/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 57| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-18-616/54 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.10.2018
VTMS § 31^3 lg-s 2 ette nähtud keelu peamine eesmärk on vältida olukorda, kus kohtuvälise menetleja esindaja ja tunnistaja rolli kattumise tõttu võiks jääda kogumata asja õige lahendamise seisukohalt tähtis tõend. (Vt RKKKo nr 3-1-1-35-16, p-d 11–13.) (p 27)
Olukorras, kus VTMS § 31^3 lg 2 nõuete eiramine on viinud väärteomenetluse põhjendamatu lõpetamiseni, on kohtuvälise menetlejana toiminud isiku osalemist kohtumenetluses ka kohtuvälise menetleja esindajana käsitatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 27)
VTMS § 173^2 lg 3 kohaselt on Riigikohus õigustatud kassatsiooni piiridest väljuma juhul, kui ilmneb väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on menetlusaluse isiku olukorda raskendatud. Menetlusaluse isiku olukorda ei raskenda otsustus, millega lõpetatakse väärteomenetlus osaliselt aegumise tõttu. (p 33)
Avalikud ülesanded on vahetult seadusega või seaduse alusel riigile, kohalikule omavalitsusele või muule avalik-õiguslikule juriidilisele isikule pandud ülesanded. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui pädev asutus on eraõiguslikule isikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik. (Vt nt RKHKo nr 3-3-1-19-14, p 11.) Avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Samas peab KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 61 ja 62.) (p 37) KOKS § 6 lg 1 sätestab, et muu hulgas on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada vallas või linnas veevarustust ja kanalisatsiooni, kui see ülesanne ei ole seadusega antud kellelegi teisele. KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi või valdade ja linnade ühisasutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Samuti võib vald või linn olla osanik või aktsionär äriühingus, asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. (p 39) Kohalikule omavalitsusüksusele ja vee-ettevõtjale ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) alusel pandud avalikud ülesanded ei hõlma aga vähemalt üldjuhul kinnistute veevärgiga seotud teenuste osutamist. Nimelt ei kuulu kinnistute veevärk ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka (ÜVVKS § 3 lg 1 ja § 11 lg 1 teine lause). (41) Avalik ülesanne võib seisneda ka äriühingus riigi huvide tagamises, isegi juhul, kui konkreetsel üksikjuhtumil pole tegemist avaliku ülesande täitmisega. Näiteks peab riigi äriühingu nõukogu liige, keda valib riigi osaluse valitseja, riigivaraseaduse sätete järgi tagama riigi kui aktsionäri huve, ning see on olemuslikult käsitatav avaliku ülesandena (vt eespool viidatud otsus asjas nr 3-1-1-98-15, p 77). (p 42) Kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingutele riigivaraseadus ei laiene, mis tähendab, et kui juhatuse liiget ei ole KOKS § 35 lg 3 kohaselt ametisse nimetanud valla osaluse valitseja, ei kujuta avaliku ressursina käsitatava äriühingu vara käsutamise üle otsustamine endast avaliku ülesande täitmist. Sellisel juhul ei tegutse isik ametiisikuna KVS § 2 lg 1 mõttes ega saa ka KVS §-s 19 kirjeldatud süüteo eest vastutada. (43)
Kui maakohus on jätnud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu väärteoasja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud välja selgitamata ega ole süüteokoosseisule vastavat käitumist tuvastanud, ja selle rikkumise tõttu tuleks väärteoasi saata maakohtule uueks arutamiseks, kuid väärteoprotokollis kirjeldatud teod aeguksid lähiajal ning tõenäoline pole väärteoasja uus arutamine ega kohtuotsuse jõustumine, tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. (p 44)
4-16-4916/42 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.09.2017
(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. aprilli 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-22-14, p 9) (p 6)
Riigikohus on korduvalt märkinud, et KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks ja seetõttu võib samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega (viimati RKKKo asjas nr 3-1-1-80-11, p 11) (p 9)
3-1-1-30-17 PDF Riigikohus 29.05.2017
VTMS § 31^3 lg 1 kohaselt saab kohtuvälise menetleja ametniku räägitu olla tõendiks, kui see isik on kohtu- või kaebemenetluses üle kuulatud tunnistajana. Kuna öeldu tähendab, et kohtuvälise menetleja esindaja ütlustega ei saa väärteo tehiolusid tõendada, ei saa tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda kohtuvälise menetleja esindaja kohtulikul arutamisel antud seletustele. (p 11)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Väärteoasja arutamine täies ulatuses tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega sõltumata kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse piiridest, ei saa kohtuvälise menetleja otsus jääda kaebemenetluse tulemusena jõusse, ilma et kohus oleks enne kontrollinud väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seotud asjaolusid. (Vt RKKKo asjas nr 3-1-1-50-16, p 32.). Nende nõuete eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 7 ja 12) Kui menetlusalust isikut ei peetud pärast liiklusõnnetust sündmuskohal kinni ja sündmuskohta ei vaadeldud, ei saa pelgalt hiljem aset leidnud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise fakti põhjal veel eeldada, et ka mootorsõiduki joobes juhtimisele eelnenud ajal rikkus isik liiklusseaduses sätestatud kohustust hoida teise sõidukiga ohutut külgvahet. Olukorras, kus dokumentaalsed tõendid sisaldavad selle kohustuse rikkumise kohta vaid kaudset teavet, tuleb VTMS § 123 lg 2 nõuete kohaselt otsese tõendiallikana kohtistungil tunnistajana üle kuulata teise sõiduki juht. (p 10)
3-1-1-119-16 PDF Riigikohus 07.03.2017
Menetlusaluse isiku ütluseid, mis on saadud talle seadusega ettenähtud õiguseid tagamata, ei tohi kasutada väärteo asjaolude tõendamisel. (p 19)
3-1-1-53-16 PDF Riigikohus 15.06.2016
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-14-14, p 801). (p 14) VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126^1 lg 4 nõudeid. (p 16) Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18)
Väärteokatse on KarS § 25^1 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 25^1 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10)
Väärteokatse on KarS § 25^1 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 25^1 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10) KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126^1 lg 4 nõudeid. (p 16)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126^1 lg 4 nõudeid. (p 16) VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18) VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kriminaalmenetluse seadustikuga võrreldes erisusi menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ega selle menetlemise käigu kohta. VTMS § 2 ja § 38 lg 1 kohaselt tuleb selles küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Riigikohtul puudub menetluslik alus lahendada maakohtu asemel hilinenult esitatud menetluskulude hüvitamise taotlust ja selline taotlus tuleb jätta kassatsioonimenetluses läbi vaatamata. (p 24)
KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)
3-1-1-35-16 PDF Riigikohus 04.05.2016
Kohtuvälise menetleja ametnik, kes koostas kohtuvälises menetluses muu hulgas sündmuskoha vaatluse protokolli ja väärteoprotokolli, on VTMS § 31^3 lg-s 1 nimetatud isik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid mh seeläbi, et ta viibis sündmuskohal ja kirjeldas neid väärteoprotokollis. Järelikult ei võinud selline isik sama paragrahvi 2. lõikes sisalduva piirangu tõttu osaleda kohtuvälise menetleja esindajana kohtumenetluses menetlusaluse isiku kaebuse arutamisel, olenemata asjaolust, et talle on antud ametikohast tulenev volitus esindada väärteoasjades kohtuvälist menetlejat. (p 11) Õige ei ole seisukoht, et VTMS § 31^3 lg-s 2 sisalduvat piirangut saab kohaldada vaid siis, kui samas normis nimetatud kohtuvälise menetleja ametnik on juba kohtuvälises menetluses tunnistajana üle kuulatud või kavatsetakse taotleda või on taotletud tema tunnistajana ülekuulamist kohtumenetluse vältel. KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. See tähendab, et VTMS § 31^3 lg-s 2 ette nähtud piirangu rakendamiseks piisab isiku võimaliku tunnistajastaatuse tuvastamisest. (p 12)
Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKo 3-1-1-90-14, p 48). (p 17)
Võrreldes väärteomenetluse seadustiku varem kehtinud redaktsiooniga nähakse 29. märtsil 2015 jõustunud VTMS § 156 lg-s 1 ette kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise kohustus vaid nendel juhtudel, mil maa- või ringkonnakohus kuulutab kohtuotsuse lõpposa, s.t VTMS §-s 111 loetletud andmeid sisaldava kohtulahendi, eraldi vormistatud menetlusdokumendina. Kui kohus kuulutab kohe põhistusi sisaldava täiemahulise kohtuotsuse, ei ole kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamine enam vajalik. Täiemahulise kohtuotsuse kuulutamisel on kohtumenetluse poolel õigus esitada kassatsioon VTMS § 156 lg-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, sõltumata kassatsiooniteate esitamisest. Sellise järelduse saab teha ka VTMS § 135 lg 4 p-s 3, § 137 lg-s 1 ja § 161 p-s 4 sätestatu põhjal. (p 7) Isegi kui kassatsioon esitati ekslikult maakohtule, kuid selle esitamisel järgiti VTMS § 156 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, ei ole tegemist VTMS § 161 p-s 1 kirjeldatud olukorraga, mil kassatsioon tuleks jätta läbi vaatamata põhjusel, et see on esitatud VTMS §-s 156 sätestatud kassatsioonitähtaega rikkudes. (p 8)
Isegi kui kassatsioon esitati ekslikult maakohtule, kuid selle esitamisel järgiti VTMS § 156 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, ei ole tegemist VTMS § 161 p-s 1 kirjeldatud olukorraga, mil kassatsioon tuleks jätta läbi vaatamata põhjusel, et see on esitatud VTMS §-s 156 sätestatud kassatsioonitähtaega rikkudes. (p 8)
Kui maakohus ei saa VTMS § 31^3 lg 2 nõuete eiramise tõttu selles normis sisalduvat keeldu tähelepanuta jättes anda menetlusaluse isiku teole sisulist karistusõiguslikku hinnangut ja teeb seetõttu ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse, siis osutatud viga on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 13)
Kui väärteoasja pädev kohtuväline menetleja on linnavalitsus, tuleb väärtoemenetluse lõpetamise korral VTMS § 23 järgi menetlusalusele isikule õigusabikulude hüvitamine otsustada mitte riigi-, aga kohaliku omavalitsusüksuse eelarve vahenditest väljamõistmise teel. (p 14) Kassatsioonimenetluses maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmise korral tuleb kassatsioonimenetluse kulude hüvitamisel juhinduda VTMS § 38 lg-st 1 ning KrMS § 186 lg-st 1. (p 16)
3-1-1-66-15 PDF Riigikohus 07.12.2015
Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Samuti on asjakohane hinnata, kas ja millisel määral muutuvad ajas isiku poolt esitatud kaitseversioonid. Ühelt ja samalt isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe lahknemine ajas on aluseks tema ebausaldusväärseks lugemisele ning tõendikogumist kõrvaldamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-131-13, p 11 jj). (p 11)
Kohtuasjas nr 3-1-1-67-15 pidas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vajalikuks korrigeerida senist kohtupraktikat. (p 8) Osutatud lahendis märkis kriminaalkolleegiumi kogu koosseis viitega KrMS § 61 lg-tele 1 ja 2, et ühelgi tõendil ei saa ega tohi olla kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguse eelhinnanguta avatud kohtulikule hindamisele võrdselt teiste väärteoasjas kogutud tõenditega (viidatud otsuse p 17). Sellest järeldub, et nii nagu ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega, ei ole alust pidada ka kohtuvälise menetleja ütlusi ebausaldusväärseks või ebapiisavaks pelgalt argumendil, et seda ei toeta mõni täiendav tõend. Seega ei tingi nn sõna sõna vastu olukord vääramatult väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Järelikult ei ole ka välistatud karistusotsuse rajamine ainult kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele (sama otsuse p 19). Samas on kolleegium toonitanud, et sellises olukorras – tõendite pärinemine ühest tõendiallikast – peab kõiki menetluses tõusetunud kahtlusi põhjalikult vaagima ja veenvalt kummutama (otsuse p 18). (p 9) Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Samuti on asjakohane hinnata, kas ja millisel määral muutuvad ajas isiku poolt esitatud kaitseversioonid. Ühelt ja samalt isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe lahknemine ajas on aluseks tema ebausaldusväärseks lugemisele ning tõendikogumist kõrvaldamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-131-13, p 11 jj). (p 11)
Kõrvaldamata kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peavad esinema tõsiseltvõetavad viited ning in dubio pro reo põhimõte ei tähenda seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse lahendamisel võtta aluseks süüdistatava või menetlusaluse isiku jaoks soodsaim versioon olukorras, kus selleks puuduvad tõenduslikult veenvad toetuspunktid. (Vt ka RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). (p 13)
3-1-1-83-15 PDF Riigikohus 29.10.2015
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7) Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11). VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Kui maakohus tugineb süüdimõistvat kohtuotsust tehes lubamatule tõendile, mis tulnuks tõendikogumist välja jätta, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 11) Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7) Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12) Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11).
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (RKKKo 3-1-1-21-09) (p 9)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8) Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12) VTMS § 31^3 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
VTMS § 31^3 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13) Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (RKKKo 3-1-1-21-09) (p 9) Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11).
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
VTMS § 31^3 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
3-1-1-55-15 PDF Riigikohus 18.06.2015
Tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja on kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saa asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo 3-1-1-55-10, p 15). (p 6) Tunnistaja ülekuulamise vajadus kohtuistungil tuleneb ühelt poolt kohtuliku uurimise vahetuse põhimõttest. Teisalt on see aga seotud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte olulise allõigusega – menetlusaluse isiku õigusega küsitleda tema vastu ütlusi andnud tunnistajat. Olukorras, kus kohus pole kontrollinud kõnealuse õiguse riive aluse põhjendatust, on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine ebaseaduslik. (p 6) KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks tema menetluses olevas asjas. Sellest üldreeglist teeb erandi küll VTMS § 31^3 lg 1, lubades kohtuvälise menetleja ametnikul osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta juhul, kui ta on kirjeldanud neid asjaolusid väärteoprotokollis. (p 7)
Tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja on kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saa asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo 3-1-1-55-10, p 15). (p 6) Tunnistaja ülekuulamise vajadus kohtuistungil tuleneb ühelt poolt kohtuliku uurimise vahetuse põhimõttest. Teisalt on see aga seotud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte olulise allõigusega – menetlusaluse isiku õigusega küsitleda tema vastu ütlusi andnud tunnistajat. Olukorras, kus kohus pole kontrollinud kõnealuse õiguse riive aluse põhjendatust, on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine ebaseaduslik. (p 6)
KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks tema menetluses olevas asjas. Sellest üldreeglist teeb erandi küll VTMS § 31^3 lg 1, lubades kohtuvälise menetleja ametnikul osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta juhul, kui ta on kirjeldanud neid asjaolusid väärteoprotokollis. (p 7)
3-1-1-22-14 PDF Riigikohus 07.04.2014
Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 1^1, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik.
Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 1^1, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik. VTMS § 2 ja KrMS § 10 lg 3 järgi peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Väärteomenetluse seadustik, tuginedes tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette asjaolusid, mille tuvastamine oleks võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatlusega on tuvastatav selle mark ja mudel, võib ka seadme kasutusjuhendit pidada piisavaks tõendiks, tuvastamaks seadme otstarvet ja töömehhanismi. Kui menetlusalune isik esitab tõendile vastuväiteid (nt, et kasutusjuhend ei ole mingil põhjusel usaldusväärne või seade ei olnud tehniliselt korras), võib kohtunik VTMS § 102 lg 1 alusel kohtumenetluse poolte taotlusel või ka oma algatusel määrata ekspertiisi.
Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada kohe väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda. (Vt RKHKo 3-3-1-65-07) Mitte igasugune kahtlus ei saa anda alust isiku suhtes väärteomenetluse alustamiseks, vaid selline kahtlus peab olema piisavalt põhjendatud ning tuginema menetleja käsutuses olevale teabele.
Politsei ja piirivalve seaduse põhimõtteid kohaldatakse liiklusjärelevalve teostamisel niivõrd, kuivõrd eriseadus ei reguleeri teisiti. Seega tuleb politsei käitumise õiguspärasuse hindamiseks esmalt selgitada, kas politsei tegutses sõidukit peatades üldise politsei järelevalve või liiklusjärelevalve raames – sellest sõltub, kas sõiduki peatamise õiguslik alus tuleneb politsei ja piirivalve seadusest või liiklusseadusest. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada kohe väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda. (Vt RKHKo 3-3-1-65-07)
Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 1^1, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik. Väärteomenetluse seadustik, tuginedes tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette asjaolusid, mille tuvastamine oleks võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatlusega on tuvastatav selle mark ja mudel, võib ka seadme kasutusjuhendit pidada piisavaks tõendiks, tuvastamaks seadme otstarvet ja töömehhanismi. Kui menetlusalune isik esitab tõendile vastuväiteid (nt, et kasutusjuhend ei ole mingil põhjusel usaldusväärne või seade ei olnud tehniliselt korras), võib kohtunik VTMS § 102 lg 1 alusel kohtumenetluse poolte taotlusel või ka oma algatusel määrata ekspertiisi.
LS §-s 228 toodud koosseisu täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Tõlgendust, mille kohaselt on karistatav juba sellise mittetöötava seadme sõidukis hoidmine, toetab ka senine kohtupraktika (vt nt Pärnu MKo 4-06-1699).
3-1-1-111-13 PDF Riigikohus 27.11.2013
Kohtupraktikas on selgitatud, et väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-82-10, p 8). Samas on siiski aktsepteeritav kohtuvälise menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7 ja 3-1-1-47-08, p 10).
Kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-29-13, p 6).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-102-11, p 7).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-102-11, p 7).
Eriveose veo luba ei pea olema esitatud kontrollijale paberkandjal, vaid aktsepteeritav on selle esitamine ka digitaalsel kujul. Nii sätestab teede- ja sideministri 21. mai 2001. a määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“ § 5 lg 1, et luba peab olema vedajal kaasas ja see tuleb esitada politseiametniku või muu teda seaduse alusel kontrollimise õigust omava isiku nõudel. Selle kohustuse eesmärgiks on tagada kontrollijale võimalus kohapeal veenduda eriloa olemasolus ning selle tingimustest kinnipidamises. See eesmärk on saavutatav ka olukorras, kus isikule on väljastatud luba digitaalselt ja tal on võimalik see elektroonilisel andmekandjal kontrolli teostavale isikule esitada.
3-1-1-55-13 PDF Riigikohus 10.06.2013
Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt RKKKo 3-1-1-15-12, p 14).
Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, pööras maakohus tõendamiskoormise kolleegiumi arvates alusetult ümber ja luges väärteokoosseisu tõendatuks sisuliselt seetõttu, et menetlusalune isik ei suutnud veenvalt tõendada, et ta kanepit ei tarvitanud. Selliselt toimides läks maakohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 15^1 näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest. NPALS §-s 15^1 sätestatud koosseisupärase teo narkootilise aine tarvitamine arsti ettekirjutuseta all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis narkootilise aine piisava koguse korral tekitab manustajal narkojoobe. Seega tuleb narkootilise aine tarvitamist eristada narkojoobes viibimisest (vt RKKKo 3-1-1-49-09, p 9).
3-1-1-36-13 PDF Riigikohus 04.04.2013
KrMS § 66 lg-st 2 ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6 ja 3-1-1-28-13, p 6).
KrMS § 66 lg-st 2 ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6 ja 3-1-1-28-13, p 6).
VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtul tuleb lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-122-12, p 8).
Liiklusseadus paneb juhile kohustuse kohandada oma sõiduki kiirus selliseks, et tal oleks võimalik peatuda teel oleva etteaimatava takistuse, sh liiklust reguleeriva foori, ees (LS § 7 lg 1 p 3 ja § 50 lg 3 p 1).
3-1-1-37-13 PDF Riigikohus 28.03.2013
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-15-12, p 13). Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-102-11, p 7).
3-1-1-28-13 PDF Riigikohus 22.03.2013
Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6).
Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6). Seadusandja on reguleerinud väärteoprotokolli koostamist ja väärteotoimikuga tutvumist erinevalt võrreldes kriminaalmenetlusõigusega, mistõttu KrMS § 35 lg 2 koosmõjus VTMS §-ga 2 siin ei kohaldu.
Seadusandja on reguleerinud väärteoprotokolli koostamist ja väärteotoimikuga tutvumist erinevalt võrreldes kriminaalmenetlusõigusega, mistõttu KrMS § 35 lg 2 koosmõjus VTMS §-ga 2 siin ei kohaldu.
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-122-12, p 8).
3-1-1-99-12 PDF Riigikohus 15.11.2012
Kui on piisavalt andmeid, mis võimaldavad kahelda selles, kas süüdistatava puhul on põhjendatud lähtumine süüdivuse eeldamisest, tuleb seda küsimust kontrollida. Süüdimatuse sedastamiseni karistusseadustiku (KarS) § 34 tähenduses on lõppkokkuvõttes võimalik jõuda vaid kohtupsühhiaatriaekspertiisi vahendusel. Samas, süüdivuse jaatamisel ei ole ekspertiisi teostamine alati vajalik. Menetleja ei pea määrama ekspertiisi isiku võimaliku süüdimatuse kindlakstegemiseks igasuguse trauma puhul, sest tihtipeale tõendamisvajadust selles osas ekspertiisi korraldamiseks KrMS § 105 lg 1 tähenduses ei esine. Nimelt on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-68-11, p 14.2). Kui inimese kehavigastused on suhteliselt kerged ega viita seega mõne psüühikahäire esinemisele KarS § 34 mõttes ja ka muud asjaolud ei osunda piisaval määral tema väidetavale süüdimatusele, ei pea menetleja vastavat ekspertiisi korraldama, sest sellisel juhul saab menetleja teha oma teadmiste pinnalt järelduse, et isiku süülisuses alust kahelda ei ole. Sellist järeldust ei väära ka KrMS § 105 lg-s 2 sätestatu, sest sellises olukorras määratava ekspertiisiga ei saa tuvastada süüasja lahendamisel olulist tähtsust omavaid asjaolusid.
Vastavalt VTMS §-le 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 62 p-le 3 on süüasja lahendamisel vaja muu hulgas tõendada süüteo toime pannud isiku süü. Kui on piisavalt andmeid, mis võimaldavad kahelda selles, kas süüdistatava puhul on põhjendatud lähtumine süüdivuse eeldamisest, tuleb seda küsimust kontrollida. Süüdimatuse sedastamiseni karistusseadustiku (KarS) § 34 tähenduses on lõppkokkuvõttes võimalik jõuda vaid kohtupsühhiaatriaekspertiisi vahendusel. Samas, süüdivuse jaatamisel ei ole ekspertiisi teostamine alati vajalik.
3-1-1-22-12 PDF Riigikohus 23.03.2012
Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS §-s 23 nimetatud taotlus tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa või kui taotlus esitatakse posti teel, peab see kohtusse jõudma hiljemalt väärteoasja läbivaatamiseks ette nähtud ajaks (vt RKKKo 3-1-1-32-06, p 4; 3-1-1-62-10, p 8; 3-1-1-103-11, p 9).
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6). Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).
3-1-1-80-11 PDF Riigikohus 21.10.2011
Menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine teenib esmajoones mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta tõendusliku teabe kogumise eesmärki.
Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Nõue kohtuotsust põhistada tähendab, et kohtu mõttekäik peab olema otsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui osad tõendid jäetakse hindamata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, kujutab see endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vt nt RKKKo 3-1-1-48-08, p 7.
Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. (Vt RKKKo 3-1-1-106-04, p 9). Ainetu on arutleda selle üle, kas menetlusaluse isiku olukorda raskendaks uue karistuse mõistmine juhul, kui ühe väärteo osas tuleks väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
3-1-1-67-11 PDF Riigikohus 07.10.2011
Arutatavas asjas ei ole võimalik anda hinnangut kasutatud mõõteseadme(te) nõuetele vastavuse kohta, sest väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid, mille alusel oleks võimalik identifitseerida konkreetseid mõõtmisel kasutatud seadmed (vt ka RKKKo 3-1-1-105-03, p 9; 3-1-1-85-09, p 10).
Tolliläbivaatus on hinnatav riikliku järelevalve toiminguna, mille tulemuste alusel võidakse isikule määrata väärteokaristus. Seega peab nimetatud järelevalve käigus tehtud mõõtmistulemus olema MõõteS § 5 lg 2 kohaselt jälgitav. Pädeva mõõtja nõue tuleneb MõõteS § 5 lg-st 1. Sama paragrahvi lõike 3 alusel hinnatakse ja tõendatakse mõõtja pädevust akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel, lõike 5 kohaselt hindab ja tõendab mõõtja erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus. MõõteS § 33 alusel on Eesti akrediteerimisasutus Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1999 a korraldusega nr 1390-k loodud SA Eesti Akrediteerimiskeskus. Maksu- ja Tolliameti erialane pädevus mootorsõiduki paagis oleva kütuse mõõtmiseks ei ole Eesti Akrediteerimiskeskuse andmetel tõendatud. Ka asjakohase mõõtemetoodika järgimise kohustus tuleneb MõõteS § 5 lg-st 1. Mõõtemetoodika olemasolu ja järgimine on üks mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise eeltingimus. On ka mõistetav, et mõõtetulemus ei saa olla jälgitav ja usaldusväärne, kui selle mõõtmise protseduur ei ole standardne. Mõõteseaduse regulatsiooni eiramist ei saa õigustada asjaoluga, et lubatust suurem kütusekogus oli kütuse väljapumpamise juures viibinud isikutele, sh menetlusalusele isikule silmnähtav. Arutatavas asjas ei ole võimalik anda hinnangut kasutatud mõõteseadme(te) nõuetele vastavuse kohta, sest väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid, mille alusel oleks võimalik identifitseerida konkreetseid mõõtmisel kasutatud seadmed (vt ka RKKKo 3-1-1-105-03, p 9; 3-1-1-85-09, p 10).
Kui väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid, mille alusel saaks identifitseerida konkreetse mõõtmisel kasutatud seadme, ei ole mõõtetulemus jälgitav ega saa olla isiku karistamise alus. Vt ka RKKKo 3-1-1-105-03, p 9; 3-1-1-85-09, p 10.
3-1-1-39-11 PDF Riigikohus 23.05.2011
Menetlusalune isik ei pea väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima. Seetõttu ei ole menetlusaluse isiku allkirja puudumine sündmuskoha vaatluse protokollist ja tema informeerimata jätmine väärteomenetlusõiguse rikkumine, mille tõttu tuleks protokoll jätta tõendite kogumist välja.
Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt.
KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole.
TuleOS § 47 näeb ette karistuse küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise tuleohutusnõuete rikkumise eest, KarS § 352 aga metsas või mujal looduses tuleohu tekitamise või tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramise eest. Et TuleOS § 47 käsitleb tuletegemise nõuete rikkumist üldiselt, KarS § 352 aga reguleerib tuletegemisega seonduvat looduses, tuleb KarS § 352 pidada erinormiks üldnormiks oleva TuleOS § 47 suhtes. Üld- ja erinormi konkurentsi korral tuleb aga kohaldada erinormi. KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole. Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt. KarS § 352 lg 1 subjektiivse koosseisu realiseerimiseks piisab tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 ettevaatamatusest. "Tuleohu" mõistet hetkel kehtivates õigusaktides avatud ei ole. Tuleohutuse seaduses sätestatu pinnalt tuleb tuleohuks pidada olukorda, kus esineb reaalne võimalus tulekahju puhkemiseks. Kehtivas õiguses ei ole defineeritud ka "tulekahju" mõistet. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab selle mõiste sisustamisel tugineda päästeseaduse § 21 lg 11 alusel 8. septembril 2000. a vastu võetud ja 31. augustil 2010. a kehtetuks tunnistatud siseministri määruse nr 55 "Tuleohutuse üldnõuded" § 2 p-le 9, mille kohaselt on tulekahju väljaspool spetsiaalset kollet toimuv kontrollimatu põlemisprotsess, mida iseloomustab kuumuse ja/või suitsu eraldumine ning millega kaasneb varaline või muu kahju. Seega tuleb tulekahju pidada kontrollimatuks põlemisprotsessiks. Eelnevat kokku võttes tuleb tuleohu tekitamisena mõista sellise olukorra loomist, kus esineb reaalne võimalus kontrollimatu põlemisprotsessi tekkeks. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et KarS § 352 lg 1 esimese alternatiivi koosseisu täitmiseks ei ole vaja, et tulekahju ka tegelikult tekiks, kuivõrd konkreetse ohudelikti koosseis on realiseeritud juba vastava ohu loomisega. KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus.
KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus. KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest. Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi. Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis. RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

Kokku: 57| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json