https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-15-2666/492 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.12.2020

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil (vt ka RKKKo 1-13-5173/196, p 16.1). Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)

Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 209 järgi oli kelmus lõpuleviidud, kui varaline õigus oli süüdlasele üle läinud, kehtiva KarS § 209 järgi tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju tekkimisega. (p 15)


Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)


Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (nt RKKKo 3-1-1-72-13, p 12). (p 13)

Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)


Süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (nt RKKKo 3-1-1-93-05, p 10). Kaasaaitamine nagu kaastäideviiminegi on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni (nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 7). (p 15)

3-1-1-17-15 PDF Riigikohus 31.03.2015

KrMS § 202 lg 6 teine lause kohustab uuendatud kriminaalmenetluses karistuse mõistmisel arvestama kohustuste osa, mille isik on täitnud.


KarS § 69 lg 1 teine lause on isiku olukorda muul viisil leevendav seadus KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes.


Valeandmeid on võimalik esitada mistahes faktiliste asjaolude kohta. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid. Pettuse esemeks olevate asjaolude puhul võib tegemist olla isiku jaoks nii väliste (nt maksevõimelisus) kui ka sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega (vt RKKK 3-1-1-98-09, p 13). Lepingu allkirjastamisega väljendab isik tahet teha kokkulepitud tingimustel tehing ja lubab täita kokkulepitud viisil oma kohustused. Juhul, kui tegelikkuses pole isikul lepingu sõlmimise ajal valmidust või võimalust kokkulepet täita, on ta oma tahte või võimaluste kohta valeandmeid esitanud (ehk neid asjaolusid moonutanud).

3-1-1-98-09 PDF Riigikohus 26.11.2009

Kaastäideviimisena ei ole käsitatavad teod, mis ei ole kausaalses seoses süüteokoosseisus kirjeldatuga.


Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega.


Kuna üks ja sama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-2-3-09, p 6.1).


Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-85-08, p 15.1).


Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Juhindudes eeltoodust ja KrMS §-st 181 ning § 186 lg-st 1 tuleb see summa jätta riigi kanda (vt RKKKo nr 3-1-1-102-09, p 11).

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-85-08, p 15.1).


Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 31 p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).

Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada vaid seda, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Selle kindlaksmääramine, kui palju alkoholi sisaldub isiku väljahingatava õhu ühes liitris, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8).


Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 31 p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).

3-1-1-75-05 PDF Riigikohus 15.09.2005

Äriühingul (aktsiisilaopidaja) tekkis isikule müüdud piirituse osas aktsiisimaksukohustus vaatamata sellele, et äriühing (aktsiisilaopidaja) pettusest tingitud eksimuse tõttu arvas, et piiritus lähetatakse teisele aktsiisilaopidajale, ja jättis seetõttu piirituse müügihinnale aktsiisisumma lisamata. Seega ei saanud isikul sama piiritusekoguse osas aktsiisimaksukohustust tekkida. Kuna isikul ei tekkinud äriühingust (aktsiisilaopidaja) ostetud piirituse osas riigi ees aktsiisimaksukohustust, puudub tema käitumises ka maksukuriteo koosseis.


Käesoleval juhul tekitas füüsiline isik võltsitud tellimiskirja ja osaühingu nimel tehtud maksetega (pettuslik tegu) aktsiaseltsile väära ettekujutuse, et piirituse ostja on aktsiisilaopidaja, kellele alkoholi väljastades müüjal riigi ees aktsiisimaksukohustust ei teki. Eksimuse tagajärjel tegi aktsiaselts varakäsutuse - müüs füüsilisele isikule piiritust hinnaga, mille sisse ei olnud arvestatud kulusid, mis aktsiaseltsil tekkisid seoses aktsiisimaksukohustusega riigi ees. Selle varakäsutuse tagajärjel sai füüsiline isik varalist kasu, mille suurus võrdub aktsiisiga maksustatud ja aktsiisita maksustamata piirituse hinnavahega. Kannatanu aktsiaselts sai samas ulatuses varalist kahju, kuna tal tekkis riigi ees aktsiisimaksukohustus piirituse osas, mille müügihinna ta oli jätnud pettusest tingitud eksituse tõttu aktsiisi võrra suurendamata.


Isiku süüditunnistamisel ja karistamisel ning liitkaristuse mõistmisel on rikutud AKKS § 36 lg-s 2 ja KrMS § 341 lg-s 4 kajastuvat põhimõtet, mille kohaselt pärast ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse tühistamist üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal, ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json