/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-79-11 PDF Riigikohus 31.10.2011
LKS

Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.


Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud.

Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust.

Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.


LKS § 37 lg 3 p-st 6 ei tulene iseenesest keeldu sõita mootorsõidukiga mistahes veekogu ranna või kalda piiranguvööndis, vaid üksnes väljaspool selleks määratud teid või radu. Väljend „väljaspool selleks määratud teid või radu“ tähendab, et mootorsõidukiga ei või liigelda maa-alal, millel sõitmine on küll füüsiliselt võimalik, kuid mis pole siiski mootorsõidukitega liiklemiseks ette nähtud või liikluseks avatud. LKS §-de 37–39 pinnalt saab järeldada, et rannal või kaldal kehtivad küll seaduses loetletud erinevad kitsendused, mis on vajalikud looduskeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid inimtegevust pole sellistel aladel siiski täielikult keelatud. Avalikult kasutataval teel mootorsõidukiga liiklemine ei tähenda veel seda, et liiklus iseenesest avaldaks ranna või kalda looduskooslusele kahjulikku mõju. Kahjulikuks võib kirjeldatud mõju osutuda eeskätt neil juhtudel, mil mootorsõidukitega liigutakse kohas, mis pole sõitmiseks mõeldud ja kahjustatakse seeläbi ümbritsevat keskkonda näiteks pinnase, taimestiku või veekogu rikkumise näol. Nendel põhjustel on õigustatud seisukoht, et ranna või kalda piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel on mootorsõidukiga liiklemine lubatud, kui selliseid teid või radu pole liiklemiseks tõkestatud või nendel liiklust vastavate liikluskorraldusvahenditega piiratud.

Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud.

Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust.

Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.

Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.

3-1-1-90-07 PDF Riigikohus 14.01.2008
LKS

Ehitusseaduse §-s 2 eristatakse ehitamise liikidena ehitise püstitamist (lg 1) ja rekonstrueerimist (lg 6), seega on seadusandja eristanud nimetatud ehitamise liike juba formaalselt. Ehitise püstitamine ja rekonstrueerimine ei ole mitte üksnes formaalselt erinevad ehitamise liigid, vaid rekonstrueerimine saab erinevalt ehitise püstitamisest olemuslikult toimuda ainult juba olemasoleva hoone suhtes. Kuna ehitusseadus ei sätesta uusehitise mõistet, tuleb igal üksikjuhul hinnata, millise tulemuseni sooviti jõuda - kas püstitada uus ehitis või parendada olemasolevat. Ebaõige on seisukoht, et Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatud keeld hõlmab igasuguse Ehitusseaduse § 2 lg-s 6 nimetatud tegevuse. Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatakse otsesõnu, et kalda ehituskeeluvööndis on keelatud uute hoonete ehitamine. Viidatud sätet ei ole aga võimalik tõlgendada selliselt, et see välistaks ehituskeeluvööndis igasuguse ehitamise.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json