1-25-1753/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.03.2026 |
|
Täielikult põhjendamatuks osutunud edasikaebuse menetlemisest tingitud kulu peab vähemalt üldjuhul hüvitama isik, kelle huvides kaebus esitati. Seda isegi juhul, kui vaidlustatud kohtulahend näiteks teise isiku kaebuse alusel tühistatakse. (vt ka RKKKo nr 1-21-1421/182, p 151.) (p 12)
NB! Seisukoha muutus!
Kaebuse täieliku või osalise rahuldamise korral kannab määruskaebemenetluse kulu sõltumata vaidlustatud määruse tühistamisest riik KrMS § 187 lg 1 alusel. KrMS § 185 ega § 186 koosmõjus § 390 lg-ga 1 sel juhul ei kohaldata (varem teisiti: nt RKKK 29.09.2014, 3-1-1-37-14, p 26.1). Täielikult põhjendamatuks osutunud määruskaebuse menetlemisest tingitud kulu jääb aga sõltumata vaidlustatud määruse kohta tehtavast otsustusest KrMS § 187 lg 2 alusel isiku enda kanda või arvatakse menetluskulu hulka. Seda isegi siis, kui kõrgema astme kohus muudab rahuldamata jäänud määruskaebuse alusel toimuvas menetluses vaidlustatud määruse põhjendusi, mis kaebuseta jäänuksid muutmata (nii nt RKKKm nr 3-1-1-108-15, p 25 ja 1-24-4009/22, p 32, teisiti 1-18-5023/12, p d 27–28). (p-d 13-14)
Valitud kaitsjale või esindajale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) hinnates tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKKo 1-22-3234/49, p 33; RKKKm nr 1-22-7339/22, p 38). Mõistlikku suurust ületavat kaitsja- või esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). (p 15)
|
| 1-24-5284/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.02.2026 |
|
Vt RKKKo nr 1-22-2429/42, p 34. (p 21)
Kaebeinstants võib üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (RKKKo nr 1-19-8038/67, p 8). Kui menetluspooltel aga puudub üksmeel juhtunu asjaoludes, tuleb kohtul lahendada vaidlused praktikas välja kujunenud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise reeglitele vastavalt. Vt ka RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18. (p 22)
Ebatüüpilise põhjuslikkuse ahela puhul sekkub kausaalahelasse uus sündmus või selle kulgemises osutub määravaks muu tegur kui see, millega toimepanija tavapärase elukogemuse ja asjade käigu juures oleks saanud arvestada. Teisisõnu tuleb küsida, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega. Ebatüüpilisest kausaalahela kulgemisest ei saa rääkida olukorras, kus isik läheb laetud tulirelvaga konfliktsituatsiooni ja sooritab tüli käigus lasu, mille tagajärjel saabub surm. (p-d 30 ja 31)
Vt RKKKo nr 3-1-1-97-12, p 11. (p 34)
Relva pikaaegne ebaseaduslik käitlemine (KarS § 418) ja selle relvaga toime pandud tapmine ei moodusta ideaalkogumit, sest relva ebaseaduslik kasutamine tapmisel on kaduvväike osa sellele eelnenud relva pikaaegsest ebaseaduslikust käitlemisest. Kui relva ebaseaduslik käitlemine ja tapmine ei ole kantud ühisest tahtlusest ega ole ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, on tegemist kahe eraldi teoga, mis moodustavad reaalkogumi, ja seda sõltumata sellest, kas see hilisem tegu pannakse toime tahtlikult või ettevaatamatusest. (p 35)
|
| 1-21-4494/167
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.02.2026 |
|
Kui ringkonnakohus otsustab kuriteo kvalifikatsiooni muuta, tuleb süüdistatavale tagada küllaldane võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p-d 104-105)
ÄS § 318 lg 6 kõneleb vaid nõukogu liikme ja aktsiaseltsi vahel tehtud tehingust, ent laieneb ka sellisele tehingutele, mille teiseks pooleks ei ole nõukogu liige ise, vaid temaga samaväärse majandusliku huviga isik, nt nõukogu liikme 100-protsendilise osaluse ja kontrolli all olev osaühing (vrd RKTKo nr 3-2-1-26-17, p 10; RKKKo nr 1-19-6307/59, p 48). Kuigi viidatud kohtupraktika puudutab osaühingu ja juhatuse liikme kontrolli all oleva äriühingu vahel tehtud tehingu tühisust, kohalduvad kirjeldatud põhimõtted ka aktsiaseltsi ja tema nõukogu liikme või nõukogu liikmega samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isiku vahelistele tehingutele, sest ÄS § 181 lg 3 ja § 318 lg 6 on sisult kattuvad. Seotud isikute tehingute reeglid ja üldised põhimõtted on samad – eesmärk on vältida huvide konflikti ehk seda, et organi liige ei eelistaks enda või enda äriühingu majanduslikke huve juhitava äriühingu omadele. (p 110)
Äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks tehinguks võib mh olla äriühingule kuuluva kinnistu pea kogu ulatuses väljaüürimine senisest oluliselt madalama hinnaga. (p 111)
ÄS § 318 lg-s 6 silmas peetud üldkoosoleku nõusolek eeldab ÄS §-des 299–305 sätestatud nõuetele vastava otsuse vastuvõtmist. (p 112)
Usalduse kuritarvitamise koosseis ei kaitse vara omaniku õigust vara käsutada, vaid isiku vara tervikuna, mistõttu ei saa varalise kahju tekkimist jaatada pelgalt seetõttu, et kannatanu jääb enda varast osaliselt ilma – võrrelda tuleb vara koguväärtust enne lepingut ja pärast etteheidetavat tegu (RKKKo nr 3-1-1-23-14, p 9 ja vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 13). (p 114)
TsÜS § 35 sätestab juriidilise isiku juhtorgani liikme lojaalsuskohustuse pelgalt juriidilise isiku ees. Aktsionäri lojaalsuskohustus teiste aktsionäride vastu tuleneb TsÜS §-st 32. (p-d 119-120)
Juriidilise isiku ja tema osaniku või aktsionäri vara ei saa samastada (vrd RKKKo nr 1-22-2429/42, p-d 42–43). (p 120)
Ei ole täielikult välistatud, et juriidilise isiku vastu toime pandud kuriteo läbi võib tekkida varaline kahju ka osanikule või aktsionärile (vt RKKKo nr 1-20-8130/9, p 17), kuid sellise kahju põhjustamises KarS § 2172 lg 1 järgi süüditunnistamine eeldab, et tegu oleks suunatud vahetult aktsionäride vara kahjustamisele. (p 120)
Aktsionär ei saa olla kannatanu äriühingu vastu toime pandud süüteos (RKKKo nr 3-1-1-89-11, p-d 26.1–26.5). Aktsionäril võib küll olla TsÜS §-st 32 tulenev teiste aktsionäride varaliste huvide järgimise kohustus ehk usaldusseisund, kuid teised aktsionärid saavad usalduse kuritarvitamise kannatanud olla vaid siis, kui süüdistatava tegu on suunatud vahetult nende vara vastu. (p 123)
Maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine apellatsioonimenetluses ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus. (p 133)
Tahtluse küsimus tuleb lahendada juhtumi asjaolude põhjal. Teisisõnu tuleb tahtluse tuvastamisel hinnata kõiki tõendatuks tunnistatud asjaolusid ning teo välist avaldumist, arvestades mh toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid. (p 134)
Ükskõiksus tagajärje suhtes on kaudse tahtluse, mitte ettevaatamatuse tunnus (nt RKKKo nr 3-1-1-76-16, p 14). (p 137)
Kelmus kui tagajärjedelikt eeldab, et tagajärg ehk kahju oleks toimepanija teoga põhjuslikult seotud. See tähendab, et pettus peab kaasa tooma eksimuse ning eksimusest tingituna sooritab isik kahjuliku varakäsutuse. (p 146)
Enese mittesüüstamise privileegile tuginevalt ei saa õigustada KAPO-le julgeolekukontrollis valeandmete esitamist. (p 151)
Konfiskeerimise eesmärk on takistada toimepanija rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel ning seda meedet saab kohaldada üksnes ulatuses, milles kannatanu võimalike nõuete maksmapanek ei ole piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel (RKKKo nr 1-18-5732/226, p-d 91–94). (p 152)
Kohus on õigustatud ja teatud juhtudel lausa kohustatud kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri taotletu. Silmas tuleb siiski pidada KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisel tuleb tagada tõhus võimalus esitada uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 153)
Teatud juhtudel ja ulatuses peab süüteoga saadud vara kindlakstegemisel arvestama ka vara saamiseks tarvilikku kulu, nt lepingu alusel saadust arvestama maha lepingu täitmiseks tehtud kulud. Selleks tuleb aga kaitsepoolel esitada tõendid, mille alusel saab kohus hinnata tehtud kulutusi ning need põhjendatuse korral kriminaaltulust maha arvata. Seejuures pole tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne sellega, mis kehtib süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisel. (p 155)
Välistatud ei ole toimepanijalt konfiskeerimise asendamise korras välja mõista kriminaaltulule vastav rahasumma ka siis, kui vara saab vahetult süüteo tulemusena toimepanija ainuomandis olev äriühing. Sellisel juhul saab süüdistatavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise korras kriminaaltulu välja mõsta üksnes ulatuses, milles on jälgitavalt tõendatud, et kriminaaltulu jõudis äriühingu kaudu süüdistatavani. Konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks peab süüteoga saadud vara olema jõudnud toimepanija vara hulka. Toimepanijalt saab süüteoga saadud vara konfiskeerida ka siis, kui vahetult süüteo tulemusena saab vara muu isik, kellelt see aga hiljem toimepanijale üle läheb. Süüdimõistetult ei saa konfiskeerida vara, mis läheb süüteo tulemusel otse kolmandale isikule, kes seda hiljem toimepanijale üle ei anna. (p-d 157–159)
Kui kaitsepool soovib tugineda kriminaaltulu arvestamisel väitele, et väidetavalt kriminaaltulu saanud äriühingust tehtud väljamaksed olid ettevõtlusega seotud kulu, ei ole piisav osutada hüpoteetilisele võimalusele, et tegu oli majandustegevusega seotud kuludega. Enda väidete õigsuse tõendamiseks tuleb esitada sellekohased tõendid. (p 161)
SKHS § 1 lg 1 sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Õigeksmõistva otsuse korral hüvitatakse ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju (SKHS § 5 lg 1 p 4). Viimati viidatud sättes on silmas peetud KrMS § 141 lg-s 1 nimetatud kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamist. (p 164)
Kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid tuvastada tuleb konkreetsete menetlustoimingutega tekitatud kahju (RKKKo 3-1-1-34-16, p 27). Kassatsiooni väited ja kahju hüvitamise taotluses esitatu ei anna alust järelduseks, et menetlus oli tervikuna ebaõiglane või K. Martihhinit alandav. On paratamatu, et süüdistataval tuleb mõistlikes piirides kriminaalmenetlust taluda. (Vt ka RKKKo nr 4-21-222/20, p 29.) (p 166)
Kriminaalmenetluses tehtud vigade heastamiseks piisab teatud juhtudel rikkumiste tunnistamisest (p 168)
SKHS § 10 reguleerib varalise kahju hüvitise piirmäära SKHS § 5 või 6 alusel ehk õigeksmõistmise, kriminaalmenetluse lõpetamise või teistmise korral kahju hüvitamisel. Need piirmäärad ei laiene SKHS § 7 alusel kahju hüvitamisele ehk olukordadele, mil kahju tuleb hüvitada menetleja süülise rikkumise korral. (p 183)
Tulenevalt SKHS § 1 lg-st 2 koosmõjus SKHS § 7 lg-ga 1 saab süüteomenetluses rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist ning seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine viivitamisest tingitud kahju tõendamist. Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta VÕS § 113 lg 5 järgi nõuda ka viivist ületava kahju hüvitamist. Teisipidi on aga võimalik ka VÕS § 113 lg 1 kohase viivise nõutust väiksemas ulatuses väljamõistmine. Erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162, mille järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel, tuleb SKHS § 1 lg 2 järgi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise korral silmas pidada süüteomenetluse erisusi, sh SKHS § 9 lg s 1 sätestatut. See tähendab, et vajadusel tuleb menetlejal omal algatusel väljamõistetava viivise või kahjuhüvitise suurust SKHS § 9 lg 1 alusel riigivastutuse seaduse § 13 lg-s 1 sätestatud aluseid silmas pidades vähendada. (p-d 187 ja 188)
KorS § 79 lg 1 p-s 1 kirjeldatud ohu tuvastamiseks tuleb vältimatult hinnata juhtumi ja isikuga seotud asjaolusid. (p 173)
Kui menetleja otsustab mingi asja ära võtta ja hoida enda käes lähtuvalt vajadusest selgitada välja tõendamiseseme asjaolud, tuleb järgida tõendite kogumise reegleid ja ennekõike KrMS § 124 lg-tes 3–6 sätestatud piiranguid. Menetleja ei ole õigustatud hoidma asja asitõendina enda käes kauem, kui see on vajalik tõendusteabe kogumise ja säilitamise seisukohalt. Kui tarvidus asja asitõendina hoidmise järele ära langeb, tuleb asi kas omanikule või senisele õiguspärasele valdajale tagastada või arestida. Niisiis võib menetleja KrMS § 124 alusel asitõendit enda käes hoida üksnes tõenduslikel eesmärkidel ning ta peab olema suuteline selle tõenduslikku väärtust ka usutavalt selgitama. Kui objektil tõenduslikku väärtust ei ole, tuleb see viivitamata tagastada. Küsimus on niisiis selles, millal menetleja sai aru või pidi mõistlikult aru saama, et sularaha asitõendina enda käes hoidmiseks ei ole alust. (p 178)
Selleks, et lugeda äravõetud asi asitõendiks, peab tegu olema kuriteosündmusega seotud asendamatu objektiga, mida saab kasutada tõendamiseseme asjaolude selgitamisel (KrMS § 124 lg 1). Sularaha ei ole üldjuhul asendamatu. Sularaha asitõendiks lugemise korral tuleb ära näidata või peavad esinema tõenduslikult tõsiseltvõetavad viited, et just need konkreetsed rahatähed olid mõne etteheidetava kuriteo toimepanemisega seotud ning veelgi enam – et just need rahatähed aitavad mingil viisil süüteo toimepanemist tõendada. (p 180)
Sularaha õigusvastase kinnipidamise korral saab kahju hüvitamist nõuda SKHS § 7 lg 1 alusel. (p 183)
Konfidentsiaalsuskohustusega kaetud andmetena ehk advokaadisaladusena AdvS § 45 lg 1 tähenduses tuleb käsitada mistahes teavet, mis puudutab advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumist, õigusteenuse osutamist ja selle eest makstud tasu suurust. Advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse jälgimine kujutab suurt sekkumist isiku õigustesse. (p-d 194, 196, 198)
|
| 3-21-1530/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.01.2026 |
|
Haldusmenetluses kehtivad tõendi lubatavuse kontrollimisel samad kriteeriumid nagu halduskohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). Kriminaalmenetluses kogutud tõendi lubatavust ei saa haldusorgan eeldada üksnes KrMS § 214 alusel antud prokuratuuri loa olemasolust. Tõendi kogumine peab olema proportsionaalne ning maksuhalduril tuleb kindlaks teha, et maksumenetluses kogutud tõend pole saadud isiku põhiõiguste rikkumisega. Põhiõiguste kaitse seisukohalt tuleb hinnata, millise kriminaalmenetluse toimingu abil tõend saadi, kui intensiivne on toimingu mõju selle isiku põhiõigustele, kelle suhtes menetlustoiminguid tehti, kui tähtis on tõend asjaolude kindlakstegemise seisukohalt, ega tõend pole asjakohatu. Kui tõend on pigem vähetähtis, aga on saadud põhiõigusi intensiivselt riivavate (kriminaal)menetlustoimingute tulemusel (näiteks läbiotsimise või jälitustoiminguga), tuleb selle kasutamist eriti hoolikalt kaaluda ja põhjendada. (p-d 56–59)
Läbiotsimise protokollidega ei saa tõendada nende esemete olemasolu või puudumist, mille leidmine polnud läbiotsimise eesmärk ning mida pole läbiotsimisprotokollides kajastatud. Ainuüksi see asjaolu muudab tõendid asjakohatuks. (p-d 60–63)
Pangakonto väljavõtte edastamine riivab isiku eraelu puutumatust ning informatsioonilist enesemääramisõigust. Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on mingite kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse seda kõigi tehingute kohta (RKHKm nr 3-18-1328/14, p 11). Konto väljavõte võimaldab teha isiku eraelu ja käitumisharjumuste kohta kaugeleulatuvaid järeldusi.
Kui maksuhaldur peab vajalikuks koguda krediidiasutuselt isiku pangakonto väljavõtte, tuleb päringus selgelt välja tuua andmete kogumise (töötlemise) eesmärk (vt ka EKo C-175/20 Valsts ieņēmumu dienests, p-d 63 ja 65; samuti p-d 68-70 ja 83-84). See on mh vajalik selleks, et isikul oleks vajaduse korral võimalik hiljem kaitsta enda õigusi ning kontrollida töötlemistoimingute seaduslikkust (samas, p 71). Isikuandmeid tuleb koguda üksnes vajalikus ulatuses (samas, p-d 72-74) ning tagatud peab olema tõhus kaitse andmete kuritarvitamise ohu eest (samas, p-d 55-56 ja 83-84; vt ka KAS § 88 lg-d 6 ja 63).
MKS § 61 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt viisil, et selles sätestatud kohustus kehtib ka olukorras, kus MTA kogub tõendina menetlusvälise kolmanda isiku kui andmesubjekti (praegusel juhul maksukohustuslase juhatuse liikme) isikuandmeid. Alles pärast seda, kui andmesubjekt on põhjendamatult jätnud teabe esitamise kohustuse täitmata, saab maksuhaldur nõuda samu isikuandmeid muudelt isikutelt. Isiku teadmata tema isikuandmete küsimine võib olla põhjendatud vaid juhul, kui vastasel korral pole võimalik saavutada menetlustoimingu eesmärki (vrd haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 4). (p-d 66–69)
Kohtu kaalutlusruum asja kirjalikus menetluses lahendamisel on piiritletud seaduses sätestatud tingimustega (vt HKMS § 131 lg 1 p-d 1 ja 2). Kuivõrd asja lahendamine kirjalikus vormis riivab PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures, ning menetlusliku põhiõiguse tagamine on halduskohtumenetluse oluline põhimõte (RKHKo 3-3-1-84-16, p 20), tuleb erandeid, mis võimaldavad lahendada asja kirjalikus menetluses, tõlgendada kitsalt. Ka siis, kui vaidluse all on üksnes õigusküsimused, tuleb kohtul asja läbivaatamise vormi määramisel võtta arvesse kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu (HKMS § 131 lg 1 p 2). Nõude suurus ei ole alati samastatav kaalul oleva õigushüvega. Rahalise kohustuse suurus võib tingida asja lahendamise kirjalikus menetluses eelkõige siis, kui puuduvad muud kaalukad asjaolud, mis eeldavad istungi korraldamist. (p-d 28 ja 35)
Mõnedel juhtudel võib esimeses astmes ära jäänud istungit kompenseerida selle korraldamine apellatsiooniastmes (EIKo Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, nr 55391/13, 57728/13 ja 74041/13, p 192). Apellatsiooniastmes kohtuistungi korraldamata jätmine võib olla põhjendatud siis, kui asi vaadati suulises menetluses läbi esimeses kohtuastmes, kuid see ei välista teise astme kohtu kohustust kaaluda, kas seaduses sätestatud eeldused asja lahendamiseks kirjalikus menetluses on täidetud. Kohtuistungi korraldamist võib õigustada ka vajadus uurida (mahukaid) dokumentaalseid tõendeid, mitte üksnes vajadus tunnistajaid üle kuulata. (p-d 30, 32 ja 36)
Haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. Kohtueelses kriminaalmenetluses kogutud tõendid on lubatavad haldusmenetluses, kui nende kasutamiseks on mh KrMS §-s 214 sätestatud prokuratuuri luba. Kui prokuratuuri luba pole saadud, on tegu haldusmenetluses keelatud tõendiga (RKHKo nr 3-19-467/28, p 13). (p 51)
Selleks, et prokuratuur saaks kontrollida, kas KrMS §-s 214 nimetatud nõuded on täidetud, peab andmete avaldamist taotlev asutus või isik põhjendama prokuratuurile andmete avaldamise vajadust, selgitama andmete avaldamise ulatust ja kui seda on mõistlik eeldada, osutama ka andmete töötlemise õiguslikule alusele. Prokuratuur tohib kohtueelse menetluse andmete avaldamist lubada vaid juhul, kui taotluse põhjal saab järeldada, et andmed avaldatakse õiguspäraselt ning sellega ei rikuta KrMS § 214 lg-s 2 kehtestatud piiranguid (RKKKm nr 1-24-2128/193, p 17). (p 53)
Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad HKMS § 65 lg-st 1 tulenevalt olla tõenditeks ka halduskohtumenetluses. HKMS § 62 lg 3 p 1 ja lg 6 järgi võib kohus tagastada või jätta arvestamata põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi (vt ka RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). Halduskohtumenetluses on kriminaalmenetluses kogutud tõend lubamatu, kui tõend on kriminaalmenetluses tunnistatud selle kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu lubamatuks (samas, p 15). Kui kriminaalmenetluses pole tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda polegi võimalik kontrollida, ei pea halduskohtumenetluses hindama, kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele, kuid kohtul tuleb kontrollida, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi (samas, p 16). (p 55)
Läbiotsimise eesmärk on ammendavalt sätestatud KrMS § 91 lg-s 1. Erialakirjanduses on selgitatud, et kuigi läbiotsimismääruses ei pruugi alati olla võimalik üksikasjalikult üles loetleda kõiki otsitavaid objekte, peavad need seostuma läbiotsimise eesmärgiga (Kergandberg, E. Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, § 91, p 3). Läbiotsimise toimetamisel tuleb järgida läbiotsimismääruses sätestatud eesmärki ning otsida üksnes neid objekte, mis on seotud kriminaalmenetluse esemega (vrd RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 62). Läbiotsimisprotokolli kantakse leitud objekti nimetus ja objekti tunnused, millel on tähtsust kriminaalasja lahendamiseks (KrMS § 92 lg 1 p 4). Läbiotsimise eesmärgiga mitteseotud, kuid muule kuriteole viitavad objektid on käsitatavad juhuleiuna ning ka need tuleb leidmise korral läbiotsimisprotokollis fikseerida (Kergandberg, E. Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, § 91, p 4; vrd ka KrMS § 91 lg 10 ja RKKKo nr 3-1-1-28-14, p 17.1). (p 62)
|
| 1-22-8046/91
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.01.2026 |
|
Vabastades süüdlase KarS § 76 lg 1 või lg 2 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest, määrab kohus KarS § 76 lg 5 järgi katseaja, mil süüdlane allutatakse KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile. Vajadusel paneb kohus süüdlasele lisakohustusi, sh neid, mille süüdlane võtab endale ise (KarS § 75 lg-d 2 ja 4). KarS § 78 järgi algab katseaeg kohtulahendi jõustumisest ja kestab katseaja lõppemiseni. (p 8)
Kui süüdlane ei järgi katseajal kontrollnõudeid, ei täida talle pandud kohustusi, ei allu elektroonilisele valvele või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lg-s 2 sätestatule, pikendada käitumiskontrolli aega kuni katseaja lõpuni või pöörata kandmata jäänud karistuse osa täitmisele (KarS § 76 lg 7). KrHS § 31 lg 1 sätestab, et kriminaalhooldusametnik esitab kohtule kriminaalhooldusaluse kohta erakorralise ettekande karistusseadustikus või kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel. Eeltoodust nähtub, et kriminaalhooldusametnikul ja kohtul on kohustus reageerida igasugusele katseajal toime pandud KarS § 76 lg-s 7 nimetatud rikkumisele. Kuivõrd rikkumisele saab reageerida alles pärast selle toimepanemist, rikkumise tuvastamine ja selle kohta erakorralise ettekande esitamine võtab aega, siis pole seda alati võimalik teha katseaja jooksul. (p 9)
Seadus ei sätesta, millise tähtaja jooksul pärast ettekande aluseks olevate asjaolude teadasaamist peab kriminaalhooldaja kohtule erakorralise ettekande esitama. Riigikohus on 24. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-1-03 selgitanud, et täitmiskohtunikul tuleb iga kord, eriti aga juhul, kui erakorraline ettekanne on esitatud pärast katseaja möödumist, kaaluda, kas ettekanne on esitatud mõistliku aja jooksul. Selle seisukoha juurde jäädes märgib kolleegium, et erakorralise ettekande esitamisega viivitamine võib teatud juhtudel kaasa tuua ettekandes sisalduva taotluse rahuldamata jätmise. Mõistlikku aega ettekande esitamiseks hindab kohus igal üksikjuhul eraldi. (p 10)
Nii nagu KarS § 74 lg 4, annab ka KarS § 76 lg 7 rikkumise kindlaks teinud kohtule avara otsustusruumi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-8-15, p 10 ja 1-06-9135/67, p 17). Kohtul tuleb muu hulgas kaaluda, kas juhul, kui kriminaalhooldaja oleks reageerinud erakorralise ettekandega katseaja jooksul, rakendanuks kohus karistuse täitmisele pööramise asemel leebemaid meetmeid. Riigikohus selgitab, et kohus peab erakorralise ettekande läbivaatamisel hindama taotletava meetme sobivust ja proportsionaalsust. Järelikult, kergemate meetmete kohaldamise võimaluste ammendamine ei saa olla põhjus pöörata karistus täitmisele, kui rikkumise raskus selleks alust ei anna. Sellisel juhul tuleb jätta meede kohaldamata. (p-d 12 ja 13)
|
| 1-24-1715/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.01.2026 |
|
KrMS § 172 lg-te 1 ja 2 kohaselt ennistatakse mööda lastud kaebetähtaeg mõjuval põhjusel, milleks on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega või muu asjaolu, mida menetleja peab mõjuvaks. Taotlus tähtaja ennistamiseks tuleb esitada menetlejale 14 päeva jooksul alates päevast, mil takistus ära langeb (KrMS § 172 lg 3) koos selle toimingu tegemisega, milleks tähtaja ennistamist taotletakse (nt RKKKm nr 1-23-3860/45, p 13). (p 10)
Kirjalikus menetluses peab tasutaotlus kohtuni jõudma hiljemalt tähtajaks, mille jooksul võivad kohtumenetluse pooled kohtule esitada seisukohti, taandusi ja muid taotlusi (RKKKm nr 1-18-5023/12, p 25). (p 12)
|
| 3-25-4456/7
|
Riigikohtu erikogu |
22.12.2025 |
|
Maakohus on pädev lahendama kinnipeetava nõuet kohustada vanglat esitama KrMS § 4241 lg 1 alusel maakohtu täitmiskohtunikule taotlus kaebaja edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks. (p 5)
Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus. (p 8)
|
| 1-25-1140/10
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2025 |
|
Kriminaalmenetlus teenib avalikku huvi teha kindlaks kuriteod ja nende toimepanijad ning karistada viimati nimetatuid. Nii täidab riik põhiseadusest tulenevat kaitsekohustust kannatanute ees, kaitseb laiemas mõttes avalikku korda ja kindlustab õigusriigi toimimise. Need kaalukad hüved õigustavad kahtlustatava ja süüdistatava põhiõiguste riiveid, aga mitte piiramatult. Kahtlustataval ja süüdistataval on kriminaalmenetluses teatud mõistlik talumiskohustus (vt ka RKKKm nr 4-21-222/20, p 29), kuid see ei tähenda, et riik võiks jätta menetluse ebaõnnestumise riski põhiosas selle isiku kanda, kelle suhtes menetlust toimetati. Kriminaalmenetlus teenib ühiskonna kui terviku huve. Järelikult peab ühiskond selle menetluse nurjumise riisikot samuti solidaarselt kandma – vähemalt niivõrd, kuivõrd seda ei tinginud kahtlustatav või süüdistatav ise. Märgitu tähendab ennekõike seda, et kriminaalmenetluse lõpetamise või õigeksmõistmise korral tuleb riigil maksta kahtlustatavale või süüdistatavale õiglane hüvitis, mis on vastavuses nende kadudega, mille menetlus isikule kaasa tõi. (p 17)
Isik võib nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras (SKHS § 4). Kahju hüvitatakse kahju kandnud isiku kirjaliku taotluse alusel (SKHS § 12 ls 1). SKHS ega ükski teine seadus ei näe ette nõude üldist aegumistähtaega, millele kaebuses viidatakse. Üldreeglina tuleb kohtumenetlusse jõudnud asjas esitada kahju hüvitamise taotlus maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist (SKHS § 18 lg 1). (p 20)
SKHS § 21 lg-d 1 ja 4 võimaldavad esitada hüvitistaotluse tagantjärele ringkonnakohtule või prokuratuurile ainult siis, kui taotlus jäeti varem esitamata mõjuval põhjusel. Seega on kahju hüvitamise taotluse lahendamine seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel ajal. Isikul tuleb üldjuhul arvestada juba ette võimalusega, et maakohus võib teha tema suhtes sellise otsustuse, mis annab talle aluse nõuda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Ainult erandlikel juhtudel saab kahju hüvitamist taotleda pärast kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Kui taotlust kahju hüvitamiseks pole esitatud õigel ajal ning ei ole ka mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks, tuleb see taotlus jätta läbi vaatamata (SKHS § 13 lg 2 ls 2). (RKKKm nr 1-20-2611/12, p 14) (p 21)
Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (vt RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 95 koos edasiste viidetega). (p 26)
PS § 15 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selliselt tagab kohtupõhiõigus muu hulgas õigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele (PS § 25). (p 30)
Menetlusõiguse normidega kohtusse pöördumise õiguse kitsendamine, sh kaebetähtaegade sätestamine, riivab PS § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust. Selle põhiõiguse riivamine on põhiseadusega kooskõlas, kui riivet õigustab muu põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitsmise vajadus ning riive on oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne abinõu. (RKPJKm nr 5-17-10/10, p 57) SKHS-is taotluse esitamise korra ja tähtaegade kehtestamine on põhjendatav menetlusökonoomia, aga ka õiguskindluse tagamisega. Mõlema nimetatud põhiseadusliku väärtuse kaitsmine on kohtusse pöördumise õiguse piiramise eesmärgina legitiimne (vt RKPJKo nr 3-4-1-20-13, p 56; RKPJKm nr 5-17-10/10, p 58). Kolleegium peab SKHS § 18 lg-s 1 ja § 21 lg-s 4 sätestatud piiranguid nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks. Seejuures vähendab piirangutest lähtuva põhiõiguste riive intensiivsust võimalus taotleda mõjuval põhjusel mööda lastud taotluse või kaebuse esitamise tähtaja ennistamist (SKHS § 13 lg 2). (p 31)
Maakohtu poolt SKHS-i alusel esitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamine ei ole samastatav iseenda töö sellise hindamisena, mille puhul esineks ilmselge kohtuniku ebaobjektiivsuse oht. Kohtul tuleb kohtuotsust langetades lahendada avar ring küsimusi, mis on otseselt või kaudselt seotud tema enda tehtud otsustustega varasemas menetluses. SKHS-i alusel esitatud nõude lahendamine ei eristu siin muudest küsimustest, mille otsustamine on antud kohtuasja arutava kohtuniku pädevusse (KrMS § 306 lg 1). See seadusandja valik on kooskõlas üldise arusaamaga, et kui kohus, kes kohaldas menetluse tagamiseks põhiõigusi piiravaid vahendeid, langetab samas kohtuasjas hiljem ka otsuse, siis pole see eelduslikult vastuolus õiglase kohtupidamise põhimõttega. Oleks mõeldamatu kahtlustada, et kohus, kes on hoidnud süüdistatavat vahi all, mõistab talle eelduslikult – vahistamise tagantjärele õigustamiseks – karistuseks vangistuse, või kohus, kes on arestinud kohtumenetluse ajaks konfiskeerimise tagamiseks vara, otsustab konfiskeerimise kasuks seetõttu, et soovib varjata sellega aresti põhjendamatust. Selline arusaam tugineks eelhoiakul, et kohtunikud üritavad varjata oma vigu seadusevastaste otsustega ning Eesti kohtud ei tegutse seaduspäraselt, professionaalselt ja ausalt. See eelhoiak on põhjendamatu ning seda ei toeta seadus ega kohtupraktika. (p 32)
Juhindudes KrMS § 2 p-st 4, leiab kolleegium, et kui maakohtunikul peaks erandjuhul siiski tekkima põhjendatud alus arvata, et ta ei saa olla süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbivaatamisel KrMS § 49 lg 6 mõttes erapooletu, võib ta jätta selle taotluse läbi vaatamata. Niisugusel juhul on hüvitise taotlejal SKHS § 21 lg-s 1 märgitud mõjuv põhjus esitada taotlus hiljem ringkonnakohtule. (p 33)
|
| 1-23-2034/269
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.12.2025 |
|
KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeld puudutab eeskätt KrMS §-ga 62 hõlmatud tõendamiseseme asjaolusid. KrMS § 347 lg 2 p 6 võimaldab aga kassaatoril taotleda Riigikohtult menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamist ka tuginevalt sellistele dokumentidele, mida kohtutoimikus pole. (Vt RKKKm nr 3-1-1-92-10, p 10.) (p 13)
Kriminaalasja menetleja võib asja enda valdusse võtta või piirata muul viisil asja või muu eseme kasutamist ja/või käsutamist üksnes seaduses selleks ette nähtud korras. Kui ese võetakse ära ja seda hoitakse asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta, tuleb see tagastada omanikule või senisele õiguspärasele valdajale või vastava aluse esinemise korral arestida. Viimasel juhul tuleb arestimistaotlus esitada viivitamatult. Samamoodi ei või menetleja konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks ära võetud asja enda kontrolli all hoida kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. (Vt RKKKm nr 1-23-2939/28, p-d 16–18.) (p 14)
KrMS § 361 lg 1 p-de 1–4 ja 6–8 kohaselt on Riigikohus pädev tegema sellise otsuse, mis süüdimõistetu olukorda ei raskenda. Erandina on Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p 5 järgi õigustatud jõustama maakohtu otsuse, mis on võrreldes ringkonnakohtu lahendiga süüdimõistetu jaoks ebasoodsam. Kuna Riigikohus ei või üldjuhul teha niisugust lahendit, mille tagajärjel muutub isiku olukord raskemaks, tuleb sellest põhimõttest juhinduda ka teiste kohtumenetluse poolte, sh kolmanda isiku puhul. (p 15)
Kohtumenetluse poole kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitist ei saa kanda advokaadibüroo pangakontole, kui kohtumenetluse pool pole selleks esitanud Riigikohtule taotlust (nt RKKKo nr 4-24-941/48, p 25). (p 17)
|
| 3-22-1785/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.12.2025 |
|
Kui isik soovib halduskohtumenetluses kasutada tõendina jälitusteavet, millele tal riigisaladusega kaitstuse tõttu ligipääs puudub, võib isiku teadmata teha teabest järeldusi tema kahjuks. Sellisel juhul võib menetlusosaline anda kohtule tingimusliku nõusoleku saadud teabe kasutamiseks üksnes siis, kui teavet on võimalik kasutada tema väidete toetuseks. Kohtul tuleb HKMS § 2 lg-st 4 tuleneva selgitamiskohustuse raames tagada, et isik saab piisaval määral aru tagajärgedest, mis talle nõusoleku ning võimaliku põhiõigusi rikkuva tõendi kasutamisega kaasnevad. Isiku õiguste kaitsel on sellisel juhul suurem roll halduskohtul, kes saab teabega tutvuda. (p 22)
Kohtu põhjenduste üheselt mõistetavuse tagamiseks on ette nähtud kohtuotsuse kirjalik vorm. Põhjendused menetlusosaliste väidete suhtes seisukoha võtmise kohta tuleb kohtul esitada asjas tehtavas lõpplahendis (HKMS § 157 lg 1 ja § 165 lg 1 p-d 1-6). Lõpplahendist peab menetlusosalistele ning kõrgema astme kohtutele olema selge, millistele konkreetsetele argumentidele kohus asja lahendades tugines. Ka avalikkuse võimalus tutvuda jõustunud kohtulahenditega pole põhjenduste esitamisel kohtuistungi protokollis tagatud, sest menetlusvälistel isikutel puudub üldjuhul ligipääs toimiku, sh kohtuistungi materjalidele (vrd HKMS § 89). (p 26)
Kolleegiumi järjepidevast praktikast tuleneb kokkuvõtvalt, et haldusmenetluses jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval põhjusel peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Seda lahendust õigustab vajadus sätestada jälitustoimingutega kaasnevat põhiõiguste riivet tasakaalustavad ning riigi omavoli välistavad menetlustagatised. Eriti täpselt tuleb piiritleda jälitusteabe kasutamine teises menetluses, kus jälitustoimingutega teabe iseseisvaks kogumiseks volitusnorm puudub (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p-d 16-17). Kohtumenetluses on tõendi lubatavust võimalik sellisel juhul kontrollida HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel (RKHKo nr 3-16-2498/30, p 21). Kui selget õiguslikku alust pole sätestatud, on jälitustoiminguga saadud teavet võimalik haldus- ja kohtumenetluses kasutada üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 19). Need seisukohad kujundas kolleegium olukorras, kus jälitustoimingutega saadud teavet soovis kasutada haldusorgan tõendina haldus- ja sellele järgnenud kohtumenetluses (vt ka RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 17). (p 13)
Jälitusteabe kasutamiseks selle algsest ajendist erineval eesmärgil sätestatud selge õigusliku aluse nõue teenib isiku põhiõiguste kaitse eesmärki. Nagu eespool selgitatud, on see vajalik, et tasakaalustada jälitustoimingute tegemisega kaasnevat põhiõiguste riivet toimingute tulemusena saadud teabe kasutamisel. Halduskohtumenetluses lähtub samast eesmärgist HKMS § 62 lg 3 p 1, mis annab kohtule õiguse keelduda sellise tõendi vastuvõtmisest, mis on saadud põhiõiguse rikkumisega. Jälitusteabe kasutamisel selle algsest ajendist erineval ajendil pole seega eesmärgiks kaitsta jälitusteavet või selle salajasust, vaid isiku põhiõigusi selle kogumisega kaasneva riive eest. (p 15)
Kui jälitustoimingutele allutatud isik soovib kasutada teavet tõendina kohtumenetluses enda väidete tõendamiseks, tuleb lähtuda tavapärastest kohtumenetluses kehtivatest tõendamisreeglitest. Sellisel juhul pole eesmärk ära hoida jälitustoiminguga kaasneva põhiõiguste intensiivse piirangu mõju kaugemale, kui jälitustoimingu lubamisel on vältimatult vajalikuks peetud. Arvestada tuleb seda, et kui menetlusosaline on põhiõiguse piiramisega saadud tõendi kasutamisega kohtumenetluses nõus, loobub ta seeläbi selles osas tuginemisest oma põhiõigusele, mille kaitseks jälitustoiminguga saadud tõendi kasutamist üldiselt piiratakse. Menetlusosalise õiguse esitada enda väidete kinnituseks tõendeid kui Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 15 hõlmatud õiguse piiramine ei ole sel juhul vajalik. Teabe kasutamine tõendina ei eelda sellises olukorras täiendava õigusliku aluse olemasolu HKMS-s. (p 16)
Kui jälitustoimingutega saadud teave on kogutud selle kasutamist taotleva isiku põhiõiguste rikkumisega, ei välista see tõendi lubatavust. Nagu märgitud, loobub ta nõusolekuga tõendi kasutamiseks selles osas enda niisugusele põhiõigusele tuginemisest, mille rikkumise kohus tuvastab. Kuigi üldjuhul tuleb kohtul hinnata tõendi lubatavust ka HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel, st keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui see on saadud isiku põhiõiguse rikkumisega, ei saa kohus isiku nõusoleku korral tõlgendada HKMS § 62 lg 3 p 1 isiku kahjuks. Viidatud säte ei välista sellisel juhul tõendi lubatavust. (p 17)
Jälitusteabe kasutamist taotleva isiku nõusolek ei välista kohtu kontrollikohustust, kui jälitustoimingutega kogutud teave puudutab kolmanda isiku õigusi. Sellisel juhul tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas jälitusteabe kasutamiseks selle algsest ajendist erineval eesmärgil on olemas selge õiguslik alus, mis jälitustoimingutega kaasnevat põhiõiguste riivet tasakaalustab. Õigusliku aluse olemasolu korral kontrollib kohus kohtumenetluses tõendi lubatavust HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel. Õigusliku aluse puudumisel või põhiõiguste riive esinemisel osutub tõend lubamatuks, kui kolmas isik ei nõustu teabe kasutamisega ja teavet kasutatakse menetluses kolmanda isiku kahjuks. Tõendi lubatavus pole välistatud, kui kolmas isik pole vaidlusaluses kohtuasjas menetlusosaline ning teabe kasutamine ei kahjusta tema õigusi. (p 18)
Jälitustoimingutega saadud teabe lisamisel haldusasja materjalide juurde võib olla vajalik varjata seda menetlusosaliste, sh kaebaja eest. Menetluse (osaliselt) kinniseks kuulutamise ning menetlusosalise teabega tutvumiselt eemaldamise vajaduse üle otsustab kohus HKMS § 77 lg-s 1, TsMS §-s 38 ja HKMS §-s 79 sätestatud alustel. See on kohtu igakordse hinnangu küsimus, kusjuures huvi saladuse hoidmiseks peab olema ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures (vrd ka RKHKo nr 3-3-1-36-14, p-d 5 ja 6). Kohtul puudub kaalumisvõimalus teabe tutvustamise osas siis, kui tegemist on riigisaladust ning salastatud välisteavet puudutava teabega ning menetlusosalisel, kes menetlustoimingult eemaldatakse, puudub riigisaladuse luba. (p 19)
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 8 lg 1 p 1 kohaselt on riigisaladus nii jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave kui ka teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud osas, milles selle avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks. Sellise teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati (vt ka RSVS § 9 p 4). KrMS § 21613 lg 1 ja § 21614 lg 1 sätestavad, et jälitustoimingu tegemise loa tähtaja lõppemise korral teavitatakse viivitamatult isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud. Soovi korral võimaldatakse isikul tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega. Jälitusasutus jätab isiku prokuratuuri loal jälitustoimingust teavitamata KrMS § 21613 lg 2 p-des 1-3 sätestatud alustel. Teabe (osaliselt) tutvustamata jätmisel KrMS § 21614 lg 1 p-des 1-7 sätestatud alustel tuleb jälitusasutusel ja prokuratuuril kaaluda, kas andmete tutvustamisega kaasnev oht mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-dega 1-7 kaitstavale hüvele (vt ka RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 665) kaalub konkreetsel juhul üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva jälitustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive. Erandina võib seadusest tulenev erikord menetleja kaalutlusõigust piirata või selle välistada (RKKKo nr 3-1-1-1-17, p 53; vt ka p-d 54 ja 55). Teabe ning selle kogumise aluseks olevate dokumentide tutvustamata jätmisel on isikul võimalik prokuratuuri otsustust maakohtus vaidlustada (KrMS § 21616 lg 2).
Erandid sellest on RSVS § 8 lg 1 p-d 2 ja 3, mis sätestavad erireeglid jälitusasutuste poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku ja variisiku ning jälitusasutuste politseiagendi kohta kogutud teabe salastatusele (vrd ka RSVS § 9 p 7). (p 20)
Kui isiku taotlusel lisatakse haldusasja materjalide juurde jälitustoimingutega kogutud teave, saab ta selle teabega tutvuda üksnes juhul, kui see pole kaitstud riigisaladusega. Riigisaladusega kaitstuse korral ei saa halduskohus ise otsustada, kas teavet isikule tutvustada või mitte (vt käesoleva otsuse p 19). Kui jälitusteavet on isikule tutvustatud, pole enam tegemist riigisaladusega kaitstud teabega RSVS § 8 lg 1 p 1 mõttes (vt käesoleva otsuse p 20) ning isik saab teabega tutvuda ka halduskohtumenetluses. Küll aga võib kohtul sellisel juhul olla vajalik otsustada, kas lubada teabega tutvuda teistel menetlusosalistel (HKMS § 77 lg 1 ja § 79) või vajaduse korral menetlusvälistel isikutel (HKMS § 89). Erandina võib RSVS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatud teave olla tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks (RSVS § 11 lg 3), mis ei välista teabe tutvustamist tõendina halduskohtu määruse alusel (HKMS § 79 lg 1 p 1; vt ka RKHKo nr 3-23-671/33, p 9). (p 21)
|
| 1-22-2637/233
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.12.2025 |
|
Riigikohus vaatab KrMS § 3602 lg 1 kohaselt kriminaalasja läbi kassatsiooni piires ega tohi kooskõlas reformatio in peius-keelu põhimõttega süüdistatava olukorda tema huvides esitatud kaebuse alusel raskendada. Kui ringkonnakohus mingit osa süüdistuses kirjeldatud käitumisest karistatava teona ei käsita ning prokuratuur ringkonnakohtu otsust ei vaidlusta, ei saa süüdistatavat selles osas kassatsioonimenetluses süüdi tunnistada. Samas võib neid fakte arvestada teo tõendatuse hindamisel (RKKKo nr 1-21-1421/182, p 120). (p 29)
Kohus saab süüdistuses kirjeldatud asjaoludest oluliselt irdumata kvalifitseerida pooltevahelise õigussuhte prokuratuurist erinevalt, kui annab süüdistatavale küllaldase võimaluse ennast sellise muudatuse vastu kaitsta (nt RKKKo nr 1-18-158/266, p-d 44–52). Prokuratuuri õigusliku hinnangu täpsustamine selles, millise tehingu tunnustele vastab see õigussuhe, mille alusel süüdistatavale volitus anti, pole käsitatav süüdistuse piiridest väljumise ega kaitseõiguse rikkumisena. (p 32)
Kuni 1. juulini 2015 kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni §-s 23 ette nähtud maavanema haldusjärelevalve kujutas endast ühe haldusorgani kontrolli teise haldusorgani tegevuse üle (Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 lg 1). Järelevalve peamine eesmärk oli kaitsta avalikku huvi ja ühtlasi saavutada kokkulepe planeeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid esitanud isikute ning valla vahel (PlanS v.r § 23 lg 3 p 5 ja lg-d 4–6). Maavanema järelevalvemenetluse tulemusena otsustati siduva iseloomuga kooskõlastuse – heakskiidu – andmine (RKHKo nr 3-3-1-78-12, p 13). Maavanema heakskiidu andmine oli menetlustoiminguna (RKHKo nr 3-3-1-61-07, p 23) üks osa detailplaneeringu menetlusest ning maavanem oli menetlusosaline valla läbiviidavas haldusmenetluses HMS § 11 lg 1 p 4 mõttes. (p 33)
Maavanema siduv kooskõlastus oli kuni 1. juulini 2015 kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni järgi detailplaneeringu formaalse õiguspärasuse eeldus (RKHKo nr 3-3-1-87-08, p 16). (p 39)
KarS §-s 3001 sätestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest saab täideviijana karistada vaid ametiisikut. (p 30)
Otsustamise sisulise suunamise käsitamine ametiisiku staatust loovana on fakti küsimus ja kellelegi karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isikule antud pädevusest kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Otsustamaks, kas isik osales otsuse sisulises suunamises, tuleb juhtumi asjaolusid silmas pidades hinnata, kui kaalukas oli tema roll otsuse tegemise protsessis, ja seda sisuliselt, mitte vormiliselt (RKKKo nr 1-19-10225/120, p 47). (p 35)
Pidades silmas korruptsioonivastase seaduse kaitse-eesmärki (nt RKKKo nr 1-21-8803/138, p 61), ei pruugi olla vahet, kas sisuliselt suunatakse otsust või toimingut. Mõlemal juhul võib olla tegemist toimingupiirangut rikkuva teoga, mistõttu kehtib kohtupraktikas otsuse sisulise suunamise kohta öeldu reeglina ka toimingu sisulises suunamises osalemise kohta. (p 35)
KVS § 2 lg 1 ei sea ametiseisundi tekkimist sõltuvusse nõustaja eriteadmiste laadist, tegevusalast või muudest asjaoludest. Ka õigusalane nõustamine võib kujutada endast otsuse või toimingu sisulist suunamist. Kuigi AdvS § 43 lg 4 keelab samastada advokaati tema ülesannete täitmise tõttu kliendiga ja kliendi kohtuasjaga, pole niisuguse olukorraga tegemist juhul, kui advokaat on astunud enda esindatava rolli ning täidab viimase pädevusse kuuluvaid ülesandeid. (p 36)
Ametiisiku mõiste avar materiaalne määratlus on seadusandja teadlik valik, vältimaks seda, et korruptsioonivastase seadusega sätestatud piirangute täitmist asutakse eirama formaalsetele ettekäänetele toetudes (nt töö- või teenistuslepingu puudumisele viidates). Samas peab tuvastama, et nõustamise mõju ületab teatud lävendi. Otsuse või toimingu sisulisest suunamisest KVS § 2 lg 2 mõttes ei saa kõneleda näiteks siis, kui nõuanne puudutab pelgalt juba kujundatud tahte vormistamise küsimust. Samuti pole üldjuhul ametiisikuks avalikku ülesannet täitva asutuse või isiku esindaja, kes annab õigusnõu otsuse või toimingu põhjal tekkinud õigusvaidluse raames. (p 37)
Toimingupiirangu rikkumine on abstraktne ohudelikt ja selle ulatus on toimingupiirangu rikkumise kvantitatiivne mõõde, mitte koosseisupärane tagajärg (nt RKKKo nr 1-19-5367/144, p 27). Toimingupiirangu rikkumise ulatuse saab tuvastada otsuse või toimingu rahalise väärtuse järgi. Otsuse või toimingu rahaline väärtus võib väljenduda näiteks otsuse või toimingu alusel omandatud või säästetud vara maksumuses, vara väärtuse muutuses, ostetud teenuse hinnas, kasutuseelise väärtuses või saadud soodustuse suuruses (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 3 ja 92; RKKKo nr 1-18-7408/62, p 17 ja RKKKo nr 1-19-5367/144, p-d 3 ning 30). Küll ei näita toimingupiirangu rikkumise ulatust see, missuguseid rahalisi kulutusi eraõiguslik isik otsusest või toimingust lähtuvalt oma majandustegevuse korraldamiseks teeb või kavatseb teha (vrd RKKKo nr 1-21-8803/138, p 61). (p 43)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust – ja menetluskulu hüvitist ka vähendada – olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (nt RKKKo nr 1-21-8803/170, p 22). (p 46)
|
| 1-24-2128/193
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2025 |
|
Töösuhte lõppemisel poolte kokkuleppel puudub põhjuslik seos töösuhte lõppemise ja väidetavalt tekitatud kahju ning kohtueelse menetluse andmete avaldamise vahel (vt ka RKKKm nr 13.06.2016, 3-1-1-34-16, p 18). Poolte kokkuleppel töösuhte lõpetamist pole võimalik võrrelda ega samastada ametist kõrvaldamisega (KrMS § 141). (p 13)
Kriminaalmenetluses kogutud andmete avaldamine haldusorgani poolt eraldi haldusmenetluses on avalik-õiguslik toiming, millega tekitatud kahju hüvitatakse RVastS §-de 7 jj alusel ja vaidluse lahendamiseks on pädev halduskohus (RVastS § 17 lg 1). (p 14)
SKHS § 13 lg 3 alusel tuleb taotlus või kaebus jätta läbi vaatamata olukorras, kus kohtul puudub pädevus küsimust lahendada. (p 15)
Andmete avaldamist taotlev asutus või isik peab põhjendama prokuratuurile andmete avaldamise vajadust, selgitama andmete avaldamise ulatust ja kui seda on mõistlik eeldada, osutama ka andmete töötlemise õiguslikule alusele. Prokuratuur tohib kohtueelse menetluse andmete avaldamist lubada vaid juhul, kui taotluse põhjal saab järeldada, et andmed avaldatakse õiguspäraselt ning sellega ei rikuta KrMS § 214 lg-s 2 kehtestatud piiranguid. (p 17)
Olukorras, kus taotletakse jälitustoiminguga kogutud andmete avaldamist, tuleb prokuratuuril lisaks KrMS § 214 lg-s 2 nimetatud kaalutlustele hinnata, kas andmete kasutamine nende kogumisest erineval eesmärgil on võimalik kooskõlas KrMS § 12612 lg-ga 3. (p 18)
Prokuratuuri luba on vaid eeldus kohtueelses menetluses kogutud andmete kasutamiseks väljaspool kriminaalmenetlust. Kuigi prokuratuur peab tegema oma pädevuse piires kõik võimaliku tagamaks, et hilisem andmete avaldamine oleks õiguspärane, ei saa prokuratuur siiski vastutada andmete avaldaja tegevuse eest. (p 19)
KrMS § 214 ei kehtesta loale vorminõudeid, kuid loa andmine ja selle tingimused peavad olema hiljem tõendatavad ja jälgitavad. Praktikas tuleb vastutaval töötlejal iga kord hinnata, kas piisab suulisest loast või tingib menetluse läbipaistvus vajaduse kasutada taasesitamist võimaldavat vormi. (p-d 20 ja 21)
Isikuandmete automatiseerimata töötlusele rakenduvad üldised isikuandmete töötlemise põhimõtted (IKS §-d 14–16), mis ei kohusta igat töötlemistoimingut kirjalikult fikseerima. (p 20)
|
| 1-21-8803/170
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.11.2025 |
|
Kui kohus jätab menetluskulu hüvitamise otsustust tehes osa menetluskulust käsitlemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 18–20)
Süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamise korral ei saa VÕS § 113 vahetult kohaldada, kuna niisugusel juhul on tegemist riigivastutusnõudega (riigivastutuse seaduse § 7 lg d 1 ja 4). Osutatud seisukoht ei laiene aga menetluskulu hüvitisele, mis mõistetakse kriminaalmenetluses välja süüdistatavalt, tsiviilkostjalt või kannatanult seoses tsiviilhagis esitatud nõude menetlemisega. (p 30)
KrMS § 182 käsitleb tsiviilhagiga seotud menetluskulude jaotust, välistades eeskätt selle, et kriminaalmenetluses lähtutakse TsMS § st 162. KrMS § 182 olemasolu ei luba lugeda TsMS § 177 lg s 4 sätestatut kriminaalmenetluses reguleeritud küsimuseks KrMS § 381 lg 6 mõttes. (p 31)
Menetluskulu hüvitamise puhul on olemuslikult tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamise erikorraga (RKÜKo nr 3-4-1-29-13, p 43.1 ja RKKKo nr 1-19-9061/92, p 12). (p 32)
Kriminaalmenetluses saab nõuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 177 lg 4 alusel viivist hüvitiselt, mis mõistetakse KrMS § 182 lg te 1–4 või lg 5 teise lause alusel välja süüdistatavalt, tsiviilkostjalt või kannatanult tsiviilhagiga seotud menetluskulu katteks. Märgitu ei puuduta aga seda tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitist, mis mõistetakse välja riigilt KrMS § 182 lg 5 või 6 alusel. Menetluskulu hüvitiselt viivise väljamõistmine on võimalik üksnes hüvitise saamiseks õigustatud kohtumenetluse poole selgesõnalise taotluse alusel ja kohus ei saa seda teha omal algatusel (vt ka RKTKo nr 2-18-9099/65, p 16). (p 33)
Kriminaalmenetluse kestus TsMS § 177 lg 4 järgi arvestatavat viivisesummat ei mõjuta. Menetluskulu hüvitiselt arvestatavale viivise suurusele saab seada VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 alusel ülempiiri. (p 36)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust – ja menetluskulu hüvitist ka vähendada – olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (RKKKo nr 1-18-5732/226, p 121 ja RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 135). (p 22)
KrMS § 361 lg 1 p s 7 sätestatud süüdistatava olukorra raskendamise keeld ei laiene tsiviilhagi lahendamisele ega sellega seotud menetluskulu hüvitamisele (vt RKKKo nr 1-21-3082/28, p d 33–36, vt ka RKKKm nr 1-19-9021/14, p 21). (p 37)
|
| 1-23-7274/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.11.2025 |
|
Avaliku sektori asutus ei saa maksta ametnikule lahkumishüvitist ilma seadusliku aluseta ning varasem praktika, eelarve olemasolu või haldusorganite kokkulepped ei loo sellist alust. (p-d 57-59)
Avaliku teenistuse neutraalsuse põhimõttest tuleneb kohustus kaitsta ametnikke poliitilistel põhjustel või eriarvamuste tõttu teenistusest vabastamise eest. Avaliku võimu kandja võib teenistussuhet lõpetada üksnes seadusest sätestatud alustel. Seetõttu on keelatud maksed, mille eesmärk on ametniku nõusoleku ostmine teenistusest vabastamiseks ilma seadusliku aluseta, isegi juhul, kui see tundub teenivat avalikku huvi (p-d 64 ja 65)
Vallaametnikele seadusliku aluseta lahkumishüvitise määramist tuleb käsitleda KarS § 201 tähenduses ebaseadusliku varalise kasu pööramisena kolmandate isikute kasuks. (p 77)
Vallavanema ameti vastu võtnud inimene peab teadma, et ametnikele ei tohi määrata rahasummasid oma äranägemisel. KarS § 39 lg 1 alusel ei välista vastutust see, et vallavanem pidas hüvitise maksmist lubatavaks, isegi kui ta tugines alluvate arvamusele või varasemale praktikale. (p-d 84-86)
Süüdistuse teokirjeldusest peab selgelt ilmuma, millist kuriteokoosseisu väidetavalt toime pandi. Kui konkreetne teo aspekt süüdistuses ei kajastu, ei ole võimalik menetlusnõuete järgimisel kontrollida selle teo toimepanemist. (p 92)
|
| 1-23-6929/123
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.10.2025 |
|
Seadusandja pole näinud otsesõnu ette võimalust trahvida süüdistatavat KrMS § 267 lg 1 alusel kohtu suhtes lugupidamatu käitumine eest. Kohus saab aga KrMS § 266 lg 2 järgi keelata edasise lugupidamatu käitumise ja kohustada süüdistatavat oma käitumist korrigeerima. Kui süüdistatav sellisele kohtu korraldusele ei allu, on kohus õigustatud isikut KrMS § 267 lg 1 p 2 alt 2 järgi trahvima. (p 9)
KrMS § 1381 lg 3 kohaselt tuleb isikule teha trahvihoiatus. See võib olla suunatud isikule, kes on juba alustanud teoga, mille eest võib trahvi määrata, või kelle suhtes on kahtlus, et ta võib sellise teo toime panna. Trahvihoiatuse adressaadiks võivad olla ka teised istungisaalis viibijad. Isikut ei pea hoiatama iga rikkumise eest eraldi. Kas hoiatamine on võimalik või mõistlik, on trahvi kohaldava kohtu hinnata. Kui kohus peab võimalikuks kohaldada trahvi ilma eelneva hoiatamiseta, tuleb trahvimääruses põhjendada, miks ei olnud hoiatamine võimalik või mõistlik. (p 13)
Menetlustrahvi suuruse määramisel on põhirõhk trahvi eeldataval mõjul isiku edasiste korrarikkumiste ärahoidmisele. (p 14)
Kui lugupidamatu käitumine seisneb kohtu solvamises, siis võib see olla KarS § 305 järgi väärtegu, millele kohus saab reageerida väärteoteate esitamisega. Istungisaalis viibija korrarikkumine võib täita ka mõne muu süüteokoosseisu ja tuua seega lisaks KrMS §-s 267 ette nähtud korratagamisvahendi kohaldamisele kaasa väärteo- või kriminaalmenetluse. (p 11)
Sama teo osas nii menetlustrahvi kohaldamine kui ka süüteomenetluse toimetamine ei riku üldjuhul topeltmenetlemise ja -karistamise keeldu, sest menetlustrahv on meede istungi korra tagamiseks. Topeltkaristamise keelu rikkumine tuleb kõne alla näiteks olukorras, kus kohus otsustab istungi korra rikkumisele reageerida KrMS § 267 lg 1 p 2 alusel arestiga. (p 12)
|
| 1-24-7496/134
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.10.2025 |
|
KrMS § 318 lg 3 p 2 keelab sõnaselgelt prokuratuuril lühimenetluses vaidlustada süüdimõistvat kohtuotsust. Kohtu otsustus kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 järgi lõpetada – sõltuvalt asjaoludest kas kohtuotsuse või määrusega – ei ole käsitatav süüdimõistva kohtuotsusena. Ka ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos. Kriminaalasjas on võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. Seega ei võta KrMS § 318 lg 3 p 2 prokuratuurilt õigust vaidlustada lühimenetluse tehtud maakohtu otsust, millega kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 274 lg 1 alusel. (p-d 11, 14 ja 17)
|
| 1-25-10/12
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.10.2025 |
|
Jälitustoimingu käigus tehtud teabetalletuse, mida ei ole lisatud kriminaaltoimikusse ja mida ei ole vaja säilitada, võib jälitustoimingu tegemisest teavitatud isiku taotlusel pärast jälitustoimiku sulgemist hävitada (Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2013. a määruse nr 4 „Jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise kord“ § 7 lg 3). Jälitustoimik suletakse viidatud korra § 4 lg 1 järgi pärast KrMS § 1262 lg 1 p-des 1–4 nimetatud aluste äralangemist. Vähemalt üldjuhul on jälitustoimingust teavitamise ajaks olemas ka jälitustoimiku sulgemise alus. Kuigi praktikas suletakse jälitustoimik sageli hiljem, ei saa tõendiks mitteoleva teabetalletuse hävitamisest keelduda, kui puudutatud isik seda taotleb ja olemas on jälitustoimiku sulgemise seaduslikud eeldused. (Vt lähemalt RKKKm nr 1-24-7248/21, p-d 40–47.) (p 18)
Jälitustoimingust puudutatud advokaate tuleb kutsesaladust sisaldavate kõnesalvestiste hävitamisest teavitada ja võimaldada neil soovi korral toimingust osa võtta. (p 19)
KrMS § 12614 lg 3 volitab Vabariigi Valitsust määrusega reguleerima jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise korda (vt ka RKKKm nr 3-1-1-37-14, p 24.1). Muudes küsimustes tuleb koosmõjus KrMS § 1 lg-ga 2 kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, sh KrMS § 152, mis annab nii toimingule allutatud kui ka selles osalenud muule isikule menetlustoimingu protokolliga tutvumise õiguse. (p 26)
KrMS § 1604 lg 1 võimaldab isikul, kel on õigus menetlusdokumendiga tutvuda, teha sellest väljakirjutusi ja saada tasu eest selle koopia, kui seadustikus ei ole reguleeritud teisiti. Kriminaalmenetluse seadustik jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamise protokolli koopia saamist ei keela ega piira. (p 26)
Üldjuhul on protokoll ja selle lisa õiguslikus mõttes üks dokument (vrd RKTKm nr
3-2-1-6-15, p 18 ja RKTKm nr 2-21-2657/17, p 12.4). Seega kehtib protokollist koopia väljastamise kohustus ka selle lisadele. (p 28)
Menetlustoimingu protokolli lisad peaksid sarnaselt protokolli endaga kajastama toimingu käiku ja selle tulemusi. (p 28)
|
| 1-24-7248/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.10.2025 |
|
KrMS § 12613 lg 1 seab juhuslikult jälitustoimingu mõjuulatusse sattunud kolmanda isiku teavitamiseks kolm tingimust: a) jälitustoiminguga riivati tema perekonna- või eraelu puutumatust; b) riive on oluline; c) isik on menetluses tuvastatud. Vähemalt ühe nimetatud tingimuse puudumise korral isikut jälitustoimingust teavitama ei pea. (p 21)
Advokaadi ja kliendi vaheliste konfidentsiaalsete telefonikõnede pealtkuulamine riivab vestluses osaleva advokaadi õigusi oluliselt, sõltumata sellest, kas kõne sisu puudutab otseselt õigusteenuse osutamise esemeks olevat õigusküsimust või üksnes õigusteenust puudutavaid korralduslikke teemasid. (p 34)
Advokaati peab jälitustoimingust teavitama, kui jälitustoiminguga saadud suhtluse konfidentsiaalne iseloom on keskmise mõistliku isiku jaoks äratuntav. Ex ante peab olema selgelt arusaadav see, et klient pöördub õigusteenuse saamiseks kutselise õigusteenuse osutaja poole, arutab temaga teenuse tasustamist või saab temalt õigusalast nõu. Teavitamiskohustus tekib, kui puudub alus ja vajadus kasutada talletatud teavet tõendina (vrd KrMS § 1267 lg 2). Kutsesaladust sisaldava suhtluse tuvastamise korral tuleb ühtlasi vältida puudutatud isiku õiguste riive süvenemist: teave tuleb tähistada ja muust teabest eraldada ning välistada võimalus, et sellega saavad lisaks teabega juba kokku puutunud menetleja ametnikule tutvuda ka teised sama asja menetlusega tegelevad isikud. (p 36)
KrMS § 12613 lg 1 sõnastusest ei tulene, et jälitusasutus peab tegema lisatoiminguid ainuüksi selleks, et jälitustoimingust oluliselt riivatud isikut teavitamise eesmärgil kindlaks teha. Teisalt ei nähtu viidatud normist ka keeldu selline isik tuvastada, kui see on vajalik mõne menetlusseadusest tuleneva põhimõtte järgimiseks. Jälitusasutusel on kohustus teavitada advokaati tema õiguste olulisest riivest juhul, kui ta on kõne konfidentsiaalse iseloomu sedastamise ajaks advokaadi tuvastanud või kui tema käsutuses olevate andmete põhjal saab advokaadi hõlpsasti identifitseerida. Mõistlikuks ja mitte ülemäära koormavaks pingutuseks saab lugeda seda, kui jälitusasutus võrdleb kõnes osalenud õigusteenuse osutaja telefoninumbrit Eesti Advokatuuri veebilehel avaldatud telefoninumbritega. Kutsetegevuses kasutatava telefoninumbri avaldamisega Eesti Advokatuuri veebilehel saab advokaat aidata kaasa enda tuvastamise lihtsustamisele. Sama tulemuseni viib enda tutvustamine kõne algatamisel või vastuvõtmisel. Kui advokaat enda kasutuses olevat telefoninumbrit ei avalda või ennast kõne vältel ei tutvusta, ei saa telefoninumbri kasutaja tuvastamata jätmist üldjuhul jälitusasutusele ette heita. (p 37)
Kui advokaadi isik selgub tema kliendile jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise käigus, tekib jälitusasutusel KrMS § 12613 lg-st 1 tulenev teavitamise kohustus. (p 38)
KrMS § 12613 lg 1 tähenduses tuleb perekonna- või eraelu riive sisustamisel arvestada nii põhiseadust kui ka konventsiooni. Konventsiooni kohaldamispraktika järgi hõlmab eraelu mõiste ka inimese kutse- või ärialast tegevust (tööelu) ning seega võib eraelu puutumatust riivata ka isiku töökõnede salajane pealtkuulamine. Seisukoht, et õigusteenuse osutamist puudutavate telefonikõnede pealtkuulamisega riivatakse advokaadi eraelu puutumatust, lähtub konventsiooni artikli 8 kohaldamise praktikast ning võtab arvesse ka direktiivi 2013/48/EL artikli 4 eesmärke. Eraelu puutumatuse riivet ei välista see, et samal ajal võib jälitustoiming riivata ka muid advokaadi põhiõigusi (nt kutsevabadust või õigust sõnumisaladuse kaitsele). Perekonna- ja eraelu kaitsmisväärsus ei olene vähemalt üldjuhul sellest, kas riivatud on advokaadi või mitteadvokaadist kutselise õigusteenuse osutaja või kaitsja või muu sisuga õigusteenuse osutaja õigusi. (p-d 23, 24 ja 30)
Advokatuuriseaduses sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse eesmärk pole pelgalt kliendi kaitsmine, vaid see toetab laiemas mõttes ka kohtusüsteemi toimimist. Kutselistel õigusteenuse osutajatel on kohtusüsteemis eriline roll, mis on õigusemõistmise õiglase ja tõhusa toimimise seisukohalt keskse tähtsusega. Advokaadid ei saaks oma kliente kaitsta, kui ei suuda tagada seda, et nende teabevahetus jääb konfidentsiaalseks. Samasugust arusaama peegeldavad ka direktiivi 2013/48/EL preambuli punkt 33 ja artikkel 4. (p-d 27–29)
Konventsiooni kohaldamise praktikat järgivalt peaks kriminaalmenetluse seadustik ning selle alusel kehtestatud jälitustoimiku pidamise ja säilitamise kord olema konfidentsiaalse teabe kaitsmise osas üksikasjalikum. See ei tähenda, et riigisiseses õiguses on vaadeldavad küsimused täiesti reguleerimata ning et kriminaalmenetluse seadustik ja selle alusel kehtestatud jälitustoimiku pidamise ja säilitamise kord on asjassepuutuvas osas vastuolus konventsiooni kohaldamise praktika ning EL-i õigusega. (p 40)
Konfidentsiaalse kõnesalvestise hävitamiseks annab piisavalt selge aluse jälitustoimiku säilitamise ja pidamise korra § 7 lg 3, mille järgi saab selle hävitada pärast jälitustoimiku sulgemist. Konfidentsiaalse teabe hävitamise vajaduse mõttes tuleb jälitustoimiku sulgemist tõlgendada kitsamalt, s.o seotuna jälitusteabe kogumise aluste äralangemisega. (p-d 43 ja 44)
Konfidentsiaalset kõnesalvestist peab säilitama vähemalt ajani, kuni jälitustoimingust puudutatud isikule on antud võimalus sellega tutvuda ning ta on saanud võimaluse otsustada, kas see teave tuleks säilitada või hävitada. Konfidentsiaalse teabetalletuse säilitamist selle ajani ei saa vaadelda isiku õigusi rikkuva viivitusena. (p 45)
Kutsesaladust sisaldavate kõnesalvestiste hävitamisest on õigus osa võtta jälitustoimingust puudutatud advokaadil või mõnel juhul tema asemel riigisaladuse juurdepääsuloaga Eesti Advokatuuri esindajal. (p 47)
Mitteadvokaadist kaitsja suhtluse pealtkuulamisel saadud teabe kasutamisele ning jälitustoimingust teavitamisele laienevad samasugused reeglid, mis kehtivad advokaatide puhul. (p 31)
Kui konfidentsiaalsed kõnesalvestised kuuluvad KrMS § 12612 lg 1 teise lause kohaselt n-ö ülejäänud jälitustoimingu materjali hulka, ei saa nende säilitamist õigustada hüpoteetilise tõendamisvajadusega. Erandina võiks selle teabe tõendina kasutatavus tulla kõne alla siis, kui jälitustoimingule allutatud isik annaks nõusoleku teda puudutava kliendisaladuse avaldamiseks. Muul juhul on aga niisuguse teabe tõendina kasutamine KrMS § 1267 lg 2 kohaselt enamasti keelatud ning selle korrakohasest hävitamisest tingitud tõendamislünki ei saa ette heita uurimisasutusele ja/või prokuratuurile. (p 41)
Kriminaalmenetluse seadustiku alusel on tagatud konfidentsiaalse kõnesalvestise säilitamise üle tehtav kohtulik järelevalve. KrMS § 12616 lg-s 2 sätestatud edasikaebekorda järgivalt saab vaidlustada menetleja tegevust, mis on seotud konfidentsiaalse kõnesalvestise säilitamise, käitlemise, kasutamise ja hävitamisega. (p 46)
|
| 1-21-3063/252
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.07.2025 |
|
Vt RKKKo nr 1-20-2143/156, p 11 ja RKKKo nr 1-20-3101/99, p 45 koos viidetega. (p 18)
Vt RKKKm nr 1-20-3082/62, p-d 8 ja 15. (p 22)
KarS § 3891 lg-te 1, 2 ja 3 - § 22 lg 3 järgi ei ole võimalik kedagi süüdi tunnistada. KarS § 3891 lg 2 sätestab - ja sätestas ka enne 1. jaanuarit 2015 - sama paragrahvi esimeses lõikes ette nähtud kuriteo kvalifitseeritud (raskema) koosseisu. Seega hõlmab inimese süüditunnistamine KarS § 3891 lg 2 järgi ka tema tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad sama paragrahvi esimese lõike (põhikoosseisu) järgi, s.o kogumit ei teki (vt ka RKEKo nr 3-1-1-106-12, p 23). KarS § 3891 lg 3 näeb aga ette üksnes juriidilise isiku vastutuse ja inimest selle sätte järgi süüdi tunnistada ei saa. (p 39)
|
| 1-23-1538/95
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.06.2025 |
|
Teadliku vale välistamisest ei piisa aga alati veel järelduseks, et isikulise tõendiallika ütlused kajastavad tõendamiseseme asjaolusid õigesti. Nimelt tuleb arvestada ka tõendiallika võimaliku mäluveaga, mille korral ei peegelda inimene ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt näiteks sellest, mida isik on vahepeal selle sündmuse kohta kõnelenud ja tajunud. (p 21)
Teadusuuringud kinnitavad, et ka täiesti normaalse psüühikaga inimesel võivad olla vahetud ja detailsed mälestused sündmustest, mida tegelikult ei ole aset leidnud või milles ta ise ei osalenud. Niisamuti võivad mälus teiseneda algsündmuse üksikasjad. Ehkki vaieldakse selle üle, kui vastuvõtlikud on inimesed valemälestuste tekkimisele, on kõnesoleva nähtuse olemasolu üldtunnustatud. Samas ei ole kindlaks tehtud selgeid kvalitatiivseid erisusi, mille põhjal inimene ise või keegi teine saaks valel ja tõesel mälestusel usaldusväärselt vahet teha. Ekslikud mälestused on täpselt sama elavad, veenvad või häirivad kui mälestused tegelikest sündmustest ja inimene võib olla enda valemälestuse õigsuses täiesti kindel. Valemälestused on kergemad tekkima siis, kui meenutatavad sündmused jäävad kaugemasse minevikku, näiteks lapsepõlve. Ehkki valemälestuste kujunemist soodustab teatud tüüpi psühhoteraapia või ülekuulamistehnika, ei eelda nende teke iga kord välist mõjutajat. Valemälestus võib välja kujuneda ka näiteks olukorras, kus inimese halvenenud vaimne või füüsiline seisund toob kaasa sisemise vajaduse leida sellele põhjus. Kunagi ei saa välistada, et inimesele aastaid hiljem meenunud traumaatiline (lapsepõlve)sündmus leidis tõesti aset. Siiski on niisugusel juhul tavapärasest suurem risk, et inimese mälupilt ei kajasta tegelikkust, sest aja möödudes võib eri tegurite toimel suureneda mälu moonutuste ja ka täienisti valede mälestuste tekkimise tõenäosus. (p 22)
|
Facebook
X.com