/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-27-16 PDF Riigikohus 30.03.2016
Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)
KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks. Samuti ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu vangistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigel ajal ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 13)
Kuna röövimise põhikoosseis eeldab tahtlikku vägivalla kasutamist ja KarS § 200 lg 2 p 5 sätestab enam ohtliku tagajärjena raske tervisekahjustuse tekitamise, hõlmab kõnealune säte KarS § 118 ebaõigussisu ning kogumit ei moodustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimati nimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis) (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 9). (p 10)
Vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba toime pandud, kuid selle toime kestab veel edasi. KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal olemas olema ka asja hõivamise tahtlus, ning seetõttu tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida röövimisena ka siis, kui ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul (vt RKKKo 3-1-1-12-09, p-d 8 ja 9). (p 8) Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)
3-1-1-12-09 PDF Riigikohus 12.03.2009
Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: a) isiku suhtes kasutati vägivalda; b) vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba sooritatud, kuid selle toime kestab veel edasi.
Röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastatust objektiivse koosseisu asjaolude - seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning lisaks sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust. Röövimise subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samaaegselt olemas olema ka asja hõivamise tahtlus.
Ringkonnakohtu seaduslikku võimalust tunnistada süüdistatav esmalt mingis teos õigeks ja seejärel samas teos ka süüdi KrMS §-st 340 ei tulene.
3-1-1-100-06 PDF Riigikohus 17.11.2006
Kaastäideviijate teod tuleb üldjuhul kvalifitseerida karistusseaduse eriosa sama sätte järgi, va juhul, kui tegemist on ühe kaastäideviija ekstsessiga. Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
Süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis). Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest.
KrMS § 268 lg 7 kohaselt on prokuröril õigus veel ka kohtulike vaidluste käigus samadest tehioludest lähtudes süüdistust muuta, kergendades sellega süüdistatava olukorda. Sama põhimõte on vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 kohaldatav ka apellatsioonimenetluses. Välistatud on aga võimalus, et prokurör esitab uue süüdistuse alles kassatsioonivastuses, sest sellisel juhul on kvalifikatsioon süüdistatava jaoks üllatuslik, tal puudub efektiivne võimalus vastuväidete esitamiseks ja järelikult ei ole piisaval määral tagatud tema kaitseõigus.
Süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu kohtuotsusest, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti (vt KKKo nr 3-1-1-12-98 ja nr 3-1-1-16-04).
3-1-1-111-03 PDF Riigikohus 05.09.2003
Puudub alus lühendada KrK järgi alammääras mõistetud vangistusi põhjusel, et KarS-s on samasuguse kuriteo eest ette nähtud karistuse alammäära vähendatud (vt ka Riigikohtu määrust 17. aprillist 2003. a nr 3-1-1-40-03).
KarS järgi tuleb röövimisena kvalifitseerida ka tegu, mida enne KarS jõustumist käsitati kui avalikku vargust, millega kaasnes elule või tervisele mitteohtlik vägivald või sellise vägivalla kasutamise ähvardus. Nimetatud kuriteo eest nägi KrK § 140 lg 2 p 1 võimaliku karistusena ette rahatrahvi või vabadusekaotuse ühest kuni seitsme aastani, s.o sanktsiooni, mille alamäär oli madalam nii KarS § 200 esimese kui ka teise lõike sanktsiooni alammäärast. Seega on röövimise mõiste KarS-s võrreldes KrK-s sätestatuga avaram, mistõttu KarS § 200 ja KrK § 141 sanktsioonid ei ole täielikult võrreldavad.
Kohtunik, kes on olnud isiku süüditunnistanud kohtukoosseisu liige, tohib samas asjas lahendada isiku karistusest vabastamise või karistuse lühendamise küsimust karistusõiguse reformi läbiviimise ajal, sest see ei tähenda KrK järgi tehtud süüdimõistva kohtuotsuse osalist ega täielikku ebaseaduslikuks tunnistamist, vaid üksnes selle kooskõlla viimist KarS-ga. Seega puudub alus rääkida kohtuotsuse teinud kohtuniku erapoolikusest karistusest vabastamise või selle vähendamise menetluses.
3-1-1-11-03 PDF Riigikohus 21.02.2003
KarS § 200 lg-s 1 esinev termin "vägivald" tähendab nii kannatanu psüühilist kui ka füüsilist mõjutamist, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Selline vägivald võib seisneda nii kannatanu ähvardamises, kehalises väärkohtlemises, piinamises kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises.
3-1-1-131-02 PDF Riigikohus 14.01.2003
KarS-s on vägivalla kui röövimise koosseisu tunnuse piire võrreldes KrK-ga laiendatud. KarS § 200 lg 1 süüteo objektiivsete tunnuste hulka kuulub võõra vallasasja äravõtmine ebaseadusliku omastamise eesmärgil ka siis, kui see oli toime pandud üksnes vägivallaga ähvardamisega. Erinevalt KrK §-st 141 eeldab KarS § 200 mistahes vägivalda, olenemata selle raskusest (ei ole nõutav, et vägivald oleks ohtlik kannatanu elule või tervisele). Karistusseadustikus on mõistega vägivald hõlmatud nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json