/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-32-15 PDF Riigikohus 15.04.2015

KrMS § 83 lg 3 näeb ette, et kahtlustatav ja süüdistatav kutsutakse vaatluse juurde, kui nende selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse. VTMS § 2 alusel kohaldatakse seda sätet ka väärteomenetluses. Seega ei pea ka menetlusalune isik väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima, kui menetleja ei pea seda vajalikuks (vt ka RKKKo 3-1-1-39-11, p 11).


KPS § 13 lg 2 kohaselt on nakkepüünis kutselise püügi vahend. KPS § 11 lg 3 p 4 sätestab küll, et harrastuskalapüügivahend on nakkevõrk, mis on kalapüügieeskirja § 6 lg 2 p 1 kohaselt nakkepüünise alaliik, kuid KPS § 11 lg 41 kohaselt on harrastuslikul kalapüügil keelatud kasutada samaaegselt rohkem kui kolme nakkevõrku. Seega, kui menetlusalusel isikul oli neli nakkevõrku, oli tegemist kutselise püügi vahendiga.


KarS § 276 ei kehti alates 1. jaanuarist 2015, mistõttu väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 6 alusel. Seadusliku korralduse eiramine on jätkuvalt karistatav KarS § 279 järgi, kuid seda vaid juhul, kui sellega takistati riikliku järelevalve teostamist viisil, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist.

3-1-1-19-14 PDF Riigikohus 14.04.2014

Menetlusaluse isiku vastutusele võtmine kalapüügiloa omaniku esindajana on põhjendatud juhul, kui on tuvastatud, et kalapüügiloa omanik andis talle õiguse enda nimel kalapüügiga seotud andmeid esitada. Kuna kõnealusele volitusele pole vorminõudeid kehtestatud, võib kalapüügiloa omanik anda sellise esindusõiguse ka suuliselt. Kuivõrd esindusõiguse olemasolu on väärteomenetluse subjekti määratlemises otsustava tähtsusega asjaolu, tuleb see obligatoorselt kajastada ka väärteoprotokollis. VTMS § 69 lg 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda menetlusalusele isikule etteheidetava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused täidetuks (vt nt RKKKo 3-1-1-32-13, p 7).


Kalapüügiga seotud andmete esitamise kohustus lasub neil kalapüügiloa alusel kala püüdvatel isikutel, kes on nimetatud Vabariigi Valitsuse 31. märtsi 2003. a määruse nr 104 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ §-s 3. Rannapüügipäeviku täitmise nõuete rikkumise eest saab vastutusele võtta seega kalapüügiloa omaniku või tema esindaja.

Menetlusaluse isiku vastutusele võtmine kalapüügiloa omaniku esindajana on põhjendatud juhul, kui on tuvastatud, et kalapüügiloa omanik andis talle õiguse enda nimel kalapüügiga seotud andmeid esitada. Kuna kõnealusele volitusele pole vorminõudeid kehtestatud, võib kalapüügiloa omanik anda sellise esindusõiguse ka suuliselt.


Menetlusaluse isiku vastutusele võtmine kalapüügiloa omaniku esindajana on põhjendatud juhul, kui on tuvastatud, et kalapüügiloa omanik andis talle õiguse enda nimel kalapüügiga seotud andmeid esitada. Kuna kõnealusele volitusele pole vorminõudeid kehtestatud, võib kalapüügiloa omanik anda sellise esindusõiguse ka suuliselt. Kuivõrd esindusõiguse olemasolu on väärteomenetluse subjekti määratlemises otsustava tähtsusega asjaolu, tuleb see obligatoorselt kajastada ka väärteoprotokollis. VTMS § 69 lg 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda menetlusalusele isikule etteheidetava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused täidetuks (vt nt RKKKo 3-1-1-32-13, p 7).

3-1-1-16-14 PDF Riigikohus 27.03.2014

VTMS § 123 lg-s 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (de novo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest (kordab nt RKKKo 3-1-1-71-09, p 12 ja paljusid teisi; "de novo" on keeleliselt korrektsem kui "ab ovo").


Kuni 31. maini 2013 kehtinud JahiS § 57 lg 1 (sellele vastab kehtiva JahiS § 57) nägi ette vastutuse jahipidamise eest keelatud ajal, vahendiga või viisil. JahiS § 57 lg 1 tähenduses jahipidamise keelatud viisid olid loetletud JahiS § 40 lg-s 2 (kehtiva JahiS § 24 lg 4). JahiS § 40 lg 2 p-i 9 (kehtiva JahiS § 24 lg 4 p-i 9) kohaselt oli keelatud jahipidamine abitus seisundis olevale ulukile. Seevastu JahiS § 57^3 (kehtiva JahiS § 58) kohaselt oli karistatav muuhulgas ka jahiohutuse nõuete (JahiS § 43, kehtiva JahiS § 32) rikkumine, st jahist osavõtvate ja teiste inimeste ohtu seadmine. Lisaks oli mitmeid jahipidamise nõudeid kehtestatud ka jahieeskirja §-des 6-9. Nii oli JahiE § 6 p 15 (kehtiva JahiE § 8 p 8) kohaselt ajajatel keelatud viibida ajus laetud jahirelvaga, välja arvatud juhul, kui koeraga ajus olles tulistatakse ajus seisvat ulukit.

Uluki abitu seisundi all tuleb eelkõige silmas pidada olukorda, kui uluk on inimese (jahimehe) poolt välja toodud talle liigiomaselt loomulikust elukeskkonnast ja ta peab võitlema samaaegselt mitme ebasoodsa välise mõjuriga. Uluki abitule seisundile võib viidata ka asjaolu, kui lühikese aja jooksul surmatakse ühe isiku poolt samas kohas mitmeid loomi.

3-1-1-66-12 PDF Riigikohus 05.10.2012

KarS § 363 lg 2 on deliktitüübilt formaalne, s.t koosseis ei hõlma tagajärge. Süüdistusest peab seega nähtuma etteheidetav tegu, loanõue ja asjaolu, et süüdistataval luba puudus, kuid mitte põhjustatud tagajärg.


Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt ebakorrektne sõnastamine, näiteks MaaPS § 68^1 lg 1 näol, on seetõttu taunitav.


KarS § 363 lg 2 on deliktitüübilt formaalne, s.t koosseis ei hõlma tagajärge. Süüdistusest peab seega nähtuma etteheidetav tegu, loanõue ja asjaolu, et süüdistataval luba puudus, kuid mitte põhjustatud tagajärg.

Kuna KarS §-s 363 käsitletakse kõikvõimalikke looduskasutus- või saastelube, kuid MaaPS § 681 lg 1 räägib üksnes ühest konkreetsest looduskasutusloa alaliigist - kaevandamisloast, siis tuleb MaaPS § 681 lg 1 pidada KarS § 363 lg 1 suhtes erinormiks osas, milles kehtestatakse väärteovastutus kaevandamisloa nõuete rikkumise eest. Seega juhul, kui isikule kriminaalmenetluses tehtava etteheite sisuks oleks kaevandamisloa nõuete rikkumine, tuleks tema tegu kvalifitseerida üksnes MaaPS § 68^1 lg-s 1 või 2 sätestatud väärteona.

MaaPS § 68^1 lg-s 1 on väärteona sätestatud küll muu hulgas maavara loata kasutamine ja kaevandamisel loanõuete rikkumine, kuid mitte loata kaevandamine. Seega kaevandamisloata kaevandamisel KarS § 363 rakendusala piirav erinorm puudub ja olukorras, kus süüdistatav on kaevandanud ilma loata, on alati tegemist kuriteoga.

Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt ebakorrektne sõnastamine, näiteks MaaPS § 68^1 lg 1 näol, on seetõttu taunitav.


Süüdistusaktis isikule tehtav etteheide peab olema keeleliselt arusaadav ja vormistatud vastavalt keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Tuleb taunida praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid, sest see muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 28).


Süüdistusaktis isikule tehtav etteheide peab olema keeleliselt arusaadav ja vormistatud vastavalt keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Tuleb taunida praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid, sest see muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 28).

Süüdistus peab sisaldama isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo 3-1-1-83-10, p 19).


Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9).

3-1-1-22-06 PDF Riigikohus 11.05.2006

Veeseaduse § 9 lg 1 sätestab üheselt, et vee erikasutusõigus tekib tähtajalise vee erikasutusloa alusel. Nimetatud luba on vajalik selleks, et vee erikasutuse asukoha keskkonnateenistus saaks kindlaks määrata tingimused veekasutusega kaasnevate kohustuste ja piirangute kohta. Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2004. a määruse nr 342 "Vooluveekogude tõkestamisele esitatavad nõuded" § 9 lg 1 kohustab tõkestusrajatise kasutajat lähtuma oma tegevuses alati vee erikasutusloa eesmärgist ja nõuetest.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json