/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 34| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-18-51/15 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.10.2018
Kombineeritud liiklusjärelevalve protokoll on väärteomenetluses lubatav tõend. VTMS § 64 ja § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse seadustikus sätestatud erisusi. (p 6) Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et üldjuhul ei ole keelatud kasutada kriminaalmenetluses tõendina selliseid tõendeid, mis on kogutud mingis muus menetluses. Erandina võib menetleja kriminaalmenetlusvälise toiminguga kogutud tõendi kasutamine olla lubamatu siis, kui selle saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi või teatud kriminaalmenetluslikke garantiisid, näiteks põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust mitte olla sunnitud aitama kaasa enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Lisaks peab ka väljaspool kriminaalmenetlust kogutav tõend olemuslikult paigutuma mõne KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi vormi alla (vt nt RKKKo nr 3-1-1-116-10, p 8). (p 6) Seega on riikliku järelevalvemenetluse käigus koostatud dokumente (sh järelevalvemenetluses tehtud toimingute protokolle) võimalik süüteomenetluses tõendina kasutada. (p 7)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena (vt nt RKKKo nr 3-1-1-5-15, p 8). Seega võivad väärteomenetluse lõpetamise kohtumenetluses tingida üksnes need kohtuvälises menetluses aset leidnud menetlusõiguse olulised rikkumised, mis ei ole kohtumenetluses kõrvaldatavad (vt nt RKKKo nr 3-1-1-2-16, p 11). (p 9) Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kiirmenetluse otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel maakohtu pädevuse osas erisusi. (p 10) Jättes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 11)
4-18-10/15 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 29.03.2018
VTMS § 2 koostoimes KrMS § 161 lg-ga 1 võimaldavad kaasata tõlgi ka teabevahetuseks kaitsja kui menetlusosalisega.
Maakohus saab jätta kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse VTMS § 126 lg 2 alusel läbi vaatamata üksnes juhul, kui ta näitab veenvalt ära, miks ei ole kaebust võimalik läbi vaadata menetlusaluse isiku osavõtuta.
Eesti keele mittevaldamine on asjaolu, mis võib anda kohtule piisava aluse jätta isikule, kes ei kuulu advokatuuri, kuid soovib esineda kaitsjana, VTMS § 20 lg-s 1 nimetatud luba andmata ehk teda kaitsjana menetlusse mitte lubada.
Ehkki kohus võib VTMS § 20 lg-s 1 nimetatud loa ka tagasi võtta, ei tohi ta teha seda viisil, mis kahjustab ebamõistlikult menetlusaluse isiku kaitseõigust. Olukorras, kus kohus eemaldab kohtuistungil menetlusest kaitsja, kes on varem VTMS § 20 lg 1 kohaselt menetlusse lubatud, tuleb menetlusalusele isikule anda mõistlik tähtaeg uue kaitsja valimiseks või riigi õigusabi taotlemiseks.
3-4-1-14-15 PDF Riigikohus 18.05.2015
VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb väärteomenetlus lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. VTMS § 133 punkti 1 kohaselt peab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel selgitama, kas väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Seejuures arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (ab ovo põhimõte, VTMS § 123 lõige 2). Juhul, kui esineb VTMS § 29 lõike 1 punktis 1 sätestatud alus, teeb kohus otsuse väärteomenetluse lõpetamise kohta (VTMS § 107 lõike 1 punkt 2 ja § 134 lõige 1). Kuna isik ei rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja väärteomenetluse lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. (p 38)
Nii ÜTS § 54^2 lõige 1 kui ka LS § 241 lõige 1 on viitelised karistusnormid, mille alusel väärteokaristuse kohaldamise eelduseks on mõnes muus õigusnormis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või sätestatud keelu rikkumine. Isiku väärteoasjas tulenes keeld, mille rikkumise eest kohtuväline menetleja teda karistas, Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktist 11, mis keelab taksode parkimise Tallinna kesklinna avalikus valveta tasulises parkimisalas vanalinna ja südalinna parkimistsoonis. (p 36)
Maakohus luges kohtuasja lahendades tõendatuks asjaolu, mille tulemusel kohus oleks pidanud kohaldama Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktis 11 sätestatud erandit üldisest taksode parkimiskeelust. Sellest tulenevalt ei rikkunud isik Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktis 11 sätestatud taksode parkimise keeldu ja tema käitumine ei vastanud ÜTS § 542 lõikes 1 ega LS § 241 lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisule. (p 37) Kuna isik ei rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja väärteomenetluse lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. (p 38) Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit parkimiskeelust. (p 39)
PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause kohaselt võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseaduse vastaseks õigustloova akti või selle sätte, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte kehtivuse korral. On oluline, et Riigikohtule taotluse esitanud kohus oleks veendunud, et just seda seadust või muud õigusakti tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada ning igasugune muu lahendus on välistatud. Kohus ei saa analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust. (p 34) Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit parkimiskeelust. (p 39)
3-1-1-5-15 PDF Riigikohus 03.03.2015
VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Viimasega on seotud ka väärteoasja arutav kohus. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt 3-1-1-45-11, p 9).
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused (vt nt 3-1-1-84-13, p-d 13–14). Süüteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamine toimub eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise teel. Õigusliku hinnangu puudulikkusega ei kaasne üldjuhul selliste asjaolude kindlakstegemise võimatust. Seega saab ja peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab.
VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Viimasega on seotud ka väärteoasja arutav kohus. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt 3-1-1-45-11, p 9). Süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt 3-1-1-71-13, p 7 ja 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid). Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt 3-1-1-80-05, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.2). Alternatiivaktilise väärteokoosseisu puhul on võimalik isiku süüditunnistamine sellise teoalternatiivi järgi, mille toimepanemist süüdlasele kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuses ette ei heidetud (vt 3-1-1-39-11, p-d 7–8).
Süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt 3-1-1-71-13, p 7 ja 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid). Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt 3-1-1-80-05, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.2). Alternatiivaktilise väärteokoosseisu puhul on võimalik isiku süüditunnistamine sellise teoalternatiivi järgi, mille toimepanemist süüdlasele kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuses ette ei heidetud (vt 3-1-1-39-11, p-d 7–8).
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused (vt nt 3-1-1-84-13, p-d 13–14).
3-1-1-90-14 PDF Riigikohus 18.12.2014
Seda, kas tunnistajal, kes KrMS § 71 lg 2 p-le 1 tuginedes keeldub ütlusi andmast, on selliseks keeldumiseks ka tegelikult alust, saab lõplikult otsustada üksnes kriminaalmenetluses, milles lahendatakse küsimust, kas ütluste andmisest keeldunut tuleb KarS § 318 järgi karistada. Kohus võib küll teha tunnistajale ettepaneku selgitada, miks viimane arvab, et ütluste andmine teda süüstaks, ja väljendada seisukohta, kas tunnistaja põhjendus on piisav, välistamaks seda, et kohus esitab tunnistaja vastu KarS § 318 tunnustel kuriteokaebuse. Kohtul puudub aga võimalus tunnistajalt sellise põhjenduse esitamist nõuda. Samuti ei saa kohus kohustada tunnistajat ütlusi andma, kui tunnistaja põhjendus ütluste andmisest keeldumise aluse kohta ei ole kohtu hinnangul veenev, kuid tunnistaja ei soostu vaatamata kohtu sellisele seisukohale ütlusi andma.
Olukorras, kus kohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades tuvastab, et kohtuväline menetleja väljus väärteoprotokolli piiridest, kuid samas on väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tõendatud, vastab väärteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, puudub kohtul alus väärteomenetlust lõpetada. Sellisel juhul peab kohus tegema VTMS § 132 p-s 2 nimetatud lahendi, jättes isikule etteheidetava teo kirjeldusest välja asjaolud, mis väärteoprotokollis ei kajastu.
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186.
Juriidilist isikut saab karistada ka siis, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (3-1-1-88-12, p 7 ja 3-1-1-21-12, p 6.2). Sellisel juhul tuleb väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses isikuliselt ära näidata vähemalt see organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja, kelle korraldusel või heakskiidul koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu on juriidilise isiku huvides toime pandud (3-1-1-88-12, p 7). Organi liikme või juhtivtöötaja korraldusel toime pandud tegu on omistatav KarS § 14 lg 1 alusel juriidilisele isikule ka siis, kui korraldust täitnud tavatöötaja - või ka teine organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja - pole tuvastatav, ei täitnud süüteo subjektiivset koosseisu või tegutses mittesüüliselt (nt vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes). Juriidilise isiku karistamiseks piisab sellisel juhul sellest, kui korralduse andja ise täitis seda tehes subjektiivse koosseisu ja käitus õigusvastaselt ning süüliselt.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale (3-1-1-84-07, p 11). Olukorras, kus kohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades tuvastab, et kohtuväline menetleja väljus väärteoprotokolli piiridest, kuid samas on väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tõendatud, vastab väärteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, puudub kohtul alus väärteomenetlust lõpetada. Sellisel juhul peab kohus tegema VTMS § 132 p-s 2 nimetatud lahendi, jättes isikule etteheidetava teo kirjeldusest välja asjaolud, mis väärteoprotokollis ei kajastu.
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10, p 13).
VTMS § 106 lg-s 1 sätestatud korras ei saa kohus jätta istungiprotokollist välja menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlusi õigesti kajastavat teksti põhjusel, et selles tekstis edasi antavad ütlused on kohtu arvates tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuks tunnistamine ei too kaasa selle sisu kohta käiva teabe eemaldamist kohtuistungi protokollist.
3-1-1-77-14 PDF Riigikohus 02.12.2014
VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs (vt nt RKKKo 3-1-1-32-14 ja 3-1-1-16-14, p 6).
Üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Need põhimõtted kohalduvad ka väärteolahendi põhjendamiskohustuse rikkumisele.
Kohustuste kollisoon on hädaseisundi (KarS § 29) eriliik (vt RKKKo 3-1-1-139-04, p 10). Kui omavahel kollideeruvad tegutsemis- ja tegevusetuskohustus, tuleb kohaldada hädaseisundi eeskirju.
Kohustuste kollisoon on hädaseisundi (KarS § 29) eriliik (vt RKKKo 3-1-1-139-04, p 10). Kui omavahel kollideeruvad tegutsemis- ja tegevusetuskohustus, tuleb kohaldada hädaseisundi eeskirju. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. (Vt RKKKo 3-1-1-42-09, p 11). See tähendab, et näiteks olukorras, kus menetlusalusel isikul oli võimalik oma abikaasa elu ja tervise päästmiseks päästeteenistuse poole pöörduda, pole kiirusepiirangu rikkumine ega teiste liiklejate elu ja tervise ohustamine õigustatud.
3-1-1-32-14 PDF Riigikohus 05.06.2014
Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Eelnev tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs (vt nt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6 või 3-1-1-26-14, p 5).
3-1-1-26-14 PDF Riigikohus 30.04.2014
VTMS § 123 lg-st 2 lähtudes ei ole alust käsitada kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist maakohtus apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused.
VTMS § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul VTMS § 133 p 4 kohaselt muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6).
VTMS § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul VTMS § 133 p 4 kohaselt muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6). VTMS § 123 lg-st 2 lähtudes ei ole alust käsitada kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist maakohtus apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused.
Eriõiguse termin on laiem mõiste, mis hõlmab endas kõiki KarS §-des 48^1–52^2 sätestatud põhi- ja lisakaristuste liike. Olukorras, kus süüdlast karistatakse pelgalt eriõiguse äravõtmisega, kuid jäetakse täpsustamata, missugune konkreetne eriõigus ära võeti, ei pruugi menetleja otsus olla täidetav, sest jääb arusaamatuks, missugused õigusjärelmid kohtuvälise menetleja otsuse jõustumisega süüdlase jaoks kaasnevad. Sellel põhjusel peavad menetleja otsuses kasutatavad terminid vastama seaduse terminoloogiale.
3-1-1-134-13 PDF Riigikohus 20.01.2014
Vt otsuse p 10 ja nt RKKKo 3-1-1-122-13, p-d 7 ja 8. Väärteomenetluses otsuse põhiosale esitatavad nõuded on täitmata, kui kohus vaid üldsõnaliselt nõustub kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga.
Vt otsuse p 10 ja nt RKKKo 3-1-1-122-13, p-d 7 ja 8. Kohtul tuleb ka isiku õigeksmõistmisel oma järeldust jälgitavalt põhistada. Seda mitte tehes rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses. Väärteomenetluses otsuse põhiosale esitatavad nõuded on täitmata, kui kohus vaid üldsõnaliselt nõustub kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga.
Vt otsuse p 10 ja nt RKKKo 3-1-1-122-13, p-d 7 ja 8.
Maakohtu otsus on ebaseaduslik olukorras, kus otsuse resolutiivosas ei kajastu otsuse põhiosas tehtud järeldus süüdistuse mahu vähenemise kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-61-08). Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab otsus olema selge, üheselt mõistetav ja vastuoludeta (vt nt RKKKo 3-1-1-15-13, p 10).
RHS § 111 lg 3 p 3 koosseisu esimest alternatiivi ei sisusta kõik riigihangete seaduses sätestatud nõuete rikkumised, vaid üksnes hankelepingu sõlmimise nõuete rikkumised (RKKKo 3-1-1-88-13). Hankedokumentides hankelepingu eseme väidetav nõuetevastane tehniline kirjeldamine ei ole vaadeldav hankelepingu sõlmimisena, vaid sellele eelnenud hankemenetluse toiminguna.
3-1-1-122-13 PDF Riigikohus 13.12.2013
Maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-55-08, p 8; nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-71-09, p 12).
Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.
3-1-1-81-13 PDF Riigikohus 15.11.2013
VTMS 10. peatüki 3. jao 6. jaotises sätestatud kaebemenetlus on käsitatav nn uurimiskaebemenetluse (KrMS 8. peatüki 5. jagu) analoogina. Seadusandja on väärteomenetluslikku uurimiskaebemenetlusse lülitanud ka kriminaalmenetlusele omase nn süüdistuskohustusmenetluse (KrMS §-d 207-208) elemente. VTMS §-s 76 sätestatud menetlusvälise isiku õigust vaidlustada väärteomenetluse alustamata jätmist või selle lõpetamist tuleb mõista selliselt, et kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamine on võimalik vaid tingimusel, et seejuures viidatakse ka enda konkreetse õiguse või vabaduse rikkumisele. Vaid selliselt on võimalik vältida väärteomenetlusliku uurimiskaebemenetluse muutumist populaarkaebemenetluseks.
Väärteoasja kohtulikule arutamisele määramine kaebemenetluses maakohtus on VTMS § 117 lg 2 kohaselt võimalik üksnes väärteoasja sisulisel arutamisel väärteoprotokolli pinnalt ja konkreetse isiku, mitte aga kaebuse, taotluse või avalduse suhtes.
Menetluse kulgemise vaidlustamatuse põhimõte kehtib VTMS § 2 kohaselt ka väärteomenetluses (vt ka RKKKo nr 3 1-1-41-08, p 9).
VTMS § 191 p 12 kohaselt puudub mistahes isikul õigus edasikaebe korras vaidlustada maakohtu määrust, millega maakohus lahendas kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Ainsa erandina on edasikaebeõigus tagatud konfiskeerimise küsimust lahendava maakohtu määruse peale. Käesoleva kohtuasja puhul ei ole tegemist sellise erandiga. Tulenevalt VTMS §-s 155 sätestatust saab Riigikohtule kassatsiooni esitada vaid kohtumenetluse pool. Menetlusväline isik ja tema esindaja ei ole kohtumenetluse pool VTMS § 17 mõttes. (Vt ka RKKKm 3-1-1-41-08, p 14).
3-1-1-90-13 PDF Riigikohus 22.10.2013
Karistuse mõistmine on kohtumenetluses kohtu pädevuses ja seda piirab vaid VTMS § 132 p-st 2 tulenev keeld raskendada menetlusaluse isiku olukorda. Ei ole välistatud, et kohtuväline menetleja vähendab kaebemenetluses väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid, mis tingib väärteomenetluse lõpetamise vastavas osas (vt nt RKKKo 3-1-1-94-07, p 8 ja 3-1-1-50-08, p 7). Sellega ei saa siiski võrdsustada olukorda, mil kohtuväline menetleja nõustub kohtumenetluses kaebaja taotlusega kergendada talle mõistetud karistust. Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui kaebuse ja sellele lisatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7). Kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse ja kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Vajadusel võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks.
Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui kaebuse ja sellele lisatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7). Kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse ja kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Vajadusel võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks.
Mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 7). Kohtul tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas asjakohaste õigusaktidega, milleks on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktid. PISTS § 22 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Ekspertarste kaasatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 kohaselt. Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid. Seejuures kehtib VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 61 kohaselt ka väärteomenetluses tõendite vaba hindamise põhimõte.
3-1-1-47-13 PDF Riigikohus 11.04.2013
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-28-13, p 5).
Kui isik taotleb maakohtult oma kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses, ei saa maakohus selle pinnalt järeldada, et menetlusalune isik ei soovi kohtuistungi korraldamise puhul sellest osa võtta. Kui maakohus määrab väärteoasja arutamisele avalikul kohtuistungil, tuleb VTMS § 122 kohaselt kohtusse kutsuda mõlemad pooled. Riigikohtu varasema praktika kohaselt on menetlusaluse isiku teavitamine kohtuistungi toimumise ajast ja kohast vajalik ka juhul, kui isik on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta (vt RKKKo 3-1-1-8-08, p 10). Juhul, kui maakohus ei kutsu menetlusalust isikut kohtuistungile, on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 3 kohaselt.
Kui isik taotleb maakohtult oma kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses, ei saa maakohus selle pinnalt järeldada, et menetlusalune isik ei soovi kohtuistungi korraldamise puhul sellest osa võtta. Kui maakohus määrab väärteoasja arutamisele avalikul kohtuistungil, tuleb VTMS § 122 kohaselt kohtusse kutsuda mõlemad pooled. Riigikohtu varasema praktika kohaselt on menetlusaluse isiku teavitamine kohtuistungi toimumise ajast ja kohast vajalik ka juhul, kui isik on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta (vt RKKKo 3-1-1-8-08, p 10). Juhul, kui maakohus ei kutsu menetlusalust isikut kohtuistungile, on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 3 kohaselt. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-28-13, p 5).
3-1-1-32-13 PDF Riigikohus 05.04.2013
VTMS § 87 kohaselt on kohus väärteo arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ja ta ei saa ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-45-11 p 12).
VTMS § 69 lg 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda menetlusalusele isikule etteheidetava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kaitseõiguse tagamiseks ei piisa süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamisest (RKKKo 3-1-1-45-11 p 9). Vastavalt VTMS § 69 lg-le 5 peab varalise kahjuga seotud väärteoasjas koostatav väärteoprotokoll sisaldama ka teavet põhjustatud kahju kohta. Kui aga isikule heidetakse ette mingi seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist, tuleb väärteoprotokollis kirjeldada, mida menetlusalune isik oleks pidanud tegema ja millisel õiguslikul alusel (vt ka RKKKo 3-1-1-80-06 p 6.3).
VTMS § 69 lg 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda menetlusalusele isikule etteheidetava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kaitseõiguse tagamiseks ei piisa süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamisest (RKKKo 3-1-1-45-11 p 9). Vastavalt VTMS § 69 lg-le 5 peab varalise kahjuga seotud väärteoasjas koostatav väärteoprotokoll sisaldama ka teavet põhjustatud kahju kohta. Kui aga isikule heidetakse ette mingi seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist, tuleb väärteoprotokollis kirjeldada, mida menetlusalune isik oleks pidanud tegema ja millisel õiguslikul alusel (vt ka RKKKo 3-1-1-80-06 p 6.3). VTMS § 87 kohaselt on kohus väärteo arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ja ta ei saa ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-45-11 p 12).
3-1-1-36-13 PDF Riigikohus 04.04.2013
KrMS § 66 lg-st 2 ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6 ja 3-1-1-28-13, p 6).
KrMS § 66 lg-st 2 ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6 ja 3-1-1-28-13, p 6).
VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtul tuleb lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-122-12, p 8).
Liiklusseadus paneb juhile kohustuse kohandada oma sõiduki kiirus selliseks, et tal oleks võimalik peatuda teel oleva etteaimatava takistuse, sh liiklust reguleeriva foori, ees (LS § 7 lg 1 p 3 ja § 50 lg 3 p 1).
3-1-1-3-13 PDF Riigikohus 25.01.2013
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-122-12, p 8).
Ettevaatamatusdelikti objektiivse külje moodustavad tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Esmalt tuleb seejuures tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos. Deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt saab õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo 3-1-1-90-06, p 21).
3-1-1-122-12 PDF Riigikohus 20.12.2012
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt arutab maakohus VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt nt RKKKo 3-1-1-8-08, p 8). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele ta on otsuse tegemisel tuginenud, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt rõhutanud, et osade tõendite hindamata jätmine, põhistuste puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-3-08, p 12).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt arutab maakohus VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt nt RKKKo 3-1-1-8-08, p 8). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele ta on otsuse tegemisel tuginenud, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega.
3-1-1-56-11 PDF Riigikohus 08.08.2011
3-1-1-47-11 PDF Riigikohus 01.06.2011
Kontrollides alaealise menetlusaluse isiku (või tema huvides) esitatud kaebuse vastavust VTMS § 115 nõuetele tuleb kohtul silmas pidada ka seda, et juhul kui menetlusalune isik on 14- kuni 18-aastane, on VTMS § 19 lg 3 kohaselt kaitsja osavõtt kohtumenetlusest (sh kirjalikust menetlusest) kohustuslik. Kui kaebusest nähtub, et alaealine menetlusalune isik ei ole ise kaitsjat valinud, tuleb kohtul eelmenetluses välja selgitada, kas ta soovib seda siiski teha. Kui alaealine ei vali endale kaitsjat, lasub kohtul VTMS § 22 lg-st 3 tulenev kohustus taotleda Eesti Advokatuurilt talle kaitsja määramist riigi kulul. Alles siis, kui alaealine menetlusalune isik on endale kaitsja valinud või talle on määratud kaitsja riigi kulul ja kohtule on teada kaitsja seisukoht väärteoasja sisu ja edasise menetlemise viisi kohta, saab kohus otsustada selle üle, kas väärteoasja arutatakse kohtuistungil või on selle lahendamine VTMS §-s 120 märgitud aluste esinemisel võimalik VTMS § 117 lg 1 p 4 kohaselt kirjalikus menetluses.
Kui kohus lahendab väärteoasja ilma kaitsja osavõtuta olukorras, kus kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik, rikub kohus menetlusaluse isiku kaitseõigust. See rikkumine on vaadeldav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
3-1-1-30-11 PDF Riigikohus 12.05.2011
TS
Väärteoprotokollis peab olema näidatud, milline juhtivtöötaja või organ juriidilise isiku huvides koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toime pani. See nõue kehtib nii tegevus- kui ka tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste korral on vaja näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused realiseeriti.
Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub KarS § 14 lg-s 1, milles sätestatakse tuletatud (derivatiivse) vastutuse põhimõte. Tegemist on omistamisnormiga, mille kohaselt tuleb juriidilisele isikule omistatava süüteo puhul karistusõigusliku vastutuse üldised eeldused tuvastada teo toime pannud füüsilise isiku käitumises. Kuna KarS § 2 lg 2 järgi karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi, vastutab juriidiline isik vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid. Vt ka RKKKo 3-1-1-82-04, 3-1-1-25-06, 3-1-1-13-06.

Kokku: 34| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json