https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-5210/59 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2019

Kui prokuratuur nõustub mõõtmistulemusega ja süüdistusakti koostamise ning kohtusse saatmise ajal pole mõõtevahendite nõuetele vastavuse üle vaidlust, ei ole vaja süüdistusaktis vastavaid asjaolusid ega tõendeid kajastada. Lähtuda tuleb kohtumenetluses üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse. Vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima (vrd nt RKKKo 3-1-1-48-13, p 9.2). Samast põhimõttest tuleb juhinduda mõõtevahendite nõuetele vastavuse puhul: mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Vastupidisel juhul kuluks tarbetult aega ja ressurssi selliste menetluslike asjaolude tõendamisele, mille üle vaidlust pole ega pruugigi tekkida. (p 25)


Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)


Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)

Vahendliku täideviimise korral võib õiguslikus mõttes olla tegemist üksiktäideviimisega, kuid faktiliselt on ikkagi tegemist toimepanijate paljususega. Küsimused sellest, missugune oli iga isiku roll ja kas sellist käitumist saab isikule karistusõiguslikult ette heita, on õigusliku hindamise esemeks. Eri isikute tegevuse õiguslik hindamine eeldab, et süüdistusaktis olevas teokirjelduses saab nn välise vaatluse alusel tuvastada toimepanijate paljususe. Kui süüdistuses on kirjeldatud muu hulgas teo vahetute täideviijate käitumist, saab vahendlikus täideviimises süüdistatud isiku kaitseõigust rikkumata KrMS § 268 lg 5 järgi muuta teole antavat õiguslikku hinnangut ka Riigikohtu otsusega (vrd RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12 ja 13). Süüdistatava kaitseõiguse kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel saab tagada seeläbi, kui süüteo toimepanemise vormi puutuv on olnud kõigis kohtuastmetes keskne kaitsetees ja arutlusküsimus. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui tehakse kindlaks süüdistatava osalemine kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Ainuüksi süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (Vt RKKKo 1-18-86/128, p 69.) (p 35)


Menetleja peab tuvastama ning esitama faktid, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et vahend tegutses tegu toime pannes (metsa raiudes) tema jaoks vältimatus eksimuses (vt viidatud RKKKo 3-1-1-24-06, p 9). Kui süüdistus selliste faktiliste asjaolude kirjeldust ei sisalda, ei saa isikut süüdi tunnistada KarS § 356 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises vahendliku täideviimise vormis. (p 33)


Kohtumenetluse võistlevus (KrMS § 14) ei eelda kohtu täielikku seotust kohtumenetluse poolte õiguslike väidetega. Vastupidiselt peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. (Vt RKKKo 1-17-1629/44 p 33.) (p 34)


Asjaolu, et raiet teinud isikuid pole ebaseaduslikus metsaraies süüdistatud ega süüdi tunnistatud, ei välista võimalust võtta teise kriminaalasja arutamisel seisukohta, kas niisugust käitumist saab hinnata tahtliku õigusvastase teona KarS § 356 lg 1 mõttes. (p 36)

Kui kohtuliku arutamise tulemusena tehakse kindlaks, et süüdistatav määras, kus ja kuidas raiet teha, juhtis raiet ning käis töid vahetult kontrollimas, ja tal oli ülevaade raie käigust ning raiemahust, kuid ta eiras teadlikult raie ebaseaduslikkust ega peatanud raie tegemist, saab rääkida minimaalselt tahtliku kaasabi osutamisest teiste isikute tahtlikule õigusvastasele teole – puude ebaseaduslikule raiumisele, millega kaasnes keskkonnale olulise kahju tekitamine. Sellist käitumist saab käsitada KarS § 356 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteona. (p 37)


Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-85-08, p 15.4). (p 41)


Valitud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-93-15, p 137). (p 42)

3-1-1-84-11 PDF Riigikohus 03.11.2011

Äratundmiseks esitamise protokolli on lubamatu tõend siis, kui äratundmiseks esitamine viiakse läbi enne ülekuulamist (vt RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.2).

Kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 10).

See, kas äratundmiseks esitamisele eelneva ülekuulamise abil on äratundja edasisi järeldusi võimalik objektiivselt kontrollida ja hinnata või mitte, sõltub ülekuulamise käigus saadud informatsioonist. Kui äratundja ei kirjelda, milliste tunnuste alusel ta loodab objekti ära tunda, pole hiljem võimalik võrrelda, mille põhjal ta äratundmisel objektisamasuse või -erisuse kohta oma järelduse tegi. Seega puudub sisuline erinevus olukordadel, mil äratundja ei osanud objekti äratundmist võimaldavaid tunnuseid kirjeldada ja mil äratundjat objekti tunnuste osas üldse ei küsitletud.


AÕS § 201 lg-s 1 selgitatakse, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 214 lg 3 sätestab, et kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal. AÕS § 115 lg 1 kohaselt saab asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, loodusvilja omanikuks vilja asjast eraldumisel. Pidades silmas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat praktikat, mille kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist kinnisasjast saadava loodusviljaga (vt RKTsKo 3-2-1-51-11, p 16), nähtub asjaõigusseadusest üheselt, et metsa mahavõtmisel saab puude omanikuks kasutusvaldaja.


Vt otsuse p 17 ja nr RKKKo 3-1-1-38-99, p 7. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


Kui kohus tugineb lubamatule tõendile, siis rikub ta sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.

3-1-1-66-10 PDF Riigikohus 29.10.2010

PankrS § 43 lg 3 näeb ette, et juhul, kui hagi on jäetud läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel, taastab kohus pankrotimenetluse raugemisel hagimenetluse hageja avalduse alusel. Ka PankrS § 167 lg 1 kohaselt võib pärast pankrotimenetluse lõppemist esitada võlgniku vastu üldises korras nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles. Seega võimaldab pankrotiseaduses sisalduv regulatsioon pärast pankrotimenetluse lõppemist selles esitamata nõuete menetlemist ja rahuldamist üldkorras, kui puuduvad seda välistavad asjaolud (nt PankrS § 167 lg 2 � kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud).


KarS § 356 lg 1 ei näe teo toimepanijana ette erilise isikutunnusega isikut, s.o näiteks kinnistu omanikku.

Kasvavat metsa (kinnisasja olulist osa) ei loeta metsamaterjaliks. Metsaseaduse § 28 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu ja puutüvi ning puutüve järkamisel saadud tüveosa.


Liitkaristuse moodustamata jätmine on käsitletav materiaalõiguse olulise rikkumisena ning on kohtuotsuse tühistamise aluseks.


KarS § 65 lg 1 lause 1 kirjeldab olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. Nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg (vt ka RKKKo nr 3 1 1-112-04 p 11.2).

Kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-2-02 ja RKKKo nr 3 1 1 26-08).

Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas.

NB! Seisukoha muutus!

Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud.

Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.

Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.


Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas.

NB! Seisukoha muutus!

Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud.

Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.

Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.

3-1-1-35-08 PDF Riigikohus 03.10.2008
PS
MS

Tahtluse saab välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lg-d 1-2), mitte aga seaduse mittetundmine (KarS § 17 lg 3).


Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.


Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.

Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 3511; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.


Metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte metsa kui omandi eseme väärtuse vähenemise kompenseerimisele, vaid metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud kahju heastamisele. Keskkond kui selline on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Seetõttu on ka metsale kui keskkonnaväärtusele tekitatud kahju hüvitamise nõue avalik-õiguslik, mitte deliktiõiguslik. Toodud järeldust kinnitab ühemõtteliselt asjaolu, et sõltumata sellest, kes on kahjustatud metsa omanik, saab keskkonnakahju hüvitamist nõuda üksnes riik ja keskkonnakahju hüvitis kantakse riigieelarvesse. Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 3511; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.


Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05 , p 11 ja nr 3-1-1-4-08, p 23).

3-1-1-89-07 PDF Riigikohus 28.12.2007

Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.

Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4.). Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.


Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.


Kas pärast teo toimepanemist jõustunud seadusel on teo karistatavust välistav või muul viisil isiku olukorda leevendav toime KarS § 5 lg 2 tähenduses, on õiguslik küsimus, mida on ringkonnakohus õigustatud ja kohustatud lahendama ka omal algatusel.

Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-8-05, p 8).


Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 8).


Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4.). Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.


Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-8-05, p 8).

3-1-1-117-06 PDF Riigikohus 19.02.2007

Võimaldamaks menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal esitada omapoolne kriitika kohtuvälise menetleja kogutud tõendite suhtes, näeb väärteomenetluse seadustik ette, et maakohtus toimub tõendite vahenditu ja suuline uurimine. Muuhulgas oli tõendite uurimise raames menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal õigus taotleda objekti kontrollimise protokolli koostanud ametniku ülekuulamist, et küsitleda teda tehtud toimingute osas (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05).


KarS § 2 lg-s 2 sätestatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, määrab ära õigusliku küsimuse lahendamise metoodika süüteoasjades. See tähendab, et kohtunik peab otsust tehes lahendama küsimused KarS § 2 lg-s 2 ettenähtud järjestuses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03). Kuna õigusvastasuse ja süü olemasolu eeldatakse, tuleb üksnes kahtluse korral kontrollida seda, kas esineb mõni õigusvastasust või süüd välistav asjaolu. Seega ei ole alati ja igas kohtuotsuses vaja põhjendada seda, miks kohus leiab, et tegu on õigusvastane ja selle toime pannud isik süüdi. Kui kohtuotsuse põhjendustes ei ole KarS § 2 lg-s 2 toodud deliktistruktuuri analüüsimise järjekorrast kinni peetud, ei tähenda tingimata kohtuotsuse tühistamist kõrgema astme kohtu poolt. Materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks saab siiski eelkõige lugeda olukorda, kui ülalviidatud väärkäsitlus viis kohtuotsuses tuginemisele ebaõigele materiaalõiguse normile.


Metsaseaduse § 56-9 lg-s 1 esitatud süüteokoosseis on blanketne ning eeldab igal konkreetsel juhul raie ebaseaduslikkuse sisustamist, s.t selle äranäitamist, mille poolest oli raie vastuolus metsaõiguse regulatsiooniga.

3-1-1-24-06 PDF Riigikohus 05.05.2006

Süüdistuse radikaalne muutmine teodeliktist tegevusetusdeliktiks eeldab uue süüdistuse esitamist. Sisuliselt on tegemist kohtualuse jaoks talle esitatud süüdistust silmas pidades üllatusliku sätte kohaldamisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.


Süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses.


Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-78-05).


Süüteo inkrimineerimisel tuleb kohustuslikus korras tuvastada, millises toimepanemisvormis isik teo toime pani - kas täideviija või osavõtjana (vt RKKKo nr 3-1-3-9-00). Sõltuvalt etteheidetavast toimepanemisvormist tuleb süüteo inkrimineerimisel juhinduda konkreetsele õiguslikule figuurile teoorias ja kohtupraktikas esitatavatest nõuetest.


Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-24-05). Eelnevast tuleneb samuti, et kohtualune peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05).


Õiguslikult on sügavalt ekslik väide, nagu saaks isiku teojärgne käitumine realiseerida süüteokoosseisu. Tuvastada tuleb puutumus põhiteoga selle toimepanemise ajal. Isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks.


Ebaseaduslik metsaraie kujutab endast nn spetsiifilise teokirjeldusega kuriteokoosseisu. Kuriteo täideviimine ei ole võimalik mistahes teoga, vaid ainult teatud kindla, spetsiifilise, dispositsioonis kirjeldatud või sealt tuletatava teoga. Ebaseadusliku metsaraie puhul on see tegu metsa raiumine, st kasvavate puude mahavõtmine. Täideviijana saab siiski vaadelda ka vahendlikku täideviijat (vt RKKKo nr 3-1-3-9-00).


Enamasti tähendab vahendlik täideviimine seda, et teo tegelik toimepanija (vahend) ei pane õiguslikus mõttes toime süütegu (vt RKKKo nr 3-1-1-83-01). Sellisel juhul esineb teo toimepanija ja tagaseisja vahel nn ärakasutamissuhe, mis seisneb teo ülekaaluga valitsemises. See saab toimuda kolmes vormis - valitsemine ülekaaluka teadmise, tahte või võimuaparaadi abil (vt RKKKo nr 3-1-1-17-03). Teo ülekaaluka teadmisega valitsemine tähendab, et vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (vt RKKKo nr 3-1-1-64-05). Isiku käitumises tuleb sellisel viisil tuvastada nn teovalitsemise kvaliteet (vt RKKKo nr 3-1-1-93-05), mis ei saa tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest - ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. Teovalitsemine selles mõttes tähendab ebaseadusliku teo kui sellise valitsemist, st toimepandud tegu tervikuna määratletakse seda kujundava ja juhtiva ehk tegu valitseva tahte kaudu (vt RKKKo nr 3-1-1-23-01).


Kui raieloa andmisega tööde teostajatele ei kaasnenud piisava omanikupoolse kontrolli teostamist ning seda ei tehtud hooletusest, on süüdimõistva otsuse tegemine KarS § 356 järgi välistatud. Seejuures tuleb kohtul lahendada küsimus, kas ja millisel määral saab metsaomanik tugineda usalduspõhimõttele juhul, kui ta on töö teostamise tellinud sellega elukutseliselt tegutsevalt ettevõtjalt (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-05). Ebaseaduslik metsaraie kujutab endast nn spetsiifilise teokirjeldusega kuriteokoosseisu. Kuriteo täideviimine ei ole võimalik mistahes teoga, vaid ainult teatud kindla, spetsiifilise, dispositsioonis kirjeldatud või sealt tuletatava teoga. Ebaseadusliku metsaraie puhul on see tegu metsa raiumine, st kasvavate puude mahavõtmine. Täideviijana saab siiski vaadelda ka vahendlikku täideviijat (vt RKKKo nr 3-1-3-9-00).

3-1-1-95-05 PDF Riigikohus 20.10.2005

Raiedokumentide puudumine metsa langetamisel võib moodustada ebaseadusliku metsaraide koosseisu, kuid nende dokumentide puudumine iseenesest ei moodusta veel varguse koosseisu.


Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona.


Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimuse (KarS § 17) ja keelueksimuse (KarS § 39) vahel. Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona. Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega - kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust. Olles tuvastanud isiku käitumises koosseisueksimuse on automaatselt välistatud selle isiku tahtlus kõnealuse teo toimepanemisel. Juhul, mil sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona, võib koosseisueksimuse tuvastamise järgselt aktualiseeruda küsimus sellest, kas see isik on täitnud enda hoolikusekohustust või mitte.


Kohtu eksimist KarS üldosa sätete kohaldamisel - koosseisu- ja keelueksimuse piiritlemisel on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 mõttes.


Riigikohtu otsusest tulevate juhiste täitmata jätmist tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Kui üheepisoodilist kriminaalasja on kohtutes menetletud ligikaudu 9 aastat, siis on selle kohtuasja menetlemise mõistlik aeg möödunud.


Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega - kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust.

3-1-1-93-05 PDF Riigikohus 27.09.2005

Ebaseadusliku metsaraie puhul ei saa kõnealuse kontrollikohustuse täitmata jätmisega hoolsuskohustuse rikkujat lugeda automaatselt varguse toimepanijaks (kas siis täideviimise või osavõtu vormis). Tunnistamaks kõnealuse hoolsuskohustuse rikkujat süüdi vargusele kaasaaitamises, peab olema täiendavalt tõendatud, et ta oli teadlik sellest, et puude näol, mille koondamist tema juhitav firma teostas, oli tegemist võõra vallasasjaga.


Süüteole kaasaaitamisena hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (vt RKKKo 3-1-1-97-04). Juhul, kui isik on aga vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Sellise olulise teopanusena tuleb hinnata ka metsamaterjali koondamist tema hilisemaks äraveoks ja realiseerimiseks.


Juhul, kui raiet (s.t nii langetamist kui ka kokkuvedu) teostab ühtse tervikuna hinnatav ettevõte, ei tähenda see iga raieetapi eest vastutava isiku kontrollikohustust. Töökorralduse saanud isik saab usalduspõhimõtte alusel üldjuhul tugineda eeldusele, et MetsaS-s esitatud kontrollkohustuse nõuded on täidetud ning raiet teostatakse tervikuna seaduslikult. Siis on kontrollikohustuslasena käsitletav ainult raietööde teostamise üldjuht.Kui nimetatud töid teostavad eraldiseisvatena hinnatavad subjektid (nt erinevad juriidilised isikud), lasub kontrollikohustus neist igaühel eraldi.


Ka puude kokkuvedamisel on tegemist raieõiguse teostamisega MetsaS § 33 lg 1 p 1 alt 1 ja § 33 lg 2 tähenduses, mis asetab metsa raieks andmisel töö võtjale kontrollikohustuse.

3-1-1-80-05 PDF Riigikohus 16.09.2005
3-1-1-64-05 PDF Riigikohus 09.09.2005

Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Seega on juriidilise isiku kriminaalvastutuse eelduseks tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides toime pandud kuritegu ja kuriteokoosseisu puudumine selle organi või juhtivtöötaja käitumises välistab juriidilise isiku kriminaalvastutuse.


Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani. See eeldab vältimatult, et vahendlik täideviija näeb ette koosseisupärase teo kujunemise asjaolusid, tegutsedes seega tahtlikult. Antud juhul see nõue aga täidetud ei ole, sest isik eksis ka ise raie õiguspärasuse osas. Asjaolu, et ta näitas osaühingu töötajatele ette raiekohad ning selle, kui palju sealt raiuda, ei tähendanud nende isikute ärakasutamist - ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes.


Ettevaatamatusest toime pandud ebaseaduslik raie ei ole tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 kuriteona karistatav. Asjaolu, et isik näitas osaühingu töötajatele ette raiekohad ning selle, kui palju sealt raiuda, ei tähendanud nende isikute ärakasutamist - ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes.

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json