/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-17-5471/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2019
Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt varasemas praktikas selgitanud, et VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses algusest peale (ab ovo), sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt nt RKKKo 3-1-1-83-15, p 7). Asja arutamine täies ulatuses algusest peale (ab ovo) eeldab VTMS § 85 p 3 kohaselt ka seda, et kohus teeks (asja kohtulikku arutamist ette valmistades) kindlaks, milliseid tõendeid tuleb kohtulikul arutamisel uurida, ja võtaks tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil (RKKKo 3-1-1-28-10, p 7). Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. See käib ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. (Vt RKKKo 3-1-1-83-15, p 14; RKKKo 3-1-1-28-10, p 9; RKKKo 3-1-1-74-08, p 8 ning RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RRKKKo 3-1-1-84-08, p 10). Kõik eeltoodu kehtib ka olukorras, kus Riigikohus on saatnud väärteoasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. See tähendab, et kohtukoosseis, kellele on väärteoasi saadetud Riigikohtust uueks arutamiseks, peab asja arutama täies ulatuses algusest peale ega saa sealjuures automaatselt tugineda asja esmakordsel arutamisel (mille tulemusena tehtud kohtuotsus on täielikult tühistatud) kogutud dokumentaalsetele tõenditele ning peab isikulised tõendiallikad ise üle kuulama. (p-d 11 ja 12) Juhul, kui isik on andnud ütlusi kohtus, on tema kohtuvälises menetluses antud ütlustele tuginemine lubatav vaid tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse, s.t järjepidevuse kontrollimiseks. (p 14)
Kuivõrd väärteomenetluse seadustik ei reguleeri mõistliku menetlusaja ületamise õiguslikke tagajärgi, siis tulenevalt VTMS §-st 2 on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. Nendeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks näeb 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ette võimaluse nõuda mõnedel juhtudel ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. (Vt RKKKo, p 39.) (p 18) Ligi kaks aastat ühe väärteoasja menetlemiseks ei ole iseenesest ebamõistlikult pikk aeg. See tähendab, et väärteoasjade puhul, mille aegumistähtaeg on kaks aastat, ei pruugi mõistlik menetlusaeg enne aegumistähtaega möödudagi. (p 20) VTMS § 2 ja KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulud riik. (p 29)
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 1 lg 3 ja § 9 lg 2 p 3 ning määruse seletuskirja kohaselt on radarmõõturite puhul mõõtemetoodika oluliseks osaks Doppleri helisignaali hindamine. Olukorras, kus tuvastatakse, et Doppleri helisignaal oli välja lülitatud, pole võimalik hinnata ka selle iseloomu, s.t kas see oli ühtlane, katkendlik või hüplev. Seega pole sellisel juhul võimalik kontrollida määruse nõuete täidetust ega seetõttu ka sedastada mõõtetulemuse usaldusväärsust. (p-d 26 ja 27)
VTMS § 2 ja KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulud riik. (p 29) Menetlusalusel isikul on õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral, mistõttu tuleb olenemata asja lõpplahendist jätta kohtul väärteoasja korduvast samas kohtuastmes menetlemisest tingitud kulud riigi kanda. (p 36)
4-18-3732/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.05.2019
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7) VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde. Edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (vt nt RKKKo 3-1-1-58-15, p 9.4). Kui isiku tegu ei vasta lõpuleviidud süüteo objektiivsetele tunnustele, pole eelnevast tulenevalt alust põhidelikti struktuuris edasi liikuda ja subjektiivsete tunnuste analüüsimisega jätkata. Samuti pole võimalik isikut sellises olukorras lõpuleviidud süüteo eest vastutusele võtta ning arutleda teemal, kas süü vähesuse tõttu tuleks tema suhtes menetlus lõpetada või mitte. (p 10)
3-1-1-29-13 PDF Riigikohus 11.03.2013
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vaadates kohtuistungil läbi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust, saab maakohus VTMS § 2 ja KrMS § 15 lg 1 kohaselt tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Neid nõudeid eirates on kohus rikkunud väärteoasja kohtuliku arutamise suulisuse ja vahetuse nõuet. Eelkäsitletud rikkumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse muu olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Vaadates kohtuistungil läbi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust, saab maakohus VTMS § 2 ja KrMS § 15 lg 1 kohaselt tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Neid nõudeid eirates on kohus rikkunud väärteoasja kohtuliku arutamise suulisuse ja vahetuse nõuet. Eelkäsitletud rikkumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse muu olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-102-11, p 7).
3-1-1-55-10 PDF Riigikohus 06.08.2010
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).
Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks. Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 65 ei ole väärteomenetluses kohaldatav. Juhul kui kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatakse maakohtu asemel ekslikult halduskohtule, ei saa kaebuse esitamise ajaks lugeda selle halduskohtule esitamise aega.
Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks. Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise. Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-5-07, p 6 ja nr 3-1-1-152-05, p 6.)
Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise. Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).
Kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Seega saab kohus hinnata kohtus üle kuulamata tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste usaldusväärsust ja piisavust üksnes juhul, kui see tunnistaja on jäänud mõjuval põhjusel kohtusse ilmumata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-28-10, p 9).
3-1-1-28-10 PDF Riigikohus 15.04.2010
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8). Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).
Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Muu hulgas lahendab kohus kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-55-08, p 8). Asja arutamine täies ulatuses (ab ovo) eeldab VTMS § 85 p 3 kohaselt ka seda, et kohus teeks (asja kohtulikku arutamist ette valmistades) kindlaks, milliseid tõendeid tuleb kohtulikul arutamisel uurida ja võtaks tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil. Juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Sarnaselt keelab uurimispõhimõte lugeda ebausaldusväärseteks kohtuvälises menetluses antud tunnistaja ütlusi, mille andja on jäänud kohtusse kutsumata või mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata.
3-1-1-66-09 PDF Riigikohus 28.09.2009
Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10 ja nr 3-1-1-16-06, p 14.2). Tuginemine tõenditele, mida ei ole kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa väärteoasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-30-09, p 6).
Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. VTMS §-s 87 sisalduva nõude tõttu ei ole väärteoasja arutamisel väärteokirjelduse piiridest väljumine võimalik (vt nt RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 7 ja nr 3-1-1-65-04, p 11).
3-1-1-30-09 PDF Riigikohus 02.04.2009
Vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-09, p 5; nr 3-1-1-82-08, p 6; nr 3-1-1-79-08, p 7; nr 3-1-1-74-08, p 7.
3-1-1-84-08 PDF Riigikohus 27.02.2009
VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1). Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv.
Vt RKKKo nr 3-1-1-30-05, nr 3-1-1-19-04, nr 3-1-1-49-04, nr 3-1-1-2-05 ja nr 3-1-1-66-06.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
ÜTS § 54^² lg 1 on blanketse väärteokoosseisuga norm, mille sisustamiseks tuleb pöörduda nende õigusaktide poole, mis kehtestavad selles paragrahvis loetletud veo korraldamisel kehtivad nõuded.
3-1-1-74-08 PDF Riigikohus 12.12.2008
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2). VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1).
Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo nr 3-1-1-55-08,p 8; nr 3-1-1-48-08, p 7; nr 3-1-1-8-08, p 8 ja nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.o kohtuotsus peab olema põhistatud.
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 võib maakohus tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2). See käib ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1).
3-1-1-59-08 PDF Riigikohus 31.10.2008
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsiooni) nõuetega (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Konventsiooni art 6 p 3 "d" kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Sellest tulenevalt on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv KrMS §-s 291 sätestatu mõttes.
Kui kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, võib maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2). See nõue puudutab ka tunnistajate ütlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-70-07, p 6).
3-1-1-74-07 PDF Riigikohus 26.11.2007
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga üksnes juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (viidatud otsuse p 7).
Kohtuvälise menetleja lahendi peale esitatud kaebuse arutamisel ei saa kohus väljuda väärteoprotokolli piiridest.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
Väärteokoosseisu subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamata jätmine ja tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Vaatamata sellele, et KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, peab väärteomenetleja tuvastama teo subjektiivse koosseisu tunnused, ehk kas tegu oli toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Selline nõue tuleneb VTMS § 133 p-st 4, mille kohaselt peab kohus kontrollima, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. On võimalik, et isiku tegevuses puuduvad subjektiivse koosseisu tunnused, s.t tegu ei pandud toime isegi ettevaatamatusest ja sellisel juhul ei ole väärteokoosseis täidetud.
Ühistranspordiseaduse § 54^2 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Ühistranspordiseaduse § 54^2 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht. Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht.
3-1-1-70-07 PDF Riigikohus 09.11.2007
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv ja sellised mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9 ja p 7).
Kui kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
Jättes mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse tunnistaja küsitlemiseks rikutakse isiku kaitseõigust, samuti jätab kohus sellega kasutamata võimaluse kontrollida kaebuse väiteid võimalikust väärteomenetlusõiguse rikkumisest, s.o väärteo võimalikust matkimisest kohtuvälise menetleja poolt. Sellega on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, sest kõnealune rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv ja sellised mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9 ja p 7). Jättes mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse tunnistaja küsitlemiseks rikutakse isiku kaitseõigust, samuti jätab kohus sellega kasutamata võimaluse kontrollida kaebuse väiteid võimalikust väärteomenetlusõiguse rikkumisest, s.o väärteo võimalikust matkimisest kohtuvälise menetleja poolt. Sellega on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, sest kõnealune rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.
3-1-1-16-06 PDF Riigikohus 02.05.2006
Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses (VTMS § 120), kus tõendite vahetut ja suulist uurimist ei toimu, võib kohus tugineda uuele tõendile üksnes juhul kui kohtumenetluse pooli on sellest tõendist teavitatud ning kumbki pool ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Maakohtu õigust võtta vastu ja ise koguda kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse lahendamisel uusi tõendeid ei välista seegi, et sellises menetluses tehtud maakohtu otsus on vaidlustatav üksnes kassatsiooni korras.
Asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend Lion oli jäetud politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkirja nr 254 ja 13. veebruari 2004. a käskkirja nr 56 nõudeid eirates tähtaegselt kalibreerimata, ei muuda selle vahendiga kogutud teavet tõendina lubamatuks. Politseipeadirektori käskkirjade näol on tegemist internsete aktidega, mille adressaatideks on üksnes politseiametnikud, kes tegelevad joobeseisundi tuvastamisega. Seega võib joobeseisundi tuvastamisel kõnealustes käskkirjades sätestatud nõuete järgimata jätmine tuua kaasa näiteks joobeseisundit tuvastanud politseiametniku distsiplinaarvastutuse, ent ei saa muuta joobeseisundi tuvastamise tulemust ebaseaduslikuks. Asjaolu, et seadusandja pole kehtestanud nõuet, mille kohaselt peaks joobeseisundi tuvastamisel kasutatav indikaatorvahend olema taadeldud (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05) või kalibreeritud, on põhjendatav sellega, et indikaatorvahendi näit pole joobeseisundi tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Isikule, kes indikaatorvahendi näiduga ei nõustu, jääb alati võimalus nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, sh oma veres alkoholisisalduse määramist (LS § 20 lg 4 ls 2). Indikaatorvahendi näit omandab tõendusliku tähenduse üksnes olukorras, kus isik on loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04).
VTMS § 125 lg 1 ls 2 kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05). Samuti näeb VTMS § 28 lg 2 p 2 otsesõnu ette, et kohtuvälisel menetlejal on kohtumenetluses õigus tõendeid esitada.
Maakohtu tuginemine menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis on kohtuvälise menetleja otsuses nimetamata, ei tähenda iseenesest veel kaitseõiguse rikkumist. Tõendite vahetu ja suuline uurimine tagab menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale võimaluse esitada vastuväiteid ka nendele menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis kogutakse alles kohtumenetluse käigus. Kui kohtuistungil esitatakse mõni uus tõend, mille ümberlükkamiseks soovib menetlusalune isik või tema kaitsja koguda lisatõendeid, saavad nad taotleda asja arutamise edasilükkamist VTMS § 125 lg 1 ls 2 alusel.
KrMS § 341 lg-s 4 sätestatu tugineb reformatio in peius keelu põhimõttele, mille kohaselt ei tohi esimese astme kohtu otsuse tühistamine üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel kaasa tuua süüdistatavale apelleeritud otsusega mõistetud karistuse raskendamist. Tulenevalt VTMS §-st 2 kehtib sama reegel ka väärteomenetluses maakohtu otsuse tühistamisel menetlusaluse isiku või tema kaitsja apellatsiooni alusel. Kohtumenetluses, mis toimub pärast väärteoasja teistmist üksnes menetlusaluse isiku kaitsja avalduse alusel, ei tohi menetlusaluse isiku karistust võrreldes teistitud kohtulahendis ettenähtuga raskendada. Selle nõude eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json