4-22-1706/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.10.2023 |
|
LS § 223 lg 1 järgi ei ole üldjuhul vaja tuvastada kahju täpset ulatust, vaid piisab selle tekkimise kirjeldamisest, seda iseäranis juhtudel, kui kahju põhjustamine on ilmne. Olukord on teistsugune, kui tõusetuvad tõsiseltvõetavad kahtlused kahjustatud asja materiaalse väärtuse osas ning valitseb ebaselgus küsimuses, kellele see kuulub. Amortiseerunud ja väheväärtusliku asja kahjustamise fakt ei ole piisav, et lugeda tõendatuks teisele isikule varalise kahju tekkimine. Kui kahju tekkimine jääb selgusetuks, siis tuleb VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 koosmõjust tuleneva in dubio pro reo-põhimõttest juhindudes tõlgendada kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku kasuks. Täideviija enda varale tekkinud kahju ja kahjustatud asja võimalikke äraveokulusid ei saa lugeda LS § 223 lg 1 koosseisuliseks kahjuks. (p-d 13-14)
VTMS § 133 p 4 kohaselt ei piirdu kohtu pädevus menetlusaluse isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab kohtuvälise menetleja otsuses märgitud karistussättele, vaid kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. Seetõttu peab kohus kontrollima, kas väärteoprotokollis kirjeldatud käitumine võib täita mõne teise süüteokoosseisu tunnused. (p 16)
Nii nagu kriminaalmenetluses ei ole kohtul võimalik süüdistatavat ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja õigeks mõista (RKKKm 1-20-470/34, p-d 21–22), ei saa ka väärteomenetluses teha karistusõiguslikult ühe teo kohta otsust, millega isikut nii karistatakse kui ka samas väärteomenetlus (osaliselt) lõpetatakse. (p 17)
VTMS § 69 lg 2 p 5 kohaselt peab väärteoprotokoll sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta ehk kohtuväline menetleja peab protokollis näitama, milles koosseisuline kahju seisnes. Tekitatud kahju võib nähtuda ka väärteoprotokollis sõnaselgelt viidatud protokolli lisaks olevatest materjalidest. (p-d 9-10)
|
4-18-3732/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.05.2019 |
|
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde. Edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (vt nt RKKKo 3-1-1-58-15, p 9.4). Kui isiku tegu ei vasta lõpuleviidud süüteo objektiivsetele tunnustele, pole eelnevast tulenevalt alust põhidelikti struktuuris edasi liikuda ja subjektiivsete tunnuste analüüsimisega jätkata. Samuti pole võimalik isikut sellises olukorras lõpuleviidud süüteo eest vastutusele võtta ning arutleda teemal, kas süü vähesuse tõttu tuleks tema suhtes menetlus lõpetada või mitte. (p 10)
|
4-18-51/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.10.2018 |
|
Kombineeritud liiklusjärelevalve protokoll on väärteomenetluses lubatav tõend. VTMS § 64 ja § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse seadustikus sätestatud erisusi. (p 6)
Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et üldjuhul ei ole keelatud kasutada kriminaalmenetluses tõendina selliseid tõendeid, mis on kogutud mingis muus menetluses. Erandina võib menetleja kriminaalmenetlusvälise toiminguga kogutud tõendi kasutamine olla lubamatu siis, kui selle saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi või teatud kriminaalmenetluslikke garantiisid, näiteks põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust mitte olla sunnitud aitama kaasa enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Lisaks peab ka väljaspool kriminaalmenetlust kogutav tõend olemuslikult paigutuma mõne KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi vormi alla (vt nt RKKKo nr 3-1-1-116-10, p 8). (p 6)
Seega on riikliku järelevalvemenetluse käigus koostatud dokumente (sh järelevalvemenetluses tehtud toimingute protokolle) võimalik süüteomenetluses tõendina kasutada. (p 7)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena (vt nt RKKKo nr 3-1-1-5-15, p 8). Seega võivad väärteomenetluse lõpetamise kohtumenetluses tingida üksnes need kohtuvälises menetluses aset leidnud menetlusõiguse olulised rikkumised, mis ei ole kohtumenetluses kõrvaldatavad (vt nt RKKKo nr 3-1-1-2-16, p 11). (p 9)
Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kiirmenetluse otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel maakohtu pädevuse osas erisusi. (p 10)
Jättes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 11)
|
4-18-10/15
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
29.03.2018 |
|
Maakohus saab jätta kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse VTMS § 126 lg 2 alusel läbi vaatamata üksnes juhul, kui ta näitab veenvalt ära, miks ei ole kaebust võimalik läbi vaadata menetlusaluse isiku osavõtuta.
Eesti keele mittevaldamine on asjaolu, mis võib anda kohtule piisava aluse jätta isikule, kes ei kuulu advokatuuri, kuid soovib esineda kaitsjana, VTMS § 20 lg-s 1 nimetatud luba andmata ehk teda kaitsjana menetlusse mitte lubada.
Ehkki kohus võib VTMS § 20 lg-s 1 nimetatud loa ka tagasi võtta, ei tohi ta teha seda viisil, mis kahjustab ebamõistlikult menetlusaluse isiku kaitseõigust. Olukorras, kus kohus eemaldab kohtuistungil menetlusest kaitsja, kes on varem VTMS § 20 lg 1 kohaselt menetlusse lubatud, tuleb menetlusalusele isikule anda mõistlik tähtaeg uue kaitsja valimiseks või riigi õigusabi taotlemiseks.
VTMS § 2 koostoimes KrMS § 161 lg-ga 1 võimaldavad kaasata tõlgi ka teabevahetuseks kaitsja kui menetlusosalisega.
|
3-1-1-98-16
|
Riigikohus |
25.11.2016 |
|
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna mõistlikku suurust hinnates tuleb üldise juhisena lähtuda advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määradest. Samas ei pruugi riigi õigusabi eest makstava tasu määrad peegeldada õigusteenuse turu tegelikku hinnataset ega ole ainsad kriteeriumid, mille põhjal hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust. Ei ole välistatud, et isik, kellel puudub võimalus saada riigi õigusabi, peab endale kaitsja leidma teistsuguse hinnaga. Kuigi ka õigusteenuse turuhind ei ole ainuke alus, mille põhjal otsustada valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb seda kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes siiski arvesse võtta (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9-10). Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3; 20. oktoobri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-15, p 11 ja 3-1-1-84-15, p 15.1). (p 14)
KrMS § 189 lg 2 lubab lahendada kohtul menetluskulude hüvitamise kas otsuses või määruses ja KrMS § 189 lg 3 võimaldab kohtumenetluse poolel vaidlustada menetluskulude hüvitamist kriminaalmenetluse 15. peatükis sätestatud korras ka juhul, kui see on ette nähtud kohtuotsuses. Eelnevast nähtuvalt on menetluskulude hüvitamist võimalik eraldada muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest nii otsuse tegemisel kui ka kaebemenetluse käigus. Seetõttu tuleb kohtumenetluse poolele tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. KrMS § 191 lg 2 kohaselt peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses (RKKKm 3-1-1-44-15, p 10). Väärteoasja VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetlusele kriminaalmenetluse eeltoodud sätted aga ei laiene. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel küll kriminaalmenetluse sätteid, kuid selliselt saab toimida üksnes väärteomenetluse erisusi arvestades. Üheks selliseks väärteomenetluse erisuseks on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtava maakohtu otsuse ja maakohtu määruste erinev vaidlustamiskord. KrMS § 189 lg-t 3 ei ole võimalik kohaldada ega menetluskulude hüvitamist muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest kaebemenetluse käigus eraldada, kui maakohus teeb väärteomenetluses lahendi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel (VTMS § 132). Järelikult pole VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses põhjust jaatada ka kohtumenetluse poole õigust teavitada kohut otsuse lõpposa kuulutamisel üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamise soovist ja seega ei saa kohus VTMS §-s 132 märgitud lahendi korral kassatsiooniteate saamisel piirduda üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse põhjendamisega. Kui vähemalt üks kohtumenetluse pool on esitanud tähtaegselt kassatsiooniteate, peab maakohus koostama VTMS § 134 kohaselt sama seadustiku §-de 109-111 nõuetele vastava põhistatud kohtuotsuse (vt RKKKo 3-1-1-6-09, p 7). (p-d 12.1-12.2)
|
3-1-1-50-16
|
Riigikohus |
27.10.2016 |
|
Süüteo aegumise peatumine KarS § 81 lg 7 p 2 alusel tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta KarS § 81 lg-st 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja arvutamisel arvesse (3-1-1-57-08, p 9.1). KarS § 81 lg 7 p 2 kohaldamise eeldus on üksnes see, et teo kohta alustatakse kriminaalmenetlust, kusjuures pole oluline, kas varem on sama teo osas väärteomenetlust toimetatud või mitte. (p 20)
Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumistähtaeg hakkab taas kulgema. Taas kulgeva aegumistähtaja lõpuni on isikut võimalik väärteo toimepanemise eest karistada. (p 21)
KarS § 81 lg-s 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või p 2 alusel aegumise tähtajast välja. (3-1-1-57-08 p 9.2) (p-d 21–22)
Isiku olukorda leevendavat süüteo aegumise regulatsiooni tuleb KarS § 5 lg 2 esimesest lausest lähtudes kohaldada ka tagasiulatuvalt. (p 25) Kui selle süüteokoosseisu puhul, mille järgi on isiku tegu jätkuvalt karistatav pärast seaduse muutmist, on ette nähtud lühem aegumistähtaeg kui see, mis vastab teo toimepanemise aegsele kvalifikatsioonile, tuleb kohaldada lühemat aegumistähtaega. (p-d 26–27)
Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31)
Olukorras, kus maakohus ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi lahendanud, pole Riigikohtul võimalik kohtuvälise menetleja otsust VTMS § 174 p 6 alusel jõustada. (p 32)
Riigikohus, olles tühistanud maakohtu otsuse, millega väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel lõpetati, ei saa asuda maakohtu asemel esimest korda lahendama kõiki VTMS §-s 133 ette nähtud küsimusi, sh kontrollima kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud teo tõendatust. Üldjuhul tuleb väärteoasi sellises olukorras saata VTMS § 174 p 7 alusel uueks arutamiseks maakohtule. (p 33)
Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31)
Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 2 ja KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on võimalik menetlusaluse isiku nõusolekul. (p 42)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Väärteoasja arutamine täies ulatuses tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Sõltumata kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse piiridest, ei saa kohtuvälise menetleja otsus jääda kaebemenetluse tulemusena jõusse, ilma et kohus oleks enne kontrollinud väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seotud asjaolusid. (p 32)
Olukorras, kus maakohus ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi lahendanud, pole Riigikohtul võimalik kohtuvälise menetleja otsust VTMS § 174 p 6 alusel jõustada. (p 32)
VTMS §-st 2 tulenevalt on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. (p 39)
Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb väärteomenetluses lähtuda samadest põhimõtetest nagu kriminaalmenetluses (vt 3-1-1-109-15, p 133) (p 40)
Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 2 ja KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on võimalik menetlusaluse isiku nõusolekul. (p 42)
|
3-1-1-28-16
|
Riigikohus |
24.03.2016 |
|
Väärteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid tuvastatakse kohtus eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise kaudu. Õigusliku hinnangu puudulikkusega üldjuhul nende tunnuste kindlakstegemise võimatust ei kaasne. Eelöeldu tähendab, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus peab lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab. Menetlusaluse isiku teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi seega iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. (Vt RKKK 3-1-1-5-15, p-d 9–10). Samuti ei ole väärteomenetluse lõpetamise aluseks see, et teokirjelduses pole viidatud rikutud õigusnormi paragrahvile või artiklile lõike ja punkti täpsusega. (p-d 7-8)
Leides, et väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel tingib juba ainuüksi see, et väärteoprotokollis sisustati rikutud kohustust kehtetuks tunnistatud õigusnormi kaudu, kuigi varasema regulatsiooniga samasisuline kohustus nähakse ette ka kehtivas EL-i määruses, rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Maakohus peab selle vea lähtudes VTMS § 123 lg-st 2 kõrvaldama kohtuliku arutamise käigus, astudes täiendavaid samme kaitseõiguse tagamiseks ja võimaldades menetlusalusel isikul esitada muutunud õiguskäsitlusele vastuväiteid. (p 8)
EL määruse nr 165/2014 artiklis 48 nähakse ette, et võttes arvesse artiklis 46 üleminekumeetmete kohta sätestatut, kohaldatakse seda määrust alates 2. märtsist 2016. Määruse artikleid 24, 34 ja 45 aga kohaldatakse juba alates 2. märtsist 2015. Kuna nende kolme artikli kehtima hakkamise aja osas ei sisalda vaadeldav säte, s.o art 48, piiravaid või lisatingimusi, on EMÜ määruse nr 3821/85 art 15 alates 2. märtsist 2015 kehtetu ja selle asemel kohaldatakse mainitud kuupäevast uue määruse artiklit 34. (p 6)
EL-i määruse nr 165/2014 art 47 järgi tuleb LS § 131 lg-s 1 sisalduvaid viiteid kehtetuks tunnistatud vanale määrusele käsitada viidetena uue määruse asjasse puutuvatele sätetele. (p 9)
Väärteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid tuvastatakse kohtus eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise kaudu. Õigusliku hinnangu puudulikkusega üldjuhul nende tunnuste kindlakstegemise võimatust ei kaasne. Eelöeldu tähendab, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus peab lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab. Menetlusaluse isiku teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi seega iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. (Vt RKKK 3-1-1-5-15, p-d 9–10). Samuti ei ole väärteomenetluse lõpetamise aluseks see, et teokirjelduses pole viidatud rikutud õigusnormi paragrahvile või artiklile lõike ja punkti täpsusega. (p-d 7-8)
Leides, et väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel tingib juba ainuüksi see, et väärteoprotokollis sisustati rikutud kohustust kehtetuks tunnistatud õigusnormi kaudu, kuigi varasema regulatsiooniga samasisuline kohustus nähakse ette ka kehtivas EL-i määruses, rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Maakohus peab selle vea lähtudes VTMS § 123 lg-st 2 kõrvaldama kohtuliku arutamise käigus, astudes täiendavaid samme kaitseõiguse tagamiseks ja võimaldades menetlusalusel isikul esitada muutunud õiguskäsitlusele vastuväiteid. (p 8)
|
3-1-1-67-15
|
Riigikohus |
07.12.2015 |
|
Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18)
Liiklusväärtegude tõendamise puhul tuleb arvestada liiklusväärtegude massilisust ja nende tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust ning teiselt poolt ka vajadust tagada isikute kaitseõigus süüteomenetluses. Seetõttu lasub riikliku järelevalve tegijal kohustus kasutada väärteo tõendamiseks enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid, sealhulgas objektiivsuse tagamiseks võimaluse korral rikkumine salvestada. Liiklusjärelevalve tegemise käigus avastatud väärtegude puhul on nii menetlusökonoomia kaalutlusest kui ka kaitseõiguse tagamise eesmärgist lähtudes põhjendatud nõue, et tuvastatud rikkumine fikseeritakse võimalikult vähe vaidlusi tekitaval viisil. Õigusaktid ei pane praegusel ajal liiklusjärelevalvet tegevale ametnikule kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamise kohustust ning see sõltub konkreetsel juhul patrulli käsutuses olevast mõõteseadmest ja selle tehnilistest võimalustest. (p 13)
Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17)
Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18)
Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). (p 19)
Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19)
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 125 lg 1 kohaselt peab kohus juhul, kui tal on tekkinud mingi tõendamiseseme asjaolu suhtes kahtlus ja kui seda kahtlust on võimalik kõrvaldada, lükkama kaebuse arutamise edasi ja andma pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-12-10, p 9; 3-1-1-125-12, p 6). Muu hulgas võimaldab VTMS § 313 kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. Juhul kui kohtul tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt väärteomenetluse lõpetama (vt nt RKKKo 3-1-1-89-14, p-d 7–8; 3-1-1-22-12, p 8; 3-1-1-41-10, p 9; 3-1-1-12-10, p 10). (p 20)
Liiklusväärtegude tõendamise puhul tuleb arvestada liiklusväärtegude massilisust ja nende tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust ning teiselt poolt ka vajadust tagada isikute kaitseõigus süüteomenetluses. Seetõttu lasub riikliku järelevalve tegijal kohustus kasutada väärteo tõendamiseks enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid, sealhulgas objektiivsuse tagamiseks võimaluse korral rikkumine salvestada. Liiklusjärelevalve tegemise käigus avastatud väärtegude puhul on nii menetlusökonoomia kaalutlusest kui ka kaitseõiguse tagamise eesmärgist lähtudes põhjendatud nõue, et tuvastatud rikkumine fikseeritakse võimalikult vähe vaidlusi tekitaval viisil. Õigusaktid ei pane praegusel ajal liiklusjärelevalvet tegevale ametnikule kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamise kohustust ning see sõltub konkreetsel juhul patrulli käsutuses olevast mõõteseadmest ja selle tehnilistest võimalustest. (p 13)
Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17)
Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18)
Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). (p 19)
Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19)
Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19)
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 125 lg 1 kohaselt peab kohus juhul, kui tal on tekkinud mingi tõendamiseseme asjaolu suhtes kahtlus ja kui seda kahtlust on võimalik kõrvaldada, lükkama kaebuse arutamise edasi ja andma pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-12-10, p 9; 3-1-1-125-12, p 6). Muu hulgas võimaldab VTMS § 313 kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. Juhul kui kohtul tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt väärteomenetluse lõpetama (vt nt RKKKo 3-1-1-89-14, p-d 7–8; 3-1-1-22-12, p 8; 3-1-1-41-10, p 9; 3-1-1-12-10, p 10). (p 20)
Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17)
|
3-1-1-92-15
|
Riigikohus |
21.10.2015 |
|
Kui kohtumenetluse pool leiab, et tal ei ole võimalik kirjalikus menetluses oma seisukohti piisavalt kaitsta, on tal õigus kirjaliku menetlusega mitte nõustuda. Seeläbi saab ta muu hulgas kasutada VTMS § 19 lg 1 p-des 3 ja 4 ette nähtud õigusi olla kohtus oma väärteoasja arutamise juures ning anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi. Menetlusaluse isiku taotlus arutada väärteoasja kohtuistungil on maakohtule VTMS § 120 lg 1 kohaselt siduv. Kui väärteoasi on siiski lahendatud kirjalikus menetluses, on menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-dega 3 ning 4 tagatud õigusi rikutud. (p 8)
VTMS § 120 lg-s 3 nähakse ette, et kui kohtumenetluse pool on koos kaebusega maakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu võtab, võib asja lahendada kirjalikus menetluses vaid siis, kui kohtumenetluse pooled ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Kaitseõiguse tagamiseks tuleb VTMS § 120 lg-s 3 märgitut kohaldada ka juhul, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud või kohtu enda kogutud uute tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.3). (p 9)
VTMS § 120 lg-te 1 ja 3 nõuete eiramine on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja saatmise uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. (p 10)
VTMS § 150 lg 1 p-s 3 kirjeldatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena saab käsitada neid juhtumeid, mil kohus on eiranud kohtumenetluse poole kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-8-08, p-d 9–10). Selles sättes kirjeldatud rikkumisega ei ole aga tegemist juhul, kui maakohus arutas VTMS § 120 lg-s 1 märgitut eirates väärteoasja kirjalikus menetluses. (p 10)
Kui kohtumenetluse pool leiab, et tal ei ole võimalik kirjalikus menetluses oma seisukohti piisavalt kaitsta, on tal õigus kirjaliku menetlusega mitte nõustuda. Seeläbi saab ta muu hulgas kasutada VTMS § 19 lg 1 p-des 3 ja 4 ette nähtud õigusi olla kohtus oma väärteoasja arutamise juures ning anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi. Menetlusaluse isiku taotlus arutada väärteoasja kohtuistungil on maakohtule VTMS § 120 lg 1 kohaselt siduv. Kui väärteoasi on siiski lahendatud kirjalikus menetluses, on menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-dega 3 ning 4 tagatud õigusi rikutud. (p 8)
VTMS § 120 lg-te 1 ja 3 nõuete eiramine on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja saatmise uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. (p 10)
VTMS § 150 lg 1 p-s 3 kirjeldatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena saab käsitada neid juhtumeid, mil kohus on eiranud kohtumenetluse poole kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-8-08, p-d 9–10). Selles sättes kirjeldatud rikkumisega ei ole aga tegemist juhul, kui maakohus arutas VTMS § 120 lg-s 1 märgitut eirates väärteoasja kirjalikus menetluses. (p 10)
Põhistatud kohtuotsus peab kandma otsuse lõpposa kuulutamise kuupäeva (vt RKKKo 3-1-1-13-05, p 10). (p 11)
|
3-4-1-14-15
|
Riigikohus |
18.05.2015 |
|
PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause kohaselt võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseaduse vastaseks õigustloova akti või selle sätte, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte kehtivuse korral. On oluline, et Riigikohtule taotluse esitanud kohus oleks veendunud, et just seda seadust või muud õigusakti tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada ning igasugune muu lahendus on välistatud. Kohus ei saa analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust. (p 34)
Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit parkimiskeelust. (p 39)
VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb väärteomenetlus lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. VTMS § 133 punkti 1 kohaselt peab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel selgitama, kas väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Seejuures arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (ab ovo põhimõte, VTMS § 123 lõige 2). Juhul, kui esineb VTMS § 29 lõike 1 punktis 1 sätestatud alus, teeb kohus otsuse väärteomenetluse lõpetamise kohta (VTMS § 107 lõike 1 punkt 2 ja § 134 lõige 1). Kuna isik ei rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja väärteomenetluse lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. (p 38)
Nii ÜTS § 542 lõige 1 kui ka LS § 241 lõige 1 on viitelised karistusnormid, mille alusel väärteokaristuse kohaldamise eelduseks on mõnes muus õigusnormis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või sätestatud keelu rikkumine. Isiku väärteoasjas tulenes keeld, mille rikkumise eest kohtuväline menetleja teda karistas, Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktist 11, mis keelab taksode parkimise Tallinna kesklinna avalikus valveta tasulises parkimisalas vanalinna ja südalinna parkimistsoonis. (p 36)
Kuna isik ei rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja väärteomenetluse lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. (p 38)
Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit parkimiskeelust. (p 39)
|
3-1-1-5-15
|
Riigikohus |
03.03.2015 |
|
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused (vt nt 3-1-1-84-13, p-d 13–14).
Süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt 3-1-1-71-13, p 7 ja 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid). Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt 3-1-1-80-05, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.2). Alternatiivaktilise väärteokoosseisu puhul on võimalik isiku süüditunnistamine sellise teoalternatiivi järgi, mille toimepanemist süüdlasele kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuses ette ei heidetud (vt 3-1-1-39-11, p-d 7–8).
VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Viimasega on seotud ka väärteoasja arutav kohus. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt 3-1-1-45-11, p 9).
VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Viimasega on seotud ka väärteoasja arutav kohus. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt 3-1-1-45-11, p 9).
Süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt 3-1-1-71-13, p 7 ja 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid). Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt 3-1-1-80-05, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.2). Alternatiivaktilise väärteokoosseisu puhul on võimalik isiku süüditunnistamine sellise teoalternatiivi järgi, mille toimepanemist süüdlasele kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuses ette ei heidetud (vt 3-1-1-39-11, p-d 7–8).
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused (vt nt 3-1-1-84-13, p-d 13–14).
Süüteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamine toimub eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise teel. Õigusliku hinnangu puudulikkusega ei kaasne üldjuhul selliste asjaolude kindlakstegemise võimatust. Seega saab ja peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab.
|
3-1-1-90-14
|
Riigikohus |
18.12.2014 |
|
Seda, kas tunnistajal, kes KrMS § 71 lg 2 p-le 1 tuginedes keeldub ütlusi andmast, on selliseks keeldumiseks ka tegelikult alust, saab lõplikult otsustada üksnes kriminaalmenetluses, milles lahendatakse küsimust, kas ütluste andmisest keeldunut tuleb KarS § 318 järgi karistada. Kohus võib küll teha tunnistajale ettepaneku selgitada, miks viimane arvab, et ütluste andmine teda süüstaks, ja väljendada seisukohta, kas tunnistaja põhjendus on piisav, välistamaks seda, et kohus esitab tunnistaja vastu KarS § 318 tunnustel kuriteokaebuse. Kohtul puudub aga võimalus tunnistajalt sellise põhjenduse esitamist nõuda. Samuti ei saa kohus kohustada tunnistajat ütlusi andma, kui tunnistaja põhjendus ütluste andmisest keeldumise aluse kohta ei ole kohtu hinnangul veenev, kuid tunnistaja ei soostu vaatamata kohtu sellisele seisukohale ütlusi andma.
Olukorras, kus kohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades tuvastab, et kohtuväline menetleja väljus väärteoprotokolli piiridest, kuid samas on väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tõendatud, vastab väärteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, puudub kohtul alus väärteomenetlust lõpetada. Sellisel juhul peab kohus tegema VTMS § 132 p-s 2 nimetatud lahendi, jättes isikule etteheidetava teo kirjeldusest välja asjaolud, mis väärteoprotokollis ei kajastu.
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186.
Juriidilist isikut saab karistada ka siis, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (3-1-1-88-12, p 7 ja 3-1-1-21-12, p 6.2). Sellisel juhul tuleb väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses isikuliselt ära näidata vähemalt see organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja, kelle korraldusel või heakskiidul koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu on juriidilise isiku huvides toime pandud (3-1-1-88-12, p 7). Organi liikme või juhtivtöötaja korraldusel toime pandud tegu on omistatav KarS § 14 lg 1 alusel juriidilisele isikule ka siis, kui korraldust täitnud tavatöötaja - või ka teine organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja - pole tuvastatav, ei täitnud süüteo subjektiivset koosseisu või tegutses mittesüüliselt (nt vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes). Juriidilise isiku karistamiseks piisab sellisel juhul sellest, kui korralduse andja ise täitis seda tehes subjektiivse koosseisu ja käitus õigusvastaselt ning süüliselt.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale (3-1-1-84-07, p 11).
Olukorras, kus kohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades tuvastab, et kohtuväline menetleja väljus väärteoprotokolli piiridest, kuid samas on väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tõendatud, vastab väärteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, puudub kohtul alus väärteomenetlust lõpetada. Sellisel juhul peab kohus tegema VTMS § 132 p-s 2 nimetatud lahendi, jättes isikule etteheidetava teo kirjeldusest välja asjaolud, mis väärteoprotokollis ei kajastu.
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186.
Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10, p 13).
VTMS § 106 lg-s 1 sätestatud korras ei saa kohus jätta istungiprotokollist välja menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlusi õigesti kajastavat teksti põhjusel, et selles tekstis edasi antavad ütlused on kohtu arvates tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuks tunnistamine ei too kaasa selle sisu kohta käiva teabe eemaldamist kohtuistungi protokollist.
|
3-1-1-77-14
|
Riigikohus |
02.12.2014 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Need põhimõtted kohalduvad ka väärteolahendi põhjendamiskohustuse rikkumisele.
Kohustuste kollisoon on hädaseisundi (KarS § 29) eriliik (vt RKKKo 3-1-1-139-04, p 10). Kui omavahel kollideeruvad tegutsemis- ja tegevusetuskohustus, tuleb kohaldada hädaseisundi eeskirju.
Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. (Vt RKKKo 3-1-1-42-09, p 11). See tähendab, et näiteks olukorras, kus menetlusalusel isikul oli võimalik oma abikaasa elu ja tervise päästmiseks päästeteenistuse poole pöörduda, pole kiirusepiirangu rikkumine ega teiste liiklejate elu ja tervise ohustamine õigustatud.
Kohustuste kollisoon on hädaseisundi (KarS § 29) eriliik (vt RKKKo 3-1-1-139-04, p 10). Kui omavahel kollideeruvad tegutsemis- ja tegevusetuskohustus, tuleb kohaldada hädaseisundi eeskirju.
VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs (vt nt RKKKo 3-1-1-32-14 ja 3-1-1-16-14, p 6).
|
3-1-1-32-14
|
Riigikohus |
05.06.2014 |
|
Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Eelnev tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs (vt nt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6 või 3-1-1-26-14, p 5).
|
3-1-1-26-14
|
Riigikohus |
30.04.2014 |
|
VTMS § 123 lg-st 2 lähtudes ei ole alust käsitada kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist maakohtus apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused.
VTMS § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul VTMS § 133 p 4 kohaselt muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6).
VTMS § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul VTMS § 133 p 4 kohaselt muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6).
VTMS § 123 lg-st 2 lähtudes ei ole alust käsitada kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist maakohtus apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused.
Eriõiguse termin on laiem mõiste, mis hõlmab endas kõiki KarS §-des 481–522 sätestatud põhi- ja lisakaristuste liike. Olukorras, kus süüdlast karistatakse pelgalt eriõiguse äravõtmisega, kuid jäetakse täpsustamata, missugune konkreetne eriõigus ära võeti, ei pruugi menetleja otsus olla täidetav, sest jääb arusaamatuks, missugused õigusjärelmid kohtuvälise menetleja otsuse jõustumisega süüdlase jaoks kaasnevad. Sellel põhjusel peavad menetleja otsuses kasutatavad terminid vastama seaduse terminoloogiale.
|
3-1-1-134-13
|
Riigikohus |
20.01.2014 |
|
Vt otsuse p 10 ja nt RKKKo 3-1-1-122-13, p-d 7 ja 8.
Väärteomenetluses otsuse põhiosale esitatavad nõuded on täitmata, kui kohus vaid üldsõnaliselt nõustub kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga.
Vt otsuse p 10 ja nt RKKKo 3-1-1-122-13, p-d 7 ja 8.
Kohtul tuleb ka isiku õigeksmõistmisel oma järeldust jälgitavalt põhistada. Seda mitte tehes rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.
Väärteomenetluses otsuse põhiosale esitatavad nõuded on täitmata, kui kohus vaid üldsõnaliselt nõustub kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga.
Vt otsuse p 10 ja nt RKKKo 3-1-1-122-13, p-d 7 ja 8.
Maakohtu otsus on ebaseaduslik olukorras, kus otsuse resolutiivosas ei kajastu otsuse põhiosas tehtud järeldus süüdistuse mahu vähenemise kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-61-08). Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab otsus olema selge, üheselt mõistetav ja vastuoludeta (vt nt RKKKo 3-1-1-15-13, p 10).
RHS § 111 lg 3 p 3 koosseisu esimest alternatiivi ei sisusta kõik riigihangete seaduses sätestatud nõuete rikkumised, vaid üksnes hankelepingu sõlmimise nõuete rikkumised (RKKKo 3-1-1-88-13). Hankedokumentides hankelepingu eseme väidetav nõuetevastane tehniline kirjeldamine ei ole vaadeldav hankelepingu sõlmimisena, vaid sellele eelnenud hankemenetluse toiminguna.
|
3-1-1-122-13
|
Riigikohus |
13.12.2013 |
|
Maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-55-08, p 8; nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-71-09, p 12).
Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.
Korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav.
Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.
|
3-1-1-81-13
|
Riigikohus |
15.11.2013 |
|
VTMS 10. peatüki 3. jao 6. jaotises sätestatud kaebemenetlus on käsitatav nn uurimiskaebemenetluse (KrMS 8. peatüki 5. jagu) analoogina. Seadusandja on väärteomenetluslikku uurimiskaebemenetlusse lülitanud ka kriminaalmenetlusele omase nn süüdistuskohustusmenetluse (KrMS §-d 207-208) elemente. VTMS §-s 76 sätestatud menetlusvälise isiku õigust vaidlustada väärteomenetluse alustamata jätmist või selle lõpetamist tuleb mõista selliselt, et kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamine on võimalik vaid tingimusel, et seejuures viidatakse ka enda konkreetse õiguse või vabaduse rikkumisele. Vaid selliselt on võimalik vältida väärteomenetlusliku uurimiskaebemenetluse muutumist populaarkaebemenetluseks.
Väärteoasja kohtulikule arutamisele määramine kaebemenetluses maakohtus on VTMS § 117 lg 2 kohaselt võimalik üksnes väärteoasja sisulisel arutamisel väärteoprotokolli pinnalt ja konkreetse isiku, mitte aga kaebuse, taotluse või avalduse suhtes.
Menetluse kulgemise vaidlustamatuse põhimõte kehtib VTMS § 2 kohaselt ka väärteomenetluses (vt ka RKKKo nr 3 1-1-41-08, p 9).
VTMS § 191 p 12 kohaselt puudub mistahes isikul õigus edasikaebe korras vaidlustada maakohtu määrust, millega maakohus lahendas kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Ainsa erandina on edasikaebeõigus tagatud konfiskeerimise küsimust lahendava maakohtu määruse peale. Käesoleva kohtuasja puhul ei ole tegemist sellise erandiga. Tulenevalt VTMS §-s 155 sätestatust saab Riigikohtule kassatsiooni esitada vaid kohtumenetluse pool. Menetlusväline isik ja tema esindaja ei ole kohtumenetluse pool VTMS § 17 mõttes. (Vt ka RKKKm 3-1-1-41-08, p 14).
|
3-1-1-90-13
|
Riigikohus |
22.10.2013 |
|
Karistuse mõistmine on kohtumenetluses kohtu pädevuses ja seda piirab vaid VTMS § 132 p-st 2 tulenev keeld raskendada menetlusaluse isiku olukorda. Ei ole välistatud, et kohtuväline menetleja vähendab kaebemenetluses väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid, mis tingib väärteomenetluse lõpetamise vastavas osas (vt nt RKKKo 3-1-1-94-07, p 8 ja 3-1-1-50-08, p 7). Sellega ei saa siiski võrdsustada olukorda, mil kohtuväline menetleja nõustub kohtumenetluses kaebaja taotlusega kergendada talle mõistetud karistust.
Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui kaebuse ja sellele lisatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7). Kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse ja kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Vajadusel võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks.
Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui kaebuse ja sellele lisatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7). Kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse ja kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Vajadusel võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks.
Mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 7). Kohtul tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas asjakohaste õigusaktidega, milleks on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktid. PISTS § 22 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Ekspertarste kaasatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 kohaselt. Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid. Seejuures kehtib VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 61 kohaselt ka väärteomenetluses tõendite vaba hindamise põhimõte.
|
3-1-1-47-13
|
Riigikohus |
11.04.2013 |
|
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-28-13, p 5).
Kui isik taotleb maakohtult oma kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses, ei saa maakohus selle pinnalt järeldada, et menetlusalune isik ei soovi kohtuistungi korraldamise puhul sellest osa võtta. Kui maakohus määrab väärteoasja arutamisele avalikul kohtuistungil, tuleb VTMS § 122 kohaselt kohtusse kutsuda mõlemad pooled. Riigikohtu varasema praktika kohaselt on menetlusaluse isiku teavitamine kohtuistungi toimumise ajast ja kohast vajalik ka juhul, kui isik on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta (vt RKKKo 3-1-1-8-08, p 10). Juhul, kui maakohus ei kutsu menetlusalust isikut kohtuistungile, on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 3 kohaselt.
Kui isik taotleb maakohtult oma kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses, ei saa maakohus selle pinnalt järeldada, et menetlusalune isik ei soovi kohtuistungi korraldamise puhul sellest osa võtta. Kui maakohus määrab väärteoasja arutamisele avalikul kohtuistungil, tuleb VTMS § 122 kohaselt kohtusse kutsuda mõlemad pooled. Riigikohtu varasema praktika kohaselt on menetlusaluse isiku teavitamine kohtuistungi toimumise ajast ja kohast vajalik ka juhul, kui isik on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta (vt RKKKo 3-1-1-8-08, p 10). Juhul, kui maakohus ei kutsu menetlusalust isikut kohtuistungile, on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 3 kohaselt.
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-28-13, p 5).
|