1-24-4009/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.04.2025 |
|
Eeluurimiskohtunikule esitatav menetlustoimingu loa taotlus ja selles sisalduv kuriteokahtluse kirjeldus peavad olema keeleliselt korrektsed ja loogiliselt struktureeritud. Kuriteokahtluse sisu tuleb edasi anda kohasel üldistusastmel, mis on ühelt poolt piisavalt konkreetne kaitseõiguse tagamiseks, ent teisalt ei uputa lugeja tähelepanu ebaolulistesse üksikasjadesse. Menetlustoimingu loa taotluse ülekoormamine ebaolulise infoga ja selle ebaselgus takistavad kohtul taotlust piisavalt kiiresti lahendada, riivavad kaitseõigust ja suurendavad menetluskulusid. Maakohus on pädev jätma ebaselge taotluse käiguta ja andma prokuratuurile tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. (p 17)
Isiku võimaliku kuriteoga saadud vara (KarS 831) ehk kriminaaltulu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka kuludega, mis isik tegi arvatavalt müüdud võltskaupade soetamiseks ja nende edasimüügiks, sh transpordi-, palga- ja rendikulu (vt RKKKm nr 1-20-3925/21, p-d 31–33). (p 27)
Raha, mida toimepanija kasutab müüdud võltskaupade kui KarS § 227 lg-s 1 sätestatud kuriteo vahetu objekti soetamiseks ja edasimüügiks, on käsitatav tahtliku süüteo toimepanemise vahendina (KarS § 83 lg 1). (p 28)
Võltskaupu soetades ja nende edasimüügiks kulutusi tehes kulutab toimepanija raha kui kuriteovahendi KarS § 84 mõttes ära. Järelikult tuleb kohtul selles olukorras kaaluda, kas on põhjendatud mõista isikult lisaks kriminaaltulule konfiskeerimise asendamise korras välja ka summa, mis vastab võltskauba ostmiseks ja turustamiseks kasutatud raha kui kuriteovahendi väärtusele. (p 28)
KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 kohaldamisel kehtib nii seoses põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemise kui ka tagamisabinõu aluse tuvastamisega lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard (RKKKm nr 3-1-1-117-16, p 17). (p 29)
|
| 1-24-2128/171
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.04.2025 |
|
Kohtul tuleb igal üksikjuhtumil hinnata, kuidas uurida tõendeid nii, et see ei riivaks kohtuistungi avalikkuse põhimõtet ülemäära. Kohus ei ole seda otsustust tehes seotud istungi pealtvaatajate soovidega, mistõttu ei saa ka istungil viibiv menetlusväline isik nõuda, et tõendeid esitataks või uuritaks talle või kellelegi teisele meelepärasel viisil. (p 12)
KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte. Sellest põhimõttest lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendite uurimise korda kohtumenetluses. Nii on kriminaalmenetluses kohtumenetluse poole otsustada, milliseid tõendeid ta oma väidete kinnitamiseks kohtule esitab ning kuidas neid tõendeid kohtus uurida soovib. (p 12)
Kohtuistungil viibiv menetlusväline isik ei saa kohtumenetluses otsustada ega kaasa rääkida küsimuses, milliseid tõendeid ja kuidas tuleb kohtuistungil uurida. Kuna tõendite uurimisega seotud küsimuste lahendamine ei piiranud menetlusvälise isiku õigusi ega seaduslikke huve, ei ole tal ka õigust sellises olukorras kohtuistungi osaliselt kinniseks kuulutamist vaidlustada. (p 13)
|
| 1-23-5754/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.04.2025 |
|
Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses muutub iseäranis oluliseks siis, kui tuleb otsustada tõenditele antava hinnangu muutmise üle ja see võib päädida madalama astme kohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ning süüdistatava süüditunnistamisega. Kohtukoosseis, kes otsustab süüdistatava süü või süütuse üle, peab üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja tunnistajad isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama. Selline usaldusväärsuse hindamine ei ole tavaliselt võimalik üksnes isiku ütlusi protokollist lugedes. Seega kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. (p 21)
Karistuse esmakordsel mõistmisel kirjalikus menetluses üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada kõiki karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata adekvaatselt nende tähendust. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid. (p 25)
Ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang võib oluliselt sõltuda ka sellest, kuidas ülekuulatav küsitlusel käitus (näiteks inimese reaktsioonist teisele menetluspoolele, tema kehakeelest, hääletoonist, suhtlusmaneerist, väljendusviisist vmt). Ainult kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi olla tajutavad kõik nüansid, mis aitavad mõista inimeste omavahelisi suhteid, mis aga omakorda võivad mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. (p 27)
KrMS § 14 lg-s 1 ette nähtud võistlevuse põhimõte laieneb ka apellatsioonimenetlusele. Kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant KrMS § 321 lg 2 p-de 5 ja 51 kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks (vt RKKKo nr 1-20-2143/156, p 21). (p 33)
|
| 1-24-6675/12
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.03.2025 |
|
KrMS § 132 lg 3 esimene lause sätestab, et kohus võib vahistamismääruse ja vahistamisest keeldumise määruse teha kirjalike põhjendusteta, vormistades põhjendustega määruse 48 tunni jooksul määruse tegemisest. Kohtule vahistamismääruse põhjenduste koostamiseks antud 48 tunnine tähtaeg hakkab kulgema põhjendusteta vahistamismääruse kuulutamisest. (p 9)
KrMS § 130 lg 1 järgi saab isiku vahistada üksnes kohtumääruse alusel. KrMS § 132 ja § 145 lg 1 kohaselt on vahistamismäärusena käsitatav vaid kohtu kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus. KrMS § 132 lg 3 lubab erandina teha vahistamismääruse kirjalike põhjendusteta, kuid seda üksnes tingimusel, et kohus vormistab põhjendused kirjalikult 48 tunni jooksul. Kirjalike põhjendusteta vormistatud määruse kuulutamisel peab kohus suuliselt selgitama määruse olulisemaid põhjendusi (KrMS § 132 lg 3 teine lause). (p 11)
KrMS § 132 lg 3 võimaldab pidada kahtlustatavat kirjalike põhjendusteta määruse alusel vahi all kõige rohkem 48 tundi. Pärast seda võib isikult vabaduse võtmist jätkata üksnes juhul, kui kohus on selleks ajaks vormistanud põhjendustega vahistamismääruse. Vastasel korral tuleb vahistatu vabastada. (p 12)
Vabaduse võtmine ajavahemikul pärast KrMS § 132 lg 3 esimeses lauses sätestatud tähtaja möödumist, kuid enne põhjendustega vahistamismääruse vormistamist annab isikule üldjuhul ka õiguse nõuda riigilt vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 järgi. (p 14)
|
| 1-24-5818/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.03.2025 |
|
KrMS § 385 p-s 11 sätestatud kaebepiirang ei kohaldu määrusele, millega ringkonnakohus kohustab prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. (p 5)
Olukorras, kus aegumine on selge ning kahtlustatav või süüdistatav pole KrMS § 199 lg 3 või § 274 lg 2 alusel taotlenud menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil, on edasiste menetlustoimingute tegemine ja isiku süüküsimuse sisuline hindamine välistatud (nt RKKKm nr 1-22-225/35, p 17). (p 7)
Kuriteo aegumistähtaja möödumisel tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel olenemata menetlusstaadiumist (KrMS §-d 6, 199 ja 200). Asja sisulist lahendamist saab menetleja jätkata alles seejärel, kui ta leiab, et süütegu ei ole aegunud, või tuvastab, et see on küll aegunud, aga kahtlustatav taotleb menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil. (p 8)
KrMS § 208 lg 9 lubab ringkonnakohtul oma määrusega muuta kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, sh kriminaalmenetluse lõpetamise alust. Kuna menetluse lõpetamise määrus jõustub seda muutva ringkonnakohtu määruse kuupäevaga, ei õigusta KrMS § 208 lg 9 kohaldamata jätmist asjaolu, et väidetav kuritegu ei olnud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koostamise hetkeks veel aegunud. (p 10)
|
| 1-24-4607/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.03.2025 |
|
Kui õigusvaidlust soovitakse pidada kahe isikuga, siis on kummagi hääleõigus üldjuhul piiratud vaid tema endaga õigusvaidluse pidamise otsustamisel (vt ka RKTKo nr 2-16-9415/41, p 17). Teistsugune on olukord aga siis, kui isikud, kellega ühing õigusvaidlust pidada soovib, on väidetava rikkumise pannud toime ühiselt. Hääleõiguse piirangu eesmärk on vältida huvide konflikti ja olukorras, kus ühing soovib pidada õigusvaidlust isikutega, kes on ühingule ühiselt kahju tekitanud või ühiselt pannud toime kuriteo, on mõlema kõnealuse isiku huvi ja eesmärk sama – takistada hagi või kaebuse esitamist. Seetõttu tuleb ÄS § 177 lg-t 1 tõlgendada nii, et osanik ei või hääletada ka siis, kui otsustatakse, kas pidada temaga ühiselt rikkumise toime pannud isikuga õigusvaidlust ja määrata selles õigusvaidluses esindaja (vt ka RKTKm nr 3-2-1-144-11, p 13). (p 24)
Osaühingu poolt oma juhatuse liikme suhtes toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuna osalemine on käsitatav juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamisena ÄS § 168 lg 1 p 10 mõttes. (p 20)
Osaühingu osanikel on õigus otsustada nii selle juhatuse liikme kui ka osanikuga õigusvaidluse pidamise ja selles vaidluses osaühingu esindaja määramise üle. Seejuures keelab ÄS § 177 lg 1 hääletada osanikul, kellega õigusvaidluse pidamist ja selles õigusvaidluses osaühingu esindaja määramist otsustatakse. (p-d 20–22)
|
| 1-19-705/1769
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2025 |
|
Kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelikku ühendust iseloomustavad selle püsivus, kindel struktuur ja eesmärk ning ka see, et sellisesse ühendusse kuuluv isik allub organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Oluline on väga selgepiiriliselt eristada kuritegelikku ühendust kaastäideviijate gruppidest, mis võivad olla isegi püsivama liikmeskonnaga ja tegutseda pikema aja vältel, kuid mis ei lähe kaugemale teadlikust ja tahtlikust koostegutsemisest üksikkuritegude toimepanemisel. (Vt RKKKo nr 1-16-6452/340, p-d 37–45 ja RKKKo nr 1-18-10100/141, p-d 8 ja 9.) (p 181)
Kohus pole KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud varalise nõude tagamise abinõude valikul seotud prokuratuuri hinnanguga ning võib kontrollida ja isegi peab kontrollima, kas faktilised asjaolud, mis ei erine prokuratuuri kirjeldatust oluliselt, annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks (vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 14). (p 229)
KrMS § 1414 lg 1 sätestab, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks võib vara arestida KrMS §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtupraktika kohaselt tuleb rahalise nõude tagamisel mh arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, milles nähakse ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle raha või pangagarantiiga. (Vt RKKKm nr 1-21-7774/14, p 31; RKKKm nr 3-1-1-75-14, p-d 47–49.) (p 243)
Kui riik ei jõua enne kuriteo aegumistähtaja möödumist jõustunud süüdimõistva otsuse tegemiseni, tuleb tal KrMS § 183 lg 1 kohaselt kanda süüdistatava kriminaalasja menetlemisega seotud kulu. (p 234)
1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tuleb kuriteo aegumistähtaega arvestada kuriteo lõpuleviimisest. Enne seda kuupäeva kehtinud karistusseaduse kohaselt arvestati kuriteo aegumistähtaega kuriteo toimepanemisest. (p 162)
Äriühingu majandusaasta eelaruanne ja jooksev aruanne on käsitatavad dokumendina KarS § 344 lg 1 mõttes. Tegemist on kirjalike aktidega, mis peavad andma ülevaate pangalt laenu taotlenud äriühingu majanduslikust olukorrast. Aruannetes kirjeldatud teave annab aluse laenu saamiseks ning aruannete võltsimisega kahjustatakse seega KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisuga kaitstavat õigushüve. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-96-16, p 21.) (p 199)
Olukorras, kus ringkonnakohus refereerib süüdistust puudutavaid prokuratuuri ja kaitsjate apellatsioonide seisukohti, kuid ühelegi apellantide väitele ei vasta ega maakohtu otsuse muutmata jätmist ei põhjenda, on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikuma rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 700). Niisugusel juhul jätab ringkonnakohus kuriteo kohta seadusliku aluseta otsuse põhiosa koostamata. (p 202)
Kui süüdistusakti teokirjeldust pole süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähtsate faktiliste asjaoludega sisustatud, ei saa seda puudust kõrvaldada paranduste või täiendustega kohtuvaidluste käigus (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 67). Niisugune arusaam oleks vastuolus KrMS § 154 lg 3 p 2 ja § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetega. Samuti viiks see süüdistatava kaitseõiguse rikkumiseni. Kohtumenetluse pooled tohivad kohtuvaidluste raames kriminaalmenetluse esemeks olevatele asjaoludele ning tõenditele antavat hinnangut teatud ulatuses muuta või täiendada, kuid seejuures peavad nad jääma süüdistusakti teokirjelduses toodud oluliste faktiliste asjaolude juurde. (p 183)
Kohtuotsus ei tohi tugineda oletustele ning see peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ja üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, mille järgi lubavad olemasolevad tõendid väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt nt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 191)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatu kujutab endast tõendamissituatsiooni, mille puhul peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning mida nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, millist teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. (RKKKo nr 1-21-5115/53, p-d 50 ja 51) Kui kohus leiab, et need ütlused on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega, ei või neile kohtulahendit rajada. (p 194)
Hinnang, mille kohaselt rajaneks kohtulahend üksnes või valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ei võrdu tõdemusega, et need ütlused on tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuse võib tingida tõendi kogumise korra oluline, korduv või tahtlik rikkumine (vt RKKKo nr 1-21-5115/53, p 48). KrMS § 15 lg 3 ei reguleeri aga tõendi kogumise tingimusi, vaid määrab kindlaks, missugused nõuded esitatakse kohtuotsuse tegemisele tulenevalt kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttest. Sellest lähtudes ei tunnistata konkreetset tõendit lubamatuks, vaid sedastatakse üksnes seda, et kohtulahendit nimetatud tõendile rajada ei saa. (p 195)
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p-le 61 tuginevalt. (p 203)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist (KarS § 832) kohaldatakse õigusjärelmina konkreetse kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo eest. Selleks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (Vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 16.) (p 210)
Kuna laiendatud konfiskeerimine on just menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemisest sõltuv õigusjärelm, pole selle kohaldamine välistatud ka siis, kui eeldatavat kuritegu saaks pidada aegunuks või sellele ei saaks kohaldada Eesti karistusseadust. Eeltoodust lähtudes ei saa kõneleda ka sellest, et vara laiendatud konfiskeerimine rikub KarS § 5 lg-s 3 sätestatud põhimõtet või on põhiseadusega vastuolus. (p 211)
Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud menetlustoimingud on suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime pannud isikut. Seepärast on isikul teatud ulatuses kohustus taluda tema suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. (Vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60.) Põhiõiguste riivest tingitud piiranguid ei pea mitte alati heastama või karistuse mõistmisel arvesse võtma (vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-13, p 7). (p 213)
Vabaduse võtmist ja vabaduse piiramist saab eristada vabadusõigusesse sekkumise intensiivsuse kaudu. Elektroonilisele valvega kaasnevad kohustused ja keelud ei piira vabadusõigust sama intensiivselt kui vabaduse võtmine. Kuna elektroonilise valve raames rakendatavate kohustuste ja keeldude hulk, sisu ning kestus võivad üksikjuhtudel tunduvalt erineda, pole juba seetõttu alust pidada KrMS § 1371 lg 1 teist lauset üldiselt ning vahet tegemata põhiseadusega vastuolus olevaks. Elektroonilise valve käsitamiseks vabaduse võtmisena peaksid asendustõkendi kohaldamist iseloomustama erandlikud asjaolud (nt väga ulatuslik liikumisvabaduse piiramine). Elektroonilise valve kohaldamise kestusele tehtud viide pole vabaduse võtmisest kõnelemiseks küllaldane argument. (p 214)
Praeguse karistusseaduse redaktsiooni kohaselt ei katkesta kuriteo aegumist mistahes formaalne menetlustoiming. Seadusandja on seadnud aegumise katkemise sõltuvusse KarS § 81 lg 5 p-des 1–5 loetletud toimingute tegemisest, mis näitavad riigi sisulist tegevust kriminaalasja menetlemisel. (p 165)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei või KarS § 81 lg 5 p-i 1 isiku õigusi kitsendavalt ning normi tekstist ulatuslikult kõrvale kaldudes tõlgendada (vt RKKKo nr 1-17-4309/132, p 26). Seda põhimõtet silmas pidades tuleb aegumist katkestava menetlustoiminguna käsitada tõkendi esmakordset (või siis uut) kohaldamist või raskendamist. (p-d 165 ja 168)
KarS § 81 lg 5 p 4 kohaselt saab kuriteo aegumise lugeda katkenuks, kui kohtulikul arutamisel tehakse mõni KrMS §-s 293 sätestatud toiming, milleks on ka ülekuulamise rakendamine. (p 169)
KarS § 81 lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise kutsub esile juba ainuüksi selles normis nimetatud menetlustoimingu tegemine. Menetlustoimingu adressaat ei pea toimingust seejuures isegi mitte teadma – näitena saab siinkohal tuua tagaselja vahistamise (KrMS § 131 lg 4) või vara arestimise (KrMS § 142). Menetlustoiming saab aga olla seotud vaid konkreetse teo (tegude) ja isikuga. Aegumise katkemine ei sõltu ka sellest, kas hilisema menetluse käigus osutub menetlustoiming põhjendamatuks (nt tühistatakse kaebemenetluses vara arest, määratud ekspertiisi tulemused osutuvad menetluse seisukohalt ebavajalikuks jne). (p 171)
KarS § 81 lg 5 p-s 5 peetakse silmas KrMS §-de 295 ja 297 alusel tehtavaid toiminguid, mis võimaldavad kohtul poole taotlusel või oma algatusel määrata ekspertiisi või lisatõendite kogumise. KarS § 81 lg 5 p 5 kontekstis saab ka lisatõendite esitamist ja vastuvõtmist käsitada aegumist katkestava menetlustoiminguna. (p-d 175 ja 176)
Erinevalt enamikust kuriteo aegumist katkestavatest menetlustoimingutest ei sea KarS § 81 lg 5 p 5 aegumise katkemist sõltuvusse sellest, millise süüdistatava suhtes menetlustoiming tehti. Lisatõendid võivad puudutada konkreetset süüdistatavat, aga ka menetlusesemeks olevat kuritegu, mille toimepanemist heidetakse ette mitmele isikule. Mitmele süüdistatavale etteheidetava kuriteo korral katkestab seda tegu puudutavate lisatõendite vastuvõtmine või lisatõendite kogumise määramine aegumise kõigi selles kuriteos süüdistatavate suhtes. (p 177)
|
| 1-24-1235/32
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2025 |
|
VÕS § 1055 lg 1 alusel kohaldatud suhtluskeeld hõlmab eelduslikult üksnes n-ö otsesuhtlust keelu adressaadi ja kaitstud isiku vahel, mitte aga suhtlust teiste inimeste vahendusel. Keeld võtta kaitstava isikuga ühendust ka tema lähikondsete, suhtluskonna või muude isikute kaudu (n-ö vahendatud suhtluse keeld) peab olema kohtulahendis otsesõnu ette nähtud. (p 20)
Erandina võib otsesuhtluse keeldu rikkuda siiski ka see, kui keelu adressaat kasutab enda sõnumi kaitstud isikule edastamiseks kolmandat isikut, kes tegutseb tema eestkõnelejana või kes suhtluskeelust ei tea. (p 20)
Kokkuleppel kannatanuga oli esindajal õiguspärane võimalus jätta kannatanu teavitamata nii süüdistatava kirjade sisust kui ka nende saabumise faktist. Sellest oleks suhtluskeelu eesmärgi saavutamiseks ka piisanud. Kannatanu esindajal võis olla tarvis süüdistatava kirjadega sisuliselt tegeleda juhul, kui kannatanu antud käsund hõlmas ka tema ja süüdistatava suhtluse vahendamist ühist last puudutavates küsimustes. Samas ei pidanud esindaja ka niisugusel juhul edastama kannatanule seda osa süüdistatava sõnumite sisust, mis ei puudutanud lapsega seonduvat. Süüdistatava kirjadest nähtuv soov, et kannatanu esindaja edastaks sõnumid esindatavale, ei olnud esindajale mingil moel siduv. (p-d 22-23)
Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. (p 28)
KarS § 1573 lg s 1 on mitteammendav loetelu olulise häirimise viisidest, mille korral on kannatanu eraellu sekkumine selle sätte järgi karistatav. Nendena nimetab seadus kannatanu hirmutamist ja alandamist. Kui kannatanu eraellu sekkumise (sh temaga kontakti otsimise või tema jälgimise) eesmärk või tagajärg on kannatanu oluline häirimine muul moel kui teda hirmutades või alandades, peab häiring olema intensiivsuselt võrreldav hirmutamise või alandamisega. (p 29)
Süüdistatava e-kirjade põhisisuks oli nõudmine, et ta saaks suhelda pojaga ja kannatanu astuks samme selle võimaldamiseks. Seda soovi saatis kriitika kannatanu aadressil, kes takistavat süüdistataval poja elus osaleda ja olevat ka varalistes küsimustes süüdistatavale ülekohut teinud. Kolleegium möönab, et süüdistatava kirjade toon oli kannatanu suhtes etteheitev, ebaviisakas ja halvustav. Ühtlasi ignoreeris süüdistatav tõsiasja, et kohtu esialgse õiguskaitse määruses ette nähtud suhtluskorra järgi eeldas iga tema kohtumine pojaga lastekaitsetöötaja eelnevat nõusolekut, mida viimane ei olnud andnud. Sellest aga ei piisa, lugemaks e-kirjade saatmine kannatanu juriidilisele esindajale (kannatanule edastamiseks) niisuguseks eraellu sekkumiseks, mis oleks n-ö keskmise mõistliku inimese seisukohalt KarS § 1573 lg 1 tähenduses kannatanut oluliselt häiriv. (p 30)
Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise (KarS § 1573) tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. Nii ei piisa kõnealuse koosseisutunnuse täitmiseks üksnes sellest, et toimepanija tegu põhjustab kannatanule stressi ja ärritatust, millele kohtud menetletavas asjas tuginesid. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 1573 lg s 1 ja § s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti. Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest võinuks olla alust rääkida siis, kui Riigiprokuratuur leidnuks, et mõne e-kirja saatmine ei vasta mitte ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p-d 33-34)
Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 1573 lg s 1 ja § s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti.
Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Ühtlasi järeldub KrMS § 268 lg st 6, et Riigiprokuratuuri määruses toimepandud teole antud materiaalõiguslik hinnang ei saanud olla maakohtule siduv ega takistada tal süüdistatavat KarS § 3312 järgi süüdi tunnistamast ega õigeks mõistmast. (p-d 33-34)
Kriminaalasjas, mille maakohus on lahendanud lihtmenetluses (sh lühimenetluses), tuleb tasude ja kulude korra § 6 lg st 4 juhinduda ka riigi õigusabi tasu määramisel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. (p 37)
|
| 4-23-4296/32
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.03.2025 |
|
Sümboli mõiste KarS § 1511 tähenduses on lai ega piirdu üksnes visuaalsete märkidega. Seega on ka väljend sümbol, kui sõnakombinatsioon on omandanud kultuurilise, poliitilise või sotsiaalse tähenduse ning sümboliseerib midagi enamat kui selle otsene keeleline sisu. (p 13)
Sümbol peab olema nn keskmise mõistliku inimese seisukohast seotud agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega. Seega võib konkreetse sümboli tähendus ajas muutuda ja sama sümbol võib olla ühes riigis keelatud, teises aga mitte. (p-d 14 ja 19)
Kui sümbolit on võimalik isegi eksponeerimise aega, kohta ja viisi arvestades objektiivselt sisustada mitmeti, s.o sümboli peamise tõlgenduse suhtes ei ole ühiskonnas välja kujunenud selget seisukohta, tuleb teo koosseisupärasust eitada. (p 17)
Karistamine ettevaatamatusest toime pandud rahvusvahelise kuriteo toetamise või õigustamise eest aitab vältida ohtu, mis võib kaasneda mh koosseisupäraste sümbolite kergekäelise või teadmatu (kuid välditava) kasutamisega. (p 18)
Väljendusvabadust saab piirata – sh sümboli eksponeerimist keelates ja selle eest karistades – vaid siis, kui selleks on kaalukas põhjus. Avaliku eksponeerimise keeld on seega põhiseaduspärane vaid sellise sümboli puhul, mille sisu on eksponeerimise hetkel Eestis keskmisele inimesele üheselt arusaadav ning mis võib seetõttu ühiskonda lõhestada, põhjustada ohtu või kahju. (p 19)
Üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja saab esitada taotluse täita menetluskulu hüvitamise nõue mõne muu isiku pangakontole. (p 23)
|
| 1-24-2094/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.02.2025 |
|
KorS § 79 lg 1 p-de 1–3 kohaselt võib käeraudu kasutada ainult siis, kui on alust arvata, et realiseerub mõni samas lõikes sätestatud ohtudest. Aluse selliseks ohuhinnanguks saavad anda juhtumi või isikuga seotud asjaolud, näiteks inimese varasemad põgenemis- või enesetapukatsed või vastuhakud korrakaitseametnikele, samuti teadaolev kalduvus vägivaldsusele, sh kahtlustus vägivallateo toimepanemises vmt. (p 9)
Käeraudade kasutamise põhjendatust tuleb hinnata ex ante ja lähtuda ei saa teabest, mis on selgunud alles hiljem menetluse käigus. (p 15)
KorS § 74 lg 1 ja § 781 p 1 kohaselt tähendab inimesel käeraudade kasutamine vahetut sundi. KorS § 46 lg 4 järgi on kinnipidamisel õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Vältimatu vajaduse äralangemisel tuleb käerauad eemaldada. (p 18)
SKHS § 11 lg 2 järgi hüvitatakse sama seaduse § 7 alusel mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus; teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud; kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust; rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse. Mittevaraline kahju hüvitatakse rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. (p 22)
Olukorras, kus käeraudade kasutamiseks puudub igasugune alus, on inimväärikust alandav pelgalt fakt, et neid isiku suhtes kasutatakse. Järelikult on isikul sellisel juhul õigus mittevaralise kahju hüvitamisele. Käeraudade õigusvastase kasutamise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb SKHS § 1 lg 2 ja § 11 lg 2 koostoimes lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest. Hüvitise summa kindlakstegemine on õigusliku hinnangu andmine, mille saab lahendada ka Riigikohus. (p 23)
|
| 1-23-5023/245
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.02.2025 |
|
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa kautsjoni kohaldamist ega kohaldamata jätmist, kui see toimub kohtumenetluse poole taotluse lahendamise tulemusena, vaidlustada (RKKKm nr 1-17-10573/181, p 33; RKKKm nr 1-16-9171/1408, p 19). (p 8)
|
| 1-22-3155/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.02.2025 |
|
KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist tervikuna, s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 24.3). Seega ei käi see olukorra kohta, kus kahtlustatav või süüdistatav loobub kaitsja juuresolekust mõne üksiku menetlustoimingu läbiviimisel, sh tema ülekuulamisel (KrMS § 34 lg 1 p 5). (p 32)
KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12) (p 36)
(Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle vastuolu PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusseaduse määratletuse nõudega. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48) Seejuures on ka EIK praktika kohaselt vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 40)
Isikut saab KVS § 2 lg-te 1 ja 2 järgi lugeda ametiisikuks juhul, kui tal on ametiseisund ja samal ajal täidab ta avalikku ülesannet. (p 43)
Avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Samas peab KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 61–62) (p 45)
Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetluse ja selle raames haldusakti andmisega (RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 12). (p 49)
Alates 1. jaanuarist 2015 ei nõua KarS § 2981 koosseis enam mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et mõjuvõimu kasutamise sisuks oleks ametiisikult avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamine. Kui mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppel kirjeldatud sisu puudub, ei ole kokkulepe KarS § 2981 lg 1 järgi karistatav. (p 39)
Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe (ekvivalentsussuhe) on KarS § 2981 lg 1 objektiivse koosseisu keskne tunnus. Selle jaatamiseks piisab, kui vara või soodustuse lubaja või andja on vahendajaga üksmeelel selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab tulevikus mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Vara või muu soodustus on seega tasu vahendaja poolt ametiisiku mõjutamise eest. Kokkulepe on sõlmitud, kui vahendaja on väljendanud nõusolekut mingi vara või soodustuse vastuvõtmiseks, teades/mõistes/aktsepteerides, et see antakse talle (või kolmandale isikule) just sellel eesmärgil. Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe võib olla sõnaselge, konkludentne või ka tingimuslik, kuid peab avalduma objektiivselt tajutaval viisil. Nii on mõeldav, et kokkuleppele jõutakse üksnes vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel, mil pooled on oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki on teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. (p 52)
Kui on tuvastatud ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ja muud mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu tunnused, kuid vahendaja varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku vara või muu soodustuse andja või lubaja eesmärkidega, ei välista selline kokkulangevus süüdistatava karistamist. (p 55)
Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav, et vara või soodustuse lubaja või andja jõuab vahendajaga üksmeelele selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Seda ei mõjuta tagantjärgi antav objektiivne hinnang tegude kasulikkusele vara või soodustuse lubaja või andja jaoks. (p 57)
Mõjuvõimuga kauplemine on juriidilises mõttes lõpule viidud juba ebaõiguskokkuleppe sõlmimisega. Süüdistatavate hilisem käitumine võib kaudselt kinnitada ekvivalentsussuhte olemasolu ja anda teavet teo subjektiivse külje kohta. (p 58)
Mõjuvõimuga kauplemise keskseks elemendiks on vara või muu soodustuse lubaja või andja ja mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja kokkulepe. KarS § 2981 objektiivse koosseisu aspektist ei ole oluline, kas vahendaja ka tegelikkuses mõjutas ametiisikut vara või muu soodustuse andja huvides ebavõrdset või põhjendamatut eelist andma, või kas ametiisik sellise eelise andis. KarS § 2981 lg 1 kriminaliseerib nii tegeliku kui ka väidetava mõjuvõimu kasutamise ametiisiku üle, st ka olukorra, kus mõjuvõimu tegelikult üldse ei olegi. Mõjuvõimuga kauplemine on seega kriminaliseeritud kui teodelikt, mis ei nõua mingisugust tagajärge; karistatakse mõjuvõimuga kauplemist kui nähtust, teatud sisuga kokkuleppe sõlmimist, kus vara või muu soodustuse lubaja või andja usub (vahest ka ekslikult), et seeläbi õnnestub tal saada ametiisikult mingisugune enda jaoks kaalukas eelis. Ainuüksi sellise kokkuleppe sõlmimine õõnestab usaldust avaliku võimu aususe vastu. (p 61)
KarS § 2981 lg-s 1 toodud mõjuvõimu tuleb mõista kui isiku ameti- või isiklikust positsioonist tulenevat võimalust mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.1). Mõjuvõim ei tähenda kitsalt võimalust teist isikut oma tahtele allutada ehk teda millekski sundida, vaid võimet suunata tema tahtekujundus- või otsustusprotsessi. (p 63)
KarS § 2981 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui mõjuvõimuga kauplemises lepiti kokku vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes esinevale tahtlusele nõuab mõjuvõimuga kauplemise subjektiivne koosseis ka avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamise eesmärki. Seaduse teksti kohaselt peab selline eesmärk ehk kavatsetus olema vaid soodustuse andjal. Mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja puhul see nõutav ei ole. (p 68)
Mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseisuga kaitstakse eelkõige avaliku halduse kandjate otsuste ja toimingute usaldusväärsust, läbipaistvust ning erapooletust. Selle teo kriminaliseerimisega taunitakse ja välditakse avaliku halduse kandjate tahte allutamist kolmandate isikute erahuvidele. Järelikult on KarS § 2981 kontekstis oluline see, kas vara või muu soodustuse lubaja taotletav eelis kahjustab avalikkuse huvi avaliku halduse asjaajamise sõltumatuse ja erapooletuse vastu, mitte tingimata see, kas eelise saajaga võrreldavas olukorras olev isik tunneb end ebasoodsamalt kohelduna. (p 72)
(Haldus)menetlus mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane (RKHKo nr 3-3-1-73-16, p 39). Ettenähtud menetluskorra eiramine mõjuvõimuga kauplemise tulemusena rikub kahtlemata avalikku huvi. (p 73)
Juriidilisele isikule karistust mõistes tuleb sarnaselt füüsilise isikuga järgida KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid. Ehkki peamine tegur karistusmäära valikul on kuriteo toimepanemisest tulenev süü suurus, on juriidilise isiku karistustundlikkust, sh tema majanduslikku seisu, võimalik arvesse võtta samuti karistuse mõistmise üldaluste sekka kuuluvate üld- ja eripreventiivsete kaalutluste raames. Kuna karistusega soovitakse põhjustada süüdlasele reaalselt tajutavaid kitsendusi ja kadusid, tuleb isiku karistustundlikkust hinnata karistuse kohaldamise aja seisuga (RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 23). (p 76)
|
| 1-19-2118/264
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.02.2025 |
|
KrMS § 4241 lg 1 sätestab koostoimes § 416 lg-ga 1 isiku edasisest karistuse kandmisest vabastamise formaalse eeldusena süüdlase väljaandmise välisriigile või tema riigist väljasaatmise või teise astme kuriteo eest vangistusega karistatud välismaalasest süüdimõistetu poolt endale Eesti Vabariigist lahkumiskohustuse võtmise. Materiaalsed eeldused tulenevad analoogia korras KarS § 76 lg-st 4. Lisaks tuleb KrMS § 416 lg 2 kohaselt täiendava eeldusena arvestada seda, kas süüdimõistetu on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või tasunud muud avalik-õiguslikud nõuded. (p-d 10 ja 11)
|
| 1-23-7174/66
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.02.2025 |
|
Karistusregistri seadust ja Euroopa Liidu Nõukogu 24. juuli 2008. a raamotsuse nr 2008/675/ÜVJP artikli 3 lõiget 1 tuleb kooskõlaliselt tõlgendada selliselt, et Eesti karistusseaduse kohaldamisel tuleb liikmesriikides tehtud süüdimõistva otsusega mõistetud karistuse kustumise hindamisel lähtuda KarRS § 24 lg-s 1 sätestatud üldistest tähtaegadest ka KarRS §-s 27 nimetamata välismaalaste puhul. See tähendab muu hulgas, et ka juhul, kui välismaalase varasem karistus on süüdimõistva otsuse teinud liikmesriigi seaduse kohaselt kustunud, kuid KarRS § 24 lg 1 alusel kehtiv, saab seda varasemat karistust arvestada kuriteo kvalifitseerimisel korduvana. (p 20)
|
| 1-23-5620/89
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, kuid kohus peab näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18). (p 19)
Isiku ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmisel sobimatutele ja ebapiisavatele argumentidele tuginedes, rikub apellatsioonikohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 24)
Igasugust alla kümneaastase isiku suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu peetakse tema tahte vastaseks ning arusaamisvõimetuse tõttu on tegemist kannatanu ärakasutamisega ja vastav tegu tuleb kvalifitseerida vägistamisena (KarS § 147) (RKKKo nr 1-17-7206/27, p 29). (p 17)
KarS §-s 147 sätestatust ei saa tuletada, et vähemalt 10-aastane kannatanu on alati arusaamisvõimeline. Arusaamisvõimetusega ei ole tegemist üksnes siis, kui kannatanu ei taju üldse, mis temaga toimub, vaid ka siis, kui ta ei suuda piisaval määral mõista tegevuse seksuaalset iseloomu. Isegi, kui laps suudab olukorda hinnata (on arusaamisvõimeline), peab välja selgitama, kas tema tahte murdmiseks võidi kasutada seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, kuivõrd lapsel võis olla täiskasvanust oluliselt raskem oma tahet väljendada või seda maksma panna. Menetleja peab enne alaealise vastu suunatud muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo (nt KarS § 1432) süüdistatavale etteheitmist eriti põhjalikult hindama, kas laps võis olla abitusseisundis KarS § 141 mõistes (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 26)
Kui kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise protokoll ja selle salvestis on vastuolus, tuleb analoogia korras kohtuistungi protokolli ja salvestisega (KrMS § 155 lg 22 ls 2) tugineda ülekuulamise salvestisele. (p 21)
Teo kvalifitseerimine kergema kuriteokoosseisu järgi ei too kaasa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos (RKKKm nr 1-20-470/34, p-d 16–19, 26). Tuvastades, et alaealine kannatanu ei olnud arusaamisvõimetu, kuid süüdistatav astus temaga suguühtesse mõjuvõimu kasutades, tuleb piirduda süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 1432 lg 1 järgi, teda KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks mõistmata. (p 27)
Enne varasema karistatuse arvestamist uue karistuse mõistmisel eripreventiivse kaalutlusena, tuleb kontrollida, kas kehtivat karistust peab arvestama juba süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel. (p 28)
Kohtusse kutsumata jäetud alaealist võib pärast kohtueelses menetluses antud ütluste videosalvestise avaldamist vajaduse korral konkreetsetes küsimustes täiendavalt küsitleda (KrMS § 2901 lg 2), kuid seejuures tuleb arvestada lapse parimate huvidega (RKKKo nr 1-22-1988/70, p-d 13–16). Isegi, kui süüküsimuse lahendamiseks kaaluka asjaolu täpsustamiseks pidanuks kannatanut juba kohtueelses menetluses uuesti küsitlema, ei riku kohus omal algatusel kannatanu küsitlemata jätmisel menetlusõigust. (p 25)
Alaealise ütluste hindamisel tuleb arvestada tema vanust ja sündmusest möödunud aega. Asjaolu, et laps parandab end sündmuse toimumise aja osas mitu korda, ei pruugi muuta tema ütlusi ebausaldusväärseks. Aastate eest kogetud sündmuste dateerimise ebatäpsus jääb mälu normaalse toimimise piiresse. (p 22)
Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 10). (p 23)
|
| 1-21-7384/240
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
KrMS § 65 lg 1 eesmärk on avada Eesti kriminaalmenetlus teistest õigussüsteemidest pärit tõenditele. (p 24)
Rahvusvahelise koostöö korral ei ole välisriigis toimuv tõendi kogumine enamasti selle riigi kontrolli all, kus isiku süüküsimus lõppastmes lahendatakse. Riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lg 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendi kogumisel seal kehtivat õigust. Selline õigus on üksnes tõendi kogunud riigil. (p 25)
KrMS § 65 lg 1 rakendamisel lähtutakse eeldusest, et välisriigist saadud tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Nimetatud seaduslikkuse eeldus kehtib eeskätt riikide suhtes, kellega Eesti Vabariik on sõlminud välislepingu ja seeläbi väljendanud vastastikust usaldust. Sellest põhimõttest on alust irduda vaid siis, kui on üheselt tuvastatud, et välisriigi tõend koguti selle riigi õigust eirates. Nii on see näiteks olukorras, kus seaduserikkumine nähtub menetluse käigus tõendina esitatud välisriigi kohtu lahendist. (p 24)
Mitte iga kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) ei ole käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 10.1). Üldised põhimõtted, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, sisalduvad ennekõike põhiseaduse asjakohastes sätetes ja KrMS § s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. (p 31)
Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetena tuleb käsitada eelkõige selliseid põhiprintsiipe, mis väljendavad meie riigi kriminaalmenetluse üldist iseloomu ja põhiväärtusi. Teisisõnu saab kriminaalmenetluse põhimõtetena vaadelda neid printsiipe, millel baseerub kriminaalmenetluse toimimine ja mille äramõtlemisel muutuks kogu selle põhistruktuur. Sellisteks üldpõhimõteteks on eelkõige piinamise, õigusvastase vägivalla kasutamise, inimväärikuse alandamise, au ja väärikuse riivamise, elu ja tervise ohustamise keelud ning enese mittesüüstamise privileeg. Välisriigist saadud tõendi kasutamise välistab ka see, kui tõendit kogudes kavatseti algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna või kui menetleja rikkus tahtlikult menetlusõigust. (p 31)
KrMS § 65 lg 1 kontekstis ei tähenda kriminaalmenetluse põhimõtetele vastavuse hindamine kontrollimist, kas menetlustoimingu tegemisel järgiti Eesti kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. On võimalik, et välisriigis kogutakse tõend menetlustoiminguga, mida Eesti õiguskord ei tunne. Isegi sellisel juhul ei saa automaatselt järeldada, et menetlustoiming on vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. (p 32)
KrMS § 1261 lg 4 pole Eesti kriminaalmenetluse põhimõte KrMS § 65 lg 1 mõistes. Tegemist on tõendi lubatavust puudutava normiga, mille olematuks mõtlemine ei muudaks Eesti kriminaalmenetluse põhistruktuuri. (p 34)
See, millistele andmetele tuginedes saab veenduda, et välisriigis tehtud menetlustoiming vastab Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetele, sõltub tõendist. Mida kergemini mõjutatav on tõendi sisu, seda rohkem teavet võib Eesti kohus vajada välisriigis tehtud menetlustoimingu kohta. Nii oleks näiteks keeruline jaatada tõendi kooskõla Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega olukorras, kus tõendina esitatakse välisriigist laekunud ülekuulamisprotokoll, ilma et kohtule oleks teada, milline riik ülekuulamist toimetas ning kas ja mil moel olid tagatud ülekuulatava põhiõigused. (p 38)
Välisriigist saadud tõendi kasutamise välistab ka see, kui tõendit kogudes kavatseti algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna või kui menetleja rikkus tahtlikult menetlusõigust. (p 31)
Välisriigis kogutud tõendi lubatavaks tunnistamine ei võta asja arutavalt kohtult õigust ja kohustust hinnata selle usaldusväärsust kogumis muude tõenditega. (p 38)
Kaitsjate esitatud välisriigi advokaadi kirjalik arvamus on selline tõend KrMS § 63 lg 2 mõttes (vabatõend), millega kaitsjad soovisid tõendada menetluslikke asjaolusid. Sestap ei pidanud selle kirjutise autor ka kohtus ütlusi andma. (p 42)
Rahvusvahelise koostöö korral ei ole välisriigis toimuv tõendi kogumine enamasti selle riigi kontrolli all, kus isiku süüküsimus lõppastmes lahendatakse. Riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lg 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendi kogumisel seal kehtivat õigust. Selline õigus on üksnes tõendi kogunud riigil. KrMS § 65 lg 1 rakendamisel lähtutakse eeldusest, et välisriigist saadud tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Nimetatud seaduslikkuse eeldus kehtib eeskätt riikide suhtes, kellega Eesti Vabariik on sõlminud välislepingu ja seeläbi väljendanud vastastikust usaldust. Sellest põhimõttest on alust irduda vaid siis, kui on üheselt tuvastatud, et välisriigi tõend koguti selle riigi õigust eirates. Nii on see näiteks olukorras, kus seaduserikkumine nähtub menetluse käigus tõendina esitatud välisriigi kohtu lahendist. Ka sellisel juhul tuleb Eesti kohtul hinnata, kas rikkumine on piisavalt raske, et mõjutada tõendi kasutatavust Eesti kriminaalmenetluses. (p 25)
Asjaolu, et serveri asukohariik pole teada, ei ole käsiloleval juhul tõendi seaduslikkuse jaatamisel takistuseks. Esiteks on tegemist EL-i liikmesriigiga, mis võimaldab asuda seisukohale, et see riik jagab Eesti Vabariigiga sarnaseid põhiväärtusi ja on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) liikmesriik. (p 26)
|
| 1-21-7780/262
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega lõpetati KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus marihuaana ja tetrahüdrokannabinooli jälgedega vesipiibu omandamises, kuna süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele. Kuigi eeltoodud etteheide süüdistusaktis sisaldus, ei pidanud maakohus seda iseseisvaks süüdistuseks ega mõistnud süüdistatavat selles teos ka süüdi. Prokuratuur ei käsitanud neid fakte kohtuvaidlustes enam osana süüdistusest, loobudes seega kõnealuse teo osas sisuliselt süüdistusest. Samuti ei vaidlustanud prokuratuur selles küsimuses maakohtu otsust. Olukorras, kus prokuratuur oli süüdistusest osaliselt loobunud, pidi ringkonnakohus nimetatud osas tegema õigeksmõistva otsuse (KrMS § 301). Jättes süüdistusest osalise loobumise lahendamata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 17)
|
| 1-21-8803/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2024 |
|
Olukorras, kus enne Riigikohtu otsust ei pruukinud tõendamiskoormise jagunemine konkreetses kriminaalasjas olla kohtumenetluse pooltele üheselt arusaadav, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel ausa ja õiglase menetluse tagamiseks anda kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus arvestada Riigikohtu seisukohtadega, sh esitada täiendavaid argumente ja neid kinnitavaid tõendeid. (p 59)
Olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud halduslepinguga eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsused ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. (p 61)
Kassatsiooni koostamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb muu hulgas arvesse võtta kassatsioonimenetluse mahtu ja kassatsiooni argumentatsiooni keerukuse astet, samuti esindaja osalemist varasemas menetluses. (p 69)
Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. (p 44)
Varaline kahju KarS § 2172 lg 1 mõttes seisneda ka saamata jäänud tulus. Saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse sisustamisel on lähtepunktiks võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4. Vara suurenemise ootuse saab lugeda varaks üksnes juhul, kui selle realiseerumine on sedavõrd kindel, et niisugusele ootusele on omistatav majanduslik väärtus. Tulu saamise tõenäosus ja kannatanu kavatsus ning võimalus tulu saada on keskse tähtsusega ka saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemisel. (p-d 45–46)
Saamata jäänud tulu kui koosseisutunnuse olemasolu ja suuruse peab tõendama prokuratuur, kusjuures kõrvaldamata kahtlused küsimuses, kas ja kui palju tulu oleks kannatanu süüdistatava õiguspärase käitumise korral saanud, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Teisalt tuleb silmas pidada, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid. Saamata jäänud tulu on alati hüpoteetiline ja see mõjutab ka niisuguse kahju kui süüteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemist. Muu hulgas on saamata jäänud tulu (eelduste) tuvastamisel tavapärasest suurem roll normatiivsel hinnangul. Samas peab saamata jäänud tulu suuruse arvestamise metoodika vastama selle kuriteokoosseisu, mille tunnuseks saamata jäänud tulu on, kaitse-eesmärgile. (p 46)
KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioon ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Juriidilise isiku juhtorgani liikme või töötaja tahtlik huvide konflikt (lojaalsuskohustuse rikkumine) mõjutab üldjuhul ka kriminaalmenetluslikku tõendamiskoormist nende faktide osas, mida huvide konfliktis tegutsemise keeld on määratud ära hoidma. Näiteks kui juhatuse liige või töötaja korraldab juriidilise isiku nimel lepingu sõlmimist tema enda kontrolli all tegutseva äriühinguga, millelt ta saab isiklikku tulu, mõjutab huvide konflikt ka tõendamiskoormist küsimuses, kas ja kui, siis millise kahju juriidiline isik lepingu tõttu sai. Kui prokuratuur tõendab sellises olukorras ära esmapilgul seaduse nõuetele vastava kahjuarvestusel rajaneva kahjusumma, lasub selle ebaõigsuse tõendamise koormis lojaalsuskohustust rikkunud süüdistataval ja tema kaitsjal. (p-d 48–52)
Olukorras, kus ükski apellant ei vaidlusta kuriteoga tekitatud kahju suurust, ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev tunnistama süüdistatavat süüdi suurema kahju põhjustamises, kui seda tegi maakohus. Kui aga kannatanu on sellises olukorras apelleerinud tsiviilhagis esitatud ja samal kahjuarvestusel põhineva nõude rahuldamise ulatuse, ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
Ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
|
| 1-24-4333/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.12.2024 |
|
Nõukogude kohtu süüdimõistev otsus ENSV KrK § § 88 lg 2 p-de 1 ja 2, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 207 lg 1, § 2071 lg 3 p 1 järgi ning 207 lg 1 järgi on õigustühine, kui need teod seondusid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu peetava võitlusega. (p 16)
Vargus ning sõiduki ärandamine, mis ei seostunud Eesti Vabariigi iseseisvuse eest peetava võitlusega, ei ole ENSV KrK § 88 lg 2 p-de 1, 2 ja § 197 lg 1 järgi süüdi mõistetud isiku rehabiliteerimise alus. (p 17)
|
| 1-23-3860/45
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2024 |
|
30-päevase apellatsioonitähtaja sätestamisel pole silmas peetud seda, et apellant peaks kogu aja kulutama apellatsiooni koostamisele. Mitmekümnepäevane apellatsioonitähtaeg on ette nähtud eelkõige selleks, et apellandil oleks võimalik selle piires paremini enda aega ja tegevusi korraldada. Kui apellant jätab apellatsiooni koostamise n-ö viimasele minutile, võtab ta ühtlasi riski, et kaebetähtaeg võib mööduda ja möödalaskmise mõjuva põhjuse puudumise korral võib apellatsioon jääda läbi vaatamata. (p 14)
Kohtupraktika kohaselt on määratud kaitsja kohustustevastane käitumine KrMS § 172 lg 2 p 2 tähenduses küll mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, kuid olukorras, kus menetlusosaline viivitab ülemääraselt riigi õigusabi taotlemisega, lasub vastutus apellatsiooni esitamisega hilinemises olulises ulatuses temal endal ega too kaasa apellatsioonitähtaja ennistamist. (p 15)
KrMS § 318 lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus kohtumenetluse poolel, kelleks on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Kannatanu esindaja (KrMS § 41) ei ole iseseisev menetlusosaline (KrMS § 16 lg 2) ega kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1), vaid tema kaudu osaleb menetluses esindatav. Esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja menetlustoiming loetakse üldjuhul tehtuks esindatava poolt. (p 12)
|
Facebook
X.com