1-16-5540/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2017 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis käsitles 1. juulil 2014 jõustunud korrakaitseseaduse ja samal ajal karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumise järgset õiguslikku olukorda 2. juuni 2017. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-15-17. Kolleegium selgitas, et kehtiv KarS § 263 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas (KorS § 54) ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. (p 23)
Kuna mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, on mõistetav, et väljamõistetud hüvitis ületab mõnevõrra kohtute osutatud aastatetaguse kohtupraktika analüüsis märgitut. (p 31)
|
|
4-16-6493/27
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.10.2017 |
|
VTMS § 31^4 peab silmas vaid menetleja tehtud salvestisi. Riikliku järelevalve ehk korra-kaitselise tegevuse käigus tehtud salvestise kasutamist tõendina reguleerib VTMS § 31 lg 1^1. Maakohtul on salvestise vahetul uurimisel võimalik hinnata VTMS § 31 lg-s 1^1 nimetatud andmete, s.o plaadi päritolu ja salvestise tegemise aja ning koha usaldusväärse tuvastamise võimalikkust ja sellest tulenevalt ka salvestise tõendina vastuvõtmise lubatavust. (p 11.3)
Avaliku koha mõiste on sätestatud KorS §-s 54. Selle normi tähenduses on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Meelelahutusasutuse puhul sõltub selle lugemine avalikuks või mitteavalikuks kohaks sellest, kas tegemist on avalikkusele avatud üritusega või näiteks erapeoga, kuhu külastajad pääsevad kutsete alusel. Juhul kui meelelahutusasutuse korraldatud avalik üritus ja selle käigus tekkiv müra häirib väljaspool kohviku territooriumi viibivate isikute rahu, on tegemist KorS § 56 lg-s 1 kirjeldatud olukorraga. (p-d 8.1 ja 8.3)
KarS § 262 hõlmab nii KorS § 56 lg-s 1 kui ka lg-s 2 kirjeldatud nõuded. Kuigi KorS § 56 lg 2 reguleerib olukorda, kus rikkumine ise leiab aset mujal kui avalikus kohas, avaldub selles teos kahjulik mõju või häiriv efekt teistele asjasse puutumatutele isikutele ja seega ka avalikule korrale. (p 8.2)
KorS § 57 kohaselt lähtutakse KorS §-des 55 ja 56 sätestatud käitumise häirivuse hindamisel keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse, ning selle piirkonna tavadest. Sotsiaalministri määrusega sätestatud müra normtasemete nõuetekohase mõõtmise tulemus on vaieldamatult kasutatav ühe tõendina müra olulise häirivuse tõendamisel või selle ümberlükkamisel. KorS §-st 57 tulenevalt ei ole menetleja avaliku korra rikkumise tõendatuse üle otsustamisel seotud mõõtmise tulemusega või selle puudumisega, vaid hindab tõendeid kogumis. Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga, kui vastav kohustus ei tulene näiteks riiklikku järelevalvet reguleerivast eriseadusest. (Vt RKKKo asjas nr 3-1-1-67-15, p 17.) Müra mõõtmine rahvatervise seaduse alusel kehtestatud korras ei pruugi olla igal konkreetsel juhul ka võimalik. Kogutud tõendid peavad siiski võimaldama menetlejal asuda keskmise objektiivse isiku rolli, võttes arvesse ka koha tavapärase kasutamise eesmärki ja piirkonna tavasid. Andmed peavad seega olema piisavad, hindamaks seda, kas müratase oli objektiivselt häiriv. Eeltoodu ei välista siiski võimalust, et seadusandja kehtestab de lege ferenda müra mõõtmise kohustuse näiteks meelelahutusasutuse tegevuse õiguspärasuse kontrollimisel. (p-d 10.1 ja 10.2)
Arvestades KorS § 56, võib meelelahutusasutuste tööga seotud avaliku korra nõuete täitmise kontrollimisel kõige efektiivsemaks osutuda lahenduse leidmine koostöös ettevõtjaga. Vajadusel on kohalikul omavalitsusel võimalik teha ettekirjutusi, kohustamaks ettevõtjat viima oma tegevus kooskõlla kaubandustegevuse seaduse ja korrakaitseseadusega, muu hulgas piirates meelelahutusprogrammi pakkumise, sealhulgas muusika edastamise kellaaegu või tingimusi. Lisaks on ettevõtjal võimalik taotleda kohalikult omavalitsuselt ürituse korraldamise luba (vt ka KorS § 56 lg 3 p 2 ja § 59 lg 1). (p 14)
Meelelahutusasutuse korraldatud peol vahetult selle käigus muusika mängimise ja müra vältimise eest vastutanud tavatöötaja(te) tuvastamata jätmine iseenesest ei välista juriidilise isiku vastutust korrakaitseseaduse nõuete rikkumise eest, kui on tuvastatud juriidilise isiku juhatuse liige, kes korraldas või kiitis heaks kohviku ruumides, sealhulgas selle terrassil, peo toimumise. (p 9.3)
Väärteoasja menetlemisega ei saa samastada korrakaitselise järelevalve käigus tehtud toimingud, mis eelnevad väärteomenetluse alustamisele. Sellise isiku ülekuulamist tunnistajana on Riigikohtu praktikas aktsepteeritud. (Vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-69-05, p 6.) (p 11.2)
|
|
3-1-1-15-17
|
Riigikohus |
02.06.2017 |
|
Riigikohtu praktika järgi eeldas kuni 1. juulini 2014 kehtinud KarS §-de 262 ja 263 redaktsiooni mõttes nende süüteokoosseisude objektiivsete tunnuste täitmine järgmiste asjaolude tuvastamist: teo toimepanemist avalikus kohas või teo tagajärjel väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avaliku korra muul viisil rikkumist; selle kindlakstegemist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti; selle asjasse mittepuutuva personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, kelle rahu tegu rikkus; KarS § 263 puhul ka selle paragrahvi p-des 1–4 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse tuvastamist. Ka eeldati, et KarS § 263 järgi kvalifitseeritud tegu peab kvalifitseeriva koosseisutunnuseta vastama avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.t KarS §-le 262. (p 16)
Kehtiv KarS § 263 (samuti § 262) kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Sarnaselt senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale on aga jätkuvalt vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. (p 21)
Nimetatud järelduse tingib esiteks see, et KorS §-des 55 ja 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuded on eeskätt seotud teiste isikute häirimise või ohustamisega. Nii on KorS § 55 lg 1 p-s 1 loetletud tegevuste kõrval keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada (p 2), viibida alasti, kui see oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (p 3), pakkuda isikut häirival viisil talle kaupa või teenust või häirival viisil kerjata (p 4) või magada või telkida viisil, mis oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (p 6). Järelikult eeldab nende keeldude rikkumise kindlakstegemine vältimatult ka sellise isiku kindlakstegemist, keda süüdlase tegu häiris või ohustas. (p 22)
Teisalt on tähtis tähele panna, et KarS §-dega 262 ja 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord. Eelnev ei välista, et nende süüteokoosseisudega kaitstakse ka teisi õigushüvesid (nt inimese tervist). Eristamaks aga avaliku korra rasket rikkumist üksnes individuaalseid õigushüvesid kaitsvatest süüteokoosseisudest (nt KarS § 121 lg 1), on vajalik kindlaks teha mõni täiendav tegu iseloomustav tunnus, mis annaks aluse kõneleda just avaliku korra kahjustamisest. Ainuüksi teo toimepanek avalikus kohas selline täiendav tunnus ei ole, kuivõrd sellega iseenesest ei pruugi veel kaasneda avaliku korra kahjustamist. Nii ei saa avalikku korda rikkuda nt isiklike suhete lahendamisest ajendatud, öisel ajal ja inimtühjal tänaval toimuv kaklus, kui seda ei näe ega kuule muud isikud. Kuigi konfliktis osalevad isikud rikuvad kirjeldatud viisil käitudes KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt ei ole lubatud avalikus kohas kakelda, ei saa nende teguviis siiski häirida ega ohustada asjasse mittepuutuvaid isikuid. Kuna kakluse toimumine KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses eeldab vähemalt kahe isiku osavõttu, peab seda KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisutunnuste täitmise eeldusena pealt nägema või kuulma veel mõni muu kõrvaline isik. Arusaadavalt sõltub ka sel juhul süüdlaste teo lõplik kvalifitseerimine süüteo subjektiivsetele tunnustele antavast hinnangust, sest ei saa välistada, et kakluses osalevad isikud seavad eesmärgiks kõrvaliste isikute häirimise. Sellisel juhul võib aktualiseeruda küsimus avaliku korra rikkumise katsest.(p 23)
Nendel põhjustel eeldab ka 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist. (p 24)
Kuigi asjas nr 3-1-1-7-07 väljendatud arusaama järgi võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivsed tunnused vaid juhul, kui see vastab ka kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o KarS §-le 262, ei ole see põhimõte absoluutne. Mõnel juhul ei pruugi kvalifitseeriva koosseisutunnuse ‒ näiteks vägivalla ‒ mõttelise väljajätmise korral süüdlase tegu avaliku korra rikkumise, s.o KarS § 262 objektiivsetele tunnustele, vastata. Seega ei saa neid norme käsitada põhi- ja kvalifitseeritud süüteokoosseisudena, millest esimene neeldub alati teises, s.t raskemas süüteokoosseisus. Mõlemal juhul on tegemist põhikoosseisuga, mille objektiivsed tunnused tuleb iga kord tuvastada eraldi. (p 25)
Nõue, mille kohaselt tuleb KarS § 263 järgi kvalifitseeritud süüdistuses nimetada see juhuslik või asjasse mittepuutuv personifitseeritud füüsiline isik, keda teoga häiriti või ohustati, ei tähenda, et kõnealune isik peaks olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on selle isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi on seega piisav, kui süüdistuse sisus on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-29-10, p 7.3). (p 26)
Riigikohtu praktika järgi eeldas kuni 1. juulini 2014 kehtinud KarS §-de 262 ja 263 redaktsiooni mõttes nende süüteokoosseisude objektiivsete tunnuste täitmine järgmiste asjaolude tuvastamist: teo toimepanemist avalikus kohas või teo tagajärjel väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avaliku korra muul viisil rikkumist; selle kindlakstegemist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti; selle asjasse mittepuutuva personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, kelle rahu tegu rikkus; KarS § 263 puhul ka selle paragrahvi p-des 1–4 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse tuvastamist. Ka eeldati, et KarS § 263 järgi kvalifitseeritud tegu peab kvalifitseeriva koosseisutunnuseta vastama avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.t KarS §-le 262. (p 16)
Kehtiv KarS § 263 (samuti § 262) kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Sarnaselt senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale on aga jätkuvalt vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. ( p 21)
Nimetatud järelduse tingib esiteks see, et KorS §-des 55 ja 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuded on eeskätt seotud teiste isikute häirimise või ohustamisega. Nii on KorS § 55 lg 1 p-s 1 loetletud tegevuste kõrval keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada (p 2), viibida alasti, kui see oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (p 3), pakkuda isikut häirival viisil talle kaupa või teenust või häirival viisil kerjata (p 4) või magada või telkida viisil, mis oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (p 6). Järelikult eeldab nende keeldude rikkumise kindlakstegemine vältimatult ka sellise isiku kindlakstegemist, keda süüdlase tegu häiris või ohustas. (p 22)
Teisalt on tähtis tähele panna, et KarS §-dega 262 ja 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord. Eelnev ei välista, et nende süüteokoosseisudega kaitstakse ka teisi õigushüvesid (nt inimese tervist). Eristamaks aga avaliku korra rasket rikkumist üksnes individuaalseid õigushüvesid kaitsvatest süüteokoosseisudest (nt KarS § 121 lg 1), on vajalik kindlaks teha mõni täiendav tegu iseloomustav tunnus, mis annaks aluse kõneleda just avaliku korra kahjustamisest. Ainuüksi teo toimepanek avalikus kohas selline täiendav tunnus ei ole, kuivõrd sellega iseenesest ei pruugi veel kaasneda avaliku korra kahjustamist. Nii ei saa avalikku korda rikkuda nt isiklike suhete lahendamisest ajendatud, öisel ajal ja inimtühjal tänaval toimuv kaklus, kui seda ei näe ega kuule muud isikud. Kuigi konfliktis osalevad isikud rikuvad kirjeldatud viisil käitudes KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt ei ole lubatud avalikus kohas kakelda, ei saa nende teguviis siiski häirida ega ohustada asjasse mittepuutuvaid isikuid. Kuna kakluse toimumine KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses eeldab vähemalt kahe isiku osavõttu, peab seda KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisutunnuste täitmise eeldusena pealt nägema või kuulma veel mõni muu kõrvaline isik. Arusaadavalt sõltub ka sel juhul süüdlaste teo lõplik kvalifitseerimine süüteo subjektiivsetele tunnustele antavast hinnangust, sest ei saa välistada, et kakluses osalevad isikud seavad eesmärgiks kõrvaliste isikute häirimise. Sellisel juhul võib aktualiseeruda küsimus avaliku korra rikkumise katsest. (p 23)
Kuigi asjas nr 3-1-1-7-07 väljendatud arusaama järgi võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivsed tunnused vaid juhul, kui see vastab ka kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o KarS §-le 262, ei ole see põhimõte absoluutne. Mõnel juhul ei pruugi kvalifitseeriva koosseisutunnuse ‒ näiteks vägivalla ‒ mõttelise väljajätmise korral süüdlase tegu avaliku korra rikkumise, s.o KarS § 262 objektiivsetele tunnustele, vastata. Seega ei saa neid norme käsitada põhi- ja kvalifitseeritud süüteokoosseisudena, millest esimene neeldub alati teises, s.t raskemas süüteokoosseisus. Mõlemal juhul on tegemist põhikoosseisuga, mille objektiivsed tunnused tuleb iga kord tuvastada eraldi. (p 25)
|
|
3-1-1-93-14
|
Riigikohus |
04.02.2015 |
|
Avaliku kohana on varasemas kohtupraktikas käsitletud kohta, kuhu on ligipääs kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt nt 3-1-1-88-14, p 6.2; 3-1-1-69-09, p 8 ja 3-1-1-7-07, p 7.1).
KarS § 262 alusel karistamine eeldab lisaks avalikus kohas toimepanemisele selle tuvastamist, kuidas objektiivselt avalikku korda rikuti. Pelgalt fakt, et tegu pandi toime avalikus kohas, ei saa endaga kaasa tuua menetlusaluse isiku teo kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena (vt nt 3-1-1-88-14, p 6.2; 3-1-1-29-10, p 7.1 ja 3-1-1-7-07, p 7.2). Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. Teisalt on kriminaalkolleegium sedastanud, et iga pisirikkumist ei ole õige lugeda KarS § 262 järgi väärteoks. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid (3-1-1-33-11, p 14 koos viidetega varasematele lahenditele).
Iseenesest ei nõua KarS § 262 avaliku korra rikkumise subjektiivse koosseisu tunnustena tahtluse, motiivi, eesmärgi ega ajendi tuvastamist. Väärteona on KarS § 15 lg 3 kohaselt karistatav ka ettevaatamatu tegu, mis rikub avalikku korda (3-1-1-102-03, p 8.). Põhimõtteliselt ei ole välistatud teise isiku rahu rikkumine ettevaatamatusest.
Kui kaasomanikud ei suuda ühiskasutuses oleva aia täpses kasutuses kokkuleppele jõuda, on tegemist eraõigusliku vaidlusega, mis lahendatakse tsiviilkohtumenetluse korras.
|
|
3-1-1-88-14
|
Riigikohus |
16.12.2014 |
|
VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt 3-1-1-71-13, p 7; 3-1-1-90-12, p 7; 3-1-1-45-11, p 12; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.1). Kolleegium on varasemates lahendites samuti selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (vt nt 3-1-1-45-11, p 9).
Asudes tuvastama väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid väljus maakohus väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
Asudes tuvastama väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid väljus maakohus väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt 3-1-1-71-13, p 7; 3-1-1-90-12, p 7; 3-1-1-45-11, p 12; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.1). Kolleegium on varasemates lahendites samuti selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (vt nt 3-1-1-45-11, p 9).
Kaupluse müügisaal on avalik koht, kuivõrd sinna on ligipääs kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud (vt nt RKKKo 3-1-1-69-09, p 8 ja 3-1-1-7-07, p 7.1). Kuid asjaolu, et isik paneb teo toime avalikus kohas, ei võimalda iseenesest järeldada, et isik pani toime avaliku korra rikkumise KarS § 262 tähenduses. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kvalifitseerimaks isiku tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Samuti ei saa pelgalt fakt, et tegu pandi toime avalikus kohas, endaga kaasa tuua menetlusaluse isiku teo kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena (3-1-1-29-10, p 7.1 ja 3-1-1-7-07, p 7.2).
|
|
3-1-1-33-11
|
Riigikohus |
04.05.2011 |
|
Eraelulise vestluse salvestist on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitanud varasemas praktikas tõendi seisukohalt muu teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-5-09 p 9). Väärteomenetluse seadustik ei näe ette erisusi muu teabesalvestise osas.
Maakohtu otsusest nähtuvalt segasid pea kümne kuu jooksul tehtud kõned Tallinna Tehnikaülikooli normaalset tööd sedavõrd intensiivselt, et ülikoolis muudeti töökorraldust ja osteti uue töökorralduse järgimiseks uued telefonid. Arvestades kõnede rohkust ja asjaolu, et süüdistatav ei hoolinud korduvatest palvetest helistamine lõpetada, vaid jätkas järjekindlalt teiste isikute pahatahtlikku ja põhjuseta tülitamist, oli Tallinna Tehnikaülikooli töötajate rahu kolleegiumi hinnangul rikutud määral, mis kuulub KarS § 262 kaitsealasse. Vt ka otsuse p-i 12 jj.
|
|
3-1-1-29-10
|
Riigikohus |
30.04.2010 |
|
Kvalifitseerimaks süüdlase tegevuse avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt RKKKo nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 7.2). Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p 9 ja nr 3-1-1-24-07, p 6.1).
Mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14).
Avalikuks kohaks loetakse selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. (Vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p-d 8 ja 9 ning nr 3-1-1-7-07, p 7.1).
Avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p-d 8 ja 9 ning nr 3-1-1-7-07, p 7.1).
Kvalifitseerimaks süüdlase tegevuse avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt RKKKo nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 7.2). Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p 9 ja nr 3-1-1-24-07, p 6.1).
Mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14).
Selleks, et lugeda KarS § 263 subjektiivne koosseis täidetuks, ei piisa ainult avalikku korda rikkuva teo objektiivsest avaldumisest. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 35; nr 3-1-1-26-08, p 14 ja nr 3-1-1-94-06, p 10.2).
|
|
3-1-1-82-07
|
Riigikohus |
04.12.2007 |
|
KarS § 262 ei ole blanketne koosseis ning seega ei pea isiku karistamisel selle järgi viitama kohaliku omavalitsusüksuse avaliku korra eeskirjale. Kuigi kohaliku omavalitsusüksuse avaliku korra eeskirjas on ette nähtud teatud reeglid, mille rikkumise eest karistatakse KarS § 262 järgi, ei ole välistatud isiku karistamine avaliku korra rikkumise eest ka eeskirjas sätestamata juhtudel. Siiski tuleb arvestada, et KarS § 262 objektiivne koosseis on sõnastatud abstraktselt ning selle ülemäära lai tõlgendamine võib viia õiguskindluse põhimõtte rikkumiseni. Seega peab tegemist olema teatud intensiivsuse piiri ületava ründega teiste isiku rahu või avaliku korra vastu laiemalt. Karistusõiguslik sekkumine peab sellisel juhtudel lähtuma ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest.
Laulja esinemine restoranis või ööklubis ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud käitumisviis ning selle tõkestamine ei kuulu KarS § 262 kaitsealasse. Tuleb märkida, et üldjuhul lasub meelelahutusasutuse omanikul kohustus tagada, et ettevõtte töö ei rikuks avalikku korda ega häiriks väljaspool restorani viibivaid isikuid.
KarS § 262 ei ole blanketne koosseis ning seega ei pea isiku karistamisel selle järgi viitama kohaliku omavalitsusüksuse avaliku korra eeskirjale. Kuigi kohaliku omavalitsusüksuse avaliku korra eeskirjas on ette nähtud teatud reeglid, mille rikkumise eest karistatakse KarS § 262 järgi, ei ole välistatud isiku karistamine avaliku korra rikkumise eest ka eeskirjas sätestamata juhtudel. Siiski tuleb arvestada, et KarS § 262 objektiivne koosseis on sõnastatud abstraktselt ning selle ülemäära lai tõlgendamine võib viia õiguskindluse põhimõtte rikkumiseni. Seega peab tegemist olema teatud intensiivsuse piiri ületava ründega teiste isiku rahu või avaliku korra vastu laiemalt. Karistusõiguslik sekkumine peab sellisel juhtudel lähtuma ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest.
|
|
3-1-1-24-07
|
Riigikohus |
18.06.2007 |
|
Kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.
Avaliku korra rikkumisest saab üldjuhul rääkida siis, kui koosseisupärane tegu pannakse toime avalikus kohas, kuhu on juurdepääsuvõimalus piiramatul hulgal isikutel. Kannatanu peksmine toimus üksteist tundvate ja sageli kohtuvate isikute koosviibimisel erasaunas. Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallateod avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p 9).
Tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati maakohtus vastuolus KrMS § 289 nõuetega, kuna maakohus eelistas teatud tunnustajate eeluurimisel antud ütlusi kohtus antud ütlustele. Samas ei saa aga jätta tähelepanuta asjaolu, et mõlemat nimetatud tunnistajat ristküsitleti maakohtu istungil ja ristküsitluse käigus on nad andnud eeluurimisel öelduga sisuliselt kattuvaid ütlusi. Seega ei toonud asetleidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine kaasa ebaseadusliku ega põhjendamatu kohtuotsuse tegemist.
|
|
3-1-1-7-07
|
Riigikohus |
21.05.2007 |
|
Iga süütegu on ajaliselt kulgev nähtus, mis piirneb ühelt poolt ettevalmistamisega ja teiselt poolt materiaalse delikti korral koosseisupärase tagajärje saabumisega. Mõistagi ei iseloomusta ettevalmistamine iga süütegu - selle esinemine on võimalik, aga mitte obligatoorne. Süüteo sellise kulgemise silmaspidamine on aga hädavajalik selleks, et õiguslikult adekvaatselt määratleda karistatava teo alguspunkt.
Kehtiv Karistusseadustik määratleb karistatava teo alguspunktina katsestaadiumi, s.o KarS § 25 lg 1 kohaselt tahtliku teo, mis on suunatud süüteo toimepanemisele ning mille algusest saab sama paragrahvi teise lõike kohaselt rääkida alles juhul, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Erinevalt varasemalt kehtinud Kriminaalkoodeksi regulatsioonist ei ole süüteo ettevalmistamine süüteo toimepanemise staadiumina enam üldjuhul karistatav.
KarS § 263 objektiivse koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo - avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise - toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena vägivald (KarS § 263 p 1), vastuhakkamine avalikku korda kaitsvale isikule (KarS § 263 p 2), ähvardamine relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega (KarS § 263 p 3) või teo toimepanemine grupi poolt (KarS § 263 p 4). Seega on KarS §-d 262 ja 263 vastavalt süüteo põhikoosseisu ja kvalifitseeritud koosseisu vahekorras. Sellest tulenevalt võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Muu tegu, mis on toime pandud grupi poolt, vägivallaga, vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule või relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega, KarS § 263 objektiivset koosseisu ei täida, kuid võib olla karistatav Karistusseadustiku mõne teise sätte järgi. Seetõttu tuleb kohtutel KarS § 263 järgi esitatud süüdistustes esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja seejärel lahendada küsimus KarS §-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises.
Näilik pommiähvardus on kvalifitseeritav KarS § 263 p 3 järgi. Seda põhjusel, et viimase korral, näiteks teatades, et rahvarohkes ostukeskuses lõhkeb mõne aja pärast pomm, käivitab ähvardaja tahtlikult põhjusliku ahela, mis seisneb vältimatult eriteenistuste koheses tegutsemises - liikluse operatiivses ümberkorraldamises, inimeste evakueerimises ostukeskusest ja selle lähiümbrusest jne ja rikub seeläbi objektiivselt avalikku korda ja teiste isikute rahu.
Avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või rikutud avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine jms. (Vt RKKKo nr 3-1-1-102-03)
KarS §-des 262 ja 263 sätestatud süüteokoosseisude objektiivsesse külge kuuluvat tegu - avaliku korra ja teiste isikute rahu rikkumist - võib toime panna ka verbaalselt, kui seejuures leiab tuvastamist, et sõnaliselt avaldatu rikkus objektiivses avaldumisvormis avalikku korda või teiste isikute rahu.
Piiritlemaks süüteo toimepanemise valmisoleku avaldamist ähvardamisest avaliku korra raske rikkumise koosseisulise tunnusena tuleb silmas pidada ka seda, et karistusõiguslikus mõttes nõuab ähvardamine õigushüve reaalset kahjustamist, mis seisneb tulevase kahju tekitamise sõnalises või konkludentses väljendamises, kusjuures kahju saabumine sõltub ähvardaja otsesest või kaudsest mõjust. KarS §-s 263 sätestatud süüteokoosseisu, s.o sellise süüteo, millega kaitstavaks õigushüveks on avalik kord, tunnusena eeldab ähvardamine, et toimepanija tegevuse tulemusena kaob inimestel usk normide ja moraalireeglite kehtivusse inimestevahelistes suhetes, tekitades neis seeläbi konkreetse ohu- ja hirmutunde. Ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga.
|
|
3-1-1-15-07
|
Riigikohus |
17.05.2007 |
|
Avalikku korda peab rikkuma konkreetne tegu enda konkreetses avaldumisvormis ning seda teo toimepanemise hetkel.
Isikutevahelise tüli lahendamine võib toimuda sellisel viisil, et see väljub pelgalt näiteks isikuvastase süüteo raamidest KarS § 121 mõttes ning süütegu kvalifitseeritakse kui avaliku korra raske rikkumine KarS § 263 järgi. Kuid tähele tuleb panna, et sellisel juhul lisandub teole nö täiendav mõõde - isikliku tüli lahendamine väljub sellisel juhul toimepanijate, isiklikku laadi konflikti lahendavate poolte sfäärist, ning konflikti lahendamisesse saavad sellisel juhul enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Mõistagi ei ole nõutav, et teo toimepanija(te)l oleks omaette eesmärk rikkuda avalikku korda, kuid samas ei piisa sellisel juhul ka ainult avalikku korda rikkuva teo objektiivsest avaldumisest. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS § 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi.
|
|
3-1-1-116-05
|
Riigikohus |
06.12.2005 |
|
KrK § 195 lg 2 ja KarS § 263 p 3 sätete tekstide võrdluse põhjal ei ole nende vahel kokkulangevust. Mõlemad sätted on küll suunatud avaliku korra kaitsmisele, kuid selle korra rikkumise tunnused on sätestatud erinevalt.
Korteri, milles viibivad inimesed, akende väljastpoolt telliskiviga purustamine on vähemalt avalikus kohas teiste isikute rahu rikkumine - kui puuduvad ähvarduse või telliskivi relvana kasutamise tunnused (KarS § 262).
|
|
3-1-1-78-05
|
Riigikohus |
21.09.2005 |
|
Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelga konstateeringuga, et peksmine toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi.
Kui kohus ei ole üle kuulatud kannatanuid ega ühtki tunnistajat, kes süüdistuses kirjeldatud sündmusi vahetult tajusid, siis on rikutud tõendite vahetu uurimise põhimõtet Kui tunnistaja ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks.
Kui otsuses sisaldub ainult süüdistuskokkuvõttest üle võetud asja tehiolude ning süüdistatava ja tunnistajate ütluste kirjeldus ning kohtu konstateering, et puuduvad vastutust kergendavad või raskendavad asjaolud, millele järgneb resolutsioon ning otsuses puudub igasugune tõendite ja õiguslike küsimuste analüüs, mis on kohtuotsuse obligatoorseks osaks, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi.
|
|
3-1-1-102-03
|
Riigikohus |
18.09.2003 |
|
KarS § 262 ei nõua avaliku korra rikkumise subjektiivse koosseisu tunnustena tahtluse, motiivi, eesmärgi ega ajendi tuvastamist.
Avaliku korra all mõistetakse tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (vt ka RT III 1996, 12, 167 ja 25, 334).
Avalikuks kohaks loetakse selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud.
Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu (nt lärmamine, ebasündsate väljendite kasutamine). Avaliku korra muu rikkumisena tuleb käsitada näiteks avaliku asja rikkumist, lõhkumist või omavolilist teisaldamist, kui puuduvad kuriteo tunnused KarS § 204 järgi, samuti alkoholi pruukimist avalikus kohas või alkoholijoobes avalikku kohta ilmumist jms. Seejuures tuleb silmas pidada, et iga pisirikkumist ei ole õige käsitada väärteona KarS § 262 järgi. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid.
Eravalduses (korteris) toimepandud tegu, mille tagajärjel ei rikuta avalikku korda, ei ole kvalifitseeritav avaliku korra rikkumisena KarS § 262 järgi ehkki sellel teol võisid olla muud selle väärteo koosseisu tunnused.
|
Facebook
Twitter