/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-35-10 PDF Riigikohus 10.05.2010

Hõivamine kui varguse objektiivne koosseisutegu seisneb võõra valduse lõpetamises senise valduse murdmisega ja uue valduse kehtestamises. Valduse murdmine eeldab omakorda valduse üleminekut senise valdaja nõusolekuta. Seega saab varguse toimepanemisest rääkida vaid siis, kui asi on süüdlase jaoks võõras valduses. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo kvalifitseerimise vargusena, mistõttu võib kõne alla tulla süüdlase käitumise subsumeerimine omastamisena. Võimalikud on olukorrad, kus vähemalt valduse esialgne üleandmine leiab aset senise valdaja näilisel või ka tingimuslikul nõusolekul. Lahendamaks küsimust, kas tegemist on näilise nõusolekuga, tuleb lähtuda faktilis-sotsiaalsest valdusemõistest, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale siis, kui ta annab selle küll näiliselt vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda pelgalt tingimusel, et ta saab valdusest väljaantu eest vastutasu. Tingimusliku nõusoleku korral on senise valdaja nõusolek vargust välistavaks asjaoluks aga vaid siis, kui uue valduse kehtestaja tema poolt seatud tingimuse täidab (vt RKKKo nr 3-1-1-78-06, p 11). Seega peab senise valdaja nõusolek olema suunatud eeskätt valduse lõpetamisele. Viimasest ei ole alust rääkida neil juhtudel, mil valdaja viiakse valduse üleandmise asjaolude osas eksimusse või rikutakse tingliku nõusoleku väljendamise aluseks olevat kokkulepet. Näiteks ei saa senise valduse lõpetamisest rääkida olukorras, kus müüja annab kliendile kauba proovimise eesmärgil müügil oleva eseme, viimane aga lahkub sellega poest kauba eest maksmata. Valdusest loobumine aktualiseeruks vaadeldaval juhul vaid kliendi maksmisvalmiduse korral.


Karistusseadustiku § 209 lg 1 objektiivsed tunnused eeldavad pettust, s.o tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist, mille tõttu satub kannatanu eksitusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu.


Karistusseadustiku § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga ei ole aga tegemist neil juhtudel, mil võõra pangakaardiga maksmisel kaardi seadusliku valdaja nõusolekuta sisestab toimepanija PIN-kalkulaatorisse selle pangakaardi kasutamiseks vajaliku PIN-koodi, mille tagajärjel tehakse kannatanu arvelduskontol varakäsutus ja süüdlane saab varalist kasu. Sellist käitumist tuleb vaadelda KarS § 213 lg-te 1 või 2 (Arvutikelmus) objektiivsetele tunnustele vastava kuriteona, sest maksmiseks on vajalik täiendav toiming � andmete ebaseaduslik sisestamine, mille tulemusena käivitatakse lubamatult andmetöötlusprotsess. Andmete ebaseaduslik sisestamine hõlmab näiteks arvelduskontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise, kui selleks puudub arvelduskonto omaniku nõusolek � nt kontoomaniku nõusolekuta virtuaalsesse maksekeskkonda sisenemine ja korralduse tegemine raha ülekandmiseks teise isiku arvelduskontole (vt RKKKo nr 3-1-1-83-07, p 16).

3-1-1-15-10 PDF Riigikohus 12.04.2010

KrMS § 114 reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmist, mistõttu selle paragrahvi 2. lõikes sätestatud jälitustoimingu loa kehtivuse tähtaeg (2 kuud) ja selle pikendamise kord ei rakendu KrMS § 117 alusel teostatava jälitustoimingu puhul. See on ka loogiline, arvestades, et jälitustoimingut teostatakse menetlust juhtiva prokuröri loal, kes hindab selle vajalikkust ja kestvuse põhjendatust. Kuna täiendavat kohtulikku kontrolli selle toimingu üle ette nähtud ei ole, puudub vajadus näha ette loa tähtaega ja selle pikendamist prokuröri poolt.


KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Täiendavalt on Riigikohus leidnud, et teole antava hinnangu olulisel muutmisel peab süüdistataval olema võimalik teostada kaitseõigust, esitades uuele kvalifikatsioonile omapoolseid vastuväiteid (vt 3-1-1-46-08, p-d 32-34).


Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10).


Jälitustoimingu protokollile esitatavad nõuded sisalduvad KrMS §-s 113. KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust.


Isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisel on tegemist omastamisega KarS § 201 lg 1 tähenduses. Asja müümisel on vaieldamatult asja endale pidamisega ja ühtlasi ka omastamistahte manifesteerimisega (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 46). Tulenevalt AÕS § 105 lõigetest 1 ja 4 ning muinsuskaitseseaduse §-dest 30-32 puudub kultuuriväärtusega peitvara leidjal õigus leiu käsutamiseks, mistõttu vara müük on ebaseaduslik.


Oluline kahju KarS § 204 tähenduses võib seisneda tähtsa teadusliku informatsiooni kaotsiminekus, mille põhjustas kultuurimälestise kultuurikihi rikkumine.


AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.


Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). Vargusega on aga tegemist vaid siis, kui on täidetud ka äravõtmise tunnus, s.o teise isiku valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).

AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.


Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).

3-1-1-23-08 PDF Riigikohus 29.05.2008

Süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. (RKKKo nr 3-1-1-85-07).
Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.


Süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. (RKKKo nr 3-1-1-85-07). Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.


Karistuse täideviimist ei saa alustada enne kohtuotsuse jõustumist. Seega hakkab KarS § 69 lg 3 alusel määratav ühiskondliku töö tegemise tähtaeg kulgema alates üldkasuliku töö tegemise kohustuse jõustumisest, s.t kohtuotsuse jõustumisest. Kuna KarS § 69 lg 4 alusel peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid, algab ka kontrollnõuete täitmise kohustus süüdistatava jaoks kohtuotsuse jõustumisega. Kontrollnõuete täitmise kohustuse aja algust ei saa määrata kriminaalhooldusametnik, sest tulenevalt KarS § 69 lg-st 6 võib kontrollnõuete järgimata jätmine süüdimõistetu jaoks kaasa tuua vangistuse täitmisele pööramise. Samas tuleb eristada üldkasuliku töö tegemise tähtaega, mille on KarS § 69 lg 3 alusel määranud kohus ning mille jooksul on süüdimõistetu kohustatud järgima kontrollnõudeid, tähtajast, mille määrab kriminaalhooldusametnik süüdimõistetule üldkasuliku töö tegemiseks ajakavaga kriminaalhooldusseaduse § 27 lg 6 alusel. Esimene, kohtu poolt määratud tähtaeg on kriminaalhooldusametnikule lähtepunktiks ajakava koostamisel, mis tähendab seda, et ajakava järgi ei tohi tegelike tööde teostamine alata enne, kui kohtuotsus on jõustunud ning ajakavas märgitud tööd ei tohi kesta kauem, kui kohus on otsusega määranud.


Kaotanud baaris kui avalikus kohas oma mobiiltelefoni, väljus see kannatanu valdussfäärist, kuna ta ei teadnud oma telefoni asukohta ja seega puudus tal ka selle valitsemistahe. Samas ei muutunud kaotatud mobiiltelefon ka valdusetuks, vaid valdus sellele läks üle baaripidaja valdussfääri, kes teostab baaris olevate asjade üle faktilist võimu oma töötajate kaudu. Samas, olenemata sellest, et mobiiltelefon oli üle läinud baaripidaja valdussfääri, on kohtud põhjendatult kvalifitseerinud selle hõivamise süüdistatava poolt varguse katsena, kuna pannes selle oma taskusse, alustas süüdistatav sellele oma valduse kehtestamist. Süüdistatava tegu oleks tulnud käesoleval juhtumil kvalifitseerida lõpuleviidud vargusena siis, kui tal oleks õnnestunud mobiiltelefoniga baarist väljuda. Alles sellisel juhul oleks süüdistataval tekkinud võimalus varastatut oma äranägemise järgi käsutada.

3-1-1-78-06 PDF Riigikohus 06.10.2006

Täiesti võimalikud on olukorrad, kus valduse vähemalt esialgne üleandmine leiab aset senise valdaja näilisel nõusolekul (näiteks nn trikkvarguste korral). Sellistel juhtudel rakendatakse toimepandu karistusõigusliku analüüsi puhul nn faktilis-sotsiaalset valdusemõistet, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale siis, kui ta annab selle näiliselt küll vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda üksnes tingimusel, et ta saab valdusest väljaantu eest kindlaksmääratud ulatuses vastutasu. Senise valdaja nõusolek saab olla antud ka tingimuslikult. Sellisel juhul on aga senise valdaja nõusolek vargust välistavaks asjaoluks vaid siis, kui uue valduse kehtestaja selle tingimuse ka täidab.


Tulenevalt KrMS §-st 14 lähtutakse kriminaalmenetluses kohtulikul arutamisel võistlevuse printsiibist. KrMS § 155 lg 2 p-dest 6 ja 7 lähtuvalt saab kohtuliku arutamise võistlevuse printsiipi lugeda järgituks vaid siis, kui kõike isikuliste tõendite uurimisega seonduvat on kajastatud ka kohtuistungi protokollis (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06).

3-1-1-60-04 PDF Riigikohus 01.07.2004

Varastatud pangakaardi ja PIN-koodi lehe kasutamise teel teise isiku tema arveldusarvelt raha väljavõtmine tuleb kvalifitseerida vargusena. Sellistel juhtudel kasutab süüdlane rahatähtede üle oma valduse kehtestamiseks pangakaarti kui riista, millega kõrvaldatakse tõke võõra vara juurde pääsemiseks. Pangaautomaadi väljutamisavas olev rahasumma kuulub kannatanule, olenemata sellest, kes pangakaardi ja PIN-koodi sisestas. Selle rahasumma äravõtmise hetkel lõpeb valduse murdmine ja võõras raha võetakse ära, so. pannakse toime varavastane kuritegu. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 02.07.2015, nr 3-1-1-36-15, p-d 11-15)

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json