/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-18-86/128 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.11.2019

Olukorras, kus kaebaja taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb kaebaja taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka kaebuse motiividest (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 13.1). (p 51)


Argumendid, mille järgi võis varguse toimepanemises süüdistatav isik tema elukoha läbiotsimisel leitud kannatanutele kuuluvad asjad omandada vanakraami laatadelt või need võis tema elukohta tuua muu isik, on kõik suunatud põhjendatud kahtluse tekitamisele selles, et süüdistuses kirjeldatud teod võis toime panna keegi teine, kuid mitte süüdistatav. Olukorras, kus kohus saaks lugeda eelnevad väited tõsiselt võetavaks ja neid poleks võimalik veenvalt kummutada, olekski järgmise sammuna vajalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo–põhimõtet ning teha sellest lähtudes õigeksmõistev otsus. Samas on Riigikohus korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8 ja RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.) (p 58)

Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)

Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)


KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Nimelt võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui tal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p 61)

KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. Järelikult saab kohus KrMS § 268 lg-te 1, 5 ja 6 nõuete vastu eksimata KarS § 199 järgi esitatud süüdistuse piires vajadusel muu hulgas vaagida seda, kas juhul, mil süüdlase tegu ei vasta varguse tunnustele, võib isik siiski vastutada KarS §-s 202 ette nähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise või hoidmise eest. (p 62)


KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. (p 62)


See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul objektiivne ja juhuslikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui aga mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudseid tõendeid, ei ole võimalik tõsiselt võetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Seega ei leidu mõistlikke põhjusi, millega saaks õigustada mingi tõendamissituatsiooni tõlgendamist isiku kasuks üksnes sõltuvalt sellest, kas kuriteo tehiolud on talletunud otseste või kaudsete tõenditena. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue – hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9 ja 10.) (p 64)


Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Isegi kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on saanud alguse maakohtust, on mõnel juhul menetlusökonoomiat arvestades otstarbekas saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. (p 70)

3-1-1-19-12 PDF Riigikohus 18.06.2012

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis ei muuda oma varasemat seisukohta, mille kohaselt on ka teadvalt kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud asja või teenuse omandamine käsitatav kriminaalkoodeksi (KrK) §-s 203 sätestatud kuriteo objektiivse külje realiseerimisena (vt RKKKo 3-1-1-42-00, p 5.1). Nimeattud seisukoht kohaldatav ka KarS § 202 puhul. Rahas sisalduv üldine väärtuste ekvivalent annab sellele ühiskonnas toimuvas väärtuste vahetusprotsessis eelisseisundi võrreldes teiste vara liikidega ja seetõttu tuleb seda eelist kaitsta kriminaalõiguslike vahenditega, et takistada kuritegelikul teel saadud raha kiiret muundamist heauskse omandaja varaks. Sularaha on anonüümne ja annab kiire ning lihtsa võimaluse selle vahetamiseks vara vastu kõige laiemas (TsÜS § 66) mõttes, millest tuleneb vajadus lugeda KarS § 202 subjektiks ka isik, kes teadvalt omandab eelkuriteost saadud raha eest vara. Kuna rahal on erinevalt teistest asjadest suur käibevõime ja see on üldine väärtuse ekvivalent, siis täidab KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu ka eelteost pärineva raha eest omandatud asjade omandamine. Teadvalt teise isiku süüteo toimepanemise tulemusena saadud rahaga tehingu teostamisega saadud asja omandamine, hoidmine või turustamine täidab KarS § 202 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused.

3-1-1-93-07 PDF Riigikohus 07.02.2008

Teoühtsuse aspektist, kui omandatud asja hoidmine on asjale kehtestatud valduse üks realiseerimise viis, siis on asja hoidmine seetõttu hõlmatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-04 ja nr 3-1-1-99-04).


Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine tähendab asja enda valdusesse saamist mis tahes viisil. Valdust kui faktilist võimu asja üle kaitstakse ka asjaõiguses, sõltumata isiku õiguslikust võimust. Nii tsiviil- kui ka karistusõigus mõistavad valduse mõiste all isiku tegelikku võimu asja üle. Karistusseadustiku § 202 järgi on karistatav kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara enda valdusesse võtmine ja selle vara suhtes omanikusarnase seisundi loomine pahauskselt. Asjaõigusseaduse § 35 lg 2 sätestab, et valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.

3-1-1-65-06 PDF Riigikohus 09.10.2006

KrK § 142 lg 1 järgi moodustab väljapressimise koosseisu võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, ning seetõttu on väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine.


KrK § 142 lg 1 järgi moodustab väljapressimise koosseisu võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, ning seetõttu on väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine. Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises. Samas on ka taoline nentimine vaadeldav ähvardusena kui kannatanule nenditakse teatud isikute, nt kurjategijate edasist käitumist, mitte aga mingi loomuliku või iseenesliku protsessi kulgu.


Kui üks isik saab teiselt, kas siis isiklikult endale või kolmandale isikule üleandmiseks, raha, on tegemist varalise kasu saamisega. Seejuures ei ole tähtis, et varalise kasu üleandmise nõudmiseks oleks alati vajalik nõudja initsiatiiv, veel vähem nõudja otsene deklaratsioon - anna raha. Varalise kasu üleandmise nõudmine KrK § 142 mõttes ei ole välistatud näiteks sellises olukorras, kus varastatud sõiduki omanik saab aru, et tal on vaja sõiduki tagasisaamiseks raha maksta, aga nõudja seda esimesena otse välja ei ütle - nõudmine "ripub õhus" ja kannatanu tajub seda.


Turustamise all KarS § 202 mõttes tuleb mõista kuritegelikul teel saadud vara võõrandamist mistahes tehingu vormis. Seejuures on märkimisväärne, et turustamine ei eelda vara eelnevat omandamist. KarS § 202 tähenduses on turustajaks isik, kes vahetult ise võõrandab kuriteo läbi saadud vara kolmandale isikule, andes selle vara üle ja saades selle eest tasu, aga ka isik, kes vara eelnevalt omandamata otsib sellele uut valdajat. KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu aspektist ei ole oluline kellega ja kas üldse turustaja raha jagab.


KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi neljandast lõikest tulenevalt ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel kriminaalasja kohtulikul arutamisel õigust nendest piiridest väljuda. Apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (KrMS § 321 lg 2 p 4).

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json