3-1-1-84-13
|
Riigikohus |
25.10.2013 |
|
VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures on õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav.
Võrreldes väärteomenetluse seadustiku regulatsiooniga on seadusandja FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestanud erisuse, mille kohaselt on finantsjärelevalve teostamisega seotud küsimustes FIS § 2 lg-s 1 nimetatud seadustes sätestatud alustel väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise ja sunnivahendite kohaldamise üle otsustamine Finantsinspektsiooni juhatuse ainupädevuses.
FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust (VTMS § 75). Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad seega kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.
Üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone. Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
Otsustamaks, kas lubamatule tõendile tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, oleks tulnud hinnata, kas see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse tegemise.
Olukorras, kus kohtuväline menetleja veel otsust allkirjastanud pole, puudub alus rääkida VTMS § 74 nõuetele vastava kohtuvälise menetleja lahendi olemasolust.
Väärteomenetluse seadustiku kohaselt ei mõjuta kohtuvälise menetleja lahendi seaduslikkust asjaolu, kas see allkirjastatakse paberkandjal või digitaalselt.
Menetlusalusel isikul ja kohtul peab olema võimalus veenduda, et otsuse tegi pädev kohtuvälise menetleja ametnik või kollegiaalorgan. Eelöeldu tähendab, et kui kohtuvälise menetleja lahend vormistatakse protokollilise otsusena, peab selle kujunemine olema hilisema menetluse käigus kontrollitav.
FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust (VTMS § 75). Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad seega kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.
VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06, p 6).
Juhul, kui väärteoasja menetleb kohtuvälises menetluses selleks pädevust mitteomav isik, ei saa kohus hilisemas menetluses tugineda ka kohtuvälises menetluses kogutud tõenditele ja menetlusdokumentidele, sh väärteoprotokollile. Kirjeldatud olukorras puudub maakohtul rikkumise kõrvaldamiseks vajalik pädevus muuhulgas seetõttu, et vastavalt VTMS §-le 87 on väärteoasja arutamise piirid seotud väärteoprotokolli olemasolu ja selle ulatusega.
Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.
Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.
Üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone. Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
|
| 3-1-1-5-12
|
Riigikohus |
16.02.2012 |
|
VTMS § 74 lg 1 p-s 19 sätestatuga ei ole iseenesest vastuolus, kui karistusotsuses on karistatu teavitamise eesmärgil ära märgitud juhtimisõiguse äravõtmise kui lisakaristuse kehtimise alguse ja lõpu aeg. Kuid sellisel juhul peab karistusotsusest selgelt nähtuma, et need tähtajad kehtivad üksnes siis, kui seda otsust ei vaidlustata. Vastasel juhul ei ole otsus üheselt mõistetav, sest selle vaidlustamise korral ei saa karistuse alguse ja lõpu aeg olla selline, nagu otsuses märgitud (vt RKKKo 3-1-1-6-10, p 8.2).
Kui isik esitab tähtaegselt kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale, kuid kohtuväline menetleja saadab otsuse isikult juhtimisõiguse äravõtmise kohta VTMS §-s 2043 märgitud asjaomasele asutusele, s.o Maanteeametile, mille tulemusel sisestatakse liiklusregistri sõiduki juhtimise õigust tõendavate dokumentide ja juhilubade andmebaasi andmed isikult juhtimisõiguse äravõtmise kohta, siis ei tähenda see, et kõnealuste andmete liiklusregistri andmebaasi sisestamisega pööratakse isiku suhtes tehtud otsus täitmisele.
|
| 3-1-1-6-10
|
Riigikohus |
25.02.2010 |
|
Vt otsuse p 7 ja RKKKo nr 3-1-1-85-09, p 8 ja nr 3-1-1-20-09, p 12.
VTMS § 74 lg 1 p-s 19 sätestatuga ei ole iseenesest vastuolus, kui karistusotsuses on karistatu teavitamise eesmärgil ära märgitud juhtimisõiguse äravõtmise kui lisakaristuse kehtimise alguse ja ka lõpu aeg. Kuid sellisel juhul peab karistusotsusest ka selgelt nähtuma, et need tähtajad kehtivad üksnes siis, kui seda otsust ei vaidlustata.
|
| 3-1-1-3-08
|
Riigikohus |
13.03.2008 |
|
Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra" § 9 lg-s 4 ja §-s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab arsti seisukoht tuginema nii kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik tuvastada kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine ja muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks, et vastava tagajärje on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-05, p 8).
Väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga. Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-6-06, p 6.3).
Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4 ja nr 3-1-1-1-08, p 5).
|
| 3-1-1-84-07
|
Riigikohus |
07.12.2007 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus, tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, s.t teada süüdistuse sisu. (Vt 3-1-1-80-06, p 6.3.) Seega määratleb väärteoprotokolli teokirjeldus analoogiliselt süüdistusaktile kriminaalmenetluses ammendavalt menetluse eseme.
Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus, tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, s.t teada süüdistuse sisu. (Vt 3-1-1-80-06, p 6.3.) Seega määratleb väärteoprotokolli teokirjeldus analoogiliselt süüdistusaktile kriminaalmenetluses ammendavalt menetluse eseme.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et ka kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et ka kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole.
Konkurentsiametile koondumisest tähtajaks teatamata jätmist sai tulenevalt KonkS § 736 lg-st 1 (enne 15. märtsi 2007 kehtinud redaktsioonis) füüsilise isikuna toime panna üksnes juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liige.
Ainuüksi aktsiate ostu-müügilepingu allkirjastamise fakt ei anna alust heita isikule ette koondumisest tähtajaks teatamata jätmist seetõttu, et aktsiate ostu-müügilepingu allkirjastamine, isegi kui allkirjastamise hetkest läheb ostjale üle aktsiate omandiõigus, ei tähenda veel koondumist KonkS § 19 lg 1 p 2 mõttes. Üksnes aktsiate omandamine ei anna isikule võimalust oma aktsionäriõigusi teostada ja aktsiaseltsi tegevust mõjutada. Nimelt sätestab äriseadustiku § 229 lg 4 teine lause, et aktsiaseltsi suhtes loetakse aktsia üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse. See tähendab, et isik saab teostada oma aktsionäriõigusi arvates hetkest, mil ta on kantud aktsionärina aktsiaraamatusse (vt 3-2-1-113-03, 353, p 16). Äriseadustiku § 233 lg 2 esimene lause näeb ette, et aktsiaraamatut peab Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja (vt ka 3-2-1-22-06, p 10). Seega ei saa KonkS § 19 lg 1 p 2 mõttes koondumisest rääkida enne ettevõtja kandmist aktsionärina Eesti väärtpaberite keskregistris peetavasse aktsiaraamatusse. Aktsiaraamatu kande tegemine eeldab aga aktsiad omandanud isiku sellesisulist taotlust (vt ka 3-1-1-24-05, p 13).
Lähtuvalt KarS § 14 lg-st 1 tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Seejuures peab asjaolu, milline juhtivtöötaja või organi liige on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-04, p 11; nr 3-1-1-9-05, p-d 8 ja 10; nr 3-1-1-22-05, p 12; nr 3-1-1-4-06, p 5; nr 3-1-1-7-06, p 10 ja nr 3-1-1-19-07).
|
| 3-1-2-2-06
|
Riigikohus |
13.06.2006 |
|
Tulenevalt väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse ja kohtuotsuse sisulisest lähedusest oleks meelevaldne seada isiku õigus vaidlustada teatud uute asjaolude ilmnemisel tema suhtes kohaldatud väärteokaristus sõltuvusse sellest, kas karistusotsuse on teinud kohtuväline menetleja või kohus.
VTMS §-s 180 sätestatuga analoogiliste asjaolude ilmsikstulekul on süüdlasel või tema kaitsjal VTMS §-s 182 sätestatud tähtaja jooksul õigus esitada kohtuvälise menetleja jõustunud otsuse peale kaebus VTMS 12. peatükis sätestatud korras. Seejuures tuleb taotleda kaebetähtaja ennistamist. Kaebetähtaja möödalaskmist on võimalik õigustada asjaoluga, et kaebuse esitamise aluseks olev VTMS §-s 180 sätestatuga analoogiline asjaolu (nt jõustunud kohtuotsusega tuvastatud kohtuvälise menetleja ametniku kuritegu), sai teatavaks alles pärast kohtuvälise menetleja otsuse jõustumist.
Kui maakohus leiab, et asjas on piisavalt andmeid mõne VTMS §-s 180 sätestatuga analoogilise asjaolu esinemise kohta, tuleb kaebetähtaeg ennistada, kaebus sisuliselt läbi vaadata ja teha üks VTMS §-s 132 sätestatud lahenditest.
Olemuslikult ja funktsionaalselt on kohtuvälise menetleja karistusotsus lähedane väärteoasjas tehtavale kohtuotsusele. Sarnaselt kohtuotsusele on ka kohtuvälise menetleja otsuse põhisisuks koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo tuvastamine ning teo toimepanija süüle vastava karistuse kohaldamine.
Kohtuvälise menetleja jõustunud otsuse tähendus ja mõju süüdlase jaoks õiguslike tagajärgede poolest sarnane jõustunud kohtuotsuse tähendusele ja mõjule. Mõlema aktiga on lõplikult tuvastatud isiku poolt väärteo toimepanemine ning kohaldatud selle eest sundkorras täidetav karistus.
Olles küll formaalses mõttes haldusakt on kohtuvälise menetleja otsus sisuliselt ehk materiaalselt käsitatav jurisdiktsioonilise aktina.
VTMS § 179 lg 1 kohaselt on teistmismenetlus Riigikohtus teistmisavalduse läbivaatamine, mille eesmärk on otsustada jõustunud kohtulahendiga väärteoasja menetluse uuendamine. Seadusandja tahte kohaselt on väärteomenetluses võimalik teista üksnes formaalses mõttes kohtulahendit.
Väärteomenetluse eripärana on selles menetluses teatud juhtudel karistuse kohaldamine usaldatud kohtuvälise menetlejana tegutsevale haldusorganile. Kuigi olemuslikult ja funktsionaalselt on kohtuvälise menetleja karistusotsus lähedane väärteoasjas tehtavale kohtuotsusele, on formaalses mõttes kohtuvälise menetleja otsus haldusakt, mitte kohtulahend. Järelikult ei ole ka võimalik uute asjaolude ilmnemisel kohtuvälise menetleja otsust VTMS 15. peatükis sätestatud korras teista.
|
Facebook
Twitter