/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-18-3732/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.05.2019
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7) VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde. Edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (vt nt RKKKo 3-1-1-58-15, p 9.4). Kui isiku tegu ei vasta lõpuleviidud süüteo objektiivsetele tunnustele, pole eelnevast tulenevalt alust põhidelikti struktuuris edasi liikuda ja subjektiivsete tunnuste analüüsimisega jätkata. Samuti pole võimalik isikut sellises olukorras lõpuleviidud süüteo eest vastutusele võtta ning arutleda teemal, kas süü vähesuse tõttu tuleks tema suhtes menetlus lõpetada või mitte. (p 10)
3-1-1-83-15 PDF Riigikohus 29.10.2015
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7) Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11). VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Kui maakohus tugineb süüdimõistvat kohtuotsust tehes lubamatule tõendile, mis tulnuks tõendikogumist välja jätta, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 11) Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7) Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12) Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11).
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (RKKKo 3-1-1-21-09) (p 9)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8) Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12) VTMS § 31^3 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
VTMS § 31^3 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13) Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (RKKKo 3-1-1-21-09) (p 9) Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11).
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
VTMS § 31^3 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
3-1-1-20-15 PDF Riigikohus 13.04.2015
KrMS § 288 lg 5 on VTMS § 31 lg 1 järgi mutatis mutandis kohaldatav ka väärteomenetluses
VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli põhiosas muu hulgas väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Kasutades terminit "lühike kirjeldus", ei ole silmas peetud mitte seda, et kirjeldus ei peaks olema ammendav, vaid seda, et seal ei tohi olla kõrvalist teavet. Eeltoodust lähtudes on väärteoprotokollis vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi väärteoprotokollis kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (VTMS § 110 p-d 1-3) ja vastulause esitamise korral vastulausest tulenevas ulatuses ka kohtuvälise menetleja otsuses (VTMS § 74 lg 1 p 8). Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Ülevaade tõenditest tuleb väärteoprotokollis esitada teokirjeldusest eraldi (VTMS § 69 lg 2 p-d 3, 4 ja 7). Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna. VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-119-12, p 6).
Lähtudes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest, peab maakohus olukorras, kus e-kirjade väljatrükkide usaldusväärsus on kaebuses kahtluse alla seatud, astuma omal algatusel asjakohaseid samme väljatrükkide usaldusväärsuse kontrollimiseks. Selleks on kohtul võimalik nõuda VTMS § 31 lg 2 alusel väljatrükkide aluseks olevate e-kirja failide esitamist kas faile kajastaval andmekandjal või juurdepääsuna veebipõhisele elektronpostkastile. Seejärel saab kohus toimetada vaatluse (VTMS § 101), kaasates vajadusel asjatundja (VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 109^1) või määrates ekspertiisi (VTMS § 102). Olulist teavet e-kirja saatmise ja saamise asjaolude (IP-aadressid, kuupäev ja kellaaeg) kohta võib saada selle kirja metaandmetest. Vajadusel on kohtul VTMS § 31 lg 2 alusel võimalik välja nõuda ka andmed e-kirjade failide metaandmetest nähtuvate IP-aadresside kasutajate kohta. Eelmärgitu ei välista väljatrükkide usaldusväärsuse kontrollimist mingil muul viisil, kui see tagab juhtumi asjaolusid arvestades järelduste jälgitavuse.
VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-119-12, p 6).
Tegelikkusele mittevastava arve koostamine ja edastamine maksukohustuslasele või viimase esindajale, kes soovib sellele arvele tuginedes alusetult sisendkäibemaksu maha arvata, on üldjuhul käsitatav kaasaaitamisena maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele (RKKK 3-1-1-6-11, p 13 jj). Olukorras, kus maksumaksjaga seotud isik lisaks võltsarve koostamise korraldamisele ja selle juhatuse liikmele edastamisele töötab välja ka süüteoplaani ja organiseerib selle elluviimise, on tema käitumine vaadeldav MKS § 153^1 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo kaastäideviimisena ka juhul, kui vahetu juhise võltsarve maksumaksja käibedeklaratsioonis kajastamiseks annab teine isik. Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos (RKKK 3-1-1-60-07, p 25). Seejuures võib tegemist olla ka isikuga, kellel ei ole volitusi maksukohustuslase nimel maksudeklaratsiooni esitada (RKKK 3-1-1-43-10, p 15). Väärteo organisaator on üldjuhul vaadeldav kaastäideviijana (RKKK 3-1-1-57-09, p 19.2 ja RKKK 3-1-1-101-05, p 8).
3-1-1-125-12 PDF Riigikohus 14.01.2013
VTMS § 125 lg 1 teise lause kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-119-05, p 6 ja 3-1-1-16-06, p 14.1).
Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele ta on otsuse tegemisel tuginenud, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-42-12, p 7). VTMS § 125 lg 1 teise lause kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-119-05, p 6 ja 3-1-1-16-06, p 14.1).
Kohtumenetluse poolele ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.4), samuti peavad menetlusalune isik või tema kaitsja looma aktiivse kaitsetaktika korral võimaluse esitatud väidete kontrollimiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.1).
3-1-1-102-11 PDF Riigikohus 30.11.2011
Vt otsuse p 8 ja nt RKKKo 3-1-1-82-10, p 8 ja 3-1-1-29-05, p 7 ning 3-1-1-47-08, p 10.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vt ka RKKKo 3-1-1-3-08, p 12; 3-1-1-6-06, p 6.3; 3-1-1-45-06, p 9 ja 3-1-1-105-03, p 12.
Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Vt RKKKo 3-1-1-8-03, p 7.3; 3-1-1-62-06, p 5 ja 3-1-1-8-08, p 8.
3-1-1-35-11 PDF Riigikohus 02.05.2011
3-1-1-100-10 PDF Riigikohus 14.01.2011
Maakohus peab väärteoasja arutama täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohtu VTMS § 133 p-st 4 tulenevalt kohustust otsustada, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs.
Tõlgendades KOV jäätmehoolduseeskirja normi, mille kohaselt tuleb KOV haldusterritooriumilt kogutud segaolmejäätmed enne nende kõrvaldamist või taaskasutamist sortida KOV-le võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas sortimistehases, peab arvestama nii PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse kui ka PS §-s 53 sätestatud kohustusega säästa keskkonda.
Õigusnormi tuleb tõlgendada põhiseaduspäraselt ja erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Kuid olukorras, mil on tegemist erinevate põhiõiguste põrkumisega, tuleb eelistada sellist tõlgendust, millega oleks tagatud nende erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse.
3-1-1-55-10 PDF Riigikohus 06.08.2010
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).
Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks. Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 65 ei ole väärteomenetluses kohaldatav. Juhul kui kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatakse maakohtu asemel ekslikult halduskohtule, ei saa kaebuse esitamise ajaks lugeda selle halduskohtule esitamise aega.
Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks. Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise. Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-5-07, p 6 ja nr 3-1-1-152-05, p 6.)
Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise. Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).
Kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Seega saab kohus hinnata kohtus üle kuulamata tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste usaldusväärsust ja piisavust üksnes juhul, kui see tunnistaja on jäänud mõjuval põhjusel kohtusse ilmumata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-28-10, p 9).
3-1-1-8-09 PDF Riigikohus 04.03.2009
Lahendades küsimust sellest, kas on aset leidnud teod, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja kas need teod on toime pannud menetlusalune isik, tuleb maakohtul selgitada välja ka see, millal ja kus need teod toime pandi. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-3-08, p 12; nr 3-1-1-6-06, p 6.3; nr 3-1-1-105-03, p 12).
Vt RKKKo nr 3-1-1-82-08, p 6; nr 3-1-1-79-08, p 7; nr 3-1-1-74-08, p 7; nr 3-1-1-55-08, p 8).
Vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-06, p 5 ja nr 3-1-1-52-08, p 10).
3-1-1-73-08 PDF Riigikohus 02.01.2009
Väärteoprotokoll ei ole käsitatav tõendina, v.a juhul, kui protokollis sisalduvad näiteks menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlused. Analoogiliselt kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga kujutab väärteoprotokoll endast üksnes süüdistusfunktsiooni kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 8 ja nr 3-1-1-101-03, p 6.1). Olukorras, mil kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohta tehakse märge kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, puudub vajadus kajastada ja seega dubleerida vastavat toimingut omakorda veel väärteoprotokollis.
Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p 7, 1.; nr 3-1-1-142-05, p 12 ja nr 3-1-1-47-08, p 10).
Väärteoprotokoll ei ole käsitatav tõendina, v.a juhul, kui protokollis sisalduvad näiteks menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlused. Analoogiliselt kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga kujutab väärteoprotokoll endast üksnes süüdistusfunktsiooni kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 8 ja nr 3-1-1-101-03, p 6.1). Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p 7, 1.; nr 3-1-1-142-05, p 12 ja nr 3-1-1-47-08, p 10). Mootorsõiduki juhile kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohustus tuleneb süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03). Näidu tutvustamine juhile on vajalik, võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta, millise õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p-d 6.1 ja 6.2). Siiski ei tähenda mõõteseadme näidu tutvustamata jätmine seda, nagu oleks kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus tõendina lubamatu, vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Olukorras, mil kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohta tehakse märge kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, puudub vajadus kajastada ja seega dubleerida vastavat toimingut omakorda veel väärteoprotokollis.
Olukorras, mil kohtul tekib kahtlus kiiruse mõõtmise tingimuste osas, on võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda või määrata ekspertiis, hindamaks väärteoprotokolli koostanud isiku asukohta ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel (vt RKKKo nr 3-1-1-42-07, p 6.1).
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis vastavalt VTMS § 175 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12).
Mootorsõiduki juhile kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohustus tuleneb süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03). Näidu tutvustamine juhile on vajalik, võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta, millise õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p-d 6.1 ja 6.2). Siiski ei tähenda mõõteseadme näidu tutvustamata jätmine seda, nagu oleks kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus tõendina lubamatu, vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Juhtudel, mil kohtul tekivad kahtlused väärteo tõendatuse osas või esineb vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine VTMS § 120 lg 1 alusel ei võimalda kõrvaldada tõenditevahelisi vastuolusid ega lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-37-08, p-d 8.1 ja 8.2).
3-1-1-37-08 PDF Riigikohus 03.07.2008
Kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad (RKKKo nr 3-1-1-43-07, p 6). Väärteomenetluses on maakohtul asja läbivaatamisel kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel täiendav ülesanne kompenseerida kohtuvälise menetluse teatud menetlejakesksust (tõendid kogub ja otsuse teeb sama kohtuväline menetleja, otsus tehakse kirjalikus menetluses) (vt RKKKo nr 3-1-1-2-08, p 7.3). See põhimõte kehtib seda enam karistuse mõistmisel, kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse. Kui kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Tõendite kogumiseks võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Väärteomenetluse seadustiku § 125 lõike 1 lause 2 kohaselt võib maakohtunik kaebuse arutamise edasi lükata üheks kuuks, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Samuti on kohtul kohtumenetluse käigus võimalik koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-43-07, p 6; nr 3-1-1-119-05, p 6 ja nr 3-1-1-16-06, p 14.1).
Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui nimetatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7).
Karistusseadustiku § 50 lg 2 kohaselt ei või isikult lisakaristusena võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigust juhul, kui ta kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud siis, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Mootorsõiduki kasutamine seoses invaliidsusega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Seaduse mõttest tulenevalt peab üldjuhul tegemist olema liikumispuudega. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7). Karistusseadustiku § 50 lg-s 2 esitatud tingimuste kontrollimisel peab esmalt tuvastama, kas isikul on tuvastatud puue kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puude mõistega ja puude raskusaste sotsiaalministri poolt kehtestatud 8. jaanuari 2002. a määrusega nr 9 "Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord, rehabilitatsiooniplaani vorm". Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on puudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muuhulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid ja VTMS § 31 lg 1 ning KrMS § 61 kohaselt kehtib seejuures tõendite vaba hindamise põhimõte.
3-1-1-42-07 PDF Riigikohus 05.10.2007
VTMS § 63 lg-s 1 sätestatud tingimustel, kui väärteoasju ühendatakse kohtuvälise menetleja või maakohtu määruse alusel - on võimalik, et ühendatud väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustatakse karistamist vaid ühe väärteo eest, nõustudes kas otsesõnu või vaikimisi enese karistamisega ühe või mitme ülejäänud väärteo eest. Sellisel juhul tuleneb VTMS § 123 lg-st 2 maakohtu kohustus arutada vaid seda väärtegu, mille eest karistamist on vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8). Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustamata väärtegusid ei ole maakohus pädev arutama.
LS 7435 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest, kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud.
Kui kohtul tekib kahtlus kiiruse mõõtmise koha osas, on VTMS § 101 lg-le 2 tuginedes võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05, p 6, ja nr 3-1-1-16-06, p 14.1 ning nr 3-1-1-43-07, p 6) või määrata VTMS § 102 lg 1 alusel ekspertiis, hindamaks väärteoprotokolli koostanud isiku asukohta kiiruse mõõtmisel ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel.
Maakohtu otsusest ei nähtu, kas maakohus pidas otsuse tegemisel määravaks isiku ütlusi selle kohta, et ta leidis juhiloa üles väärteoprotokolli koostanud isiku juuresolekul või seda, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu andmebaasist arvuti abil. Viimasel juhul oleks tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Seega rikkus maakohus põhimõtet, mille kohaselt kohtuotsusest peab nähtuma selgelt, millistele asjaoludele rajab kohus oma järeldusi, ja see on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kui kohus jätab hindamata asjas tähtsust omava tõendi ning ei kasuta seadusest tulenevaid võimalusi tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks, siis rikub kohus sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Juhtimisõigust tõendava dokumendi ja kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest tuleb karistuse mõistmisel lähtuda KarS § 63 lg-st 1, kuna tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks väärteokoosseisu. Kiiruse ületamine on eraldi tegu ning selle eest mõistetakse eraldi karistus vastavalt KarS § 63 lg-le 3.
LS 74^35 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest, kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud. Kui maakohus peab otsuse tegemisel määravaks isiku ütlusi selle kohta, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu andmebaasist arvuti abil, siis on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (liikluseeskirja § 70 p 1).
3-1-1-43-07 PDF Riigikohus 14.09.2007
Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Seega, kui kohtul tekivad väärteo tõendatuse osas kahtlused, siis peab ta esmalt astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus küll selle isiku kasuks, kuid seda vaid juhtudel, kui kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. Tulenevalt VTMS § 125 lg-st 1 peaks kohus juhul, kui kahtlust on võimalik kõrvaldada, kaebuse arutamise edasi lükkama, andmaks pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. (Vt lisaks RKKKo nr 3-1-1-16-06). Seega oli olukorras, kus kohtul tekkis kahtlus sündmuskohta puudutavate asjaolude osas, VTMS § 101 lg-le 2 tuginedes võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda.
VTMS § 150 lg 2 mõttes on olukord, kus kohus tunnistab kõrvaldamatuks sellise kahtluse, mille kõrvaldamiseks ta ei kasutanud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine.
Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Seega, kui kohtul tekivad väärteo tõendatuse osas kahtlused, siis peab ta esmalt astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus küll selle isiku kasuks, kuid seda vaid juhtudel, kui kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. Tulenevalt VTMS § 125 lg-st 1 peaks kohus juhul, kui kahtlust on võimalik kõrvaldada, kaebuse arutamise edasi lükkama, andmaks pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. (Vt lisaks RKKKo nr 3-1-1-16-06).
3-1-1-53-06 PDF Riigikohus 22.06.2006
VTMS § 87, mille kohaselt arutatakse väärteoasja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, tähendab seda, et kohtud on asja arutamisel seotud väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, s.o kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03).
Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele. Tõendeid võivad kohtule esitada aga nii kohtuvälise menetleja esindaja (VTMS § 28 lg 2 p 2) kui ka menetlusalune isik (VTMS § 19 lg 1 p 4) ja tema kaitsja (VTMS § 21 lg 1 p 3).
3-1-1-16-06 PDF Riigikohus 02.05.2006
Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses (VTMS § 120), kus tõendite vahetut ja suulist uurimist ei toimu, võib kohus tugineda uuele tõendile üksnes juhul kui kohtumenetluse pooli on sellest tõendist teavitatud ning kumbki pool ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Maakohtu õigust võtta vastu ja ise koguda kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse lahendamisel uusi tõendeid ei välista seegi, et sellises menetluses tehtud maakohtu otsus on vaidlustatav üksnes kassatsiooni korras.
Asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend Lion oli jäetud politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkirja nr 254 ja 13. veebruari 2004. a käskkirja nr 56 nõudeid eirates tähtaegselt kalibreerimata, ei muuda selle vahendiga kogutud teavet tõendina lubamatuks. Politseipeadirektori käskkirjade näol on tegemist internsete aktidega, mille adressaatideks on üksnes politseiametnikud, kes tegelevad joobeseisundi tuvastamisega. Seega võib joobeseisundi tuvastamisel kõnealustes käskkirjades sätestatud nõuete järgimata jätmine tuua kaasa näiteks joobeseisundit tuvastanud politseiametniku distsiplinaarvastutuse, ent ei saa muuta joobeseisundi tuvastamise tulemust ebaseaduslikuks. Asjaolu, et seadusandja pole kehtestanud nõuet, mille kohaselt peaks joobeseisundi tuvastamisel kasutatav indikaatorvahend olema taadeldud (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05) või kalibreeritud, on põhjendatav sellega, et indikaatorvahendi näit pole joobeseisundi tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Isikule, kes indikaatorvahendi näiduga ei nõustu, jääb alati võimalus nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, sh oma veres alkoholisisalduse määramist (LS § 20 lg 4 ls 2). Indikaatorvahendi näit omandab tõendusliku tähenduse üksnes olukorras, kus isik on loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04).
VTMS § 125 lg 1 ls 2 kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05). Samuti näeb VTMS § 28 lg 2 p 2 otsesõnu ette, et kohtuvälisel menetlejal on kohtumenetluses õigus tõendeid esitada.
Maakohtu tuginemine menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis on kohtuvälise menetleja otsuses nimetamata, ei tähenda iseenesest veel kaitseõiguse rikkumist. Tõendite vahetu ja suuline uurimine tagab menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale võimaluse esitada vastuväiteid ka nendele menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis kogutakse alles kohtumenetluse käigus. Kui kohtuistungil esitatakse mõni uus tõend, mille ümberlükkamiseks soovib menetlusalune isik või tema kaitsja koguda lisatõendeid, saavad nad taotleda asja arutamise edasilükkamist VTMS § 125 lg 1 ls 2 alusel.
KrMS § 341 lg-s 4 sätestatu tugineb reformatio in peius keelu põhimõttele, mille kohaselt ei tohi esimese astme kohtu otsuse tühistamine üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel kaasa tuua süüdistatavale apelleeritud otsusega mõistetud karistuse raskendamist. Tulenevalt VTMS §-st 2 kehtib sama reegel ka väärteomenetluses maakohtu otsuse tühistamisel menetlusaluse isiku või tema kaitsja apellatsiooni alusel. Kohtumenetluses, mis toimub pärast väärteoasja teistmist üksnes menetlusaluse isiku kaitsja avalduse alusel, ei tohi menetlusaluse isiku karistust võrreldes teistitud kohtulahendis ettenähtuga raskendada. Selle nõude eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json