3-1-1-84-13
|
Riigikohus |
25.10.2013 |
|
VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures on õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav.
Võrreldes väärteomenetluse seadustiku regulatsiooniga on seadusandja FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestanud erisuse, mille kohaselt on finantsjärelevalve teostamisega seotud küsimustes FIS § 2 lg-s 1 nimetatud seadustes sätestatud alustel väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise ja sunnivahendite kohaldamise üle otsustamine Finantsinspektsiooni juhatuse ainupädevuses.
FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust (VTMS § 75). Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad seega kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.
Üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone. Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
Otsustamaks, kas lubamatule tõendile tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, oleks tulnud hinnata, kas see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse tegemise.
Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.
Üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone. Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.
Olukorras, kus kohtuväline menetleja veel otsust allkirjastanud pole, puudub alus rääkida VTMS § 74 nõuetele vastava kohtuvälise menetleja lahendi olemasolust.
Väärteomenetluse seadustiku kohaselt ei mõjuta kohtuvälise menetleja lahendi seaduslikkust asjaolu, kas see allkirjastatakse paberkandjal või digitaalselt.
Menetlusalusel isikul ja kohtul peab olema võimalus veenduda, et otsuse tegi pädev kohtuvälise menetleja ametnik või kollegiaalorgan. Eelöeldu tähendab, et kui kohtuvälise menetleja lahend vormistatakse protokollilise otsusena, peab selle kujunemine olema hilisema menetluse käigus kontrollitav.
FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust (VTMS § 75). Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad seega kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.
VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06, p 6).
Juhul, kui väärteoasja menetleb kohtuvälises menetluses selleks pädevust mitteomav isik, ei saa kohus hilisemas menetluses tugineda ka kohtuvälises menetluses kogutud tõenditele ja menetlusdokumentidele, sh väärteoprotokollile. Kirjeldatud olukorras puudub maakohtul rikkumise kõrvaldamiseks vajalik pädevus muuhulgas seetõttu, et vastavalt VTMS §-le 87 on väärteoasja arutamise piirid seotud väärteoprotokolli olemasolu ja selle ulatusega.
|
| 3-1-1-43-12
|
Riigikohus |
15.05.2012 |
|
Trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise korral tuleb menetlejal järgnevalt otsustada, milline VTMS § 546 lg-s 1, lg 2 p-des 2-4 või lg-tes 3-4 nimetatud otsustustest kaebuse kohta või selle alusel teha.
VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 546 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad.
VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 546 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad.
Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 546 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 546 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
VTMS § 546 lg 2 p-st 1 järeldub muu hulgas, et kohtuväline menetleja on õigustatud ja kohustatud läbi vaatama ja lahendama trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse, kui see on talle koos kaebusega esitatud. VTMS § 38 lg 1 kohaselt peab menetleja kaebetähtaja ennistamisel juhinduma KrMS §-st 172. Samas on menetlejal KrMS § 172 kohaldamisel vaja arvestada ka kirjaliku hoiatamismenetluse eripäraga. Otsustus kaebetähtaja ennistamise kui ka ennistamata jätmise kohta tuleb vormistada VTMS § 48 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusega. Kohtuväline menetleja peab trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse läbi vaatama sõltumata sellest, millise aja jooksul pärast kaebetähtaja möödalaskmist see on esitatud. Samas tuleb arvestada, et kui kaebust ei esitata mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kaebuse tähtaegset esitamist takistanud mõjuv põhjus on ära langenud, puudub alus trahviteate vaidlustamise tähtaega ennistada.
Juhul kui kohtuväline menetleja ei vaata trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust nõuetekohaselt läbi, on taotluse esitajal võimalik kohtuvälise menetleja tegevus (tegevusetus) vaidlustada väärteomenetluse seadustiku 10. peatüki 3. jao 6. jaotises ette nähtud korras esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures (VTMS §-d 76-77) ja seejärel maakohtus (VTMS §-d 78-79). Seejuures on maakohus VTMS § 79 lg 3 p 3 alusel pädev kohustama kohtuvälist menetlejat trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust läbi vaatama ja selle kohta nõuetekohast määrust tegema.
Lahendades trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust, tuleb menetlejal kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjuse mõjuvust hinnates lähtuda eeskätt nendest konkreetsetest asjaoludest, mis takistasid mootorsõiduki eest vastutaval isikul trahviteadet rahvastikuregistris märgitud aadressil kätte saamast või trahviteate peale VTMS § 545 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul kaebust esitamast. Mõistetavalt peavad need asjaolud olema kaebetähtaja ennistamise taotluses märgitud. Vajadusel tuleb taotluse esitajal lisada ka kaebetähtaja möödalaskmise põhjust kinnitavad tõendid. Trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamiseks ei anna alust ainuüksi see, kui mootorsõiduki eest vastutav isik lisab kaebusele veenvad tõendid mis kinnitavad, et trahviteates märgitud ajal kasutas mootorsõidukit teine isik.
Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 546 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 546 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 546 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad.
Juhul kui kohtuväline menetleja ei vaata trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust nõuetekohaselt läbi, on taotluse esitajal võimalik kohtuvälise menetleja tegevus (tegevusetus) vaidlustada väärteomenetluse seadustiku 10. peatüki 3. jao 6. jaotises ette nähtud korras esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures (VTMS §-d 76-77) ja seejärel maakohtus (VTMS §-d 78-79). Seejuures on maakohus VTMS § 79 lg 3 p 3 alusel pädev kohustama kohtuvälist menetlejat trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust läbi vaatama ja selle kohta nõuetekohast määrust tegema.
Kui isik leiab, et VTMS § 546 lg-tes 1 või 2 sätestatud alus, millele tuginedes kohtuväline menetleja tema kaebuse läbi vaatamata jättis, on põhiseadusega vastuolus, saab ta VTMS §-s 78 ette nähtud korras taotleda kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Maakohus on VTMS § 79 alusel pädev tunnistama kohtuvälise menetleja kohaldatud kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse (vajadusel ka sellega seotud sätted) asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma selle kohaldamata ning tühistama kohtuvälise menetleja määruse. Sellise lahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.
Olukorras, kus ringkonnakohus vaatab VTMS §-s 79 nimetatud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse VTMS § 191 p 12 nõudeid eirates sisuliselt läbi, kuid ringkonnakohtu sellist otsustust ei vaidlustata, puudub Riigikohtul VTMS § 194 lg-st 1 tulenevalt menetluslik alus ringkonnakohtu määrust selles osas tühistada.
Kui maakohus, lahendades VTMS § 79 korras kaebust kohtuvälise menetleja määruse peale, millega on trahviteate peale esitatud kaebus läbi vaatamata jäetud, ei anna kohtuvälise menetleja otsustusele sisulist hinnangut, siis on sõltumata maakohtu määruse resolutiivosa sõnastusest, tegemist kaebuse läbi vaatamata jätmisega. Seda määrust on võimalik määruskaebe korras ringkonnakohtus vaidlustada.
Olukorras, kus ringkonnakohus vaatab VTMS §-s 79 nimetatud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse VTMS § 191 p 12 nõudeid eirates sisuliselt läbi, kuid ringkonnakohtu sellist otsustust ei vaidlustata, puudub Riigikohtul VTMS § 194 lg-st 1 tulenevalt menetluslik alus ringkonnakohtu määrust selles osas tühistada.
Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 546 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 546 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
Kui maakohus, lahendades VTMS § 79 korras kaebust kohtuvälise menetleja määruse peale, millega on trahviteate peale esitatud kaebus läbi vaatamata jäetud, ei anna kohtuvälise menetleja otsustusele sisulist hinnangut, siis on sõltumata maakohtu määruse resolutiivosa sõnastusest, tegemist kaebuse läbi vaatamata jätmisega. Seda määrust on võimalik määruskaebe korras ringkonnakohtus vaidlustada.
VTMS § 546 lg 2 p-st 1 järeldub muu hulgas, et kohtuväline menetleja on õigustatud ja kohustatud läbi vaatama ja lahendama trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse, kui see on talle koos kaebusega esitatud. VTMS § 38 lg 1 kohaselt peab menetleja kaebetähtaja ennistamisel juhinduma KrMS §-st 172. Samas on menetlejal KrMS § 172 kohaldamisel vaja arvestada ka kirjaliku hoiatamismenetluse eripäraga. Otsustus kaebetähtaja ennistamise kui ka ennistamata jätmise kohta tuleb vormistada VTMS § 48 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusega. Kohtuväline menetleja peab trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse läbi vaatama sõltumata sellest, millise aja jooksul pärast kaebetähtaja möödalaskmist see on esitatud. Samas tuleb arvestada, et kui kaebust ei esitata mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kaebuse tähtaegset esitamist takistanud mõjuv põhjus on ära langenud, puudub alus trahviteate vaidlustamise tähtaega ennistada.
Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 546 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 546 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
|
| 3-1-1-53-11
|
Riigikohus |
08.06.2011 |
|
Kui VTMS §-s 198 ette nähtud edasikaebepiirang osutuks asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks, saaks Riigikohus vaadata sisuliselt läbi maakohtu poolt VTMS § 198 alusel tehtud määrust (vt ka RKPSJVKm nr 3-1-1-22-09, p 10 ja RKÜKo 3-1-1-88-07, p 46).
|
| 3-1-1-99-10
|
Riigikohus |
17.12.2010 |
|
VTMS § 114 lg 4 kohaselt tuleb üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise 15-päevast tähtaega hakata lugema päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kätte saadav. VTMS § 70 lg 4 kohaselt peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusosalisele kättesaadav 30 päeva möödudes väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale kätteandmisest alates. VTMS § 70 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Menetlusaluse isiku protokolli koopia vastuvõtmisest ja sellega tutvumisest keeldumise korral teeb menetleja protokollile vastava märke. Sellisel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kätte saaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast (VTMS § 70 lg 2). Väärteoprotokolli kantakse ka kohtuvälise menetleja otsuse kättesaadavaks tegemise kuupäev. Kui menetleja on eeltoodud regulatsioonist kinni pidanud ning isiku keeldumise väärteoprotokollis nõuetekohaselt fikseerinud, on kõik seadusest tulenevad nõuded menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks täidetud. Selle toiminguga loetaksegi väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks. Sellest tulenevalt on VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kätte saadav, mitte aga kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamisel. Regulatsioon ei tee erandit menetlusalusele isikule, kes on väärteoprotokolliga tutvumisest, selle allkirjastamisest ja vastuvõtmisest keeldunud ning menetleja on keeldumise nõuetekohaselt fikseerinud. Kohtuväline menetleja peaks püüdma protokolli allkirjastamisest keeldumise fakti fikseerida täiendavalt ka tunnistaja allkirjaga. Juhul, kui menetlusalune isik väidab, et sai väärteoprotokolli sisust ja sellele järgnevast karistamisotsusest teada alles pärast otsuse kätte saamist ning sellest tingitult esitab ta kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud tähtajast hiljem, tuleb isikul alati taotleda kohtult kaebuse esitamise tähtaja ennistamist seaduses ettenähtud korras. Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus aga kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud.
Lähtudes VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 172 lg-st 1 peab kohus kaebetähtaja ennistamise vormistama määrusega (vt RKKKo nr 3-1-1-55-10).
|
| 3-1-1-90-10
|
Riigikohus |
29.11.2010 |
|
Vastavalt VTMS § 199 lg-le 1 jõustub kohtuvälises menetluses tehtud otsus, kui selle peale ei ole kaebust esitatud ja kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Kaebuse esitamise tähtaega hakatakse lugema alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav (VTMS § 114 lg 4).
Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on seda teinud vormikohase otsustusega.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud - raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-152-05 ja nr 3-1-1-5-07). Väide, et kaebemenetlus väärteomenetluses on eksitav, ei ole mõjuv põhjus (vt ka RKKKo nr 3-1-1-55-10, p-d 11 ja 14). Kui maakohtu määrus on põhjendamata, sest selles puudub kohtu argumentatsioon, miks ja millisel õiguslikul alusel ennistamise taotlus rahuldati ning milliseid objektiivseid takistusi loeti mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ületamisel, siis rikub maakohus oluliselt menetlusõigust VTMS § 199 lg 2 ja § 193 lg 1 mõttes.
|
| 3-1-1-55-10
|
Riigikohus |
06.08.2010 |
|
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).
Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.
Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 65 ei ole väärteomenetluses kohaldatav. Juhul kui kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatakse maakohtu asemel ekslikult halduskohtule, ei saa kaebuse esitamise ajaks lugeda selle halduskohtule esitamise aega.
Kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Seega saab kohus hinnata kohtus üle kuulamata tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste usaldusväärsust ja piisavust üksnes juhul, kui see tunnistaja on jäänud mõjuval põhjusel kohtusse ilmumata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-28-10, p 9).
Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.
Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.
Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-5-07, p 6 ja nr 3-1-1-152-05, p 6.)
Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).
|
| 3-1-1-88-07
|
Riigikohus |
16.05.2008 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 114 lg 1 p 2 kohaselt on üksnes menetlusosalisel õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale. Väärteomenetluse seadustiku § 16 nimetab menetlusosalisena vaid menetlusalust isikut ja tema kaitsjat. Seega ei näe väärteomenetluse seadustik ette menetlusvälise isiku võimalust esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale ega maakohtu pädevust selliseid kaebusi läbi vaadata. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on leitud, et menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust (vt RKKKm nr 3-1-1-156-05, p 10).
Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4).
Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.
Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4).
Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.
Karistusseadustiku § 83 kohaselt on süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine üldjuhul kohtu pädevuses. Erandina näeb KarS § 83 lg 6 ette, et väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme võib sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud juhtudel konfiskeerida seaduses ettenähtud kohtuväline menetleja. Seega peab selleks, et konkreetne kohtuväline menetleja saaks otsustada mingi väärteo vahetu objekti või vahendi konfiskeerimise üle, seadusest tulenema vastav pädevusnorm. Tolliseaduse § 94 lg 4 sisu seisnebki selles, et anda sama paragrahvi teises lõikes nimetatud kohtuvälisele menetlejale - Maksu- ja Tolliametile - kooskõlas KarS § 83 lg-s 6 sätestatuga õigus otsustada, kas tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahend, millega või mille abil pandi toime tollieeskirjade rikkumine, tuleb KarS § 83 lg-tes 1 või 3 sätestatud alustel konfiskeerida või mitte. Samas ei ole Maksu- ja Tolliametil kohtuvälise menetlejana õigust otsustada tollieeskirjade rikkumisega seotud väärtegude toimepanemiseks kasutatud muude vahendite konfiskeerimise üle, mistõttu peab selliste esemete konfiskeerimise otsustama kohus.
|
| 3-3-1-17-07
|
Riigikohus |
22.01.2008 |
|
Suulise hoiatuse tegemine VTMS § 53 lg 2 alusel ei ole samastatav sama seadustiku §-s 54 sätestatud hoiatusotsusega. VTMS § 53 lg-st 2 ja § 54 lg-st 1 järeldub, et suuline hoiatamine on leebem vahend, mis asendab hoiatamisotsusega määratavat hoiatustrahvi. Nn suulise hoiatamise menetlust ei saa käsitada iseseisva hoiatamismenetluse liigina. Väärteomenetluse seadustik näeb ette ühtse hoiatamismenetluse, mis menetluse lõpetamist välistavate asjaolude puudumisel võib päädida kas hoiatustrahvi või suulise hoiatusega. VTMS § 114 tõlgendamisel saab järeldada, et seadusandja on välistanud kaebuse esitamise mitte üksnes hoiatamisotsusele, vaid ka suulisele hoiatusele.
Kaebeõiguse puudumise hoiatamisotsusele kompenseerib isiku õiguslik võimalus mitte tasuda hoiatustrahvi, millisel juhul kohtuväline menetleja saab asja menetluse uuendada kiir- või üldmenetluses. Nimetatud menetlustes tehtavate otsuste peale saab menetlusalune isik kaevata VTMS § 114 lg 1 alusel ja sel viisil lõppastmes kasutada kaitseõigust. Suulise hoiatuse tegemine aga välistab kehtiva õiguse pinnalt igasuguse võimaluse pöörduda selle otsustuse vaidlustamiseks kohtusse. Kaebeõiguse välistamine väärteomenetluses suulise hoiatuse kohaldamisel võib olla vastuolus PS § 15 lg-ga 1 juhul, kui suulise hoiatuse kohaldamine toob kaasa olulise sekkumise isiku õigustesse ja vabadustesse.
|
| 3-1-1-156-05
|
Riigikohus |
14.02.2006 |
|
Eesti õiguskord ei tunnista üldjuhul kaebuse esitamist teiste isikute või avaliku huvi kaitseks (RKPSJVKo nr 3-4-1-8-05).
Väärteomenetlus koosneb erinevatest menetlustoimingutest ja on võimalik, et väärteomenetluse toimingud võivad riivata ka menetlusväliste isikute õigusi. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ongi seadusandja otsustanud, et vaid puutuvalt menetlustoimingu käigus asetleidnud menetlusvälise isiku enese õiguste rikkumisse, on tal võimalik väärteomenetluse raames toimida menetluslikult aktiivselt ja vaidlustada seda õiguserikkumist.
Menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust (kaevata kohtuvälise menetleja üksikute toimingute peale), kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust.
|
| 3-1-2-2-04
|
Riigikohus |
09.02.2004 |
|
|
Facebook
Twitter