/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 49| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-17-5471/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2019
Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt varasemas praktikas selgitanud, et VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses algusest peale (ab ovo), sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt nt RKKKo 3-1-1-83-15, p 7). Asja arutamine täies ulatuses algusest peale (ab ovo) eeldab VTMS § 85 p 3 kohaselt ka seda, et kohus teeks (asja kohtulikku arutamist ette valmistades) kindlaks, milliseid tõendeid tuleb kohtulikul arutamisel uurida, ja võtaks tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil (RKKKo 3-1-1-28-10, p 7). Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. See käib ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. (Vt RKKKo 3-1-1-83-15, p 14; RKKKo 3-1-1-28-10, p 9; RKKKo 3-1-1-74-08, p 8 ning RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RRKKKo 3-1-1-84-08, p 10). Kõik eeltoodu kehtib ka olukorras, kus Riigikohus on saatnud väärteoasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. See tähendab, et kohtukoosseis, kellele on väärteoasi saadetud Riigikohtust uueks arutamiseks, peab asja arutama täies ulatuses algusest peale ega saa sealjuures automaatselt tugineda asja esmakordsel arutamisel (mille tulemusena tehtud kohtuotsus on täielikult tühistatud) kogutud dokumentaalsetele tõenditele ning peab isikulised tõendiallikad ise üle kuulama. (p-d 11 ja 12) Juhul, kui isik on andnud ütlusi kohtus, on tema kohtuvälises menetluses antud ütlustele tuginemine lubatav vaid tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse, s.t järjepidevuse kontrollimiseks. (p 14)
Kuivõrd väärteomenetluse seadustik ei reguleeri mõistliku menetlusaja ületamise õiguslikke tagajärgi, siis tulenevalt VTMS §-st 2 on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. Nendeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks näeb 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ette võimaluse nõuda mõnedel juhtudel ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. (Vt RKKKo, p 39.) (p 18) Ligi kaks aastat ühe väärteoasja menetlemiseks ei ole iseenesest ebamõistlikult pikk aeg. See tähendab, et väärteoasjade puhul, mille aegumistähtaeg on kaks aastat, ei pruugi mõistlik menetlusaeg enne aegumistähtaega möödudagi. (p 20) VTMS § 2 ja KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulud riik. (p 29)
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 1 lg 3 ja § 9 lg 2 p 3 ning määruse seletuskirja kohaselt on radarmõõturite puhul mõõtemetoodika oluliseks osaks Doppleri helisignaali hindamine. Olukorras, kus tuvastatakse, et Doppleri helisignaal oli välja lülitatud, pole võimalik hinnata ka selle iseloomu, s.t kas see oli ühtlane, katkendlik või hüplev. Seega pole sellisel juhul võimalik kontrollida määruse nõuete täidetust ega seetõttu ka sedastada mõõtetulemuse usaldusväärsust. (p-d 26 ja 27)
VTMS § 2 ja KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulud riik. (p 29) Menetlusalusel isikul on õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral, mistõttu tuleb olenemata asja lõpplahendist jätta kohtul väärteoasja korduvast samas kohtuastmes menetlemisest tingitud kulud riigi kanda. (p 36)
4-17-5471/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.10.2018
Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatusest mõõteseaduse mõttes ei tulene aga automaatselt mõõtetulemuse usaldusväärsust (vt RKKKo 3-1-1-39-15, p 6.2). Mõõtetulemuse usaldusväärseks lugemiseks näeb liiklusseadus kiirusemõõtmisele ette mitmed lisanõuded. LS § 199 lg 6 kohaselt tuleb mõõtevahendi kasutamisel järgida mõõtemetoodikat ja tootja kasutusjuhendi nõudeid. Mõõtetegevusele sätestab täiendavad nõuded ka LS § 199 lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määrus nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (edaspidi määrus). (p 17) Määruse § 9 lg 2 p 3 kohaselt ei või radarmõõturi kasutamisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Doppleri helisignaali nõuetekohasuses on võimalik veenduda ka juhul, kui mõõteseadme tööd ei heli- ega videosalvestata või kui salvestiselt teatud põhjusel signaal ei kostu (nt põhjusel, et vaikseks reguleeritud helisignaali ei ole salvestiselt taustamüra või politseiametnike vestluse tõttu kuulda). Veendumus Doppleri helisignaali nõuetekohasuses võib tekkida ka toetudes muudele tuvastatud asjaoludele ja kogutud tõenditele, mh nt väärteoprotokolli tehtud märkele signaali kohta ja tunnistaja ütlustele. (p 19) Seadme sellist tehnilist võimekust, mis võimaldab kiirusmõõturi ekraanile ilmuva lugemi fikseerimise tulemusena selle arvväärtuse talletamist seadme teisel tablool kuni mõõtja poolt uue näidu fikseerimiseni, tuleb lugeda määruse § 9 lg 4 mõttes piisavaks, kuna määruse § 9 lg 4 eesmärk on võimaldada hilisemas menetluses mõõtetulemuse tõendamist ja selle tutvustamist menetlusalusele isikule. (p 22) Määruse § 9 lg 4 kohaselt tuleks küll kiirusmõõturi ekraanile ilmunud lugem fikseerida, kuid selle fikseerimata jätmine ei muuda mõõtetulemust ebausaldusväärseks. Heites isikule ette kiiruse ületamist olukorras, kus mõõtmisel on rikutud määruse § 9 lg-st 4 tulenevat seadmes näidu säilitamise nõuet, tuleb tagada mõõdetud sõidukiiruse tõendatavus ja isiku efektiivse kaitseõiguse teostamise võimalikkus muul viisil, nt kiirusmõõturi töö videosalvestamise ja isikule videosalvestise tutvustamise teel. (p 24)
Isiku varasemat karistatust saab uue karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste all arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga. (p 26) Kuna kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse peale asja arutama asuv maakohus lahendab asja VTMS § 123 lg 2 kohaselt täies ulatuses (ab ovo, de novo), saab maakohus isikule karistust mõistes eripreventiivsete kaalutluste all isiku varasema karistatuse tuvastada vaid maakohtu otsuse tegemise hetkel kehtivatele karistustele toetudes. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui maakohtu otsus mõistetud karistuse osas kaebemenetluses tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks. (p 27)
3-1-1-67-15 PDF Riigikohus 07.12.2015
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 125 lg 1 kohaselt peab kohus juhul, kui tal on tekkinud mingi tõendamiseseme asjaolu suhtes kahtlus ja kui seda kahtlust on võimalik kõrvaldada, lükkama kaebuse arutamise edasi ja andma pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-12-10, p 9; 3-1-1-125-12, p 6). Muu hulgas võimaldab VTMS § 313 kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. Juhul kui kohtul tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt väärteomenetluse lõpetama (vt nt RKKKo 3-1-1-89-14, p-d 7–8; 3-1-1-22-12, p 8; 3-1-1-41-10, p 9; 3-1-1-12-10, p 10). (p 20)
Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17)
Liiklusväärtegude tõendamise puhul tuleb arvestada liiklusväärtegude massilisust ja nende tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust ning teiselt poolt ka vajadust tagada isikute kaitseõigus süüteomenetluses. Seetõttu lasub riikliku järelevalve tegijal kohustus kasutada väärteo tõendamiseks enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid, sealhulgas objektiivsuse tagamiseks võimaluse korral rikkumine salvestada. Liiklusjärelevalve tegemise käigus avastatud väärtegude puhul on nii menetlusökonoomia kaalutlusest kui ka kaitseõiguse tagamise eesmärgist lähtudes põhjendatud nõue, et tuvastatud rikkumine fikseeritakse võimalikult vähe vaidlusi tekitaval viisil. Õigusaktid ei pane praegusel ajal liiklusjärelevalvet tegevale ametnikule kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamise kohustust ning see sõltub konkreetsel juhul patrulli käsutuses olevast mõõteseadmest ja selle tehnilistest võimalustest. (p 13) Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17) Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18) Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). (p 19) Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19)
Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18)
Liiklusväärtegude tõendamise puhul tuleb arvestada liiklusväärtegude massilisust ja nende tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust ning teiselt poolt ka vajadust tagada isikute kaitseõigus süüteomenetluses. Seetõttu lasub riikliku järelevalve tegijal kohustus kasutada väärteo tõendamiseks enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid, sealhulgas objektiivsuse tagamiseks võimaluse korral rikkumine salvestada. Liiklusjärelevalve tegemise käigus avastatud väärtegude puhul on nii menetlusökonoomia kaalutlusest kui ka kaitseõiguse tagamise eesmärgist lähtudes põhjendatud nõue, et tuvastatud rikkumine fikseeritakse võimalikult vähe vaidlusi tekitaval viisil. Õigusaktid ei pane praegusel ajal liiklusjärelevalvet tegevale ametnikule kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamise kohustust ning see sõltub konkreetsel juhul patrulli käsutuses olevast mõõteseadmest ja selle tehnilistest võimalustest. (p 13) Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). (p 17) Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKKo 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis. (p 18) Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). (p 19) Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19) Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 125 lg 1 kohaselt peab kohus juhul, kui tal on tekkinud mingi tõendamiseseme asjaolu suhtes kahtlus ja kui seda kahtlust on võimalik kõrvaldada, lükkama kaebuse arutamise edasi ja andma pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-12-10, p 9; 3-1-1-125-12, p 6). Muu hulgas võimaldab VTMS § 313 kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. Juhul kui kohtul tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt väärteomenetluse lõpetama (vt nt RKKKo 3-1-1-89-14, p-d 7–8; 3-1-1-22-12, p 8; 3-1-1-41-10, p 9; 3-1-1-12-10, p 10). (p 20)
Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). Ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega. (p 19)
3-1-1-39-15 PDF Riigikohus 11.05.2015
Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus ei tähenda veel seda, et mõõtetulemus on samal ajal ka usaldusväärne. Isegi kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, ei saa mõõtmisel täielikult välistada inimlikku eksimust või muid tegureid, mis mõjutavad mõõtmise tulemust. Mõõtetulemuse jälgitavus on üksnes vältimatu eeltingimus, mis võimaldab suurema tõenäosusega pidada mõõtmise tulemust usaldusväärseks ja omistada see konkreetsele objektile või isikule. Vastasel juhul antaks tõendatud mõõtetulemuse jälgitavusele ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja isik ei saaks ennast talle tehtud karistusõigusliku etteheite vastu kaitsta. Kirjeldatu satuks vastuollu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kui kohtuvälise menetleja ametnik toimetab liiklusjärelevalvet üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontroll (vt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17). Olukorras, kus kiiruse mõõtmist ei salvestata ega koguta ka muid objektiivseid tõendeid, mis võimaldaksid menetlustoimingu tegemise asjaolusid ja selle tulemuse usaldusväärsust kontrollida, jääb kummutamata kahtlus, kas kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastati just menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust.
Olukorras, kus kiiruse mõõtmist ei salvestata ega koguta ka muid objektiivseid tõendeid, mis võimaldaksid menetlustoimingu tegemise asjaolusid ja selle tulemuse usaldusväärsust kontrollida, jääb kummutamata kahtlus, kas kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastati just menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust.
Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus ei tähenda veel seda, et mõõtetulemus on samal ajal ka usaldusväärne. Isegi kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, ei saa mõõtmisel täielikult välistada inimlikku eksimust või muid tegureid, mis mõjutavad mõõtmise tulemust. Mõõtetulemuse jälgitavus on üksnes vältimatu eeltingimus, mis võimaldab suurema tõenäosusega pidada mõõtmise tulemust usaldusväärseks ja omistada see konkreetsele objektile või isikule. Vastasel juhul antaks tõendatud mõõtetulemuse jälgitavusele ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja isik ei saaks ennast talle tehtud karistusõigusliku etteheite vastu kaitsta. Kirjeldatu satuks vastuollu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.
3-1-1-32-15 PDF Riigikohus 15.04.2015
KrMS § 83 lg 3 näeb ette, et kahtlustatav ja süüdistatav kutsutakse vaatluse juurde, kui nende selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse. VTMS § 2 alusel kohaldatakse seda sätet ka väärteomenetluses. Seega ei pea ka menetlusalune isik väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima, kui menetleja ei pea seda vajalikuks (vt ka RKKKo 3-1-1-39-11, p 11).
KPS § 13 lg 2 kohaselt on nakkepüünis kutselise püügi vahend. KPS § 11 lg 3 p 4 sätestab küll, et harrastuskalapüügivahend on nakkevõrk, mis on kalapüügieeskirja § 6 lg 2 p 1 kohaselt nakkepüünise alaliik, kuid KPS § 11 lg 41 kohaselt on harrastuslikul kalapüügil keelatud kasutada samaaegselt rohkem kui kolme nakkevõrku. Seega, kui menetlusalusel isikul oli neli nakkevõrku, oli tegemist kutselise püügi vahendiga.
KarS § 276 ei kehti alates 1. jaanuarist 2015, mistõttu väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 6 alusel. Seadusliku korralduse eiramine on jätkuvalt karistatav KarS § 279 järgi, kuid seda vaid juhul, kui sellega takistati riikliku järelevalve teostamist viisil, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist.
3-1-1-89-14 PDF Riigikohus 08.12.2014
Väärteoasja lahendades jääb kriminaalkolleegium oma varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde. Kolleegium on selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja ametnik toimetab liiklusjärelevalvet üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontroll (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17; 3-1-1-96-10, p 6 ja 3-1-1-22-12, p 7).
3-1-1-22-14 PDF Riigikohus 07.04.2014
Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 1^1, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik.
Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 1^1, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik. VTMS § 2 ja KrMS § 10 lg 3 järgi peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Väärteomenetluse seadustik, tuginedes tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette asjaolusid, mille tuvastamine oleks võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatlusega on tuvastatav selle mark ja mudel, võib ka seadme kasutusjuhendit pidada piisavaks tõendiks, tuvastamaks seadme otstarvet ja töömehhanismi. Kui menetlusalune isik esitab tõendile vastuväiteid (nt, et kasutusjuhend ei ole mingil põhjusel usaldusväärne või seade ei olnud tehniliselt korras), võib kohtunik VTMS § 102 lg 1 alusel kohtumenetluse poolte taotlusel või ka oma algatusel määrata ekspertiisi.
Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada kohe väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda. (Vt RKHKo 3-3-1-65-07) Mitte igasugune kahtlus ei saa anda alust isiku suhtes väärteomenetluse alustamiseks, vaid selline kahtlus peab olema piisavalt põhjendatud ning tuginema menetleja käsutuses olevale teabele.
Politsei ja piirivalve seaduse põhimõtteid kohaldatakse liiklusjärelevalve teostamisel niivõrd, kuivõrd eriseadus ei reguleeri teisiti. Seega tuleb politsei käitumise õiguspärasuse hindamiseks esmalt selgitada, kas politsei tegutses sõidukit peatades üldise politsei järelevalve või liiklusjärelevalve raames – sellest sõltub, kas sõiduki peatamise õiguslik alus tuleneb politsei ja piirivalve seadusest või liiklusseadusest. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada kohe väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda. (Vt RKHKo 3-3-1-65-07)
Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 1^1, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik. Väärteomenetluse seadustik, tuginedes tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette asjaolusid, mille tuvastamine oleks võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatlusega on tuvastatav selle mark ja mudel, võib ka seadme kasutusjuhendit pidada piisavaks tõendiks, tuvastamaks seadme otstarvet ja töömehhanismi. Kui menetlusalune isik esitab tõendile vastuväiteid (nt, et kasutusjuhend ei ole mingil põhjusel usaldusväärne või seade ei olnud tehniliselt korras), võib kohtunik VTMS § 102 lg 1 alusel kohtumenetluse poolte taotlusel või ka oma algatusel määrata ekspertiisi.
LS §-s 228 toodud koosseisu täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Tõlgendust, mille kohaselt on karistatav juba sellise mittetöötava seadme sõidukis hoidmine, toetab ka senine kohtupraktika (vt nt Pärnu MKo 4-06-1699).
3-1-1-68-13 PDF Riigikohus 20.06.2013
3-1-1-48-13 PDF Riigikohus 03.05.2013
Kuivõrd puuduvad andmed, kas kiiruse mõõtmiseks kasutatud seade oli väärteo toimepanemise ajal taadeldud või mitte, pole mõõtetulemuse jälgitavus usaldusväärselt tõendatud. Jättes eeltooduga seonduvad asjaolud kontrollimata, rajas maakohus otsuse oletustele, mis on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. Kirjeldatud olukorras pole otsuse põhjendused objektiivselt kontrollitavad ega taga menetlusalusele isikule efektiivset võimalust kaitsta ennast talle esitatud karistusõigusliku etteheite eest. Sellise rikkumise kõrvaldamine on siiski võimalik väärteoasja uuel arutamisel maakohtus.
Kohtuvälisel menetlejal tuleb vaidluse korral tõendada kiiruse mõõtmise tulemuse jälgitavust. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust, peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli. Mõõtetulemuse jälgitavust tõendavate dokumentide uurimise tulemuseks ei saa olla pelgalt tõdemus, et mõõteseaduses märgitud asjakohased dokumendid (nt tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus) on kiirusmõõtevahendi kohta väljastatud. Oluline on, kas konkreetses väärteoasjas tuvastatud asjaoludel on mõõtetulemus jälgitav (vt RKKKo 3-1-1-17-12, p-d 8.2-8.3). "Majandus- ja kommunikatsiooniministri 5. oktoobri 2006. a määruse nr 85 § 6 lg 4 p 8 kohaselt esitatakse mõõtja erialase pädevuse ulatuse üksikasjalik kirjeldus erialast pädevust tõendava tunnistuse lisas, erialast pädevust tõendavas tunnistuses endas kajastatakse aga üksnes mõõtevaldkond. MõõteS § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 1 teises lauses tehakse eeltoodud nõuetest erand ja nähakse ette, et kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 12. detsembri 2006. a määruse nr 104 lisale 1 tuleb liiklusjärelevalveks kasutatavad kiirusmõõturid kohustuslikult metroloogiliselt kontrollida ja nende siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omavate mõõtevahendite puhul on kohustuslik esmataatluse läbimine. Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele on vastavalt LS § 199 lg-le 6 kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määrusega nr 78. Eeltoodust nähtuvalt ei olnud menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmiseks ja mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamiseks mõõtja erialast pädevust tõendava tunnistuse olemasolu nõutav. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Tulenevalt sama seaduse § 5 lg 1 teisest lausest on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui kasutatakse taadeldud mõõtevahendit. MõõteS § 7 lg 2 p 4 kohaselt peab kiirusmõõtevahend enne kasutusele võtmist läbima legaalmetroloogilise ekspertiisi. Tehnilise Järelevalve Amet väljastab mõõtevahendi kohta, mis on saanud ekspertiisil positiivse tulemuse, Eesti siseriikliku tüübikinnitustunnistuse. Samuti peab kiirusmõõtevahend olema taadeldud kooskõlas MõõteS § 7 lõikega 3 (ja selle alusel antud määrusega) ning §-ga 10. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistu kohaselt on kiirusmõõtevahendi puhul kohustuslik Tehnilise Järelevalve Ameti väljastatud siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi esmataatluse läbimine.
Kohtuvälisel menetlejal tuleb vaidluse korral tõendada kiiruse mõõtmise tulemuse jälgitavust. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust, peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli. Mõõtetulemuse jälgitavust tõendavate dokumentide uurimise tulemuseks ei saa olla pelgalt tõdemus, et mõõteseaduses märgitud asjakohased dokumendid (nt tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus) on kiirusmõõtevahendi kohta väljastatud. Oluline on, kas konkreetses väärteoasjas tuvastatud asjaoludel on mõõtetulemus jälgitav (vt RKKKo 3-1-1-17-12, p-d 8.2-8.3).
3-1-2-6-13 PDF Riigikohus 11.04.2013
Väärteoasjas on selgunud, et menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki kiirust mõõdeti taatlemata seadmega, kuid kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kanti teise, taadeldud seadme number. Seetõttu ei ole mõõtetulemus jälgitav. Kuna kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on isiku toimepandud väärteo tõendamisel olulise tähtsusega, võib mõõtetulemuse ebausaldusväärsus kaasa tuua väärteomenetluse lõpetamise väärteo tunnuste puudumise tõttu. Seetõttu esineb VTMS § 180 p-s 5 ettenähtud alus väärteoasja menetluse uuendamiseks.
3-1-1-22-12 PDF Riigikohus 23.03.2012
Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS §-s 23 nimetatud taotlus tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa või kui taotlus esitatakse posti teel, peab see kohtusse jõudma hiljemalt väärteoasja läbivaatamiseks ette nähtud ajaks (vt RKKKo 3-1-1-32-06, p 4; 3-1-1-62-10, p 8; 3-1-1-103-11, p 9).
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6). Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).
3-1-1-17-12 PDF Riigikohus 15.03.2012
Kohtuväline menetleja peab väärteomenetluse alustamisel olema veendunud, et kasutatud mõõtevahend vastab mõõteseaduse nõuetele. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna üldise kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli.
Kohtuotsuse rajamine oletustele on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tingib otsuse tühistamise. Selliselt esitatud põhjendused ei ole objektiivselt kontrollitavad ega taga menetlusalusele isikule efektiivset võimalust kaitsta ennast talle esitatud karistusõigusliku etteheite eest. Sisuliselt peab ta sellisel juhul tõendama oma süütust, mis on vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega (PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2).
Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Tulenevalt sama seaduse § 5 lg 1 lausest 2 ja LS § 199 lg 1 p-st 4 ja lg-st 6 on statsionaarse automaatse kiirusmõõtesüsteemi mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui kasutatakse taadeldud mõõtevahendit. MõõteS § 7 lg 2 p 4 kohaselt peab kiirusmõõtevahend enne kasutusele võtmist läbima legaalmetroloogilise ekspertiisi. TJA väljastab mõõtevahendi kohta, mis on saanud ekspertiisil positiivse tulemuse, Eesti siseriikliku tüübikinnitustunnistuse. Samuti peab kiirusmõõtevahend olema taadeldud kooskõlas MõõteS § 7 lõikega 3 (ning selle alusel antud määrusega) ja § 10 lg-ga 4. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistu kohaselt on kiirusmõõtevahendi puhul kohustuslik TJA väljastatud siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi esmataatluse läbimine. MõõteS § 10 lg 4 täpsustab, et kui konkreetse mõõtevahendi taatlemiseks Eestis võimalus puudub, võib legaalmetroloogia asutus teistes riikides väljastatud jälgitavate mõõtetulemuste alusel teha selle mõõtevahendi legaalmetroloogilise ekspertiisi, tunnistada mõõtevahend taadelduks ja märgistada mõõtevahendi või asjakohase dokumendi taatlusmärgise või -märgistega. Nendele nõuetele peab vastama ka liiklusjärelevalves kasutatav kiirusmõõtevahend, mille näidu põhjal väärteomenetlust alustatakse. Kohtuväline menetleja peab väärteomenetluse alustamisel olema veendunud, et kasutatud mõõtevahend vastab mõõteseaduse nõuetele. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna üldise kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli. Ei ole välistatud, et konkreetses väärteoasjas tuleb mõõtetulemuse jälgitavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu ka sellele, kas tulemus on saadud kiirusmõõtevahendi kasutamisel tüübikinnitustunnistuses märgitud kasutustingimustel - nii võivad kasutustingimused näha ette piiranguid mõõtevahendi kasutamiseks sõltuvalt nt välisõhu temperatuurist vms.
3-1-1-67-11 PDF Riigikohus 07.10.2011
Arutatavas asjas ei ole võimalik anda hinnangut kasutatud mõõteseadme(te) nõuetele vastavuse kohta, sest väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid, mille alusel oleks võimalik identifitseerida konkreetseid mõõtmisel kasutatud seadmed (vt ka RKKKo 3-1-1-105-03, p 9; 3-1-1-85-09, p 10).
Tolliläbivaatus on hinnatav riikliku järelevalve toiminguna, mille tulemuste alusel võidakse isikule määrata väärteokaristus. Seega peab nimetatud järelevalve käigus tehtud mõõtmistulemus olema MõõteS § 5 lg 2 kohaselt jälgitav. Pädeva mõõtja nõue tuleneb MõõteS § 5 lg-st 1. Sama paragrahvi lõike 3 alusel hinnatakse ja tõendatakse mõõtja pädevust akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel, lõike 5 kohaselt hindab ja tõendab mõõtja erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus. MõõteS § 33 alusel on Eesti akrediteerimisasutus Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1999 a korraldusega nr 1390-k loodud SA Eesti Akrediteerimiskeskus. Maksu- ja Tolliameti erialane pädevus mootorsõiduki paagis oleva kütuse mõõtmiseks ei ole Eesti Akrediteerimiskeskuse andmetel tõendatud. Ka asjakohase mõõtemetoodika järgimise kohustus tuleneb MõõteS § 5 lg-st 1. Mõõtemetoodika olemasolu ja järgimine on üks mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise eeltingimus. On ka mõistetav, et mõõtetulemus ei saa olla jälgitav ja usaldusväärne, kui selle mõõtmise protseduur ei ole standardne. Mõõteseaduse regulatsiooni eiramist ei saa õigustada asjaoluga, et lubatust suurem kütusekogus oli kütuse väljapumpamise juures viibinud isikutele, sh menetlusalusele isikule silmnähtav. Arutatavas asjas ei ole võimalik anda hinnangut kasutatud mõõteseadme(te) nõuetele vastavuse kohta, sest väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid, mille alusel oleks võimalik identifitseerida konkreetseid mõõtmisel kasutatud seadmed (vt ka RKKKo 3-1-1-105-03, p 9; 3-1-1-85-09, p 10).
Kui väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid, mille alusel saaks identifitseerida konkreetse mõõtmisel kasutatud seadme, ei ole mõõtetulemus jälgitav ega saa olla isiku karistamise alus. Vt ka RKKKo 3-1-1-105-03, p 9; 3-1-1-85-09, p 10.
3-1-1-96-10 PDF Riigikohus 25.11.2010
Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine esmajoones võimalik mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-47-08, p 10).
Tõendite analüüsimata ja nende vahel tekkinud vastuolude kõrvaldamata jätmine ning väljakujunenud kohtupraktika eiramine maakohtu poolt on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Kriminaalkolleegium on aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Sellisel juhul peab aga väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestades liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli. (Vt RKKKo nr 3-1-1-82-10, p 6, nr 3-1-1-82-09, p 17, nr 3-1-1-12-10, p 6 ja nr 3-1-1-41-10, p 7).
Kriminaalkolleegium on aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Sellisel juhul peab aga väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestades liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli. (Vt RKKKo nr 3-1-1-82-10, p 6, nr 3-1-1-82-09, p 17, nr 3-1-1-12-10, p 6 ja nr 3-1-1-41-10, p 7). Kui üksinda liiklusjärelevalvet teostav politseiametnik ei ürita täiendavate tõendite kogumise teel luua objektiivset võimalust, kontrollimaks kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli talletatud andmeid, puuduvad piisavad tõendid, mille alusel saaks maakohus väärteo toimepaneku tõsikindlalt tuvastada.
3-1-1-118-09 PDF Riigikohus 07.06.2010
Alates 1. juulist 2009 kehtima hakanud LS § 20 lg 3 ja § 20 lg 31 järgi on alkoholijoobe olemasolu seotud konkreetse numbrilise näiduga. Just lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-112-09).
KarS § 82 lg 1 p 2 sätestab, et otsust ei asuta täitma, kui otsuse jõustumisest teise astme kuriteo asjas on möödunud kolm aastat. Nimetatud paragrahv sätestab otsuse täideviimise aegumise, mille sisuks on karistatava teo ja selle eest mõistetud karistuse sideme katkemine. Otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta. Seadus näeb ette, et nimetatud aegumistähtaeg hakkab kuriteo puhul kulgema süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest. Seejuures ei tee KarS § 82 lg 1 vahet sellel, kas isikut karistatakse reaalse või tingimisi karistusega. (Vt RKKKm nr 3-1-1-20-08). KarS § 82 lg 2 sätestab kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise alused. Nimetatud lõike punkt 2 näeb ette kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise reeglid tingimisi mõistetud karistuse korral. Nii sätestabki KarS § 82 lg 2 p 2, et kohtuotsuse täitmise aegumine peatub KarS §-s 73 või §-s 74 sätestatu alusel määratud katseajaks. Osutatust tuleneb otsesõnu, et KarS § 82 lg-s 1 sätestatud otsuse täitmise aegumistähtajad kulgevad iseseisvalt ka nende otsuste puhul, millega süüdlane on karistuse kandmisest KarS § 73 või § 74 alusel tingimuslikult vabastatud. KarS § 73 või § 74 sätteid ettenägeva otsuse täitmisest KarS § 82 mõttes on põhjust rääkida vaid siis, kui isik rikub selle otsusega määratud katseaja tingimusi. Katseaja raskeim rikkumine on uue kuriteo toimepanemine, kuid see asjaolu ei väära katseaega ettenägeva otsuse täitmise aegumistähtaja kulgu, sest seadus ei näe ette otsuse täitmise aegumise katkemist. Ka KarS § 73 ja § 74 alusel tingimisi kohaldamata jäetud karistuse reaalseks täitmiseks, st karistuse hilisemaks liitmiseks on ette nähtud kindlad ajalised piirid, mis on sätestatud KarS §-s 82. KarS § 82 lg 2 p-s 2 märgitud peatumisaluse esinemise korral, tuleb kohtuotsuste kogumisse kuuluva eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse täitmise aegumistähtaega hakata lugema peatumisaluse äralangemisest, s.o katseaja lõppemisest. Liitkaristuse hilisema mõistmise puhul eelmise otsuse täitmise aegumine lõpeb uue kuriteo osas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.
Vastavalt KrMS § 362 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-10, p 7). Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo nr 3-1-1-21-10, p 8).
Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendis Zimmermann ja Steiner versus Šveits selgitanud, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga on Riigikohus selgitanud, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust (vt RKKKo nr 3-1-1-28-08).
3-1-1-41-10 PDF Riigikohus 27.05.2010
Liiklusjärelevalvet võidakse toimetatakse üksi, kuid sellisel juhul peaks väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetluse ametnik püüdma astuda täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Nii näiteks saab liiklusjärelevalve toiminguid salvestada, tagades seeläbi võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3-1-1-82-09, p 17 ja nr 3-1-1-12-10).
3-1-1-39-10 PDF Riigikohus 26.05.2010
Mõõteseaduse § 2 lg 1 p 22 kohaselt on mõõtmine menetluste kogum mõõtesuuruse väärtuse määramiseks mõõtevahendi abil. Sama lõike p 12 märgib, et mõõtesuurus on nähtuse, keha või aine oluline omadus, mida saab kvalitatiivselt eristada ja kvantitatiivselt määrata. Kui narkootilise või psühhotroopse aine (ainetegrupi) esinemise tuvastamisel ei määrata tarvitatud aine kogust kvantitatiivselt, ei ole see tegevus ka vaadeldav mõõtmisena mõõteseaduse tähenduses.
3-1-1-116-09 PDF Riigikohus 18.05.2010
LS § 74^20 lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74^20 kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V^2 "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2^1. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.
Liikluseeskiri on kehtestatud LS § 3 lg 2 alusel, mille kohaselt liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga. Tegemist on üldise pädevusnormiga, mis ei ole samas piisav materiaalõiguslik alus, võimaldamaks Vabariigi Valitsusel ilma seaduses sisalduva täiendava volitusnormita panna liikluseeskirjaga mootorsõiduki juhile liiklusseadusest erinevaid kohustusi dokumentide kaasaskandmise osas. LS § 74^20 lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74^20 kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V^2 "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2^1. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.
KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Selle sätte kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud süüteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem, näiteks seaduse muutmise tõttu (vt nt RKKKo nr 3-1-1-112-09, p 7).
3-1-1-27-10 PDF Riigikohus 28.04.2010
Enne 1. maid 2004. a (s.o enne mõõteseaduse jõustumist) kiirusmõõteseadmele väljastatud tüübikinnitustunnistusel peab kajastuma seadme reaalse kasutamise täpsusaste (Vt RKKKo nr 3-1-1-11-08). Kui kiirusmõõteseadmele väljastati tüübikinnitustunnistus ajavahemikus 1. mai 2004. a (s.o alates mõõteseaduse jõustumisest) kuni 23. detsembrini 2009. a (s.o kuupäev, mil jõustus MõõteS § 5 lg 1 uus redaktsioon) tuleneb kohaselt tuleneb mõõteviga kiirusmõõturite kasutamisel (ehk reaalse kasutamise täpsusaste) mitte tüübikinnitustunnistuselt, vaid mõõtja erialast pädevust tõendavast tunnistusest. Kui kiirusemõõturile on tüübikinnitustunnistus väljastatud pärast 23. detsembrit 2009. a (s.o kuupäev, mil jõustus MõõteS § 5 lg 1 uus redaktsioon), ei ole reaalse kasutamise täpsusastme määramisel tarvis vaadata ei tüübikinnitustunnistust ega mõõtja erialast pädevust tõendavat tunnistust, vaid VV määruse lisa. Teineteisest üksnes vähesel määral erinevate arvnäitajate pinnalt erisuguste õigusjärelmite kehtestamine on teatud määral formaalse - s.o mitte üksnes sisulise - iseloomuga. Samas on sellise vaheteo tegemine seadusandja otsustusõiguse pädevuses. Küll aga ei saa pidada pelgaks formaalsuseks oma ala spetsialistidest koosneva pädeva akrediteerimisasutuse poolt erialase pädevuse kinnitamise tunnistuses määratletud arvnäitajaid. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 5. oktoobri 2006. a määruse nr 85 "Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord" kohaselt hindab akrediteerimisasutus mõõtja erialast pädevust erinevate rahvusvaheliste teaduslikul alusel baseeruvate juhenddokumentide järgi. Sellisel moel korrektse menetluse teel saadud õigeid mõõtetulemusi ei ole võimalik kahtluse alla seada pelga väitega, et tulemused kujutavad endast formaalsust. Seetõttu tuleb neist andmetest karistuse määramisel lähtuda.
3-1-1-12-10 PDF Riigikohus 05.04.2010
Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Muuhulgas tähendab väärteoasja igakülgne uurimine sedagi, et sõltumata esitatud kaebuse piiridest tuleb maakohtul selgitada välja kõik menetlusalust isikut süüstavad ja õigustavad asjaolud. Juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9).
Liiklusjärelevalvet võidakse teatud juhtudel toimetada üksi. Sellisel juhul peaks väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik püüdma astuda täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Nii näiteks saab liiklusjärelevalve toiminguid salvestada, tagades seeläbi võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3-1-1-82-09, p 17).

Kokku: 49| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json