/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-63-14 PDF Riigikohus 16.02.2015
Karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-52-13, p 19).
Usalduse kuritarvitamise koosseis (KarS § 217^2) hõlmab kahte teoalternatiivi, s.t ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumist). Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupäraseks teoks on selle alternatiivi puhul eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse aga usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil ning selline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt 3-1-1-4-08, p 25). Ühest küljest on ainuosaniku varakäsutuseks antud nõusolek omistatav äriühingule, mille tõttu ei ole võimalik rääkida süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Teisalt ei saa süüdistatavale ette heita seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist KarS § 217^2 lg 1 mõttes.
Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses. 5. detsembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegium senist KarS § 201 kohaldamise praktikat, märkides, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik. Kui süüdistuse kohaselt ei seisne KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud käitumine äriühingule kuulunud vara võõrandamises, vaid müügist saadud rahasumma ettevõtte kassasse kandmata jätmises ja seeläbi kõnealuse vara omastamises, siis tuleb selleks vajalik kannatanu nõusolek eraldi kindlaks teha. Kui sellist nõusolekut ei tuvastata, siis ei saa kannatanule kuulunud sularaha omastamist käsitada seadusliku varakäsutusena KarS § 201 mõttes.
Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses.
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt 3-1-1-14-14, p-d 699–700).
Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.
Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a otsuse järgi asjas nr 3-1-1-131-13 on võimalik, et isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". See võib olla mõni asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Isiku "süüdistamisega" on tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse saamine. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega). Mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena ei saa käsitada seda, et süüdistatav oli äriühingu juhatuse liikmena teadlik pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et tema seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo. Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt 3-1-1-5-08, p 12.1).
3-1-1-92-13 PDF Riigikohus 11.12.2013
Keelueksimuse vältimatust ei saa tuletada pelgalt asjaolust, et isik on asjatundjaga nõu pidanud. Kui asjatundja annab isikule õige juriidilise hinnangu, et teatud tegevus on seadusvastane, ja isik saab sellest hinnangust ka niimoodi aru, ei ole üldse põhjust kõneleda keelueksimusest. Kui asjatundja selgitustest ilmneb õige juriidiline hinnang teatud tegevuse seadusvastasuse kohta, isik aga saab sellest hinnangust mingil põhjusel valesti aru, ei tähenda ka see automaatselt, et isik tulenevalt KarS § 39 lg-st 1 ei vastuta. Väärarusaam välistab süü vaid juhul, kui see ei ole isikule etteheidetav. Etteheidetav on see näiteks isikule, kes on juba varem teinud otsuse tegu toime panna ja kõneleb asjatundjaga pelgalt „vormitäiteks", et saaks end hiljem kõnelusele viidates vabandada, ning väär ettekujutus teo lubatavuse kohta tekib asjatundja mingi üksiku lausekatke või kontekstivälise väite põhjal. (Vt ka RKKKo 3-1-1-91-13, p 15.1).
KarS § 217^2 lg 1 sisaldab kahte alternatiivi. Muude koosseisuelementide täidetuse korral on selle normi järgi karistatav esiteks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine (nn ärakasutamiskoosseis), teiseks aga teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine (nn usalduse murdmise koosseis) (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 25).
KarS § 217^2 lg 1 sisaldab kahte alternatiivi. Muude koosseisuelementide täidetuse korral on selle normi järgi karistatav esiteks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine (nn ärakasutamiskoosseis), teiseks aga teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine (nn usalduse murdmise koosseis) (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 25). Kui premeerimisalus ATS § 79 lg 1 mõttes oli olemas, ei ole võimalik usalduse murdmise objektiivsest koosseisust kõneleda ka juhul, kui see alus ei olnud preemiat määravat ametnikku tegutsema ajendanud motiiviks.
KarS § 201 lg 1 järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine". Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-117-97, 12; 3-1-1-46-08, p 21 ja 3-1-1-109-12, p 9). Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima. Kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element. Nagu eelnevalt mainitud, on omastamise koosseis täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Manifesteerimistegu võib endaga kaasa tuua kahju (nt kui manifesteerimisteoks on võõra asja müümine heausksele kolmandale isikule), aga ei pruugi seda teha (nt praegusel juhul). See tähendab, et KarS § 201 lg 1 puhul ei välista isiku vastutust asjaolu, et teo objektiks olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene.
Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt RKKKo 3-1-1-31-12, p 8.3 ja 3-1-1-10-11, p 19). Juhuleiu puhul on mõõtuandev eeldatava kuriteo aset leidmise fakt, mitte aga tõenäolise kurjategija isik. Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada nii seda, et isik, kes ei ole allutatud jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada, kui ka seda, et sellise kuriteo on toime pannud isik, kelle suhtes tehakse mõne teise kriminaalasja menetluse raames jälitustoiminguid. (Vt RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-31-12, p 8.3). Ettenähtavus ei tähenda EIK praktikas seda, et isik peab konkreetse juhtumi puhul suutma ette näha, et tema kommunikatsioonivahendeid hakatakse jälgima (vt nt EIK 29. juuni 2006 a. otsus asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa, p 93). Niisuguse nõude esitamine oleks vastuolus salajase jälgimise olemusega, kuivõrd sellisel jälgimisel saab olla mõte vaid juhul, kui jälgitav ei ole jälgimisest teadlik ehk kui jälgimine on tõepoolest salajane. Ettenähtavus tähendab EIK jaoks seda, et salajast jälgimist reguleeriv normistik peab vastama teatud konkreetsusnõuetele, et seda lugedes oleks võimalik põhimõtteliselt aru saada, millal riik isikuid jälgida tohib ja millal mitte.
Tsiviilhagi esemeks saab kriminaalmenetluses olla nõue, mida on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Teo toimepanemise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduses nähti ette, et kahjuhüvitisnõudeid süüliselt teenistuskohustusi rikkunud ametniku vastu lahendatakse halduskohtus. Sama näeb ette ka praegu kehtiv avaliku teenistuse seadus (vt kuni 31. märtsini 2013 kehtinud ATS § 892 lg 4 ja alates 1. aprillist 2013 kehtiv ATS § 81 lg 4). Seega pole kohus pädev lahendama selliseid nõudeid tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalasja arutav kohus ei saanud praeguses asjas tsiviilhagi läbi vaadata.
3-1-1-100-09 PDF Riigikohus 28.12.2009
KrK
Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid nii 1. septembrini 2002 kehtinud KrK § 161, kui ka alates 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 suhtes erinormi. Eelöeldu tähendab, et juhul, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades enne 1. septembrit 2002 toime näiteks riisumise omastamise või raiskamise teel või 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20 ja nr 3-1-1-46-08, p 16).
Süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 217^2 lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. (vt RKKKO nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22).
KarS § 217^2 lg-s 1 sätestatud usalduse kuritarvitamise koosseis ei moodusta selle normi sõnastusest nähtuva subsidiaarsuspõhimõtte tõttu kogumit KarS §-ga 201 ("Omastamine"). Eelöeldust lähtuvalt tuleb esmalt kontrollida isiku teo vastavust KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisule ja alles seejärel, kui on sedastatud, et süüdlase käitumine ei vasta varavastase kuriteo tunnustele, asuda kontrollima teo vastavust KarS § 217^2 lg 1 dispositsioonile. Usalduse kuritarvitamise korral ei toimu teo toimepanija käsutusse või valdusesse antud vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist KarS § 201 tähenduses.
Süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 217^2 lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. (vt RKKKO nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22). KarS § 217^2 lg 1 ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Seejuures on koosseisupäraseks teoks eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25). Käitumist, mille korral teeb esindaja oma esindusõiguse raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi, võib vaadelda KarS § 217^2 lg 1 alternatiivile 1 vastava kuriteona (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 25.1). Ka äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla käsitatav teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 217^2 lg 1 mõttes, kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule suur varaline kahju (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 33). KarS § 217^2 lg-s 1 sätestatud usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, milline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Kohus, kelle menetluses on kriminaalasi, saab kõige adekvaatsemalt hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suurust, suhestades selle kriminaalasja arutamisele kulutatud aja, menetluse esemeks oleva asja keerukuse ning tehtud töö mahuga, andes nendele küsimustele omapoolse hinnangu. Alama astme kohtu pädevusse ei kuulu olemuslikult selle küsimuse vaagimine, kas kõrgemas kohtuastmes kantud menetluskulude suurus on põhjendatud või mitte. Asja uuesti arutaval kohtul tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 võtta pelgalt seisukoht, kelle kanda apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad. Sel viisil on aga kohtul võimalik toimida üksnes juhul, kui kõrgema astme kohtu otsuse või määrusega on vastav summa juba menetluskulude hulka arvatud.
Süüdistuses tuleb määratleda, millisele KarS § 217^2 lg-s 1 sätestatud koosseisulisele alternatiivile toimepanija käitumine vastab. Samaaegselt on kohtul, lähtudes isikule esitatud süüdistusest ja järgides KrMS § 268 lg 8 nõudeid, õigus omal algatusel otsustada, millise süüdistusaktis kirjeldatud ja süüteokoosseisus sisalduva alternatiivi süüdlane realiseeris, sest kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 20).
Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 6. artikli 1. punkti esimesest lausest. Sellele õigusele vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 19). Menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Seejuures tuleb arvestada kohtuasja keerukust ning süüdistatava ja riigivõimu käitumist (EIÕKo asjas Zimmermann ja Steiner v. Šveits, p 24, Pélissier ja Sassi v. Prantsusmaa, p 67), kuid ka seda, millised õigushüved on süüdistatava jaoks kaalul (EIÕKo asjas Kudla v. Poola, p 124). Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Viimatinimetatud asjaolu hõlmab muuhulgas küsimust sellest, mitmel korral on kriminaalasja saadetud alama astme kohtule uueks arutamiseks (vt RKPSJVKm nr 3-4-1-12-08, p 22, RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 19 ja nr 3-1-1-28-08, p 16; vt ka nr 3-1-1-95-05, p 12 ja nr 3-1-1-3-04, p 20). Kui kohus leiab, et isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, on tal kõiki asjaolusid kaaludes võimalik konventsiooni artikli 6 lõikele 1 tuginedes kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Seega ei pea kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine sõltuvalt kohtuasja eripärast iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 22). Süüdistatav ei pea kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel, kui sellise olukorra põhjustavad menetleja vead, mis on tingitud seaduse kohaldamisest või ka karistusseaduse muutumine.
Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo nr 3-1-1-39-08, p 9). Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Seega tuleb kohtul otsuse tegemisel muuhulgas obligatoorselt lahendada küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav uue karistusseaduse redaktsiooni kohaselt.
3-1-1-4-08 PDF Riigikohus 31.03.2008
Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost.
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4).
Tegevusetusdelikti puhul tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses näidata ja põhistada nõutavat tegu ja selle eeldatavust (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.1). Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg - kahju - jäänud saabumata.
KarS § 217^2 lg 1 alt 1 (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) on oma olemuselt nn ärakasutamiskoosseis. Koosseisu selle alternatiivi aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse (näiteks ametisse nimetamine, eestkoste seadmine) või tehingu (näiteks tööleping või käsundusleping) alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat omakorda alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupärane tegu on esmajoones sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. 217^2 lg 1 teine alternatiiv (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine) on nn usalduse murdmise koosseis. Usaldusseisundit tuletatakse seejuures teo toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (s.o varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb eelkõige samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, kuid on oma olemuselt laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Usalduse murdmise koosseis hõlmab juhtumeid, mil isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, mh ka tegevusetusega, mis viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni.
Mõisted oluline ja suur varaline kahju on koosseisulise tunnusena blanketsed ja nõuavad sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt (RKKKo nr 3-1-1-43-03, p 13). Palga alammäära kehtestamisel arvestatakse majandusliku olukorraga, mis tingib palga reaalväärtuse muutmise (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13). Kuna seadusandja on sidunud kahju suuruse palga alammääraga, siis on seadusandja tahe ilmselgelt olnud suunatud ka kahju suuruse arvestamise aluste sidumisele majandusliku olukorra näitajatega. Seega ei ole tegemist sisuliselt isiku olukorda kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, vaid kahju suuruse rahalise väljenduse korrigeerimisega vastavalt ajas muutunud majandusnäitajatele, mis jätab olulise ja suure kahjumäära reaalväärtuse samaks.
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele (RKKKo nr 3-1-1-124-03, p 8.2). Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (RKKKo nr 3-1-1-142-05).
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4). Nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise. Isiku süüditunnistamine on aga võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi. Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p-d 11, 13, määrus nr 3-1-1-139-05, p 25).

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json