/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1233| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-19-2113/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.02.2020

KrMS § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud sama paragrahvi neljandas lõikes ette nähtud juhtudel. KrMS § 318 lg 4 esimese lause järgi on kohtumenetluse poolel erandlikult kaebeõigus siis, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao, s.o kokkuleppemenetluse sätete või KrMS § 339 lg 1 rikkumisega. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et sellest, kas ringkonnakohus apellandi seisukohaga nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited näiteks kokkuleppemenetluse sätete rikkumise kohta on põhjendamatud, ei tohi ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida kaebuse rahuldamata jätmise või erandjuhtudel selle kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel. (Vt nt RKKKm 1-18-10372/30, p 9 koos viidetega.) (p 7)

1-14-189/65 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.02.2020

Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kaasaaitamises (maksu)kuriteole, mille toimepanemises süüdistatud täideviija ja teine kaasaaitaja on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 17)

Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kuritegelikku ühendusse kuulumises koos teiste isikutega, kuid viimased on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, siis arvestades, et kuritegeliku ühenduse liikmed on kaastäideviijad (vt RKKKo 3-1-2-5-14, p 9), on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 17)

KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 19)


Kuna menetluskulude väljamõistmine ja konfiskeerimisotsustused on seotud isiku suhtes süüdimõistva otsuse tegemisega, siis teistmisavalduse põhjendatuse korral tuleb teistetava asja otsus tühistada mitte ainult süüdimõistetud isiku süüditunnistamises ja karistamises, vaid ka tema ja kolmandate isikute kohta tehtud konfiskeerimisotsustuste ning süüdimõistetult väljamõistetud menetluskulude osas. (p-d 18 ja 21).

KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 19)

Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosas tõendeid ei analüüsita, mistõttu ei saa selle põhjal veenduda, missugustele tõenditele kohus isiku süüdimõistmisel tugines. Seetõttu ei saa teistmismenetluse raames kujundada seisukohta ka tõendite lubatavuse või süüdimõistva otsuse tegemiseks vajaliku tõendusteabe piisavuse kohta. Eeltoodust johtuvalt pole Riigikohtul võimalik isiku kohta, kelle süüdimõistmine tühistatakse, ise uut otsust teha ega ka prognoosida uue kriminaalmenetluse tulemust. (Vt ka RKKKo 3-1-2-5-14, p 10 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1.). Süüdimõistetult või kolmandalt isikult teistetavas kriminaalasjas konfiskeeritud või kinnipidamise ja läbiotsimise käigus äravõetud vara tagastamise ning kahtlustatavana kinnipidamise ja vahi all viibitud aja tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise taotluste ja nõuete osas võtab seisukoha kriminaalasjas lõpplahendit tegev menetleja, mitte Riigikohus teistmismenetluses. (p-d 20 ja 21)

Konfiskeerimisotsustuste tühistamist ning konfiskeeritud vara tagastamist saab üldjuhul nõuda vaid see isik, kellelt vara on konfiskeeritud. Äriregistrist kustutatud juriidilistel isikutel ei ole õigusvõimet (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 26 lg-d 1 ja 2 ning § 45 lg 2). (p 23)

1-17-8311/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.02.2020

Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kaasaaitamises (maksu)kuriteole, mille toimepanemises süüdistatud täideviija ja teine kaasaaitaja on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 11)

Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kuritegelikku ühendusse kuulumises koos teiste isikutega, kuid viimased on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, siis arvestades, et kuritegeliku ühenduse liikmed on kaastäideviijad (vt RKKKo 3-1-2-5-14, p 9), on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 11)

KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 12)


KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 12)

Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosas tõendeid ei analüüsita, mistõttu ei saa selle põhjal veenduda, missugustele tõenditele kohus isiku süüdimõistmisel tugines. Seetõttu ei saa teistmismenetluse raames kujundada seisukohta ka tõendite lubatavuse või süüdimõistva otsuse tegemiseks vajaliku tõendusteabe piisavuse kohta. Eeltoodust johtuvalt pole Riigikohtul võimalik isiku kohta, kelle süüdimõistmine tühistatakse, ise uut otsust teha ega ka prognoosida uue kriminaalmenetluse tulemust. (Vt ka RKKKo 3-1-2-5-14, p 10 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1.). Menetluskulude hüvitamise taotluse osas võtab seisukoha kriminaalasjas lõpplahendit tegev menetleja, mitte Riigikohus teistmismenetluses. (p 13)

1-19-1849/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.02.2020

KarS § 274 paikneb karistusseadustiku 16. peatüki 3. jaos (avaliku võimu teostamise vastased süüteod) ning selle koosseisuga kaitstakse esmajoones avaliku võimu teostamise tõhusust ja avalikku korda (vt RKKKo nr 3-1-1-69-09, p 7), aga ka isikute tervist. KarS § 274 lg 1 objektiivsed koosseisutunnused seisnevad võimuesindaja vastu vägivalla kasutamises seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vägivallana tuleb seejuures mõista mõne KarS 9. peatüki 2. jao 2. jaotises nimetatud süüteokoosseisule (§-d 120–121) vastava teo toimepanemist (vt RKKKo nr 3-1-1-10-08, p 12). (p 21)

Olukorras, kus ei saa kõneleda KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritavast kuriteost, kuid kohtud on siiski tuvastanud, et süüdistatava lubamatu kõnepruuk solvas kannatanut, võib kõne alla tulla süüdistatava vastutus KarS § 275 lg-s 1 sätestatud väärteo eest, s.t võimuesindaja solvamises. (p 32)


KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isiku- või varavastase süüteo (nt KarS §-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus (nt ründevahendi olemasolu ja selle kõlblikkus kahju tekitamiseks) (vrd RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 13 ja nr 3-1-1-11-00); ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja KarS § 120 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta. Karistatavast teost KarS § 120 mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p 9.1.) (p 23)

Asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p-d 9.1. ja 9.2.) Kirjeldatud moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt. (p 24)

Kuigi esitatud ähvardusest peavad tulema arusaadavad viited KarS §-s 120 loetletud tunnustele, ei saa ähvardaja poolt öeldut või tehtut alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Nii on võimalik, et sõnaliselt väljendatud ähvardus ei pea olema tingimata väljendatud räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka viisakas nentimises või mõista andmises (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 20). Isegi kui mingi ütlus või tegu ei pruugi eraldi vaadatuna kujutada endast ähvardust KarS § 120 tähenduses, võib see oma sisu poolest seda siiski olla juhul, kui vastavat ütlust või tegu hinnatakse sellele eelnenud või sellega (teatud juhtudel ka hiljem) kaasnevate asjaoludega kogumis (vt TlnRnKo nr 1-07-15425). Mõistetavalt tuleb väliselt neutraalse tähendusega, kuid spetsiifilises kontekstis ähvardusena hinnatava ütluse või teo sisu avada süüdistuse tekstis ning tuvastada ka kohtulikul arutamisel. (p 25)

Kuivõrd KarS § 120 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab mitte lihtsalt valu, vaid just tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, võib piiripealsete situatsioonide hindamisel osutuda süüdlase karistusõigusliku vastutuse seisukohalt esmatähtsaks see, missuguse vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine. (p 27)

Pelgalt valjuhäälse, ärritunud ja solvava kõneviisi põhjal ei saa kõneleda kuriteost, s.o KarS § 120 objektiivsetele tunnustele vastava kvaliteediga käitumisest, mis oleks andnud ähvarduse adressaadile tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise või elu pärast. (p 30)


KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-30-15, p 8 ja nr 3-1-1-23-12, p 12.) (p 31)

Olukorras, kus ei saa kõneleda KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritavast kuriteost, kuid kohtud on siiski tuvastanud, et süüdistatava lubamatu kõnepruuk solvas kannatanut, võib kõne alla tulla süüdistatava vastutus KarS § 275 lg-s 1 sätestatud väärteo eest, s.t võimuesindaja solvamises. (p 32)

1-15-330/45 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 30.01.2020

Kohtupraktika kohaselt peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Kaebuse läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu näiteks juhul, kui selle argumendid sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited pole õiguslikult asjakohatud, saab apellatsiooni jätta läbi vaatamata üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega üldjuhul võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt igasugune edulootus. Kaebuse ilmselge perspektiivituse tõttu läbi vaatamata jätmine on võimalik ka määruskaebemenetluses. (Viimati RKKKm nr 1-17-9149/400, p 9.) (p 10.)

1-19-2550/99 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.01.2020

Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel on erandlik. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mida ei saa rahuldada, kuna selles esitatud argumendid pole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus. (RKKKm 1-18-7632/56, p-d 10-11.) (p 7)

Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (RKKKo nr 1-16-6115/67, p 31). Pelgalt eelmenetluses kaebusele üldise hinnangu andmisega ei saa asendada kriminaalasja sisulist kohtulikku arutamist ringkonnakohtus. (p 8)


Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (RKKKo nr 1-16-6115/67, p 31). Pelgalt eelmenetluses kaebusele üldise hinnangu andmisega ei saa asendada kriminaalasja sisulist kohtulikku arutamist ringkonnakohtus. (p 8)

1-19-2759/5 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.01.2020

KrMS § 191 lg 3 laieneb ka määruskaebemenetlusele (RKKKm 3-1-1-63-13, p 21). Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui vaidlustatud lahendis on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt tähelepanuta. (Vt ka RKKKo 1-15-9051/62, p 35 ja RKKKo 1-16-8601/66, p-d 29–31.) (p 8)


KrMS § 191 lg 3 laieneb ka määruskaebemenetlusele (RKKKm 3-1-1-63-13, p 21). Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui vaidlustatud lahendis on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt tähelepanuta. (Vt ka RKKKo 1-15-9051/62, p 35 ja RKKKo 1-16-8601/66, p-d 29–31.) (p 8)

KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 9)

Käibemaksukohustuslane saab nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (nt RKKKo 3-1-1-35-16, p 17). (p 10)

Süüdistuskohustusmenetlust reguleerivates KrMS § des 207 ja 208 ei ole menetluskulude hüvitamise korda eraldi sätestatud. KrMS § 187 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. Kui ringkonnakohus rahuldab süüdistuskohustusmenetluses esitatud määruskaebuse ja tühistab Riigiprokuratuuri määruse, tuleb menetluskulud hüvitada KrMS § 187 lg st 1 lähtuva analoogia alusel. (p 11)


KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 9)

1-18-3901/97 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.12.2019

Kuni 14. veebruarini 2019 sätestas KrMS § 344 lg 2, et kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagisse puutuvas osas. Kehtivas redaktsioonis on sätte sõnastus aga järgnev: „Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse esitajal ning tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse või avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuvas osas“. KrMS § 344 lg 2 kehtiv sõnastus ei räägi enam kannatanust, vaid tsiviilhagi esitajast. Kannatanu võib, kuid ei pruugi kriminaalasjas tsiviilhagi esitada. Seega ei piira KrMS § 344 lg 2 enam otsesõnu kannatanu kassatsiooniõigust. See tähendab, et kannatanu puhul tuleb juhinduda eeskätt paragrahvi esimeses lõikes sätestatust. Järelikult laiendab seadus varasemaga võrreldes kannatanu kassatsiooniõigust ja see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni. Vastupidine seisukoht viiks seaduse lubamatu contra legem-tõlgenduseni. (p-d 9-10)


Arusaam, et KrMS § 185 lg 2 peab silmas üksnes isiku poolt juba kantud kulusid, ei ole selle sõnastusega kooskõlas. KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega ei räägi säte mitte üksnes kantud menetluskuludest, vaid sellest, kelle kanda tekkinud kulud lõppastmes jäävad. Menetluskulu kandmine KrMS § 185 lg 2 mõttes võib tähendada nii seda, et isik ei saa nõuda juba tehtud kulutuste (nt valitud esindajale makstud tasu) hüvitamist, kui ka kohustust hüvitada riigile määratud esindaja tasu, mis tuleb riigil kanda riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-des 21–23 sätestatud korras. (p 13)

Nii nagu süüdistataval, on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt RKKKo 3-1-1-3-10, p 42). Põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud tuleb kannatanul hüvitada sõltumata sellest, kas ta on endale esindaja valinud või on talle esindaja määratud riigi õigusabi korras. (p 14)

1-17-9149/400 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2019

Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Kaebuse läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu näiteks juhul, kui selle argumendid pole õiguslikult asjakohased ehk siis kui need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited pole õiguslikult asjakohatud, saab apellatsiooni jätta läbi vaatamata üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega üldjuhul võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt igasugune edulootus (vt nt RKKKm 1-18-7632/56, p-d 10–11 koos viidetega). Kaebuse ilmselge perspektiivituse tõttu läbi vaatamata jätmine on võimalik ka määruskaebemenetluses (KrMS § 390 lg 1 koosmõjus § 326 lg-ga 3). (p 9)

1-17-10050/74 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2019

Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu eeldab KrMS § 274^2 lg 1 kohaselt süüdistatava nõusolekut. See tähendab, et selle sätte alusel menetluse lõpetamine on käsitatav riigi ja süüdistatava kokkuleppena. Sellise kokkuleppega tunnistab riik, et on süüteoasja ebamõistliku menetlusajaga riivanud süüdistatava õigusi, ning isiku põhiõiguste riive süvenemise vältimiseks loobub asja edasisest menetlemisest ja süüküsimuse lahendamisest. Süüdistatav nõustub ebamõistlikust menetlusajast tuleneva riive hüvitisena menetluse lõpetamise ja süüküsimuse lahendamata jätmisega. Sellega loobub ta mõnedest menetluslikest garantiidest, mis kaasneksid menetluse jätkamisel, näiteks õigusest nõuda õigeksmõistmise korral süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. (Vt RKKKm 1-16-7507/12, p 15.) (p 10)

Kui kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja süüdistatav on andnud lõpetamiseks nõusoleku, siis tuleb kohtul lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse lõpetamisele alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. Olukorras, kus kohus tuvastab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise ja otsustab menetluse seetõttu lõpetada, pole taotlusel süüdistatava õigeksmõistmiseks enam iseseisvat tähendust. Niisugusel juhul on menetluse jätkamine ebamõistlikust menetlusajast tingitud menetluse lõpetamise tõttu välistatud. Selles seisnebki süüdistatava ja riigi kokkulepe, mille puhul loobuvad mõlemad pooled kriminaalmenetluse lõpetamise korral KrMS § 274^2 lg 1 alusel süüküsimuse edasisest lahendamisest. Alles seejärel, kui kohus leiab, et mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud, või tuvastab, et see on küll möödunud, aga seda on võimalik heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega, saab ta jätkata süüküsimuse lahendamist. (p 11)

Kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274^2 alusel ei mõjuta see, kas süüdistatav soovib rehabiliteerimise eesmärgil menetluse jätkamist. Menetlust ei lõpetata sel eesmärgil menetluse jätkamise taotluse korral KrMS § 274 lg 2 p 1 järgi üksnes juhul, kui möödunud on kuriteo aegumistähtaeg (KrMS § 199 lg 1 p 2), amnestiaakt välistab karistuse kohaldamise (KrMS § 199 lg 1 p 3) või süüdistatav on parandamatult haigestunud ega ole seetõttu võimeline menetluses osalema ega karistust kandma (KrMS § 199 lg 1 p 6). (p 12)

Kohtupraktikas on tõdetud, et kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamise kohta arvamuse küsimine ja süüdistatava poolt kõnesolevas osas kohtumääruse vaidlustamata jätmine võimaldavad lugeda ta sellise otsustusega nõustunuks, isegi kui süüdistatava nõusolekut menetluse lõpetamiseks otseselt ei küsitud (vt RKKKm 1-16-7507/12, p 12 koos viidetega). (p 13)

Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 274^2 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Järjekindla kohtupraktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt RKKKo 3-1-1-79-16, p 27). (p 15)

Riikidevaheline kriminaalmenetlusalane koostöö võibki kohtueelset menetlust mõningal määral pikendada ja seda ei saa üldjuhul menetlejale ette heita. (p 19)

KrMS § 274^2 lg 1 järgi lõpetatakse menetlus mõistliku menetlusaja nõude rikkumise korral, kui seda ei ole võimalik muul viisil heastada. Eeskätt saab võimaliku heastamisvahendina rääkida süüdistatava karistuse kergendamisest (KrMS § 306 lg 1 p 61). Menetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada vaid siis, kui selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. (Vt nt RKKKm 3-1-1-4-17, p-d 37 ja 38 koos viidetega.) Teisisõnu tuleb see abinõu mõistliku menetlusaja riive heastamisel kõne alla üksnes juhul, kui süüdistatava karistuse kergendamine on heastava abinõuna ilmselgelt ebapiisav. (p 23)


Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada, sh ei ole isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest (vt RKKKo 3-1-1-116-12, p 11). (p 24)


Süüdistatav ei ole KrMS § 390 lg-st 1 ja § 344 lg-st 5 tulenevalt Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse pool. Süüdistatava seisukohti saab arvestada üksnes juhul, kui need on esitatud advokaadist kaitsja vahendusel (vt nt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-74-11, p 10 koos viidetega). (p 27)

1-12-5921/425 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2019

Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p-d 23 ja 25)


Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, tühistab Riigikohus tulenevalt TsMS § 692 lg-st 4 ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see TsMS § 456 lg 4 lg 2 järgi vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). (p 25)


TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


KrMS § 15 lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. (RKKKo 3-1-1-89-12, p 6.) See põhimõte ei ole aga absoluutne ning võimaldab reservatsioone, kui samal ajal on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-48-11, p 17). (p 11)


KrMS § 38^1 lg 1 annab kannatanule õiguse esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Seadus ei reguleeri eraldi seda, kuidas toimub hagi lahendamine kriminaalmenetluses pärast seda, kui süüdimõistev otsus on jõustunud. Kuna sellist eriregulatsiooni ei ole, tuleb üldjuhul jätkata asja menetlemist senises korras, s.o samas menetlusliigis (RKKKm 1-17-2291/43, p 20). (p 12)

Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 296^1). (p 13)

KrMS § 38^1 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)

Kui süüdimõistev otsus on kriminaalasjas jõustunud ning lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, ei kanna kaitsja ja prokurör selles menetluses enam sama rolli, nagu neil oli süüküsimuse lahendamisel. Asjakohane on analoogia KrMS § 310 lg-ga 3, mis võimaldab tsiviilhagi kriminaalasja raames eraldiseisvalt menetleda. Viidatud paragrahvi 4. lõike kohaselt jätkab kohus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetlemist ning 5. lõike järgi on sellisel juhul kohtumenetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Prokuratuur on menetluse pooleks üksnes juhul, kui kannatanu on avaliku võimu kandja ja nõude kannatanu nimel on esitanud prokurör. (p 15)

Tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses peab toimuma sarnaselt asja lahendamisega tsiviilkohtumenetluses ning selliselt, et lõpptulemus ei sõltuks menetluse liigist (kriminaal- või tsiviilkohtumenetlus). Kui süüdimõistev otsus kriminaalasjas on jõustunud ning kohus lahendab üksnes hagisid, ehk siis olukorras, kus süüdimõistetu kannab menetluses pelgalt kostja rolli, ei saa eeldada, et talle peaksid laienema kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud kriminaalsüüdistusega silmitsi seisvale süüdistatavale. Vastupidine seisukoht võiks viia vastuoluni tsiviilõiguses kehtiva üldise poolte võrdsuse põhimõttega (TsMS § 7). (p 16)

Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)

Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)

Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Selle lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsiooni põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet või on tehtud otsus isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) (p 23)

TsMS § 456 lg 4 ls 2 järgi kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p 25)

TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 296^1). (p 13)


KrMS § 38^1 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)


Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)

Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)

1-19-4505/23 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.12.2019

Kohtupraktika kohaselt on ilmselt põhjendamatu apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (viimati RKKKm 1-18-7632, p-d 10-11). (p 8)

1-17-3615/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.12.2019

KrMS § 366 p-s 5 kirjeldatud „muu olulise asjaoluna“ tuleb mõista vaid faktilisi asjaolusid, millena ei saa käsitada teist kohtuasja arutava kohtu õiguslikku hinnangut. (p 13)

Pärast Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2010. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-84-10 on õiguslik olukord oluliselt muutunud. Nii on alates 1. septembrist 2011 KrMS § 366 p-s 8 sätestatud uue teistmisalusena kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. KrMS § 366 p 9 näeb aga alates 1. juulist 2014 teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud sellise kohtuotsuse jõustumise, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas asjas on isik selles kuriteosündmuses osalemise eest süüdi mõistetud. Seega on seadusandja määratlenud teistmisalusena üksnes kohtuotsuste vahelise vastuolu, mitte aga vastuolu kohtuotsuse ja -määruse vahel. Sellest tulenevalt ei näe KrMS § 366 ette alust teistmaks kohtumäärust, millega lõpetati kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. (p-d 15-16)

1-19-4291/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.11.2019

Kuna KrMS 15. peatükk ei näe määruskaebusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. KrMS § 358 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kassaator kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda, kui kaitsealune või esindatav on andnud selleks kirjaliku nõusoleku. (p 7)

1-17-5210/59 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2019

Kui prokuratuur nõustub mõõtmistulemusega ja süüdistusakti koostamise ning kohtusse saatmise ajal pole mõõtevahendite nõuetele vastavuse üle vaidlust, ei ole vaja süüdistusaktis vastavaid asjaolusid ega tõendeid kajastada. Lähtuda tuleb kohtumenetluses üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse. Vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima (vrd nt RKKKo 3-1-1-48-13, p 9.2). Samast põhimõttest tuleb juhinduda mõõtevahendite nõuetele vastavuse puhul: mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Vastupidisel juhul kuluks tarbetult aega ja ressurssi selliste menetluslike asjaolude tõendamisele, mille üle vaidlust pole ega pruugigi tekkida. (p 25)


Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)


Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)

Vahendliku täideviimise korral võib õiguslikus mõttes olla tegemist üksiktäideviimisega, kuid faktiliselt on ikkagi tegemist toimepanijate paljususega. Küsimused sellest, missugune oli iga isiku roll ja kas sellist käitumist saab isikule karistusõiguslikult ette heita, on õigusliku hindamise esemeks. Eri isikute tegevuse õiguslik hindamine eeldab, et süüdistusaktis olevas teokirjelduses saab nn välise vaatluse alusel tuvastada toimepanijate paljususe. Kui süüdistuses on kirjeldatud muu hulgas teo vahetute täideviijate käitumist, saab vahendlikus täideviimises süüdistatud isiku kaitseõigust rikkumata KrMS § 268 lg 5 järgi muuta teole antavat õiguslikku hinnangut ka Riigikohtu otsusega (vrd RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12 ja 13). Süüdistatava kaitseõiguse kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel saab tagada seeläbi, kui süüteo toimepanemise vormi puutuv on olnud kõigis kohtuastmetes keskne kaitsetees ja arutlusküsimus. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui tehakse kindlaks süüdistatava osalemine kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Ainuüksi süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (Vt RKKKo 1-18-86/128, p 69.) (p 35)


Menetleja peab tuvastama ning esitama faktid, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et vahend tegutses tegu toime pannes (metsa raiudes) tema jaoks vältimatus eksimuses (vt viidatud RKKKo 3-1-1-24-06, p 9). Kui süüdistus selliste faktiliste asjaolude kirjeldust ei sisalda, ei saa isikut süüdi tunnistada KarS § 356 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises vahendliku täideviimise vormis. (p 33)


Kohtumenetluse võistlevus (KrMS § 14) ei eelda kohtu täielikku seotust kohtumenetluse poolte õiguslike väidetega. Vastupidiselt peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. (Vt RKKKo 1-17-1629/44 p 33.) (p 34)


Asjaolu, et raiet teinud isikuid pole ebaseaduslikus metsaraies süüdistatud ega süüdi tunnistatud, ei välista võimalust võtta teise kriminaalasja arutamisel seisukohta, kas niisugust käitumist saab hinnata tahtliku õigusvastase teona KarS § 356 lg 1 mõttes. (p 36)

Kui kohtuliku arutamise tulemusena tehakse kindlaks, et süüdistatav määras, kus ja kuidas raiet teha, juhtis raiet ning käis töid vahetult kontrollimas, ja tal oli ülevaade raie käigust ning raiemahust, kuid ta eiras teadlikult raie ebaseaduslikkust ega peatanud raie tegemist, saab rääkida minimaalselt tahtliku kaasabi osutamisest teiste isikute tahtlikule õigusvastasele teole – puude ebaseaduslikule raiumisele, millega kaasnes keskkonnale olulise kahju tekitamine. Sellist käitumist saab käsitada KarS § 356 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteona. (p 37)


Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-85-08, p 15.4). (p 41)


Valitud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-93-15, p 137). (p 42)

1-19-4240/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2019

Ajutise lähenemiskeelu kohaldamise eeldusena on vajalik tuvastada põhjendatud kahtlus, et kahtlustatav või süüdistatav on toime pannud isikuvastase kuriteo või kuriteo alaealise vastu. Põhjendatud kuriteokahtlustuse tuvastamisel tuleb järgida samu põhimõtteid, mis kehtivad ka teiste kriminaalmenetlust tagavate vahendite osas (vt mutatis mutandis nt RKKKm 1-18-8222/47, p 7; RKKKm 3-1-1-97-13, p 8). Lisaks isikuvastase või alaealise vastu toime pandud kuriteo kahtlustusele peab kohus ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks kindlaks tegema kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste tagamise vajaduse. (p-d 12 ja 13)

Ajutine lähenemiskeeld on kannatanu nõusolekul ja prokuratuuri taotluse alusel kriminaalmenetluse ajaks kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste (nt tervis, kehaline puutumatus) edasise rikkumise ja kriminaalmenetluse kahjustamise ohu (nt tõendiallika võimalik mõjutamine) ärahoidmiseks kohaldatav menetluse tagamise vahend. Ajutist lähenemiskeeldu ei saa kohaldada tagamaks vaidluste lahendamist teistes menetlustes (nt tsiviilkohtumenetluses). (p 14)

Kannatanu eraelu ja isikuõiguste rikkumise oht ei pea seisnema süütegude toimepanemises, vaid tegemist võib olla ka kahtlustatava sellise käitumisega, mis karistusõiguslikku vastutust kaasa ei too, kuid on siiski kannatanu jaoks piisavalt häiriv. Samas tuleb silmas pidada, et mida kergemat laadi on kannatanu isikuõiguste rikkumise oht, seda suurem peab ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks olema sellise rikkumise tõenäosus. (p 16)

Sarnaselt KrMS §-s 310^1 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)

Ajutise lähenemiskeelu raames süüdistatavale või kahtlustatavale kohaldatavad piirangud peavad olema põhjendatud kriminaalasja tehioludega ja kannatanu kaitse eesmärgiga. (p-d 20-21)

Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)


Kohtupraktikas on omaks võetud, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on muu hulgas lubatav tugineda ka vabatõendina käsitatavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele (vt nt RKKKm 1-17-7077/14, p 60; RKKKm 3-1-1-46-16, p 8; RKKKm 3-1-1-126-13, p 8). Kolleegium ei näe kaalukat põhjust välistamaks sellisele teabele tuginemise võimalikkust ka isikust lähtuva ohu hindamisel. (p 18)


Sarnaselt KrMS §-s 310^1 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)


Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)

1-15-4308/56 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.11.2019

Kohtupraktikas on väärteomenetluse norme tõlgendades asutud seisukohale, et juhul, kui kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamine toimub mõne kohtumenetluse poole osavõtuta, tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise tähtaega hakata arvutama päevast, mil ta VTMS § 113 lg 5 alusel saadetud kohtulahendi koopia kätte saab. Seda põhjusel, et alles siis saab kohtumenetluse pool teada kohtuotsuse sisust ja tal avaneb tõhus võimalus apellatsiooniõigust kasutada (vt RKKKm 3-1-1-15-11, p 7). Sarnaselt VTMS § 113 lg-ga 5 paneb KrMS § 317 lg 1 kolmas lause kohtule ka kriminaalmenetluses kohustuse saata kohtulahendi koopia kohtumenetluse poolele, kes ei võtnud osa kohtuotsuse kuulutamisest. Samuti saadetakse või antakse kohtuotsuse koopia või väljatrükk vahistatud süüdistatavale viivitamata pärast kohtuotsuse kuulutamist või kohtu kaudu teatavaks tegemist (KrMS § 317 lg 2). (p 15)

Olukorras, kus süüdistatav hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale, tehes ise võimatuks enda lahendist teavitamise, tuleb apellatsiooniteate esitamise tähtaega arvestada alates talle KrMS § 317 lg 1 kolmanda lause alusel kohtulahendi koopia saatmisest. (p-d 16 ja 18)


KrMS § 319 lg 1 esimene lause sätestab, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta expressis verbis edasikaebamise korra ja tähtaegade arvestamise erisusi juhuks, kui kriminaalasja arutamine esimese astme kohtus toimus süüdistatava osavõtuta. (p 14)

4-19-841/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.11.2019

Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätet, mis lubaks igaühel väärteo toimepanemises kahtlustatavat politsei tulekuni või politseisse toimetamiseks kinni pidada. Seadusandja otsustus väärteomenetlusõiguses nn igaühe kinnipidamisõigust mitte sätestada on põhjendatav vajadusega vältida ebaproportsionaalsete meetmete kasutamist väheoluliste õigusrikkumiste korral. Samas kui isiku väljahingatavas õhus või veres sisalduv alkoholikogus võimaldab etteheidet kuriteona karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi, siis on tunnistajal KrMS § 217 lg 4 kohaselt õigus teo toimepanija kinni pidada. KrMS § 217 lg 4 järgi võib igaüks kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Viidatud säte on kinnipidamise õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 27 mõttes (vrd nt RKKKo 3-1-1-12-11, p 25.2). (p 7)

KrMS § 217 lg-le 4 tuginemine õigusvastasust välistava asjaoluna eeldab kinni peetava isiku teos kuriteotunnuste sedastamist. Olukorras, kus kinni peetava isiku joove on ligilähedane kriminaalsele joobele LS § 69 lg 2 p 1 tähenduses, ei saa kinnipidajalt eeldada tõsikindlat teadmist isiku joobe täpse ulatuse kohta (vt ka RKKKo 3-1-1-17-04, p 14.2). Sellistel ebakindlatel asjaoludel kinnipidamise korral tekkivad kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas (vt ka RKKKo 3-1-1-108-13, p 14). Vaatlusalusele teole hiljem antav õiguslik hinnang seda järeldust ei väära. Võimaliku õigusvastasust välistava asjaolu käsitlemisel tuleb esmajoones arvestada neid fakte, mis andsid isikule konkreetsel hetkel aluse arvata, et toime on pandud kuritegu. Asjakohane on ka silmas pidada, et süütegude karistusõiguslik astmestatus on juriidiline konstruktsioon, millel on tähendus vaid toimepandud süüteole õigusliku hinnangu andja jaoks (vrd RKKKo 3-1-1-66-03, p 8). (p 8)

Kui joobes isiku kinni pidanud tunnistajal ei ole täit kindlust kinni peetava isiku joobe täpses määras, tuleb tõlgendada joovet puudutavad kahtlused kinnipidaja kasuks ja tunnistajal võib asjaolusid kogumis hinnates olla õigus joobes isik kinni pidada KrMS § 217 lg 4 alusel. (p 9)


Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätet, mis lubaks igaühel väärteo toimepanemises kahtlustatavat politsei tulekuni või politseisse toimetamiseks kinni pidada. Seadusandja otsustus väärteomenetlusõiguses nn igaühe kinnipidamisõigust mitte sätestada on põhjendatav vajadusega vältida ebaproportsionaalsete meetmete kasutamist väheoluliste õigusrikkumiste korral. Samas kui isiku väljahingatavas õhus või veres sisalduv alkoholikogus võimaldab etteheidet kuriteona karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi, siis on tunnistajal KrMS § 217 lg 4 kohaselt õigus teo toimepanija kinni pidada. KrMS § 217 lg 4 järgi võib igaüks kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Viidatud säte on kinnipidamise õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 27 mõttes (vrd nt RKKKo 3-1-1-12-11, p 25.2). (p 7)

KrMS § 217 lg-le 4 tuginemine õigusvastasust välistava asjaoluna eeldab kinni peetava isiku teos kuriteotunnuste sedastamist. Olukorras, kus kinni peetava isiku joove on ligilähedane kriminaalsele joobele LS § 69 lg 2 p 1 tähenduses, ei saa kinnipidajalt eeldada tõsikindlat teadmist isiku joobe täpse ulatuse kohta (vt ka RKKKo 3-1-1-17-04, p 14.2). Sellistel ebakindlatel asjaoludel kinnipidamise korral tekkivad kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas (vt ka RKKKo 3-1-1-108-13, p 14). Vaatlusalusele teole hiljem antav õiguslik hinnang seda järeldust ei väära. Võimaliku õigusvastasust välistava asjaolu käsitlemisel tuleb esmajoones arvestada neid fakte, mis andsid isikule konkreetsel hetkel aluse arvata, et toime on pandud kuritegu. Asjakohane on ka silmas pidada, et süütegude karistusõiguslik astmestatus on juriidiline konstruktsioon, millel on tähendus vaid toimepandud süüteole õigusliku hinnangu andja jaoks (vrd RKKKo 3-1-1-66-03, p 8). (p 8)


KrMS § 217 lg-le 4 tuginemine õigusvastasust välistava asjaoluna eeldab kinni peetava isiku teos kuriteotunnuste sedastamist. Olukorras, kus kinni peetava isiku joove on ligilähedane kriminaalsele joobele LS § 69 lg 2 p 1 tähenduses, ei saa kinnipidajalt eeldada tõsikindlat teadmist isiku joobe täpse ulatuse kohta (vt ka RKKKo 3-1-1-17-04, p 14.2). Sellistel ebakindlatel asjaoludel kinnipidamise korral tekkivad kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas (vt ka RKKKo 3-1-1-108-13, p 14). Vaatlusalusele teole hiljem antav õiguslik hinnang seda järeldust ei väära. Võimaliku õigusvastasust välistava asjaolu käsitlemisel tuleb esmajoones arvestada neid fakte, mis andsid isikule konkreetsel hetkel aluse arvata, et toime on pandud kuritegu. Asjakohane on ka silmas pidada, et süütegude karistusõiguslik astmestatus on juriidiline konstruktsioon, millel on tähendus vaid toimepandud süüteole õigusliku hinnangu andja jaoks (vrd RKKKo 3-1-1-66-03, p 8). (p 8)

Kui joobes isiku kinni pidanud tunnistajal ei ole täit kindlust kinni peetava isiku joobe täpses määras, tuleb tõlgendada joovet puudutavad kahtlused kinnipidaja kasuks ja tunnistajal võib asjaolusid kogumis hinnates olla õigus joobes isik kinni pidada KrMS § 217 lg 4 alusel. (p 9)


VTMS § 174 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi tegemisel tuleb menetluskulud välja mõista menetlusaluselt isikult riigi kasuks (RKKKo 3-1-1-31-16, p 12). (p 12)

1-16-9171/1206 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.11.2019

Vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb muu hulgas otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades ei ole pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p 22). Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). (p 11)


Vahistamise puhul on kriminaalmenetluses tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (RKKKm 3-1-1-80-07, p 13 ja RKKKm 3-1-1-30-08, p 10). Teisisõnu tähendab see, et isikut tohib pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks vältimatult vajalik. Erinevalt kohtueelsest menetlusest, kus KrMS § 131^1 lg-st 1 tulenevalt on kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamise kestus üldjuhul piiratud tähtaegadega, ei ole kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis vahistamise kestus seadusega reguleeritud. Sellele vaatamata on Riigikohus toonitanud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45). (p 10)

Vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb muu hulgas otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades ei ole pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p 22). Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). (p 11)


KrMS § 266 lg 1 kohaselt juhib kohtuistungit kohtunik või kollegiaalse kohtukoosseisu eesistuja. Sama paragrahvi lõike 2 esimene lause näeb ette, et kohtumenetluse pooled ning teised istungisaalis viibijad peavad tingimusteta täitma kohtuniku korraldusi. Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu määratud ajal. Samuti võib kohus seada menetluse korrakohaseks toimimiseks mõistlikud ajalised piirangud kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele (vt RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 20.2.) (p 14)

1-18-10374/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.11.2019

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu näiteks juhul, kui selle argumendid pole õiguslikult asjakohased ehk siis need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited pole õiguslikult asjakohatud, saab apellatsiooni jätta läbi vaatamata üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega üldjuhul võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt igasugune edulootus (vt nt RKKKm 1-18-7632/56, p-d 10-11 koos viidetega). (p 6)


Juhul kui ringkonnakohus lahendab kriminaalasja kirjalikus menetluses KrMS § 331 lg 1^1 järgi sisuliselt ning jätab selle tulemusena maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, peab ta KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt tegema kohtuotsuse (vt nt RKKKm 3-1-1-69-13, p 10). (p 8)

Kokku: 1233| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json