/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-69-12 PDF Riigikohus 13.06.2012
Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks). Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.
Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).
Tsiviilhagi avaldus ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend.
Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.
KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).
Tulenevalt KarS §-st 218 eeldab teo kvalifitseerimine KarS § 199 lg 1 järgi seda, et teo objektiks oleva vallasasja rahaline väärtus varguse toimepanemise ajal ületaks kahtekümmend miinimumpäevamäära või et asja rahaline väärtus ei oleks valdaja erilise huvi tõttu rahaliselt hinnatav. Varastatud vallasasja väärtuse kui varguse koosseisutunnuse kindlakstegemisel tuleb eelkõige lähtuda asja harilikust väärtusest ehk turuhinnast (kohalikust keskmisest müügihinnast) ja ainult erandjuhtudel (mälestusesemete jms puhul) võib asja väärtuse tuvastamisel lähtuda valdaja erilisest huvist (VÕS § 134 lg 4). Viimati nimetatud juhul peab olema tõendatud asja eriline väärtus valdajale, valdaja eriline suhe sellesse asjasse. Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust. Varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust ei saa samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.
Varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust ei saa samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.
3-1-1-93-05 PDF Riigikohus 27.09.2005
Ebaseadusliku metsaraie puhul ei saa kõnealuse kontrollikohustuse täitmata jätmisega hoolsuskohustuse rikkujat lugeda automaatselt varguse toimepanijaks (kas siis täideviimise või osavõtu vormis). Tunnistamaks kõnealuse hoolsuskohustuse rikkujat süüdi vargusele kaasaaitamises, peab olema täiendavalt tõendatud, et ta oli teadlik sellest, et puude näol, mille koondamist tema juhitav firma teostas, oli tegemist võõra vallasasjaga.
Süüteole kaasaaitamisena hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (vt RKKKo 3-1-1-97-04). Juhul, kui isik on aga vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Sellise olulise teopanusena tuleb hinnata ka metsamaterjali koondamist tema hilisemaks äraveoks ja realiseerimiseks.
Juhul, kui raiet (s.t nii langetamist kui ka kokkuvedu) teostab ühtse tervikuna hinnatav ettevõte, ei tähenda see iga raieetapi eest vastutava isiku kontrollikohustust. Töökorralduse saanud isik saab usalduspõhimõtte alusel üldjuhul tugineda eeldusele, et MetsaS-s esitatud kontrollkohustuse nõuded on täidetud ning raiet teostatakse tervikuna seaduslikult. Siis on kontrollikohustuslasena käsitletav ainult raietööde teostamise üldjuht.Kui nimetatud töid teostavad eraldiseisvatena hinnatavad subjektid (nt erinevad juriidilised isikud), lasub kontrollikohustus neist igaühel eraldi.
Ka puude kokkuvedamisel on tegemist raieõiguse teostamisega MetsaS § 33 lg 1 p 1 alt 1 ja § 33 lg 2 tähenduses, mis asetab metsa raieks andmisel töö võtjale kontrollikohustuse.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json