/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-90-15 PDF Riigikohus 13.11.2015
Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluses tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 2 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kontekstis muu hulgas vajaduse korral kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16). (p 19)
Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)
Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)
Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et kannatanu nõude üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Samuti on tsiviilhagi esitanud kannatanul endal võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 21) Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus oleva tsiviilhagi lahendamiseks ei ole küllaldaselt teavet, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (RKKKo 3-1-1-1-14, p 22). Kuigi kannatanu nõude kohta käivad täiendavalt esitatavad tõendid võivad sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta, on kohtul avar otsustuspädevus lühimenetlusest keeldumiseks, millega alati kaasneb võimalus täiendavate tõendite kogumiseks. (p 22)
3-1-1-69-12 PDF Riigikohus 13.06.2012
Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks). Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.
Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).
Tsiviilhagi avaldus ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend.
Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.
KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).
Tulenevalt KarS §-st 218 eeldab teo kvalifitseerimine KarS § 199 lg 1 järgi seda, et teo objektiks oleva vallasasja rahaline väärtus varguse toimepanemise ajal ületaks kahtekümmend miinimumpäevamäära või et asja rahaline väärtus ei oleks valdaja erilise huvi tõttu rahaliselt hinnatav. Varastatud vallasasja väärtuse kui varguse koosseisutunnuse kindlakstegemisel tuleb eelkõige lähtuda asja harilikust väärtusest ehk turuhinnast (kohalikust keskmisest müügihinnast) ja ainult erandjuhtudel (mälestusesemete jms puhul) võib asja väärtuse tuvastamisel lähtuda valdaja erilisest huvist (VÕS § 134 lg 4). Viimati nimetatud juhul peab olema tõendatud asja eriline väärtus valdajale, valdaja eriline suhe sellesse asjasse. Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust. Varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust ei saa samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.
Varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust ei saa samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.
3-1-1-16-12 PDF Riigikohus 21.02.2012
KarS §-s 203 ja § 218 lg-s 1 kirjeldatud süüteod on teineteist välistavad ning olukorras, kus kohus tuvastab, et asja rikkumisega ei tekitatud olulist kahju, ei tohi kohtuotsuses isiku süüdimõistmise alusena viidata KarS §-le 203.
KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest lähtuvalt puudub õiguslik alus nõuda, et auto kahjustamist saaks tõendada ainult vaatlusprotokolliga. Asja rikkumist on võimalik lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollile või asitõendi vaatlusprotokollile tõendada ka tunnistaja ütlustega.
3-1-1-45-11 PDF Riigikohus 09.06.2011
Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).
Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.
Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14). VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).
VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1). Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.
Karistusseadustiku § 218 lg 1 on viitelise iseloomuga ja käsitatav karistusseadustiku 13. peatüki suhtes üldosalise sättena. See tähendab, et isiku käitumine subsumeerub KarS § 218 lg 1 järgi vaid siis, kui tema tegu vastab mõnele karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule, välja arvatud KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandid (Riigikohtu 13. aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-09). Seega, karistades isikut väärteo korras KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteo eest KarS § 209 kaudu lasub menetlejal KarS § 2 lg-st 2 tulenev kohustus teha muuhulgas kindlaks ka see, kas isikule etteheidetav tegu vastab KarS § 209 lg-s 1 kirjeldatud kelmuse koosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele.
3-1-1-20-09 PDF Riigikohus 13.04.2009
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6; nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Maakohtu väärteoasja ab ovo korras arutamise kohustus ei laiene väärtegudele, mille eest karistamist ei ole vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8 ja nr 3-1-1-42-07, p 5.4). Samas ei saa mingi väärteo eest karistamise vaidlustamata jätmisest rääkida olukorras, kus isik, keda on ühe teo eest karistatud mitme väärteokoosseisu järgi, vaidlustab enda karistamise selle teo eest vähemalt ühe väärteokoosseisu järgi.
KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, ei ole karistatav KarS § 218 lg 1 järgi. Selline järeldus tuleneb otseselt KarS § 218 lg 2 sõnastusest, milles KarS §-de 203, 204 ja § 206 kõrval KarS § 205 ei nimetata. KarS § 205 sätestab karistuse KarS § 203 või § 204 objektiivse koosseisuga hõlmatud raskemate rikkumiste eest ka juhuks, kui tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Üks asjaoludest, mis toob KarS § 205 kohaselt kaasa kriminaalvastutuse ka ettevaatamatusest toime pandud võõra asja rikkumise või hävitamise eest, on suure kahju tekitamine. Samas ei ole KarS § 205 järgi karistatav võõra asja hävitamine või rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Seega ei saa olla karistatav ka võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest, kui sellega põhjustatakse mitteoluline kahju.
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine jt KarS § 218 lg 1 dispositsioonis nimetatud erandid) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-57-08, p 12; RKKKo nr 3-1-1-56-08, p 6 ja RKKKo nr 3-1-1-81-06,, p 9). KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, KarS § 218 lg 1 järgi karistatav ei ole.
KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 12). Isiku poolt enda joobeseisundisse viimine või joobeseisundis olek ei tähenda seda, et isik peab KarS § 16 lg 4 mõttes võimalikuks mis tahes asjaolusid, mille esinemise tõenäosust võib tema joobeseisund suurendada. Sõltumata joobeseisundist ei saa ei saa isikul olla tahtlust asjaolu suhtes, mille esinemise võimalikkust ta ei ole endale teadvustanud, sest sellisel juhul puudub juba tahtluse intellektuaalne element.
3-1-1-57-08 PDF Riigikohus 31.10.2008
PS
KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, s.o kriminaalmenetluse ajaks. Aegumise tähtaja kulgemist arvutatakse seejuures teo toimepanemise ajast. Süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta arvesse KarS § 81 lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja (s.o kaks aastat) arvutamisel. Karistusseadustiku § 81 lg 8 näeb omakorda ette, et sama paragrahvi 7. lõike p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada ega jätkata. Karistusseadustiku § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja.
KarS § 2 lg 3 sätestab, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on nn ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga, millele vastava põhiõigusega tagatakse isikule võimalus teada, millised on need riikliku sunni järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti kindlustatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (Vt RKKKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Seega peab ne bis in idem põhimõte kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest asjas Franz Fischer v. Austria ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4 vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. (RKKKo nr 3-1-1-120-06).
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9 ning nr 3-1-1-56-08). Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu (nt teo toimepanemine ametiisiku poolt), kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.1) Sellest tulenevalt hõlmab alates 15. märtsist 2007 KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis ka omastamist ametiisiku poolt (KarS § 201 lg 2 p 3), kui teo objektiks olnud võõra vallasasja või vara väärtus jääb alla kahekümne miinimumpäevamäära. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 201 lg 2 p 3 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed.
Hinnates kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kriminaalkolleegium selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga.
Väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt, kuna kohtumenetluses on kriminaalmenetluse lõpetamine üldjuhul võimalik samadel alustel kui kriminaalasja kohtueelses menetluses. Erinevalt kohtueelsest menetlusest ei lõpetata aga kohtumenetluses kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.t teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 274 lg 1 kohaselt tehakse sellisel juhul õigeksmõistev otsus, s.o antakse teole sisuline hinnang. Seetõttu on tegemist lõpliku otsusega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli tähenduses, mis välistab sama teo suhtes teistkordse kohtumõistmise ja kriminaalkorras karistamise. See põhimõte kehtib ka juhul, kui isik mõistetakse õigeks KrMS § 301 alusel ehk prokuröri loobumisel süüdistusest. Sisuliselt on ka sellisel juhul välistatud kuriteo tunnuste olemasolu tuvastamine isiku teos, kuna asja arutamine toimub ainult süüdistuse piirides. Ne bis in idem põhimõte ei välista sama teo suhtes lisaks kriminaalmenetlusele sellest erineva iseloomuga menetluse läbiviimist (näiteks tsiviilhagi esitamine isiku vastu või ametniku karistamine distsiplinaarkorras). Menetluse olemuse üle otsustamisel on Riigikohus lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljatöötatud "kriminaalsüüdistuse" kriteeriumitest, s.o eeskätt õigusrikkumise ja selle eest kohaldatava riikliku sunnimeetme olemusest (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06). Väärtegusid ja nende eest kohaldatavaid karistusi on Riigikohus järjepidevalt pidanud ne bis in idem printsiibi kaitsealasse kuuluvateks.
Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.
3-1-1-56-08 PDF Riigikohus 15.10.2008
Kui isik arvab ekslikult, nagu viibiks ta hädaseisundis, esineb tema käitumises KarS § 31 lg 1 alusel eksimus õigusvastasust välistava asjaolu esinemises. Niisuguse eksimuse korral on isiku tegu küll tahtlik, kuid selle õigusvastasus on välistatud. Seaduses sätestatud juhtudel võib isik sellisel juhul vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.
Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 202 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed. Seetõttu nii, nagu pole võimalik ettevaatamatusest toime panna KarS § 202 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, ei ole võimalik ettevaatamatusest toime panna ka KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavat süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamist (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 10).
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9).
3-1-1-36-07 PDF Riigikohus 24.09.2007
Sissetungimisena KarS § 199 lg 2 p 8 mõttes on käsitatav omavoliline sissetung KarS § 266 tähenduses.
Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu, kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla. Nii ei loeta alates 15. märtsist 2007 enam kuriteoks vähem kui 1000 krooni maksva eseme suhtes toime pandud kelmust ka siis kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse (KarS § 209 lg 2 p 1).
Kohus ei saa süüdistatava kaitsja kaebuse alusel süüdistatava vangistusaega pikendada.
Sissetungimisega toime pandud KarS § 218 mõttes väheväärtusliku asja vargus, mis oli enne 15. märtsi 2007 karistatav KarS § 199 lg 2 p 8 järgi, tuleb pärast nimetatud kuupäeva kvalifitseerida KarS § 266 kohase lõike ja punkti järgi, kuna omavoliline sissetung isikute grupi poolt oli nii enne kui ka pärast 15. märtsi 2007 karistatav KarS § 266 järgi.
Vastavalt KarS § 5 lg-tele 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
3-1-1-81-06 PDF Riigikohus 27.09.2006
VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Tegemist on seadusandja poolt menetlejale antud õiguse, mitte aga kohustusega. Menetlejal on reeglina süüteo asjaolude ilmnemisel menetlemise kohustus, millest VTMS § 30 näeb ette erandid. Eeltoodust tuleneb seega, et süüteo toimepanemisel tuleb avalikku menetlushuvi ja menetluse läbiviimist ka eeldada. Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt ka RKKKo nr 3-1-1-146-03).
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse nt varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine ja väljapressimine) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-116-02 ja nr 3-1-1-9-03). Nii nagu pole ettevaatamatusest võimalik panna toime KarS § 199 järgi kvalifitseeritavat vargust, on see võimatu ka KarS § 218 järgi kvalifitseeritava varguse korral. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik asi, on varguse toimepanemise korral KarS § 199 ja KarS § 218 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed. Sarnaselt on võimatu toime panna ka nt omastamist ja kelmust ettevaatamatusest. Seega peab teo toimepanija subjektiivses küljes olema tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Varguse näol on tegemist kärbitud tagajärjedeliktiga, st omastamine kui tagajärg ei kuulu objektiivsesse koosseisu, vaid esineb koosseisus ainult eesmärgina ja on seega subjektiivse külje tunnuseks. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest aga kavatsetust - sellele viitab KarS § 199 lg 1 kasutatud formulatsioon "omastamise eesmärgil" (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04).
3-1-1-23-06 PDF Riigikohus 02.05.2006
Vastavalt KarS § 218 lg 2 teisele alternatiivile, mille kohaselt loetakse väheväärtuslikuks ka asi või õigus, mille kahjustamisel seadustiku eriosa paragrahvides 203, 204 ja 206 sätestatud väärtegude toimepanemisel ei põhjustatud olulist kahju, ei oma tähtsust see, kui palju maksis kannatanu auto, vaid see, kui suurt kahju rahalises väljenduses sellele autole väärteokoosseisu realiseerimisel tekitati ning kas see kahju oli hinnatav olulisena või mitte. Linnakohus, tuvastades, et menetlusalune isik tekitas autot lüües sellele mõlgi, jättis alusetult välja selgitamata tekitatud kahju suuruse ja lähtus auto väärtusest. Seda tehes kohaldas linnakohus ebaõigesti materiaalõigust.
3-1-1-65-05 PDF Riigikohus 09.09.2005
On ilmne, et sellises koguses puidu vargust ei ole võimalik käsitleda süüteona väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes. Varguse lihtkoosseisu (KarS § 199 lg 1) puhul ei ole varastatu täpse rahalise väärtuse kindlaksmääramine määrava tähtsusega, sest varalise kahju ulatus (suur või oluline) ei ole selle kuriteo koosseisuliseks tunnuseks. Piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära.
Varguse lihtkoosseisu puhul (KarS § 199 lg 1) piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära. Selliste asjaolude tuvastatuse korral ei ole välistatud, et varastatu täpne rahaline väärtus jäetakse tuvastamiseks tsiviilkohtupidamise korras.
Ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel puudub õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda (KrMS § 331). Selline ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes. Antud juhul on ringkonnakohus apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda, siis tuleb seda lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Ringkonnakohtu pädevuse piirang selle näol, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel puudub õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda, on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes.
Ringkonnakohus on apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda. Seda tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
3-1-3-8-03 PDF Riigikohus 17.04.2003
Riigikohus kordab oma varasemates lahendites (vt määrust nr 3-1-1-116-02, otsust nr 3-1-1-3-03 ja otsust nr 3-1-1-9-03) väljendatud seiskohta, et isiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui see tegu vastab KarS 13. ptk-s ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine või väljapressimine), see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu ja selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud. Käesolevas asjas esineb süüteokoosseisus sätestatud raskendava asjaoluna varasem varguse katse toimepanemine. Seetõttu on kohtualusele enne KarS jõustumist süüksarvatud varguse katse toimepanemine karistatav ka KarS järgi kuriteona KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi.
3-1-1-31-03 PDF Riigikohus 13.03.2003
Riigikohus jääb oma varem korduvalt väljendatud seisukoha (vt otsus nr 3-1-1-116-02 ja nr 3-1-1-3-03) juurde, et isiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui 1) see tegu vastab KarS 13. ptk-s ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine ja väljapressimine), 2) see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu ja 3) selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud.
3-1-1-9-03 PDF Riigikohus 06.02.2003
Isiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui see tegu vastab KarS 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine või väljapressimine), see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu ja selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud (vt määrust nr 3-1-1-116-02). Käsitletavas kriminaalasjas esineb süüteokoosseisus sätestatud raskendava asjaoluna varasem varguse katsete toimepanemine kohtualuse poolt ning seetõttu on tema poolt enne KarS jõustumist toimepandud kuritegu karistatav ka KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi.
3-1-1-3-03 PDF Riigikohus 27.01.2003
Isiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui see tegu vastab KarS 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine või väljapressimine), see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu ja selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud (vt määrust nr 3-1-1-116-02). Käsitletavas kriminaalasjas on vastutust raskendavaks asjaoluks varasem varguse toimepanemine ning seetõttu oleks tema käitumine kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 4 järgi.

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json