/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-2609/33 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 19.03.2018
KarS §-s 266 sätestatud süüteokoosseisu täidetuse aspektist on oluline asja valdaja, mitte omaniku tahe (välja arvatud juhul, kui omanik ise on ka valdaja). KarS § 266 lg 2 p 1 järgi võib vastutada ka eluruumi (kinnisasja) omanik, kes samal ajal ei ole eluruumi (otsene) valdaja – näiteks kui eluruumi omanik tungib üürile antud eluruumi üürniku tahte vastaselt, paneb ta toime omavolilise sissetungi.
3-1-1-99-15 PDF Riigikohus 08.12.2015
Omavoli AÕS § 40 lg 2 mõttes eeldab omavoli toimepanija tegevust. Valdus ei muutu omavoliliseks siis, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis. (p 38)
Asja kasutamine on KarS § 215 mõttes omavoliline üksnes juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. (p 37) Omavoli AÕS § 40 lg 2 mõttes eeldab omavoli toimepanija tegevust. Valdus ei muutu omavoliliseks siis, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis. (p 38) Kui isik on saanud vallasasja enda valdusse õiguslikul alusel (nt liisingu- või üürilepinguga), pole selle edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt lepingu lõppemist) KarS § 215 mõttes omavoliline. (p 38)
Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. (RKKK 3-1-1-23-14 p 21 ja 3-1-1-92-13 p 14.) Võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. (p 26) Vt RKKK 3-1-1-109-12 p 9. (p 27) Asja edasikasutamine pärast kasutus- ja valdusõiguse lõppemist (nt pärast liisingulepingu kehtivat ülesütlemist) rikub küll liisinguandja omandiõigust, kuid ei pruugi manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja tahe võib piirduda sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada. Siiski ei ole välistatud, et asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab aga olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana, nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale isikule anda). Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. Omastamistahte manifesteerimist võib üldjuhul jaatada ka näiteks siis, kui asja edasikasutamisega kaasneb selle väärtuse oluline vähenemine, kasutusviisi või -intensiivsuse oluline (ebatavaline) muutus või valdaja (kolmanda isiku) esinemine asja omanikuna või vähemalt tegeliku omaniku õiguste selge eitamine. (p 30)
KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (RKKK 3-1-1-55-09 p 20 ja 3-1-1-23-11, p 14). (p 35)
KarS § 266 järgi ei ole karistatav võõrvaldaja poolt omaniku nõusolekuta kinnisasja edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt üüritud korteri kasutamine pärast üürilepingu kehtivuse lõppu). (p 38)
3-1-1-36-15 PDF Riigikohus 02.07.2015
Kohtupraktika võõra pangakaardiga pangaautomaadist sularaha väljavõtmise kvalifitseerimisel ei ole ühetaoline. Alates 2014. a algusest tehtud alama astme kohtute lahendite põhjal saab üldistatult väita, et sarnaste tehioludega kriminaalasjades on süüdistatava tegevust ühtedel juhtudel käsitatud arvutikelmuse, teistel aga vargusena (nt Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10333, Harju Maakohtu 30. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10250, Harju Maakohtu 7. märtsi 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11035, Harju Maakohtu 12. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11480, Harju Maakohtu 19. jaanuari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-2 ja Tartu Maakohtu 27. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-1596). (p 10) Tegu, mis seisneb kannatanu tahte vastaselt võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha hõivamises, kui see pandi toime varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitati teisele isikule varalist kahju, tuleb kvalifitseerida mitte vargusena, vaid arvutikelmusena KarS § 213 järgi (vrd RKKKo 3-1-1-60-04). (p 15)
Olukorras, kus menetleja soovib veenduda, kas kannatanu ja tunnistaja tunnevad ära turvakaamera salvestise väljatrükist tehtud fotol kujutatud isiku, mitte aga kindlaks teha, kas kolme või enama sarnase foto põhjal tuntakse ära süüdistatav, ei saa kõneleda vajadusest korraldada KrMS § 81 lg 2 alusel isiku foto järgi äratundmiseks esitamine. Sellistel asjaoludel on KrMS § 63 lg 1 kohaselt foto kasutamine ja selle tunnistajale ning kannatanule tutvumiseks esitamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatav (vrd RKKKo 3-1-1-117-13, p 9.4). (p 9.2)
Asjaolu, et puudub konkreetselt kindlaks määratud isikute ring, kelle osas saaks sama kuriteo toimepanemise võimalikkust kaaluda ja see võimalus välistada, ei tähenda, et välistamismeetod pole toimepanija tuvastamisel kasutatav. (p 9.1)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 266 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud käitumine karistatav väärteona (KarS § 3 lg 4). Sama tegu on KarS § 266 lg 2 p 1 kohaselt karistatav kuriteona, kui see on toime pandud elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. (p 8)
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). (p 9)
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt RKKKo 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt RKKKo 3-1-1-18-14, p 6). (p 7)
3-1-1-40-12 PDF Riigikohus 12.10.2012
Isiku süüditunnistamine KarS § 266 lg 1 järgi eeldab muu hulgas seda, et 1) hoonesse, ruumi sõidukisse või piirdega alale tungimine oleks olnud valdaja tahte vastane; 2) et hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala, kuhu isik tungis, oli tema jaoks võõras; samuti seda, et 3) hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine oli ebaseaduslik. KarS § 266 lg-s 1 nimetatud valdaja mõiste sisustamisel ei saa täielikult lähtuda tsiviilõiguslikest arusaamadest. Valdajana KarS § 266 mõttes tuleb vaadelda eeskätt isikut, kes teostab hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala üle tegelikku võimu ja kes samas soovib seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov (vt RKKKo 3-1-1-23-11, p 12). Erinevalt tsiviilõiguslikust käsitlusest ei hõlma KarS §-s 266 sätestatud valdaja mõiste aga AÕS § 33 lg-s 2 nimetatud kaudset valdajat, sest viimasel puudub faktiline võim asja üle. Küll võib valdajaks KarS § 266 tähenduses olla ka isik, kelle valdus ei põhine õiguslikul alusel (AÕS § 34 lg 1). KarS §-s 266 tuleb koosseisutunnust "võõras" sisustada varavastaste süütegude koosseisudest erinevalt. KarS § 266 tähenduses on isikule võõras hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala, mis ei ole tema otseses valduses. Valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine kui võõra valduse rikkumine on eelduslikult alati ebaseaduslik. Seda tulenevalt AÕS § 40 lg-st 1, mille kohaselt on valdus seadusega kaitstud omavoli vastu. Seega ei ole sissetungimise ebaseaduslikkus KarS § 266 mõttes käsitatav blanketse koosseisutunnusena ega eelda, et igal üksikjuhul tuleks väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidele viidates ära näidata, millise õigusnormiga sissetungimine vastuolus oli (vrd ka RKKKo 3-1-1-96-06, p 14 ja 3-1-1-46-08, p 22). Kõneksolevas kuriteokoosseisus osutab tunnus "ebaseaduslik" sellele, et kui konkreetsel juhul on isikul võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale valdaja tahte vastaseks sisenemiseks seadusest tulenev spetsiaalne alus, ei vasta tema tegu KarS § 266 objektiivsele koosseisule.
3-1-1-23-11 PDF Riigikohus 29.04.2011
Omastamise (KarS § 201 lg 1) objektiivse koosseisu üheks tunnuseks on isiku valdus asja üle.
Kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (vt RKKKo 3-1-1-139-05, p 15 ja 3-1-1-57-99, p 6.1).
Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhisosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad (vt RKKKo 3-1-1-55-06, p 20 ja 3-1-1-48-09, p 10). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (RKKKo 3-1-1-90-09, p 6).
Asjaolu, et konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus, ei välista riigi karistusõiguslikku sekkumist, kui esinevad KrMS § 194 sätestatud kriminaalmenetluse ajend ja alus (vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 13).
Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka RKKKo 3-1-1-8-05, p 9 ja 3-1-1-108-10, p 9).
Põhiseaduse §-ga 32 kaitstud korteriomaniku õiguse riive KarS §-s 266 sätestatud koosseisu näol on õigustatud kodu puutumatuse (PS § 26-d ja 33) ja avaliku korra kaitsmise, st omavoli vältimise eesmärgil. KarS § 266 lg 1 koosseisu objektiivseks tunnuseks on valdus, mis tähendab isiku faktilist võimu asja üle (AÕS § 32). Valduse seaduslikkust ja heausksust üldjuhul eeldatakse (AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3). Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-93-07 ja 3-1-1-46-08, p 20).
3-1-1-36-07 PDF Riigikohus 24.09.2007
Sissetungimisena KarS § 199 lg 2 p 8 mõttes on käsitatav omavoliline sissetung KarS § 266 tähenduses.
Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu, kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla. Nii ei loeta alates 15. märtsist 2007 enam kuriteoks vähem kui 1000 krooni maksva eseme suhtes toime pandud kelmust ka siis kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse (KarS § 209 lg 2 p 1).
Kohus ei saa süüdistatava kaitsja kaebuse alusel süüdistatava vangistusaega pikendada.
Sissetungimisega toime pandud KarS § 218 mõttes väheväärtusliku asja vargus, mis oli enne 15. märtsi 2007 karistatav KarS § 199 lg 2 p 8 järgi, tuleb pärast nimetatud kuupäeva kvalifitseerida KarS § 266 kohase lõike ja punkti järgi, kuna omavoliline sissetung isikute grupi poolt oli nii enne kui ka pärast 15. märtsi 2007 karistatav KarS § 266 järgi.
Vastavalt KarS § 5 lg-tele 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json