3-1-1-31-16
|
Riigikohus |
13.04.2016 |
|
VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetlust lõpetades tuleb analüüsida deliktistruktuuri elemente menetlusaluse isiku teos. (p 9)
Kui maakohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p-des 7 ja 8 sätestatu mõttes, siis tuleks maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks. Kuid kui maakohtu otsuse vaidlustas üksnes menetlusaluse isiku kaitsja, siis lähtudes VTMS §-st 2 ning mutatis mutandis KrMS § 341 lg-s 5 sisalduvast reformatio in peius-keelu põhimõttest, puudub maakohtul uue arutamise järgselt menetluslik võimalus sisuliselt teistsuguse otsuse tegemiseks. Sellisel juhul tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. (p 9)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt peab maakohus lahendama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millistele tõenditele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-122-13, p 7). (p 8)
§-s 275 nähakse ette vastutus avalikku korda kaitsva võimuesindaja laimamise või solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vaadeldav süüteokoosseis paikneb karistusseadustiku 16. peatüki (avaliku rahu vastased süüteod) 3. jaos (avaliku võimu teostamise vastased süüteod) ja sellega kaitstavateks õigushüvedeks on avaliku võimu teostamise tõhusus ning avalik kord. (RKKKo 3-1-1-69-09, p 7). 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 275 lg 1 koosseis kaitseb õigushüvena üksnes nende võimuesindajate au ja väärikust, kes peavad tagama avalikku korda (vt ka seletuskiri karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu juurde, 554 SE lk 73). Erinevalt KarS §-des 262 ja 263 sätestatud süütegudest ei eelda KarS § 275 lg 1 koosseis, et solvamine leiaks aset avalikus kohas ja oleks tajutav ning häiriv ka asjassepuutumatutele kolmandatele isikutele. Avaliku korra kaitse hõlmab laiemas tähenduses lisaks korrakaitseseadusele mh ka vangistuse täideviimist, kui õiguskorra kaitse üht vormi (VangS § 6 lg 1). Seega saab vangivalvurit, vangla inspektor-kontaktisikut jt vanglaametnikke, kes lähtuvalt tööülesannetest teostavad avalikku võimu kinnipeetavate suhtes, pidada avalikku korda kaitsvaks võimuesindajaks KarS § 275 lg 1 tähenduses. Lisaks tuleb KarS § 275 lg 1 objektiivse koosseisu omistamisel tuvastada, kas menetlusaluse isiku käitumine riivas ülalkirjeldatud võimuesindaja au ja väärikust ning kas solvamine leidis aset seoses tema ametikohustuste täitmisega. (p 10)
|
| 3-1-1-30-15
|
Riigikohus |
08.05.2015 |
|
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8).
Alates 1. jaanuarist 2015 on avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatav KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahviga või arestiga. Seega ei ole selline tegu KarS § 3 lg-st 4 lähtuvalt enam kuritegu vaid väärtegu. Kui isiku suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus ei ole veel jõustunud ja kehtiv KarS § 275 lg 1 redaktsioon välistab võimuesindaja solvamise karistatavuse kuriteona, leevendab see isiku olukorda ja omab tagasiulatuvat jõudu KarS § 5 lg 2 lause 1 mõttes.
KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKK 3-1-1-23-12, p 12).
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKK 3-1-1-18-14, p 6).
Alates 1. jaanuarist 2015 on avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatav KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahviga või arestiga. Seega ei ole selline tegu KarS § 3 lg-st 4 lähtuvalt enam kuritegu vaid väärtegu. Kui isiku suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus ei ole veel jõustunud ja kehtiv KarS § 275 lg 1 redaktsioon välistab võimuesindaja solvamise karistatavuse kuriteona, leevendab see isiku olukorda ja omab tagasiulatuvat jõudu KarS § 5 lg 2 lause 1 mõttes.
|
| 3-1-1-11-15
|
Riigikohus |
18.03.2015 |
|
Alates 1. jaanuarist 2015 on avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatav KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahviga või arestiga. Seega ei ole selline tegu KarS § 3 lg-st 4 lähtuvalt enam kuritegu vaid väärtegu.
Kriminaalmenetlusõiguse järgimist kontrollides saab Riigikohus selgitada, kas I ja II astme kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt RKKKo nr 3-1-1-5-08, p 12.1).
Kui isiku tegevus ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule, puudub tema suhtes kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes ja isik tuleb KrMS § 274 lg-st 1 lähtuvalt õigeks mõista. Kui aga seadusandja tegevuse tulemina vastab varem kuriteona kvalifitseeritav tegevus nüüd väärteo tunnustele, tuleb KrMS § 274 lg 1 kohaselt kriminaalmenetlus määrusega lõpetada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nimelt võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos.
Kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral on kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700).
Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKKo 3-1-1-18-14, p 6). Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes, sest sellisel juhul ei ole seadusandja hinnang konkreetse teo karistamisväärsusele muutunud.
Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. See tähendab, et enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegu tuleb ka pärast 1. jaanuari 2015 kvalifitseerida selle paragrahvi järgi, mida oleks konkreetse teo puhul kohaldatud eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal. Seda sõltumata sellest, milline on see kuriteokoosseis, mille järgi loetakse tegu karistusseadustiku praeguse redaktsiooni kohaselt jätkuvalt karistatavaks. (Vt RKKKm 3-1-1-139-05, p 23).
Alates 1. jaanuarist 2015 on avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatav KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahviga või arestiga. Seega ei ole selline tegu KarS § 3 lg-st 4 lähtuvalt enam kuritegu vaid väärtegu. KarS § 5 lg 1 lause 1 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Kui isiku suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus ei ole veel jõustunud ja praegu kehtiv KarS § 275 lg 1 redaktsioon välistab isikule süüksarvatud võimuesindaja solvamise karistatavuse kuriteona, leevendab see tema olukorda ja omab tagasiulatuvat jõudu KarS § 5 lg 2 lause 1 mõttes.
|
| 3-1-1-69-09
|
Riigikohus |
17.09.2009 |
|
Vastavalt KrMS § 313 lg 1 p-le 3 peab süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosast obligatoorselt nähtuma süüdistatavale iga kuriteo eest mõistetud karistuse liik ja määr ning ärakandmiseks ettenähtud liitkaristus. Seega tuleb kohtul esmalt lähtuvalt KarS § 63 lg-st 2 moodustada isikule üksikkaristustest liitkaristus, järgides KarS § 64 lg-s 1 sätestatut ning alles seejärel seoses sellega, et isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus lühimenetluses, tuleb kohtul KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust kooskõlas KrMS § 238 lg-ga 2 vähendada ühe kolmandiku võrra (vt RKKKo nr 3-1-1-40-07, p 7).
Avalikuks kohaks loetakse sellist kohta, kuhu on ligipääs kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 7.1). Lähtuvalt avaliku koha mõistest on baar käsitatav kohana, kus kehtib avalik kord (vt nt RKKKo nr 3-1-1-23-08, p 7).
Karistusseadustiku § 274 lg 1 objektiivsed tunnused seisnevad võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemises seoses tema ametikohustuse täitmisega, KarS §-s 275 aga nähakse ette vastutus võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise või solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vaadeldavad süüteokoosseisud paiknevad karistusseadustiku 16. peatüki (avaliku rahu vastased süüteod) 3. jaos (avaliku võimu teostamise vastased süüteod) ja nendega kaitstavateks õigushüvedeks on avaliku võimu teostamise tõhusus ning avalik kord.
Karistusseadustiku § 274 lg 1 objektiivse kosseisutunnuse "avalikku korda kaitsvaks muuks isikuks" saab olla ka turvatöötaja.
|
| 3-1-1-3-05
|
Riigikohus |
03.02.2005 |
|
Kui tegemist on ebasündsate, vulgaarsete, inimväärikust alandavate väljenditega, mis ilmselgelt lähevad vastuollu komblustundega ja teiste moraalsete väärtusega, ei pea need väljendid sisalduma süüdistusaktis ega kokkuleppes. Neid ei pea avaldama kohtuistungil ega ka kajastama kohtuotsuses, vaid need väljendid peaksid olema kirjeldatud süüdistusakti või kokkuleppe lisana kinnises ümbrikus, sest menetlusosalistel ja vajadusel ka spetsialistidel/ekspertidel peab olema võimalus nende väljenditega tutvuda.
|
Facebook
Twitter