1-21-7774/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.06.2022 |
|
Kriminaalasja lahendav kohus ei ole seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega (RKKKo nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3). (p 24)
Üldjuhul eeldab kriminaalmenetluses tsiviilhagi tagamine, et hagiavaldus on selleks ajaks esitatud. Tsiviilhagi esitamine ja selles kostjate ning nõuete ringi määratlemine on kannatanu õigus, millesse prokuratuur sekkuda ei saa. Seejuures võib kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Hagiavalduse olemasolu on seega vajalik, et teha kindlaks, mida, kui palju ja kellelt kannatanu nõuab. Alles seejärel saab kohus hinnata, kas ja milliseid tsiviilhagi tagamise meetmeid on asjakohane rakendada. (p 25)
Kui tsiviilkohtumenetluses saab TsMS § 377 lg 1 järgi hagi tagamist taotleda üksnes hageja, siis KrMS § 142 lg 2 järgi arestitakse vara prokuratuuri taotlusel. Seda ei tule aga mõista nii, justkui tegutseks prokuratuur tsiviilhagi tagamiseks vara arestimist taotledes kannatanust sõltumatult. Vastupidi, erinevalt nt konfiskeerimise tagamisest eeldab tsiviilhagi tagamine kannatanu taotlust ja prokuratuuri ülesandeks on selle vahendamine (v.a erandjuhud, kui prokurörile on pandud tsiviilhagi esitamise kohustus, vt KrMS § 381 lg-d 31–34). Prokuratuuri vahendavale rollile hagi tagamisel viitab ka KrMS § 381 lg 3, mille järgi tuleb tsiviilhagi esitada prokuratuuri kaudu. (p 26)
Teadvalt valeandmete esitamine, mille tulemusel teeb kohus ebaõige, teisele isikule kahju tekitava lahendi, on sõltuvalt asjaoludest hinnatav kolmnurkkelmusena (vt kolmnurkkelmuse kohta RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 37). Niisugune kahju võib olla tekitatud heade kommete vastase tahtliku käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 13, maksekäsu kiirmenetluses tehtava lahendi kohta). Kolmnurkkelmuse puhul saaks kahju hüvitamise nõude õiguslikku perspektiivi jaatada väitega, et kahju tekitati tsiviilasjas jõustunud kohtulahendiga, sest tunnistaja võib vastutada muu hulgas VÕS § 1045 lg 4 kohaselt kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitajana. (p 29)
Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab tsiviilhagi tagamise (KrMS § 1414), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus (vt kriminaaltulu konfiskeerimise tagamise puhul RKKKm asjas nr 3-1-1-75-14, p 32 ja asjas nr 3-1-1-52-15, p 24). (p 30)
Rahalise nõude tagamisel tuleb muu hulgas arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, mis näeb ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle rahaga või pangagarantiiga (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-75-14, p 47). (p 31)
Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu sellele isikule, kelle vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub (vt nt RKKKm asjas nr 3-1-1-79-13, p 6). (p 35)
TsMS § 382 lg 1, mis reguleerib hagi tagamist enne selle esitamist, on KrMS § 381 lg-st 6 tulenevalt kriminaalmenetluse erisusi arvestades kohaldatav ka kriminaalmenetluses. Hagi tagamist enne selle esitamist nagu ka pärast hagi esitamist saab kannatanu taotleda prokuratuuri kaudu. Seejuures tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustikus kehtestatud korda. Kui hageja taotleb hagi tagamist enne hagi esitamist, tuleb tal TsMS § 382 lg 1 teise lause järgi põhistada, miks hagi kohe ei esitata. Kui hagi tagamise taotluses ei ole välja toodud ega TsMS § 235 tähenduses põhistatud ühtegi objektiivset asjaolu selle kohta, miks hagi kohe ei esitata, tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Enne seda annab kohus hagejale TsMS § 384 lg 2 esimese lause järgi tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. (RKTKm nr 2-19-4765/21, p 10.1). Hagi tagades määrab kohus TsMS § 382 lg 2 kohaselt tähtaja, mille jooksul peab avaldaja hagi esitama. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks kuu. Kui hagi määratud tähtaja jooksul ei esitata, tühistab kohus hagi tagamise. (p 36)
Nagu hagi tagamisel pärast selle esitamist, nii peavad ka tagamisabinõu kohaldamisel enne hagi esitamist olema täidetud hagi tagamise üldised eeldused (v.a hagiavalduse vastavus formaalsetele nõuetele, vt RKTKm nr 2-19-4765/21, p 10.2). (p 37)
KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-90-16, p 16). Menetlusosalisel mitme kaitsja olemasolul tuleb hüvitada tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (viimati RKKKo nr 1-18-158/266, p d 89–90). (p 42)
|
4-21-3478/29
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.05.2022 |
|
Juhul, kui keskkonnatasu deklaratsioonis (KeTS § 333) esitatakse valeandmeid saastetasu (KeTS § 3 lg 6 ning § 14 jj) maksmise kohustuse alusetuks vähendamiseks, võib selline tegu olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest olla karistatav kelmuse (KarS § 209 või 218) või selle katsena (KarS § 25). Subsidiaarsuspõhimõte välistab KarS § 280 lg-te 2 ja 4 kohaldamise, kuna saastetasu maksmise kohustuse vältimisega taotletakse varalist kasu ja riik saab saastetasust ilma jäädes varalist kahju. Kuna keskkonnatasu deklaratsioon esitatakse Keskkonnaametile, kes ei ole maksuhaldur (MKS § 5), ja kuna saastetasu ise pole maks (MKS § 3 lg 2), siis ei kohaldu kõnesoleval juhul ka KarS § 3891 ega MKS § 1531 (vt ka RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 17). (p 25)
Vt RKKKm nr 1-20-79/9, p 26 ja RKKKm nr 1-21-1591/11, p 17. (p 26)
Vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 9, RKKKo nr 3-1-1-129-13, p 7 ja RKKKm nr 3-1-1-34-16, p 29. (p 27)
Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei tunne enam nn kriminaalasja algatamise staadiumi (vrd kriminaalmenetluse koodeksi enne 1. juulit 2000 kehtinud redaktsiooni § 93 lg 3). KrMS § 193 lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga. Kuriteoteate (KrMS § 195) alusel kriminaalmenetluse alustamisel või alustamata jätmisel tuleb menetlejal lähtuda esmajoones kuriteoteates kirjeldatud asjaoludest, eeldades üldjuhul nende õigsust. Selle kontrollimine, kas väidetava kuriteo kohta leidub ka tõendeid, on kriminaalmenetluse ülesanne. Kuigi menetlejal on õigus nõuda kuriteoteate esitajalt kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks täiendavaid andmeid (KrMS § 198 lg 11), ei tohi ta panna kuriteo tõendamise kohustust kuriteoteate esitajale. Iseäranis taunitav on see, kui menetleja nõuab kriminaalmenetluse alustamiseks kuriteoteate esitajalt sellist tõendusteavet, mis on kolmanda isiku valduses ja mida on tõenäoline saada vaid riiklikku sunnivõimu kasutades. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on põhjendatud eeskätt siis, kui kuriteoteates kirjeldatud tegu ei vastaks isegi selle tõendatuse korral ühegi kuriteokoosseisu tunnustele; see tegu oleks kuriteona aegunud või kui teo uurimist takistaksid muud KrMS § 199 lg-s 1 või 2 ette nähtud asjaolud. Eelmärgitu ei välista siiski võimalust võtta kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel arvesse ka tõendite kogumise väljavaateid (vt ka RKKKm nr 1-20-79/9, p 31). Jättes kriminaalmenetluse alustamata tõendite kogumise võimatuse tõttu, ei tohi menetleja toimida aga meelevaldselt ega kasutada viidet tõendusteabe puudulikkusele pelgalt ettekäändena legaliteedipõhimõtte järgimata jätmiseks. (p 29)
Kuna VTMS § 29 lg 1 p 4 ja § 61 lg 1 peamine eesmärk on tagada, et väärteomenetluse tõttu ei jääks täitmata riigi kohustus toimetada kuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetlust, kehtib põhimõte in dubio pro duriore ka nende sätete kohaldamisel. Seda ka siis, kui sama teo kohta on varem kriminaalmenetluse alustamisest keeldutud või see menetlus on lõpetatud, ent väärteomenetluses ilmnevad asjaolud, mis viitavad ikkagi kuriteo tunnustele. Samas ei saa VTMS § 29 lg 1 p 4 sama seadustiku § 132 p-s 2 väljenduva reformatio in peius-keelu tõttu kohaldada väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis ette nähtud kaebemenetluses (RKKKo nr 3-1-1-51-09, p 13). (p 30)
|
1-20-1599/54
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.05.2022 |
|
Kindlustusjuhtumina KarS § 212 lg 1 mõttes tuleb käsitada eelnevalt kokkulepitud sündmust, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse (VÕS 423 lg 1). (p 28)
Olukorras, kus isik esitab kindlustushüvitise saamiseks kindlustusandjale võltsitud dokumente, mis ei puuduta kindlustusjuhtumit, vaid käivad hoopis kindlustusjuhtumi tagajärjel hävinud vara taastamistööde mahu ja maksumuse kohta, siis pole see tegu karistatav mitte kindlustuskelmusena (KarS § 212), vaid kelmuse (KarS § 209) või selle katse ja võltsitud dokumendi kasutamise (KarS § 345) ideaalkogumina. (p-d 26–35)
Olukorras, kus avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamiseks on tarvis küsida Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, mis süüküsimuse lahendamist ei mõjuta, on põhjendatud määrata KrMS § 310 lg 3 alusel, et tsiviilhagi või nõudeavaldus lahendatakse osaliselt või tervikuna eraldi otsusega. (p-d 59–61)
|
1-19-7473/180
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.09.2021 |
|
KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud kuritegu on võimalik toime panna ka juba maksejõuetuks muutunud võlgniku maksevõimet oluliselt vähendades. (p 29)
Võlgniku maksevõime oluline vähenemine KarS § 384 lg 1 mõttes tähendab võlgniku varalise seisundi kahjustamist sellisel määral, et see mõjutab oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust. (p 29)
Juhul kui KarS § 384 lg-s 1 nimetatud juriidilisest isikust võlgniku varaline seisund on halvenenud seetõttu, et juhtorgani esindusõiguslik liige on teinud võlgniku varast teisele isikule väljamakseid, ilma et võlgnik oleks selle eest vastusooritust saanud, tuleb kõigepealt tuvastada, milline oli poolte tegelik tahe vara üleandmisel. Näiteks kui võlgnikust maksja (tema esindaja) ja vara saaja (tema esindaja) leppisid kokku (olid ühisel arusaamal), et vara maksjale (mingis osas) ei tagastatagi, kuid selle varjamiseks vormistatakse väljamaksed laenuna (võlaõigusseaduse (VÕS) § 396), on pooltevaheline laenuleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt näilik ja seega tühine (TsÜS § 89 lg 2). Sellisel juhul varjatakse laenulepinguga, mis ei vasta poolte tegelikule tahtele, seda tehingut, mille pooled tegelikult tegid ehk kinget (VÕS § 259 jj). Käsitledes kõnealuses olukorras küsimust, kas pankrotistunud võlgniku juhtorgani liige kahjustas KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastaselt võlgniku varalist seisundit, tuleb anda hinnang poolte vahel tegelikult sõlmitud kinkelepingule, mitte selle varjamiseks tehtud näilikule laenutehingule. Laenulepingu näilikkuse korral pole selle tingimuste majanduslikul ebamõistlikkusel võlgniku vaatepunktist KarS § 384 lg 1 kohaldamisel iseseisvat õiguslikku tähendust. Küll võivad laenulepingu ebatavaliselt kahjulikud tingimused olla kaudne argument, mis kinnitab laenulepingu näilikkust ja varjatud tehingu olemasolu. Siiski võib ka teise tehingu varjamiseks näiliku laenulepingu sõlmimine, samuti mingi muu tehing, mis on suunatud tegelike tehingute ja õigussuhete varjamisele, olla käsitatav KarS § 384 lg 1 mõttes koosseisupärase teona. Seda näiteks juhul, kui kõnesoleva tehinguga loodud õigusnäivus (kaas)põhjustab selle, et võlgnikul jäävad õigel ajal astumata asjakohased sammud enda kahjustatud varalise seisundi taastamiseks. (p 43)
1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 81 lg-te 1 ja 4 kohaselt on KarS §-s 384 sätestatud kuritegu lõpule viidud ja kuriteo aegumistähtaeg hakkab kulgema alles hetkest, kui on täidetud nii KarS § 384 esimesest kui ka teisest lõikest tulenevad eeldused toimepanija karistamiseks. (p 30)
Kui kohtumenetluses ei leia kinnitust süüdistuses väidetud põhjuslik seos süüdistatavale etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgimiseks hindama, kas süüdistatav kahjustas võlgniku varalist seisundit sellisel määral, et see põhjustas võlgniku maksevõime olulise vähenemise. (p 29)
Süüteo jätkuvusele loomuliku elukäsitluse põhjal antava hinnangu puhul on esiplaanil üksiktegude faktiline, mitte karistusõiguslik kokkukuuluvus. Seega on oluline, kas keskmine objektiivne kõrvaltvaataja tajub oma tavalise elukogemuse põhjal üksiktegusid sellistena, et need on olemuslikult ja sisuliselt seotud ning moodustavad ühe tervikliku käitumisaktide ahela. Praeguse kohtupraktika kohaselt eeldab üksiktegude sidumine jätkuvaks süüteoks lisaks loomulikul elukäsitlusel põhinevale hinnangule tegude kokkukuuluvuse kohta ka seda, et üksikteod täidaksid sama süüteokoosseisu. See n-ö õigusliku samasuse tingimus ei lähe aga siiski nii kaugele, et nõuaks jätkuva süüteo puhul ka üksiktegude toimepanemise vormi identsust. Mitme üksikteo lugemist üheks jätkuvaks süüteoks ei välista pelgalt see, et osa nendest üksiktegudest oleksid eraldivõetuna käsitatavad süüteo täideviimisena (KarS § 21), osa aga süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) või kihutamisena (KarS § 22 lg 2). See, kas isiku täideviimistegu ja osavõtutegu saavad moodustada ühe jätkuva süüteo, oleneb juhtumi isepärast ja teopanuste sisulisest kokkukuuluvusest. (p-d 31–34)
Kui kriminaalmenetlust kuriteo aegumise tõttu lõpetades tugineb kohus hüpoteetilisele eeldusele, et süüdistuses kirjeldatud faktid on tõesed, siis aegumise kohaldamise lõplik välistamine on võimalik alles kohtuotsuses. (p 38)
Süüdistatava taotlus kriminaalmenetluse jätkamiseks rehabiliteerimise eesmärgil on KrMS § 274 lg 2 p 1 järgi kohtule siduv ja välistab igal juhul kriminaalmenetluse lõpetamise aegumise tõttu. (p 39)
Kui kõrgema astme kohus tühistab madalama astme kohtu otsustuse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta põhjusel, et süüdistatav taotleb enda rehabiliteerimist, ei pea ta hindama, kas madalama astme kohtu järeldus väidetava kuriteo aegumise kohta oli õige. Vaid rehabiliteerimistaotluse tõttu tühistatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei takista järgnevas menetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, kui kohus ei peaks sedastama aluseid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks (KrMS § 309 lg 2) või kriminaalmenetluse lõpetamiseks (KrMS § 274). Kuriteo aegumist tuleb edasises menetluses kontrollida vajadusel üldises korras ja seda sõltumata algses kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väljendatud seisukohtadest. (p 39)
Kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav KarS § 209, mitte § 384 lg 1 järgi. (p 43)
|
1-15-2666/492
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.12.2020 |
|
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil (vt ka RKKKo 1-13-5173/196, p 16.1). Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)
Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)
Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 209 järgi oli kelmus lõpuleviidud, kui varaline õigus oli süüdlasele üle läinud, kehtiva KarS § 209 järgi tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju tekkimisega. (p 15)
Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)
Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (nt RKKKo 3-1-1-72-13, p 12). (p 13)
Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)
Süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (nt RKKKo 3-1-1-93-05, p 10). Kaasaaitamine nagu kaastäideviiminegi on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni (nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 7). (p 15)
|
1-17-3371/311
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.12.2020 |
|
Õigeksmõistvat otsust pole võimalik KrMS § 3602 lg-s 3 ette nähtud korras tühistada. (p 54)
Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)
Kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul lahendada esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. (RKKKm 1-17-10050/74, p 11.) (p 56)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. Enne viidatud alusel menetluse lõpetamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. (Vt nt RKKKm 3-1-1-96-15, p 9 ja 3-1-1-4-17, p 37.) (p 59)
KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 67.) Menetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel maakohtu otsuses peaks olema äärmiselt erandlik. (p-d 59-60)
Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel jääb süüküsimus lahendamata (vt RKKKm 1-17-10050/74, p 10), mistõttu ei väljenda süüdistatav kriminaalmenetluse sellel alusel lõpetamisega nõustudes ja seda vaidlustamata jättes nõusolekut sellega, et ta on kuriteo toime pannud. (p 94)
Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)
Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. (p 96)
Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 119)
Karistusseadustiku eriosa või teiste seaduste viitelised normid, mis näevad süüteo eest ette juriidilise isiku vastutuse, hõlmavad ka tegusid, mille karistatavuse eeldused füüsilise isiku puhul ei ole sätestatud ammendavalt juriidilise isiku karistust ette nägevas normis viidatud eriosa lõikes, vaid tulenevad sellest sättest koostoimes karistusseadustiku üldossa kirja pandud vastutuse eeldustega. Teisisõnu on „sama teona“ juriidilise isiku karistust ettenägeva eriosa sätte mõttes käsitatav ka tegu, mis on karistatav selles sättes viidatud põhidelikti üldosalise tuletisdeliktina. Muu hulgas näeb karistusseadustik ette juriidilise isiku vastutuse kuriteost osavõtu eest: kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja paneb juriidilise isiku huvides toime teo, mis koostoimes KarS §-s 22 sätestatuga on karistatav mõne sellise süüteokoosseisu järgi, mille puhul on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on osavõtutegu omistatav ka juriidilisele isikule. (p-d 87 ja 88, vt ka p 86)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)
Olukorras, kus ringkonnakohus viitab istungil esmakordselt uue süüteokoosseisu kohaldamise võimalusele ja sellele argumenteeritult vastamine eeldab kohtumenetluse pooltelt põhjalikku ettevalmistust, ei ole KrMS § 268 lg 6 esimese lause tähenduses kaitseõiguse tagamiseks piisav, kui pooltel võimaldatakse väljendada uue kvalifikatsiooni kohta seisukohta ringkonnakohtu istungil, vaheaega tegemata. Seda isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei taotle vastamiseks lisaaega. (p-d 80-81)
Kui ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistuses etteheidetud teo ümber selliselt, et uus kvalifikatsioon oleks oluliselt muutnud kaitsetegevust juba maakohtus, tuleb tagada menetluse poolele piisav võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6 esimene lause). (p 82)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)
Süüdistuse tekst peab olema sidus ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust peab olema selle põhjal selgelt jälgitav. Süüdistuses tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest, ebaoluliste faktide kirjeldamisest ja viidetest asjassepuutumatutele õigusnormidele. (p 68)
Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik üksnes kuni teo faktilise lõpetamiseni ehk seni, kuni kestab veel koosseisuga kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud (RKKKo 3-1-1-32-16, p 9). (p 73)
Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)
Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)
KarS § 65 lg-t 3 ei saa kohaldada, kui KarS § 65 lg 1 alusel liidetavad karistused on mõistetud selliste kuritegude eest, mis on toime pandud enne 1. jaanuari 2015. Viimati mainitud juhul tuleb liitkaristuse täitmisel lähtuda reeglitest, mida Riigikohus kirjeldas asjas nr 3-1-1-66-10. (p-d 104-105)
Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine pole õigustatud olukorras, kus kohtuistungil on õigeaegselt esitatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotlus, milles viidatud õigusteenuse arved on identifitseeritavad, kuid unustab taotlusele arved lisada ning kohus vaatamata võimalusele jätab poole tähelepanu arvete puudumisele juhtimata. (p 108)
Hüvitis ühe süüdistatava poolt kaassüüdistatava huvides kantud menetluskulu katteks tuleb välja mõista selle süüdistatava kasuks, kelle huvides menetluskulu kanti. (p 136)
Menetlusdokumendi koostamise eest makstava kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada mh sellega, millisest menetlusfaasist alates on kaitsja kriminaalmenetluses osalenud ning kui suure osa apellatsioonist või selle vastusest moodustab uus ja asjakohane õiguslik argumentatsioon. Samuti tuleb arvestada käsitletava õigusliku küsimuse keerukust ja mahukust ning kas kaitsja on keskendunud asjakohastele probleemidele. (p 113)
Tasude ja kulude korra § 6 lg 6 kohaselt on juhul, kui kaitsjal on samas asjas kaks kaitsealust, võimalik tema tasu suurendada maksimaalselt 50% (mitte 100%), kolme kaitsealuse korral kuni 100%, nelja puhul kuni 150% jne. (p 129)
|
1-17-4309/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2020 |
|
Enne 1. jaanuari 2015 toime pandud kuritegude aegumistähtaega arvestatakse toona kehtinud KarS § 81 lg 1 kohaselt kuriteo toimepanemisest, mitte kuriteo lõpuleviimisest. (p 22)
Soodustuskelmuse esimeses alternatiivis ette nähtud teo toimepanemise ajaks tuleb lugeda aeg, mil leidis aset viimane pettuslik tegu, mis mõjutas varakäsutuse tegemist. Soodustuse saamise ajast oleneb küll soodustuskelmuse lõpuleviimise aeg, kuid soodustuskelmuse toimepanemise aja seisukohalt soodustuse saamise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt tähtsust pole. (p 23)
Toetuse väljamaksmisega on KarS § 210 lg 2 esimeses alternatiivis ette nähtud kuritegu lõpule viidud. Toimepanija edasine tegevus välja petetud toetuse tagasinõudmise vältimiseks ei ole käsitatav soodustuskelmuse toimepanemise jätkamise ega uue soodustuskelmusena. (p 24)
Kahtlustatava või süüdistatava kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole tema vara arestimine KarS § 81 lg 5 p 1 mõttes ega katkesta kuriteo aegumist. Vara arestimine tähendab varale käsutuskeelu (TsÜS § 88) kehtestamist. (p 26)
Kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada. (p 37)
Kohtu otsustus jätta rahuldamata taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuriteo aegumise ja menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on hõlmatud kohtu otsustustest süüdistatavate õigeks- või süüdimõistmise kohta. Seetõttu pole sellise otsustuse eraldi kajastamine süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajalik. (p 38)
|
1-15-11032/308
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.05.2019 |
|
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)
Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)
Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)
Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)
NB! Seisukoha muutus!
Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja (vt RKKKo 3-1-1-114-12, p 6; RKKKo 3-1-1-51-14, p 24 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 22.2). (p 27)
Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt RKKKo 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmus on teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. (p 29)
Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 25. novembri 2016. a otsuse asjas nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. (p 31)
Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)
Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)
Ainuüksi asjaolu, et kuritegelike plaanidega isikul on eesmärk saada võimalikult suurt varalist kasu, ei ole piisav sedastamaks isiku poolt toime pandud kõikide tegude osas ühtset tahtlust ühe jätkuva teo mõttes. (p 37)
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKo 1-17-4243/30, p 11). (p 43)
Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)
Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)
|
1-18-117/65
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.02.2019 |
|
Kannatanu poolt süüdistatavale usaldatud pangakaardiga lubatust suuremas ulatuses sularaha pangaautomaadist väljavõtmine tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 1 järgi. Kannatanu tahte vastaselt võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha hõivamine, kui see pandi toime varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitati teisele isikule varalist kahju, tuleb kvalifitseerida arvutikelmusena KarS § 213 järgi, mitte vargusena (RKKKo 3-1-1-36-15, p 15). (p 10)
KarS § 201 lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette vastutuse isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla süüdistatavale usaldatud, s.o antud tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise mõiste hõlmab juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (nt rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse koosseis (KarS § 213). (RKKKo 3-1-1-114-12, p 8). (p 11)
Kui kannatanu usaldab oma vara (pangakaardi) süüdistatava kätte, andes süüdistatavale nõusoleku ja võimalused (pangakaardi ja PIN-koodi) enda arvelduskontole juurdepääsuks ning seal oleva raha käsutamiseks, ei saa rääkida andmete ebaseaduslikust sisestamisest KarS § 213 lg 1 tähenduses. KarS § 201 lg 1 järgi on omastamisega tegu siis, kui isik teeb selliseid toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Kui süüdistatav pöörab talle usaldatud pangakaardiga kannatanu arvelduskontol olnud raha enda kasuks ulatuses, milleks kannatanu teda ei volitanud, tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 201 lg 1 järgi. (p 12)
|
1-16-8601/66
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.04.2018 |
|
Soodustuse mitte-eesmärgipäraseks (KarS § 210 lg 2) kasutamiseks ei ole rahastuslepingute sõlmimine kui pelgalt vaid soodustuse vormistamisega seonduv ega ka teise isiku volitamine ja pangakaardi üleandmine. Selline volitamine ja pangakaardi üleandmine laiendab küll soodustuse eesmärgipärase kasutamisega tegelevate subjektide ringi, aga ei tähenda veel soodustuse mitte-eesmärgipärast kasutamise objektiivse teokoosseisu mõttes. (p 18)
Projekti finants- ja lõpparuande esitamata jätmist ei saa lugeda soodustuskelmuse koosseisu täitmiseks sobivaks seetõttu, et see on pelgalt soodustuskelmuse lisatagajärg. Nimelt ei ole ka lõpparuande esitamata jätmine puutumuses saadud soodustuse kasutamisega ega saa seetõttu täita soodustuse mitte-eesmärgipärase kasutamise kui kuriteo koosseisu. (p 19)
Kui süüdistuses heidetakse ette tegevust ja prokurör asub menetluse käigus väitma tegevusetust, ei ole selline seisukoht kohtule õiguslikult siduv. Ühelt teisele üleminekuks tuleb muuta süüdistust. (p 21)
Tavajuhtudel tingib antud tähtaja rikkumine kahtlemata taotluse läbi vaatamata jätmise. Tähtaja viimasel päeval süüdistatava surmaga seotud asjaolusid aga ei saa lahendada tavajuhtumi reeglite kohaselt. Kui sedalaadi uute asjaolude ilmnemisel ei suudeta tähtaega järgida, tuleb kohtul varem määratud tähtaega pikendada. (p 30)
KrMS § 183 lg-s 1 sätestatu kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisti. Kolleegiumi hinnangul ei ole kriminaalmenetluse seadustikus norme, millest lähtuvalt ei peaks kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses süüdistatava surmaga kandma menetluskulusid riik. (p 27)
|
1-13-5173/196
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.03.2018 |
|
KarS § 5 lg 2 põhimõtetest lähtuvalt peab isiku tegu olema karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka pärast seda kuni kohtuotsuse tegemiseni, kusjuures tegu kvalifitseeritakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2017. a otsus nr 4-17-695/18, p 5). (p 16.1)
Kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud redaktsioonis eeldas kelmuse süüteokoosseis varalise kasu saamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. (Vt varalise kasu kui tagajärje kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 12 ja 13. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-32-11, p 8.) Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. (p 16.1)
Kelmusega võib olla tegemist juhul, kui juba liisingulepingu sõlmimisel ei ole liisinguvõtjal või juriidilisest isikust liisinguvõtja esindajal kavatsust lepingut täita ja ta viib liisinguandja eksitusse enda maksevõime või maksmisvalmiduse osas, tuues kaasa pettuslikult lepingulisse suhtesse astumise ja vara üleandmise. Selle olukorraga ei ole aga võrdsustatav äriühingu (ainu)osaluse ost, kui äriühingul on kohustusi, mida uus osanik ei soovi tulevikus täita. Nimelt ei ole sel juhul alust väita, et liisinguandja tegi varakäsutuse süüdistatava pettusliku teo mõjul. Tegemist ei ole ka kolmnurkkelmusega, sest äriühingu osa müümisel ei tegutsenud senised osanikud pettuse mõjul, andes pealegi üle enda vara (osa) ja sellega kaasnevad õigused ning kohustused (vt enda või kolmanda isiku vara üleandmise kohta nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 37). (p 16.2)
Kuigi varakäsutus võib väljenduda ka tegevusetuses (nt nõudeõiguse realiseerimata jätmine), ei muutnud lepingu ülesütlemise võimaluse kasutamata jätmine vara faktilist seisundit, kui see oli juba süüdistatava valduses. Lepingulise õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole hinnatav varakäsutusena. (p 16.3)
KrMS § 268 lg-st 6 tuleneb kohtu võimalus ja ka kohustus muuta kuriteo kvalifikatsiooni kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p 16.4)
Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16 ja 8. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15). Omastamisele kaasaaitamine neeldub teistes KarS § 201 järgi kvalifitseeritavates täideviimistegudes ning seetõttu eraldi viidet ei vaja (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus nr 1-15-10119/80, p 29). (p-d 17 ja 17.2)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on siiski erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Kolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kassatsiooniastmes on erandlik meede, mis on rakendatav eeskätt juhtudel, mil kassatsioonimenetluse tulemusena tuleks kriminaalasja tagastada maa- või ringkonnakohtule uueks menetlemiseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 45.) (p 18)
|
1-14-10988/119
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
01.11.2017 |
|
Tulenevalt põllumajandusministri 21.09.2013 määruse nr 75, s.o kohaliku tegevusgrupiga halduslepingu sõlmimise taotlemise ja taotluse menetlemise kord, nõuded kohaliku tegevusgrupi kohta ning Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord § 33 lg 4 kohaselt ei ole Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist (PRIA) soodustuse ehk toetuse saamiseks omafinantseeringu nõude täitmiseks aktsepteeritav, kui taotluse saaja on ise alltöövõtja ja teostab toetusega seotud töid. Aktsepteeritav ei ole teostada alltöövõttu peatöövõtja juures.
Toetuse andmise mõte ei ole see, et toetuse saaja teeb ise töö ära ja maksab läbi peatöövõtja endale raha tagasi. Toetus peab minema maksmiseks kolmandale isikule, sest toetus antakse eesmärgiga maksmiseks kolmandale isikule, mitte toetuse saajale endale. Juhul, kui vormistada toetuse taotleja ja saaja peatöövõtja juures alltöövõtjaks, tekib olukord, mis on määruse nr 75 § 33 lõikes 4 keelatud (p 14.2).
Samuti võimaldab alltöövõtjaks olemine hiilida mööda omafinantseeringu nõudest, kuna sellisel juhul tasuks toetuse taotleja/saaja peatöövõtjale töö eest, mida teostas tegelikkuses toetuse saaja ise ning peatöövõtja kannaks selle raha alltöövõtjale ehk toetuse saajale omakorda tagasi töö eest, mida alltöövõtja ehk toetuse saaja teostas peatöövõtjale. Sellisel juhul ei saa rääkida töövõtust, vaid toetuse saaja ja teostaja on üks ning sama isik. Sellega kaoks ära omafinantseeringu mõtekus.
Seadus ei näe ette võimalust anda volikogule õigust lubada vallavanemal tehingute tegemist iseendaga. See ei tulene ei enne 01.04.2013 kehtinud korruptsioonivastasest seaduses (KVS) § 24 lg-st 1, lg 2 p-dest 4 ja 7 ega ka § 25 lg 1 p-dest 3 ja 6. Loa andmise õigust ei näe ette ka alates 01.04.2013 kehtima hakanud KVS § 11 lg-d 1 ja 2 (p 15.2).
Vallavanemale ei anna automaatselt õigust tehinguid iseendaga teha ka KVS § 11 lg 3 p 7 lause 1, millest tulenevalt ei kohaldata toimingupiiranguid valla- või linnaasutuses, kui kohaliku omavalitsuse üksuse eripära arvestades oleks toimingupiirangu kohaldamine avaliku huvi seisukohast ebamõistlik. Erandlikud asjaolud tuleb seejuures selgelt välja tuua ning mõistlikkust tuleb hinnata avaliku huvi seisukohast, mitte ametniku või erahuvist lähtuvalt (p 15.1).
Asjatundjana ütlusi andnud isikut ei saa käsitleda lepingulise menetlejana, kuigi ta võib olla mõnes teises menetluses asjatundjana ütlusi andnud. KrMS § 16 lg 1 ei tunnista menetlejana sellist subjekti nagu lepinguline menetleja. (p 16.5)
Viimase aja vabariigi kohtupraktikaga seonduvalt on avaliku elu võimu teostajate ja aktiivselt poliitikas osalejate poolt toime pandud kuritegude eest mõistetavad karistused mõneti devalveerumas. Mõistetavad karistused isikutele, kes on aastate jooksul kuritarvitanud võimu, on osutunud põhjendamatult leebeteks ja selline olukord murendab ka ühiskondlikku arusaama ja usaldust riigi poolt antavast signaalist ning riigivõimu toimimisest korruptsioonikuritegude toimepanijate osas.
Kohaliku omavalitsuse tasandi ametiisiku mõju riigi toimimise kvaliteedile ja tulevikule on suurem, kui esmapilgul võiks arvata. Aususe põhimõte saab taoliste isikute puhul ühiskonna teiste liikmete silmis oluliselt riivatud. Ametiisiku ebaseaduslik tegevus õõnestab ka teiste kohalike omavalitsuste ametnike autoriteeti. Mõistetav karistus süstemaatilise aastatepikkuse ebaseadusliku tegevuse puhul ei tohi olla süüdistatavale ega ka ühiskonnale tajutav nõrga ja vaevumärgatava signaalina. Võimalikele uute avaliku võimu kuritarvitajatele antav märguanne peab olema ühemõtteline ja selgelt hukkamõistev, mistõttu on põhjendatud osaliselt reaalse vangistuse mõistmine. (p 19.4)
|
3-1-1-96-16
|
Riigikohus |
25.11.2016 |
|
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik ning võib õigussubjektina osaleda majanduskäibes, sh majandustegevuse läbiviimises, kui see vastab avalikele huvidele ega ole vastuolus tema ülesannetega. Eelöeldu järeldub muu hulgas ka KOKS § 35 („Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“) lg-st 5, mis sätestab, et vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Eelnevast tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus osaleda avalik-õigusliku juriidilise isikuna oma ülesannete täitmisel majandustegevuses. (p 11)
KarS § 210 lg-s 2 sätestatud soodustuskelmuse koosseisu esimeseks alternatiiviks on pettuse teel soodustuse saamine. Selle kuriteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on pettus, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning seeläbi soodustuse saamine. Vaadeldav koosseis kattub ebaõigussisult suuresti kelmuse üldkoosseisuga (KarS § 209), hõlmates sarnaselt pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist (vt ka RKKKo 3-1-1-98-09, p 13), ja selle tulemusena varakäsutuse tegemist. Neid kuriteokoosseise eristab peamiselt eksimuses olija poolt käsutatav vara. Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna (vt ka RKKKo 3-1-1-32-11, p 7), kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid. (p 9)
Soodustuskelmus on erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiks saab KarS § 210 lg-st 2 lähtuvalt olla üksnes soodustuse saaja. Soodustuseks loetakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses tasuta või osaliselt tasuta väljamakset majandustegevuses osalevale isikule riigieelarve, kohaliku omavalitsuse või muudest avalikest vahenditest või maksusoodustust eesmärgiga soodustada majandustegevust. Seega selleks, et isikut käsitada soodustuse saajana, peab väljamakse olema avalikest vahenditest eraldatud majandustegevuses osalevale isikule ja edendama tema majandustegevust. Kuna soodustuse saamine on vahetult seotud isiku majandustegevusega ja peab seda eelduslikult soodustama, tuleb nimetatud erilise isikutunnuse olemasolu hinnata igal üksikjuhul sõltuvalt süüdistuses kirjeldatud asjaoludest. (p 10)
Soodustus on KarS § 210 lg-st 1 lähtuvalt ka selline isikule tasuta või osaliselt tasuta väljamakse avalikest vahenditest, millel võib olla mitu eesmärki. Seejuures ei pea soodustuse peamine eesmärk olema majanduslikku laadi, vaid võib sõltuvalt teo toimepanemise asjaoludest olla ka mittemajanduslik, näiteks tervishoiu-, kultuuri- või haridusalase tegevuse soodustamisel. (p 14)
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik ning võib õigussubjektina osaleda majanduskäibes, sh majandustegevuse läbiviimises, kui see vastab avalikele huvidele ega ole vastuolus tema ülesannetega. Eelöeldu järeldub muu hulgas ka KOKS § 35 („Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“) lg-st 5, mis sätestab, et vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Eelnevast tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus osaleda avalik-õigusliku juriidilise isikuna oma ülesannete täitmisel majandustegevuses. (p 11)
KarS § 299 on KarS § 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimist sisustatakse nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas (vt RKKKo 3-1-1-40-11, p 13). Nende kuriteokoosseisudega kaitstavateks õigushüvedeks on eeskätt dokumendi puutumatus ja dokumendiga seotud õiguskäive (vt sarnaselt ka: RKKKo 3-1-1-46-07, p 7.2). (p 20)
Hinnapakkumised on käsitatavad KarS § 299 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 nimetatud dokumendina. Kõnealused pakkumised on kirjalikud aktid, mis sisaldavad mõtteväljendust ja olid nende esitamisel mõeldud tõendama õiguslikult relevantseid asjaolusid. Seejuures on pakkumistele märgitud nende väljaandja. Dokument on muu hulgas ka kirjalik akt, millel puudub selle väljaandja allkiri. Dokumendi väljaandja ei pea olema tuvastatav ainuüksi tema allkirja kaudu. Näiteks võib dokumendi väljaandja olla tuletatav dokumendi sisust, sh selle rekvisiitidest ja muudest asjakohastest andmetest. (p 21)
Dokumendi kasutamist ei saa võrdsustada selle väljaandmisega ja see ei hõlma seega võltsitud dokumendi väljaandmist KarS § 299 lg 1 järgi. Seepärast tuleb võltsitud dokumendi kasutamine kvalifitseerida üksnes KarS § 345 järgi. (p 24)
Soodustuskelmus on erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiks saab KarS § 210 lg-st 2 lähtuvalt olla üksnes soodustuse saaja. Soodustuseks loetakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses tasuta või osaliselt tasuta väljamakset majandustegevuses osalevale isikule riigieelarve, kohaliku omavalitsuse või muudest avalikest vahenditest või maksusoodustust eesmärgiga soodustada majandustegevust. Seega selleks, et isikut käsitada soodustuse saajana, peab väljamakse olema avalikest vahenditest eraldatud majandustegevuses osalevale isikule ja edendama tema majandustegevust. Kuna soodustuse saamine on vahetult seotud isiku majandustegevusega ja peab seda eelduslikult soodustama, tuleb nimetatud erilise isikutunnuse olemasolu hinnata igal üksikjuhul sõltuvalt süüdistuses kirjeldatud asjaoludest. (p 10) (NB!Seisukoha muutus! Vt RKKKo 13.05.2019, nr 1-15-11032/308, p 26 jj)
|
3-1-1-36-15
|
Riigikohus |
02.07.2015 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Kohtupraktika võõra pangakaardiga pangaautomaadist sularaha väljavõtmise kvalifitseerimisel ei ole ühetaoline. Alates 2014. a algusest tehtud alama astme kohtute lahendite põhjal saab üldistatult väita, et sarnaste tehioludega kriminaalasjades on süüdistatava tegevust ühtedel juhtudel käsitatud arvutikelmuse, teistel aga vargusena (nt Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10333, Harju Maakohtu 30. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10250, Harju Maakohtu 7. märtsi 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11035, Harju Maakohtu 12. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11480, Harju Maakohtu 19. jaanuari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-2 ja Tartu Maakohtu 27. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-1596). (p 10)
Tegu, mis seisneb kannatanu tahte vastaselt võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha hõivamises, kui see pandi toime varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitati teisele isikule varalist kahju, tuleb kvalifitseerida mitte vargusena, vaid arvutikelmusena KarS § 213 järgi (vrd RKKKo 3-1-1-60-04). (p 15)
Olukorras, kus menetleja soovib veenduda, kas kannatanu ja tunnistaja tunnevad ära turvakaamera salvestise väljatrükist tehtud fotol kujutatud isiku, mitte aga kindlaks teha, kas kolme või enama sarnase foto põhjal tuntakse ära süüdistatav, ei saa kõneleda vajadusest korraldada KrMS § 81 lg 2 alusel isiku foto järgi äratundmiseks esitamine. Sellistel asjaoludel on KrMS § 63 lg 1 kohaselt foto kasutamine ja selle tunnistajale ning kannatanule tutvumiseks esitamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatav (vrd RKKKo 3-1-1-117-13, p 9.4). (p 9.2)
Asjaolu, et puudub konkreetselt kindlaks määratud isikute ring, kelle osas saaks sama kuriteo toimepanemise võimalikkust kaaluda ja see võimalus välistada, ei tähenda, et välistamismeetod pole toimepanija tuvastamisel kasutatav. (p 9.1)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 266 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud käitumine karistatav väärteona (KarS § 3 lg 4). Sama tegu on KarS § 266 lg 2 p 1 kohaselt karistatav kuriteona, kui see on toime pandud elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. (p 8)
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). (p 9)
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt RKKKo 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt RKKKo 3-1-1-18-14, p 6). (p 7)
|
3-1-1-94-14
|
Riigikohus |
22.06.2015 |
|
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246)
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)
RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248)
Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)
Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191)
KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203)
KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180)
KarS § 217 näol on tegemist arvutikuritegevuse regulatsiooni keskse sättega, mis eelneb tihtipeale muudele rikkumistele. (p 186)
Arvutisüsteemi kasutamiseks tuleb pidada arvutisüsteemi käitamist selle sihipärasel moel kas aktiivselt (tehes ise andmetöötlust) või passiivselt (kasutades andmetöötluse tulemusi). Arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist või juurdepääsemist kujutab endast aga juba sellise käitamisvõimaluse loomine e sellise olukorra loomine, kus isikul on võimalik hakata arvutisüsteemi selle sihipärasel moel kasutama. (p 187)
DNS-sätete muutmist saab pidada arvutisüsteemi aktiivseks kasutamiseks (andmetöötluse teostamiseks). (p 188)
Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189)
Individuaalõigushüvede puhul võib õigushüve kandja anda teisele isikule nõusoleku oma õigushüvesse sekkumiseks. KarS § 217 kaitseb esiteks õigustatud isiku huvi hoida arvutisüsteemis olevad andmed saladuses ja teiseks tema huvi arvutisüsteemi puutumatuse ning kättesaadavuse vastu. Need on individuaalsed õigushüved, mille karistusõiguslikust kaitsest võib õigustatud isik loobuda, andes mõnele teisele isikule nõusoleku arvutisüsteemi kasutada (enne 24. märtsi 2008) või hankida sellele juurdepääs (pärast 24. märtsi 2008). Karistusõiguslikult kehtivast nõusolekust saab rääkida juhul, kui nõusolek on teadlik (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191)
Nõusoleku instituut tuleb sisustada eeskätt faktiliste asjaolude alusel. See tähendab muu hulgas, et nõusolekut ei saa tuletada pelgalt sellest, et õigustatud isikule anti võimalus nõusoleku andmiseks. On oluline, kas õigustatu tegelikult nõusoleku andis või ei. Nõusolekust pole võimalik kõneleda olukorras, kus mõnele süüteokoosseisule vastava teo toimepanemisest huvitatud isik soovib, et õigustatud isik annaks talle teo toimepanemiseks nõusoleku, ja palub seda nõusolekut kinnitada mingi teoga, mille õigustatud isik tõepoolest teeb, saamata samas aru, et ta annab seeläbi nõusoleku (ta tegutseb hoopis teistel motiividel). Arvutikasutajate nõusolekut KarS §-le 217 vastava teo toimepanemiseks ei saa seega tuletada pelgalt asjaolust, et neil võimaldati lugeda litsentsilepingut. Lepingu lugemise võimaldamine ei tähenda, et arvutikasutajad lepingus tooduga teadlikult nõustusid. (p 192)
DNS-Changer paigaldatakse arvutisse seeläbi, et arvutikasutaja laeb internetist alla meediapleieri või videokoodeki installatsioonifaili ja seejärel installeerib pleieri või koodeki. Sellega paigaldatakse installeerimiskäsku andes ka DNS-Changeri. Meediapleier on arvutiprogramm, mis võimaldab avada meediafaile (video- ja audiofaile). Videokoodek on arvutiprogramm, mis muudab teatud videofailid meediapleieri jaoks avatavaks. Meediapleier ega videokoodek ei ole mitte kuidagi seotud arvutisüsteemi DNS-sätetega. Seega ei saa öelda, et DNS-Changeri paigaldanud arvutikasutajad möönavad programmi (s.o meediapleieri või videokoodeki) olemusest tulenevalt, et nad annavad programmi installeerides kellelegi õiguse siseneda oma arvutisüsteemi DNS-sätete muutmiseks. (p 195)
Arvutiprogramme levitatakse tihtipeale nn bundle-meetodit kasutades: ühte paigaldusfaili on köidetud kokku (inglise keeles bundle) mitu programmi (peale kasutaja soovitud programmi veel vähemalt üks lisaprogramm). Niisuguse meetodi kasutamine karistusõigusliku nõusoleku seisukohast on probleemitu juhul, kui lisaprogrammide paigaldamine tehakse kasutajale üheselt selgeks. (p 196)
Tulemüür kujutab endast arvutiprogrammi, mis otsustab teatud parameetrite alusel, kas arvutisüsteemi ja interneti vahelist andmesidet lubada või mitte. Seega takistab tulemüür siis, kui keegi üritab interneti kaudu siseneda arvutisüsteemi (nt internetiseadete muutmiseks). Niisiis kujutab vastava programmi installeerimine mitteteadliku kasutaja käe läbi endast arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist tulemüüri vältimise teel. (p 199)
Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203)
Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)
Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189)
Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. (p 203)
Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)
Eelkuritegu kujutab endast rahapesu koosseisulist tunnust, sest ilma eelkuriteota ei ole võimalik rahapesust KarS § 394 lg 1 mõttes kõneleda. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180)
KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184)
Rahakäsutuse eesmärk on rahapesu tuvastamisel olulise tähtsusega. Nimelt peab rahapesu koosseisu realiseerimiseks vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 25). Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks varakäsutuse majanduslik sisu alati rahapesu – ka mõne tegeliku nõude täitmiseks tehtud varakäsutus võib endast kujutada rahapesu. Nii võib see olla näiteks olukorras, kus isikul on nii seadusliku kui ka kuritegeliku päritoluga raha ja ta käsutab just ebaseaduslikult saadud raha. Sellises olukorras saab KarS § 394 kontekstis üldjuhul näha varakäsutuse raskuspunkti mitte nõude täitmisel iseenesest, vaid otsustusel täita nõue puhta raha asemel musta rahaga, ja raha ebaseaduslikkuse varjamise keskset osa tuleb sellises tehingus jaatada. (p 216)
Olukorras, kus tehingute ja ülekannete sisu on määratud suvaliselt, on tehingute eesmärk peamiselt vara päritolu varjamine. (p 218)
Ainuüksi enda ärilise tegevuse varjamine teiste isikute eest ei kujuta endast veel rahapesu. Rahapesust saab kõneleda siis, kui isik enda rolli pisendades või peites juhib teisi isikuid eksimusse RahaPTS § 4 lg 1 mõttes. Näiteks kui isik soovib, et tema isikut konkreetsete äriühingute ja seeläbi nende äriühingute kaudu käsutatud kuritegelike varadega ei seostataks ehk sooviks varjata oma omandiõigust vara osas või varaga seotud muid õigusi RahaPTS § 4 lg 1 p 1 mõttes. Isik võib varjata enda seost konkreetse varaga ka seeläbi, et jätab mulje, justkui kuuluks vara tema sugulastele. Asjaolu, et sellisel juhul võib varjamise tuvastamine olla lihtsam kui juhul, kus varaomanikena näidatakse perekonnaringist väljapoole jäävaid isikuid, ei välista varjamist, sest RahaPTS § 4 lg 1 puhul pole varjamise n-ö kvaliteet iseenesest oluline. Õiguslikult käsitatakse vara teistele isikutele kuuluvana, mis moonutab tegelikku olukorda. (p 219)
Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)
Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238)
Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)
Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246)
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)
RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
KarS § 207 lg-s 1 sätestatu kaitseb õigustatud isiku huvi arvutisüsteemi korrapärase toimimise suhtes. Seetõttu saab õigushüve kandja anda sellesse hüvesse sekkumiseks teisele isikule nõusoleku. (p 205)
KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206)
Vale veebilehe kuvamine kujutab endast internetikasutamise (arvutisüsteemi üks toimimise liike KarS § 207 lg 1 tähenduses) häirimist. (p 208)
Samuti vastab KarS § 207 lg 1 koosseisule n-ö vale reklaami kuvamine. Näiteks kui DNS-sätteid ei muudetaks, oleks arvutikasutajale kuvatud teistsugune reklaam kui see, mis arvutikasutajale tegelikult kuvati. (p 209)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212)
Kuritegelikust ühendusest kõnelemist ei välista asjaolu, et isikud tegelevad mitme õiguspärase projektiga. Kui kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud teevad kuritegude kõrval koos ka õiguspäraseid tegusid, ei välista see nende isikute vastutust kuritegude toimepanemises kuritegelikus ühenduses. (p 232)
Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)
Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238)
Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)
KarS § 255 lg 1 koosseisule vastavad KarS § 256 lg 1 teine ja kolmas alternatiiv alati. Ei ole võimalik öelda, et kuritegeliku ühenduse juhtija või sellesse liikmete värbaja ei kuulu kuritegelikku ühendusse: just juhtimis- või värbamistegevuse kaudu annab ta kuritegeliku ühenduse tegevusse oma panuse e kuulub sellesse ühendusse. Seega neeldub juhtimise või värbamise puhul KarS § 255 lg 1 KarS § 256 lg-s 1. (p-d 237-240)
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212)
Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172)
|
3-1-1-54-15
|
Riigikohus |
17.06.2015 |
|
Tunnistades isiku süüdi süüteokatses, on viide KarS § 25 lg-le 1 ülearune. KarS § 25 lg-le 4 viidatakse aga siis, kui süüteokatse on toime pandud kaastäideviimise vormis. (p 34)
Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 3892 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)
Lugemaks süüteoga saadud raha eest ostetud asja süüteoga saadud varaks KarS § 831 mõttes, tuleb tuvastada, kas sellel asjal on süüteoga saadud rahaga vahetu ja individualiseeritav seos. (p 49)
KarS § 121 p 2 kohaselt on suure varalise kahju või ulatusega tegemist vaid siis, kui selle summa on suurem kui 40 000 eurot ehk vähemalt 40 000 eurot ja 1 sent. Summa, mis võrdub 40 000 euroga, KarS § 121 p 2 kohaselt suure varalise kahju või ulatuse määra ei täida. (p 39)
KarS § 84 ei sätesta õiguslikku alust vara konfiskeerimiseks, vaid konfiskeerimise asendamiseks. Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma. See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. (3-1-1-78-14, p 25; 3-1-1-92-14, p 14) Seega võib kriminaalasja lahendav kohus konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldada küll KrMS §-de 1414 ja 142 alusel abinõusid, mille objektiks on mingi konkreetne ese (nt kinnistu, pangakontol olev raha, isiku juurest leitud sularahasumma, väärisesemed vms), kuid ta ei saa KarS § 84 alusel konkreetset eset isikult konfiskeerida või riigi kasuks "välja mõista". (p 48)
Maksuhaldurile valeandmete esitamine, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet 40 000 euro võrra või vähem, ei ole karistatav KarS § 3891 järgi. Selline tegu võib olla karistatav üksnes väärteona MKS § 1531 järgi. (p 40)
Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 3892 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 kohaselt on selles sättes ette nähtud kuritegu maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamisega lõpule viidud ja alusetu maksutagastuse tegemata jätmine ei tingi enam teo kvalifitseerimist süüteokatsena. (p 46)
KarS § 121 p-l 2 on sama seaduse § 5 lg-s 2 nimetatud juhtudel tagasiulatuv jõud. (p 41)
Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 3892 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)
Soodustusrelevantsete ebaõigete andmete esitamine on käsitatav pettusena KarS § 210 mõttes. (p 27)
Põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a määruse nr 119 "Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 4 lg 3 välistab vaid turuhinda põhjendamatult ületava maksumuse arvestamise toetuse määramisel. See ei anna aga taotlejale õigust saada toetust investeeringuobjekti turuhinna alusel ka juhul, kui tal õnnestub objekt soetada turuhinnast odavamalt. (p 28)
Sõna "kohalik" TsÜS §-s 65 ei välista võimalust arvestada eseme turuväärtuse määramisel mõnel juhul eseme keskmist müügihinda Eesti piirest väljaspool. Mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi võib sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel – kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja eset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Seejuures tuleb arvestada ka müüja isikut. Eri isikutel võivad asja müümiseks olla erinevad võimalused. (3-2-1-77-08, p 15) Samad põhimõtted kehtivad ostetava eseme turuhinna kindlaksmääramisel. (p 29)
Petetul või kolmandal isikul mingis ulatuses varalise kahju tekkimine ei kuulu soodustuskelmuse koosseisuliste tunnuste hulka. Selleks, et tunnistada isik süüdi soodustuskelmuses, ei ole vaja tuvastada tegelikult taotletud ning õiguspärase toetussumma erinevust. (p 31)
Pettuse teel soodustuse saamine on KarS § 210 lg 2 või 3 järgi karistatav sõltumata sellest, kas soodustust kasutatakse eesmärgipäraselt. (p 32)
|
3-1-1-17-15
|
Riigikohus |
31.03.2015 |
|
KrMS § 202 lg 6 teine lause kohustab uuendatud kriminaalmenetluses karistuse mõistmisel arvestama kohustuste osa, mille isik on täitnud.
KarS § 69 lg 1 teine lause on isiku olukorda muul viisil leevendav seadus KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes.
Valeandmeid on võimalik esitada mistahes faktiliste asjaolude kohta. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid. Pettuse esemeks olevate asjaolude puhul võib tegemist olla isiku jaoks nii väliste (nt maksevõimelisus) kui ka sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega (vt RKKK 3-1-1-98-09, p 13). Lepingu allkirjastamisega väljendab isik tahet teha kokkulepitud tingimustel tehing ja lubab täita kokkulepitud viisil oma kohustused. Juhul, kui tegelikkuses pole isikul lepingu sõlmimise ajal valmidust või võimalust kokkulepet täita, on ta oma tahte või võimaluste kohta valeandmeid esitanud (ehk neid asjaolusid moonutanud).
|
3-1-1-14-15
|
Riigikohus |
25.03.2015 |
|
Teisele isikule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine eeldab KarS § 209 kohaselt toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (RKKK 3-1-1-33-08, p-d 7 ja 8 ning RKKK 3-1-1-14-14, p-d 719 ja 902).
Võimalusel tuleb vältida niisugust üksteisega seotud asjade lahendamise tulemust, kus veenvate põhjendusteta on tuvastatud üksteist välistavad asjaolud, sest selline vastuoluline tulemus poleks kooskõlas kohtulahendi põhjendatuse ja veenvuse nõudega ning kahjustaks õigusemõistmise ja kohtu usaldusväärsust (RKHK 3-3-1-2-03, p 9; RKKK 3-1-1-11-07, p 28 ja 3-1-1-46-10, p 8.3.3).
|
3-1-1-51-14
|
Riigikohus |
23.02.2015 |
|
Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. a otsuse asjas nr C-293/12 kohaselt riivatakse andmete säilitamise kohustusega ja nendele juurdepääsu lubamisega isikute õigust eraelule ja isikuandmete kaitsele (EL põhiõiguste harta artiklid 7 ja 8). Euroopa Kohus järeldas, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. a direktiiv 2006/24/EÜ ei sätesta selgeid ja täpseid reegleid, mis reguleeriksid EL põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud põhiõiguste riive ulatust ja võimaldaksid tagada, et riive piirdub vältimatult vajalikuga.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. a direktiivi 2006/24/EÜ kehtetus ei too vältimatult kaasa riigisisese regulatsiooni kehtetust, kuna direktiivi eesmärke silmas pidades on liikmesriigi seadusandjal riigisisese regulatsiooni kujundamisel teatud ulatuses kaalutlusõigus. KrMS § 117 koostoimes andmete säilitamise regulatsiooniga elektroonilise side seaduses ei ole vastuolus põhiseadusega ulatuses, mis võimaldab taotleda ja kasutada sideettevõtja andmeid kriminaalmenetluses.
Ringkonnakohus ei väljunud materiaalõigusliku hinnangu andmisel süüdistuse piiridest, kuna ei tuvastanud süüdistuses märkimata faktilisi asjaolusid, vaid hindas kooskõlas Riigikohtu juhistega asjas nr 3-1-1-105-13 p-s 23 iga isiku panuse olulisust teo toimepanemisel.
Riigikohtu juhiste kohaselt (vt 3-1-1-105-13, p 22.2) on KarS § 212 subjektiivne koosseis täidetud ka juhul, kui kindlustuspettuse toimepanijat motiveerivad muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud. Samuti hõlmab KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks.
Sündmuse lavastamise puhul on tegemist toimunust ebaõige ettekujutuse loomisega, kui kindlustusjuhtumit tegelikult ei toimu.
|
3-1-1-105-13
|
Riigikohus |
29.11.2013 |
|
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.
Olukorras, kus kaitsjad maa- ja ringkonnakohtu istungitel jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud ning puudub ka põhjendatud kahtlus, et jälitustoiming oleks teostatud enne prokurörilt jälitustoiminguks loa saamist, ei too jälitustoimingu protokollis teabepäringu tegemise aja kajastamata jätmine endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ning tõendi lubamatuks tunnistamist.
KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on jälitusprotokoll koostatud. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. KrMS § 117 alusel kogutakse andmeid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib selle jälitustoiminguga tõendeid koguda menetlust juhtiva prokuröri loal. Reeglina erinevad KrMS §-s 117 kirjeldatud jälitustoimingu puhul teabe valdajale tehtud päringu aeg ja ajavahemik, mille suhtes päringut tehakse. Jälitustoimingu protokoll peab kajastama mõlemaid. Päringu tegemise aeg võimaldab kontrollida, kas päring tehti jälitustegevuse loa alusel. Ajavahemik, mille suhtes andmeid nõuti, on aga oluline, tegemaks kindlaks isiku õiguste piiramise kestvust ja ulatust.
Ekslik on arusaam, nagu tuleks nn endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks KrMS § 2871 lg-s 5 sätestatu tõttu, s.o tulenevalt asjaolust, et sellist tunnistajat kriminaalkaristuse eest ei hoiatata. Esiteks on kirjeldatud käsitlus otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks sellise seisukoha jaatamine KrMS § 2871 lg-s 5 tähendatud isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks.
Tulenevalt KrMS §-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale. Sellest lähtuvalt on ringkonnakohus õigustatud võrreldes maakohtu otsusega andma tõenditele ja süüdistatavate käitumisele teistsuguse hinnangu.
Kohtuistungi protokolli sisul on oluline tähtsus menetluse lõpptulemuse kujunemisel põhjusel, et see võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus. Nii on kohtumenetluse pooltel istungi protokolli pinnalt võimalik aru saada, missugune on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb.
Pidades silmas, et heli- või videosalvestis on kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks, saab kohtumenetluse pool või kohus vajadusel kohtuvaidluse käigus väljendatud seisukohti taasesitada salvestise vahendusel. Olukorras, kus istungi protokoll ei kajasta kohtumenetluse poole kohtuvaidluse käigus esitatud sõnavõttu tervikuna, ei saa rääkida protokolli ja salvestise omavahelisest vastuolust.
KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused – eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine – pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.
KarS § 212 ei sea koosseisuteole tahtluse alampiiri, mistõttu nii kindlustusjuhtumi esilekutsumise kui ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral piisab kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. Teisest küljest aga nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis lisaks sellele veel toimepanija spetsiifilist eesmärki – saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Nimetatud eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kui toimepanija tegevus kindlusjuhtumi esilekutsumisel või selle kohta ebaõige ettekujutuse loomisel on kantud muudest eesmärkidest kui kindlustushüvitise saamine, ei ole kindlustuskelmuse koosseis täidetud. Nii ei ole sellest koosseisust hõlmatud ka muu varaline kasu, mida toimepanija soovib kindlustusandja arvel saada.
Kindlustuskelmuse tunnuste realiseerimiseks ei pea kuriteo täideviija olema kindlustuslepingu sõlminud isik, s.t kindlustusvõtja.
KarS § 212 ei näe kvalifitseeriva koosseisulise tunnusena ette kuriteo toimepanemist grupis, mis tähendab, et pelgalt kõnealuse kuriteokoosseisu kvalifikatsioonile tuginevalt ei saa teha järeldusi süüdlastele etteheidetava teo täideviimise vormi kohta.
Olukorras, kus kindlustuspettuse toimepanijat võivad küll motiveerida muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud, saab rääkida KarS § 212 koosseisulistele tunnustele vastava teo toimepanemisest. KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis hõlmab ka juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks.
KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused – eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine – pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.
|