/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 430| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-21-222/20 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.10.2021

Kui menetluse käigust nähtub, et kohtuväline menetleja soovis tunnistajana üle kuulatud isikule ette heita väärteona karistatava teo toimepanemist (nt osutati süüteoteates tunnistajale kui väärteo toimepannud isikule, menetleja kutsus isiku ülekuulamisele menetlusaluse isikuna, tegi talle ülekuulamisel ettepaneku väärteoga tekitatud kahju hüvitamiseks ja sidus selle kohustuse täitmise menetluse võimaliku lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel), tuleb sellist isikut käsitada menetlusaluse isikuna. (p-d 21-22)


Menetleja jaoks peab olema selge, kellena isik toimingule allutatakse, ja sellest peab toimingus osalevat isikut ka teavitama. VTMS § 19 lg 1 p-de 1 ja 5 kaudu tagatakse isikule õigus teada, et teda süüdistatakse karistatava teo toimepanemises, võimaldades tal teha menetluslikke otsustusi. Kui toimingule allutatud isikule antakse vastuolulisi selgitusi, jäetakse ta toimingu eesmärgist ja tegelikust menetlusseisundist teavitamata ega tutvustata talle viisipäraselt menetlusosalise kohta käivaid õigusi ja kohustusi, võib see viia kaitseõiguse ulatusliku rikkumiseni. (p 22)


Menetlusaja mõistlikkust hinnatakse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt asja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Väärteoasjade puhul võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumist pidada pigem erandlikuks nähtuseks, sest enamasti pole kaks aastat ühe väärteoasja menetlemiseks hinnatav ebamõistlikult pika tähtajana. See tähendab, et kaheaastase aegumistähtajaga väärteoasjade puhul ei pruugi mõistlik menetlusaeg enne aegumistähtaega möödudagi. (p 24)


SKHS § 5 lg 2 p 2 järgi saab kahju hüvitamist nõuda isik, kelle suhtes väärteomenetlus lõpetati. Väärteomenetluse lõpetamine on võimalik isiku suhtes, kellele heideti eelnenud menetluse käigus ette väärteo tunnustele vastava teo toimepanemist. Väärteomenetluses saab väärteo toimepanemist ette heita menetlusalusele isikule. (p 19)

SKHS § 11 lg 3 teisest lausest tulenevalt hüvitatakse mittevaraline kahju rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. Sõltuvalt tuvastatud rikkumise iseloomust ja menetluse muudest üksikasjadest võivad rahalise kahjuhüvitise alternatiivina kõne alla tulla esmajoones just muud heastamismoodused: nt karistuse kergendamine, rikkumise tunnistamine või menetluskulude riigi kanda jätmine. (p-d 27 ja 28)

Süüteomenetluse alustamise ja läbiviimisega allutab riik süüteos kahtlustatava isiku teatud piirangutele. Arvestades menetlusosaliste vastanduvaid huvisid ja tõe tuvastamise vajadust, tuleb menetlusele allutatud isikul niisugust olukorda mõistlikes piirides taluda, ilma et tal tekiks õigus nõuda menetluse läbiviimisest tingitud kahju hüvitamist. Niisugusest arusaamast on seadusandja lähtunud ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise eelduste sätestamisel. Riigil tuleb kahju hüvitada esmajoones siis, kui menetluse läbiviimisega põhjustatud isiku õiguste riive on tavapärasest suurem: nt on õigeksmõistetu suhtes kohaldatud tõkendit või mõnda muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit; sellise meetme kohaldamine on olnud tavalisest koormavam; menetleja on rikkunud süüliselt menetlusõigust. Niisiis ei too iga süüteomenetluses aset leidnud rikkumine kaasa riigi kohustust kahju hüvitada, vaid selleks peab kindlaks tegema täiendavad seaduses nimetatud eeldused. Igal üksikjuhul peab vaagima, kui ulatuslikult menetlusaluse isiku õigusi mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega riivati, ning sellest lähtudes otsustama, missugusel viisil on kohane kahju hüvitada. (p 29)

Väärtegude aegumistähtajad on võrdluses kuritegude aegumistähtaegadega lühikesed – vastavalt 2 või 3 aastat (KarS § 81 lg 3). Selle menetlusliigi puhul ei saa kohaldada mitmeid menetlust tagavaid meetmeid, mida saab tarvitusele võtta kriminaalmenetluse raames: nt arestida vara ega kohaldada tõkendit, v.a siis, kui väärteomenetluse seadustik ei sätesta teisiti (VTMS §-d 36 ja 37). Üldjuhul ei ole ka toimepandud väärteo eest ette nähtud karistuse raskus tegur, millega võiks põhjendada isikule ülemääraste kannatuste tekitamist seoses pikka aega kestnud teadmatusega menetluse tulemi suhtes. Põhilised väärteomenetlusega kaasnevad piirangud seisnevad isiku kohustuses menetluses osaleda (nt ilmuda vajadusel menetlustoimingule). (p 30)

Kui ei saa sedastada, et väärteomenetluse alustamine ja läbiviimine põhjustas isikule märkimist väärivaid ebamugavusi või kannatusi, piisab rikkumise heastamiseks selle tunnistamisest, et kohtuvälises menetluses rikuti menetlusaluse isiku õigust asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. (p 32)

4-21-1169/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.10.2021

KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe selle eest ette kolmeaastast aegumistähtaega. LS §-s 223 sätestatud väärteo puhul üldisest kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud ei ole. (p 8)


Väärteomenetluses on aegumine VTMS § 29 lg 3 järgi absoluutne menetlustakistus, mis tingib menetluse lõpetamise (vt nt RKKKo nr 3-1-1-21-17, p 7). (p 9)

4-21-950/20 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.09.2021

Menetlusõiguse rikkumine on seegi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt ka RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12). (p 11)


4-20-2732/34 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.09.2021

KarS § 3981 lg 1 on blanketne väärteokoosseis, mida tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-70-11, p 8.1; RKKKo nr 1-16-9717/24, p 17). Kehtiva VPTS § 1882 järgi tuleb turukuritarvitusi, sh turumanipulatsiooni, sisustada turukuritarvituse määruse artiklite 14 ja 15 abil. (p 8)

Turumanipulatsiooni ja selle katse keeld on sätestatud turukuritarvituse määruse artiklis 15, turuga manipuleerimise mõiste ehk art 15 keelu maht aga sama määruse artiklis 12. Määruse art 12 lg 3 kohaselt tuleb turumanipulatsiooni sisustamisel arvestada määruse I lisas märgitut ning art 12 lg 5 annab Euroopa Komisjonile pädevuse võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles täpsustatakse veelgi I lisas esitatud tunnuseid, et neid selgitada ja võtta arvesse finantsturgude tehnilist arengut. (p 9)

Turukuritarvituse määruse art 12 sätestab näitliku avatud loetelu tegevustest, mida tuleb käsitada turuga manipuleerimisena. Manipuleeriva tegevuse tunnuseid avatakse veelgi määruse I lisas. Oluline on seejuures silmas pidada, et kirjeldatud tunnuste loetelu ei ole ammendav ja neid tunnuseid ei pea ilmtingimata käsitama turuga manipuleerimisena. Täiendavalt kirjeldab turuga manipuleerimise viise Euroopa Komisjoni 17. detsembri 2015. a delegeeritud määruse nr 2016/522 II lisa. Kirjeldatud EL-i õigusaktides sätestatu põhjal moodustuvad KarS § 3981 lg 1 koosseisu piirid. Vältimaks eeskätt turukuritarvituse määruse art-s 12 sätestatud loetelu avatuse tõttu turumanipulatsiooni karistatavuse piiritlematuks muutumist, tuleb KarS § 3981 lg 1 koosseisu tõlgendada kitsendavalt (vrd RKKKo nr 3-1-1-68-10, p-d 11-16 ja RKKKo nr 1-16-6452/340, p 37). (p-d 10-11)

KarS § 3981 lg 1 koosseisu eesmärk on kaitsta finantsturgude käibe usaldusväärsust. Seda, kas finantsturul tegutsev isik võib olla toime pannud turumanipulatsioonina karistatava teo, tuleb selgitada turu toimimise aluspõhimõtete valguses. Turu toimimiseks on eelkõige vajalik sellel osalejate usaldus turu vastu (vt. RKKo nr 3-1-1-36-12, p 10; RKKKo nr 3-1-1-70-11, p 16). Arvestades kaitstavat õigushüve, kirjeldatud valdkonna spetsiifikat ja määratletusnõudest tulenevat vajadust tõlgendada KarS § 3981 lg 1 koosseisu kitsendavalt, tuleb turumanipulatsioonina käsitada ning karistatavaks lugeda üksnes tegusid, mis reaalselt finantsturu käibe usaldusväärsust kahjustavad või on vähemasti kohased sellise mõju esilekutsumiseks. (p 12)

KarS § 3981 lg 1 alusel saab karistada üksnes finantsturgu mõjutava teo, turgu tõenäoliselt mõjutava teo või sellise teo katse eest. Sellele, et igasuguse turumanipulatsiooni tuvastamiseks tuleb ära näidata reaalne või potentsiaalne mõju finantsturule, viitab ka KarS § 3981 lg-s 2 sätestatud turumanipulatsiooni kuriteokoosseis, mille üheks koosseisupäraseks tagajärjeks on olulise kasu või kahju tekkimine. Turumanipulatsiooni väärteokoosseisu puhul pole küll nõutav olulise kahju/kasu või selle tekitamise potentsiaali tuvastamine. See ei muuda aga fakti, et koosseisupäraseks saab lugeda vaid tegu, mille puhul jääb niisugune (potentsiaalne) kasu või kahju olulisuse lävendist (KarS § 121 p 1) allapoole. (p 13)

Tehingud iseendaga ei ole väärtpaberiturul iseenesest keelatud. Turukuritarvituse määruse I lisas on väärtpaberi omaniku mittevahetumist nimetatud küll ühe manipuleeriva tegevuse tunnusena. Sellest ei saa aga järeldada, et pelgalt väärtpaberi ülekandmine enda teisele väärtpaberikontole börsitehinguga tähendabki alati turumanipulatsiooni - ainuüksi mõne turumanipulatsioonile viitava tunnuse esinemisest ei saa teha järeldust turumanipulatsiooni koosseisu täidetuse kohta (vt ka RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 17). Tehing peab mingil viisil turgu ka reaalselt mõjutama või minimaalselt olema kohane selliseks mõjutuseks. (p 20)


Finantsturu käibe usaldusväärsuse kahjustamine või tõenäoline kahjustamine kui faktiküsimus tuleb turumanipulatsiooni jaatamiseks iga kord eraldi tuvastada (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-12, p 11.1). Seesuguse mõju hindamisel on lähtepunktiks turukuritarvituse määruse I lisas kirjeldatud manipuleeriva tegevuse tunnused, mis võimaldavad tuvastada, kas ja millist mõju konkreetne tegevus turule avaldas või võis tõenäoliselt avaldada. Kuna nimetatud manipuleeriva tegevuse tunnuste loetelu ei ole ammendav, on võimalik, et arvesse tuleb võtta muidki kriteeriume, mis konkreetsel juhul oluliseks võivad osutuda. Küll aga ei ole turumanipulatsiooni tuvastamine lubatav, ilma et enne analüüsitaks turukuritarvituse määruse I lisas toodud tunnuseid tervikuna. Võimalikule manipuleerivale tegevusele turukuritarvituse seisukohalt hinnangu andmiseks tuleb juba väärteoprotokollis kajastada need faktilised asjaolud, mille alusel saab menetleja anda hinnangu turumanipulatsiooni tunnuste olemasolu ja ulatuse kohta kogumis. Väärteoprotokollis nende asjaolude kajastamata jätmisel on rikutud väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (RKKKo nr 3-1-1-5-15, p 6). VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo nr 4-17-4621/22, p 16) (p 14)


Kuigi KarS § 3981 lg 1 puhul on tegemist väärteoga, eeldab turumanipulatsiooni toimepanemine subjektiivsest küljest üldjuhul tahtlust. Eriosa norm võib konkreetse väärteokoosseisu puhul nõutavaid subjektiivseid tunnuseid täpsustada ning sugugi mitte kõigi väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate käitumisaktide puhul ei pruugi olla põhjendatud nende karistatavus nii tahtluse kui ka ettevaatamatuse vormis (nt RKKKo nr 3-1-1-48-05, p 6 ja RKKKo nr 3-1-1-87-06, p 8). Erisubjektsuse ja tagajärjeks oleva kahju/kasu olulisuse kui kuriteokoosseisu iseloomustavate tunnuste kõrvalejätmisel on turumanipulatsiooni väärteo- ja kuriteokoosseis identsed ning subjektiivset külge iseloomustavad tunnused peaksid sarnastel koosseisudel üldjuhul kattuma (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 10). (p 15)


Turukuritarvituse määruse art-s 15 sätestatud turumanipulatsiooni keeldu ei kohaldata määruse art 12 lg 1 p-s a kirjeldatud tegevuste osas, kui menetlusalune isik tõendab, et tema tegevusel olid õiguspärased põhjendused ja need olid kooskõlas turu tunnustatud tavaga, mis on kehtestatud turukuritarvituse määruse art 13 kohaselt (turukuritarvituse määruse art 13 lg 1). Süstemaatilises mõttes on nimetatud õigustatud põhjenduse puhul tegu turumanipulatsiooni koosseisule vastava käitumise õigusvastasust välistava asjaoluga (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-12, p 12). (p 16)

1-16-6179/111 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2021

Nii ESS § 1111 kui ka KrMS § 901 kuuluvad EL-i õiguse kohaldamisalasse, mis tähendab, et nende õiguspärasust ja kohaldatavust tuleb hinnata mh EL-i õiguse alusel. Sideandmete säilitamine ja nendele andmetele juurdepääs kujutavad endast hartaga kaitstavate õiguste eraldiseisvaid riiveid ning lubatav ei ole sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine ka tingimusel, et õigusnormidega on kehtestatud andmetele juurdepääsuks ranged materiaal- ja menetlusõiguslikud nõuded. Proportsionaalne peab olema nii sideandmete säilitamine kui ka juurdepääs nendele andmetele. Riigi pandud kohustusena õigustab sideandmete säilitamist üldjuhul vaid raskete kuritegude menetlemisvajadus ja avalikku julgeolekut ähvardav suur oht. (p 43)

ESS § 1111 äärmiselt avara sõnastuse tõttu tuleb selle sättega sideettevõtjale mh süüteomenetluse eesmärkidel pandud kohustusi käsitada liiklus- ja asukohaandmete üldise ning vahet tegemata säilitamisena. Seega on ESS § 1111 lg 2 vastuolus EL-i õigusega. Vastuolu ei puuduta andmete säilitamist KrMS § 901 lg-s 1 sätestatud nn kasutaja identiteedi päringu tarbeks. (p 45)

Kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL-i õigusega ja et seda vastuolu ei ole kooskõlalise tõlgendamise teel võimalik kõrvaldada, peab kohus jätma arutatavas kohtuasjas selle sätte kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata, kohaldades võimaluse korral vahetu õigusmõjuga EL-i õigust. (p 47)

Direktiivi 2002/58/EÜ tingimusi pole ESS § 1111 lg 2 asemel võimalik vahetult kohaldada. Tegemist on puudulikult üle võetud EL-i õiguse sätetega, millele riik suhtes üksikisikuga toetuda ei või. Direktiivi puudulikust ülevõtmisest tingitud põhiõiguste riivet pole võimalik õigustada EL-i või riigisisese õiguse normide tõlgendamisega. PS §-de 3 ja 11 kohaselt tohib riigivõimu teostada ja õigusi ning vabadusi piirata põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Samasugustel tingimustel, s.t ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, on lubatav sekkuda isiku era- ja perekonnaelu puutumatusesse (PS § 26). Järelikult tuleb direktiivi ülevõtmisega kaasnevad põhiõiguste piiramise alused ette näha seadusega, nagu see on nõutav põhiseaduse eelviidatud sätete ja EK praktika kohaselt. (p 48)

EK pole piiranud sideandmete säilitamist käsitlenud direktiivi 2006/24/EÜ kehtetuks tunnistamise ega direktiivi 2002/58/EÜ tõlgenduste ajalist mõju. Seega tuleb ESS § 1111 lg-s 2 sisalduv säilitamiskohustus piltlikult öeldes lugeda Eesti õiguskorrast väljaarvatuks alates selle sätte vastuvõtmisest. Samadest põhimõtetest peab juhinduma KrMS § 901 lg 2 puhul. Niisiis tähendab ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL i õigusega, et ESS § 1111 lg-s 2 kirjeldatud sideandmeid ei või süüteomenetluse eesmärkidel säilitada ning prokuratuur ei tohi kõnesoleva teabe nõudmiseks luba anda. (p 49)

Küll võib otse EL-i õigusele tugineda süüdistatav. Seisukoht, mille kohaselt on ESS § 1111 lg-ga 2 sätestatud sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine välistatud, kujutab endast isiku vaatepunktist piisavalt selget, täpset ja tingimusteta tõlgendust, et sellel oleks vahetu mõju tema õigustele. Öeldu kehtib ka KrMS § 901 lg 2 puhul, sest sisuliselt kujutab osutatud normis sätestatu endast menetlustoimingut, milleks puudub pädeva isiku luba. (p 50)

Üldjuhul võib üksnes riigisiseses õiguses kindlaks määrata reeglid, mis puudutavad kriminaalmenetluses teabe ja tõendite lubatavust ning hindamist. Seda sõltumata asjaolust, et need andmed on saadud EL-i õigusega vastuolus olevate säilitamis- ja juurdepääsureeglite alusel. Liikmesriikide kõnesolevat õigust piiravad EK praktikast tulenevad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted. Sarnaselt ei sea ka konventsioon üldjuhul nõudeid tõendite lubatavusele konkreetses kriminaalasjas. Seetõttu ei too ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega veel iseenesest kaasa sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendina lubamatuks tunnistamist ning tõendikogumist väljajätmist. Nende tõendite lubatavuse hindamisel tuleb lähtuda Eesti õigusest, sh tõendi lubatavust käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast. (p-d 52 ja 53)

Rikkumise tahtlikkust hinnates tuleb silmas pidada õiguslikku olustikku ajal, mil anti load sideandmete päringuteks, tehti lubade alusel päringud ja vormistati saadud andmete põhjal tõendina kasutatavad sideandmete protokollid. Sarnaselt kohtuga peavad EL-i õigusega – praegusel juhul direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 koostoimes hartaga – vastuolus oleva sätte jätma kohaldamata ka ametiasutused. Säilitamist reguleerivad normid kehtestati direktiivi 2006/24 ülevõtmiseks. Kui EK direktiivi 8. aprillil 2014 kehtetuks tunnistas (Digital Rights´i otsus), näis valitsevat seisukoht, et direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud Eesti õiguse sätted lakkasid olemast EL-i õigusega seotud. Ka ei nähtud nende sätete vastuolu põhiseadusega (vt RKKKo nr 3-1-1-51-14 ja õiguskantsleri 20. juuli 2015. a seisukoht nr 6-1/140621/1503191). Kuigi EK 21. detsembri 2016. a Tele2 otsusega saabus selgus selles, et vaidlusalused sätted on EL-i õiguse kohaldamisalas, valitses kuni 6. oktoobrini 2020 (s.t La Quadrature du Net´i otsuseni) jätkuvalt märkimisväärne teadmatus sideandmete lubatud säilitamis- ja kasutamisviiside küsimuses. Ühest veendumust, et kriminaalmenetluse seadustikuga prokuratuurile antud õigus lubada sideandmete kasutamist on vastuolus EL-i õigusega, ei saanud prokuratuuril aga olla enne 2. märtsi 2021, mil EK tegi teatavaks otsuse käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimuste kohta. (p 62)


KrMS § 901 lg 2 on EL-i õigusega vastuolus osas, milles see säte näeb ette sideandmete kohta päringu tegemise prokuratuuri loal. Riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele peab olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse tehtavale eelkontrollile. Sõltumatuse nõue direktiivi 2002/58/EÜ mõttes ei ole täidetud, kui prokuratuur juhib kohtueelset menetlust ja esindab vajaduse korral riiklikku süüdistust. (p 46)


Tõendi lubatavust hindav kohus peab veenduma, et tõendi kogumisel järgiti kehtivat õigust. Sõltuvalt asjaoludest võib tõendi kogumine olla õigusvastane ka väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumise tõttu. (p 54)

Olukorras, kus ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 tuleb jätta kohaldamata, ei saa tõendite kogumise õiguspärasuse üle otsustades tugineda sellele, et formaalselt koguti tõendeid nendes normides sätestatu järgi. Öeldu tähendab, et PS §-ga 26 kaitstava eraelu puutumatuse riiveks, mis kaasnes sideandmete säilitamisega ja loa andmisega nende andmete kasutamiseks, ei olnud õiguslikku alust. (p 55)

Erinevalt jälitustoimingutest (KrMS § 1261 lg 4) pole seadusandja muude tõendite kogumise reeglite rikkumist sidunud sõnaselgelt tõendi kasutamise absoluutse keeluga. Seetõttu ei saa pidada õigeks kohaldada analoogia korras sideandmete nõudmisele jälitustoimingute kohta käivat. Sideandmete päringuga tõendite kogumisel toimunud rikkumised ei välista seega nende tõendite kasutamist kriminaalmenetluses. (p 57)

Tõendi saab lugeda üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. Menetlusõiguse tahtlik rikkumine tõendi kogumisel on üldjuhul käsitatav olulise rikkumisena, mis peaks tooma kaasa tõendi kasutamiskeelu. Kokkuvõtlikult peab tõendi lubatavuse üle otsustamisel igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab see tõendusteave kriminaalasja lahendit. (p 58)

Prokuratuuri loal sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega toimunud rikkumise olulisuse hindamisel tuleb võtta arvesse, mis laadi norme rikuti, kui ulatuslikult neid rikuti, kas rikkumine oli tahtlik, millise kuriteo uurimisel rikkumine aset leidis, millise kaaluga on avalik või kannatanute huvi kuriteo uurimise vastu, kas tõendi oleks saanud ka muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud, ja missugune on tõendusteabe tähtsus lahendatavas asjas. Kui neid kaalutlusi arvestades tuvastatakse oluline rikkumine, siis tuleb vastavad tõendid lubamatuks tunnistada ja tõendikogumist välja jätta. Lõpuks tuleb hinnata sedagi, kuidas on tõendi kasutamisel arvestatud kohtumenetluse võistlevuse ja süüdistatava kaitseõigusega. (p 59)

Ühes kriminaalasjas saadud tõendi kasutamine teises kriminaalasjas on enamasti lubatav, kui tõendi saamisel on järgitud menetlusõiguse nõudeid. See tähendab, et tõend peab olema esialgu saadud õiguspäraselt ja selle kasutamine uues kriminaalasjas peab samuti olema kooskõlas konkreetse tõendi kohta käivate normidega Kui ühe loa alusel saadud sideandmeid kasutatakse teises kriminaalasjas, võib nende andmete (rist)kasutamist pidada lubatavaks siis, kui seejuures on järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid, sh KrMS § 901 lg-s 3 sätestatut. (p 73)


EK praktika mõttes saab säilitatud sideandmetele (v.a kasutaja identiteedi päring) juurdepääsu andmist põhjendada ainult võitlusega raske kuritegevuse (või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu) vastu. Tegemist on küsimusega, mis tuleb üksikasjades otsustada seadusandjal. (p 63)

Kuigi Eesti õiguskorras võib rasketeks kuritegudeks pidada eelkõige esimese astme kuritegusid (KarS § 4 lg 2), ei võimalda selline lähenemine piisavalt arvesse võtta üksikjuhtumi asjaolusid ega legaliteedipõhimõttest lähtuvat riigi kohustust kuritegusid uurida (KrMS § 6). Sõltuvalt tehioludest võib raskena käsitada ka niisugust teise astme kuritegu, mida iseloomustab nt korduvus või süstemaatilisus, toimepanijate paljusus, kahjustatud õigushüve olulisus, kuriteoga tekitatud kahju ulatuslikkus, kannatanute suur hulk, toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus vmt. Seetõttu saab kuni seadusandja poolt langetatava valikuni raske kuriteona käsitada ka teise astme kuritegusid, mille sanktsioon näeb ette kuni 5-aastase vangistuse või mis on toime pandud sidevahendi kaudu. Kuriteo käsitamist raskena tuleb igal üksikjuhul eraldi põhjendada, nimetades need tegu või toimepanijat iseloomustavad tunnused, mis kaaluvad selles asjas üles sideandmete õigusvastasest säilitamisest ja nendele andmetele juurdepääsust tingitud eraelu puutumatuse rikkumise. (p 64)

Kuigi ESS § 1111 kohaselt toimuva sideandmete õigusliku aluseta säilitamise ja pädeva isiku loata kasutamisega rikutakse süüdistatava õigust eraelu puutumatusele ning EK hinnangul on niisugune rikkumine igal juhul raske, lasub riigil vastukaaluks kohustus kuritegusid avastada ja uurida, kaitstes nii kannatanute õigusi kui ka laiemalt avalikke huve. Niisiis peab üksikjuhul selgitama ning põhjendama, miks kaalub kannatanute huvide kaitse või avalikkuse huvi üles süüdistatava õiguste rikkumise. Otsustavaks võib saada kannatanute paljusus, tekitatud kahju ulatus, kannatanu eriline haavatavus vmt asjaolud, aga ka avalikkuse suurem huvi menetluse (nt korruptsioonikuriteod) tulemuse vastu. (p 65)

Isiku õiguste rikkumise võib üles kaaluda ka tõdemus, et sama sisuga tõendi võinuks menetleja saada muu menetlustoiminguga. Mõnel juhul saab kannatanu esitada enda sideandmete väljavõtte, mis kajastab suhtlust süüdistatavaga, kahtlustatava asukoha saab tuvastada ka tunnistajate ütluste, turvakaamera salvestuse vmt tõendite alusel. Niisamuti võib rikkumise kaalukust vähendada tõdemus, et kuriteo tehiolusid silmas pidades on muud tõendikogumise viisid tõsikindlalt välistatud. Selline tõendamissituatsioon võib tekkida eeskätt sidevahendi kaudu toimepandud kuritegude puhul. (p 66)

Vähetähtis pole seegi, kuidas haakub sideandmeid käsitlev tõendusteave teiste tõenditega ning missugune on selle teabe tähtsus menetletavas asjas. Mõistagi on võimalik, et süüdistatav tõendab veenvalt, et vaatamata telefoniabonendi asukohaandmetes kajastatule ei viibinud ta kõnesoleval ajal sidevahendiga samas piirkonnas, vaid tema telefoni kasutas muu isik. Hinnata tuleb aga sedagi, missugune kaal on sideandmetel tõendikogumis üldiselt. Mida enam on teisi kuriteo toimepanemist kinnitavaid usaldusväärseid tõendeid ning mida otsesemalt need süüdistatavat kuriteos süüstavad, seda väiksem on sideandmete olulisus. (p 67)


Õigusnormi rikkumine võib väljenduda menetlusseaduse nõuete eiramises (nt menetlustoimingu tegemist reguleeriva sätte vastu eksimises), sh kriminaalmenetluse aluspõhimõtete eiramises (nt tõendi saamises piinamise või ähvardamise teel), või ka mõne väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumises, millega riivatakse põhiõigusi. Rikkumise olulisuse hindamisel tuleb silmas pidada, mis on rikutud õigusnormi kaitse-eesmärk. Sideandmete tõendina kasutamise hindamisel tuleb arvestada mh KrMS § 901 lg-ga 3, mille kohaselt võib kriminaalmenetluses teha sideandmete päringu üksnes siis, kui see on kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Nn viimase abinõu põhimõte (ultima ratio) eeldab analoogilise tingimuse täitmist käsitleva kohtupraktika järgi päringu tegemiseks antavas loas selgete ja arusaadavate põhjenduste äranäitamist selle kohta, miks ei saa tõendeid koguda teisiti. Vastava sisuga põhjendustes peab kriminaalmenetluse senise käigu põhjal faktiliste asjaolude ja tõenditega seostatult näitama miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Piirduda ei tohi umbmääraste ja deklaratiivsete argumentidega menetluse esemeks oleva kuriteo liigi kohta või õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamisega. Seisukoht, et tõendit ei looda sideandmete nõudmise, vaid nende andmete kohta protokolli koostamisega, viitab ekslikule arusaamale, nagu kehtiksid KrMS § 901 lg 3 nõuded ainult protokolli koostamise, kuid mitte sideandmete kogumise suhtes. Sama moodi kui KrMS § 1261 lg-s 2, nähakse ka KrMS § 901 lg-s 3 just andmete kogumise (päringu tegemise) eeltingimusena ette vältimatu vajadus. Seda tingimust eirav praktika ei muuda menetlusõiguse rikkumist olematuks. (p 60)

Sideandmete kasutamisega kaasneva perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumise ulatust on võimalik hinnata selle kaudu, missuguse sisu ja mahuga sideandmeid päringuga saadi. Mida täpsemaid järeldusi isiku eraelu kohta nendest andmetest teha saab, seda ulatuslikumaks ja raskemaks tuleb sekkumist pidada. KrMS § 901 alusel tehtava menetlustoimingu vältimatu vajalikkus hõlmab kitsamas mõttes ka nõuet küsida vaid selliseid sideandmeid, mis on asja lahendamiseks möödapääsmatult vajalikud. Proportsionaalne ei ole sideandmete nõudmine suuremas mahus või pikema ajavahemiku kohta, kui see on põhjendatav menetlemisvajadusega loa taotlemise ja päringu tegemise hetkel. Kuivõrd sideandmeid säilitatakse Eesti õiguse kohaselt üldiselt ja vahet tegemata, on KrMS § 901 lg-s 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse täitmisel suur kaal. Loa andmine juurdepääsuks sideandmetele süvendab eraelu puutumatuse rikkumise ulatust ja sel viisil saadud tõendeid tohib kasutada vaid erandjuhul. (p 61)


Kui sideandmete päringute lubades on sisuliselt kirjutatud ümber vaid seaduse sõnastus sideandmete nõudmise vältimatu vajalikkuse kohta, jättes viimati öeldu kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude faktiliste asjaolude ja tõenditega seostamata ning põhjendamata, miks on teabe kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud, ja esialgsete lubade alusel saadud ning teiste kuritegude uurimiseks kasutatud andmete hulk ja liik hälbib algsete lubade eesmärgist, on niisugusel moel sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega realiseerunud oht, mille sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamise keeld peab välistama. Ülemääraselt on sekkutud süüdistatava eraellu ning jäetud sekkumise vältimatu vajalikkus nõutaval moel põhjendamata. (p 74)


Eraldi on vajalik hinnata rikkumise mõju kohtumenetluse võistlevusele ja süüdistatava kaitseõigusele. Menetlusõiguse rikkumisega saadud tõenditele toetumine ei muuda alati kriminaalmenetlust ebaõiglaseks. Jättes kõrvale võimalikud tehnilised tõrked andmete salvestamisel ja säilitamisel sideettevõtja juures, ei teki aga üldjuhul kahtlust sideandmete usaldusväärsuses. Kaitsepoolel on võimalik seada sideandmete tähtsus tõendina kahtluse alla mh põhjusel, et sidevahendit kasutas keegi teine või viibis süüdistatav mujal. (p 68)


KrMS § 63 lg 2 kohaselt piirab kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamist tõendi saamine kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel. Vaatamata KrMS § 63 lg 2 sõnastusele pole seadusandja tahe lõpuni selge, tegemaks järeldust, et seda enam peaks põhiõiguse rikkumine välistama sel viisil saadu kasutamise tõendamiseseme asjaolude puhul, s.o süüküsimuses, kuivõrd tõendite kogumise üldtingimused, sh keeld koguda tõendeid vägivalda kasutades või inimväärikust alandavalt, sisalduvad KrMS § 64 lg-s 1. Seetõttu on põhjendatud jääda praktika juurde, mille kohaselt lähtutakse rikkumise olulisusest. (p 69)


ESS § 102 lg 2 reguleerib sideandmete avaldamise eeldusi ammendavalt, piirates andmete väljastamise vaid samas normis toodud tingimuste täitmise ja õiguslike aluste olemasoluga. Olukorras, kus ESS § 1111 lg-t 2 kohaldada ei saa ning täidetud pole ka mõni muu ESS § 102 lg-s 2 nimetatud eeldus, ei ole sideettevõtjal selget õiguslikku alust neid andmeid menetleja päringust lähtudes avaldada. (p 75)


Mõne tõendi väljajätmine tõendikogumist ei too vältimatult kaasa kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 78)


Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu, mille kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (p 87)


Olukorras, kus eraelu puutumatusesse õigusvastaselt sekkudes saadud sideandmed tunnistatakse tõendina lubatavaks, võib tekkida vajadus EL õigusega vastuolus olevate normide kohaldamisest tingitud rikkumise heastamiseks muul viisil, eelkõige kahju hüvitamise kaudu. Välistatud pole rikkumise heastamise alternatiivina ka nt rikkumise tunnistamine, menetluskulude riigi kanda jätmine või karistuse kergendamine. Isegi kui kriminaalasjas ei saa sideettevõtjalt saadud andmeid kasutada, kuid tuvastatakse, et nendele andmetele kriminaalmenetluse vajadusest lähtunud, kuid ülemäärase juurdepääsu ja sellele järgnenud jätkuva säilitamisega kaasnes õigusvastane sekkumine süüdistatava eraelu puutumatusesse, mida ei saa pidada väheoluliseks, on põhjendatud osa menetluskulude riigi kanda jätmine. Niisuguse otsustuse saab Riigikohus teha KrMS § 2 p 4 alusel. (p-d 89 ja 90)


Riigi õigusabi tasu maksmist ette nägeva korra sätted ei võimalda maksta § 6 lg-s 4 ette nähtud maksimaalset tasu mitu korda. Korra § 2 lg 1 kohaselt tasu suurendamisel maksimaalmääras on lihtmenetluses ühes kohtuastmes makstav tasu 648 eurot. (p 96)

Korras ette nähtud riigi õigusabi tasu piirmäärad teenivad eeskätt riigi raha säästliku kasutamise eesmärki. Sel põhjusel ei saa riigi õigusabi tasu piirmäära kehtestamist pidada põhiseadusvastaseks pelgalt seetõttu, et mõnel juhul ei pruugi kaitsjale makstav tasu vastata tema tegelike töötundide arvule. Riigi õigusabi tasu hüvitamist reguleerivad sätted on üldjuhul piisavalt paindlikud, saavutamaks õiglane ja põhiseaduspärane tulemus ka juhtudel, mil kriminaalasi osutub keskmisest keerukamaks ja eeldab tavapärasest suuremas mahus õigusabi osutamist. (p 97)

Kriminaalmenetluse seadustikus pole reguleeritud seda, kuidas peab toimima eelotsusetaotluse lahendamisega seotud menetluskulude hüvitamisel. Niisuguse menetluse puhul on tegemist ühe osaga põhikohtuasjast, milles osalemiseks on süüdistataval õigus kasutada kaitsja abi. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse lahendamisega seotud kulu hüvitamine otsustada põhikohtuasjas tehtava lahendiga. (p 99)

Kuigi eelotsusetaotluse lahendamine EK-s on osa põhikohtuasjast, pole põhjendatud käsitada sellega seotud riigi õigusabi osutamist toimingutena, mida tuleb tasustada korra § 6 lg 4 alusel. Tegemist on põhikohtuasjast võrsunud eraldi õigusküsimusega, mis väljub riigisisese õiguse n-ö tavapärastest raamidest ning millega seotud riigi õigusabi hüvitamist kord otsesõnu ei sätesta. Pidades silmas, et nimetatud küsimuse lahendamises osalemine eeldab kaitsjalt vältimatult lisatoimingute tegemist, poleks vastupidine tõlgendus õiglane ega põhjendatud. Eelotsusetaotluse lahendamises osalemisega seotud riigi õigusabi toimingute eest tuleb tasu maksmisel juhinduda korra §-st 15. Seda tasu saab põhjendatud juhul omakorda suurendada korra § 2 lg 1 alusel. (p 100)


Arvestades ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega, on kehtiva seaduse kohaselt välistatud kriminaalmenetluse eesmärkidel sideandmete säilitamine ja kasutamine kuni ajani, mil eelkõige direktiivi 2002/58/EÜ artikkel 15 lg 1 viisipäraselt, sh EK tõlgenduspraktikat arvestavalt, Eesti õigusesse üle võetakse. Lubatavaks ei saa pidada õigusliku aluseta säilitatud andmete teadvat kasutamist kriminaalmenetluse eesmärkidel. Eeltoodud põhjustel ei või ESS § 1111 lg 2 alusel säilitatud andmeid ühtlasi kasutada ka väärteomenetluses (vt VTMS § 312 lg 2). (p 105)

Õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamiseks lubade andmine ja andmete kasutamine on välistatud pärast La Quadrature du Net´i otsust. Selle otsusega kinnitati, et liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata ennetav säilitamine on vaatamata mitmete liikmesriikide, sh Eesti argumentidele, vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 ning seda sõltumata juurdepääsule seatud tingimustest. Ühtlasi järeldus kõnesolevast otsusest üheselt, et ESS §-s 1111 lg-s 2 ette nähtud säilitamiskorraldus on direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 vastuolus. Niisuguse vastuoluga kaasneb avaliku võimu organite, sh prokuratuuri ja kohtute kohustus jätta see säte kohaldamata. Alates 7. oktoobrist 2020 tuleb õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamisega toimunud eraelu puutumatuse rikkumist käsitada tahtliku ja olulisena, olenemata sellest, kas loa andmete saamiseks annab (andis) prokuratuur või kohus. Mõlemal juhul kaasneb kirjeldatud rikkumisega keeld kasutada saadud andmeid kriminaalmenetluses tõendina. Päringute tegemise keeld ei hõlma KrMS § 901 lg-s 1 nimetatud teavet (kasutaja identiteedi päringud) ega ka juhtumeid, mil sideettevõtjal tuleb võimaldada sidevõrgule juurdepääs ESS § 113 tingimuste kohaselt või väljastada andmeid muude ESS § 102 lg-s 2 nimetatud tingimuste olemasolul. (p 106)

Kriminaalasjades, mille puhul on prokuratuur KrMS § 901 lg 2 alusel loa andmise otsustanud enne EK otsust asjas La Quadrature du Net, pole mh prokuratuuri pädevuse puudumisest tingitud menetlusviga käsitatav sellise olulise menetlusõiguse rikkumisena, mis tooks igal juhul kaasa sideandmete tõendina kasutamise lubamatuse. Selliste lubade alusel saadud tõendite puhul tuleb kontrollida tõendite kogumisega kaasnenud õigusnormide rikkumise laadi ja ulatust, võttes arvesse ka kuriteo raskust, kannatanute või avalikkuse huvi ning seda, kas sama sisuga tõendi võinuks koguda muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud. Arvestama peab ka tõendusteabe tähtsust arutatavas asjas. Vajadusel tuleb hinnata, kas tõendi saamiseks antud loas on nõuetele vastavalt põhistatud sideandmete päringuga eraellu sekkumise vältimatut vajalikkust ja mil määral riivaks tõendi kasutamine kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ning süüdistatava kaitseõigust. Ühtlasi tuleb analüüsida, kas õigusvastase eraellu sekkumisega tekitatud kahju peab mingil viisil heastama. (p 107)


Abstraktsel kujul ei vasta ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL i õigusega ühelegi KrMS §-s 366 ette nähtud teistmise alusele. Kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu KrMS § 366 p 5 tähenduses saab olla üksnes faktiline asjaolu, mitte aga nt teist kohtuasja arutava kohtu õiguslik hinnang või seaduses või kohtupraktikas tehtud muudatus. Tegemist pole ka KrMS § 366 p-s 6 märgitud teistmise alusega, kuivõrd vastuolu korral EL-i õigusega jäetakse asjasse puutuv norm kohaldamata, seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Samuti ei ole võimalik kohaldada analoogia korras KrMS § 366 p 7 ja § 367 lg-t 2 (teistmine pärast EIK lahendit, millega on tuvastatud EIÕK või selle protokolli rikkumine). (p 108)

4-20-4837/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.06.2021

Kohtu mõttekäik peab olema otsuse lugejale jälgitav ja järeldused peavad olema seostatud tuvastatud asjaoludega. Nende nõuete järgimata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kui kohtu järeldused on meelevaldsed ja loogikareegleid eiravad, siis need minetused kujutavad endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis tingib otsuse tühistamise. (p-d 6 ja 7)

4-20-1553/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.03.2021

Kolleegium leiab, et KrtS § 34 lg 3 ei vabasta isikut pärast kinnistu korteriomanditeks jagamist ja korteriühistu loomist kohustusest tagada kortermaja ja abihoone nõuetele vastavus. EhS § 134 lg 1 kohustatud subjekt on muu hulgas ka korteriomanik ning korteriomandi- ja korteriühistuseadus ei välista tema karistamist EhS § 134 lg 1 järgi. (p-d 8-9)


Kolleegium leiab, et KrtS § 34 lg 3 ei vabasta isikut pärast kinnistu korteriomanditeks jagamist ja korteriühistu loomist kohustusest tagada kortermaja ja abihoone nõuetele vastavus. EhS § 134 lg 1 kohustatud subjekt on muu hulgas ka korteriomanik ning korteriomandi- ja korteriühistuseadus ei välista tema karistamist EhS § 134 lg 1 järgi. (p-d 8-9)

EhS § 134 lg 1 objektiivse koosseisu täidetuse jaatamiseks tuleb muu hulgas tuvastada, et ehitisele esitatavate nõuete rikkumine on toonud kaasa ehitisest lähtuva ohu varale või keskkonnale. (p 10)

Riigikohus on seoses liiklussüütegudega selgitanud, et enda vara kahjustamine ei ole karistatav, mistõttu tuleb isiku karistamiseks liiklusnõuete rikkumisega varalise kahju tekitamise eest tõendada, et toimepanija polnud vara omanik ja varalist kahju sai teine isik (RKKKo asjas nr 3-1-1-3-06, p 7 ja RKKKo asjas nr 3-1-1-6-04, p 6). Kolleegium leiab, et ehitusseadustikus sätestatud väärteokoosseisude puhul tuleb lähtuda samast põhimõttest. Seega jaatamaks ehitisest lähtuvat ohtu varale EhS § 134 lg 1 tähenduses, tuleb tuvastada, et ehitis on ohtlik kellegi teise, mitte ehitisealuse kinnistu omaniku varale. (p 10.1)

Kuigi mõistetavalt võivad ehitusmaterjalid reostada ümbrust ja saastada keskkonda, ei saa kolleegiumi hinnangul pelgalt selle seiga paljasõnalise nentimisega jaatada ehitisest lähtuvat ohtu keskkonnale EhS § 134 lg 1 tähenduses. Maakohus ei põhjendanud, miks kujutasid ehitiselt kukkunud või kukkuvad ehitusmaterjalid praegusel juhul keskkonnale ohtu ja milles konkreetselt selline oht seisnes. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb kohtul kõnealune viga parandada, esitades tõenditele tuginevad põhjendid selle kohta, kas ja kui, siis milles väljenduva keskkonnaohu väärteoprotokollis nimetatud ehitusmaterjalid käsitletava juhtumi asjaoludel tekitasid. (p 10.2)


VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Väärteoasja arutamine täies ulatuses tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega sõltumata kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse piiridest, ei saa kohtuvälise menetleja otsus jääda kaebemenetluse tulemusena jõusse, ilma et kohus oleks enne kontrollinud väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seotud asjaolusid (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-30-17, p 7). (p 6)

4-20-2803/37 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.03.2021

Jahipidamisena JahiS § 57 tähenduses käsitatav nii uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine (JahiS § 23 lg 1) kui ka jahisaaduse, jahitulirelva, jahikoera, koos lõikurotsikuga nooltega jahivibu või püünisega looduses viibimine (JahiS § 23 lg 2), tingimusel, et selline tegevus ei vasta samas mõnele JahiS § 23 lg s 3 loetletud erandile. (p 14)

Jahti peetakse JahiS § 57 mõttes keelatud kohas ja/või keelatud ajal muu hulgas siis, kui eiratakse JahiS § 25 lg-t 2. (p 15)


JahiS § 25 lg 2 kohaselt on lepinguta jahipidamine keelatud järgmisel neljal juhul, kui sellist keeldu ei välista ega piira mõni JahiS § 25 lg s 3 loetletud erand: 1) jahti peetakse kinnisasjal, mille omanik on keelanud sellel maatükil jahti pidada (selliseks keeluks piisab ka kohapeal teatavaks tehtud suulisest tahteavaldusest); 2) jahti peetakse kinnisasjal, mis on piiratud või tähistatud; 3) jahti peetakse vähem kui 200 meetri kaugusel mõnest kinnisasjal asuvast hoonest või 4) jahti peetakse ajavahemikus päikeseloojangust päikesetõusuni. Osutatud neli keeldu on alternatiivsed. (p-d 15–16)

JahiS § 25 lg 2 eesmärk on lisaks inimese ohtu asetamise vältimisele maatüki omaniku huvide arvestamine, eelkõige tema omandi kahjustamise ja kodurahu häirimise vältimine. (p 17)

Uluki tulistamisel jahitulirelvast (lasu tegemisel) tuleb jahipidamise kohana JahiS § 25 lg 2 mõttes käsitada lisaks 1) kinnisasjale, kust kütitavat looma tulistatakse, ja 2) kinnisasjale, millel paikneb lasu sihtmärk või kuhu lask reaalselt jõuab, ka 3) kinnisasja, mida tulistatud laskemoona trajektoor liikumisel relvast kuni jahiulukini või viimase arvatava asukohani ületab.

JahiS § 25 lg 3 p 2 järgi ei või maaomanik küll keelata jahipidamise käigus haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamist ja surmamist, kuid samas ei anna osutatud säte jahipidajale õigust minna maaomanikku teavitamata tema hoonele lähemale kui 200 meetrit. (p 22)


Avaldades kohtuistungil tõendina ka osa kohtus üle kuulatud tunnistajate kohtuvälises menetluses antud ütlused ja tuginedes nendele kohtuotsuses, rikub kohus VTMS § 99 lg 8 nõudeid. (p 28)


Väärteoasjas tehtud kohtuotsust kuulutamata jättes ja piirdudes vaid selle kättesaadavaks tegemisega kohtu kantseleis ning e-toimikus ja saatmisega kohtumenetluse pooltele e-kirja teel, rikub kohus VTMS § 130 lg 3 ja § 135 lg 1 nõudeid. (p 29)

4-20-1588/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.02.2021

Riikliku järelevalve menetluses kogutud tõendi lubatavuse hindamisel väärteomenetluses tuleb arvestada, et põhiõigustesse sekkuva järelevalvemenetluse toimingu tegemiseks peab täidesaatva võimu esindajal olema seaduslik alus, samuti peab toiming olema seadusega kooskõlas. (p 19)


ÜTS § 81 lg 1 ei hõlma iseseisvat õiguslikku alust isiku õigusi piirava toimingu tegemiseks, vaid reguleerib toimingute tegemise korda. (p 30)

Korrakaitseorgan ei saa põhiõigusi piirava menetlustoimingu alusena tugineda üksikisiku põhiseadusest või seadusest tulenevatele õigustele. Ametnikud, kelle kaudu haldusorgan menetlust toimetab, ei saa kasutada neile kui eraisikutele seadusega antud õigusi selleks, et avardada oma ametialaste volituste raame. (p 34)

Taksoveo teenuse osutamise üle järelevalve tegemiseks ei saa kontrolltehingut kasutada ja sellega, samuti vahetult kontrolltehingu tulemusena kogutud tõendid on väärteomenetluses lubamatud. (p-d 14, 16 ja 35)

Korrakaitseorgani tegevus infoühiskonna teenuse abil taksoveoteenuse tellimisel, kogumaks teavet selle kohta, kas taksoveoteenust osutades järgitakse seaduse nõudeid, vastab olemuslikult kontrolltehingu tunnustele. (p 22)

Kontrolltehingu puhul näeb seadus ette spetsiaalse aluse kalduda kõrvale HMS § 7 lg-s 1 ja KorS § 11 lg-s 1 sätestatud menetluse avalikkuse põhimõttest. (p 25)

Kontrolltehingu tohib teha üksnes seaduses sätestatud alustel ja korras (p-d 25–28)

4-20-1755/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.02.2021
4-20-1259/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.09.2020

ERJK otsustus jätta järelevalvemenetlus erakonna suhtes alustamata on toiming KVS § 2 lg 2 p 2 mõttes. (p 22)

EKS § 1210 lg-tes 2-4 ette nähtud ERJK moodustamise kord välistab erinormina võimaluse käsitada ERJK liikmega KVS § 7 ja § 11 lg 1 mõttes seotud isikuna erakonda, kes on selle liikme EKS § 1210 lg 2 p 4 alusel ERJK-sse nimetanud. Erakonna nimetatud liige tohib osaleda ERJK otsuse või toimingu tegemises ka juhul, kui otsuse või toimingu adressaadiks on erakond, mille juhtimis- või kontrollorganisse ERJK liige ise kuulub (KVS § 7 lg 1 p 3) või millel on ERJK liikmele KVS § 7 lg 1 p-s 4 kirjeldatud mõju. Erakonna nimetatud ERJK liige ei tohi aga osaleda otsuse või toimingu tegemises iseenda või mõne temaga seotud isiku (nt KVS § 7 lg 1 p-s 1 loetletud lähedase või KVS § 7 lg 1 p 2 tunnustele vastava äriühingu) suhtes. (p-d 23, 28 ja 31)

Seadus ei eelda erakondade nimetatud ERJK liikmete puhul seda, et igaüks neist eraldivõetuna oleks erapooletu ja teda ametisse nimetanud erakonnast sõltumatu (p 26).


ERJK otsustus jätta järelevalvemenetlus erakonna suhtes alustamata on toiming KVS § 2 lg 2 p 2 mõttes. (p 22)


Õiguslik alus jätta väärteomenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades valitud kaitsjale makstud tasu menetlusaluse isiku kanda tuleneb VTMS §-st 23, mitte VTMS § 38 lg-st 1 koostoimes KrMS § 180 lg-ga 1. (p 36)

4-19-4092/26 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.05.2020

Väärteomenetluse lõpetamisel ei reguleeri menetlusaluse isiku makstud kaitsjatasu hüvitamist KrMS § 183, vaid VTMS § 23. (p 9)

VTMS §-st 23 järeldub, et kui väärteoasjas on kohtuväline menetleja VTMS § 9 p 2 kohaselt valla- või linnavalitsus, tuleb väärteomenetluse lõpetamisel menetlusaluse isiku kaitsjakulu hüvitada kohtuvälist menetlust toimetanud kohaliku omavalitsuse üksusel, mitte riigil (vt nt RKKKo 3-1-1-84-16, p 45). (p 9)


KrMS § 191 lg 3 on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses (RKKKo 3-1-1-99-11, p 13). (p 8)

Väärteomenetluse lõpetamisel ei reguleeri menetlusaluse isiku makstud kaitsjatasu hüvitamist KrMS § 183, vaid VTMS § 23. (p 9)

VTMS §-st 23 järeldub, et kui väärteoasjas on kohtuväline menetleja VTMS § 9 p 2 kohaselt valla- või linnavalitsus, tuleb väärteomenetluse lõpetamisel menetlusaluse isiku kaitsjakulu hüvitada kohtuvälist menetlust toimetanud kohaliku omavalitsuse üksusel, mitte riigil (vt nt RKKKo 3-1-1-84-16, p 45). (p 9)

Kassatsioonimenetluse kulu hüvitamist väärteomenetluses reguleerib erinormina VTMS § 38 lg 1 koostoimes KrMS §-ga 186. See tähendab muu hulgas seda, et kasseeritud maakohtu või ringkonnakohtu otsuse osalise või täieliku tühistamise korral peab kassatsioonimenetluse kulu kandma riik ka siis, kui väärteoasjas on kohtuväline menetleja kohaliku omavalitsuse üksus. (p 13)


KrMS § 191 lg 3 on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses (RKKKo 3-1-1-99-11, p 13). (p 8)

4-19-1809/48 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 25.05.2020

Kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse selliselt, et menetlusosalisel ei olnud enne seda mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. See, kui menetlusosaline ei teadnud ega pidanudki teadma kriminaalmenetluse lõpetamise ja seega ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse esitamise ajast, on üldjuhul käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. Tavaliselt tähendab see seda, et menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega tuleb menetlejale esitada 14 päeva jooksul päevast, mil menetlusosaline sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. (p 32)


KrMS § 183 lg 2 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude suurus kindlaks määrata kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses otsustatakse üksnes nende kulude kandja. (p 17)

KrMS § 183 lg 2 eesmärk on, et kriminaalasja materjalide väärteomenetlusse saatmisel ei jääks automaatselt riigi kanda menetluskulu, mis tekkinuks ka juhul, kui sama tegu oleks algusest peale uuritud väärteomenetluses. KrMS § 183 lg 2 annab võimaluse määrata sellise menetluskulu kandmiseks kohustatud isik kindlaks väärteomenetluse tulemuse põhjal väärteomenetluses ette nähtud korras. Väärteomenetluses saab otsustada üksnes selle üle, kes on kohustatud varem lõpetatud kriminaalmenetluse kulu kandma (või hüvitama), mitte aga selle kulu olemasolu ja suuruse üle. Seega peab kriminaalasja menetleja menetlust lõpetades ja kriminaalasja materjale väärteomenetluse alustamise otsustamiseks saates tuvastama kriminaalmenetluse kulu olemasolu ja suuruse ning andma hinnangu, kas see kulu oleks tervikuna või mingis osas eelduslikult tekkinud ka väärteomenetluses. Jaatava vastuse korral on kriminaalasja menetleja pädev jätma selle kulu hüvitamise KrMS § 183 lg 2 esimese lause alusel väärteoasja menetleja otsustada. Samas kogu see kulu, mida kriminaalasja menetleja hinnangul sama teo kohta toimetatavas väärteomenetluses eelduslikult tekkinud ei oleks ega tekiks ka edaspidi, tuleb juba kriminaalmenetlust lõpetades jätta KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda, kui just mõnest erinormist ei järeldu teisiti. (p-d 20-22)

Kriminaalasja menetleja hinnang, et lõpetatava kriminaalmenetluse kulu tekkinuks ka väärteomenetluses, pole siiski väärteoasja menetlejale täiel määral siduv. Nii võib ka alles väärteomenetluses selguda, et mingi kriminaalmenetluses tekkinud kulu (nt riigi ekspertiisikulu või kahtlustatava valitud kaitsjale makstud tasu), mille kandmiseks kohustatud isik jäeti kriminaalmenetluse lõpetamisel otsustada väärteomenetluse lahendis, ei oleks väärteomenetluses siiski tekkinud. Sellisel juhul on väärteoasja menetleja õigustatud ja kohustatud jätma kõneks oleva kulu riigi kanda, isegi juhul, kui menetlusalune isik jääb väärteos süüdi. (p 23)

Kohtueelses menetluses teeb kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse uurimisasutus või prokuratuur (KrMS § 189 lg 1), kelle otsustus on vaidlustatav KrMS §-s 228 jj ette nähtud korras (KrMS § 191 lg 1). (p 28)

Menetlusosalisel kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine on võimalik üksnes sellekohase taotluse alusel. Kohtumenetluses tuleb selline taotlus esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt nt RKKKo 3-1-1-4-16, p 49.) Nimetatud põhimõtted kehtivad ka kohtueelses menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine hiljemalt koos menetluse lõpetamisega. Seega tuleb menetlusosalistel esitada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus uurimisasutusele või prokuratuurile enne kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemist. Hilinenult esitatud taotlus jääb läbi vaatamata. (p-d 29-30)

Menetlusosalisel peab olema võimalus esitada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus ja seda kinnitavad tõendid (kuludokumendid) õigeks ajaks. Juhul, kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse menetlusosalise enda taotlusel, on menetluse lõpetamine menetlusosalisele enamasti – ehkki mitte tingimata alati – mõistlikult ettenähtav ja ta saab koos kriminaalmenetluse lõpetamisega taotleda ka menetluskulu hüvitamist. Peaks aga uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetama omal algatusel või mingitel muudel asjaoludel nii, et see osutub mõne menetlusosalise jaoks ootamatuks, on kohtueelse menetleja ülesanne tagada, et menetlusosalistel oleks reaalne võimalus taotleda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist. Üldjuhul piisab sellest, kui uurimisasutus või prokuratuur annab enne kriminaalmenetluse lõpetamist menetlusosalistele mõistliku tähtaja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse ja seda kinnitavate tõendite esitamiseks. (p 31)

Kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse selliselt, et menetlusosalisel ei olnud enne seda mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. See, kui menetlusosaline ei teadnud ega pidanudki teadma kriminaalmenetluse lõpetamise ja seega ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse esitamise ajast, on üldjuhul käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. Tavaliselt tähendab see seda, et menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega tuleb menetlejale esitada 14 päeva jooksul päevast, mil menetlusosaline sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. (p 32)

4-19-447/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.04.2020

Ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 151 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka RKKKo 3-1-1-67-15, p 19). (p 15)


NB! Seisukoha muutus!

Ehkki üldjuhul ei saa isiku süüditunnistamine rajaneda vaid ühel kaudsel tõendil, on sellest reeglist võimalikud erandid. Kui isiku kehavedelikus tuvastatakse ettenähtud menetluskorda järgides narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused (faktiline asjaolu) ja puuduvad muud tõendid (nt narkootilise aine tarvitamist kinnitavad tunnistaja ütlused või isiku valdusest keelatud aine leidmine), ei ole siiski välistatud tõsikindla ning veenva järelduseni jõudmine narkootilise aine eelneva tarvitamise kohta, arvestades seejuures konkreetsele süüteoliigile iseloomulikku kriminoloogilist eripära (vt nt RKKKo 3-1-1-16-04, p 10). Põhimõtteliselt on küll võimalik, et narkojoove või narkootilise aine jäljed inimese organismis on tingitud millestki muust kui narkootilise aine tarvitamisest (manustamisest) isiku enda poolt. Seetõttu osutavad narkojoovet või narkootilise aine jälgede olemasolu kinnitavad tõendid narkootilise aine tarvitamisele kui NPALS § 151 lg 1 koosseisuteole tõesti vaid kaudselt. Samas on tõenäosus, et narkootikumid satuvad inimese organismi muul viisil kui nende tarvitamise tulemusel, üldjuhul äärmiselt väikene. Seega saab olukorras, kus väärteo asjaolusid tervikpildis vaadates puuduvad mis tahes usutavad viited võimalusele, et narkootiline aine võis sattuda inimese organismi muul viisil kui isiku eelneva teadliku tarvitamise tulemusel, vähemalt NPALS § 151 kohaldamise kontekstis tõsikindlalt järeldada, et inimene on narkootilist ainet tarvitanud. (p 13)

Arvestades kanepi tarvitamise viise (eeskätt suitsetamine), on äärmiselt vähetõenäoline ning pigem vaid teoreetilist laadi võimalus, et kanepis sisalduv toimeaine THC satub isiku organismi ilma tema enda teota. Samuti ei ole senises kohtupraktikas kerkinud esile olukordi, kus oleks tõsiselt võetavalt tõstatatud kahtlus kanepi tahtevastase või teadmatu manustamise kohta. Erinevalt näiteks GHB-st ehk nn korgijoogist puudub kanepil ka selline kõrvalmõju, mis tahtevastast manustamist põhjendaks (nt uimastamise ja seksuaalse ärakasutamise eesmärk). (p 14)

Mõistagi ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 151 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka RKKKo 3-1-1-67-15, p 19). (p 15)

4-19-2526/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.03.2020

VMS § 106 lg 11 kohaselt võib välismaalase lühiajalise töötamise registreerida, kui välismaalasel on töökoha täitmiseks nõutav kvalifikatsioon, haridus, terviseseisund ja töökogemus ning vajalikud erialaoskused ja teadmised ning tööandja on Eestis registreeritud. Need nõuded peavad olema välismaalase Eestis töötamise jooksul jätkuvalt täidetud (VMS § 106 lg 12). Välismaalane võib Eestis tööle asuda alates sellest kalendripäevast, kui Politsei- ja Piirivalveamet on teinud otsuse registreerida välismaalase lühiajaline töötamine (VMS § 1071 lg 2). Siseministri 4. detsembri 2015. a määruse nr 67 „Välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise kord“ (edaspidi määrus) § 1 lg 1 kohaselt esitab lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse Politsei- ja Piirivalveametile tööandja. Taotluses tuleb esitada erinevaid andmeid tööandja, töötaja, töökoha, töötasu jm kohta (määruse § 8). Taotluse esitamisega kinnitab tööandja, et ta on veendunud välismaalase vastavuses töökoha nõuetele (välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 252 SE seletuskiri, lk 15). VMS § 280 lg 1 p 5 kohustab välismaalast mh teavitama Politsei- ja Piirivalveametit töötamistingimuste muutumisest, lepingu lõpetamisest ja töösuhte lõppemisest. Sarnane kohustus on ka tööandjal (VMS § 285 lg 1). Otsus välismaalase lühiajalise Eestis töötamise kohta tehakse tööandja esitatud andmete alusel (mh töökoha, töötasu jmt andmed), mis võivad tööandja vahetumisel muutuda. Uue registreerimistaotluse esitamisel saab Politsei- ja Piirivalveamet kontrollida välismaalase lühiajalise töötamise lubatavust uue tööandja juures. Seega on välismaalase lühiajalise töötamise Eestis registreerimine tööandjapõhine ja eeldab enne uuele töökohale asumist Politsei- ja Piirivalveametis registreerimist. (p-d 7-8)


Juriidiline isik kui abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. Karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-s 1 sätestatud juriidilise isiku derivatiivse vastutuse põhimõtte kohaselt saab juriidiline isik vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises on kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et juriidilise isiku väärteoasjades peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma mainitud füüsilise isiku tegu, mis koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. (RKKKo 4-18-6507/42, p-d 26-28.) (p 10)

Kui väärteoasjas ei ole väärteoprotokollis märgitud KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastavat füüsilist isikut, kes ja millise süüteo juriidilise isiku huvides toime pani, ei sisalda väärteoprotokoll andmeid, millele tuginedes saaks tuvastada juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldusi. Kuna VTMS § 7 järgi on kohus seotud väärteoprotokolli piiridega, ei saa seda viga enam kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb lõpetada. (p 11)


Kui väärteoasjas ei ole väärteoprotokollis märgitud KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastavat füüsilist isikut, kes ja millise süüteo juriidilise isiku huvides toime pani, ei sisalda väärteoprotokoll andmeid, millele tuginedes saaks tuvastada juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldusi. Kuna VTMS § 7 järgi on kohus seotud väärteoprotokolli piiridega, ei saa seda viga enam kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb lõpetada. (p 11)


KrMS § 10 lg 1 järgi on kriminaalmenetluse keel eesti keel. Menetlus võib toimuda ka muus keeles, kui kõik seda valdavad. KrMS § 10 lg 3 kohaselt peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- või kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde (vt nt RKKKm 3-1-1-62-15, p 9). VTMS § 2 alusel laienevad osundatud sätted ka väärteomenetlusele. Kui tõendid ei ole eestikeelsed või eesti keelde tõlgitud, puudub kohtul alus nende toimikusse lisamiseks ja neile otsuse tegemisel tuginemiseks. (RKKKo 3-1-1-22-14, p 10.1.) (p 12)

4-18-4523/37 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.03.2020

Olukorraks, kus väärteomenetluse lõpetab kohtuväline menetleja, aga VTMS § 23 alusel esitatud valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlust lahendab maakohus, ei ole seadusandja taotluse esitamise tähtaega ette näinud. Seda tähtaega ei saa tuletada ka kriminaalmenetluse sätteid kohaldades ja seda pole lahendatud ka kohtupraktikaga. Seetõttu tuleb ka kolm ja pool kuud pärast menetluse lõpetamise määruse tegemist VTMS § 23 alusel esitatud taotlus lugeda tähtaegseks ning kohus ei või seda jätta läbi vaatamata. (p 14)

Jättes menetluskulude hüvitamise taotluse põhjendamatult läbi vaatamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 16)


VTMS § 23 alusel taotletava menetluskulu hüvitamise nõude esitamise tähtaja puudumine rikub õigusselguse, nagu ka õigusrahu põhimõtet, mistõttu on tähtaja kehtestamine seadusandja poolt vajalik. Sealjuures tuleks tähtaja kehtestamisel võtta arvesse, et selle algust tuleks arvestada väärteomenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. (p 15)


Olukorraks, kus väärteomenetluse lõpetab kohtuväline menetleja, aga VTMS § 23 alusel esitatud valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlust lahendab maakohus, ei ole seadusandja taotluse esitamise tähtaega ette näinud. Seda tähtaega ei saa tuletada ka kriminaalmenetluse sätteid kohaldades ja seda pole lahendatud ka kohtupraktikaga. Seetõttu tuleb ka kolm ja pool kuud pärast menetluse lõpetamise määruse tegemist VTMS § 23 alusel esitatud taotlus lugeda tähtaegseks ning kohus ei või seda jätta läbi vaatamata. (p 14)

VTMS § 23 alusel taotletava menetluskulu hüvitamise nõude esitamise tähtaja puudumine rikub õigusselguse, nagu ka õigusrahu põhimõtet, mistõttu on tähtaja kehtestamine seadusandja poolt vajalik. Sealjuures tuleks tähtaja kehtestamisel võtta arvesse, et selle algust tuleks arvestada väärteomenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. (p 15)

Jättes menetluskulude hüvitamise taotluse põhjendamatult läbi vaatamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 16)

4-19-4337/24 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.03.2020

Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et karistuspoliitiliselt on põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid samaliigilisi jõustunud karistusotsuseta süütegusid (s.t tegu on faktilise retsidiiviga) samas menetluses. Olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletavas kuriteokoosseisus ning nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos. (Vt RKKKo 3-1-1-82-15, p 13.) Eeltoodust tulenevalt tuleb seega olukorras, kus isik juhtis ilma vastavat juhtimisõigust omamata kolmel korral mootorsõidukit, millest esimese osas toimub väärteomenetlus, kahe hilisema osas aga kriminaalmenetlus KarS § 4231 järgi, ning mitte ühegi osateo suhtes ei ole veel jõustunud karistusotsust, väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel (teos kuriteotunnuste ilmnemise tõttu) lõpetada ning menetleda kõiki osategusid ühiselt kriminaalmenetluses. Sellises olukorras väärteomenetluse lõpetamata jätmine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 1 mõttes. (p-d 9 ja 10)

4-19-3994/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.02.2020

Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui toimikumaterjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused. Kui kohtul tekivad kahtlused väärteo tõendatuses või ilmneb vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine ei võimalda kõrvaldada tõenditevahelisi vastuolusid ega lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-37-08, p-d 8.1 ja 8.2). (p 6)


VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab kohus uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuses, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo nr 3-1-1-125-12, p 6; nr 3-1-1-83-15, p 12 ja nr 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluste kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 8)


VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab kohus uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuses, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo nr 3-1-1-125-12, p 6; nr 3-1-1-83-15, p 12 ja nr 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluste kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 8)

VTMS § 315 sätestab, et kui väärteo toimepanemine on tõendatud riikliku registri andmetega, millel on õiguslik tähendus, ning registrisse tehtud päring on korratav, tehakse andmekogust päringu tegemise kohta märge väärteoprotokolli või kiirmenetluse otsusele. Märkest peab nähtuma päringu tegemise aeg ja päringu tulemus. (p 10)

2-17-16390/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Üks menetlusdokumendi esindajale kättetoimetamise eesmärke ja ühtlasi tagajärg on see, et menetlusdokumendi kättetoimetamisest esindajale hakkab kulgema menetlustähtaeg, sh nt kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg (vt ka Riigikohtu 30. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-09, p 11). Sellisel juhul ei alga kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg mitte hetkest, mil menetlusosaline avab otsuse e-toimikus, vaid otsuse tema esindajale kättetoimetamisest alates. (p 10)


Advokaaditasu ei ole kuluks, mille hüvitamist saaks ÄS § 170 lg 4 teise lause alusel nõuda koosoleku kokkukutsumist taotlenud või kokku kutsunud osanikult. (p 11)

4-19-2447/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.12.2019

Kohtuvälises menetluses menetlusalusel isikul kaitsja puudumise võib tunnistada menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 alusel, kui see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu lahendi (vt RKKKo 3-1-1-105-04, p 8). Kohtuvälise menetleja poolt väärteoprotokolli (lisalehe) kätteandmisel isikule, kelle puhul hiljem kohtumenetluses tuvastatakse, et ta vastas väärteoprotokolli kätteandmisel kaitsjale esitatavatele nõuetele (VTMS § 20 lg 1), ei rikuta menetlusaluse isiku õigusi. (p 12)

Väärteomenetluse seadustik ei kohusta kohtuvälist menetlejat lisama väärteotoimikusse kaitsja haridust tõendava dokumendi koopiat ega reguleeri seda, millises vormis võib kohtuväline menetleja anda loa kaitsjal menetluses osaleda (vt Riigikohtu RKKKm 3-1-1-37-06, p 7.1). (p 13)

Väärteomenetlust ei ole alust lõpetada etteheite osas, mille puhul pole tuvastatud väärteomenetlusõiguse rikkumist. (p 14)

Väärteomenetlusõiguse alusetu lõpetamine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 15)

VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteoasja täies ulatuses arutamise (ab ovo) põhimõtte mittejärgimine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Kohus rikub väärteoasja täies ulatuses arutamise põhimõtet, kui jätab kogumata asjakohased tõendid või tugineb tõenditele, mida kohtulikul arutamisel ei avaldatud ega uuritud vahetult. (p 16)

Kokku: 430| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json