/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 41| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-17-5471/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2019
Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt varasemas praktikas selgitanud, et VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses algusest peale (ab ovo), sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt nt RKKKo 3-1-1-83-15, p 7). Asja arutamine täies ulatuses algusest peale (ab ovo) eeldab VTMS § 85 p 3 kohaselt ka seda, et kohus teeks (asja kohtulikku arutamist ette valmistades) kindlaks, milliseid tõendeid tuleb kohtulikul arutamisel uurida, ja võtaks tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil (RKKKo 3-1-1-28-10, p 7). Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. See käib ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. (Vt RKKKo 3-1-1-83-15, p 14; RKKKo 3-1-1-28-10, p 9; RKKKo 3-1-1-74-08, p 8 ning RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RRKKKo 3-1-1-84-08, p 10). Kõik eeltoodu kehtib ka olukorras, kus Riigikohus on saatnud väärteoasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. See tähendab, et kohtukoosseis, kellele on väärteoasi saadetud Riigikohtust uueks arutamiseks, peab asja arutama täies ulatuses algusest peale ega saa sealjuures automaatselt tugineda asja esmakordsel arutamisel (mille tulemusena tehtud kohtuotsus on täielikult tühistatud) kogutud dokumentaalsetele tõenditele ning peab isikulised tõendiallikad ise üle kuulama. (p-d 11 ja 12) Juhul, kui isik on andnud ütlusi kohtus, on tema kohtuvälises menetluses antud ütlustele tuginemine lubatav vaid tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse, s.t järjepidevuse kontrollimiseks. (p 14)
Kuivõrd väärteomenetluse seadustik ei reguleeri mõistliku menetlusaja ületamise õiguslikke tagajärgi, siis tulenevalt VTMS §-st 2 on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. Nendeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks näeb 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ette võimaluse nõuda mõnedel juhtudel ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. (Vt RKKKo, p 39.) (p 18) Ligi kaks aastat ühe väärteoasja menetlemiseks ei ole iseenesest ebamõistlikult pikk aeg. See tähendab, et väärteoasjade puhul, mille aegumistähtaeg on kaks aastat, ei pruugi mõistlik menetlusaeg enne aegumistähtaega möödudagi. (p 20) VTMS § 2 ja KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulud riik. (p 29)
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 1 lg 3 ja § 9 lg 2 p 3 ning määruse seletuskirja kohaselt on radarmõõturite puhul mõõtemetoodika oluliseks osaks Doppleri helisignaali hindamine. Olukorras, kus tuvastatakse, et Doppleri helisignaal oli välja lülitatud, pole võimalik hinnata ka selle iseloomu, s.t kas see oli ühtlane, katkendlik või hüplev. Seega pole sellisel juhul võimalik kontrollida määruse nõuete täidetust ega seetõttu ka sedastada mõõtetulemuse usaldusväärsust. (p-d 26 ja 27)
VTMS § 2 ja KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulud riik. (p 29) Menetlusalusel isikul on õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral, mistõttu tuleb olenemata asja lõpplahendist jätta kohtul väärteoasja korduvast samas kohtuastmes menetlemisest tingitud kulud riigi kanda. (p 36)
4-18-3732/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.05.2019
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7) VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde. Edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (vt nt RKKKo 3-1-1-58-15, p 9.4). Kui isiku tegu ei vasta lõpuleviidud süüteo objektiivsetele tunnustele, pole eelnevast tulenevalt alust põhidelikti struktuuris edasi liikuda ja subjektiivsete tunnuste analüüsimisega jätkata. Samuti pole võimalik isikut sellises olukorras lõpuleviidud süüteo eest vastutusele võtta ning arutleda teemal, kas süü vähesuse tõttu tuleks tema suhtes menetlus lõpetada või mitte. (p 10)
4-17-1195/50 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.03.2019
Kui Riigikohus tühistab kohtuotsuse üksnes menetlusaluse isiku kaitsja kassatsiooni alusel ja saadab väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks, peab asja uuesti arutav kohus arvestama VTMS §-st 2 ja mutatis mutandis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 341 lg-st 5 tuleneva reformatio in peius-keelu põhimõttega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-31-16, p 9). Muu hulgas tähendab see, et maakohus ei või asja uuesti lahendades mõista menetlusalusele isikule raskemat karistust võrreldes selle karistusega, mis mõisteti tühistatud kohtuotsusega (vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-99-09, p 13). (p 11)
KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega ning millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt RKKKo 1-15-9051/62, p-d 38 ja 46). (p 14)
3-1-1-98-16 PDF Riigikohus 25.11.2016
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna mõistlikku suurust hinnates tuleb üldise juhisena lähtuda advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määradest. Samas ei pruugi riigi õigusabi eest makstava tasu määrad peegeldada õigusteenuse turu tegelikku hinnataset ega ole ainsad kriteeriumid, mille põhjal hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust. Ei ole välistatud, et isik, kellel puudub võimalus saada riigi õigusabi, peab endale kaitsja leidma teistsuguse hinnaga. Kuigi ka õigusteenuse turuhind ei ole ainuke alus, mille põhjal otsustada valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb seda kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes siiski arvesse võtta (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9-10). Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3; 20. oktoobri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-15, p 11 ja 3-1-1-84-15, p 15.1). (p 14)
KrMS § 189 lg 2 lubab lahendada kohtul menetluskulude hüvitamise kas otsuses või määruses ja KrMS § 189 lg 3 võimaldab kohtumenetluse poolel vaidlustada menetluskulude hüvitamist kriminaalmenetluse 15. peatükis sätestatud korras ka juhul, kui see on ette nähtud kohtuotsuses. Eelnevast nähtuvalt on menetluskulude hüvitamist võimalik eraldada muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest nii otsuse tegemisel kui ka kaebemenetluse käigus. Seetõttu tuleb kohtumenetluse poolele tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. KrMS § 191 lg 2 kohaselt peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses (RKKKm 3-1-1-44-15, p 10). Väärteoasja VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetlusele kriminaalmenetluse eeltoodud sätted aga ei laiene. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel küll kriminaalmenetluse sätteid, kuid selliselt saab toimida üksnes väärteomenetluse erisusi arvestades. Üheks selliseks väärteomenetluse erisuseks on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtava maakohtu otsuse ja maakohtu määruste erinev vaidlustamiskord. KrMS § 189 lg-t 3 ei ole võimalik kohaldada ega menetluskulude hüvitamist muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest kaebemenetluse käigus eraldada, kui maakohus teeb väärteomenetluses lahendi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel (VTMS § 132). Järelikult pole VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses põhjust jaatada ka kohtumenetluse poole õigust teavitada kohut otsuse lõpposa kuulutamisel üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamise soovist ja seega ei saa kohus VTMS §-s 132 märgitud lahendi korral kassatsiooniteate saamisel piirduda üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse põhjendamisega. Kui vähemalt üks kohtumenetluse pool on esitanud tähtaegselt kassatsiooniteate, peab maakohus koostama VTMS § 134 kohaselt sama seadustiku §-de 109-111 nõuetele vastava põhistatud kohtuotsuse (vt RKKKo 3-1-1-6-09, p 7). (p-d 12.1-12.2)
3-1-1-51-16 PDF Riigikohus 27.10.2016
3-1-1-50-16 PDF Riigikohus 27.10.2016
VTMS §-st 2 tulenevalt on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. (p 39) Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb väärteomenetluses lähtuda samadest põhimõtetest nagu kriminaalmenetluses (vt 3-1-1-109-15, p 133) (p 40) Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 2 ja KrMS § 274^2 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on võimalik menetlusaluse isiku nõusolekul. (p 42)
Riigikohus, olles tühistanud maakohtu otsuse, millega väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel lõpetati, ei saa asuda maakohtu asemel esimest korda lahendama kõiki VTMS §-s 133 ette nähtud küsimusi, sh kontrollima kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud teo tõendatust. Üldjuhul tuleb väärteoasi sellises olukorras saata VTMS § 174 p 7 alusel uueks arutamiseks maakohtule. (p 33)
Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31) Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 2 ja KrMS § 274^2 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on võimalik menetlusaluse isiku nõusolekul. (p 42)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Väärteoasja arutamine täies ulatuses tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Sõltumata kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse piiridest, ei saa kohtuvälise menetleja otsus jääda kaebemenetluse tulemusena jõusse, ilma et kohus oleks enne kontrollinud väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seotud asjaolusid. (p 32)
Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31)
Olukorras, kus maakohus ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi lahendanud, pole Riigikohtul võimalik kohtuvälise menetleja otsust VTMS § 174 p 6 alusel jõustada. (p 32)
Süüteo aegumise peatumine KarS § 81 lg 7 p 2 alusel tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta KarS § 81 lg-st 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja arvutamisel arvesse (3-1-1-57-08, p 9.1). KarS § 81 lg 7 p 2 kohaldamise eeldus on üksnes see, et teo kohta alustatakse kriminaalmenetlust, kusjuures pole oluline, kas varem on sama teo osas väärteomenetlust toimetatud või mitte. (p 20) Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumistähtaeg hakkab taas kulgema. Taas kulgeva aegumistähtaja lõpuni on isikut võimalik väärteo toimepanemise eest karistada. (p 21) KarS § 81 lg-s 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või p 2 alusel aegumise tähtajast välja. (3-1-1-57-08 p 9.2) (p-d 21–22)
Isiku olukorda leevendavat süüteo aegumise regulatsiooni tuleb KarS § 5 lg 2 esimesest lausest lähtudes kohaldada ka tagasiulatuvalt. (p 25) Kui selle süüteokoosseisu puhul, mille järgi on isiku tegu jätkuvalt karistatav pärast seaduse muutmist, on ette nähtud lühem aegumistähtaeg kui see, mis vastab teo toimepanemise aegsele kvalifikatsioonile, tuleb kohaldada lühemat aegumistähtaega. (p-d 26–27)
Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31) Olukorras, kus maakohus ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi lahendanud, pole Riigikohtul võimalik kohtuvälise menetleja otsust VTMS § 174 p 6 alusel jõustada. (p 32)
3-1-1-77-16 PDF Riigikohus 05.10.2016
Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15) KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99 11, p-d 9–12). (p 18.3) KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63 13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4) Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5) Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3 1 1 90 12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)
Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)
Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)
Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15) Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 3-1-1-61 08, p 19.2). Need põhimõtted on ülekantavad ka väärteomenetlusele. Seega tuleb riigil VTMS § 23 alusel hüvitada üksnes need menetlusalusel isikul kassatsioonimenetluses tekkinud kulud, mis on seotud väärteomenetluse osalise lõpetamisega aegumise tõttu (vt ka RKKKo 3-1-1-32-15, p 10). (p 18.2) KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99 11, p-d 9–12). (p 18.3) KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63 13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4) Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5) Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3 1 1 90 12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)
RavS § 86 lõikes 1 kirjeldatud ja RavS § 107 alusel karistatav väärteokoosseis ei eelda, et tegevus toimuks ravimite väljakirjutamise ja müügi mõjutamise eesmärgil ning et selline tegevus oleks edukas. Tegu on teodeliktiga, mille objektiivsed tunnused seisnevad ravimireklaami nõudeid või RavS §-s 86 sätestatud ravimi väljakirjutamise või müügi mõjutamise keeldu rikkuvates tegudes, ning tagajärje saabumine ei ole koosseisus ette nähtud. See tähendab, et RavS § 107 järgi karistatav ebaõigus ilmneb juba ravimi väljakirjutamist või müüki mõjutavates tegudes endis, mis kahjustavad juba iseenesest väärteokoosseisuga kaitstavat õigushüve – rahvatervise kaitset (vt ka RKKKo 3 1 1 36 12, p 11.3). (p 13.1)
RavS §-s 107 sätestatud väärteo puhul ei ole üldisest KarS § 81 lg-s 3 toodud kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud. (p 8)
Etteheidetav ei ole see, kui kohus ei ole otsuses selgesõnaliselt eraldi väljendanud, millise karistusnormis sätestatud alternatiivina menetlusalusele isikule etteheidetav tegu kvalifitseerub, kui see nähtub loogiliselt kohtu argumentatsioonist ja on kohtuotsuse põhjal üheselt arusaadav. (p 12)
3-1-1-31-16 PDF Riigikohus 13.04.2016
VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetlust lõpetades tuleb analüüsida deliktistruktuuri elemente menetlusaluse isiku teos. (p 9)
Kui maakohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p-des 7 ja 8 sätestatu mõttes, siis tuleks maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks. Kuid kui maakohtu otsuse vaidlustas üksnes menetlusaluse isiku kaitsja, siis lähtudes VTMS §-st 2 ning mutatis mutandis KrMS § 341 lg-s 5 sisalduvast reformatio in peius-keelu põhimõttest, puudub maakohtul uue arutamise järgselt menetluslik võimalus sisuliselt teistsuguse otsuse tegemiseks. Sellisel juhul tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. (p 9)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt peab maakohus lahendama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millistele tõenditele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-122-13, p 7). (p 8)
§-s 275 nähakse ette vastutus avalikku korda kaitsva võimuesindaja laimamise või solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vaadeldav süüteokoosseis paikneb karistusseadustiku 16. peatüki (avaliku rahu vastased süüteod) 3. jaos (avaliku võimu teostamise vastased süüteod) ja sellega kaitstavateks õigushüvedeks on avaliku võimu teostamise tõhusus ning avalik kord. (RKKKo 3-1-1-69-09, p 7). 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 275 lg 1 koosseis kaitseb õigushüvena üksnes nende võimuesindajate au ja väärikust, kes peavad tagama avalikku korda (vt ka seletuskiri karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu juurde, 554 SE lk 73). Erinevalt KarS §-des 262 ja 263 sätestatud süütegudest ei eelda KarS § 275 lg 1 koosseis, et solvamine leiaks aset avalikus kohas ja oleks tajutav ning häiriv ka asjassepuutumatutele kolmandatele isikutele. Avaliku korra kaitse hõlmab laiemas tähenduses lisaks korrakaitseseadusele mh ka vangistuse täideviimist, kui õiguskorra kaitse üht vormi (VangS § 6 lg 1). Seega saab vangivalvurit, vangla inspektor-kontaktisikut jt vanglaametnikke, kes lähtuvalt tööülesannetest teostavad avalikku võimu kinnipeetavate suhtes, pidada avalikku korda kaitsvaks võimuesindajaks KarS § 275 lg 1 tähenduses. Lisaks tuleb KarS § 275 lg 1 objektiivse koosseisu omistamisel tuvastada, kas menetlusaluse isiku käitumine riivas ülalkirjeldatud võimuesindaja au ja väärikust ning kas solvamine leidis aset seoses tema ametikohustuste täitmisega. (p 10)
3-1-1-2-16 PDF Riigikohus 02.02.2016
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu. Sellisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused. (Vt nt RKKKo 3-1-1-84-13, p-d 13-14). (p 9) Olukorras, kus maakohus jätab konkreetsete tõenditega seostatult kindlaks tegemata, et väärteo toimepanemiseks kasutatud sõiduki puhul on tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a mõttes, otsus nendele nõuetele ei vasta. Kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi asjaolusid oleks tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida ja koguda vajadusel täiendavaid tõendeid, et otsustada, missugusel otstarbel on vaidlusalune sõiduk kasutatav. VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 10)
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisa 5 alajaotuse A punkti 2c kohaselt on N3-kategooria sõiduk vähemalt neljarattaline veoseveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõiduk, mille täismass on üle 12 tonni. Samas nähakse määruse lisa 5 alajaotuses C ette eriotstarbeliste sõidukite jaotus, mille alla kuuluvad M-, N- või O-kategooria sõidukid ning mis on mõeldud reisijate või veoste veoks ja erifunktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret või varustust. Eelnevast nähtub, et vaatamata lisa 5 alajaotuses A toodud N-kategooria sõidukite määratlusele võib viimati märgitud sõidukite kategooriasse kuuluv sõiduk olla mõeldud ka erifunktsiooni täitmiseks, mitte veoste veoks (nt liikurkraana). Üksnes sõiduki kuulumine N3-kategooriasse ei võimalda teha järeldust selle kohta, kas kasutatud sõiduk on mõeldud kaubaveoks EÜ määruse nr 561/2006 art 2 p 1a mõttes. (p 8)
Isiku süüdistamisel LS § 214 järgi kvalifitseeritava väärteo korral tuleb kindlaks teha, kas sõidumeeriku kasutamine vaidlusaluses sõidukis oli kohustuslik ja sõidumeeriku kasutamise kohustuse üle otsustamiseks lisaks muude seaduses sätestatud eeldustele olemasolule EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a järgi tuleb hinnata ka seda, kas konkreetse autoveo puhul on tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga. (p-d 6-7) Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisa 5 alajaotuse A punkti 2c kohaselt on N3-kategooria sõiduk vähemalt neljarattaline veoseveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõiduk, mille täismass on üle 12 tonni. Samas nähakse määruse lisa 5 alajaotuses C ette eriotstarbeliste sõidukite jaotus, mille alla kuuluvad M-, N- või O-kategooria sõidukid ning mis on mõeldud reisijate või veoste veoks ja erifunktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret või varustust. Eelnevast nähtub, et vaatamata lisa 5 alajaotuses A toodud N-kategooria sõidukite määratlusele võib viimati märgitud sõidukite kategooriasse kuuluv sõiduk olla mõeldud ka erifunktsiooni täitmiseks, mitte veoste veoks (nt liikurkraana). Üksnes sõiduki kuulumine N3-kategooriasse ei võimalda teha järeldust selle kohta, kas kasutatud sõiduk on mõeldud kaubaveoks EÜ määruse nr 561/2006 art 2 p 1a mõttes. (p 8)
Kui Riigikohtu otsusega väärteomenetlust ei lõpetata, ei ole VTMS § 23 valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamisel kohaldatav. Sellisel juhul tuleb valitud kaitsjale makstud tasu menetlusaluse isiku kasuks riigilt välja mõista VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 alusel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-90-14, p 47). (p 13)
Olukorras, kus maakohus jätab konkreetsete tõenditega seostatult kindlaks tegemata, et väärteo toimepanemiseks kasutatud sõiduki puhul on tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a mõttes, otsus nendele nõuetele ei vasta. Kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi asjaolusid oleks tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida ja koguda vajadusel täiendavaid tõendeid, et otsustada, missugusel otstarbel on vaidlusalune sõiduk kasutatav. VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 10)
3-1-1-21-16 PDF Riigikohus 02.02.2016
Olukorras, kus kohtuvälise menetleja esindaja loobub menetlusalusele isikule talle süüksarvatud tegusid ette heitmast, tuleb väärteomenetlus, juhindudes VTMS §-st 2 ja KrMS §-st 301, menetlust jätkamata lõpetada (vt RKKKo 3-1-1-94-07, p 8 ja 3-1-1-38-14, p 6.). (p 7)
3-1-1-67-15 PDF Riigikohus 07.12.2015
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 125 lg 1 kohaselt peab kohus juhul, kui tal on tekkinud mingi tõendamiseseme asjaolu suhtes kahtlus ja kui seda kahtlust on võimalik kõrvaldada, lükkama kaebuse arutamise edasi ja andma pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-12-10, p 9; 3-1-1-125-12, p 6). Muu hulgas võimaldab VTMS § 313 kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. Juhul kui kohtul tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt väärteomenetluse lõpetama (vt nt RKKKo 3-1-1-89-14, p-d 7–8; 3-1-1-22-12, p 8; 3-1-1-41-10, p 9; 3-1-1-12-10, p 10). (p 20)
Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17)
Liiklusväärtegude tõendamise puhul tuleb arvestada liiklusväärtegude massilisust ja nende tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust ning teiselt poolt ka vajadust tagada isikute kaitseõigus süüteomenetluses. Seetõttu lasub riikliku järelevalve tegijal kohustus kasutada väärteo tõendamiseks enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid, sealhulgas objektiivsuse tagamiseks võimaluse korral rikkumine salvestada. Liiklusjärelevalve tegemise käigus avastatud väärtegude puhul on nii menetlusökonoomia kaalutlusest kui ka kaitseõiguse tagamise eesmärgist lähtudes põhjendatud nõue, et tuvastatud rikkumine fikseeritakse võimalikult vähe vaidlusi tekitaval viisil. Õigusaktid ei pane praegusel ajal liiklusjärelevalvet tegevale ametnikule kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamise kohustust ning see sõltub konkreetsel juhul patrulli käsutuses olevast mõõteseadmest ja selle tehnilistest võimalustest. (p 13) Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17) Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18) Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). (p 19) Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19)
Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18)
Liiklusväärtegude tõendamise puhul tuleb arvestada liiklusväärtegude massilisust ja nende tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust ning teiselt poolt ka vajadust tagada isikute kaitseõigus süüteomenetluses. Seetõttu lasub riikliku järelevalve tegijal kohustus kasutada väärteo tõendamiseks enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid, sealhulgas objektiivsuse tagamiseks võimaluse korral rikkumine salvestada. Liiklusjärelevalve tegemise käigus avastatud väärtegude puhul on nii menetlusökonoomia kaalutlusest kui ka kaitseõiguse tagamise eesmärgist lähtudes põhjendatud nõue, et tuvastatud rikkumine fikseeritakse võimalikult vähe vaidlusi tekitaval viisil. Õigusaktid ei pane praegusel ajal liiklusjärelevalvet tegevale ametnikule kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamise kohustust ning see sõltub konkreetsel juhul patrulli käsutuses olevast mõõteseadmest ja selle tehnilistest võimalustest. (p 13) Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17) Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18) Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). (p 19) Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19) Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 125 lg 1 kohaselt peab kohus juhul, kui tal on tekkinud mingi tõendamiseseme asjaolu suhtes kahtlus ja kui seda kahtlust on võimalik kõrvaldada, lükkama kaebuse arutamise edasi ja andma pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-12-10, p 9; 3-1-1-125-12, p 6). Muu hulgas võimaldab VTMS § 313 kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. Juhul kui kohtul tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt väärteomenetluse lõpetama (vt nt RKKKo 3-1-1-89-14, p-d 7–8; 3-1-1-22-12, p 8; 3-1-1-41-10, p 9; 3-1-1-12-10, p 10). (p 20)
Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19)
3-1-1-83-15 PDF Riigikohus 29.10.2015
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7) Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11). VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Kui maakohus tugineb süüdimõistvat kohtuotsust tehes lubamatule tõendile, mis tulnuks tõendikogumist välja jätta, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 11) Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7) Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12) Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11).
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (RKKKo 3-1-1-21-09) (p 9)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8) Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12) VTMS § 31^3 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
VTMS § 31^3 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13) Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). . Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (RKKKo 3-1-1-21-09) (p 9) Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11).
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
VTMS § 31^3 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
3-1-1-38-15 PDF Riigikohus 19.05.2015
Õigust tõlgi abile ei ole VTMS §-s 19 menetlusaluse isiku õigusena sätestatud, mis on põhjendatav asjaoluga, et kui menetlusalusele isikule ei ole toimetatava väärteomenetluse sisu arusaadav, tuleb tal sellest kohtuvälist menetlejat teavitada. Teisalt on VTMS § 5 järgi kohtuväline menetleja kohustatud tagama menetlusosalise õigused. Kui kohtuvälise menetleja ametnik ja menetlusalune isik teineteist ei mõista, ei ole võimalik ka nõuetekohase kohtuvälise menetluse läbiviimine. See tähendab, et kirjeldatud juhtudel peab menetleja omal algatusel kaasama menetlustoimingute tegemisse tõlgi, et väärteomenetlust jätkata.
Alates 24. veebruarist 2014 kehtiv VTMS § 24 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et tõlk kaasatakse kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise või tunnistaja taotlusel ning kohtumenetluses. Sama lõike teise lause kohaselt tõlk taandub või taandatakse kriminaalmenetluses sätestatud alustel ja korras. VTMS § 24 lg 2 ls 1 kujutab endast väärteomenetluse erisust, millele VTMS § 2 kohaselt kriminaalmenetluse sätted ei laiene. Kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon on VTMS § 24 lg 2 ls 2 järgi asjasse puutuv vaid tõlgi taandumist või taandamist puudutavas osas. Tõlgi kaasamine kohtuvälises menetluses ei ole kohustuslik siis, kui menetlusalune isik ei taotle tõlgi kaasamist põhjusel, et ta valdab riigikeelt piisavalt, mõistmaks menetlustoimingute sisu, või kui kohtuvälise menetleja ametniku muu keele oskus tagab menetlustoimingu igakülgse ja arusaadava läbiviimise.
Alates 24. veebruarist 2014 kehtiv VTMS § 24 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et tõlk kaasatakse kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise või tunnistaja taotlusel ning kohtumenetluses. Sama lõike teise lause kohaselt tõlk taandub või taandatakse kriminaalmenetluses sätestatud alustel ja korras. VTMS § 24 lg 2 ls 1 kujutab endast väärteomenetluse erisust, millele VTMS § 2 kohaselt kriminaalmenetluse sätted ei laiene. Kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon on VTMS § 24 lg 2 ls 2 järgi asjasse puutuv vaid tõlgi taandumist või taandamist puudutavas osas. Tõlgi kaasamine kohtuvälises menetluses ei ole kohustuslik siis, kui menetlusalune isik ei taotle tõlgi kaasamist põhjusel, et ta valdab riigikeelt piisavalt, mõistmaks menetlustoimingute sisu, või kui kohtuvälise menetleja ametniku muu keele oskus tagab menetlustoimingu igakülgse ja arusaadava läbiviimise. Õigust tõlgi abile ei ole VTMS §-s 19 menetlusaluse isiku õigusena sätestatud, mis on põhjendatav asjaoluga, et kui menetlusalusele isikule ei ole toimetatava väärteomenetluse sisu arusaadav, tuleb tal sellest kohtuvälist menetlejat teavitada. Teisalt on VTMS § 5 järgi kohtuväline menetleja kohustatud tagama menetlusosalise õigused. Kui kohtuvälise menetleja ametnik ja menetlusalune isik teineteist ei mõista, ei ole võimalik ka nõuetekohase kohtuvälise menetluse läbiviimine. See tähendab, et kirjeldatud juhtudel peab menetleja omal algatusel kaasama menetlustoimingute tegemisse tõlgi, et väärteomenetlust jätkata.
3-1-1-23-15 PDF Riigikohus 20.04.2015
Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10 p 13; 3-1-1-90-14, p 48). (p 76)
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. (p 75)
VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna. Vt ka 3-1-1-20-15 p 38-39. (p 47) VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. (p 49)
VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. (p 49)
Järeldus, et e-maksuameti kaudu juriidilise isiku käibedeklaratsiooni esitades ei pannud menetlusalune isik tegu toime mitte juriidilise isiku registrijärgsel aadressil, vaid Maksu- ja Tolliameti asukohas, ei tähenda väärteoprotokolli piiridest väljumist, vaid üksnes KarS § 11 lg 1 p 1 alusel antava õigusliku hinnangu muutmist, milleks on pädev ka kohus. (p 71)
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. (p 75) Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10 p 13; 3-1-1-90-14, p 48). (p 76) VÕS § 113 ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Selline nõue tuleb aga esitada riigi vastu eraldi ja viivitusintressi ei saa välja mõista etteulatuvalt menetluskulude hüvitamist ettenägeva kohtulahendiga. (p 78)
Ka enne 1. jaanuari 2015 oli MKS § 153^1 järgi karistatav üksnes tahtlik tegu (p 51). Isegi kui lepingu üks pool ei kavatsenud juba lepingut sõlmides seda täita, ei muuda see lepingut TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes näilikuks, kui teine pool lepingupartneri tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma (TsÜS § 75 lg 1 teine lause). (p 54) KMS § 29 lg-st 7 järeldub, et kui arve tühistatakse või kreeditarve esitatakse käibe tekkimisega samal maksustamisperioodil, tuleb seda arvestada juba selle maksustamisperioodi kohta esitatavas käibedeklaratsioonis. (p 56) Väidet selle kohta, kas mingi hüve on käibemaksuseaduse mõttes kaup või teenus, ei saa vaadelda teokirjelduse osaks oleva faktilise asjaoluna, vaid KMS § 2 lg-te 3 ja 4 alusel antava õigusliku hinnanguna. (p 61) Internetist alla-laaditava arvutiprogrammi kasutamiseks (aktiveerimiseks) vajalikud litsentsivõtmed (koodid) on käibemaksuseaduse tähenduses teenus (KMS § 2 lg 3 p 3 ja lg 4 p 4), mitte kaup. (p 63–64) Teenuse saab lugeda KMS § 11 lg 1 p 1 mõttes osutatuks siis, kui teenuse sisuks olev õigus muutus ostjale kättesaadavaks. (p 66) MKS §-s 153^1 on sätestatud teodelikt, mitte tagajärjedelikt. (p 69)
Sisenedes e-maksuameti keskkonda ja esitades seal maksuhaldurile andmeid, tegutseb isik KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes Maksu- ja Tolliameti asukohas. Seda olenemata asjaolust, kus asus arvuti, mille kaudu toimepanija andmete esitamiseks e-maksuameti kontole sisenes, või kus asub e-maksuameti server. (p 70) Järeldus, et e-maksuameti kaudu juriidilise isiku käibedeklaratsiooni esitades ei pannud menetlusalune isik tegu toime mitte juriidilise isiku registrijärgsel aadressil, vaid Maksu- ja Tolliameti asukohas, ei tähenda väärteoprotokolli piiridest väljumist, vaid üksnes KarS § 11 lg 1 p 1 alusel antava õigusliku hinnangu muutmist, milleks on pädev ka kohus. (p 71)
3-1-1-32-15 PDF Riigikohus 15.04.2015
KrMS § 83 lg 3 näeb ette, et kahtlustatav ja süüdistatav kutsutakse vaatluse juurde, kui nende selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse. VTMS § 2 alusel kohaldatakse seda sätet ka väärteomenetluses. Seega ei pea ka menetlusalune isik väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima, kui menetleja ei pea seda vajalikuks (vt ka RKKKo 3-1-1-39-11, p 11).
KPS § 13 lg 2 kohaselt on nakkepüünis kutselise püügi vahend. KPS § 11 lg 3 p 4 sätestab küll, et harrastuskalapüügivahend on nakkevõrk, mis on kalapüügieeskirja § 6 lg 2 p 1 kohaselt nakkepüünise alaliik, kuid KPS § 11 lg 41 kohaselt on harrastuslikul kalapüügil keelatud kasutada samaaegselt rohkem kui kolme nakkevõrku. Seega, kui menetlusalusel isikul oli neli nakkevõrku, oli tegemist kutselise püügi vahendiga.
KarS § 276 ei kehti alates 1. jaanuarist 2015, mistõttu väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 6 alusel. Seadusliku korralduse eiramine on jätkuvalt karistatav KarS § 279 järgi, kuid seda vaid juhul, kui sellega takistati riikliku järelevalve teostamist viisil, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist.
3-1-1-20-15 PDF Riigikohus 13.04.2015
KrMS § 288 lg 5 on VTMS § 31 lg 1 järgi mutatis mutandis kohaldatav ka väärteomenetluses
VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli põhiosas muu hulgas väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Kasutades terminit "lühike kirjeldus", ei ole silmas peetud mitte seda, et kirjeldus ei peaks olema ammendav, vaid seda, et seal ei tohi olla kõrvalist teavet. Eeltoodust lähtudes on väärteoprotokollis vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi väärteoprotokollis kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (VTMS § 110 p-d 1-3) ja vastulause esitamise korral vastulausest tulenevas ulatuses ka kohtuvälise menetleja otsuses (VTMS § 74 lg 1 p 8). Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Ülevaade tõenditest tuleb väärteoprotokollis esitada teokirjeldusest eraldi (VTMS § 69 lg 2 p-d 3, 4 ja 7). Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna. VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-119-12, p 6).
Lähtudes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest, peab maakohus olukorras, kus e-kirjade väljatrükkide usaldusväärsus on kaebuses kahtluse alla seatud, astuma omal algatusel asjakohaseid samme väljatrükkide usaldusväärsuse kontrollimiseks. Selleks on kohtul võimalik nõuda VTMS § 31 lg 2 alusel väljatrükkide aluseks olevate e-kirja failide esitamist kas faile kajastaval andmekandjal või juurdepääsuna veebipõhisele elektronpostkastile. Seejärel saab kohus toimetada vaatluse (VTMS § 101), kaasates vajadusel asjatundja (VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 109^1) või määrates ekspertiisi (VTMS § 102). Olulist teavet e-kirja saatmise ja saamise asjaolude (IP-aadressid, kuupäev ja kellaaeg) kohta võib saada selle kirja metaandmetest. Vajadusel on kohtul VTMS § 31 lg 2 alusel võimalik välja nõuda ka andmed e-kirjade failide metaandmetest nähtuvate IP-aadresside kasutajate kohta. Eelmärgitu ei välista väljatrükkide usaldusväärsuse kontrollimist mingil muul viisil, kui see tagab juhtumi asjaolusid arvestades järelduste jälgitavuse.
VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-119-12, p 6).
Tegelikkusele mittevastava arve koostamine ja edastamine maksukohustuslasele või viimase esindajale, kes soovib sellele arvele tuginedes alusetult sisendkäibemaksu maha arvata, on üldjuhul käsitatav kaasaaitamisena maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele (RKKK 3-1-1-6-11, p 13 jj). Olukorras, kus maksumaksjaga seotud isik lisaks võltsarve koostamise korraldamisele ja selle juhatuse liikmele edastamisele töötab välja ka süüteoplaani ja organiseerib selle elluviimise, on tema käitumine vaadeldav MKS § 153^1 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo kaastäideviimisena ka juhul, kui vahetu juhise võltsarve maksumaksja käibedeklaratsioonis kajastamiseks annab teine isik. Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos (RKKK 3-1-1-60-07, p 25). Seejuures võib tegemist olla ka isikuga, kellel ei ole volitusi maksukohustuslase nimel maksudeklaratsiooni esitada (RKKK 3-1-1-43-10, p 15). Väärteo organisaator on üldjuhul vaadeldav kaastäideviijana (RKKK 3-1-1-57-09, p 19.2 ja RKKK 3-1-1-101-05, p 8).
3-1-1-90-14 PDF Riigikohus 18.12.2014
Seda, kas tunnistajal, kes KrMS § 71 lg 2 p-le 1 tuginedes keeldub ütlusi andmast, on selliseks keeldumiseks ka tegelikult alust, saab lõplikult otsustada üksnes kriminaalmenetluses, milles lahendatakse küsimust, kas ütluste andmisest keeldunut tuleb KarS § 318 järgi karistada. Kohus võib küll teha tunnistajale ettepaneku selgitada, miks viimane arvab, et ütluste andmine teda süüstaks, ja väljendada seisukohta, kas tunnistaja põhjendus on piisav, välistamaks seda, et kohus esitab tunnistaja vastu KarS § 318 tunnustel kuriteokaebuse. Kohtul puudub aga võimalus tunnistajalt sellise põhjenduse esitamist nõuda. Samuti ei saa kohus kohustada tunnistajat ütlusi andma, kui tunnistaja põhjendus ütluste andmisest keeldumise aluse kohta ei ole kohtu hinnangul veenev, kuid tunnistaja ei soostu vaatamata kohtu sellisele seisukohale ütlusi andma.
Olukorras, kus kohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades tuvastab, et kohtuväline menetleja väljus väärteoprotokolli piiridest, kuid samas on väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tõendatud, vastab väärteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, puudub kohtul alus väärteomenetlust lõpetada. Sellisel juhul peab kohus tegema VTMS § 132 p-s 2 nimetatud lahendi, jättes isikule etteheidetava teo kirjeldusest välja asjaolud, mis väärteoprotokollis ei kajastu.
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186.
Juriidilist isikut saab karistada ka siis, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (3-1-1-88-12, p 7 ja 3-1-1-21-12, p 6.2). Sellisel juhul tuleb väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses isikuliselt ära näidata vähemalt see organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja, kelle korraldusel või heakskiidul koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu on juriidilise isiku huvides toime pandud (3-1-1-88-12, p 7). Organi liikme või juhtivtöötaja korraldusel toime pandud tegu on omistatav KarS § 14 lg 1 alusel juriidilisele isikule ka siis, kui korraldust täitnud tavatöötaja - või ka teine organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja - pole tuvastatav, ei täitnud süüteo subjektiivset koosseisu või tegutses mittesüüliselt (nt vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes). Juriidilise isiku karistamiseks piisab sellisel juhul sellest, kui korralduse andja ise täitis seda tehes subjektiivse koosseisu ja käitus õigusvastaselt ning süüliselt.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale (3-1-1-84-07, p 11). Olukorras, kus kohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades tuvastab, et kohtuväline menetleja väljus väärteoprotokolli piiridest, kuid samas on väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tõendatud, vastab väärteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, puudub kohtul alus väärteomenetlust lõpetada. Sellisel juhul peab kohus tegema VTMS § 132 p-s 2 nimetatud lahendi, jättes isikule etteheidetava teo kirjeldusest välja asjaolud, mis väärteoprotokollis ei kajastu.
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10, p 13).
VTMS § 106 lg-s 1 sätestatud korras ei saa kohus jätta istungiprotokollist välja menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlusi õigesti kajastavat teksti põhjusel, et selles tekstis edasi antavad ütlused on kohtu arvates tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuks tunnistamine ei too kaasa selle sisu kohta käiva teabe eemaldamist kohtuistungi protokollist.
3-1-1-38-14 PDF Riigikohus 24.09.2014
Olukorda, kus kohtuvälise menetleja esindaja loobub menetlusalusele isikule ette heitmast talle süüksarvatud tegusid, on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud 9. jaanuaril 2008 väärteoasjas nr 3-1-1-94-07 tehtud otsuses. Viidatud otsuse p-s 8 asus kolleegium seisukohale, et sellises olukorras tuleb väärteomenetlus, juhindudes VTMS §-st 2 ja KrMS §-st 301, menetlust jätkamata lõpetada. Kolleegium ei näe alust kõnealuse seisukoha revideerimiseks.
3-1-1-22-14 PDF Riigikohus 07.04.2014
Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 1^1, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik.
Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 1^1, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik. VTMS § 2 ja KrMS § 10 lg 3 järgi peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Väärteomenetluse seadustik, tuginedes tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette asjaolusid, mille tuvastamine oleks võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatlusega on tuvastatav selle mark ja mudel, võib ka seadme kasutusjuhendit pidada piisavaks tõendiks, tuvastamaks seadme otstarvet ja töömehhanismi. Kui menetlusalune isik esitab tõendile vastuväiteid (nt, et kasutusjuhend ei ole mingil põhjusel usaldusväärne või seade ei olnud tehniliselt korras), võib kohtunik VTMS § 102 lg 1 alusel kohtumenetluse poolte taotlusel või ka oma algatusel määrata ekspertiisi.
Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada kohe väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda. (Vt RKHKo 3-3-1-65-07) Mitte igasugune kahtlus ei saa anda alust isiku suhtes väärteomenetluse alustamiseks, vaid selline kahtlus peab olema piisavalt põhjendatud ning tuginema menetleja käsutuses olevale teabele.
Politsei ja piirivalve seaduse põhimõtteid kohaldatakse liiklusjärelevalve teostamisel niivõrd, kuivõrd eriseadus ei reguleeri teisiti. Seega tuleb politsei käitumise õiguspärasuse hindamiseks esmalt selgitada, kas politsei tegutses sõidukit peatades üldise politsei järelevalve või liiklusjärelevalve raames – sellest sõltub, kas sõiduki peatamise õiguslik alus tuleneb politsei ja piirivalve seadusest või liiklusseadusest. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada kohe väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda. (Vt RKHKo 3-3-1-65-07)
Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 1^1, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik. Väärteomenetluse seadustik, tuginedes tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette asjaolusid, mille tuvastamine oleks võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatlusega on tuvastatav selle mark ja mudel, võib ka seadme kasutusjuhendit pidada piisavaks tõendiks, tuvastamaks seadme otstarvet ja töömehhanismi. Kui menetlusalune isik esitab tõendile vastuväiteid (nt, et kasutusjuhend ei ole mingil põhjusel usaldusväärne või seade ei olnud tehniliselt korras), võib kohtunik VTMS § 102 lg 1 alusel kohtumenetluse poolte taotlusel või ka oma algatusel määrata ekspertiisi.
LS §-s 228 toodud koosseisu täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Tõlgendust, mille kohaselt on karistatav juba sellise mittetöötava seadme sõidukis hoidmine, toetab ka senine kohtupraktika (vt nt Pärnu MKo 4-06-1699).
3-1-1-120-13 PDF Riigikohus 16.12.2013
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
Konkreetses kohtuasjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mis tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude osas on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid.
Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (vt ka RKKKo 3-1-1-89-10, p 11). Maakohus leidis ekslikult, et kohalikul omavalitsusüksusel puudub pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ning usaldusväärsetest allikatest raskusteta ja eriteadmisi kasutamata kindlat teavet saada. Mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.
Jättes kohaldamata määruse sätted, mida oleks pidanud kohaldama ja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes.
Tallinna Linnavolikogu 20. septembri 2012. a määruse nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 2 p-dest 2, 3 ning 14, § 5 p-st 17, § 7 lg 2 p-st 15 ja § 7 lg-st 5 järeldub, et isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tallinna linnas ning kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Juhul, kui isik jätab ühiskaardi valideerimata, ei esita seda sõidupiletit kontrollivale ametiisikule või tal puudub isikut tõendav dokument, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 54^7 lg 1 mõttes. ÜTS § 54^7 lg 1 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohast ei ole iseenesest tähtis, kas isikul ka tegelikult ühistranspordis sõitmise õigus on. Olukorras, kus isik on õigustatud ühistransporti kasutama, kuid pole näiteks sõidupileti kaotamise tõttu suuteline enda sõiduõigust tõendama, on samuti alust rääkida kõnealuse väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Seega on vaadeldava väärteokoosseisu puhul tähtis see, kas isikul oli sõiduõigust tõendavat dokument. Kohalikul omavalitsusel on pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
Kohtul ei ole olukorras, kus ta oli eelnevalt tuvastanud süüteokoosseisu puudumise, KarS § 2 lg-st 2 lähtudes täiendavat vajadust analüüsida veel ka õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu.

Kokku: 41| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json