/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-14-15 PDF Riigikohus 18.05.2015
VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb väärteomenetlus lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. VTMS § 133 punkti 1 kohaselt peab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel selgitama, kas väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Seejuures arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (ab ovo põhimõte, VTMS § 123 lõige 2). Juhul, kui esineb VTMS § 29 lõike 1 punktis 1 sätestatud alus, teeb kohus otsuse väärteomenetluse lõpetamise kohta (VTMS § 107 lõike 1 punkt 2 ja § 134 lõige 1). Kuna isik ei rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja väärteomenetluse lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. (p 38)
Nii ÜTS § 54^2 lõige 1 kui ka LS § 241 lõige 1 on viitelised karistusnormid, mille alusel väärteokaristuse kohaldamise eelduseks on mõnes muus õigusnormis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või sätestatud keelu rikkumine. Isiku väärteoasjas tulenes keeld, mille rikkumise eest kohtuväline menetleja teda karistas, Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktist 11, mis keelab taksode parkimise Tallinna kesklinna avalikus valveta tasulises parkimisalas vanalinna ja südalinna parkimistsoonis. (p 36)
Maakohus luges kohtuasja lahendades tõendatuks asjaolu, mille tulemusel kohus oleks pidanud kohaldama Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktis 11 sätestatud erandit üldisest taksode parkimiskeelust. Sellest tulenevalt ei rikkunud isik Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktis 11 sätestatud taksode parkimise keeldu ja tema käitumine ei vastanud ÜTS § 542 lõikes 1 ega LS § 241 lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisule. (p 37) Kuna isik ei rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja väärteomenetluse lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. (p 38) Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit parkimiskeelust. (p 39)
PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause kohaselt võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseaduse vastaseks õigustloova akti või selle sätte, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte kehtivuse korral. On oluline, et Riigikohtule taotluse esitanud kohus oleks veendunud, et just seda seadust või muud õigusakti tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada ning igasugune muu lahendus on välistatud. Kohus ei saa analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust. (p 34) Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit parkimiskeelust. (p 39)
3-1-1-120-13 PDF Riigikohus 16.12.2013
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
Konkreetses kohtuasjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mis tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude osas on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid.
Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (vt ka RKKKo 3-1-1-89-10, p 11). Maakohus leidis ekslikult, et kohalikul omavalitsusüksusel puudub pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ning usaldusväärsetest allikatest raskusteta ja eriteadmisi kasutamata kindlat teavet saada. Mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.
Jättes kohaldamata määruse sätted, mida oleks pidanud kohaldama ja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes.
Tallinna Linnavolikogu 20. septembri 2012. a määruse nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 2 p-dest 2, 3 ning 14, § 5 p-st 17, § 7 lg 2 p-st 15 ja § 7 lg-st 5 järeldub, et isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tallinna linnas ning kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Juhul, kui isik jätab ühiskaardi valideerimata, ei esita seda sõidupiletit kontrollivale ametiisikule või tal puudub isikut tõendav dokument, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 54^7 lg 1 mõttes. ÜTS § 54^7 lg 1 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohast ei ole iseenesest tähtis, kas isikul ka tegelikult ühistranspordis sõitmise õigus on. Olukorras, kus isik on õigustatud ühistransporti kasutama, kuid pole näiteks sõidupileti kaotamise tõttu suuteline enda sõiduõigust tõendama, on samuti alust rääkida kõnealuse väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Seega on vaadeldava väärteokoosseisu puhul tähtis see, kas isikul oli sõiduõigust tõendavat dokument. Kohalikul omavalitsusel on pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
Kohtul ei ole olukorras, kus ta oli eelnevalt tuvastanud süüteokoosseisu puudumise, KarS § 2 lg-st 2 lähtudes täiendavat vajadust analüüsida veel ka õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu.
3-1-1-43-12 PDF Riigikohus 15.05.2012
Olukorras, kus ringkonnakohus vaatab VTMS §-s 79 nimetatud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse VTMS § 191 p 12 nõudeid eirates sisuliselt läbi, kuid ringkonnakohtu sellist otsustust ei vaidlustata, puudub Riigikohtul VTMS § 194 lg-st 1 tulenevalt menetluslik alus ringkonnakohtu määrust selles osas tühistada. Kui maakohus, lahendades VTMS § 79 korras kaebust kohtuvälise menetleja määruse peale, millega on trahviteate peale esitatud kaebus läbi vaatamata jäetud, ei anna kohtuvälise menetleja otsustusele sisulist hinnangut, siis on sõltumata maakohtu määruse resolutiivosa sõnastusest, tegemist kaebuse läbi vaatamata jätmisega. Seda määrust on võimalik määruskaebe korras ringkonnakohtus vaidlustada.
Olukorras, kus ringkonnakohus vaatab VTMS §-s 79 nimetatud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse VTMS § 191 p 12 nõudeid eirates sisuliselt läbi, kuid ringkonnakohtu sellist otsustust ei vaidlustata, puudub Riigikohtul VTMS § 194 lg-st 1 tulenevalt menetluslik alus ringkonnakohtu määrust selles osas tühistada. Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 54^6 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 54^6 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest. Kui maakohus, lahendades VTMS § 79 korras kaebust kohtuvälise menetleja määruse peale, millega on trahviteate peale esitatud kaebus läbi vaatamata jäetud, ei anna kohtuvälise menetleja otsustusele sisulist hinnangut, siis on sõltumata maakohtu määruse resolutiivosa sõnastusest, tegemist kaebuse läbi vaatamata jätmisega. Seda määrust on võimalik määruskaebe korras ringkonnakohtus vaidlustada.
Kui isik leiab, et VTMS § 54^6 lg-tes 1 või 2 sätestatud alus, millele tuginedes kohtuväline menetleja tema kaebuse läbi vaatamata jättis, on põhiseadusega vastuolus, saab ta VTMS §-s 78 ette nähtud korras taotleda kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Maakohus on VTMS § 79 alusel pädev tunnistama kohtuvälise menetleja kohaldatud kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse (vajadusel ka sellega seotud sätted) asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma selle kohaldamata ning tühistama kohtuvälise menetleja määruse. Sellise lahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasust on konkreetse normikontrolli vormis võimalik hinnata samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada (RKPSJVKo 3-4-1-22-09).
VTMS § 54^6 lg 2 p-st 1 järeldub muu hulgas, et kohtuväline menetleja on õigustatud ja kohustatud läbi vaatama ja lahendama trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse, kui see on talle koos kaebusega esitatud. VTMS § 38 lg 1 kohaselt peab menetleja kaebetähtaja ennistamisel juhinduma KrMS §-st 172. Samas on menetlejal KrMS § 172 kohaldamisel vaja arvestada ka kirjaliku hoiatamismenetluse eripäraga. Otsustus kaebetähtaja ennistamise kui ka ennistamata jätmise kohta tuleb vormistada VTMS § 48 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusega. Kohtuväline menetleja peab trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse läbi vaatama sõltumata sellest, millise aja jooksul pärast kaebetähtaja möödalaskmist see on esitatud. Samas tuleb arvestada, et kui kaebust ei esitata mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kaebuse tähtaegset esitamist takistanud mõjuv põhjus on ära langenud, puudub alus trahviteate vaidlustamise tähtaega ennistada. Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 54^6 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 54^6 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
Trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise korral tuleb menetlejal järgnevalt otsustada, milline VTMS § 54^6 lg-s 1, lg 2 p-des 2-4 või lg-tes 3-4 nimetatud otsustustest kaebuse kohta või selle alusel teha. VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 54^6 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad.
Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 54^6 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 54^6 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
Juhul kui kohtuväline menetleja ei vaata trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust nõuetekohaselt läbi, on taotluse esitajal võimalik kohtuvälise menetleja tegevus (tegevusetus) vaidlustada väärteomenetluse seadustiku 10. peatüki 3. jao 6. jaotises ette nähtud korras esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures (VTMS §-d 76-77) ja seejärel maakohtus (VTMS §-d 78-79). Seejuures on maakohus VTMS § 79 lg 3 p 3 alusel pädev kohustama kohtuvälist menetlejat trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust läbi vaatama ja selle kohta nõuetekohast määrust tegema. Kui isik leiab, et VTMS § 54^6 lg-tes 1 või 2 sätestatud alus, millele tuginedes kohtuväline menetleja tema kaebuse läbi vaatamata jättis, on põhiseadusega vastuolus, saab ta VTMS §-s 78 ette nähtud korras taotleda kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Maakohus on VTMS § 79 alusel pädev tunnistama kohtuvälise menetleja kohaldatud kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse (vajadusel ka sellega seotud sätted) asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma selle kohaldamata ning tühistama kohtuvälise menetleja määruse. Sellise lahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.
VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 54^6 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad.
VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 54^6 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad. Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 54^6 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 54^6 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
VTMS § 54^6 lg 2 p-st 1 järeldub muu hulgas, et kohtuväline menetleja on õigustatud ja kohustatud läbi vaatama ja lahendama trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse, kui see on talle koos kaebusega esitatud. VTMS § 38 lg 1 kohaselt peab menetleja kaebetähtaja ennistamisel juhinduma KrMS §-st 172. Samas on menetlejal KrMS § 172 kohaldamisel vaja arvestada ka kirjaliku hoiatamismenetluse eripäraga. Otsustus kaebetähtaja ennistamise kui ka ennistamata jätmise kohta tuleb vormistada VTMS § 48 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusega. Kohtuväline menetleja peab trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse läbi vaatama sõltumata sellest, millise aja jooksul pärast kaebetähtaja möödalaskmist see on esitatud. Samas tuleb arvestada, et kui kaebust ei esitata mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kaebuse tähtaegset esitamist takistanud mõjuv põhjus on ära langenud, puudub alus trahviteate vaidlustamise tähtaega ennistada. Juhul kui kohtuväline menetleja ei vaata trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust nõuetekohaselt läbi, on taotluse esitajal võimalik kohtuvälise menetleja tegevus (tegevusetus) vaidlustada väärteomenetluse seadustiku 10. peatüki 3. jao 6. jaotises ette nähtud korras esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures (VTMS §-d 76-77) ja seejärel maakohtus (VTMS §-d 78-79). Seejuures on maakohus VTMS § 79 lg 3 p 3 alusel pädev kohustama kohtuvälist menetlejat trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust läbi vaatama ja selle kohta nõuetekohast määrust tegema. Lahendades trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust, tuleb menetlejal kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjuse mõjuvust hinnates lähtuda eeskätt nendest konkreetsetest asjaoludest, mis takistasid mootorsõiduki eest vastutaval isikul trahviteadet rahvastikuregistris märgitud aadressil kätte saamast või trahviteate peale VTMS § 54^5 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul kaebust esitamast. Mõistetavalt peavad need asjaolud olema kaebetähtaja ennistamise taotluses märgitud. Vajadusel tuleb taotluse esitajal lisada ka kaebetähtaja möödalaskmise põhjust kinnitavad tõendid. Trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamiseks ei anna alust ainuüksi see, kui mootorsõiduki eest vastutav isik lisab kaebusele veenvad tõendid mis kinnitavad, et trahviteates märgitud ajal kasutas mootorsõidukit teine isik. Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 54^6 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 54^6 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
3-1-1-100-10 PDF Riigikohus 14.01.2011
Maakohus peab väärteoasja arutama täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohtu VTMS § 133 p-st 4 tulenevalt kohustust otsustada, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs.
Tõlgendades KOV jäätmehoolduseeskirja normi, mille kohaselt tuleb KOV haldusterritooriumilt kogutud segaolmejäätmed enne nende kõrvaldamist või taaskasutamist sortida KOV-le võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas sortimistehases, peab arvestama nii PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse kui ka PS §-s 53 sätestatud kohustusega säästa keskkonda.
Õigusnormi tuleb tõlgendada põhiseaduspäraselt ja erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Kuid olukorras, mil on tegemist erinevate põhiõiguste põrkumisega, tuleb eelistada sellist tõlgendust, millega oleks tagatud nende erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse.
3-1-1-89-10 PDF Riigikohus 19.11.2010
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muuhulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7, nr 3-1-1-71-09, p 12 ja nr 3-1-1-55-08, p 8). Tuvastamaks asjaolu, kas vaidlusalune ala on tee kaitsevöönd või kuulub selle koosseisu, ei piisa teeseaduses tee kaitsevööndit puudutava refereerimisest ja seaduse määratlustega nõustumisest. Kohtuotsus peab eeskätt rajanema tõenditel, millele tuginevalt asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud tuvastatakse.
Läbi ei saa vaadata kassaatori taotlust kohustada menetlusalust isikut tagastama ekslikult hüvitatud õigusabikulud, sest tegemist on VÕS § 1028 lg-s 1 ja § 1032 lg-s 1 nimetatud nõudega, mis ei saa olla väärteomenetluses lahendatava kohtuasja esemeks.
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muuhulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7, nr 3-1-1-71-09, p 12 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).
KOKS § 66^2 lg-s 1 kirjeldatud teoalternatiiv, s.t koormise täitmata jätmine, seisneb tegevusetuses.
KOKS § 66^2 lg-s 1 kirjeldatud teoalternatiiv, s.t koormise täitmata jätmine, seisneb tegevusetuses. KOKS § 36 lg 3 annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada koormise üksnes kinnistu või isiku kasutuses oleva muu territooriumiga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks. PS § 157 lg 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kuigi koormis kujutab endast mitterahalise iseloomuga kohustust, võib selle täitmine nõuda koormise adressaadilt kulutuste tegemist või rahaliselt hinnatavate kohustuste võtmist (nt heakorratööde tegemiseks vajalike vahendite muretsemine, teenuse tellimine vmt). Seega võib koormise kehtestamine olemuslikult riivata koormise täitja PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandipõhiõigust, sest kõnealuse normi kaitse ulatub nii varale (asjad), rahale kui ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03, p 18). Omandipõhiõiguse kitsendamine eeldab seadusereservatsiooni olemasolu ja ka koormise kehtestamine saab vastavalt PS § 157 lg-le 2 toimuda vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Kuivõrd koormise kehtestamise suhtes kehtib seadusereservatsioon, peab koormise kehtestamise eesmärgil vastu võetud õigusakt vastama seadusele. Eelöeldu tähendab, et kohalik omavalitsus ei saa koormist kehtestades reguleerida mõnda küsimust seadusest erinevalt või sisustada seaduse nõudeid laiendavalt.
Vastavalt PS § 152 lg-le 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-le 1 saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json