1-21-8941/64
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2024 |
|
Vt p 16.
Ringkonnakohus raskendab süüdistatava olukorda, kui tunnistab omal algatusel süüdistatava omastamise asemel süüdi kelmuses. Seda ka juhul, kui kohus annab pooltele võimaluse KrMS § 268 lg 6 korras avaldada arvamust, kas süüdistatava tegu võiks täita kelmuse koosseisu. Rikkumise seisukohalt pole oluline ka see, kas lõplik karistus kujuneb kergemaks, kui prokuratuur või kannatanu on taotlenud mõne teise kuriteo eest. (p 17)
Põhjendamatu kuudepikkune viivitus asja menetlusse võtmisel ning korduv lahendi tegemise aja edasilükkamine on tunnismärk kohtu puudulikust ajaplaneerimisest ning lugupidamatust suhtumisest menetlusosalistesse. Ka võib kohtu selline süsteemne irdumine enda lubatud tähtaegadest kahjustada kohtu usaldusväärsust. (p 27)
Kohus ei tohi jätta menetlusosalisi liiga kauaks ebakindlasse olukorda, mil neil on võimatu hinnata, kas ja millal võetakse nende asi menetlusse või millal võiks oodata lahendit. Lahendi tegemise aeg peab olema mõistlikult ennustatav. Lubadus teha otsus avalikult kättesaadavaks hiljemalt mingil kuupäeval, annab menetlusosalistele selge orientiiri, millal lahendit oodata ning vastavalt oma aega planeerida. Selline kohtupraktikas tunnustatud kuupäeva määramise viis annab pooltele mõista, et kohus võib lahendi saada valmis ka mõned päevad enne lubatut, kuid ei tohi pikema tähtaja määramisel viia tõlgenduseni, et pooled peavad olema valmis lahendi tegemiseks kogu perioodi jooksul, mis jääb määruse tegemise ja selles märgitud kuupäeva vahele. (p 28)
Panga arvelduskontol olev raha ei ole konto omaniku jaoks võõras vallasasi ega ka isikule usaldatud muu võõras vara, vaid konto omaniku varaline nõue panga vastu kontol oleva summa ulatuses (vt RKKKo nr 3-1-1-84-10, p 24). (p 19)
|
| 3-1-1-85-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest formaalselt vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-68-10, p 13 ja 3-1-1-34-05, p 25).
RpTRTS § 12 lg 2 p 2 kohaselt kohaldatakse rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks hoolsusmeetmeid vähemalt tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot (s.o 234 699 krooni). Võttes arvesse, et seadusandja on seega näinud 15 000 eurost suurema väärtusega tehingutes reaalset ohtu rahandus- või majandussüsteemi normaalsele toimimisele, on arutelu selle üle, kas nimetatud summast suurema suuruse kriminaaltulu käitlemine täidab rahapesu koosseisu, asjakohatu.
Omastamisena on KarS § 201 järgi karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seejuures kuulub vara hulka ka nõudeõigus ja kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku.
KarS § 199 objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 12).
Vt otsuse p 39 ja nt RKKKo 3-1-1-76-11, p 9.
Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).
Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).
Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
Vt p 34 ja 42. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
Vt otsus p 31 ja RKKKo 3-1-1-49-11, p-d 17, 19 ja 21.
|
| 3-1-1-40-11
|
Riigikohus |
22.06.2011 |
|
Kui isiku valduses olevate erinevate piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb allapoole RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimat piirmäära (100), tuleb padrunite kogus lugeda ebaoluliseks ning isiku käitumises puudub KarS § 418 lg 1 koosseisu objektiivne tunnus - laskemoona oluline kogus.
KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud ei erista materiaalset ja intellektuaalset võltsimist (vt RKKKo 3-1-1-94-06, p 9). KarS § 299 lg 1 on KarS §-de 344 ja 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimise sisustamine toimub nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas. Kolleegium on varasemas otsuses leidnud, et intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (RKKKo 3-1-1-82-01, p 7.1). Kuna võltsimise kirjeldus KarS § 299 lg 1 järgi ei erine KrK §-des 166 ja 186 sätestatust, jääb Riigikohtu kriminaalkolleegium oma senise tõlgenduse juurde.
Omastamise (KarS § 201) kuriteokoosseisu objektiivse külje tuvastamine eeldab, et kohtud on kindlaks teinud asjaolud, millisel viisil omastamine toime pandi. KarS § 201 kohaselt eristatakse isiku valduses oleva või talle usaldatud vara omastamist. Need tunnused on teo kirjelduses esitatud alternatiivselt. Järelikult ei saa isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine esineda üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes. Kohtutel tuleb süüdistatavat KarS § 201 järgi süüdi tunnistades ära näidata, millise nimetatud omastamise teoalternatiivi ta oma käitumisega realiseeris.
KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 19). Riigi valduses olevad ja asitõenditena hoitavad maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid on nii käibe- kui ka omandivõimelised asjad, mis on AÕS § 90 alusel faktiliselt riigi omandis ning seega kõlblik omastamisobjekt.
Omastamise piiritlemiseks vargusest (KarS § 199) tuleb kindlaks teha, millistel asjaoludel vara isiku käsutusse jõudis. Omastamise objektiivse koosseisu tunnusteks on valdus või vara usaldamine isikule. Seevastu vargusega isik hõivab asja, s.t murrab teise isiku tahte vastaselt tema valduse (vt ka RKKKo 3-1-1-107-10, p 8.1).
Kui ringkonnakohus on eksinud KrMS § 306 lg 1 p 3 vastu, mille kohaselt peab kohus süüdimõistvas otsuses ära näitama, millises teos ta süüdistatava süüdi tunnistab ja millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida, siis kujutab see endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Vt otsuse p 10 ja RKKKo 3-1-1-85-07 p 5.1, 3-1-1-137-03 p 9 ja 3-1-1-77-05 p 12.
KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 183 näeb ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. (RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1).
|
| 3-1-1-8-11
|
Riigikohus |
11.04.2011 |
|
Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb seda sisustada relvaseaduse alusel. Relvaseaduse § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tuleb praegu kehtivat KarS § 418 lg 1 redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt ka enne 15. märtsi 2007. a toimunud süüdistatava poolsele padrunite valdamisele.
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.
Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Küll aga võib dokumentide olemasolu või puudumine olla teatud juhtudel olulise tõendusliku tähendusega.
Karistusseadustiku § 201 järgi saab isikut oma valduses oleva vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramise eest karistada üksnes juhul, kui teo objektiks on võõras vallasasi. Võõras on vallasasi kolmanda isiku kasuks toimuva omastamise puhul siis, kui vallasasi ei ole ei teo toimepanija ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis. Seetõttu tuleb isiku süüdistamisel omastamises muude objektiivse koosseisu tunnuste kõrval tõendada ära ka koosseisutunnus "võõras".
Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente.
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.
|
| 3-1-1-46-08
|
Riigikohus |
12.12.2008 |
|
KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).
Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KarS § 289) suhtes erinormi. See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-66-07, p 12.)
Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-07). Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi.
Omastamise objektiks võib olla nii asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) kui ka asendamatu asi. Omastamise ja mitme teise varavastase süüteo objektiks võib olla ka sularaha.
Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 13 ja nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
See, kas ja kui suur kahju omastamisega põhjustati, pole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline.
Seadus sätestab kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav.
Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt RKKKo nr 3-1-1-76-05, p 9).
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Sama seaduse § 50 lg 2 näeb ette, et asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi. Teravili, mis on süüdistuse kohaselt antud kuriteo objektiks, on käsitatav vallasasjana. Erinevalt prokurörist on kolleegium seisukohal, et omastamise koosseisu puhul ei ole oluline, kas teo objektiks on asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) või asendamatu asi. Sarnaselt teiste varavastaste süütegude koosseisudele ei anna ka KarS § 201 säte ja mõte alust piirata vallasasja mõistet selle paragrahvi tähenduses üksnes asendamatute asjadega. Vastupidine seisukoht tähendaks muu hulgas seda, et vallasasjana omastamise ja teiste varavastaste süütegude koosseisude mõttes ei oleks võimalik käsitada sularaha, mis on samuti asendatav asi. Selline järeldus oleks aga otseses vastuolus nii õigusteooria kui ka kohtupraktikaga, mis loevad sularaha just vallasasjana nii omastamise kui ka mitme teise varavastase süüteo objektiks. (p 18)
Omastamine on lõpule viidud võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega ja sellel, kas isik olnuks suuteline puudujäägi hiljem hüvitama või mitte, pole isiku käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu seisukohalt tähtsust.
Võõra asja müümine on reeglina samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03, p 8.3.1). Asjaolu, et füüsiline isik ei müü asja enda, vaid juriidilise isiku majandushuvides, tähendab, et asi pööratakse KarS § 201 mõttes kolmanda isiku kasuks.
Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus. Selle koosseisutunnuse tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes.
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Olukorras, kus ringkonnakohus tunnistab süüdi süüdistatava, kelle esimese astme kohus on õigeks mõistnud, ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär tõusnud, peab ringkonnakohus sundraha väljamõistmisel lähtuma ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13).
|
| 3-1-1-74-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Kui tarnija andis koos kauba valduse üleminekuga äriühingule üle ka kauba omandiõiguse, siis sellistel tarnijatel on üksnes ostu-müügi lepingust tulenev nõue äriühingu vastu, mille lahendamine saab toimuda äriühingu pankrotistumise järel vaid pankrotimenetluses.
Kui tarnija müüs kauba omandireservatsiooniga ja kui äriühing võõrandas talle omandireservatsiooniga üle antud kauba teisele äriühingule enne pankroti väljakuulutamist, kuid teine äriühing selle kauba eest tegelikult ei tasunud, siis tekkis tarnijal tulenevalt 1992. a pankrotiseaduse § 53 lg 4 p-st 2 õigus nõuda teiselt äriühingult kui pahauskselt omandajalt vindikatsiooni korras kauba üleandmist. Samuti tekkis tarnijal õigus esitada pankrotimenetluses võlaõiguslik nõue äriühingu vastu, kuid sel juhul ei olnuks tal eelistusi teiste võlausaldajate ees.
Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Tehingu näilikkust ei välista selle tegemine notariaalses vormis.
Osaühingute vahel tehtud tehingute tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingute objektiks olev vara on äriühingult ja viimase tarnijatelt omastatud, samuti seda, et süüdistataval oli kõnealuse vara üle faktiline kontroll juba enne selle omandamist tema ainuosalusega osaühingu poolt. Nendel asjaoludel on põhjendatud seisukoht, et süüdistatava käitumine vastab rahapesu koosseisulistele tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 23).
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada tõendeid kogu kohtuliku uurimise vältel. Samas ei ole millegagi välistatud see, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega (vt ka RKKKo 3-1-1-26-99, p 2.1). Seejuures on oluline silmas pidada, kas tõendi oodatust hilisemal esitamisel võib olla mõistlik põhjus.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Aktsiaseltsi või osaühingu vara on aktsionäri või osaniku jaoks KrK § 141-1 ja KarS § 201 tähenduses võõras isegi siis, kui sellele aktsionärile kuulub 100% seltsi aktsiatest või osanikule ühingu ainukene osa. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 05.12.2014, nr 3-1-1-52-14, p-d 14-17)
Isikule KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses ei ole viidatud ühelegi isiku kui äriühingu juhatuse liikme seadusest või muust õigusaktist tulenevale kohustusele, mille rikkumises isiku ametiseisundi tahtlik ärakasutamine seisnes. Seega on süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises konkretiseerimata. Samas on vastutus ametiseisundi kuritarvitamise eest välistatud juba seetõttu, et KrK § 161 ja § 141-1 on üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu need kuriteokoosseisud ideaalkogumit ei moodusta.
|
| 3-1-1-13-05
|
Riigikohus |
12.04.2005 |
|
Omastamise objekt peab olema teo toimepanija jaoks võõras, s.t. kuuluma mõne teise isiku vara hulka. Antud juhul tuleb välja selgitada, milline oli isikute vaheline tsiviilõigussuhe asja hankimisel.
Olukorras, kus tsiviilõigusliku lepingu poolte tegelik tahe ei pruugi lepingu sõlmimisel olla piisavalt konkretiseeritud, et see hõlmaks kõiki asjaolusid, mis on olulised sõlmitava lepingu eristamiseks mõnda teist liiki tsiviilõiguslikust lepingus ja kus lepingu tsiviilõiguslikust kvalifikatsioonist sõltub isiku käitumisele antav karistusõiguslik hinnang, tuleb kriminaalmenetluses eeskätt silmas pidada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nõuet tõlgendada kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava või süüdistatava kasuks.
Vt p 7. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-130-04
|
Riigikohus |
14.01.2005 |
|
Võlgnike poolt äriühingu arvele tasutud summad oli võõras vara selle äriühingu juhatuse liikme jaoks, kellel ei olnud võlausaldajatega mingit lepingulist suhet seoses võlanõuete sissenõudmisega. Kui äriühing oli võlausaldajatega käsundussuhtes TsK § 394 tähenduses ning nõuete loovutamist äriühingule ei toimunud, siis ei olnud võlgnikelt äriühingule laekunud summade näol tegemist mitte selle äriühingu, vaid volitajate varaga, mis oli üksnes äriühingule usaldatud. Järelikult oli võlgnike poolt tasutud raha KrK § 1411 mõistes võõras vara ka äriühingu jaoks.
Kuna 1.09.2002-31.12.2003 kehtinud KarS § 201 lg 1 redaktsioon käsitles omastamise objektina üksnes "võõrast vallasasja", siis ei olnud sel ajavahemikul kuriteona karistatav isikule usaldatud võõra vara, mis ei ole vallasasi, enda kasuks pööramine (välja arvatud juhul, kui isiku käitumine vastas mõne teise kuriteo - nt kelmuse - tunnustele). Pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana (vt RKKKo nr 3-1-2-3-03).
|
| 3-1-1-148-03
|
Riigikohus |
13.01.2004 |
|
Kui asi võõrandatakse kolmandale isikule tasu eest, on tegemist asja enda kasuks pööramisega asja võõrandaja poolt, mitte vallasasja pööramisega kolmanda isiku kasuks.
Kui müügilepingu pooled lepivad kokku AÕS § 94 kohaldamises, mis näeb ette vallasasja omandi ülemineku erijuhu, mil asi jäetakse võõrandaja ja omandaja kokkuleppel võõrandaja otsesesse valdusse ning omandajat loetakse kaudseks valdajaks, siis on võõrandaja kannatanule (ostjale) kuuluva ehk võõra asja otsene valdaja. Müües asja edasi kolmandale isikule, manifesteeris võõrandaja sellega enda omastamistahtlust ja pani toime omastamise (KarS § 201 lg 1). AÕS §-s 94 nimetatud kokkuleppe sõlmimise eelduseks ei ole eelnev asjade üleandmine. See säte reguleerib just vallasomandi üleminekut ilma vallasasja valdust üle andmata. Seega piisab kokkuleppest omandi üleminekus, et lugeda vallasasja omand üleläinuks. Omand võib tekkida AÕS § 94 järgi koos väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-62-01).
|
Facebook
Twitter