1-24-1235/32
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2025 |
|
VÕS § 1055 lg 1 alusel kohaldatud suhtluskeeld hõlmab eelduslikult üksnes n-ö otsesuhtlust keelu adressaadi ja kaitstud isiku vahel, mitte aga suhtlust teiste inimeste vahendusel. Keeld võtta kaitstava isikuga ühendust ka tema lähikondsete, suhtluskonna või muude isikute kaudu (n-ö vahendatud suhtluse keeld) peab olema kohtulahendis otsesõnu ette nähtud. (p 20)
Erandina võib otsesuhtluse keeldu rikkuda siiski ka see, kui keelu adressaat kasutab enda sõnumi kaitstud isikule edastamiseks kolmandat isikut, kes tegutseb tema eestkõnelejana või kes suhtluskeelust ei tea. (p 20)
Kokkuleppel kannatanuga oli esindajal õiguspärane võimalus jätta kannatanu teavitamata nii süüdistatava kirjade sisust kui ka nende saabumise faktist. Sellest oleks suhtluskeelu eesmärgi saavutamiseks ka piisanud. Kannatanu esindajal võis olla tarvis süüdistatava kirjadega sisuliselt tegeleda juhul, kui kannatanu antud käsund hõlmas ka tema ja süüdistatava suhtluse vahendamist ühist last puudutavates küsimustes. Samas ei pidanud esindaja ka niisugusel juhul edastama kannatanule seda osa süüdistatava sõnumite sisust, mis ei puudutanud lapsega seonduvat. Süüdistatava kirjadest nähtuv soov, et kannatanu esindaja edastaks sõnumid esindatavale, ei olnud esindajale mingil moel siduv. (p-d 22-23)
Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. (p 28)
KarS § 1573 lg s 1 on mitteammendav loetelu olulise häirimise viisidest, mille korral on kannatanu eraellu sekkumine selle sätte järgi karistatav. Nendena nimetab seadus kannatanu hirmutamist ja alandamist. Kui kannatanu eraellu sekkumise (sh temaga kontakti otsimise või tema jälgimise) eesmärk või tagajärg on kannatanu oluline häirimine muul moel kui teda hirmutades või alandades, peab häiring olema intensiivsuselt võrreldav hirmutamise või alandamisega. (p 29)
Süüdistatava e-kirjade põhisisuks oli nõudmine, et ta saaks suhelda pojaga ja kannatanu astuks samme selle võimaldamiseks. Seda soovi saatis kriitika kannatanu aadressil, kes takistavat süüdistataval poja elus osaleda ja olevat ka varalistes küsimustes süüdistatavale ülekohut teinud. Kolleegium möönab, et süüdistatava kirjade toon oli kannatanu suhtes etteheitev, ebaviisakas ja halvustav. Ühtlasi ignoreeris süüdistatav tõsiasja, et kohtu esialgse õiguskaitse määruses ette nähtud suhtluskorra järgi eeldas iga tema kohtumine pojaga lastekaitsetöötaja eelnevat nõusolekut, mida viimane ei olnud andnud. Sellest aga ei piisa, lugemaks e-kirjade saatmine kannatanu juriidilisele esindajale (kannatanule edastamiseks) niisuguseks eraellu sekkumiseks, mis oleks n-ö keskmise mõistliku inimese seisukohalt KarS § 1573 lg 1 tähenduses kannatanut oluliselt häiriv. (p 30)
Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise (KarS § 1573) tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. Nii ei piisa kõnealuse koosseisutunnuse täitmiseks üksnes sellest, et toimepanija tegu põhjustab kannatanule stressi ja ärritatust, millele kohtud menetletavas asjas tuginesid. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 1573 lg s 1 ja § s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti. Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest võinuks olla alust rääkida siis, kui Riigiprokuratuur leidnuks, et mõne e-kirja saatmine ei vasta mitte ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p-d 33-34)
Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 1573 lg s 1 ja § s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti.
Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Ühtlasi järeldub KrMS § 268 lg st 6, et Riigiprokuratuuri määruses toimepandud teole antud materiaalõiguslik hinnang ei saanud olla maakohtule siduv ega takistada tal süüdistatavat KarS § 3312 järgi süüdi tunnistamast ega õigeks mõistmast. (p-d 33-34)
Kriminaalasjas, mille maakohus on lahendanud lihtmenetluses (sh lühimenetluses), tuleb tasude ja kulude korra § 6 lg st 4 juhinduda ka riigi õigusabi tasu määramisel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. (p 37)
|
| 3-1-1-77-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Ehkki kohtuotsus jõustub ringkonnakohtu otsuse kuulutamisega, tuleneb AKKS §-st 63, et karistuse mõistmise volitused on ka Riigikohtul, kui ta vaatab jõustunud kohtuotsuse läbi kassatsiooni korras. AKKS § 63 p 4 järgi võib Riigikohus teha uue otsuse, raskendamata seejuures süüdimõistetu olukorda. Riigikohus võib juba mõistetud karistust kergendada, mis on olemuselt karistuse kohaldamine PS § 23 lg 2 teise lause mõttes. Karistuse mõistmine hõlmab ka karistuste liitmist, sest liitmise tulemusena mõistetakse isikule lõplik karistus. Seega, kui kriminaalasja menetlemise ajal kriminaalseaduse vahetumise tõttu on rakendunud kergemat tähtajalise vabadusekaotuse ülemmäära ettenägev seadus, tuleb Riigikohtul otsustamisel sellest lähtuda.
Kui KrK näeb toimepandud raskeima kuriteo eest ette tähtajalise või eluaegse vabadusekaotuse ja kohus mõistab kohtualusele sellise kuriteo eest tähtajalise vabadusekaotuse, kuid kuritegude kogumi eest tähtajalise vabadusekaotuse, mis ületab KrK eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud tähtajalise vabadusekaotuse ülemmäära, ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega.
Riigikohus kontrollib konkreetse normikontrolli raames kriminaalõigusnormi põhiseadusele vastavust üksnes konkreetse kriminaalasja asjaolude põhjal. Riigikohus ei saa konkreetse normikontrolli raames kaaluda kõiki juhte, kus karistuse mõistmist ettenägevad normid võivad võimaldada kahtlusaluste ebavõrdset kohtlemist.
Põhiseadusliku ne bis in idem printsiibiga (PS § 23 lg 3) ei ole vastuolus isiku karistamine ühes kriminaalmenetluses sama teo eest mitme üksteisest hõlmamata kuriteokoosseisu (ideaalkonkurentsi) järgi.
Juhtudel, mil kriminaalkoodeks nägi toimepandud raskeima kuriteo eest ette tähtajalise või eluaegse vabadusekaotuse ja kohus mõistis kohtualusele sellise kuriteo eest tähtajalise vabadusekaotuse, kuid kuritegude kogumi eest tähtajalise vabadusekaotuse, mis ületas kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud tähtajalise vabadusekaotuse ülemmära, ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega.
Riigikohus võib juba mõistetud karistust kergendada, mis on olemuselt karistuse kohaldamine PS § 23 lg 2 teise lause mõttes. Karistuse mõistmine hõlmab ka karistuste liitmist, sest liitmise tulemusena mõistetakse isikule lõplik karistus.
Põhiseadusliku ne bis in idem printsiibiga (PS § 23 lg 3) ei ole vastuolus isiku karistamine ühes kriminaalmenetluses sama teo eest mitme üksteisest hõlmamata kuriteokoosseisu (ideaalkonkurentsi) järgi.
PS § 23 lg-s 3 sätestab ne bis in idem põhimõtte, mis keelab isiku karistamise mõne varasema, jõustunud lahendiga lõppenud kohtumenetluse objektiks olnud teo eest. Säte annab menetlusliku tagatise, mis välistab korduva karistamise, kui isik on juba sama teo eest lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. PS § 23 lg 3 ei keela aga isikut karistada ühe menetluse raames sama teo eest mitme üksteisest hõlmamata kuriteokoosseisu (ideaalkonkurentsi) järgi.
Kui võõra vara vägivallaga hõivamisel oli kurjategija tahtlus suunatud isiku surma põhjustamisele, siis selline vägivald ei olnud enam hõlmatud röövimise koosseisuga. Sellisel juhul oli vägivalla kasutamisel rünnatavaks objektiks mitte üksnes vara, vaid ka isiku elu.
Kõige raskemaks veel röövimisega hõlmatud vägivallaks on isiku elule ohtlik vägivald, s.t vägivald, mis üksnes ohustab isiku elu, kuid kurjategija ei taha vägivallaga põhjustada isiku surma. Kui võõra vara vägivallaga hõivamisel on kurjategija tahtlus suunatud isiku surma põhjustamisele, siis selline vägivald ei ole enam hõlmatud röövimise koosseisuga. Sellisel juhul on vägivalla kasutamisel rünnatavaks objektiks mitte üksnes vara, vaid ka isiku elu.
PS § 12 lg 1 hõlmab ka õigusloome võrdsust. Seadusandjal on seejuures avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.
Juhtudel, mil kriminaalkoodeks nägi toimepandud raskeima kuriteo eest ette tähtajalise või eluaegse vabadusekaotuse ja kohus mõistis kohtualusele sellise kuriteo eest tähtajalise vabadusekaotuse, kuid kuritegude kogumi eest tähtajalise vabadusekaotuse, mis ületas kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud tähtajalise vabadusekaotuse ülemmära, ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega.
|
| 3-1-1-88-02
|
Riigikohus |
20.09.2002 |
|
Kui seadus tunnistab kinnipeetava teatud käitumise kuriteoks, ei või vangla administratsioon kohaldada kinnipeetavale vastava kuriteokoosseisuga hõlmatud tegude eest distsiplinaarkaristust, mis oma raskuselt on võrreldav kriminaalkaristusega, kuna see välistaks sama teo eest isiku hilisema karistamise kriminaalkorras ja tähendaks seega haldusorganite-poolset sekkumist õigusemõistmisesse.
EV PS § 23 lg-s 3 ning IPKK 7. lp art 4 lg-s 1 sätestatakse, et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada õiguserikkumise eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Kriminaalprotsessuaalne kord võib sealjuures tähendada ka distsiplinaarkaristuse määramist.
EIK käsitleb mõistet kriminaalsüüdistus autonoomsena ja lähtub selle kindlakstegemisel, kas asjaomase riigi poolt sõjaväeteenistuses või kinnipidamisasutuses esitatud distsiplinaarsüüdistus tuleks siiski lugeda kriminaalsüüdistuseks konventsiooni art 6 tähenduses, eeskätt õiguserikkumise olemusest ja asjaomast isikut ähvardava karistuse raskusest.
|
| 3-1-1-64-02
|
Riigikohus |
13.06.2002 |
|
Kui tegu on kirjeldatud KrK eriosa mõne paragrahvi dispositsioonis, siis tähendab see, et tegu toob vastavalt seadusele kaasa kriminaalvastutuse. Lähtuvalt HÕS § 6 lg-st 2 ei saa sama tegu tuua kaasa haldusvastutust, olenemata sellest, kas teo toime pannud isik tegelikult selle teo eest kriminaalvastutusele võetakse või mitte. Seadus ei sea haldusvastutusele võtmist sõltuvusse mitte sellest, kas teo toime pannud isik võetakse kriminaalvastutusele või mitte, vaid sellest, kas tegu ise kui selline toob kaasa kriminaalvastutuse. Õiguskindluse ja isikute võrdse kohtlemise põhimõtetest lähtuvalt ei saa üks tegu olla üheaegselt nii kuritegu kui ka haldusõiguserikkumine. KrK-s sätestatud teo eest on haldusvastutus kohaldatav ainult siis, kui kriminaalasi lõpetetakse põhjusel, et kriminaalmenetluse käigus tuvastatakse, et toimepandud tegu ei sisalda kõiki kuriteokoosseisuks vajalikke elemente, kuid samal ajal ilmnevad selles teos haldusõiguserikkumise tunnused.
KrMK § 5 lg 4 alusel on kriminaalasja menetlejal küll õigus menetluse lõpetamiseks, kuid see ei ole tema kohustus.
|
| 3-1-1-40-02
|
Riigikohus |
10.04.2002 |
|
Kui isikut on halduskorras karistatud ebaseadusliku metsaraide organiseerimise eest, siis sama tegevuse eest hilisem karistamine kui metsavarguse eest on ne bis in idem printsiibi rikkumine.
|
| 3-1-1-63-01
|
Riigikohus |
05.06.2001 |
|
Haldusõiguserikkumise ja kuriteo ideaalkonkurents on põhimõttelist võimalik siis, kui ühe teoga kahjustatakse kahte erinevat õigushüve ja seadusandja on pidanud vajalikuks kaitsta ühte õigushüve HÕS-s ning teist KrK-s sätestatud vahenditega.
HÕS § 6 lg-s 2 sätestatu kohaselt peab riik tagama, et kõigil haldusvastutuse kohaldamise juhtudel oleks eelneva põhjaliku kaalumise järgselt välistatud sama teo eest kriminaalvastutuse võimalikkus, sest PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõte ei kehti mitte üksnes kuritegude vaid ka haldusõiguserikkumiste ja teatud juhtudel ka distsiplinaarüleastumiste menetlemisel.
|
| 3-1-1-19-00
|
Riigikohus |
08.02.2000 |
|
Juhul kui isiku poolt toimepandu on halduskohtuniku jõustunud otsusega tunistatud haldusõigusrikkumiseks ja teda on selle eest karistatud, puudub Põhiseaduse §-st 23 lg 4 lähtudes alus võtta seda isikut sellesama teo eest ka kriminaalvastutusele.
|
| 3-1-1-83-98
|
Riigikohus |
11.08.1998 |
|
Kui isik on kohtu alla antud enne KrK §-s 53 ette nähtud tähtaegade möödumist, ei ole KrMK § 5 lg 1 p 3 ja § 5 lg 2 kohaldatavad.
|
| 3-1-1-128-97
|
Riigikohus |
16.12.1997 |
|
Kohtualuse kaitseõiguse rikkumine võib seisneda selles, et kohtualune ei saa kohtuotsusest teada, millise konkreetse teo toimepanemises ta süüdi tunnistati, millise esitatud süüdistuse osas aga süüdi ei tunnistatud.
Kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega arvestatakse kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani.
|
| 3-1-3-15-97
|
Riigikohus |
29.04.1997 |
|
Kui enne isiku kohtu alla andmist on möödunud KrK §-s 53 tähendatud aegumistähtaeg, tuleb süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel isik karistusest vabastada.
|
| 3-1-1-32-96
|
Riigikohus |
12.03.1996 |
|
Kriminaalvastutusele võtmine saab olla käsitatav ajas kulgeva protsessina, mis algab süüdistatava kohtu alla andmisest. KrK §-s 53 sätestatud tähtaegade otsatave on selles, et kui riigi õiguskaitseasutused ei jõua tähtaegselt selgitada kuriteo asjaolusid sel määral, et kohus saaks hakata lahendama kriminaalvastutuse küsimust, peab riik õigusrahu huvides edasisest kriminaalmenetlusest loobuma.Karistusest vabastamisele peab eelnema karistuse mõistmine.
Vangla sisekorraeeskirjad kehtivad ka vangla eluruumides. Nende eeskirjade küüniline ignoreerimine, millega kaasneb kaaskinnipeetavate eriti jõhker peksmine rusikate ja jalgadega huligaansel ajendil, kujutab endast avaloku korra jämedat rikkumist, millega väljendatakse ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu
Kriminaalvastutusele võtmine on KrK § 53 mõttes ajas kulgev protsess, mis algab süüdistatava kohtu alla andmisest. Kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega arvutatakse kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani.
|
Facebook
X.com