/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-118-09 PDF Riigikohus 07.06.2010
Alates 1. juulist 2009 kehtima hakanud LS § 20 lg 3 ja § 20 lg 31 järgi on alkoholijoobe olemasolu seotud konkreetse numbrilise näiduga. Just lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-112-09).
KarS § 82 lg 1 p 2 sätestab, et otsust ei asuta täitma, kui otsuse jõustumisest teise astme kuriteo asjas on möödunud kolm aastat. Nimetatud paragrahv sätestab otsuse täideviimise aegumise, mille sisuks on karistatava teo ja selle eest mõistetud karistuse sideme katkemine. Otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta. Seadus näeb ette, et nimetatud aegumistähtaeg hakkab kuriteo puhul kulgema süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest. Seejuures ei tee KarS § 82 lg 1 vahet sellel, kas isikut karistatakse reaalse või tingimisi karistusega. (Vt RKKKm nr 3-1-1-20-08). KarS § 82 lg 2 sätestab kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise alused. Nimetatud lõike punkt 2 näeb ette kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise reeglid tingimisi mõistetud karistuse korral. Nii sätestabki KarS § 82 lg 2 p 2, et kohtuotsuse täitmise aegumine peatub KarS §-s 73 või §-s 74 sätestatu alusel määratud katseajaks. Osutatust tuleneb otsesõnu, et KarS § 82 lg-s 1 sätestatud otsuse täitmise aegumistähtajad kulgevad iseseisvalt ka nende otsuste puhul, millega süüdlane on karistuse kandmisest KarS § 73 või § 74 alusel tingimuslikult vabastatud. KarS § 73 või § 74 sätteid ettenägeva otsuse täitmisest KarS § 82 mõttes on põhjust rääkida vaid siis, kui isik rikub selle otsusega määratud katseaja tingimusi. Katseaja raskeim rikkumine on uue kuriteo toimepanemine, kuid see asjaolu ei väära katseaega ettenägeva otsuse täitmise aegumistähtaja kulgu, sest seadus ei näe ette otsuse täitmise aegumise katkemist. Ka KarS § 73 ja § 74 alusel tingimisi kohaldamata jäetud karistuse reaalseks täitmiseks, st karistuse hilisemaks liitmiseks on ette nähtud kindlad ajalised piirid, mis on sätestatud KarS §-s 82. KarS § 82 lg 2 p-s 2 märgitud peatumisaluse esinemise korral, tuleb kohtuotsuste kogumisse kuuluva eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse täitmise aegumistähtaega hakata lugema peatumisaluse äralangemisest, s.o katseaja lõppemisest. Liitkaristuse hilisema mõistmise puhul eelmise otsuse täitmise aegumine lõpeb uue kuriteo osas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.
Vastavalt KrMS § 362 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-10, p 7). Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo nr 3-1-1-21-10, p 8).
Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendis Zimmermann ja Steiner versus Šveits selgitanud, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga on Riigikohus selgitanud, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust (vt RKKKo nr 3-1-1-28-08).
3-1-1-39-10 PDF Riigikohus 26.05.2010
Mõõteseaduse § 2 lg 1 p 22 kohaselt on mõõtmine menetluste kogum mõõtesuuruse väärtuse määramiseks mõõtevahendi abil. Sama lõike p 12 märgib, et mõõtesuurus on nähtuse, keha või aine oluline omadus, mida saab kvalitatiivselt eristada ja kvantitatiivselt määrata. Kui narkootilise või psühhotroopse aine (ainetegrupi) esinemise tuvastamisel ei määrata tarvitatud aine kogust kvantitatiivselt, ei ole see tegevus ka vaadeldav mõõtmisena mõõteseaduse tähenduses.
3-1-1-116-09 PDF Riigikohus 18.05.2010
LS § 74^20 lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74^20 kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V^2 "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2^1. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.
Liikluseeskiri on kehtestatud LS § 3 lg 2 alusel, mille kohaselt liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga. Tegemist on üldise pädevusnormiga, mis ei ole samas piisav materiaalõiguslik alus, võimaldamaks Vabariigi Valitsusel ilma seaduses sisalduva täiendava volitusnormita panna liikluseeskirjaga mootorsõiduki juhile liiklusseadusest erinevaid kohustusi dokumentide kaasaskandmise osas. LS § 74^20 lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74^20 kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V^2 "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2^1. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.
KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Selle sätte kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud süüteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem, näiteks seaduse muutmise tõttu (vt nt RKKKo nr 3-1-1-112-09, p 7).
3-1-1-112-09 PDF Riigikohus 04.01.2010
LS § 20 lg-st 3^1 nähtub, et alkoholijoobe olemasolu on seadusandja sidunud konkreetse numbrilise näitajaga. Just lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud. Alkoholi määra kindlakstegemine ei saa aga toimuda indikaatorvahendi abil (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8; nr 3-1-1-98-09, p 17.1). KrMS §-st 61 tuleneb tõendite vaba hindamise põhimõte, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendamismenetluse iseloomu arvestades on aga paratamatu, et teatud tõendamiseseme asjaolusid ei ole võimalik tuvastada suvalisse tõendi liiki kuuluva tõendiga. Muutes alkoholijoobe definitsiooni selliselt, et joove on seotud arvulise näiduga, on seadusandja loonud tõendamisobjekti, mille tõendamine ei ole iga tõendiliigi abil võimalik. Nii näiteks ei saa alkoholisisalduse määra isiku veres tuvastada tunnistaja ütluse alusel. Küll aga on võimalik selle koosseisuelemendi tuvastamine tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringu abil.
KarS § 5 lg 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt nt RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 18; nr 3-1-1-76-09, p 8).
3-1-1-16-08 PDF Riigikohus 08.05.2008
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega kinnitatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 15 p-le 2 saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-89-04, p 12.3). Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust, mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud. Mõõtetulemus saab aga jälgitav olla üksnes juhul, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab nõuetekohaseid mõõtevahendeid ja järgib asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõtja pädevust hindab MõõteS § 5 lg 5 alusel Eesti Akrediteerimiskeskus.
3-1-1-3-08 PDF Riigikohus 13.03.2008
Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra" § 9 lg-s 4 ja §-s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab arsti seisukoht tuginema nii kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik tuvastada kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine ja muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks, et vastava tagajärje on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-05, p 8).
Väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga. Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-6-06, p 6.3).
Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4 ja nr 3-1-1-1-08, p 5).
3-1-1-50-07 PDF Riigikohus 05.10.2007
Taatlemata alkomeetri kasutamise tulemusena saadud näiduga mittearvestamine ei muuda joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti tervikuna ebaseaduslikuks ega annulleeri selle tõenduslikku jõudu ülejäänud selles fikseeritud asjaolude osas. LS § 20 lg 4 kohaselt on isikul õigus pärast tema väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Korra § 15 p 2 annab aga isikule õiguse selle andmisest ka keelduda. Keeldumine tuleb joobeseisundi tuvastamise aktis fikseerida. Isiku loobumine nimetatud õigusest on oluline seetõttu, et Korra § 15 p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-8-04, 3-1-1-89-04, 3-1-1-15-06, 3-1-1-30-06). Isiku vereproovi andmisest keeldumise õiguse kasutamine ei saa kaasa tuua tema karistamist ning sellisel juhul tuleb alkoholijoove tuvastada teiste meetoditega (vt RKKKo nr 3-1-1-102-05).
Süütuse presumptsiooni kohaselt tõlgendatakse süüdistatava kasuks üksnes kõrvaldamata kahtlus sõltumata sellest kas kahtlus on küllaldane või mitte.
3-1-1-6-07 PDF Riigikohus 02.05.2007
Kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga.
Tulenevalt Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (Kord) § 5 lg-st 1 ja §-st 6 on ametiisikul õigus tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe seisundit vähemalt ühe tunnistaja juuresolekul indikaatorvahendi või mõõteriista abil kontrollitava isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldust mõõtes. Tunnistajaks Korra § 5 mõttes peaks olema erapooletu isik. Kuna seadusandja on Korra tekstis joobeseisundi kui menetlustoimingu puhul pidanud vajalikuks rääkida lisaks ametiisikule ka tunnistajast, siis ei võimalda mingi tõlgendusmeetod asuda seisukohale, et sel viisil joobe tuvastamisel võiks nõutavat tunnistaja rolli täita ka teine ametiisik. (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04) Joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise puhul on menetlusaluse isiku tegelikuks ja põhiliseks garantiiks isiku õigus taotleda enda joobe meditsiinilist tuvastamist. Sellest õigusest loobumisel ei ole avalikku huvi silmas pidades välistatud joobe tuvastatuks lugemine ka siis, kui joobe tuvastamisel on tunnistajana osalenud teine ametiisik.
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik õigustada seda, kui menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et see konkreetne rikkumine pole seaduses või kohtupraktikas käsitatav olulise rikkumisena (vt RKKKo nr 3-1-1-114-04). Ka üksikud ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised võivad kogumis olla hinnatud menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kui menetleja oli nendest juba ette teadlik ja pani sellised rikkumised toime tahtlikult.
3-1-1-60-06 PDF Riigikohus 08.09.2006
VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel kriminaalmenetluse sätteid, KrMS § 61 sätestab aga põhimõtted, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja tõendeid tuleb hinnata nende kogumis ning siseveendumuse kohaselt. Seega tuleb tõendite hindamisel väärteomenetluses ka kohtuvälisel menetlejal lahendada küsimused iga tõendi lubatavuse ja lubatavate tõendite usaldusväärsuse kohta (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-05).
Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06). Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 112 "Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite täpsus- ja üldnõuded" järgi on tõenduslike alkomeetrite nõuetekohaseks kontrolliks nende regulaarne taatlemine. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada väärteomenetluses ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05). Mõõteseaduse regulatsiooni eiramist ei saa õigustada asjaoluga, et indikaatorvahendit kasutatakse joobe tuvastamise käigus arsti poolt, ega ka sellega, et sarnane näit on saadud mitme erineva indikaatorvahendiga.
3-1-1-6-06 PDF Riigikohus 20.06.2006
Kuigi "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" ei näe ette menetlusaluse isiku õigust pöörduda joobeseisundi tuvastamiseks omal käel meditsiiniasutusse, on menetlusaluse isiku esitatud haiglast saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt KrMS § 63 lg 1 kohaselt lubatav tõend. (vt RKKKo nr 3-1-1-20-05). Kuivõrd tegemist ei ole aga Korra alusel saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, ei astu see joobeseisundi tuvastamise protokolli asemele, vaid mõlemad kuuluvad tõendite kogumisse.
KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-147-05). Seega ei saa väärteomenetluses rääkida kõrvaldamata kahtluste tõlgendamisest menetlusaluse isiku kasuks olukorras, kus kohus jätab osa tõendeid uurimata ja hindamata ning seeläbi kasutamata olemasolevad võimalused nende kahtluste kõrvaldamiseks.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03).
3-1-1-30-06 PDF Riigikohus 18.05.2006
Joove on isiku selline seisund, mille puhul tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. Kuna politseiametnike kasutatav indikaatorvahend ei ole mõõtevahend, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, piiritlemata selle kogust, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud. See ei tähenda siiski, et joobeseisundi tuvastamise ainsaks võimaluseks on mõõtevahendi (tõendusliku alkomeetri) kasutamine. LS § 20 lg 4 ja joobeseisundi tuvastamise korra § 8 annavad isikule, kes leiab, et ta ei ole joobes, õiguse nõuda joobeseisundi tuvastamist arsti poolt, sealhulgas vere alkoholisisalduse kindlakstegemist. Alkoholi sisalduse määramine veres välistab enamiku subjektist lähtuva vea võimalustest ja on seetõttu kohtu arvates objektiivseim meetod tegelike asjaolude tuvastamisel. See on ka oluline vahend kaitseõiguse teostamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05). Kui joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis puudub menetlusaluse isiku kinnitus vere andmise võimalusest loobumise kohta, siis tuleb eeldada, et isik soovib alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres. Korra § 15 p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-8-04). Arsti keeldumine vereproovi võtmisest võiks kõne alla tulla ka juhtudel, mil konkreetselt isikult vere võtmine on tema organismi seisundist tulenevalt meditsiiniliselt vastunäidustatud.
Arsti keeldumine joobeseisundi tuvastamiseks menetlusaluselt isikult tema soovil vere võtmiseks võiks kõne alla tulla üksnes juhtudel, mil konkreetselt isikult vere võtmine on tema organismi seisundist tulenevalt meditsiiniliselt vastunäidustatud. Kui väärteoasjas mingit vastunäidustust fikseeritud ei ole ja menetlusalune isik soovis verd anda on kirjeldatud rikkumine käsitatav väärteomenetluse õiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
3-1-1-16-06 PDF Riigikohus 02.05.2006
Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses (VTMS § 120), kus tõendite vahetut ja suulist uurimist ei toimu, võib kohus tugineda uuele tõendile üksnes juhul kui kohtumenetluse pooli on sellest tõendist teavitatud ning kumbki pool ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Maakohtu õigust võtta vastu ja ise koguda kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse lahendamisel uusi tõendeid ei välista seegi, et sellises menetluses tehtud maakohtu otsus on vaidlustatav üksnes kassatsiooni korras.
Asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend Lion oli jäetud politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkirja nr 254 ja 13. veebruari 2004. a käskkirja nr 56 nõudeid eirates tähtaegselt kalibreerimata, ei muuda selle vahendiga kogutud teavet tõendina lubamatuks. Politseipeadirektori käskkirjade näol on tegemist internsete aktidega, mille adressaatideks on üksnes politseiametnikud, kes tegelevad joobeseisundi tuvastamisega. Seega võib joobeseisundi tuvastamisel kõnealustes käskkirjades sätestatud nõuete järgimata jätmine tuua kaasa näiteks joobeseisundit tuvastanud politseiametniku distsiplinaarvastutuse, ent ei saa muuta joobeseisundi tuvastamise tulemust ebaseaduslikuks. Asjaolu, et seadusandja pole kehtestanud nõuet, mille kohaselt peaks joobeseisundi tuvastamisel kasutatav indikaatorvahend olema taadeldud (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05) või kalibreeritud, on põhjendatav sellega, et indikaatorvahendi näit pole joobeseisundi tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Isikule, kes indikaatorvahendi näiduga ei nõustu, jääb alati võimalus nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, sh oma veres alkoholisisalduse määramist (LS § 20 lg 4 ls 2). Indikaatorvahendi näit omandab tõendusliku tähenduse üksnes olukorras, kus isik on loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04).
VTMS § 125 lg 1 ls 2 kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05). Samuti näeb VTMS § 28 lg 2 p 2 otsesõnu ette, et kohtuvälisel menetlejal on kohtumenetluses õigus tõendeid esitada.
Maakohtu tuginemine menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis on kohtuvälise menetleja otsuses nimetamata, ei tähenda iseenesest veel kaitseõiguse rikkumist. Tõendite vahetu ja suuline uurimine tagab menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale võimaluse esitada vastuväiteid ka nendele menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis kogutakse alles kohtumenetluse käigus. Kui kohtuistungil esitatakse mõni uus tõend, mille ümberlükkamiseks soovib menetlusalune isik või tema kaitsja koguda lisatõendeid, saavad nad taotleda asja arutamise edasilükkamist VTMS § 125 lg 1 ls 2 alusel.
KrMS § 341 lg-s 4 sätestatu tugineb reformatio in peius keelu põhimõttele, mille kohaselt ei tohi esimese astme kohtu otsuse tühistamine üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel kaasa tuua süüdistatavale apelleeritud otsusega mõistetud karistuse raskendamist. Tulenevalt VTMS §-st 2 kehtib sama reegel ka väärteomenetluses maakohtu otsuse tühistamisel menetlusaluse isiku või tema kaitsja apellatsiooni alusel. Kohtumenetluses, mis toimub pärast väärteoasja teistmist üksnes menetlusaluse isiku kaitsja avalduse alusel, ei tohi menetlusaluse isiku karistust võrreldes teistitud kohtulahendis ettenähtuga raskendada. Selle nõude eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
3-1-1-15-06 PDF Riigikohus 24.04.2006
Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. See tähendab, et isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni. Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus saab tõendada väärteomenetluses ainult taadeldud alkomeetri abil (vt RKKK otsus nr 3-1-1-87-05). Juhtudel, mil isik nõuab enda toimetamist tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks ja vere alkoholisisalduse määramiseks ning kui ta ei loobu sellest nõudest või ei keeldu vereproovi andmisest (see peab olema kirjalikult fikseeritud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis), tuleb alkoholisisaldus veres ka kindlaks määrata. Kooskõlas LS § 20 lg-s 4 sätestatuga on see ainuke seaduslik võimalus teha kindlaks, kas isiku veres on alkoholisisaldus lubatust suurem ja ta on juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis.
3-1-1-2-06 PDF Riigikohus 03.04.2006
Isiku toimetamine politseiasutusse ei tähenda tingimata tema kinnipidamist VTMS § 44 lg 1 tähenduses. Politseiseaduse § 13 p 4 annab politseiametnikele õiguse toimetada politseisse õiguserikkumises osalenud isikuid selle asjaolude viivitamatuks väljaselgitamiseks, p 7 lubab aga muuhulgas toimetada isikuid politseiasutusse väärteoprotokolli koostamiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-120-05).
KarS § 66 lg 2 sätestab rahatrahvi ositi tasumiseks määramise võimaluse "mõjuvatel põhjustel". Selliseks mõjuvaks põhjuseks on eelkõige süüdlase majanduslik võimetus tasuda korraga kogu trahvisumma. Selle kaalumiseks annab näiteks alust asjaolu, et menetlusalune isik õpib ning ei oma püsivat sissetulekut.
VTMS § 58 lg 1 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga. Väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu.
Väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu. Selline kahtlus pidi olemas olema hiljemalt pärast menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kontrollimist indikaatorvahendiga, mistõttu järgnevad toimingud, sealhulgas selle väljaselgitamine, kas joobeseisundi tuvastamiseks tuleb teha veel lisatoiminguid, tehti juba väärteomenetluse raames. Joobeseisundi tuvastamine kui toiming kuulub süüteomenetlusse (vt RKKKo nt 3-1-1-19-05 ja 3-3-1-77-03). VTMS ei näe ette, et väärteomenetluse toiminguid ei võiks teha ilma menetlusaluse isiku seadusliku esindaja osavõtuta. See on tulenevalt avalikust huvist süüteo väljaselgitamiseks mõistetav. Mõned asjaolud muutuvad ajas ja ruumis sedavõrd kiiresti, et nende tuvastamine peab toimuma koheselt. Toimingu edasilükkamine esindaja puudumise tõttu tooks sel juhul kaasa asjaolu tuvastamise võimatuse. Selliseks asjaoluks on teiste hulgas ka joobeseisund, mille tuvastamine on seega lubatud ilma menetlusaluse isiku seadusliku esindaja osavõtuta.
Mootorsõiduki joobes juhtimise ja mootorsõiduki juhtimise korral juhtimisõigust omamata, on tegemist ideaalkonkurentsiga, kuna tegevus, millega mõlemad väärteokoosseisud täideti, oli sama - mootorsõiduki juhtimine. KarS § 63 lg 1 kohaselt tuleb sellisel juhul mõlema rikkumise eest mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. See tähendab, et isiku teod kvalifitseeritakse küll mõlema sätte järgi, kuid mõistetakse üks karistus, lähtudes seejuures raskemat karistust ettenägevast sättest.
3-1-1-143-05 PDF Riigikohus 09.02.2006
Kui on tuvastatud, et isiku väljahingatavas õhus (ja seega ka organismis) oli kontrollimise ajal alkoholi, peab kohus veenvalt ära näitama, miks ta ei pea usutavaks, et alkohol ei olnud terviseseisundi muutuste suhtes vähemalt kaaspõhjuslik. Peavad esinema konkreetsed asjaolud, mis annavad alust eeldada, et terviseseisundi muutuste põhjused peitusid mujal. Seda eriti põhjusel, et joobeseisundi tuvastamist reguleeriv Kord võimaldab politseiametnikel joobeseisundi tuvastamisel piirduda juhi väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimisega indikaatorvahendiga ega kohusta neid kontrollima väliste joobetunnuste esinemist. Kui isik ei vaidlusta indikaatorvahendi näitu ega taotle joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, ei ole Korra §-dest 5 ja 8 tulenevalt politseiametnikel kohustust koguda muid joovet kinnitavaid tõendeid, vaid isiku võib lugeda joobes olevaks indikaatorvahendi näidu alusel. Kuna alkoholijoobe tuvastamisel indikaatorvahendi abil ei ole mõõtetulemuse jälgitavus mõõteseaduses kehtestatud korras tõendatav, ei saa sellega väärteomenetluses tõendada seda, mitu milligrammi alkoholi sisaldus liitris juhi väljahingatavas õhus.
3-1-1-120-05 PDF Riigikohus 17.11.2005
Politseil on PolS § 13 p 4 alusel õigus toimetada menetlusalune isik tõendite kogumise eesmärgil politseisse. "Politseisse toimetamine" PolS § 13 p 4 mõttes hõlmab lisaks politseiasutusele ka muud asutust (nt meditsiiniasutus), kuhu on menetlusalune isik vaja tõendusteabe kogumiseks toimetada.
Erinevalt liiklusalastest süütegudest, mille puhul on joobeseisundi tuvastamiseks kehtestatud eraldi kord, on teiste süütegude korral joobeseisund kui koosseisutunnus tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seega võis menetleja joobeseisundi tuvastamiseks määrata ka ekspertiisi. Kuna joove on kiirestimööduv seisund, siis ei pruugi ekspertiisimääruse koostamine sündmuskohal olla alati otstarbekas. Seetõttu oli menetlejal õigus nõuda isikult ekspertiisi tulekut enne vastava määruse koostamist. Pole välistatud, et isiku joobeseisund loetakse tuvastatuks ka alkoholi kasutamisele tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise pinnalt ilma tema veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata (vt RKKKo otsus 3-1-1-89-04, p 10).
Kohustuslik joobeekspertiis ei ole vastuolus PS § 22 lg-st 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegiga. EIK on asunud seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg ei laiene kriminaalmenetluses sellise materjali kasutamisele, mida võidakse võtta süüdistatavalt sunni rakendamisega, kuid mis eksisteerib tema tahtest sõltumatult - näiteks läbiotsimisel äravõetud dokumendid; hingeõhu-, vere- ja uriinianalüüsid ning koeproovid DNA testideks (vt nt Saunders vs Ühendkuningriik, otsus 17. detsembrist 1996, p 69).
Kui isik keeldub täitmast politseiametniku seaduslikke korraldusi seoses alkoholijoobe mõõtmisega, keeldudes esmalt puhumast alkomeetrisse ning seejärel minemast koos politseiametnikuga alkoholijoobe tuvastamiseks ekspertiisi ning kui isik ei soostunud täitma korraldust väljuda politseiautost, siis sellist isiku käitumist tuleb lähtudes teoühtsuse põhimõttest (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3) käsitada ühe teona (KarS § 276), mitte aga kolme erineva korralduse täitmata jätmisena.
3-1-1-102-05 PDF Riigikohus 18.10.2005
Isiku teo kvalifitseerimisel LS § 74-20 või § 74-19 järgi ei ole teo objektiivse koosseisu olemasoluks vajalik tuvastada joobeastet Korra § 19 mõttes. Piisab, kui isikul on tuvastatud alkoholi tarvitamise tunnused, mis on Korra § 19 lg 1 p 1 järgi alkoholijoobe kergeim raskusaste. Kui isik keeldub arsti poolt tehtud ettepanekust vereproovi andmiseks, siis menetlusaluse isiku käitumist ei ole õige kvalifitseerida joobeseisundi tuvastamisest kõrvalehoidumisena LS § 74-20 järgi, sest isikul puudub kohustus vereproovi andmiseks.
3-1-1-87-05 PDF Riigikohus 10.10.2005
Indikaatorvahendi puhul ei ole tegemist mõõteriistaga ning seega erinevalt tõenduslikest alkomeetritest ei laiene indikaatori kasutamisele MõõteS-s kehtestatud nõuded. Kuna joobeseisundit kontrolliti indikaatorvahenditega, ei ole MõõteS nende kasutamise suhtes kohaldatav ning seega ei olnud indikaatorvahendi kasutamiseks vajalik politseiametniku akrediteerimine MõõteS § 5 lg 3 tähenduses.
Joobeseisundiks on loetav olukord, kus on tuvastatud alkoholi või narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamisest tingitud isiku terviseseisundi muutumine (LS § 20 lg 3) või kui isiku vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid (vt RKKKo-d 3-1-1-89-04, 3-1-1-47-05).
3-1-1-118-04 PDF Riigikohus 16.12.2004
Märge selle kohta, kas isik soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses ning vereanalüüsi tegemist või loobub sellest, tuleb teha joobeseisundi tuvastamise protokolli tutvustamisel. Kui juht ei anna allkirja, näitab see, et ta vaidlustab joobeseisundi tuvastamise ja soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses. Kuigi arst võib joobeseisundi tuvastamise korra § 14 p 1 kohaselt valida joobeseisundi tuvastamise metoodika, on ta piiratud liiklusseaduse kui kõrgema õigusakti § 20 lg-st 4 tuleneva isiku õigusega nõuda vereproovi.
Märge selle kohta, kas isik soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses ning vereanalüüsi tegemist või loobub sellest, tuleb teha joobeseisundi tuvastamise protokolli tutvustamisel. Kui juht ei anna allkirja, näitab see, et ta vaidlustab joobeseisundi tuvastamise ja soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses. Kuigi arst võib joobeseisundi tuvastamise korra § 14 p 1 kohaselt valida joobeseisundi tuvastamise metoodika, on ta piiratud liiklusseaduse kui kõrgema õigusakti § 20 lg-st 4 tuleneva isiku õigusega nõuda vereproovi.
3-1-1-89-04 PDF Riigikohus 24.11.2004
Joobeseisund on üks faktilistest asjaoludest, mis tuvastatakse tõendamise üldreeglite kohaselt. LS § 20 lg-st 3 lähtuva alkoholijoobe määratluse eesmärk on rõhutada, et karistusõigusliku tähendusega alkoholijoovet tuleks käsitada kompleksse nähtusena, mitte igasugune alkoholi tarvitamine ei pruugi veel tähendada alkoholijoovet ja teisalt peab süüteo menetleja kontrollima, kas isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused on ikka tingitud alkoholi tarvitamisest või on neil muud põhjused. Põhjendamatu oleks joobeseisundi määrangu selline tõlgendamine, mille kohaselt ei saaks näiteks lugeda joobeseisundit tuvastatuks isegi mitte väga suures koguses alkoholi tarvitamise pinnalt, kui on jäetud eraldi fikseerimata isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused.
Kui alkoholijoobe tuvastamisel pole isikule tagatud LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõigust, siis on joobeseisundi tuvastamise akt tõendina lubamatu. Joobeseisundi kui faktilise asjaolu tuvastamine peab toimuma vastavalt LS-s ja Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korras sätestatule ning LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõiguse rikkumine ei ole korvatav menetlusaluse isiku ütlustega.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json