4-23-742/78
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.06.2024 |
|
EL-i õigusega pole kooskõlas kuni 31. oktoobrini 2023 (k.a) kehtinud KarS § 14 regulatsioon osas, mis võimaldas juriidilisele isikule IKÜM art 83 lg-tes 4–6 nimetatud rikkumiste eest määrata väärteomenetluses trahvi üksnes siis, kui see rikkumine oli enne omistatud identifitseeritud füüsilisele isikule. (p 15)
Riigikohus ei saa väljaspool konkreetse väärteoasja lahendamist võtta lõplikku seisukohta, kas ettenähtavuse, määratletuse ning seaduse tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtetega on kooskõlas EK otsuses C-807/21 antud suuniste tagasiulatuv kohaldamine neis väärteoasjades, kus etteheidetav IKÜM-i nõuete rikkumine leidis aset enne 1. novembrit 2023. Kohus saab pooleliolevas väärteoasjas küsida vajadusel EK-lt eelotsust. (p 18)
1. novembril 2023 jõustunud KarS § 14 muudatused kõrvaldasid osutatud riigisisese ja EL-i õiguse vastuolu. (p 19)
Juriidilisele isikule IKÜM art‑st 83 tuleneva trahvi määramisel tuleb kehtivat KarS § 14 kohaldada kooskõlas EL i õigusega mistõttu pole IKÜM i nõuete rikkumise eest juriidilisele isikule vastutuse omistamiseks seega vaja tuvastada füüsilist isikut, kes etteheidetava teo juriidilise isiku tegevuse raames ja nimel toime pani. (p 21)
Kohustus väärteoasja ilma viivituseta menetleda lasub lisaks kohtule kohtuvälisel menetlejal. Kohtult saab eeldada väärteomenetluse läbiviimist enne aegumistähtaja saabumist ainult siis, kui talle on jäetud asja lahendamiseks mõistlik aeg. (p 24)
Kohustus väärteoasja ilma viivituseta menetleda lasub lisaks kohtule ka kohtuvälisel menetlejal. (p 24)
|
| 4-22-4139/41
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.11.2023 |
|
KarRS § 5 lg 1 keelab registrist kustutatud karistusandmetele tugineda üksnes siis, kui seadus omistab isiku karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks (RKKKm nr 1-15-1446/76). (p 11)
Karistuse mõistmisel karistatuse arvestamine eripreventiivse kaalutlusena ei ole käsitatav karistusandmetele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 lg 1 mõttes. Karistatus ei too vältimatult kaasa raskema karistuse mõistmist ega välista näiteks mõne karistusliigi kohaldamist. Menetlejal tuleb igal üksikjuhul otsustada, kas üldse ja kui, siis mil määral varasemad – nii kehtivad kui ka arhiveeritud – karistusandmed uut karistust mõjutavad. (p 12)
Ehkki üldjuhul on karistust mõistes asjakohane tugineda esmajoones teo toimepanemise ajaks kustumata karistustele, ei ole välistatud võimalus võtta karistatavat iseloomustava teabena arvesse ka selleks ajaks arhiveeritud karistusandmeid. (p 14)
VTMS § 62 lg 4 sõnastuse kohaselt on koopia saamise õigus kõigil isikutel, kellel on õigus väärteotoimikuga tutvuda, mitte üksnes väärteo tõttu kahju saanud isikul ja tema esindajal. (p 17)
Menetlusosalise õiguse menetlusdokumentide ja toimikuga tutvuda sätestavad VTMS § 19 lg 1 p 6, § 69 lg 6 ja § 114 lg 5. Seega laieneb menetlusosalisele ka VTMS § 62 lg 4 järgne õigus saada soovi korral menetlusdokumendi või toimiku koopia. Menetlusosalisel on õigus esitada taotlus väärteotoimikust koopia saamiseks alates VTMS § 69 lg 6 järgse toimikuga tutvumise õiguse tekkimisest, s.o väärteoprotokolli menetlusalusele isikule kätteandmisest. (p 18)
VTMS § 62 lg 4 võimaldab väljastada menetlusdokumendi või väärteotoimiku ka digitaalselt, nt e-toimiku kaudu või e-postiga. (p 19)
|
| 4-16-6493/27
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.10.2017 |
|
VTMS § 314 peab silmas vaid menetleja tehtud salvestisi. Riikliku järelevalve ehk korra-kaitselise tegevuse käigus tehtud salvestise kasutamist tõendina reguleerib VTMS § 31 lg 11. Maakohtul on salvestise vahetul uurimisel võimalik hinnata VTMS § 31 lg-s 11 nimetatud andmete, s.o plaadi päritolu ja salvestise tegemise aja ning koha usaldusväärse tuvastamise võimalikkust ja sellest tulenevalt ka salvestise tõendina vastuvõtmise lubatavust. (p 11.3)
Avaliku koha mõiste on sätestatud KorS §-s 54. Selle normi tähenduses on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Meelelahutusasutuse puhul sõltub selle lugemine avalikuks või mitteavalikuks kohaks sellest, kas tegemist on avalikkusele avatud üritusega või näiteks erapeoga, kuhu külastajad pääsevad kutsete alusel. Juhul kui meelelahutusasutuse korraldatud avalik üritus ja selle käigus tekkiv müra häirib väljaspool kohviku territooriumi viibivate isikute rahu, on tegemist KorS § 56 lg-s 1 kirjeldatud olukorraga. (p-d 8.1 ja 8.3)
KarS § 262 hõlmab nii KorS § 56 lg-s 1 kui ka lg-s 2 kirjeldatud nõuded. Kuigi KorS § 56 lg 2 reguleerib olukorda, kus rikkumine ise leiab aset mujal kui avalikus kohas, avaldub selles teos kahjulik mõju või häiriv efekt teistele asjasse puutumatutele isikutele ja seega ka avalikule korrale. (p 8.2)
KorS § 57 kohaselt lähtutakse KorS §-des 55 ja 56 sätestatud käitumise häirivuse hindamisel keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse, ning selle piirkonna tavadest. Sotsiaalministri määrusega sätestatud müra normtasemete nõuetekohase mõõtmise tulemus on vaieldamatult kasutatav ühe tõendina müra olulise häirivuse tõendamisel või selle ümberlükkamisel. KorS §-st 57 tulenevalt ei ole menetleja avaliku korra rikkumise tõendatuse üle otsustamisel seotud mõõtmise tulemusega või selle puudumisega, vaid hindab tõendeid kogumis. Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga, kui vastav kohustus ei tulene näiteks riiklikku järelevalvet reguleerivast eriseadusest. (Vt RKKKo asjas nr 3-1-1-67-15, p 17.) Müra mõõtmine rahvatervise seaduse alusel kehtestatud korras ei pruugi olla igal konkreetsel juhul ka võimalik. Kogutud tõendid peavad siiski võimaldama menetlejal asuda keskmise objektiivse isiku rolli, võttes arvesse ka koha tavapärase kasutamise eesmärki ja piirkonna tavasid. Andmed peavad seega olema piisavad, hindamaks seda, kas müratase oli objektiivselt häiriv. Eeltoodu ei välista siiski võimalust, et seadusandja kehtestab de lege ferenda müra mõõtmise kohustuse näiteks meelelahutusasutuse tegevuse õiguspärasuse kontrollimisel. (p-d 10.1 ja 10.2)
Arvestades KorS § 56, võib meelelahutusasutuste tööga seotud avaliku korra nõuete täitmise kontrollimisel kõige efektiivsemaks osutuda lahenduse leidmine koostöös ettevõtjaga. Vajadusel on kohalikul omavalitsusel võimalik teha ettekirjutusi, kohustamaks ettevõtjat viima oma tegevus kooskõlla kaubandustegevuse seaduse ja korrakaitseseadusega, muu hulgas piirates meelelahutusprogrammi pakkumise, sealhulgas muusika edastamise kellaaegu või tingimusi. Lisaks on ettevõtjal võimalik taotleda kohalikult omavalitsuselt ürituse korraldamise luba (vt ka KorS § 56 lg 3 p 2 ja § 59 lg 1). (p 14)
Meelelahutusasutuse korraldatud peol vahetult selle käigus muusika mängimise ja müra vältimise eest vastutanud tavatöötaja(te) tuvastamata jätmine iseenesest ei välista juriidilise isiku vastutust korrakaitseseaduse nõuete rikkumise eest, kui on tuvastatud juriidilise isiku juhatuse liige, kes korraldas või kiitis heaks kohviku ruumides, sealhulgas selle terrassil, peo toimumise. (p 9.3)
Väärteoasja menetlemisega ei saa samastada korrakaitselise järelevalve käigus tehtud toimingud, mis eelnevad väärteomenetluse alustamisele. Sellise isiku ülekuulamist tunnistajana on Riigikohtu praktikas aktsepteeritud. (Vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-69-05, p 6.) (p 11.2)
|
| 3-1-1-35-16
|
Riigikohus |
04.05.2016 |
|
Kohtuvälise menetleja ametnik, kes koostas kohtuvälises menetluses muu hulgas sündmuskoha vaatluse protokolli ja väärteoprotokolli, on VTMS § 313 lg-s 1 nimetatud isik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid mh seeläbi, et ta viibis sündmuskohal ja kirjeldas neid väärteoprotokollis. Järelikult ei võinud selline isik sama paragrahvi 2. lõikes sisalduva piirangu tõttu osaleda kohtuvälise menetleja esindajana kohtumenetluses menetlusaluse isiku kaebuse arutamisel, olenemata asjaolust, et talle on antud ametikohast tulenev volitus esindada väärteoasjades kohtuvälist menetlejat. (p 11)
Õige ei ole seisukoht, et VTMS § 313 lg-s 2 sisalduvat piirangut saab kohaldada vaid siis, kui samas normis nimetatud kohtuvälise menetleja ametnik on juba kohtuvälises menetluses tunnistajana üle kuulatud või kavatsetakse taotleda või on taotletud tema tunnistajana ülekuulamist kohtumenetluse vältel. KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. See tähendab, et VTMS § 313 lg-s 2 ette nähtud piirangu rakendamiseks piisab isiku võimaliku tunnistajastaatuse tuvastamisest. (p 12)
Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKo 3-1-1-90-14, p 48). (p 17)
Võrreldes väärteomenetluse seadustiku varem kehtinud redaktsiooniga nähakse 29. märtsil 2015 jõustunud VTMS § 156 lg-s 1 ette kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise kohustus vaid nendel juhtudel, mil maa- või ringkonnakohus kuulutab kohtuotsuse lõpposa, s.t VTMS §-s 111 loetletud andmeid sisaldava kohtulahendi, eraldi vormistatud menetlusdokumendina. Kui kohus kuulutab kohe põhistusi sisaldava täiemahulise kohtuotsuse, ei ole kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamine enam vajalik. Täiemahulise kohtuotsuse kuulutamisel on kohtumenetluse poolel õigus esitada kassatsioon VTMS § 156 lg-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, sõltumata kassatsiooniteate esitamisest. Sellise järelduse saab teha ka VTMS § 135 lg 4 p-s 3, § 137 lg-s 1 ja § 161 p-s 4 sätestatu põhjal. (p 7)
Isegi kui kassatsioon esitati ekslikult maakohtule, kuid selle esitamisel järgiti VTMS § 156 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, ei ole tegemist VTMS § 161 p-s 1 kirjeldatud olukorraga, mil kassatsioon tuleks jätta läbi vaatamata põhjusel, et see on esitatud VTMS §-s 156 sätestatud kassatsioonitähtaega rikkudes. (p 8)
Isegi kui kassatsioon esitati ekslikult maakohtule, kuid selle esitamisel järgiti VTMS § 156 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, ei ole tegemist VTMS § 161 p-s 1 kirjeldatud olukorraga, mil kassatsioon tuleks jätta läbi vaatamata põhjusel, et see on esitatud VTMS §-s 156 sätestatud kassatsioonitähtaega rikkudes. (p 8)
Kui maakohus ei saa VTMS § 313 lg 2 nõuete eiramise tõttu selles normis sisalduvat keeldu tähelepanuta jättes anda menetlusaluse isiku teole sisulist karistusõiguslikku hinnangut ja teeb seetõttu ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse, siis osutatud viga on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 13)
Kui väärteoasja pädev kohtuväline menetleja on linnavalitsus, tuleb väärtoemenetluse lõpetamise korral VTMS § 23 järgi menetlusalusele isikule õigusabikulude hüvitamine otsustada mitte riigi-, aga kohaliku omavalitsusüksuse eelarve vahenditest väljamõistmise teel. (p 14)
Kassatsioonimenetluses maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmise korral tuleb kassatsioonimenetluse kulude hüvitamisel juhinduda VTMS § 38 lg-st 1 ning KrMS § 186 lg-st 1. (p 16)
|
| 3-1-1-83-15
|
Riigikohus |
29.10.2015 |
|
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11).
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
Kui maakohus tugineb süüdimõistvat kohtuotsust tehes lubamatule tõendile, mis tulnuks tõendikogumist välja jätta, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 11)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (RKKKo 3-1-1-21-09) (p 9)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda tõendit saaks lubatavaks pidada. (p 11)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust (RKKKo 3-1-1-21-09). (p 9)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda tõendit saaks lubatavaks pidada. (p 11)
|
| 3-1-1-56-15
|
Riigikohus |
19.06.2015 |
|
Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 151 lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)
Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)
Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)
Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)
KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)
Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka ne bis in idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. (p 6)
Ne bis in idem-põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). (p 7)
Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas sisustada teo mõistet. Asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat muudeti 10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles leiti, et EIÕK 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12. detsembri 2013 otsus asjas Khmel vs. Venemaa). Kontrollimist tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult teistkordse karistamise, vaid ka uue menetluse eest. (Vt ka RKKKo 3-1-1-57-09, p 17). Faktilisi asjaolusid tuleb võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (p 8)
Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)
Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)
Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)
KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)
Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)
Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 151 lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)
|
| 3-1-1-55-15
|
Riigikohus |
18.06.2015 |
|
KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks tema menetluses olevas asjas. Sellest üldreeglist teeb erandi küll VTMS § 313 lg 1, lubades kohtuvälise menetleja ametnikul osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta juhul, kui ta on kirjeldanud neid asjaolusid väärteoprotokollis. (p 7)
Tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja on kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saa asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo 3-1-1-55-10, p 15). (p 6)
Tunnistaja ülekuulamise vajadus kohtuistungil tuleneb ühelt poolt kohtuliku uurimise vahetuse põhimõttest. Teisalt on see aga seotud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte olulise allõigusega – menetlusaluse isiku õigusega küsitleda tema vastu ütlusi andnud tunnistajat. Olukorras, kus kohus pole kontrollinud kõnealuse õiguse riive aluse põhjendatust, on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine ebaseaduslik. (p 6)
KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks tema menetluses olevas asjas. Sellest üldreeglist teeb erandi küll VTMS § 313 lg 1, lubades kohtuvälise menetleja ametnikul osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta juhul, kui ta on kirjeldanud neid asjaolusid väärteoprotokollis. (p 7)
Tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja on kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saa asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo 3-1-1-55-10, p 15). (p 6)
Tunnistaja ülekuulamise vajadus kohtuistungil tuleneb ühelt poolt kohtuliku uurimise vahetuse põhimõttest. Teisalt on see aga seotud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte olulise allõigusega – menetlusaluse isiku õigusega küsitleda tema vastu ütlusi andnud tunnistajat. Olukorras, kus kohus pole kontrollinud kõnealuse õiguse riive aluse põhjendatust, on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine ebaseaduslik. (p 6)
|
| 3-1-1-38-15
|
Riigikohus |
19.05.2015 |
|
Õigust tõlgi abile ei ole VTMS §-s 19 menetlusaluse isiku õigusena sätestatud, mis on põhjendatav asjaoluga, et kui menetlusalusele isikule ei ole toimetatava väärteomenetluse sisu arusaadav, tuleb tal sellest kohtuvälist menetlejat teavitada. Teisalt on VTMS § 5 järgi kohtuväline menetleja kohustatud tagama menetlusosalise õigused. Kui kohtuvälise menetleja ametnik ja menetlusalune isik teineteist ei mõista, ei ole võimalik ka nõuetekohase kohtuvälise menetluse läbiviimine. See tähendab, et kirjeldatud juhtudel peab menetleja omal algatusel kaasama menetlustoimingute tegemisse tõlgi, et väärteomenetlust jätkata.
Alates 24. veebruarist 2014 kehtiv VTMS § 24 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et tõlk kaasatakse kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise või tunnistaja taotlusel ning kohtumenetluses. Sama lõike teise lause kohaselt tõlk taandub või taandatakse kriminaalmenetluses sätestatud alustel ja korras. VTMS § 24 lg 2 ls 1 kujutab endast väärteomenetluse erisust, millele VTMS § 2 kohaselt kriminaalmenetluse sätted ei laiene. Kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon on VTMS § 24 lg 2 ls 2 järgi asjasse puutuv vaid tõlgi taandumist või taandamist puudutavas osas. Tõlgi kaasamine kohtuvälises menetluses ei ole kohustuslik siis, kui menetlusalune isik ei taotle tõlgi kaasamist põhjusel, et ta valdab riigikeelt piisavalt, mõistmaks menetlustoimingute sisu, või kui kohtuvälise menetleja ametniku muu keele oskus tagab menetlustoimingu igakülgse ja arusaadava läbiviimise.
Alates 24. veebruarist 2014 kehtiv VTMS § 24 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et tõlk kaasatakse kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise või tunnistaja taotlusel ning kohtumenetluses. Sama lõike teise lause kohaselt tõlk taandub või taandatakse kriminaalmenetluses sätestatud alustel ja korras. VTMS § 24 lg 2 ls 1 kujutab endast väärteomenetluse erisust, millele VTMS § 2 kohaselt kriminaalmenetluse sätted ei laiene. Kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon on VTMS § 24 lg 2 ls 2 järgi asjasse puutuv vaid tõlgi taandumist või taandamist puudutavas osas. Tõlgi kaasamine kohtuvälises menetluses ei ole kohustuslik siis, kui menetlusalune isik ei taotle tõlgi kaasamist põhjusel, et ta valdab riigikeelt piisavalt, mõistmaks menetlustoimingute sisu, või kui kohtuvälise menetleja ametniku muu keele oskus tagab menetlustoimingu igakülgse ja arusaadava läbiviimise.
Õigust tõlgi abile ei ole VTMS §-s 19 menetlusaluse isiku õigusena sätestatud, mis on põhjendatav asjaoluga, et kui menetlusalusele isikule ei ole toimetatava väärteomenetluse sisu arusaadav, tuleb tal sellest kohtuvälist menetlejat teavitada. Teisalt on VTMS § 5 järgi kohtuväline menetleja kohustatud tagama menetlusosalise õigused. Kui kohtuvälise menetleja ametnik ja menetlusalune isik teineteist ei mõista, ei ole võimalik ka nõuetekohase kohtuvälise menetluse läbiviimine. See tähendab, et kirjeldatud juhtudel peab menetleja omal algatusel kaasama menetlustoimingute tegemisse tõlgi, et väärteomenetlust jätkata.
|
| 3-1-1-89-14
|
Riigikohus |
08.12.2014 |
|
Väärteoasja lahendades jääb kriminaalkolleegium oma varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde. Kolleegium on selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja ametnik toimetab liiklusjärelevalvet üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontroll (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17; 3-1-1-96-10, p 6 ja 3-1-1-22-12, p 7).
|
| 3-1-1-111-13
|
Riigikohus |
27.11.2013 |
|
Kohtupraktikas on selgitatud, et väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-82-10, p 8). Samas on siiski aktsepteeritav kohtuvälise menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7 ja 3-1-1-47-08, p 10).
Kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-29-13, p 6).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-102-11, p 7).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-102-11, p 7).
Eriveose veo luba ei pea olema esitatud kontrollijale paberkandjal, vaid aktsepteeritav on selle esitamine ka digitaalsel kujul. Nii sätestab teede- ja sideministri 21. mai 2001. a määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“ § 5 lg 1, et luba peab olema vedajal kaasas ja see tuleb esitada politseiametniku või muu teda seaduse alusel kontrollimise õigust omava isiku nõudel. Selle kohustuse eesmärgiks on tagada kontrollijale võimalus kohapeal veenduda eriloa olemasolus ning selle tingimustest kinnipidamises. See eesmärk on saavutatav ka olukorras, kus isikule on väljastatud luba digitaalselt ja tal on võimalik see elektroonilisel andmekandjal kontrolli teostavale isikule esitada.
|
| 3-1-1-84-13
|
Riigikohus |
25.10.2013 |
|
VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures on õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav.
Võrreldes väärteomenetluse seadustiku regulatsiooniga on seadusandja FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestanud erisuse, mille kohaselt on finantsjärelevalve teostamisega seotud küsimustes FIS § 2 lg-s 1 nimetatud seadustes sätestatud alustel väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise ja sunnivahendite kohaldamise üle otsustamine Finantsinspektsiooni juhatuse ainupädevuses.
FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust (VTMS § 75). Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad seega kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.
Üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone. Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
Otsustamaks, kas lubamatule tõendile tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, oleks tulnud hinnata, kas see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse tegemise.
Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.
Üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone. Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.
Olukorras, kus kohtuväline menetleja veel otsust allkirjastanud pole, puudub alus rääkida VTMS § 74 nõuetele vastava kohtuvälise menetleja lahendi olemasolust.
Väärteomenetluse seadustiku kohaselt ei mõjuta kohtuvälise menetleja lahendi seaduslikkust asjaolu, kas see allkirjastatakse paberkandjal või digitaalselt.
Menetlusalusel isikul ja kohtul peab olema võimalus veenduda, et otsuse tegi pädev kohtuvälise menetleja ametnik või kollegiaalorgan. Eelöeldu tähendab, et kui kohtuvälise menetleja lahend vormistatakse protokollilise otsusena, peab selle kujunemine olema hilisema menetluse käigus kontrollitav.
FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust (VTMS § 75). Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad seega kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.
VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06, p 6).
Juhul, kui väärteoasja menetleb kohtuvälises menetluses selleks pädevust mitteomav isik, ei saa kohus hilisemas menetluses tugineda ka kohtuvälises menetluses kogutud tõenditele ja menetlusdokumentidele, sh väärteoprotokollile. Kirjeldatud olukorras puudub maakohtul rikkumise kõrvaldamiseks vajalik pädevus muuhulgas seetõttu, et vastavalt VTMS §-le 87 on väärteoasja arutamise piirid seotud väärteoprotokolli olemasolu ja selle ulatusega.
|
| 3-1-1-48-13
|
Riigikohus |
03.05.2013 |
|
Kohtuvälisel menetlejal tuleb vaidluse korral tõendada kiiruse mõõtmise tulemuse jälgitavust. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust, peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli. Mõõtetulemuse jälgitavust tõendavate dokumentide uurimise tulemuseks ei saa olla pelgalt tõdemus, et mõõteseaduses märgitud asjakohased dokumendid (nt tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus) on kiirusmõõtevahendi kohta väljastatud. Oluline on, kas konkreetses väärteoasjas tuvastatud asjaoludel on mõõtetulemus jälgitav (vt RKKKo 3-1-1-17-12, p-d 8.2-8.3).
Kuivõrd puuduvad andmed, kas kiiruse mõõtmiseks kasutatud seade oli väärteo toimepanemise ajal taadeldud või mitte, pole mõõtetulemuse jälgitavus usaldusväärselt tõendatud. Jättes eeltooduga seonduvad asjaolud kontrollimata, rajas maakohus otsuse oletustele, mis on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. Kirjeldatud olukorras pole otsuse põhjendused objektiivselt kontrollitavad ega taga menetlusalusele isikule efektiivset võimalust kaitsta ennast talle esitatud karistusõigusliku etteheite eest. Sellise rikkumise kõrvaldamine on siiski võimalik väärteoasja uuel arutamisel maakohtus.
Kohtuvälisel menetlejal tuleb vaidluse korral tõendada kiiruse mõõtmise tulemuse jälgitavust. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust, peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli. Mõõtetulemuse jälgitavust tõendavate dokumentide uurimise tulemuseks ei saa olla pelgalt tõdemus, et mõõteseaduses märgitud asjakohased dokumendid (nt tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus) on kiirusmõõtevahendi kohta väljastatud. Oluline on, kas konkreetses väärteoasjas tuvastatud asjaoludel on mõõtetulemus jälgitav (vt RKKKo 3-1-1-17-12, p-d 8.2-8.3).
"Majandus- ja kommunikatsiooniministri 5. oktoobri 2006. a määruse nr 85 § 6 lg 4 p 8 kohaselt esitatakse mõõtja erialase pädevuse ulatuse üksikasjalik kirjeldus erialast pädevust tõendava tunnistuse lisas, erialast pädevust tõendavas tunnistuses endas kajastatakse aga üksnes mõõtevaldkond.
MõõteS § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 1 teises lauses tehakse eeltoodud nõuetest erand ja nähakse ette, et kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 12. detsembri 2006. a määruse nr 104 lisale 1 tuleb liiklusjärelevalveks kasutatavad kiirusmõõturid kohustuslikult metroloogiliselt kontrollida ja nende siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omavate mõõtevahendite puhul on kohustuslik esmataatluse läbimine. Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele on vastavalt LS § 199 lg-le 6 kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määrusega nr 78. Eeltoodust nähtuvalt ei olnud menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmiseks ja mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamiseks mõõtja erialast pädevust tõendava tunnistuse olemasolu nõutav.
Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Tulenevalt sama seaduse § 5 lg 1 teisest lausest on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui kasutatakse taadeldud mõõtevahendit. MõõteS § 7 lg 2 p 4 kohaselt peab kiirusmõõtevahend enne kasutusele võtmist läbima legaalmetroloogilise ekspertiisi. Tehnilise Järelevalve Amet väljastab mõõtevahendi kohta, mis on saanud ekspertiisil positiivse tulemuse, Eesti siseriikliku tüübikinnitustunnistuse. Samuti peab kiirusmõõtevahend olema taadeldud kooskõlas MõõteS § 7 lõikega 3 (ja selle alusel antud määrusega) ning §-ga 10. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistu kohaselt on kiirusmõõtevahendi puhul kohustuslik Tehnilise Järelevalve Ameti väljastatud siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi esmataatluse läbimine.
|
| 3-1-1-36-13
|
Riigikohus |
04.04.2013 |
|
KrMS § 66 lg-st 2 ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6 ja 3-1-1-28-13, p 6).
KrMS § 66 lg-st 2 ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6 ja 3-1-1-28-13, p 6).
VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtul tuleb lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-122-12, p 8).
Liiklusseadus paneb juhile kohustuse kohandada oma sõiduki kiirus selliseks, et tal oleks võimalik peatuda teel oleva etteaimatava takistuse, sh liiklust reguleeriva foori, ees (LS § 7 lg 1 p 3 ja § 50 lg 3 p 1).
|
| 3-1-1-28-13
|
Riigikohus |
22.03.2013 |
|
Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6).
Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p-d 5-6).
Seadusandja on reguleerinud väärteoprotokolli koostamist ja väärteotoimikuga tutvumist erinevalt võrreldes kriminaalmenetlusõigusega, mistõttu KrMS § 35 lg 2 koosmõjus VTMS §-ga 2 siin ei kohaldu.
Seadusandja on reguleerinud väärteoprotokolli koostamist ja väärteotoimikuga tutvumist erinevalt võrreldes kriminaalmenetlusõigusega, mistõttu KrMS § 35 lg 2 koosmõjus VTMS §-ga 2 siin ei kohaldu.
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-122-12, p 8).
|
| 3-1-1-22-12
|
Riigikohus |
23.03.2012 |
|
Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS §-s 23 nimetatud taotlus tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa või kui taotlus esitatakse posti teel, peab see kohtusse jõudma hiljemalt väärteoasja läbivaatamiseks ette nähtud ajaks (vt RKKKo 3-1-1-32-06, p 4; 3-1-1-62-10, p 8; 3-1-1-103-11, p 9).
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).
Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).
|
| 3-1-1-17-12
|
Riigikohus |
15.03.2012 |
|
Kohtuväline menetleja peab väärteomenetluse alustamisel olema veendunud, et kasutatud mõõtevahend vastab mõõteseaduse nõuetele. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna üldise kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli.
Kohtuotsuse rajamine oletustele on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tingib otsuse tühistamise. Selliselt esitatud põhjendused ei ole objektiivselt kontrollitavad ega taga menetlusalusele isikule efektiivset võimalust kaitsta ennast talle esitatud karistusõigusliku etteheite eest. Sisuliselt peab ta sellisel juhul tõendama oma süütust, mis on vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega (PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2).
Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Tulenevalt sama seaduse § 5 lg 1 lausest 2 ja LS § 199 lg 1 p-st 4 ja lg-st 6 on statsionaarse automaatse kiirusmõõtesüsteemi mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui kasutatakse taadeldud mõõtevahendit. MõõteS § 7 lg 2 p 4 kohaselt peab kiirusmõõtevahend enne kasutusele võtmist läbima legaalmetroloogilise ekspertiisi. TJA väljastab mõõtevahendi kohta, mis on saanud ekspertiisil positiivse tulemuse, Eesti siseriikliku tüübikinnitustunnistuse. Samuti peab kiirusmõõtevahend olema taadeldud kooskõlas MõõteS § 7 lõikega 3 (ning selle alusel antud määrusega) ja § 10 lg-ga 4. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistu kohaselt on kiirusmõõtevahendi puhul kohustuslik TJA väljastatud siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi esmataatluse läbimine. MõõteS § 10 lg 4 täpsustab, et kui konkreetse mõõtevahendi taatlemiseks Eestis võimalus puudub, võib legaalmetroloogia asutus teistes riikides väljastatud jälgitavate mõõtetulemuste alusel teha selle mõõtevahendi legaalmetroloogilise ekspertiisi, tunnistada mõõtevahend taadelduks ja märgistada mõõtevahendi või asjakohase dokumendi taatlusmärgise või -märgistega. Nendele nõuetele peab vastama ka liiklusjärelevalves kasutatav kiirusmõõtevahend, mille näidu põhjal väärteomenetlust alustatakse.
Kohtuväline menetleja peab väärteomenetluse alustamisel olema veendunud, et kasutatud mõõtevahend vastab mõõteseaduse nõuetele. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna üldise kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli.
Ei ole välistatud, et konkreetses väärteoasjas tuleb mõõtetulemuse jälgitavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu ka sellele, kas tulemus on saadud kiirusmõõtevahendi kasutamisel tüübikinnitustunnistuses märgitud kasutustingimustel - nii võivad kasutustingimused näha ette piiranguid mõõtevahendi kasutamiseks sõltuvalt nt välisõhu temperatuurist vms.
|
| 3-1-1-102-11
|
Riigikohus |
30.11.2011 |
|
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vt ka RKKKo 3-1-1-3-08, p 12; 3-1-1-6-06, p 6.3; 3-1-1-45-06, p 9 ja 3-1-1-105-03, p 12.
Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Vt RKKKo 3-1-1-8-03, p 7.3; 3-1-1-62-06, p 5 ja 3-1-1-8-08, p 8.
Vt otsuse p 8 ja nt RKKKo 3-1-1-82-10, p 8 ja 3-1-1-29-05, p 7 ning 3-1-1-47-08, p 10.
|
| 3-1-1-79-11
|
Riigikohus |
31.10.2011 |
|
Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.
Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud.
Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust.
Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.
LKS § 37 lg 3 p-st 6 ei tulene iseenesest keeldu sõita mootorsõidukiga mistahes veekogu ranna või kalda piiranguvööndis, vaid üksnes väljaspool selleks määratud teid või radu. Väljend „väljaspool selleks määratud teid või radu“ tähendab, et mootorsõidukiga ei või liigelda maa-alal, millel sõitmine on küll füüsiliselt võimalik, kuid mis pole siiski mootorsõidukitega liiklemiseks ette nähtud või liikluseks avatud. LKS §-de 37–39 pinnalt saab järeldada, et rannal või kaldal kehtivad küll seaduses loetletud erinevad kitsendused, mis on vajalikud looduskeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid inimtegevust pole sellistel aladel siiski täielikult keelatud. Avalikult kasutataval teel mootorsõidukiga liiklemine ei tähenda veel seda, et liiklus iseenesest avaldaks ranna või kalda looduskooslusele kahjulikku mõju. Kahjulikuks võib kirjeldatud mõju osutuda eeskätt neil juhtudel, mil mootorsõidukitega liigutakse kohas, mis pole sõitmiseks mõeldud ja kahjustatakse seeläbi ümbritsevat keskkonda näiteks pinnase, taimestiku või veekogu rikkumise näol. Nendel põhjustel on õigustatud seisukoht, et ranna või kalda piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel on mootorsõidukiga liiklemine lubatud, kui selliseid teid või radu pole liiklemiseks tõkestatud või nendel liiklust vastavate liikluskorraldusvahenditega piiratud.
Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud.
Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust.
Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.
Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.
|
| 3-1-1-82-10
|
Riigikohus |
06.10.2010 |
|
Väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas. Selle nõude rikkumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Toimetades liiklusjärelevalvet üksi, peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Selleks võib nt toimingu salvestada, tagades võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.
Väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust.
Olukorras, kus liiklusjärelevalve raames üksinda sõidukite kiirust mõõtnud politseiametnik ei püüagi koguda täiendavaid tõendeid, leidmaks usaldusväärset kinnitust kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, jäävad kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku süüdiolekus. Sellised kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.
Toimetades liiklusjärelevalvet üksi, peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Selleks võib nt toimingu salvestada, tagades võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.
Järelevalveametnik ei või jätta potentsiaalse väärteomenetluse tarbeks sihilikult tõendid kogumata ega eirata järelevalvetoimingute tegemise korda põhjendusel, et korra järgimiseks napib ressursse.
|
| 3-1-1-50-10
|
Riigikohus |
01.06.2010 |
|
Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand üleandmisega. AÕS § 90 lg-st 1 loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega tuleb isikut lugeda sõiduki omanikuks seni, kuni kohtuväline menetleja ei tõenda vastupidist.
Liiklusseaduse § 13 lg 2 kohaselt peab mootorsõiduk olema kehtestatud korras registreeritud, kusjuures sõiduk tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast selle tollivormistamist või omandamist. Tulenevalt sama seaduse § 63 lg-st 2 peetakse Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende omanike üle arvestust liiklusregistri sõidukite andmebaasis. Milline on sellesse registrisse kantavate andmete õiguslik tähendus, sellele annab ühese vastuse Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2005. a määrusega nr 197 kinnitatud "Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse" § 13, mis sätestab, et registrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ja et andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
|
Facebook
X.com