https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 37| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-21-8941/64 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2024

Vt p 16.

Ringkonnakohus raskendab süüdistatava olukorda, kui tunnistab omal algatusel süüdistatava omastamise asemel süüdi kelmuses. Seda ka juhul, kui kohus annab pooltele võimaluse KrMS § 268 lg 6 korras avaldada arvamust, kas süüdistatava tegu võiks täita kelmuse koosseisu. Rikkumise seisukohalt pole oluline ka see, kas lõplik karistus kujuneb kergemaks, kui prokuratuur või kannatanu on taotlenud mõne teise kuriteo eest. (p 17)


    Kehtetu:

Põhjendamatu kuudepikkune viivitus asja menetlusse võtmisel ning korduv lahendi tegemise aja edasilükkamine on tunnismärk kohtu puudulikust ajaplaneerimisest ning lugupidamatust suhtumisest menetlusosalistesse. Ka võib kohtu selline süsteemne irdumine enda lubatud tähtaegadest kahjustada kohtu usaldusväärsust. (p 27)

Kohus ei tohi jätta menetlusosalisi liiga kauaks ebakindlasse olukorda, mil neil on võimatu hinnata, kas ja millal võetakse nende asi menetlusse või millal võiks oodata lahendit. Lahendi tegemise aeg peab olema mõistlikult ennustatav. Lubadus teha otsus avalikult kättesaadavaks hiljemalt mingil kuupäeval, annab menetlusosalistele selge orientiiri, millal lahendit oodata ning vastavalt oma aega planeerida. Selline kohtupraktikas tunnustatud kuupäeva määramise viis annab pooltele mõista, et kohus võib lahendi saada valmis ka mõned päevad enne lubatut, kuid ei tohi pikema tähtaja määramisel viia tõlgenduseni, et pooled peavad olema valmis lahendi tegemiseks kogu perioodi jooksul, mis jääb määruse tegemise ja selles märgitud kuupäeva vahele. (p 28)


Panga arvelduskontol olev raha ei ole konto omaniku jaoks võõras vallasasi ega ka isikule usaldatud muu võõras vara, vaid konto omaniku varaline nõue panga vastu kontol oleva summa ulatuses (vt RKKKo nr 3-1-1-84-10, p 24). (p 19)

1-20-3487/398 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.01.2024

Kui süüdistusaktis on kirjeldatud tegevusetusdeliktis süüdimõistmiseks kohustuslikud elemendid (nõutav tegu ja tegutsemiskohustuse alus), siis pole süüdistusakti muutmine vajalik olukorras, kus kohus asub süüdistuse raskuspunkti osas prokuratuurist erinevale seisukohale. (p 40)


Nõukogu keskne ülesanne on juhatuse üle järelevalve teostamine (ÄS § 316 lg 1), mille peamine eesmärk on kaitsta äriühingu vara ja huve. Makseasutusel on lisaks kohustus kaitsta oma klientide vara (MERAS § 78 lg 1). Makseasutuse nõukogul ja selle liikmetel tekib kaitsegarandina tegutsemise kohustus, kui nimetatud õigushüved on ohus. (p 45)

Kui nõukogu esimees jääb mingil põhjusel passiivseks, on nõukogu liikmel õigus (ja äriühingu tegevuse seisukohast olulistel juhtudel ka kohustus) koosolek ise kokku kutsuda. (p 48)


Kui äriühingu valitud ärimudeliga kaasneb suurem rahapesu risk, siis on makseasutuse juhatusel ning juhatuse tegevuse üle järelevalvet teostaval nõukogul nimetatud juhul valvegarandina tegutsemise kohustus, s.o kohustus äriühingust lähtuv rahapesu oht minimeerida. (p 47)


Rahapesu on blanketne ja alternatiivaktiline süüteokoosseis. Süüdistuses tuleb määratleda, millisele RahaPTS § 4 lg 1 p-des 1–3 loetletud rahapesu teoalternatiivile või -alternatiividele süüdistatavate käitumine vastab. (p-d 26, 28)


Märkides asjakohaseks teoalternatiiviks RahaPTS § 4 lg 1 p 1 tuleb kohtul analüüsida, kas süüdistatavatele etteheidetavas käitumises esinevad kõik selle teokoosseisu kohustuslikud elemendid. (p 29)

(Teo toimepanemise ajal kehtinud) RahaPTS § 4 lg-s 1 kasutatud sõnastus kui on teada osutab isiku kindlale teadmisele raha kuritegeliku päritolu osas (KarS § 16 lg 3), mis tuleb eraldi tuvastada. (p 31)

(Teo toimepanemise ajal kehtinud) RahaPTS § 4 lg 1 p 1 eeldab, et teo toimepanija tegutseb eesmärgiga (KarS § 16 lg 2) varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut. See tuleb eraldi tuvastada. (p 33)

Äriühingu ja selle klientide vara ning huvide kaitse pole õigushüved, mis kuuluksid rahapesu süüteokoosseisu kaitsealasse. (p 45)

Makseasutuse tegevusega kaasneb rahapesu ja terrorismi rahastamise risk. Rahapesu riski suurus sõltub mh valitud strateegiast ja ärimudelist. Mitteresidentidest klientide puhul võib olla keeruline selgitada välja rahapesu tõkestamiseks olulisi andmeid, mis omakorda suurendab rahapesu riski. (p 46)


Lähtuvalt kriminaalasja tehioludest tuleb vara usaldamisena mõista juurdepääsu äriühingu kontodele, kus asus makseasutusele usaldatud klientide vara, ja õigust (pädevust) äriühingu esindajana kontosid käsutada. (p 52)


Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (RKKKo nr 3-1-1-41-12, p 9.2). (p 35)

1-19-6307/59 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.06.2021

Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)

KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)


Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)

Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)


Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)


KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)

KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)

KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)


ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)

ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)


Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)


Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)


VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)

VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)

Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)


Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)


Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)


Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)


Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)

1-18-5732/226 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2021

Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)

Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)

KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)


Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)


KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)


Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)


ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)

ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)

Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)


Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)


Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)


KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)


Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)


Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)


KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)


Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)


KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)

Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)

KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)

Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)

Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)

Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)

KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)

Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)

KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)


Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)


Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)

1-18-117/65 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.02.2019

Kannatanu poolt süüdistatavale usaldatud pangakaardiga lubatust suuremas ulatuses sularaha pangaautomaadist väljavõtmine tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 1 järgi. Kannatanu tahte vastaselt võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha hõivamine, kui see pandi toime varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitati teisele isikule varalist kahju, tuleb kvalifitseerida arvutikelmusena KarS § 213 järgi, mitte vargusena (RKKKo 3-1-1-36-15, p 15). (p 10)

KarS § 201 lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette vastutuse isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla süüdistatavale usaldatud, s.o antud tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise mõiste hõlmab juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (nt rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse koosseis (KarS § 213). (RKKKo 3-1-1-114-12, p 8). (p 11)

Kui kannatanu usaldab oma vara (pangakaardi) süüdistatava kätte, andes süüdistatavale nõusoleku ja võimalused (pangakaardi ja PIN-koodi) enda arvelduskontole juurdepääsuks ning seal oleva raha käsutamiseks, ei saa rääkida andmete ebaseaduslikust sisestamisest KarS § 213 lg 1 tähenduses. KarS § 201 lg 1 järgi on omastamisega tegu siis, kui isik teeb selliseid toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Kui süüdistatav pöörab talle usaldatud pangakaardiga kannatanu arvelduskontol olnud raha enda kasuks ulatuses, milleks kannatanu teda ei volitanud, tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 201 lg 1 järgi. (p 12)

1-13-5173/196 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.03.2018

KarS § 5 lg 2 põhimõtetest lähtuvalt peab isiku tegu olema karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka pärast seda kuni kohtuotsuse tegemiseni, kusjuures tegu kvalifitseeritakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2017. a otsus nr 4-17-695/18, p 5). (p 16.1)


Kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud redaktsioonis eeldas kelmuse süüteokoosseis varalise kasu saamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. (Vt varalise kasu kui tagajärje kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 12 ja 13. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-32-11, p 8.) Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. (p 16.1)

Kelmusega võib olla tegemist juhul, kui juba liisingulepingu sõlmimisel ei ole liisinguvõtjal või juriidilisest isikust liisinguvõtja esindajal kavatsust lepingut täita ja ta viib liisinguandja eksitusse enda maksevõime või maksmisvalmiduse osas, tuues kaasa pettuslikult lepingulisse suhtesse astumise ja vara üleandmise. Selle olukorraga ei ole aga võrdsustatav äriühingu (ainu)osaluse ost, kui äriühingul on kohustusi, mida uus osanik ei soovi tulevikus täita. Nimelt ei ole sel juhul alust väita, et liisinguandja tegi varakäsutuse süüdistatava pettusliku teo mõjul. Tegemist ei ole ka kolmnurkkelmusega, sest äriühingu osa müümisel ei tegutsenud senised osanikud pettuse mõjul, andes pealegi üle enda vara (osa) ja sellega kaasnevad õigused ning kohustused (vt enda või kolmanda isiku vara üleandmise kohta nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 37). (p 16.2)

Kuigi varakäsutus võib väljenduda ka tegevusetuses (nt nõudeõiguse realiseerimata jätmine), ei muutnud lepingu ülesütlemise võimaluse kasutamata jätmine vara faktilist seisundit, kui see oli juba süüdistatava valduses. Lepingulise õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole hinnatav varakäsutusena. (p 16.3)


KrMS § 268 lg-st 6 tuleneb kohtu võimalus ja ka kohustus muuta kuriteo kvalifikatsiooni kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p 16.4)


Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16 ja 8. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15). Omastamisele kaasaaitamine neeldub teistes KarS § 201 järgi kvalifitseeritavates täideviimistegudes ning seetõttu eraldi viidet ei vaja (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus nr 1-15-10119/80, p 29). (p-d 17 ja 17.2)


Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on siiski erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Kolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kassatsiooniastmes on erandlik meede, mis on rakendatav eeskätt juhtudel, mil kassatsioonimenetluse tulemusena tuleks kriminaalasja tagastada maa- või ringkonnakohtule uueks menetlemiseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 45.) (p 18)

1-16-4197/76 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.02.2018

Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus nr 3 1 1-109-12, p 10). Kohus ei saa süüdistuses nimetamata asjaolusid isikule omistada, ilma et väljutaks süüdistuse piiridest. (p 39)


Kohtupraktikas on teatud juhtudel ÄS § 181 lõikeid 3 ja 4 laiendatud ka tehingutele, mis on tehtud juhatuse liikmega suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isikuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus nr 3-1-1-22-17, p 55). Näiteks on ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tuleneva esindusõiguse piirangu kohaldamist peetud õigustatuks olukorras, kus juhatuse liige teeb tehingu enda abikaasa äriühinguga, kui äriühingu osalus kuulub abikaasade ühisvarasse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 2017. a otsus nr 3-2-1-26-17, p 10). ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tulenevat piirangut ei saa aga kohaldada juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingutele kolmandate isikutega, kelle puhul ei ole ära näidatud selget ja üheselt mõistetavat majanduslike huvide samasust. (p 41)


Menetluskulude otsustus tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p le 14 teha samal ajal kohtuotsusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p 9), seda muu hulgas põhjusel, et menetlusseadus seob otsustuse menetluskulude kandmiseks kohustatud isiku kohta üldjuhul kriminaalasja lõpptulemusega. KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust ka juhul, kui ringkonnakohus on menetluskulude küsimuse lahendanud KrMS § 189 lg 2 alusel eraldi määrusega olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 21). (p 47)


Juhatuse liige võib lojaalsuskohustust (TsÜS § 35) rikkuda mh siis, kui ta teeb juhatuse liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel. (p 38)


Äriseadustikust ega muudest seadustest ei tulene kohustust küsida nõukogu puudumisel osaühingu nimel tehtavateks tehinguteks nõusolekut osanikelt. Seega juhul, kui osaühingul puudub nõukogu ning põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, ei ole osaühingu juhatuse liikmel kohustust saada osaühingu nimel tehtavateks tehinguteks osanike nõusolek. (p 37)


Omastamisega on tegemist üksnes siis, kui isik teeb varaga toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates nii vara enda või kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2012. a otsus nr 3-1-1-13-12, p 22). Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a otsus nr 3-1-1-42-15, p 78). (p 33)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-52-14 leidis kolleegium, et varakäsutus on KarS § 201 tähenduses seaduslik ja karistusõiguslikult ei ole põhjust reageerida juhul, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul ja juhatuse liikmena tegutsev äriühingu ainuosanik annab ise äriühingu nimel nõusoleku tehingute tegemiseks (viidatud otsuse p 16). (p 35)

3-1-1-49-16 PDF Riigikohus 27.06.2016

Vaatamata sellele, et KrMS § 344 lg 2 järgi on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puudutavas osas, ulatub kannatanu kaebeõigus ka menetluskulude väljamõistmise kasseerimiseni. See tuleneb otseselt KrMS § 189 lg-st 3, mis sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. Kuna menetluskulude hüvitamise vaidlustamisel kehtib eriregulatsioon, ei mõjuta KrMS § 344 lg-s 2 sätestatud edasikaebepiirang kannatanu õigust vaidlustada ringkonnakohtu otsus tema menetluskulude väljamõistmise osas kassatsiooni korras. (p 23)


Menetluskuluks on muu hulgas kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1). Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud KrMS § 182 lg 4 järgi riik. Ehkki selle sätte sisuks on üksnes tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud, tuleb seda tõlgendada laiendavalt ja asuda seisukohale, et KrMS § 182 lg-s 4 sätestatu hõlmab kõiki tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud kulusid, sh kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. 1. jaanuaril 2017 jõustuv KrMS § 182 lg 5 ls 1 sätestab otsesõnu, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. (p 25)


Tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt RKKKo 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-114-13, p 10). (p 19)


Isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 18-19). (p 21)


Liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest keeldumine pärast liisingulepingu ülesütlemist muudab omaniku käsutusvõimaluse võimatuks. Niisuguses käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Kui kohus tuvastab, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles liisinguvõtja olulise lepingurikkumise tõttu, siis on eeldatav, et liisingueseme tagastamata jätmise ja selle asukoha aktiivse varjamisega soovib toimepanija asja faktilise omanikustaatuse üle võtta. Sellises olukorras tuleb kaitsepoolel usaldusväärselt tõendada, et süüdistatav tagastas liisingueseme omanikule või et tagastamine oli süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel võimatu. (p 18)

3-1-1-99-15 PDF Riigikohus 08.12.2015

Omavoli AÕS § 40 lg 2 mõttes eeldab omavoli toimepanija tegevust. Valdus ei muutu omavoliliseks siis, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis. (p 38)


Asja kasutamine on KarS § 215 mõttes omavoliline üksnes juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. (p 37)

Omavoli AÕS § 40 lg 2 mõttes eeldab omavoli toimepanija tegevust. Valdus ei muutu omavoliliseks siis, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis. (p 38)

Kui isik on saanud vallasasja enda valdusse õiguslikul alusel (nt liisingu- või üürilepinguga), pole selle edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt lepingu lõppemist) KarS § 215 mõttes omavoliline. (p 38)


Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. (RKKK 3-1-1-23-14 p 21 ja 3-1-1-92-13 p 14.) Võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. (p 26)

Vt RKKK 3-1-1-109-12 p 9. (p 27)

Asja edasikasutamine pärast kasutus- ja valdusõiguse lõppemist (nt pärast liisingulepingu kehtivat ülesütlemist) rikub küll liisinguandja omandiõigust, kuid ei pruugi manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja tahe võib piirduda sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada. Siiski ei ole välistatud, et asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab aga olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana, nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale isikule anda). Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. Omastamistahte manifesteerimist võib üldjuhul jaatada ka näiteks siis, kui asja edasikasutamisega kaasneb selle väärtuse oluline vähenemine, kasutusviisi või -intensiivsuse oluline (ebatavaline) muutus või valdaja (kolmanda isiku) esinemine asja omanikuna või vähemalt tegeliku omaniku õiguste selge eitamine. (p 30)


KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (RKKK 3-1-1-55-09 p 20 ja 3-1-1-23-11, p 14). (p 35)


KarS § 266 järgi ei ole karistatav võõrvaldaja poolt omaniku nõusolekuta kinnisasja edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt üüritud korteri kasutamine pärast üürilepingu kehtivuse lõppu). (p 38)

3-1-1-42-15 PDF Riigikohus 15.06.2015

Pelgalt see, et äriühingu juhatuse liige on teadlik juhatuse teise liikme poolt äriühingu huvides toime pandavast kelmusest, ei anna alust käsitada teda kelmuse kaastäideviijana ega sellest osavõtjana. Vt ka 3-1-1-49-11, p 47. (p 82)


Olukorras, kus omaniku esindaja on valdajale asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (TsÜS § 131 lg 1), on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Kui valdaja võõrast asja võõrandades vähemalt peab võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4), et omaniku esindaja nõusolek asja võõrandamiseks on antud asja omaniku ja tema esindaja vahelisest sisesuhtest tulenevaid kohustusi rikkudes, on valdajal asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkuse suhtes ka tahtlus. (p 78)


Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas ei lükka edasi süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist (3-1-1-3-10, p 41; 3-1-1-106-12, p 76). (p 109)


Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (3-1-1-14-14, p 660) Samas kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi vaatamata mõistliku menetlusaja möödumisele siiski esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks saata. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil. (3-1-1-14-14, p 686) (p 67)

Vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks üksnes tsiviilhagisid puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei räägi. (p 68)

Kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast. (p 69)


Ühe kaastäideviija teopanuse avamata ja põhjendamata jätmine on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 82–83)


Olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, on maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa. KrMS § 341 lg-s 6 sätestatud juhtudel võib maakohus uues otsuses süüdistatava olukorda ka raskendada. (p 73–74)


Kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast. (p 69)


RKKKm 3-1-1-7-13, p 7. (p 73)

Olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, on maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa. KrMS § 341 lg-s 6 sätestatud juhtudel võib maakohus uues otsuses süüdistatava olukorda ka raskendada. (p 73–74)


Ühe kaastäideviija teopanuse avamata ja põhjendamata jätmine on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 82–83)

See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)


Kannatanu hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. (3-1-1-3-10, p 20; 3-2-1-159-14, p 12) (p 92)

See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)


See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)

3-1-1-63-14 PDF Riigikohus 16.02.2015

Karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-52-13, p 19).


Usalduse kuritarvitamise koosseis (KarS § 2172) hõlmab kahte teoalternatiivi, s.t ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumist). Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupäraseks teoks on selle alternatiivi puhul eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse aga usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil ning selline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt 3-1-1-4-08, p 25).

Ühest küljest on ainuosaniku varakäsutuseks antud nõusolek omistatav äriühingule, mille tõttu ei ole võimalik rääkida süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Teisalt ei saa süüdistatavale ette heita seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist KarS § 2172 lg 1 mõttes.


Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses.

5. detsembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegium senist KarS § 201 kohaldamise praktikat, märkides, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik.

Kui süüdistuse kohaselt ei seisne KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud käitumine äriühingule kuulunud vara võõrandamises, vaid müügist saadud rahasumma ettevõtte kassasse kandmata jätmises ja seeläbi kõnealuse vara omastamises, siis tuleb selleks vajalik kannatanu nõusolek eraldi kindlaks teha. Kui sellist nõusolekut ei tuvastata, siis ei saa kannatanule kuulunud sularaha omastamist käsitada seadusliku varakäsutusena KarS § 201 mõttes.


Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses.


Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt 3-1-1-14-14, p-d 699–700).


Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.


Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega).


Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a otsuse järgi asjas nr 3-1-1-131-13 on võimalik, et isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale.


Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". See võib olla mõni asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Isiku "süüdistamisega" on tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse saamine. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega).

Mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena ei saa käsitada seda, et süüdistatav oli äriühingu juhatuse liikmena teadlik pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et tema seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo.

Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.


KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt 3-1-1-5-08, p 12.1).

3-1-1-52-14 PDF Riigikohus 05.12.2014

NB! Seisukoha muutus!

Riigikohus peab vajalikuks muuta senist praktikat. Riigikohus on varem leidnud, et osaühingu vara võib omastada ka osanik, kellele kuulub ühingu ainukene osa. Vastupidisel juhul puuduks juriidilise isiku võlausaldajate huvidel sisuliselt igasugune kaitse (vt RKKKo 3‑1‑1‑74‑05, p 19). Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis peab vajalikuks senist praktikat muuta ja leiab, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik.

Osaühingu ainuosaniku vastutus äriühingu vara omastamise eest on välistatud ka karistusõiguse üldosast tulenevate põhimõtete tõttu. KarS § 201 kaitseb vara omaniku õigust vara käsutada (vt RKKKo 3-1-1-23-14, p 19). Seega ei ole põhjust karistusõiguslikult reageerida, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul - sellist tegu ei saa pidada ebaseaduslikuks omastamiskoosseisu mõttes. Kui vara kuulub osaühingule, tuleb varaomaniku nõusoleku kindlakstegemisel arvestada, et juriidiline isik kui õiguslik fiktsioon ei saa ise millekski nõusolekut anda, vaid temale tuleb omistada inimese antud nõusolek (vt ka RKKKo 3‑1‑1‑15‑14, p 9, kus esitatakse samasugune seisukoht füüsiliste isikute tegude juriidilisele isikule omistamise suhtes). Et osaühingu puhul on oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses (vt äriseadustiku § 168), tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara käsutuseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud. Kui osaühingul on vaid üks osanik, tuleb tema nõusolek varakäsutuseks omistada ka osaühingule. Sellisel juhul on varakäsutus KarS § 201 tähenduses seaduslik.


Süüdistuse puudulikkus vahendliku täideviimise osas ei välista automaatselt süüdimõistva kohtuotsuse tegemist (RKKKo 3-1-1-55-14, p 141). Kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolude põhjal on kohtul võimalik näidata, milles vahendlik täideviimine seisneb, saab ja peab kohus seda ka tegema (samas). Kui süüdistuses on kasutatud formuleeringut "raamatupidaja vahendusel" või "raamatupidaja kaudu", on kohtul võimalik ja vajalik vahendlik täideviimine sisustada (samas, p 142).

3-1-1-92-13 PDF Riigikohus 11.12.2013

Keelueksimuse vältimatust ei saa tuletada pelgalt asjaolust, et isik on asjatundjaga nõu pidanud. Kui asjatundja annab isikule õige juriidilise hinnangu, et teatud tegevus on seadusvastane, ja isik saab sellest hinnangust ka niimoodi aru, ei ole üldse põhjust kõneleda keelueksimusest. Kui asjatundja selgitustest ilmneb õige juriidiline hinnang teatud tegevuse seadusvastasuse kohta, isik aga saab sellest hinnangust mingil põhjusel valesti aru, ei tähenda ka see automaatselt, et isik tulenevalt KarS § 39 lg-st 1 ei vastuta. Väärarusaam välistab süü vaid juhul, kui see ei ole isikule etteheidetav. Etteheidetav on see näiteks isikule, kes on juba varem teinud otsuse tegu toime panna ja kõneleb asjatundjaga pelgalt „vormitäiteks", et saaks end hiljem kõnelusele viidates vabandada, ning väär ettekujutus teo lubatavuse kohta tekib asjatundja mingi üksiku lausekatke või kontekstivälise väite põhjal. (Vt ka RKKKo 3-1-1-91-13, p 15.1).


KarS § 2172 lg 1 sisaldab kahte alternatiivi. Muude koosseisuelementide täidetuse korral on selle normi järgi karistatav esiteks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine (nn ärakasutamiskoosseis), teiseks aga teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine (nn usalduse murdmise koosseis) (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 25).


KarS § 2172 lg 1 sisaldab kahte alternatiivi. Muude koosseisuelementide täidetuse korral on selle normi järgi karistatav esiteks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine (nn ärakasutamiskoosseis), teiseks aga teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine (nn usalduse murdmise koosseis) (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 25).

Kui premeerimisalus ATS § 79 lg 1 mõttes oli olemas, ei ole võimalik usalduse murdmise objektiivsest koosseisust kõneleda ka juhul, kui see alus ei olnud preemiat määravat ametnikku tegutsema ajendanud motiiviks.


KarS § 201 lg 1 järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine". Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-117-97, 12; 3-1-1-46-08, p 21 ja 3-1-1-109-12, p 9). Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima.

Kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element. Nagu eelnevalt mainitud, on omastamise koosseis täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Manifesteerimistegu võib endaga kaasa tuua kahju (nt kui manifesteerimisteoks on võõra asja müümine heausksele kolmandale isikule), aga ei pruugi seda teha (nt praegusel juhul). See tähendab, et KarS § 201 lg 1 puhul ei välista isiku vastutust asjaolu, et teo objektiks olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene.


Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt RKKKo 3-1-1-31-12, p 8.3 ja 3-1-1-10-11, p 19).

Juhuleiu puhul on mõõtuandev eeldatava kuriteo aset leidmise fakt, mitte aga tõenäolise kurjategija isik. Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada nii seda, et isik, kes ei ole allutatud jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada, kui ka seda, et sellise kuriteo on toime pannud isik, kelle suhtes tehakse mõne teise kriminaalasja menetluse raames jälitustoiminguid. (Vt RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-31-12, p 8.3).

Ettenähtavus ei tähenda EIK praktikas seda, et isik peab konkreetse juhtumi puhul suutma ette näha, et tema kommunikatsioonivahendeid hakatakse jälgima (vt nt EIK 29. juuni 2006 a. otsus asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa, p 93). Niisuguse nõude esitamine oleks vastuolus salajase jälgimise olemusega, kuivõrd sellisel jälgimisel saab olla mõte vaid juhul, kui jälgitav ei ole jälgimisest teadlik ehk kui jälgimine on tõepoolest salajane. Ettenähtavus tähendab EIK jaoks seda, et salajast jälgimist reguleeriv normistik peab vastama teatud konkreetsusnõuetele, et seda lugedes oleks võimalik põhimõtteliselt aru saada, millal riik isikuid jälgida tohib ja millal mitte.


Tsiviilhagi esemeks saab kriminaalmenetluses olla nõue, mida on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Teo toimepanemise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduses nähti ette, et kahjuhüvitisnõudeid süüliselt teenistuskohustusi rikkunud ametniku vastu lahendatakse halduskohtus. Sama näeb ette ka praegu kehtiv avaliku teenistuse seadus (vt kuni 31. märtsini 2013 kehtinud ATS § 892 lg 4 ja alates 1. aprillist 2013 kehtiv ATS § 81 lg 4). Seega pole kohus pädev lahendama selliseid nõudeid tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalasja arutav kohus ei saanud praeguses asjas tsiviilhagi läbi vaadata.

3-1-1-43-13 PDF Riigikohus 10.06.2013

See, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.

TsÜS § 37 lg 1 teise lause kohaselt vabaneb juhtorgani liige vastutusest üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste (sh TsÜS §-s 35 ette nähtud kohustuste) rikkumise eest.


Kohus peab otsustama konfiskeerimise küsimuse kohtuotsuse tegemisel (välja arvatud KrMS §-s 4031 sätestatud juhul) ilma edasilükkavate või äramuutvate tingimusteta. Konfiskeerimisotsustuse tingimusetust kinnitab seegi, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks (Vt RKTKo 3-2-1-26-13, p 11. Erandina ei toimu omandi üleminekut siis, kui konfiskeerimise objekt ei kuulu konfiskeerimise ajal konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 56).) Samuti ei saa kohus lükata konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohus ei ole KrMS §-des 431-432 ette nähtud menetluses pädev konfiskeerima eset, mida kohtuotsuse tegemisel ei konfiskeeritud.

Asja, sh kinnistut, ei ole võimalik konfiskeerida mingi rahasumma ulatuses. Selline konfiskeerimisotsustus ei ole täidetav, sest asjadel puudub kindlaksmääratud ja püsiv hind, millest lähtudes oleks võimalik järeldada, milline osa teatud rahasumma ulatuses konfiskeeritud asjast konfiskeerimisel riigi omandisse läheb. Konfiskeerimise objektiks saab olla asi (selle omand) tervikuna või kaasomandi osa.

Kohtul puudub alus näha asja konfiskeerimisel ette, et konfiskeeritud ja seega riigi omandisse läinud asja müügist riigile laekunud raha tuleb mingis osas tagastada süüdismõistetule või konfiskeerimisotsustuse adressaadile.


Võõrandamise ajaks kinnistu osaks muutunud parendusi kui selliseid ega nendest tingitud kinnistu väärtuse võimalikku tõusu ei saa käsitada iseseisva varana, mis võiks olla KarS §-s 201 nimetatud kuriteo objektiks. Näiteks kui kinnistule rajatakse ehitis, muutub see TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluliseks osaks, mis TsÜS § 53 lg 2 kohaselt ei saa kuuluda kellelegi teisele peale kinnisasja omaniku. AÕS § 107 lg 3 sätestab, et kui vallasasi ühendatakse maatükiga sel viisil, et ta muutub maatüki oluliseks osaks, laieneb maatüki omand maatükiga ühendatud asjale. Mõistetavalt ei saa varana KarS § 201 mõttes käsitada ka selliseid kinnistu seisundis tehtud muudatusi, nagu näiteks amortiseerunud ehitiste või nende osade lammutamist, kinnistule teede rajamist vmt.


See, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.


Kohtuotsuse resolutiivosa (KrMS §-d 313-314) peab olema selgelt arusaadav ja täidetav. Eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses.

Kohtul puudub alus näha asja konfiskeerimisel ette, et konfiskeeritud ja seega riigi omandisse läinud asja müügist riigile laekunud raha tuleb mingis osas tagastada süüdismõistetule või konfiskeerimisotsustuse adressaadile.


Kohtuotsuse resolutiivosa (KrMS §-d 313-314) peab olema selgelt arusaadav ja täidetav. Eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses.


Kohus peab otsustama konfiskeerimise küsimuse kohtuotsuse tegemisel (välja arvatud KrMS §-s 4031 sätestatud juhul) ilma edasilükkavate või äramuutvate tingimusteta. Konfiskeerimisotsustuse tingimusetust kinnitab seegi, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks (Vt RKTKo 3-2-1-26-13, p 11. Erandina ei toimu omandi üleminekut siis, kui konfiskeerimise objekt ei kuulu konfiskeerimise ajal konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 56).) Samuti ei saa kohus lükata konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohus ei ole KrMS §-des 431-432 ette nähtud menetluses pädev konfiskeerima eset, mida kohtuotsuse tegemisel ei konfiskeeritud.

Asja, sh kinnistut, ei ole võimalik konfiskeerida mingi rahasumma ulatuses. Selline konfiskeerimisotsustus ei ole täidetav, sest asjadel puudub kindlaksmääratud ja püsiv hind, millest lähtudes oleks võimalik järeldada, milline osa teatud rahasumma ulatuses konfiskeeritud asjast konfiskeerimisel riigi omandisse läheb. Konfiskeerimise objektiks saab olla asi (selle omand) tervikuna või kaasomandi osa.


Kuna isik valitud esindajale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi hüvitamist ringkonnakohtult ei taotletud, ei saa seda enam teha ka kassatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-44-12, p 10).


Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või asja arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 77 või § 49 lg 1 alusel. Seega pole kohtul selleks, et asju saaks täitemenetluses müüa, vaja neid eelnevalt arestist vabastada.

Kohtutäitur otsustab selle üle, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, kaaludes seejuures sissenõudja ja võlgniku huve (vt ka RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.2). Samas sätestab TMS § 77 lg 1, et kohtutäitur vabastab sissenõudja taotlusel ja võlgniku nõusolekul asja arestist, isegi kui muu arestitud vara ei ole küllaldane täitedokumendi täitmiseks.

KrMS § 142 lg 1 kohaselt on võimalik isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub. Eeltoodud järeldus põhineb tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt nt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p 8.)


Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta poolte sellised väited, mis ei põhine mitte kohtute tuvastatud faktidel, vaid poolte käsitlusel sündmuste käigust.


KrMS § 37 lg 2 ja § 38 lg 1 p 2 ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. See tähendab ka seda, et kui seadus (näiteks TÜS § 58 lg 4 koostoimes § 39 p-ga 8) piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. Juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõigus ei saa kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitades olla ulatuslikum kui samasuguse hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Kohtupraktika kohaselt saab kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla üksnes nõue, mida TsMS § 1 kohaselt on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt RKKKo 3-1-1-73-09, p 9). Põhjused, miks seadusandja on juhatuse liikme esindusõigust teatud õigusvaidluste pidamisel piiranud, ei olene sellest, kas see vaidlus lahendatakse tsiviil- või kriminaalmenetluse raames.


Asjaolu, et kinnistu parendamiseks kasutatakse kuriteoga saadud vara, ei muuda kinnistut ennast kuriteoga saadud varaks, mida oleks võimalik KarS § 831 lg-te 1 või 2 alusel konfiskeerida. Küll on põhimõtteliselt võimalik, et olukorras, kus kuriteo toimepanija kasutab kuriteoga saadud vara oma legaalselt omandatud kinnistu parendamiseks, mõistetakse kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu temalt KarS § 84 alusel välja, jättes vajadusel mingi talle kuuluva eseme - nt selle sama kinnistu - konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks aresti alla. Juhul kui kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu kuulub kolmandale isikule, on teatud tingimustel võimalik kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu ka sellelt kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista ja vajadusel kinnistu nõude tagamiseks arestida. Eeskätt tuleb selline võimalus kõne alla siis, kui kolmas isik omandas kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt (KarS § 831 lg 2 p 1) või kui ta teadis, et kinnistu võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks või et talle juba kuuluvale kinnistule tehakse kriminaaltulu arvel parendusi konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 831 lg 2 p 2).

3-1-1-114-12 PDF Riigikohus 14.12.2012

Väärteo aegumine on selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKKo 3-1-1-20-10, p 8).


Andmete ebaseaduslik sisestamine arvutisüsteemi on kuriteona karistatav KarS § 206 lg 1 järgi. Arvutisüsteemi andmete ebaseaduslik sisestamine juhul, kui sellega ei tekitatud olulist kahju, on karistatav üheaegselt nii kuriteona KarS § 206 lg 1 järgi kui ka väärteona KarS § 218 lg 1 järgi. Olukorras, kus kuriteokoosseisu ja väärteokoosseisu tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ja on omavahel kattuvad, ei ole KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad, siis tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist (vt RKKKo 3-1-1-52-12, p 16).


Kelmuse objektiivse koosseisu täitmiseks ei pea süüdlane vara vahetult endale võtma ja järelikult võib see minna ka kolmanda isiku vara hulka, kuid nimetatud juhul peab kolmanda isiku varaline seis süüdlase teo tulemusel ka paranema. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt selgitanud, et otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust (vt RKKKo 3-1-1-3-10, p 14).


Kui apellatsioonimenetluses ei ole maakohtu poolt tuvastatud seisukohale vastu vaieldud, puudub kassatsioonimenetluse poolel KrMS § 344 lg-st 1 tulenevalt õigus seda ka kassatsioonis vaidlustada.


KarS § 201 lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla süüdistatavale usaldatud, s.o antud tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise tunnus hõlmab ka olukorda, kus juurdepääs arvelduskontole võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid. Vara usaldamise mõiste hõlmab juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Näiteks isik, kes on määratud teisele isikule kuuluva arvelduskonto kasutajaks või keda paluti teha konkreetseid ülekandeid, kannab ilma volituseta arvelduskontol oleva raha enda või tuttava kontole või maksab sellega isiklikke arveid. Vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse koosseis (KarS § 213) (vt RKKKo 3-1-1-83-07, p-d 15 ja 16).


Andmete ebaseaduslik sisestamine arvutisüsteemi on kuriteona karistatav KarS § 206 lg 1 järgi. Arvutisüsteemi andmete ebaseaduslik sisestamine juhul, kui sellega ei tekitatud olulist kahju, on karistatav üheaegselt nii kuriteona KarS § 206 lg 1 järgi kui ka väärteona KarS § 218 lg 1 järgi. Olukorras, kus kuriteokoosseisu ja väärteokoosseisu tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ja on omavahel kattuvad, ei ole KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad, siis tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist (vt RKKKo 3-1-1-52-12, p 16).

3-1-1-109-12 PDF Riigikohus 23.11.2012

Omastamise objektiivne koosseis on valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks, mis peab ilmnema objektiivse teona.

Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus, mille tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 30).

Senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut.


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-106-10, p 8; 3-1-1-68-11, p 10 ning 3-1-1-97-11, p 15.3).


Süüdistuse piiridest väljumine kohtu poolt on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

3-1-1-13-12 PDF Riigikohus 07.03.2012

Pangakontol olev raha pole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle. Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Vara usaldamise mõiste KarS § 201 lg 1 teise teoalternatiivi tähenduses hõlmab ka juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-130-04, p 9; 3-1-1-83-07, p-d 14–15 ja 3-1-1-84-10, p 24).


KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt RKKKo 3-1-1-94-00, p-d 6.5–6.6).


Käesoleval ajal kehtivast KrMS § 268 redaktsioonist järeldub, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt võib süüdistatava kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p-d 30–35). Kohtu poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi seega osutuda süüdistatava jaoks üllatuslikuks.


Isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1–12.3 ja 3-1-1-87-11, p 7). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)


Olukorras, kus süüdistatava ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused loeti ringkonnakohtu otsusega osaliselt ebausaldusväärseteks nende diametraalse erinevuse tõttu ning süüdistatav ei suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saanud kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need oleks tulnud tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Valikuline tuginemine sellistele ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Kui sellega kaasneb ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)


Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15).

3-1-1-85-11 PDF Riigikohus 14.12.2011

KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest formaalselt vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-68-10, p 13 ja 3-1-1-34-05, p 25).

RpTRTS § 12 lg 2 p 2 kohaselt kohaldatakse rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks hoolsusmeetmeid vähemalt tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot (s.o 234 699 krooni). Võttes arvesse, et seadusandja on seega näinud 15 000 eurost suurema väärtusega tehingutes reaalset ohtu rahandus- või majandussüsteemi normaalsele toimimisele, on arutelu selle üle, kas nimetatud summast suurema suuruse kriminaaltulu käitlemine täidab rahapesu koosseisu, asjakohatu.


Omastamisena on KarS § 201 järgi karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seejuures kuulub vara hulka ka nõudeõigus ja kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku.


KarS § 199 objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 12).


Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).


Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).

Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.


Vt p 34 ja 42. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.


3-1-1-40-11 PDF Riigikohus 22.06.2011

Kui isiku valduses olevate erinevate piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb allapoole RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimat piirmäära (100), tuleb padrunite kogus lugeda ebaoluliseks ning isiku käitumises puudub KarS § 418 lg 1 koosseisu objektiivne tunnus - laskemoona oluline kogus.


KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud ei erista materiaalset ja intellektuaalset võltsimist (vt RKKKo 3-1-1-94-06, p 9). KarS § 299 lg 1 on KarS §-de 344 ja 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimise sisustamine toimub nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas. Kolleegium on varasemas otsuses leidnud, et intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (RKKKo 3-1-1-82-01, p 7.1). Kuna võltsimise kirjeldus KarS § 299 lg 1 järgi ei erine KrK §-des 166 ja 186 sätestatust, jääb Riigikohtu kriminaalkolleegium oma senise tõlgenduse juurde.


Omastamise (KarS § 201) kuriteokoosseisu objektiivse külje tuvastamine eeldab, et kohtud on kindlaks teinud asjaolud, millisel viisil omastamine toime pandi. KarS § 201 kohaselt eristatakse isiku valduses oleva või talle usaldatud vara omastamist. Need tunnused on teo kirjelduses esitatud alternatiivselt. Järelikult ei saa isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine esineda üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes. Kohtutel tuleb süüdistatavat KarS § 201 järgi süüdi tunnistades ära näidata, millise nimetatud omastamise teoalternatiivi ta oma käitumisega realiseeris.


KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 19). Riigi valduses olevad ja asitõenditena hoitavad maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid on nii käibe- kui ka omandivõimelised asjad, mis on AÕS § 90 alusel faktiliselt riigi omandis ning seega kõlblik omastamisobjekt.


Omastamise piiritlemiseks vargusest (KarS § 199) tuleb kindlaks teha, millistel asjaoludel vara isiku käsutusse jõudis. Omastamise objektiivse koosseisu tunnusteks on valdus või vara usaldamine isikule. Seevastu vargusega isik hõivab asja, s.t murrab teise isiku tahte vastaselt tema valduse (vt ka RKKKo 3-1-1-107-10, p 8.1).


Kui ringkonnakohus on eksinud KrMS § 306 lg 1 p 3 vastu, mille kohaselt peab kohus süüdimõistvas otsuses ära näitama, millises teos ta süüdistatava süüdi tunnistab ja millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida, siis kujutab see endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 183 näeb ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. (RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1).

3-1-1-23-11 PDF Riigikohus 29.04.2011

Omastamise (KarS § 201 lg 1) objektiivse koosseisu üheks tunnuseks on isiku valdus asja üle.


Kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (vt RKKKo 3-1-1-139-05, p 15 ja 3-1-1-57-99, p 6.1).


Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhisosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad (vt RKKKo 3-1-1-55-06, p 20 ja 3-1-1-48-09, p 10). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (RKKKo 3-1-1-90-09, p 6).


Asjaolu, et konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus, ei välista riigi karistusõiguslikku sekkumist, kui esinevad KrMS § 194 sätestatud kriminaalmenetluse ajend ja alus (vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 13).


Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka RKKKo 3-1-1-8-05, p 9 ja 3-1-1-108-10, p 9).


Põhiseaduse §-ga 32 kaitstud korteriomaniku õiguse riive KarS §-s 266 sätestatud koosseisu näol on õigustatud kodu puutumatuse (PS § 26-d ja 33) ja avaliku korra kaitsmise, st omavoli vältimise eesmärgil.

KarS § 266 lg 1 koosseisu objektiivseks tunnuseks on valdus, mis tähendab isiku faktilist võimu asja üle (AÕS § 32). Valduse seaduslikkust ja heausksust üldjuhul eeldatakse (AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3). Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-93-07 ja 3-1-1-46-08, p 20).

Kokku: 37| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json