4-16-9132/51
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.04.2018 |
|
VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 47). Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-88-14, p 6.3). (p 13)
Kaastäideviimine on võimalik üksnes isikute vahel, kes on iseseisvalt võimelised süüteokoosseisu kõik tunnused realiseerima. (p 18)
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Sel juhul tekib kolmanda isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul väljanõudeõiguse loovutamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-118-02, p 22). (p 20)
See, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda asjaõiguslepingut näilikuks. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näilik muu hulgas juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad üksnes jätta mulje tehingu olemasolust. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Asjaõigusleping võib olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kui asjaõiguslepingu enda eesmärk on ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalne ja taunitav (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2017. a määrus nr 2-16-18531/27, p 12.3). Asjaõigusleping võib olla näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. (p 22)
Menetluskulud tuleb hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti süüdistatava enda või mõne muu isiku arvel, ning menetluskulu tuleb viimasel juhul välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 1 kohaldamisel ei ole seega tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48). Viidatud põhimõtted laienevad ka väärteomenetluses tekkinud kuludele. (p 24)
Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg-st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 27)
Kütuse tarbimisse lubamine on aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses (VKS § 2 lg 1 p 9) ning ATKEAS § 41järgi on aktsiisikauba tarbimisse lubamine ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine, import või aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutist aktsiisivabastust kohaldatakse mh aktsiisikauba ladustamisel aktsiisilaos (ATKEAS § 26 lg 1 p 1). Seega on aktsiisikauba aktsiisilaost väljaviimisel tegu ajutise aktsiisivabastuse lõpetamise ehk tarbimisse lubamisega ja seda ei saa teha ilma kütuse omanikul vedelkütuse seaduses sätestatud märke ja tagatise olemasoluta: VKS § 192 lg 1 teise lause järgi on kütuse tarbimisse lubamine ja kütuse maksuladustamise lõpetamine keelatud, kui selle kütuse omanikul puudub samas lõikes nimetatud märge. (p 16)
|
| 4-17-4965/10
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
30.11.2017 |
|
Olukorras, kus kohtuväline menetleja teadis nii menetlusaluse isiku e-posti aadressi kui ka asjaolu, et menetlusalune isik pole väärteoprotokolli kätte saanud, kuid on samas avaldanud väärteoprotokollis soovi asja arutamisest kohtus osa võtta, pidanuks kohtuväline menetleja tulenevalt VTMS § 5 p-st 2 saatma lahendi koopia menetlusaluse isiku e-posti aadressile.
Väärteoasja üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg hakkab igal juhul kulgema päevast, mil otsus on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Seda olenemata asjaolust, kas isik tegelikult läks kohtuvälise menetleja juurde otsusega tutvuma; kas väärteoprotokolli koopia on menetlusalusele isikule nõuetekohaselt kätte antud ja kas menetlusalune isik teadis või pidi teadma, et kohtuväline menetleja on tema suhtes karistusotsuse teinud. Samas võib väärteoprotokolli kätteandmisel aset leidnud menetlusnõuete rikkumine, mida menetleja hiljem ei kõrvalda ja mille tõttu ei saa isik kohtuvälise menetleja otsusest õigeaegselt teada, olla käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud muu asjaoluna, mida tuleb käsitada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena. Sellisel juhul tuleb kohtul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
VTMS § 70 lg 2 teise lause nõuetele vastav menetleja märkus, mis toob kaasa sama lõike kolmandas lauses ette nähtud tagajärje – väärteoprotokolli koopia kättesaaduks lugemise –, peab olema sõnastatud nii, et sellest nähtuks selgelt, et menetlusosaline keeldus just väärteoprotokolli vastuvõtmisest ja/või selle kättesaamise kohta allkirja andmisest. Olukorras, kus väärteoprotokolli kantud menetleja märkusest ei nähtu, et menetlusalune isik keeldus allkirja andmisest just väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta, pole ka võimalik kohaldada VTMS § 70 lg 2 neljandat lauset. Seega ei saa lugeda väärteoprotokolli koopiat osutatud sätte alusel menetlusaluse isiku poolt kättesaaduks. Olukorras, kus menetlusosaline keeldub küll väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast, kuid mitte väärteoprotokolli koopiat vastu võtmast, on menetleja siiski kohustatud protokolli koopia isikule andma, tehes samas allkirja andmisest keeldumise kohta väärteoprotokolli VTMS § 70 lg 2 kolmandas lauses nimetatud märkuse. Kõnealusest märkusest peaks ilmnema, kas menetlusosaline keeldus üksnes väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast või lisaks ka protokolli vastuvõtmisest. Nõuetekohane märkus toob kaasa VTMS § 70 lg 2 neljandas lauses ette nähtud õigusliku tagajärje – väärteoprotokolli koopia loetakse menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast.
|
| 3-1-1-43-14
|
Riigikohus |
26.09.2014 |
|
Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (vt nt RKKKo 3-1-1-73-08, p 8.1). Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS §19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt RKKKo 3-1-1-45-11, p 9). Eeltoodud nõuet tuleb järgida ka siis, kui väärteoasja arutamine on VTMS § 83 p-st 1 ja KOVVS § 672 lg-st 6 tulenevalt maakohtu pädevuses ning kohtuväline menetleja koostab karistamisotsust tegemata väärteoprotokolli ja saadab selle kohtule arutamiseks.
Kohtumenetluses ei ole kohtuvälisel menetlejal enam seaduslikku õigust hakata muutma või täiendama väärteoprotokolli, sest sellise võimaluse on seadusandja näinud ette vaid kohtuvälises menetluses väärteoprotokolli koostamise etapis. Kohtuvälises menetluses vormistatud väärteoprotokolli täiendamine kohtuistungil kohtuliku uurimise käivitumisel olukorras, kus VTMS § 83 alusel arutab väärteoasja maakohus, ei ole võimalik, sest see rikub isiku kaitseõigust.
Kohtuvälise menetleja poolt väärteoprotokolli täiendamine tõendusteabe lisamisega või sinna kantud väärteo kvalifikatsiooni muutmine on VTMS § 68 lg 1 või § 69 lg 3 kohaselt võimalik kohtuvälises menetluses, järgides rangelt isiku õigust teada, millist konkreetset tegu (sh tegevus või tegevusetus) talle ette heidetakse ja millist väärtegu kohtus arutama hakatakse.
Kohtumenetluses ei ole kohtuvälisel menetlejal enam seaduslikku õigust hakata muutma või täiendama väärteoprotokolli, sest sellise võimaluse on seadusandja näinud ette vaid kohtuvälises menetluses väärteoprotokolli koostamise etapis. Kohtuvälises menetluses vormistatud väärteoprotokolli täiendamine kohtuistungil kohtuliku uurimise käivitumisel olukorras, kus VTMS § 83 alusel arutab väärteoasja maakohus, ei ole võimalik, sest see rikub isiku kaitseõigust.
|
| 3-1-1-100-11
|
Riigikohus |
09.12.2011 |
|
Juriidilise isiku väärteoasja puhul peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-08, p 5; 3-1-1-38-08, p 7; 3-1-1-43-08, p 9; 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2). Lahendamaks juriidilise isiku vastutuse küsimust tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul esimese sammuna tuvastada vahetult tegutsenud füüsilise isiku tegevuse koosseisupärasus, õigusvastasus ja süülisus KarS § 2 lg 2 mõttes. Viimane tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused (vt ka RKKKo 3-1-1-148-03, p 10.1; 3-1-1-99-04, p 10.1 ja 3-1-1-92-05, p 7).
Kalapüügiseaduse § 231 lg 2 näol on tegemist blanketse normiga, mis tuleb sisustada viidetega kalapüügiseaduse nendele sätetele, mille nõuete rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse.
Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo 3-1-1-8-03, p 7.3; 3-1-1-62-06, p 5; 3-1-1-8-08, p 8). Muu hulgas peab kohus vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitama, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldust tuleneb, et juriidilise isiku väärteoasjades peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele isikule füüsilise isiku kaudu etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Jättes menetlusaluse isiku kaebuse lahendamisel kontrollimata tema juhatuse liikme tegevuse vastavuse deliktistruktuuri nendele elementidele, rikub maakohus väärteoasja ab ovo, s.o täies ulatuses lahendamise põhimõtet VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-66-06, p 6; 3-1-1-89-10, p 7; 3-1-1-56-11, p 6 ja 3-1-1-72-11, p 12).
|
| 3-1-1-45-11
|
Riigikohus |
09.06.2011 |
|
Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).
VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).
VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).
Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.
Karistusseadustiku § 218 lg 1 on viitelise iseloomuga ja käsitatav karistusseadustiku 13. peatüki suhtes üldosalise sättena. See tähendab, et isiku käitumine subsumeerub KarS § 218 lg 1 järgi vaid siis, kui tema tegu vastab mõnele karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule, välja arvatud KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandid (Riigikohtu 13. aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-09). Seega, karistades isikut väärteo korras KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteo eest KarS § 209 kaudu lasub menetlejal KarS § 2 lg-st 2 tulenev kohustus teha muuhulgas kindlaks ka see, kas isikule etteheidetav tegu vastab KarS § 209 lg-s 1 kirjeldatud kelmuse koosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele.
Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).
Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.
|
| 3-1-1-30-11
|
Riigikohus |
12.05.2011 |
|
Väärteoprotokollis peab olema näidatud, milline juhtivtöötaja või organ juriidilise isiku huvides koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toime pani. See nõue kehtib nii tegevus- kui ka tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste korral on vaja näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused realiseeriti.
Vt otsuse p-i 8 ja RKKKo 3-1-1-30-05, 3-1-1-19-04, 3-1-1-49-04, 3-1-1-2-05 ja 3-1-1-66-06.
Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub KarS § 14 lg-s 1, milles sätestatakse tuletatud (derivatiivse) vastutuse põhimõte. Tegemist on omistamisnormiga, mille kohaselt tuleb juriidilisele isikule omistatava süüteo puhul karistusõigusliku vastutuse üldised eeldused tuvastada teo toime pannud füüsilise isiku käitumises. Kuna KarS § 2 lg 2 järgi karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi, vastutab juriidiline isik vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid. Vt ka RKKKo 3-1-1-82-04, 3-1-1-25-06, 3-1-1-13-06.
|
| 3-1-1-68-08
|
Riigikohus |
15.01.2009 |
|
VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3).
Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse. See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (RKKKo nr 3-1-1-9-08, p 14).
Karistusseadustiku § 276 järgi karistatava teo puhul peab väärteoprotokollist nähtuma ka võimuesindaja korralduse õiguslik alus ehk õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti (RKKKo nr 3-1-1-94-07, p 10).
Karistusseadustiku § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest. Väärteokoosseisu eesmärk on kindlustada avaliku võimu teostamise tõhusus ehk tagada, et võimuesindaja poolt haldus- või süüteomenetluse raames antud korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele, saaks korralduse adressaadi poolt vahetult täidetud. Võimuesindaja korraldusel, mille eiramise eest on võimalik isikut KarS § 276 järgi karistada, peab olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava menetlustoiminguga või mingi avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava ohuolukorra kõrvaldamisega. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 12).
Võimuesindaja korralduse õiguslik alus peab tulenema seadusest või selle alusel antud õigusaktist. Kuna võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise puhul on tegemist tegevusetusdeliktiga, siis peab menetleja põhjendama ka seda, milline oleks olnud siin nõutav tegu (korralduse täitmine), kas see korraldus pidi olema täitjale arusaadav ning milline ajavahemik oleks olnud vajalik selle korralduse täitmiseks. Korralduse andmisel peab võimuesindaja võimaldama isikul järgida korraldust vabatahtlikult ja hoiatama teda enne võimalikku sunni rakendamist, v.a kui see on võimatu õiguserikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu (vt ka PolS § 14 lg 2 alates 13. juulist 2008 kehtivas redaktsioonis).
Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse. See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (RKKKo nr 3-1-1-9-08, p 14).
|
| 3-1-1-9-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, mis tähendab, et kohus ei või väljuda väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses sisalduva väärteokirjelduse piiridest (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03).
Väärteoprotokolli teokirjelduses tuleb ära näidata juriidilise isiku töötaja, kes pani toime väärteokoosseisus kirjeldatud teo, sest vastasel juhul tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada (vt RKKKo nr 3-1-1-82-04, nr 3-1-1-121-04, nr 3-1-1-131-04, nr 3-1-1-9-05, nr 3-1-1-22-05, nr 3-1-1-70-05, nr 3-1-1-25-06, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-64-07, nr 3-1-1-84-07).
Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (vt ka RKKKo nr 3-1-1-105-03) ja selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06 ja nr 3-1-1-84-07). See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks.
Seoses juriidilise isiku või juhtivtöötaja tegevusega tuleb arvestada sellega, et paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod, mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja ega organ, vaid tavatöötajad. Sellest tulenevalt on kohtupraktikas aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul või vähemalt heakskiidul (vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-04 ja nr 3-1-1-145-05).
Väärteoprotokolli teokirjelduses tuleb ära näidata juriidilise isiku töötaja, kes pani toime väärteokoosseisus kirjeldatud teo, sest vastasel juhul tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada (vt RKKKo nr 3-1-1-82-04, nr 3-1-1-121-04, nr 3-1-1-131-04, nr 3-1-1-9-05, nr 3-1-1-22-05, nr 3-1-1-70-05, nr 3-1-1-25-06, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-64-07, nr 3-1-1-84-07).
|
| 3-1-1-3-08
|
Riigikohus |
13.03.2008 |
|
Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra" § 9 lg-s 4 ja §-s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab arsti seisukoht tuginema nii kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik tuvastada kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine ja muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks, et vastava tagajärje on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-05, p 8).
Väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga. Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-6-06, p 6.3).
Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4 ja nr 3-1-1-1-08, p 5).
|
| 3-1-1-94-07
|
Riigikohus |
29.01.2008 |
|
Kuna KarS § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest, siis peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti.
VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p 1 alusel antud õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3).
Sedastades sõidudokumentide kontrollimise käigus väärteo tunnused, hõlmab dokumentide kontrollimine LE § 72 tähenduses lisaks liiklusjärelevalve teostamise korra §-s 8 märgitule ka kohapeal esmaste väärteomenetluse toimingute tegemist. LE §-s 72 sätestatud nõue, et lisaks juhile peavad selleks ajaks oma kohtadele jääma ka sõitjad, on põhjendatav muuhulgas ka vajadusega tagada liiklusjärelevalve ja väärteomenetluse läbiviimiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine.
VTMS ei reguleeri, kuidas peab kohus toimima olukorras, kus kohtuvälise menetleja esindaja vähendab kohtuistungil väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid. Sellises olukorras tuleb kohtul juhinduda VTMS §-st 2 ja KrMS §-st 301 ning väärteomenetlus lõpetada.
Väärteoprotokollis märgitakse väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht ning väärteo kvalifikatsioon seaduse nimetuse, paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Kohus on VTMS § 87 kohaselt väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Neist nõuetest tulenevalt peab juba väärteoprotokollis olema kirjeldatud menetlusalusele omistatava teo kirjeldus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3 ja nr 3-1-1-84-07, p 10).
VTMS § 123 lg 2 nõuete rikkumine on väärteomenetluse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-30-05, p 7).
|
| 3-1-1-80-06
|
Riigikohus |
06.10.2006 |
|
Kohtud on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega (VTMS § 87), mis tähendab eelkõige seotust teokirjeldusega (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03). Seetõttu peab juba väärteoprotokollis olema kirjeldatud tegu, mida menetlusalune isik oleks pidanud tegema. See tuleneb ka VTMS § 69 lg 2 p-st 1, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus. Nimetatud nõue tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud.
Tegevusetusdelikti puhul ei ole süüteokoosseis täidetud üksnes sellega, et isik ei tegutsenud, vaid süülise vastutuse põhimõttest lähtuvalt tuleb välja selgitada see, kas isik oleks saanud teisiti käituda. See tähendab, et süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu. Süülise vastutuse põhimõttest tulenevalt ei ole mõeldav isiku karistamine selle eest, et ta ei tegutsenud, kui tal ei olnudki võimalik talle pandud kohustust täita.
Tallinna linna heakorra eeskirja punktist 12.1 tuleneb muu hulgas ehitise omaniku ja temaga võrdsustatud isiku kohustus kõrvaldada hoone fassaadilt kõrvaliste isikute tekitatud määrdumised ja vigastused. Samas ei tähenda see, et fassaadi korrasolek peab ehitise omaniku poolt olema tagatud igal ajahetkel. Selline kohustus oleks faktiliselt mittetäidetav ja õiguslikult ebaproportsionaalne. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et ehitise omanikul on reeglina väga piiratud võimalused kõnealuste fassaadirikkumiste vältimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-22-05).
|
Facebook
Twitter