/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-18-3732/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.05.2019
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7) VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde. Edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (vt nt RKKKo 3-1-1-58-15, p 9.4). Kui isiku tegu ei vasta lõpuleviidud süüteo objektiivsetele tunnustele, pole eelnevast tulenevalt alust põhidelikti struktuuris edasi liikuda ja subjektiivsete tunnuste analüüsimisega jätkata. Samuti pole võimalik isikut sellises olukorras lõpuleviidud süüteo eest vastutusele võtta ning arutleda teemal, kas süü vähesuse tõttu tuleks tema suhtes menetlus lõpetada või mitte. (p 10)
3-1-1-98-16 PDF Riigikohus 25.11.2016
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna mõistlikku suurust hinnates tuleb üldise juhisena lähtuda advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määradest. Samas ei pruugi riigi õigusabi eest makstava tasu määrad peegeldada õigusteenuse turu tegelikku hinnataset ega ole ainsad kriteeriumid, mille põhjal hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust. Ei ole välistatud, et isik, kellel puudub võimalus saada riigi õigusabi, peab endale kaitsja leidma teistsuguse hinnaga. Kuigi ka õigusteenuse turuhind ei ole ainuke alus, mille põhjal otsustada valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb seda kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes siiski arvesse võtta (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9-10). Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3; 20. oktoobri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-15, p 11 ja 3-1-1-84-15, p 15.1). (p 14)
KrMS § 189 lg 2 lubab lahendada kohtul menetluskulude hüvitamise kas otsuses või määruses ja KrMS § 189 lg 3 võimaldab kohtumenetluse poolel vaidlustada menetluskulude hüvitamist kriminaalmenetluse 15. peatükis sätestatud korras ka juhul, kui see on ette nähtud kohtuotsuses. Eelnevast nähtuvalt on menetluskulude hüvitamist võimalik eraldada muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest nii otsuse tegemisel kui ka kaebemenetluse käigus. Seetõttu tuleb kohtumenetluse poolele tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. KrMS § 191 lg 2 kohaselt peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses (RKKKm 3-1-1-44-15, p 10). Väärteoasja VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetlusele kriminaalmenetluse eeltoodud sätted aga ei laiene. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel küll kriminaalmenetluse sätteid, kuid selliselt saab toimida üksnes väärteomenetluse erisusi arvestades. Üheks selliseks väärteomenetluse erisuseks on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtava maakohtu otsuse ja maakohtu määruste erinev vaidlustamiskord. KrMS § 189 lg-t 3 ei ole võimalik kohaldada ega menetluskulude hüvitamist muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest kaebemenetluse käigus eraldada, kui maakohus teeb väärteomenetluses lahendi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel (VTMS § 132). Järelikult pole VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses põhjust jaatada ka kohtumenetluse poole õigust teavitada kohut otsuse lõpposa kuulutamisel üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamise soovist ja seega ei saa kohus VTMS §-s 132 märgitud lahendi korral kassatsiooniteate saamisel piirduda üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse põhjendamisega. Kui vähemalt üks kohtumenetluse pool on esitanud tähtaegselt kassatsiooniteate, peab maakohus koostama VTMS § 134 kohaselt sama seadustiku §-de 109-111 nõuetele vastava põhistatud kohtuotsuse (vt RKKKo 3-1-1-6-09, p 7). (p-d 12.1-12.2)
3-1-1-50-16 PDF Riigikohus 27.10.2016
VTMS §-st 2 tulenevalt on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. (p 39) Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb väärteomenetluses lähtuda samadest põhimõtetest nagu kriminaalmenetluses (vt 3-1-1-109-15, p 133) (p 40) Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 2 ja KrMS § 274^2 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on võimalik menetlusaluse isiku nõusolekul. (p 42)
Riigikohus, olles tühistanud maakohtu otsuse, millega väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel lõpetati, ei saa asuda maakohtu asemel esimest korda lahendama kõiki VTMS §-s 133 ette nähtud küsimusi, sh kontrollima kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud teo tõendatust. Üldjuhul tuleb väärteoasi sellises olukorras saata VTMS § 174 p 7 alusel uueks arutamiseks maakohtule. (p 33)
Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31) Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 2 ja KrMS § 274^2 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on võimalik menetlusaluse isiku nõusolekul. (p 42)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Väärteoasja arutamine täies ulatuses tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Sõltumata kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse piiridest, ei saa kohtuvälise menetleja otsus jääda kaebemenetluse tulemusena jõusse, ilma et kohus oleks enne kontrollinud väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seotud asjaolusid. (p 32)
Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31)
Olukorras, kus maakohus ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi lahendanud, pole Riigikohtul võimalik kohtuvälise menetleja otsust VTMS § 174 p 6 alusel jõustada. (p 32)
Süüteo aegumise peatumine KarS § 81 lg 7 p 2 alusel tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta KarS § 81 lg-st 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja arvutamisel arvesse (3-1-1-57-08, p 9.1). KarS § 81 lg 7 p 2 kohaldamise eeldus on üksnes see, et teo kohta alustatakse kriminaalmenetlust, kusjuures pole oluline, kas varem on sama teo osas väärteomenetlust toimetatud või mitte. (p 20) Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumistähtaeg hakkab taas kulgema. Taas kulgeva aegumistähtaja lõpuni on isikut võimalik väärteo toimepanemise eest karistada. (p 21) KarS § 81 lg-s 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või p 2 alusel aegumise tähtajast välja. (3-1-1-57-08 p 9.2) (p-d 21–22)
Isiku olukorda leevendavat süüteo aegumise regulatsiooni tuleb KarS § 5 lg 2 esimesest lausest lähtudes kohaldada ka tagasiulatuvalt. (p 25) Kui selle süüteokoosseisu puhul, mille järgi on isiku tegu jätkuvalt karistatav pärast seaduse muutmist, on ette nähtud lühem aegumistähtaeg kui see, mis vastab teo toimepanemise aegsele kvalifikatsioonile, tuleb kohaldada lühemat aegumistähtaega. (p-d 26–27)
Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31) Olukorras, kus maakohus ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi lahendanud, pole Riigikohtul võimalik kohtuvälise menetleja otsust VTMS § 174 p 6 alusel jõustada. (p 32)
3-1-1-28-16 PDF Riigikohus 24.03.2016
Väärteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid tuvastatakse kohtus eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise kaudu. Õigusliku hinnangu puudulikkusega üldjuhul nende tunnuste kindlakstegemise võimatust ei kaasne. Eelöeldu tähendab, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus peab lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab. Menetlusaluse isiku teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi seega iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. (Vt RKKK 3-1-1-5-15, p-d 9–10). Samuti ei ole väärteomenetluse lõpetamise aluseks see, et teokirjelduses pole viidatud rikutud õigusnormi paragrahvile või artiklile lõike ja punkti täpsusega. (p-d 7-8)
Leides, et väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel tingib juba ainuüksi see, et väärteoprotokollis sisustati rikutud kohustust kehtetuks tunnistatud õigusnormi kaudu, kuigi varasema regulatsiooniga samasisuline kohustus nähakse ette ka kehtivas EL-i määruses, rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Maakohus peab selle vea lähtudes VTMS § 123 lg-st 2 kõrvaldama kohtuliku arutamise käigus, astudes täiendavaid samme kaitseõiguse tagamiseks ja võimaldades menetlusalusel isikul esitada muutunud õiguskäsitlusele vastuväiteid. (p 8)
Väärteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid tuvastatakse kohtus eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise kaudu. Õigusliku hinnangu puudulikkusega üldjuhul nende tunnuste kindlakstegemise võimatust ei kaasne. Eelöeldu tähendab, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus peab lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab. Menetlusaluse isiku teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi seega iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. (Vt RKKK 3-1-1-5-15, p-d 9–10). Samuti ei ole väärteomenetluse lõpetamise aluseks see, et teokirjelduses pole viidatud rikutud õigusnormi paragrahvile või artiklile lõike ja punkti täpsusega. (p-d 7-8) Leides, et väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel tingib juba ainuüksi see, et väärteoprotokollis sisustati rikutud kohustust kehtetuks tunnistatud õigusnormi kaudu, kuigi varasema regulatsiooniga samasisuline kohustus nähakse ette ka kehtivas EL-i määruses, rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Maakohus peab selle vea lähtudes VTMS § 123 lg-st 2 kõrvaldama kohtuliku arutamise käigus, astudes täiendavaid samme kaitseõiguse tagamiseks ja võimaldades menetlusalusel isikul esitada muutunud õiguskäsitlusele vastuväiteid. (p 8)
EL määruse nr 165/2014 artiklis 48 nähakse ette, et võttes arvesse artiklis 46 üleminekumeetmete kohta sätestatut, kohaldatakse seda määrust alates 2. märtsist 2016. Määruse artikleid 24, 34 ja 45 aga kohaldatakse juba alates 2. märtsist 2015. Kuna nende kolme artikli kehtima hakkamise aja osas ei sisalda vaadeldav säte, s.o art 48, piiravaid või lisatingimusi, on EMÜ määruse nr 3821/85 art 15 alates 2. märtsist 2015 kehtetu ja selle asemel kohaldatakse mainitud kuupäevast uue määruse artiklit 34. (p 6) EL-i määruse nr 165/2014 art 47 järgi tuleb LS § 131 lg-s 1 sisalduvaid viiteid kehtetuks tunnistatud vanale määrusele käsitada viidetena uue määruse asjasse puutuvatele sätetele. (p 9)
3-1-1-67-15 PDF Riigikohus 07.12.2015
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 125 lg 1 kohaselt peab kohus juhul, kui tal on tekkinud mingi tõendamiseseme asjaolu suhtes kahtlus ja kui seda kahtlust on võimalik kõrvaldada, lükkama kaebuse arutamise edasi ja andma pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-12-10, p 9; 3-1-1-125-12, p 6). Muu hulgas võimaldab VTMS § 313 kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. Juhul kui kohtul tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt väärteomenetluse lõpetama (vt nt RKKKo 3-1-1-89-14, p-d 7–8; 3-1-1-22-12, p 8; 3-1-1-41-10, p 9; 3-1-1-12-10, p 10). (p 20)
Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17)
Liiklusväärtegude tõendamise puhul tuleb arvestada liiklusväärtegude massilisust ja nende tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust ning teiselt poolt ka vajadust tagada isikute kaitseõigus süüteomenetluses. Seetõttu lasub riikliku järelevalve tegijal kohustus kasutada väärteo tõendamiseks enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid, sealhulgas objektiivsuse tagamiseks võimaluse korral rikkumine salvestada. Liiklusjärelevalve tegemise käigus avastatud väärtegude puhul on nii menetlusökonoomia kaalutlusest kui ka kaitseõiguse tagamise eesmärgist lähtudes põhjendatud nõue, et tuvastatud rikkumine fikseeritakse võimalikult vähe vaidlusi tekitaval viisil. Õigusaktid ei pane praegusel ajal liiklusjärelevalvet tegevale ametnikule kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamise kohustust ning see sõltub konkreetsel juhul patrulli käsutuses olevast mõõteseadmest ja selle tehnilistest võimalustest. (p 13) Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17) Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18) Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). (p 19) Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19)
Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18)
Liiklusväärtegude tõendamise puhul tuleb arvestada liiklusväärtegude massilisust ja nende tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust ning teiselt poolt ka vajadust tagada isikute kaitseõigus süüteomenetluses. Seetõttu lasub riikliku järelevalve tegijal kohustus kasutada väärteo tõendamiseks enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid, sealhulgas objektiivsuse tagamiseks võimaluse korral rikkumine salvestada. Liiklusjärelevalve tegemise käigus avastatud väärtegude puhul on nii menetlusökonoomia kaalutlusest kui ka kaitseõiguse tagamise eesmärgist lähtudes põhjendatud nõue, et tuvastatud rikkumine fikseeritakse võimalikult vähe vaidlusi tekitaval viisil. Õigusaktid ei pane praegusel ajal liiklusjärelevalvet tegevale ametnikule kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamise kohustust ning see sõltub konkreetsel juhul patrulli käsutuses olevast mõõteseadmest ja selle tehnilistest võimalustest. (p 13) Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17) Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18) Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). (p 19) Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19) Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 125 lg 1 kohaselt peab kohus juhul, kui tal on tekkinud mingi tõendamiseseme asjaolu suhtes kahtlus ja kui seda kahtlust on võimalik kõrvaldada, lükkama kaebuse arutamise edasi ja andma pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-12-10, p 9; 3-1-1-125-12, p 6). Muu hulgas võimaldab VTMS § 313 kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. Juhul kui kohtul tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt väärteomenetluse lõpetama (vt nt RKKKo 3-1-1-89-14, p-d 7–8; 3-1-1-22-12, p 8; 3-1-1-41-10, p 9; 3-1-1-12-10, p 10). (p 20)
Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19)
3-1-1-92-15 PDF Riigikohus 21.10.2015
Kui kohtumenetluse pool leiab, et tal ei ole võimalik kirjalikus menetluses oma seisukohti piisavalt kaitsta, on tal õigus kirjaliku menetlusega mitte nõustuda. Seeläbi saab ta muu hulgas kasutada VTMS § 19 lg 1 p-des 3 ja 4 ette nähtud õigusi olla kohtus oma väärteoasja arutamise juures ning anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi. Menetlusaluse isiku taotlus arutada väärteoasja kohtuistungil on maakohtule VTMS § 120 lg 1 kohaselt siduv. Kui väärteoasi on siiski lahendatud kirjalikus menetluses, on menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-dega 3 ning 4 tagatud õigusi rikutud. (p 8) VTMS § 120 lg-s 3 nähakse ette, et kui kohtumenetluse pool on koos kaebusega maakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu võtab, võib asja lahendada kirjalikus menetluses vaid siis, kui kohtumenetluse pooled ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Kaitseõiguse tagamiseks tuleb VTMS § 120 lg-s 3 märgitut kohaldada ka juhul, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud või kohtu enda kogutud uute tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.3). (p 9) VTMS § 120 lg-te 1 ja 3 nõuete eiramine on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja saatmise uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. (p 10) VTMS § 150 lg 1 p-s 3 kirjeldatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena saab käsitada neid juhtumeid, mil kohus on eiranud kohtumenetluse poole kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-8-08, p-d 9–10). Selles sättes kirjeldatud rikkumisega ei ole aga tegemist juhul, kui maakohus arutas VTMS § 120 lg-s 1 märgitut eirates väärteoasja kirjalikus menetluses. (p 10)
Kui kohtumenetluse pool leiab, et tal ei ole võimalik kirjalikus menetluses oma seisukohti piisavalt kaitsta, on tal õigus kirjaliku menetlusega mitte nõustuda. Seeläbi saab ta muu hulgas kasutada VTMS § 19 lg 1 p-des 3 ja 4 ette nähtud õigusi olla kohtus oma väärteoasja arutamise juures ning anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi. Menetlusaluse isiku taotlus arutada väärteoasja kohtuistungil on maakohtule VTMS § 120 lg 1 kohaselt siduv. Kui väärteoasi on siiski lahendatud kirjalikus menetluses, on menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-dega 3 ning 4 tagatud õigusi rikutud. (p 8)
VTMS § 120 lg-te 1 ja 3 nõuete eiramine on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja saatmise uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. (p 10)
VTMS § 150 lg 1 p-s 3 kirjeldatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena saab käsitada neid juhtumeid, mil kohus on eiranud kohtumenetluse poole kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-8-08, p-d 9–10). Selles sättes kirjeldatud rikkumisega ei ole aga tegemist juhul, kui maakohus arutas VTMS § 120 lg-s 1 märgitut eirates väärteoasja kirjalikus menetluses. (p 10)
Põhistatud kohtuotsus peab kandma otsuse lõpposa kuulutamise kuupäeva (vt RKKKo 3-1-1-13-05, p 10). (p 11)

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json