-1-1-99-04, p 10.1 ja 3-1-1-92-05, p 7).
Kalapüügiseaduse § 23^1 lg 2 näol on tegemist blanketse normiga, mis tuleb sisustada viidetega kalapüügiseaduse nendele sätetele, mille nõuete rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse.
3-1-1-94-11 PDF Riigikohus 25.11.2011
MS
Metsaseaduse § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu, puutüvi ja järkamisel saadud tüveosa. Seega on metsamaterjalina vaadeldav puu, puutüvi või järkamisel, so puutüve ristisuunalisel lõikamisel saadud tüveosa, so ümarpuit erinevas sortimendis. Metsaseaduse § 37 lg 8 p 4 kohaselt on ka küttepuu, samuti nagu näiteks ka palk, paberipuu ja tehnoloogiline puit, metsamaterjali üheks sortimendiks. Seega on kolmemeetriseks lõigatud küttepuud metsamaterjali sortimendi üks osa. Kui isik veab ümarpuitu, mis on vaieldamatult metsamaterjal MS § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 tähenduses, siis selle veol peab isikule kaasas olema MS § 37 lg-s 10 nõutav metsamaterjali omaniku antud metsamaterjali kogust ja kuuluvust tõendav veoseleht ning selle puudumine toob kaasa väärteokaristuse KarS § 362 lg 1 järgi.
3-1-1-84-11 PDF Riigikohus 03.11.2011
AÕS § 201 lg-s 1 selgitatakse, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 214 lg 3 sätestab, et kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal. AÕS § 115 lg 1 kohaselt saab asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, loodusvilja omanikuks vilja asjast eraldumisel. Pidades silmas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat praktikat, mille kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist kinnisasjast saadava loodusviljaga (vt RKTsKo 3-2-1-51-11, p 16), nähtub asjaõigusseadusest üheselt, et metsa mahavõtmisel saab puude omanikuks kasutusvaldaja.
Äratundmiseks esitamise protokolli on lubamatu tõend siis, kui äratundmiseks esitamine viiakse läbi enne ülekuulamist (vt RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.2). Kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 10). See, kas äratundmiseks esitamisele eelneva ülekuulamise abil on äratundja edasisi järeldusi võimalik objektiivselt kontrollida ja hinnata või mitte, sõltub ülekuulamise käigus saadud informatsioonist. Kui äratundja ei kirjelda, milliste tunnuste alusel ta loodab objekti ära tunda, pole hiljem võimalik võrrelda, mille põhjal ta äratundmisel objektisamasuse või -erisuse kohta oma järelduse tegi. Seega puudub sisuline erinevus olukordadel, mil äratundja ei osanud objekti äratundmist võimaldavaid tunnuseid kirjeldada ja mil äratundjat objekti tunnuste osas üldse ei küsitletud.
Kui kohus tugineb lubamatule tõendile, siis rikub ta sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
3-1-1-79-11 PDF Riigikohus 31.10.2011
LKS
Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.
Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud. Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust. Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.
LKS § 37 lg 3 p-st 6 ei tulene iseenesest keeldu sõita mootorsõidukiga mistahes veekogu ranna või kalda piiranguvööndis, vaid üksnes väljaspool selleks määratud teid või radu. Väljend „väljaspool selleks määratud teid või radu“ tähendab, et mootorsõidukiga ei või liigelda maa-alal, millel sõitmine on küll füüsiliselt võimalik, kuid mis pole siiski mootorsõidukitega liiklemiseks ette nähtud või liikluseks avatud. LKS §-de 37–39 pinnalt saab järeldada, et rannal või kaldal kehtivad küll seaduses loetletud erinevad kitsendused, mis on vajalikud looduskeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid inimtegevust pole sellistel aladel siiski täielikult keelatud. Avalikult kasutataval teel mootorsõidukiga liiklemine ei tähenda veel seda, et liiklus iseenesest avaldaks ranna või kalda looduskooslusele kahjulikku mõju. Kahjulikuks võib kirjeldatud mõju osutuda eeskätt neil juhtudel, mil mootorsõidukitega liigutakse kohas, mis pole sõitmiseks mõeldud ja kahjustatakse seeläbi ümbritsevat keskkonda näiteks pinnase, taimestiku või veekogu rikkumise näol. Nendel põhjustel on õigustatud seisukoht, et ranna või kalda piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel on mootorsõidukiga liiklemine lubatud, kui selliseid teid või radu pole liiklemiseks tõkestatud või nendel liiklust vastavate liikluskorraldusvahenditega piiratud. Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud. Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust. Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu. Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.
3-1-1-39-11 PDF Riigikohus 23.05.2011
Menetlusalune isik ei pea väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima. Seetõttu ei ole menetlusaluse isiku allkirja puudumine sündmuskoha vaatluse protokollist ja tema informeerimata jätmine väärteomenetlusõiguse rikkumine, mille tõttu tuleks protokoll jätta tõendite kogumist välja.
Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt.
KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole.
TuleOS § 47 näeb ette karistuse küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise tuleohutusnõuete rikkumise eest, KarS § 352 aga metsas või mujal looduses tuleohu tekitamise või tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramise eest. Et TuleOS § 47 käsitleb tuletegemise nõuete rikkumist üldiselt, KarS § 352 aga reguleerib tuletegemisega seonduvat looduses, tuleb KarS § 352 pidada erinormiks üldnormiks oleva TuleOS § 47 suhtes. Üld- ja erinormi konkurentsi korral tuleb aga kohaldada erinormi. KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole. Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt. KarS § 352 lg 1 subjektiivse koosseisu realiseerimiseks piisab tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 ettevaatamatusest. "Tuleohu" mõistet hetkel kehtivates õigusaktides avatud ei ole. Tuleohutuse seaduses sätestatu pinnalt tuleb tuleohuks pidada olukorda, kus esineb reaalne võimalus tulekahju puhkemiseks. Kehtivas õiguses ei ole defineeritud ka "tulekahju" mõistet. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab selle mõiste sisustamisel tugineda päästeseaduse § 21 lg 11 alusel 8. septembril 2000. a vastu võetud ja 31. augustil 2010. a kehtetuks tunnistatud siseministri määruse nr 55 "Tuleohutuse üldnõuded" § 2 p-le 9, mille kohaselt on tulekahju väljaspool spetsiaalset kollet toimuv kontrollimatu põlemisprotsess, mida iseloomustab kuumuse ja/või suitsu eraldumine ning millega kaasneb varaline või muu kahju. Seega tuleb tulekahju pidada kontrollimatuks põlemisprotsessiks. Eelnevat kokku võttes tuleb tuleohu tekitamisena mõista sellise olukorra loomist, kus esineb reaalne võimalus kontrollimatu põlemisprotsessi tekkeks. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et KarS § 352 lg 1 esimese alternatiivi koosseisu täitmiseks ei ole vaja, et tulekahju ka tegelikult tekiks, kuivõrd konkreetse ohudelikti koosseis on realiseeritud juba vastava ohu loomisega. KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus.
KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus. KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest. Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi. Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis. RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.
3-1-1-100-10 PDF Riigikohus 14.01.2011
Maakohus peab väärteoasja arutama täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohtu VTMS § 133 p-st 4 tulenevalt kohustust otsustada, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs.
Tõlgendades KOV jäätmehoolduseeskirja normi, mille kohaselt tuleb KOV haldusterritooriumilt kogutud segaolmejäätmed enne nende kõrvaldamist või taaskasutamist sortida KOV-le võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas sortimistehases, peab arvestama nii PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse kui ka PS §-s 53 sätestatud kohustusega säästa keskkonda.
Õigusnormi tuleb tõlgendada põhiseaduspäraselt ja erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Kuid olukorras, mil on tegemist erinevate põhiõiguste põrkumisega, tuleb eelistada sellist tõlgendust, millega oleks tagatud nende erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse.
3-1-1-66-10 PDF Riigikohus 29.10.2010
KarS § 65 lg 1 lause 1 kirjeldab olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. Nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg (vt ka RKKKo nr 3 1 1-112-04 p 11.2). Kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-2-02 ja RKKKo nr 3 1 1 26-08). Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas. Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud. Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud. Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.
Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas. Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud. Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud. Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.
KarS § 356 lg 1 ei näe teo toimepanijana ette erilise isikutunnusega isikut, s.o näiteks kinnistu omanikku. Kasvavat metsa (kinnisasja olulist osa) ei loeta metsamaterjaliks. Metsaseaduse § 28 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu ja puutüvi ning puutüve järkamisel saadud tüveosa.
Liitkaristuse moodustamata jätmine on käsitletav materiaalõiguse olulise rikkumisena ning on kohtuotsuse tühistamise aluseks.
PankrS § 43 lg 3 näeb ette, et juhul, kui hagi on jäetud läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel, taastab kohus pankrotimenetluse raugemisel hagimenetluse hageja avalduse alusel. Ka PankrS § 167 lg 1 kohaselt võib pärast pankrotimenetluse lõppemist esitada võlgniku vastu üldises korras nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles. Seega võimaldab pankrotiseaduses sisalduv regulatsioon pärast pankrotimenetluse lõppemist selles esitamata nõuete menetlemist ja rahuldamist üldkorras, kui puuduvad seda välistavad asjaolud (nt PankrS § 167 lg 2 � kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud).
3-1-1-75-10 PDF Riigikohus 09.09.2010
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt tuleb väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel esmalt kindlaks teha koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanek (vt nt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p-d 6.3-6.4). Kui isiku käitumises süüteokoosseisule vastavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1, mitte aga VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise küsimus sellises olukorras ei aktualiseeru.
Jahiseaduse § 58^1 (Jahipidamine jahiloata, jahikoerapassita ja suuruluki laskekatse tunnistuseta) objektiivsed tunnused seisnevad jahipidamises jahiloata, jahikoeraga jahikoerapassita või osalemises suurulukijahil kütina, kasutades uluki laskmiseks jahipüssikuuliga laetud padrunit ja omamata selleks suuruluki laskekatse tunnistust. Seega on menetlusaluse isiku karistamine viimati märgitud koosseisulise alternatiivi puhul võimalik siis, kui üheaegselt tuvastatakse järgmised asjaolud: suurulukijahil kütina osalemine, jahipüssikuuliga laetud padruni kasutamine ja suuruluki laskekatse tunnistuse puudumine.
Juhul, kui kohtuvälise menetleja lahendis sisalduvast teokirjeldusest ei tulene ja väärteomenetluse raames pole tuvastatud isiku teo vastavus süüteokoosseisule, siis tuleb KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 6).
Tuvastades ebaõigesti, et menetlusaluse isiku tegu vastab väärteokoosseisule, jättes sellest veast tulenevalt väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetamata ning lõpetades väärteomenetluse hoopis otstarbekuse kaalutlusel, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 1 mõttes.
3-1-1-42-10 PDF Riigikohus 03.06.2010
Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 20 kohaselt lähtutakse püügipäeviku täitmisel Euroopa Ühenduste Komisjoni määruse 2807/83/EMÜ, milles sätestatakse liikmesriikide kalasaaki käsitleva teabe registreerimise üksikasjalikud eeskirjad, IV lisas ja vajadusel ka IVa lisas sätestatust. Määruse 2807/83/EMÜ IV lisa p 2.1.2 sätestab asjassepuutuvas osas järgmist: "Püügipäevikut täidetakse [iga päev hiljemalt kell 24.00] ning laeva saabumisel sadamasse". Sätte grammatilisel tõlgendamisel on võimalik järeldada, et püügipäevikut võib täita vahetult pärast sadamasse jõudmist. Normi tõlgendamise põhieesmärgiks on välja selgitada selle mõte. Seetõttu ei ole võimalik piirduda kitsalt sätte grammatilise tõlgendamisega, kui selle tulemusel jääb ebaselgeks regulatsiooni eesmärk. Määruse lisa IV p 1 kohaselt on selles lisas esitatud juhtnöörid suunatud laevade kaptenitele, kes peavad Euroopa Majandusühenduse eeskirjade kohaselt pidama püügireisi jooksul püügipäevikut ja/või peavad esitama sadamasse naasmisel lossimis-/ümberlaadimisdeklaratsiooni. Juba selle sätte sõnastusest nähtub, et püügipäeviku pidamise kohustus lasub kaptenil püügireisi kestel. Samuti, lisa IV p 2.1.2 näeb inglise keeles välja järgmiselt: "The log-book shall be completed daily by not later than 24.00 hours, and at the time of arrival in port", mida saab eesti keelde tõlkida kohustusena kanda vajalikud andmed püügipäevikusse sättes nimetatud ajahetkeks - s.o kella 24.00 (kui püük kestab mitu päeva) või sadamasse saabumise ajaks. Teate edastamise korra § 4 p 6 (alates 12. aprillist 2010 kehtivas sõnastuses) näeb ette, et Keskkonnainspektsioonile edastatud teade peab sisaldama püügipäevikusse kantud kalakoguseid liikide kaupa. Selline sõnastus välistab võimalust, et püügipäevikut täidetakse pärast sadamasse jõudmist, kuna Teate edastamise korra § 2 kohaselt edastatakse teade kalalaeva sadamasse tuleku ja pardal olevate kalakoguste kohta kala käitlemisel Läänemerel vähemalt 2 tundi enne Eesti sadamasse saabumist. Seetõttu nõuab kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 20, s.t selles viidatud Euroopa Ühenduste Komisjoni määruse 2807/83/EMÜ lisa IV p 2.1.2 püügipäeviku täitmist enne sadamasse saabumist.
3-1-1-104-09 PDF Riigikohus 04.01.2010
LKS
Ingerentsi korral ei saa õigusvastasust mõista karistusõigusliku deliktistruktuuri teise elemendina KarS § 27 tähenduses, sest garandiseisundi kindlakstegemine ei kujuta endast süüteokoosseisule vastava teo kontrolli. Ingerents eeldab selle asemel eelnevat objektiivselt ohtlikku ja õiguslikult hukkamõistetavat tegu, mille tõttu võib hiljem aset leida mõne süüteokoosseisu realiseerimine.
LKS § 71 lg 2 sätestab juriidilise isiku vastutuse kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest. Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, mille sisustamisel tuleb lähtuda loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõudeid reguleerivatest normidest.
Seaduses kirjeldatud tagajärjena KarS § 13 lg 1 mõttes ei tule mõista kitsalt tagajärge materiaalse delikti tähenduses. Vastutuse kehtestamine tegevusetusega toimepandud tagajärjedelikti katse eest on põhjendatav eeskätt asjaoluga, et sel teel asetas isik õigusvaenulikku tahet väljendava käitumisega ohtu süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ehk tõi kaasa ohtlikus olukorras väljenduva tagajärje. Eelnevast lähtuvalt tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist. Tegevusetuse eest saab vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud, s.o on garant (vt nt RKKKo nr 3-1-1-28-02, p 10). Garandikohustus võib tekkida mitmel alusel. Erinevatel alustel tekkivad garandiseisundid saab nende omapära arvestades liigitada kahte gruppi. Kui nn kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, siis valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt. Valvegarandiseisundi võib tekkida isiku varasemast õigusvastasest käitumisest e ingerentsist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 8). Sotsiaalselt aktsepteeritavalt käitunud isiku karistamist tegevusdeliktist niigi sisuliselt märksa vähemtäpselt määratletud mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa pidada põhjendatuks.
3-1-1-43-08 PDF Riigikohus 26.09.2008
Kui asjas puuduvad andmed mõõtmist teostava isiku pädevuse kohta mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 ja lg 3 mõttes, siis ei saa mõõtetulemusi kasutada tõendina kohtuvälises- ega kohtumenetluses. Nende andmetega arvestamisel rikuks kohtuväline menetleja või kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-71-07, p 7). Väärteoprotokolli piiridest väljumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Kui tegemist on juriidilise isiku väärteoasjaga, siis peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi liikme, juhtivtöötaja või (alates 28. juulist 2008 kehtivas karistusseadustiku sõnastuses) pädeva esindaja koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu, mis toob kaasa juriidilise isiku vastutuse. Tegevusetusdelikti puhul peab teokirjeldusest nähtuma konkreetse füüsilise isiku kohustus nõutava teo tegemiseks, nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (RKKKo nr 3-1-1-84-07, p 8; nr 3-1-1-4-06, p 5 ja nr 3-1-1-9-05, p-d 8 ja 10). Tööülesannete jaotus (või selle puudumine) juhatuse liikmete vahel on väärteoasja lahendamiseks oluline faktiline asjaolu, mis tuleb märkida teokirjeldusse ja tõendada asja arutamise käigus. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-137-04, p 19.) Karistusõiguses kehtiva individuaalvastutuse põhimõtte järgimiseks on tähtis, et juriidilise isiku vastutuselevõtmisel selgitataks välja isik, kes vastutab konkreetse kohustuse täitmise eest. Selleks võib juhatuse liikme kõrval olla ka muu juhtivtöötaja (alates 28. juulist 2008 kehtivas KarS § 14 sõnastuses võib selleks olla ka äriühingu pädev esindaja).
Karistusõiguses kehtiva individuaalvastutuse põhimõtte järgimiseks on tähtis, et juriidilise isiku vastutuselevõtmisel selgitataks välja isik, kes vastutab konkreetse kohustuse täitmise eest. Selleks võib juhatuse liikme kõrval olla ka muu juhtivtöötaja (alates 28. juulist 2008 kehtivas KarS § 14 sõnastuses võib selleks olla ka äriühingu pädev esindaja). Seega tuleb kindlaks teha ka seda, kuidas olid asjassepuutuvad ülesanded jagatud juhatuse liikmete ja teiste töötajate vahel, mis võimaldab anda hinnangut menetlusalusele isikule etteheidetavale teole. Vastasel juhul oleks juriidilise isiku vastutuse kindlakstegemisel tegevusetusdeliktide puhul alati võimalik viidata sellele, et äriühingu kohustuste täitmise eest vastutab tema juhatus ja sellega ka piirduda.
Tegevusetusdelikti puhul peab teokirjeldusest nähtuma konkreetse füüsilise isiku kohustus nõutava teo tegemiseks, nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis (RKKKo nr 3-1-1-84-07, RKKKo nr 3-1-1-4-06, RKKKo 3-1-1-9-05).
VÕKS-s on sätestatud muuhulgas paikse saasteallika valdaja konkreetsed kohustused saasteainete leviku vähendamisel, sh parima võimaliku tehnika kasutamise ja seire teostamise kohustus (vt välisõhu kaitse seaduse 4. peatükk). Seadusega saasteallika valdajale pandud kohustuste täitmata jätmisel võib olla tegemist välisõhu kaitse nõuete rikkumisega sõltumata kahjuliku tagajärje saabumisest.
3-1-1-90-07 PDF Riigikohus 14.01.2008
LKS
Ehitusseaduse §-s 2 eristatakse ehitamise liikidena ehitise püstitamist (lg 1) ja rekonstrueerimist (lg 6), seega on seadusandja eristanud nimetatud ehitamise liike juba formaalselt. Ehitise püstitamine ja rekonstrueerimine ei ole mitte üksnes formaalselt erinevad ehitamise liigid, vaid rekonstrueerimine saab erinevalt ehitise püstitamisest olemuslikult toimuda ainult juba olemasoleva hoone suhtes. Kuna ehitusseadus ei sätesta uusehitise mõistet, tuleb igal üksikjuhul hinnata, millise tulemuseni sooviti jõuda - kas püstitada uus ehitis või parendada olemasolevat. Ebaõige on seisukoht, et Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatud keeld hõlmab igasuguse Ehitusseaduse § 2 lg-s 6 nimetatud tegevuse. Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatakse otsesõnu, et kalda ehituskeeluvööndis on keelatud uute hoonete ehitamine. Viidatud sätet ei ole aga võimalik tõlgendada selliselt, et see välistaks ehituskeeluvööndis igasuguse ehitamise.
3-1-1-89-07 PDF Riigikohus 28.12.2007
Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena. Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4.). Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.
Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.
Kas pärast teo toimepanemist jõustunud seadusel on teo karistatavust välistav või muul viisil isiku olukorda leevendav toime KarS § 5 lg 2 tähenduses, on õiguslik küsimus, mida on ringkonnakohus õigustatud ja kohustatud lahendama ka omal algatusel. Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-8-05, p 8).
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 8).
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-8-05, p 8).
Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4.). Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json