4-18-749/9
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2018 |
|
Olukorras, kus väärteoasja materjalides on kaebuse esitanud kaitsjale väljastatud volikiri, millest nähtub volituse tähtaja möödumine, tuleb kohtul järgida VTMS § 118 lg 1 ja § 115 lg 4 ls 2 nõudeid. See tähendab seda, et kohus peab jätma (väidetava) kaitsja kaebuse käiguta ja määrama talle tähtaja volituse kehtivust tõendava volikirja esitamiseks. Alles kohtu sellise nõude täitamata jätmise korral tuleb kaebus jätta läbi vaatamata (VTMS § 118 lg 2 p 3). Osutatud nõuded kehtivad analoogia korras ka VTMS §-s 78 nimetatud kaebuse eelmenetluses.
|
|
3-1-1-18-16
|
Riigikohus |
17.02.2016 |
|
Kui kohtumenetluse pooled pole teada andnud soovist kohtuistungist osavõtust loobuda, tuleb poolte tahe kohtuistungil osalemise osas välja selgitada, jättes kaebuse VTMS § 117 lg 1 p 1 ja § 115 lg 3 p 1 alusel käiguta ja andes tähtaja puuduste kõrvaldamiseks või vaadata kaebus läbi suulisel kohtuistungil poolte osavõtul. Kui aga maakohus lahendab kaebuse kirjalikus menetluses ilma poolte nõusolekuta, on tegemist väärteomenetluse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 7)
|
|
3-1-1-92-15
|
Riigikohus |
21.10.2015 |
|
Kui kohtumenetluse pool leiab, et tal ei ole võimalik kirjalikus menetluses oma seisukohti piisavalt kaitsta, on tal õigus kirjaliku menetlusega mitte nõustuda. Seeläbi saab ta muu hulgas kasutada VTMS § 19 lg 1 p-des 3 ja 4 ette nähtud õigusi olla kohtus oma väärteoasja arutamise juures ning anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi. Menetlusaluse isiku taotlus arutada väärteoasja kohtuistungil on maakohtule VTMS § 120 lg 1 kohaselt siduv. Kui väärteoasi on siiski lahendatud kirjalikus menetluses, on menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-dega 3 ning 4 tagatud õigusi rikutud. (p 8)
VTMS § 120 lg-s 3 nähakse ette, et kui kohtumenetluse pool on koos kaebusega maakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu võtab, võib asja lahendada kirjalikus menetluses vaid siis, kui kohtumenetluse pooled ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Kaitseõiguse tagamiseks tuleb VTMS § 120 lg-s 3 märgitut kohaldada ka juhul, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud või kohtu enda kogutud uute tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.3). (p 9)
VTMS § 120 lg-te 1 ja 3 nõuete eiramine on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja saatmise uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. (p 10)
VTMS § 150 lg 1 p-s 3 kirjeldatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena saab käsitada neid juhtumeid, mil kohus on eiranud kohtumenetluse poole kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-8-08, p-d 9–10). Selles sättes kirjeldatud rikkumisega ei ole aga tegemist juhul, kui maakohus arutas VTMS § 120 lg-s 1 märgitut eirates väärteoasja kirjalikus menetluses. (p 10)
Kui kohtumenetluse pool leiab, et tal ei ole võimalik kirjalikus menetluses oma seisukohti piisavalt kaitsta, on tal õigus kirjaliku menetlusega mitte nõustuda. Seeläbi saab ta muu hulgas kasutada VTMS § 19 lg 1 p-des 3 ja 4 ette nähtud õigusi olla kohtus oma väärteoasja arutamise juures ning anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi. Menetlusaluse isiku taotlus arutada väärteoasja kohtuistungil on maakohtule VTMS § 120 lg 1 kohaselt siduv. Kui väärteoasi on siiski lahendatud kirjalikus menetluses, on menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-dega 3 ning 4 tagatud õigusi rikutud. (p 8)
VTMS § 120 lg-te 1 ja 3 nõuete eiramine on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja saatmise uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. (p 10)
VTMS § 150 lg 1 p-s 3 kirjeldatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena saab käsitada neid juhtumeid, mil kohus on eiranud kohtumenetluse poole kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-8-08, p-d 9–10). Selles sättes kirjeldatud rikkumisega ei ole aga tegemist juhul, kui maakohus arutas VTMS § 120 lg-s 1 märgitut eirates väärteoasja kirjalikus menetluses. (p 10)
Põhistatud kohtuotsus peab kandma otsuse lõpposa kuulutamise kuupäeva (vt RKKKo 3-1-1-13-05, p 10). (p 11)
|
|
3-1-1-81-13
|
Riigikohus |
15.11.2013 |
|
VTMS 10. peatüki 3. jao 6. jaotises sätestatud kaebemenetlus on käsitatav nn uurimiskaebemenetluse (KrMS 8. peatüki 5. jagu) analoogina. Seadusandja on väärteomenetluslikku uurimiskaebemenetlusse lülitanud ka kriminaalmenetlusele omase nn süüdistuskohustusmenetluse (KrMS §-d 207-208) elemente. VTMS §-s 76 sätestatud menetlusvälise isiku õigust vaidlustada väärteomenetluse alustamata jätmist või selle lõpetamist tuleb mõista selliselt, et kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamine on võimalik vaid tingimusel, et seejuures viidatakse ka enda konkreetse õiguse või vabaduse rikkumisele. Vaid selliselt on võimalik vältida väärteomenetlusliku uurimiskaebemenetluse muutumist populaarkaebemenetluseks.
Väärteoasja kohtulikule arutamisele määramine kaebemenetluses maakohtus on VTMS § 117 lg 2 kohaselt võimalik üksnes väärteoasja sisulisel arutamisel väärteoprotokolli pinnalt ja konkreetse isiku, mitte aga kaebuse, taotluse või avalduse suhtes.
Menetluse kulgemise vaidlustamatuse põhimõte kehtib VTMS § 2 kohaselt ka väärteomenetluses (vt ka RKKKo nr 3 1-1-41-08, p 9).
VTMS § 191 p 12 kohaselt puudub mistahes isikul õigus edasikaebe korras vaidlustada maakohtu määrust, millega maakohus lahendas kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Ainsa erandina on edasikaebeõigus tagatud konfiskeerimise küsimust lahendava maakohtu määruse peale. Käesoleva kohtuasja puhul ei ole tegemist sellise erandiga. Tulenevalt VTMS §-s 155 sätestatust saab Riigikohtule kassatsiooni esitada vaid kohtumenetluse pool. Menetlusväline isik ja tema esindaja ei ole kohtumenetluse pool VTMS § 17 mõttes. (Vt ka RKKKm 3-1-1-41-08, p 14).
|
|
3-1-1-53-11
|
Riigikohus |
08.06.2011 |
|
Kui VTMS §-s 198 ette nähtud edasikaebepiirang osutuks asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks, saaks Riigikohus vaadata sisuliselt läbi maakohtu poolt VTMS § 198 alusel tehtud määrust (vt ka RKPSJVKm nr 3-1-1-22-09, p 10 ja RKÜKo 3-1-1-88-07, p 46).
|
|
3-1-1-55-10
|
Riigikohus |
06.08.2010 |
|
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).
Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.
Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 65 ei ole väärteomenetluses kohaldatav. Juhul kui kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatakse maakohtu asemel ekslikult halduskohtule, ei saa kaebuse esitamise ajaks lugeda selle halduskohtule esitamise aega.
Kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Seega saab kohus hinnata kohtus üle kuulamata tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste usaldusväärsust ja piisavust üksnes juhul, kui see tunnistaja on jäänud mõjuval põhjusel kohtusse ilmumata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-28-10, p 9).
Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.
Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.
Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-5-07, p 6 ja nr 3-1-1-152-05, p 6.)
Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).
|
|
3-1-1-16-06
|
Riigikohus |
02.05.2006 |
|
Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses (VTMS § 120), kus tõendite vahetut ja suulist uurimist ei toimu, võib kohus tugineda uuele tõendile üksnes juhul kui kohtumenetluse pooli on sellest tõendist teavitatud ning kumbki pool ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist.
Maakohtu õigust võtta vastu ja ise koguda kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse lahendamisel uusi tõendeid ei välista seegi, et sellises menetluses tehtud maakohtu otsus on vaidlustatav üksnes kassatsiooni korras.
Asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend Lion oli jäetud politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkirja nr 254 ja 13. veebruari 2004. a käskkirja nr 56 nõudeid eirates tähtaegselt kalibreerimata, ei muuda selle vahendiga kogutud teavet tõendina lubamatuks. Politseipeadirektori käskkirjade näol on tegemist internsete aktidega, mille adressaatideks on üksnes politseiametnikud, kes tegelevad joobeseisundi tuvastamisega. Seega võib joobeseisundi tuvastamisel kõnealustes käskkirjades sätestatud nõuete järgimata jätmine tuua kaasa näiteks joobeseisundit tuvastanud politseiametniku distsiplinaarvastutuse, ent ei saa muuta joobeseisundi tuvastamise tulemust ebaseaduslikuks.
Asjaolu, et seadusandja pole kehtestanud nõuet, mille kohaselt peaks joobeseisundi tuvastamisel kasutatav indikaatorvahend olema taadeldud (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05) või kalibreeritud, on põhjendatav sellega, et indikaatorvahendi näit pole joobeseisundi tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Isikule, kes indikaatorvahendi näiduga ei nõustu, jääb alati võimalus nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, sh oma veres alkoholisisalduse määramist (LS § 20 lg 4 ls 2). Indikaatorvahendi näit omandab tõendusliku tähenduse üksnes olukorras, kus isik on loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04).
VTMS § 125 lg 1 ls 2 kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05). Samuti näeb VTMS § 28 lg 2 p 2 otsesõnu ette, et kohtuvälisel menetlejal on kohtumenetluses õigus tõendeid esitada.
Maakohtu tuginemine menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis on kohtuvälise menetleja otsuses nimetamata, ei tähenda iseenesest veel kaitseõiguse rikkumist. Tõendite vahetu ja suuline uurimine tagab menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale võimaluse esitada vastuväiteid ka nendele menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis kogutakse alles kohtumenetluse käigus. Kui kohtuistungil esitatakse mõni uus tõend, mille ümberlükkamiseks soovib menetlusalune isik või tema kaitsja koguda lisatõendeid, saavad nad taotleda asja arutamise edasilükkamist VTMS § 125 lg 1 ls 2 alusel.
KrMS § 341 lg-s 4 sätestatu tugineb reformatio in peius keelu põhimõttele, mille kohaselt ei tohi esimese astme kohtu otsuse tühistamine üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel kaasa tuua süüdistatavale apelleeritud otsusega mõistetud karistuse raskendamist. Tulenevalt VTMS §-st 2 kehtib sama reegel ka väärteomenetluses maakohtu otsuse tühistamisel menetlusaluse isiku või tema kaitsja apellatsiooni alusel.
Kohtumenetluses, mis toimub pärast väärteoasja teistmist üksnes menetlusaluse isiku kaitsja avalduse alusel, ei tohi menetlusaluse isiku karistust võrreldes teistitud kohtulahendis ettenähtuga raskendada. Selle nõude eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
|
3-1-1-19-04
|
Riigikohus |
06.04.2004 |
|
Kaebusele esitatavate nõuete eesmärk on kohtumenetluse sujuva ja kiire läbiviimise võimaldamine. Seetõttu tuleb VTMS §-de 117 ja 118 kohaselt kõrvaldada kaebuse puudused kohtuliku eelmenetluse käigus. Puuduste kõrvaldamata jätmine võib küll komplitseerida väärteoasja menetlemist ja seda ka pikendada, kuid ei too iseenesest kaasa ebaseadusliku ega põhjendamatu kohtuotsuse tegemist. Juhul kui kaebus on määratud kohtulikule arutamisele, lasub kohtul VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt kohustus arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest ja kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olevaid nii faktilisi kui õiguslikke asjaolusid. Ja seda sõltumata kaebuses kõrvaldamata jäänud puudustest.
Menetlusaluse isiku nõustumine väärteoasja kiirmenetlusega ei tähenda rikkumise omaksvõttu. Väärteomenetluses on üheks tõendiks menetlusaluse isiku ütlused, mitte aga tema nõustumine või mittenõustumine menetluse mõne liigiga. Vastupidine seisukoht võiks viia järelduseni, et kiirmenetluse otsus ei peaks üldse olema vaidlustatav.
VTMS § 123 lg 2 ja § 133 rikkumine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes, kui see toob kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.
|
Facebook
Twitter