/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 908| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-116-06 PDF Riigikohus 18.06.2007
Kriminaalkoodeksi § 76 lg-s 1 sätestatud salakaubaveo üheks koosseisutunnuseks kauba toimetamine üle tollipiiri. 1998. a tolliseaduse kohaselt ei olnud ei olnud Eesti tollilaos ladustatud või Eesti tolli järelevalve all tollitransiidis oleva kauba ebaseaduslik vabasse ringlusse laskmine Eesti territooriumil käsitatav kauba üle tollipiiri toimetamisena.
Kuriteo täideviija ja kaasaaitaja isikute gruppi ei moodusta. Tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist. Kuriteole kihutajad ja kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu (vt RKKKo nr 3-1-1-15-97 ja 3-1-1-88-03).
KarS § 291^1 eeldab teo toimepanijalt vähemalt otsese tahtluse olemasolu.
KrMS § 309 lg-s 2 sätestatut peab tõlgendama koostoimes KrMS § 268 lg-ga 8. Seega on kuriteo tuvastamatusega KrMS § 309 lg 2 mõttes tegemist ka juhul, kui kohus asub nõupidamistoas seisukohale, et isiku tegu ei vasta süüdistuses märgitud kuriteokoosseisule, ning leiab ühtlasi, et puudub võimalus samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist (3-1-1-96-06, p 15). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu. Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 8 ei saa kohus tunnistada kuriteo täideviimises süüdi isikut, kellele on esitatud süüdistus kuriteole kaasaaitamises, kuna täideviimine on võrreldes kaasaaitamisega raskem kuriteo toimepanemise vorm (RKKKo 3-1-1-76-05).
KrMS § 309 lg-s 2 sätestatut peab tõlgendama koostoimes KrMS § 268 lg-ga 8. Seega on kuriteo tuvastamatusega KrMS § 309 lg 2 mõttes tegemist ka juhul, kui kohus asub nõupidamistoas seisukohale, et isiku tegu ei vasta süüdistuses märgitud kuriteokoosseisule, ning leiab ühtlasi, et puudub võimalus samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist (3-1-1-96-06, p 15). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu.
Õiguspraktika ühtlustamiseks selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et nii süüdistusakt kui ka kohtuotsus peavad olema keeleliselt arusaadavad ja vastama keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Kolleegium taunib praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi.
Süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmisel tuleb kohtul pärast riigi tegeliku hoiukulu suuruse kindlakstegemist hinnata ka hoiukulu põhjendatust, sealhulgas sedagi, kas asitõendite säilitamise maht ja ajaline kestus on olnud kriminaalmenetluse huvides vajalik. Riik ei saa süüdimõistetult nõuda asitõendite hoidmisel tehtud ilmselt ebamõistlike kulutuste hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-05).
3-1-1-11-07 PDF Riigikohus 04.06.2007
KrK § 148^1 lg 2 kohaselt oli karistatav maksuhaldurile valeandmete esitamine nii enda kui ka teise isiku maksukohustuse kohta. Selleks, et tuvastada juriidilise isiku juhatuse liikmete karistusõiguslik vastutus maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete eest, tuleb kindlaks teha, kas ja kui, siis millises ulatuses erines juriidilise isiku deklareeritud maksukohustus tegelikust maksukohustusest.
Üks tagajärg ei saa olla paigutatud erinevate süüteokoosseisude alla (RKKKo 3-1-1-76-05, p 14; RKKKo 3-1-1-136-05, p 13).
Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas. (RKKKo 3-1-1-43-06, p 9.) Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (RKKKo 3-1-1-101-05, p 8).
Nii KarS §-s 389^1 kui ka §-s 389^2 ette nähtud kuriteokoosseis näeb ette nõude, et valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil valeandmete esitamise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures on seadusandja tahte kohaselt kehtivas õiguses olukord selline, et juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 389^2).
Tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral tuleb ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada. Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
Kriminaalasjas tehtavas kohtuotsuses maksu- või vastutusotsuse sisule esitatavate põhinõuete järgimise kohustus (RKÜKo 3-1-1-120-03) tähendab, et kohtuotsusest peab selguma, kuidas on kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma määratud. Samuti tuleb kohtuotsuses põhjendada maksukohustuslase esitatud tõendite täielikku või osalist arvestamata jätmist maksusumma määramisel. Maksukuriteo asja lahendaval kohtul on õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele hinnang, mis erineb halduskohtu poolt samadele tõenditele halduskohtumenetluses antud hinnangust, kuid kriminaalasja lahendav kohus ei või kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tehtud halduskohtu järeldused põhjendusteta tähelepanuta jätta, vaid peab konkreetselt põhjendama, miks ta halduskohtu otsuse järeldustega ei nõustu.
Kui maksumaksja ise ei kuulu maksukuriteos süüdistatavate hulka, ei ole kriminaalmenetluses võimalik kuriteo tagajärjel laekumata maksusummat maksumaksja jaoks siduvalt kindlaks määrata ega temalt välja mõista.
Kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis näevad ette võimaluse nõuda kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist kriminaalmenetluse raames, loovad kannatanule üksnes menetlusliku võimaluse esitada oma nõue kriminaalmenetluses, ent ei ole käsitatavad kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena, millest lähtudes saaks otsustada kahjunõude põhjendatuse üle. Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (RKTKo 3-2-1-41-05, p 19).
Olukorras, kus leiab tuvastamist, et maksukohustuslase poolt esitatud müügiarvetel kauba müüjana näidatud isik ei ole kauba tegelik müüja, ei ole süüdistusel kohustust tõendada, kellelt kütus tegelikult osteti ja kas see tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane ning ka ta arvestas müügitehingutelt käibemaksu või mitte. Olukorras, kus leiab tuvastamist, et maksukohustuslase poolt esitatud müügiarvetel kauba müüjana näidatud isik ei ole kauba tegelik müüja, ei ole süüdistusel kohustust tõendada, kellelt kütus tegelikult osteti ja kas see tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane ning ka ta arvestas müügitehingutelt käibemaksu või mitte.
Maksukuriteo asja lahendaval kohtul on õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele hinnang, mis erineb halduskohtu poolt samadele tõenditele halduskohtumenetluses antud hinnangust, kuid kriminaalasja lahendav kohus ei või kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tehtud halduskohtu järeldusi põhjendusteta tähelepanuta jätta, vaid peab konkreetselt põhjendama, miks ta halduskohtu otsuse järeldustega ei nõustu.
Juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt (RKÜKo 3-1-1-120-03). Osutatud põhimõte kehtib ka juhul, kui teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust sellisele maksuõigussuhtele, kus maksumaksjaks ei ole mitte maksukuriteos süüdistatav, vaid teine isik (nt süüdistatava poolt esindatav äriühing), kes ise pole kriminaalmenetluses menetlusosaline ja kelle suhtes pole maksukohustust siduvalt kindlaks määratud. Maksukuriteo toimepanija karistusõiguslik vastutus teise isiku (maksumaksja) maksukohustust puudutava kuriteo eest ei ole menetluslikult sõltuv sellest, kas riik nõuab maksumaksjalt kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla tasumist ja teeb selleks maksuotsuse või mitte. Maksuotsuse tegemata jätmine ei välista selle äriühingu maksukohustuse rikkumise eest vastutavate isikute karistamist. Isik on võimalik tunnistada maksukuriteos süüdi ka siis, kui kuriteoga seotud maksukohustus on lõppenud (RKÜKo 3-1-1-120-03). Kriminaalasja lahendava kohtu pädevus tuvastada teatud maksuõigussuhte olemasolu või puudumine kui maksukuriteo koosseisutunnusele vastav faktiline asjaolu ei sõltu sellest, kas kohtu alla mitte antud maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Seejuures saab maksukohustuse olemasolu ja suuruse kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud (nt maksumaksja on likvideeritud), aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel (nt maksumaksja ilmse maksevõimetuse tõttu) maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. Tunnistamaks isikut süüdi kuriteos, mille koosseisulisele tunnusele vastav asjaolu on võõra maksukohustuse suurus, pole nõutav, et see asjaolu oleks tuvastatud maksumaksja jaoks siduval viisil. Seetõttu on kriminaalmenetluses võimalik kuriteo koosseisulise asjaoluna tuvastada igasugune eksisteeriv või eksisteerinud maksukohustus sõltumata sellest, kas maksumaksja on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või kas tema suhtes on maksukohustuse suurus jõustunud haldusakti või kohtuotsusega kindlaks määratud. Tulenevalt MKS § 41 lg-st 3 on kehtivas õiguses maksukuriteos süüdimõistetud isiku maksuõiguslik vastutus kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest mitteaktsessoorne, s.t ei lõpe maksukohustuse lõppemisega (RKHKo 3-3-1-11-07, p 14). Maksumenetluslik vastutusotsuse tegemise keeld ei tähenda kriminaalmenetluslikku takistust kontrollida, kas isiku käitumises on kuriteo tunnused.
Maksukuritegude menetlemisel on teatud ulatuses arvestatav maksumenetluslik põhimõte, mille kohaselt loob maksukohustuslase pahauskne käitumine talle kõrgendatud tõendamiskoormise maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel.
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (RKKKo 3-1-1-126-03, p 10; RKKKo 3-1-1-34-05, p 33). MKS §-d 41 ja 168 on kohaldatavad üksnes pärast 1. juulit 2002 toime pandud tegude tagajärjel tekkinud maksuvõla suhtes. Enne 1. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seadus ei sätestanud õigust nõuda osaühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist (RKHKo 3-3-1-41-05, p 11). Kahju hüvitamisel ja vastutusel võõra maksuvõla eest on põhimõtteliselt erinevad alused (RKHKo 3-3-1-41-05, p 12). Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Selle nõude rikkumise korral on kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata, mis toob kaasa kohtuotsuse osalise tühistamise. Kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis näevad ette võimaluse nõuda kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist kriminaalmenetluse raames, loovad kannatanule üksnes menetlusliku võimaluse esitada oma nõue kriminaalmenetluses, ent ei ole käsitatavad kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena, millest lähtudes saaks otsustada kahjunõude põhjendatuse üle. Tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral tuleb ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada.
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses (RKKKo 3-1-1-83-05). Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (RKKKo 3-1-1-83-05). Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (RKKKm 3-1-1-139-05, p 25). Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
3-1-1-115-04 PDF Riigikohus 23.11.2004
Erasüüdistuse asjad erinesid üldises korras arutatavatest asjadest selle poolest, et neis ei viidud läbi eeluurimist. Selline regulatsioon pani kohtutele kohustuse eriti hoolikalt jälgida, et oleks kogutud kõik asjas olevad tõendid ning nende alusel väljaselgitatud sündmuse asjaolusid oleks hinnatud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Seda võis kohus teha, kohustades menetlusosalisi tõendeid esitama või kogudes neid ise.
Apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui peale esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid.
Uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui peale esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid.
3-1-1-103-04 PDF Riigikohus 05.11.2004
Tsviilkäibes keelatud lõhkematerjali ebaseaduslik käitlemine moodustab iseseisva kuriteokoosseisu ega ole tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise kvalifitseerivaks koosseisuks. Nende üheaegse esinemise korral moodustavad nad kuritegude reaalkonkurentsi. Seda, millal on tegemist lõhkematerjali suure kogusega KarS § 414 lg 4 p 2 tähenduses, ei ole üheski õigustloovas aktis kindlaks määratud. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mis tuleb sisustada kohtupraktikas lähtudes konkreetse lõhkematerjali füüsikalistest omadustest ja üldisest ohtlikkusest.
Süüteo põhikoosseis ja sellele põhikoosseisule vastav kvalifitseeritud koosseis on üld- ja erinormi vahekorras. Kui isiku käitumises esineb mõni süüteokoosseisu raskendav asjaolu, kuulub kohaldamisele üksnes kvalifitseeritud koosseis ja puudub alus eraldi viite tegemiseks põhikoosseisule. Erandina on viide põhikoosseisule süüdistuse mõistetavuse aspektist siiski vajalik näiteks juhul, kui kvalifitseeritud koosseisus sätestatud raskendavad asjaolud laienevad üheaegselt mitmele erinevale dispositsioonile (vt nt KarS § 240 lg 3).
3-1-3-13-03 PDF Riigikohus 06.01.2004
AKKS-s sätestatud teistmis- ja kohtuvea parandamise alused sisaldavad Eesti kohtute tuvastatavaid aluseid jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamiseks. Teistmis- ja kohtuvea parandamise aluste laiendav tõlgendamine ei võimalda pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kriminaalasja uuesti läbi vaadata.
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 1481 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud maksukuritegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 7 lõikega 1, mis sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning keelab isikut süüdi tunnistamast kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 148-1 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud maksukuritegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 7 lõikega 1, mis sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning keelab isikut süüdi tunnistamast kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.
Kriminaalmenetlus on võimalik Riigikohtus ka juhul, kui menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu otsust nr 3-1-3-10-02 Brusilovi süüasjas). Menetluse taasavamise üle otsustamisel pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste kohus (edaspidi Kohus) on tuvastanud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (edaspidi Konventsioon) tagatud õiguse mis tahes rikkumise, tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Kohtu poolt tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine Kohtu poolt ei ole isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et puuduvad muud tõhusad võimalused rikkumise heastamiseks.
3-1-3-10-02 PDF Riigikohus 17.03.2003
Süüdimõistetu kaebuse menetlemiseks puudub AKKS järgi menetluslik alus. Kaebust ei saa käsitleda teistmis- ega kohtuvigade parandamise avaldusena. Oluline pole siiski mitte niivõrd tähtaeg, kuivõrd kaebuse esitamise alused. Tema kaebuses sisaldub soov kergendada oma karistust, sest karistuse kandmise ajal toimunud karistusõiguse reform alandas varguse eest ettenähtud vanglakaristuse alam- ja ülemmäära. Kohus leiab, et süüdimõistetul pole kasutada tõhusat menetlust oma põhiõiguse kaitseks. Seda asjaolu, kaalul olevaid põhiõigusi ja kantud karistuse kestust arvestades ei leia kohus õigustusi jätta kaebus sisuliselt menetlemata. Kohus võtab arvesse ka vajadust anda kohtutele selged juhised, kuidas samasuguseid juhtumeid lahendada.
Nende karistust kandvate isikute karistuse tähtaega, kellele KrK järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab KarS eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, tuleb vähendada KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini. Isik tuleb karistuse kandmisest vabastada, kui tema poolt ärakantud karistus ületab KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära.
PS § 23 lg 2 teist lauset (kui seadus pärast õiguserikkumise toimepanemist sätestab kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust) tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Nende karistust kandvate isikute, kellele KrK järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab KarS eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud õiguste piiramine nende koostoimes ei vasta § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Nende isikute karistuse tähtaega tuleb vähendada KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini või isik vabastada, kui tema poolt ärakantud karistus ületab ülemmäära.
3-1-1-32-03 PDF Riigikohus 04.03.2003
3-1-3-2-03 PDF Riigikohus 04.03.2003
Lihtmenetluse spetsiifikat arvestades ei saa teatud piiratud juhtudel välistada kohtuvigade parandamist lihtmenetluse raames tehtud maa- või linnakohtu otsuses. Juhul, mil lihtmenetluses tehtud kohtuotsuse tegemisel ei ole arvestatud tingimustega, mille pinnalt on kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja lihtmenetlusega nõustunud, tagada nendele menetlusosalistele õigus kohtuvigade parandamise avalduse esitamiseks maa- või linnakohtu otsuse peale.
AKKS § 36-10 lg-s 3 sisalduv kohtukaebe keeld ei välista lihtmenetluse asjades tehtud kohtulahendite teistmist.
3-1-1-134-02 PDF Riigikohus 19.12.2002
Kui isikule on KrK järgi mõistetud lõplik karistus kahe kuriteo kogumi eest ja neist ühes kuulub ta KarS RS § 1 lg-te 1- 3 alusel karistuse kandmisest vabastamisele, siis ei saa moodustada enam KarS RS § 1 lg 4 alusel liitkaristust, sest selle mõistmise eelduseks olevat kahte liidetavat enam ei ole.
3-1-1-128-02 PDF Riigikohus 16.12.2002
Formaalse erasüüdistuse algatamise avalduse puudumine kriminaalasja materjalide juures ei takista erasüüdistusasja menetlemist, sest kannatanu tahet teostada erasüüdistust võib kohus tuvastada ka teiste tõendite alusel. Puudub alus väita, et kannatanuna avalikku süüdistust toetanud isik ei toetaks erasüüdistust.
KrMK § 263 lg 1 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel muuhulgas lahendada küsimus, millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis on süüdlasele inkrimineeritud tegu ette nähtud. Vastavalt KrMK § 268 lg-le 4 tehakse õigeksmõistev kohtuotsus siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või kui kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest. Formaalse erasüüdistuse algatamise avalduse puudumine kriminaalasja materjalide juures pole seega isiku õigeksmõistmise aluseks, sest kannatanu tahet teostada erasüüdistust võib kohus tuvastada ka teiste tõendite alusel. Puudub alus väita, et kannatanuna avalikku süüdistust toetanud isik ei toetaks erasüüdistust.
Kohtuotsuse motiveerivast osast peab selgelt nähtuma, millistele tõenditele rajanevad kohtu järeldused kohtualuse käitumise kohta esitatud süüdistuses. Vastasel korral on tegemist puudulikult motiveeritud kohtuotsusega.
3-1-1-126-02 PDF Riigikohus 12.12.2002
Kui ringkonnakohtu otsusega jäetakse esimese astme kohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid samas tehtud täpsustusega muudetakse ilma motiveerimata rangemaks kohtualusele mõistetud karistust, halvendades nõnda tema olukorda, on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.
3-1-1-124-02 PDF Riigikohus 11.12.2002
3-1-1-125-02 PDF Riigikohus 11.12.2002
Teisele isikule õigusvastaselt tekitanud kahju peab hüvitama kahju tekitanud isik, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kui kohus on ühe kohtualuse suhtes tuvastanud, et ta mingi konkreetse kuriteoepisoodi toimepanemisel ei osalenud, siis ei saa temalt selle kuriteoepisoodiga tekitatud kahju süüdimõistetud isikutega solidaarselt sisse nõuda.
3-1-3-12-02 PDF Riigikohus 10.12.2002
3-1-1-127-02 PDF Riigikohus 09.12.2002
PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse tegeliku efektiivsuse tagamise huvides laieneb erikaebeõigus juhtudele, mil kohtumäärus kujutab endast sellist lõplikku lahendit, mida hiljem üldise kohtukaebe korras vaidlustada ei saa, samuti juhtudele, mil kohtumäärusega piiratakse mingit põhiõigust. Kuna seadusandlikult oli reguleerimata kohtu arestimääruste peale esitavate kaebuste lahendamise kord, siis lõi Riigikohus tuginedes PS-le ja lähtudes põhiõiguste kaitsmise kohustusest, võimaluse esitada kaebus esimese astme kohtu määrusele vara arestimise kohta ringkonnakohtule, kelle lahend on lõplik.
3-1-3-9-02 PDF Riigikohus 02.12.2002
Vastavalt KrMK §-s 337_3 sätestatule võib kohtuotsuse teinud või seda täitev kohus kohtuotsuse täitmise staadiumis lahendada ka seaduses reguleerimata küsimusi. Eesti kriminaalmenetluse seaduses on reguleerimata, kuidas peaks Eesti kohtu otsuse resolutiivosas olema fikseeritud karistuse kandmise aja algus juhtudel, mil süüdimõistetu oli Eestile välja antud vaid kohtuliku arutamise ajaks. Samuti on reguleerimata see, kuidas peaks kirjeldatud olukorras toimuma kohtuotsuse täitmisele pööramine.
3-1-1-121-02 PDF Riigikohus 29.11.2002
Enne KarS-i jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka KarS-i kohaselt, kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud KrK kohaselt isegi siis, kui mõnda KrK-s sätestatud kuriteokoosseisu tunnustest ei ole KarS-i vastavas kuriteokoosseisus ette nähtud. Nii tagatakse formaalselt PS § 23 lg-st 1 ja EIÕK art 7 lg-st 1 tulenev põhimõte, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole.
KarS RS § 3 lg 3 kohaselt lähtutakse karistuse mõistmisel pärast KarS-i jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest teo toimepanemise ajal kehtinud KrK vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Seega tuleb karistuse mõistmisel lähtuda kas KrK või KarS-i sanktsioonist sõltuvalt sellest, kumb näeb ette kergema karistuse. Kui KarS-is ettenähtud karistus on kergem karistuse alammäära, KrK-s ettenähtud karistus aga ülemmäära osas, siis tuleb teo karistuspiirid määratleda alammäära osas KarS-i ja ülemmäära osas KrK järgi.
3-1-1-122-02 PDF Riigikohus 26.11.2002
Kui KarS RS § 1 lg 4 ja KarS § 64 alusel saaks isikule moodustada vaid sama liitkaristuse, mis on talle eelnevalt mõistetud KrK järgi, siis pole sama liitkaristuse veelkordne, KarS-ile tuginev moodustamine põhjendatud.
Kohus kohaldab ebaõigesti kriminaalseadust, kui ei vabasta isikut karistuse kandmisest sellise kuriteo eest, mis karistusõiguse reformi tulemusel on muudetud väärteoks.
3-1-1-123-02 PDF Riigikohus 26.11.2002
Vastavalt VTMS § 189 on määruskaebe korras vaidlustatavad esimese ja teise astme kohtumenetluses ja täitemenetluses koostatud kohtu määrused, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud VTMS §-s 191. VTMS § 191 punkti 10 kohaselt ei saa ringkonnakohtus apellatsiooni käiguta või läbi vaatamata jätmise kaebuse peale määruskaebust esitada.
Seadusest ei tulene, et kohus peaks esitatud taotluse tingimusteta ja täies mahus rahuldama. Seega ei saa taotluse esitaja eeldada, et ainuüksi vastava tahte avaldamisega ongi taotlus rahuldatud.
3-1-1-116-02 PDF Riigikohus 26.11.2002
KarS § 218 lg 1 on viitelise iseloomuga ja käsitatav KarS 13. ptk suhtes üldosalise sättena. Isiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui see tegu vastab KarS 13. ptk-s ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine või väljapressimine); see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, ja selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud.
KarS RS § 1 kohaldamisel peab lähtuma sellest, kas isiku poolt toimepandud tegu, mis oli kuritegu KrK järgi, on kuritegu ka KarS-i järgi.

Kokku: 908| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json