Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (vt nt RKKKo 3-1-1-73-08, p 8.1). Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS §19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt RKKKo 3-1-1-45-11, p 9). Eeltoodud nõuet tuleb järgida ka siis, kui väärteoasja arutamine on VTMS § 83 p-st 1 ja KOVVS § 672 lg-st 6 tulenevalt maakohtu pädevuses ning kohtuväline menetleja koostab karistamisotsust tegemata väärteoprotokolli ja saadab selle kohtule arutamiseks.
Kohtumenetluses ei ole kohtuvälisel menetlejal enam seaduslikku õigust hakata muutma või täiendama väärteoprotokolli, sest sellise võimaluse on seadusandja näinud ette vaid kohtuvälises menetluses väärteoprotokolli koostamise etapis. Kohtuvälises menetluses vormistatud väärteoprotokolli täiendamine kohtuistungil kohtuliku uurimise käivitumisel olukorras, kus VTMS § 83 alusel arutab väärteoasja maakohus, ei ole võimalik, sest see rikub isiku kaitseõigust.
Kohtuvälise menetleja poolt väärteoprotokolli täiendamine tõendusteabe lisamisega või sinna kantud väärteo kvalifikatsiooni muutmine on VTMS § 68 lg 1 või § 69 lg 3 kohaselt võimalik kohtuvälises menetluses, järgides rangelt isiku õigust teada, millist konkreetset tegu (sh tegevus või tegevusetus) talle ette heidetakse ja millist väärtegu kohtus arutama hakatakse.
Facebook
Twitter