/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-2-1-17 PDF Riigikohus 20.03.2017

See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)

Justiitsministri 25. juuni 2004. a määrusest nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks. (p 16-17)

Kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda ka karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt otsustaks kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus. (p 18)

Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)


Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 10)

See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)


KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9). (p 11)


Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)


Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Korduva karistamise keelu rikkumiseks peetakse näiteks olukorda, kus isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt RKKKo nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). (p 20)

Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)

3-1-1-48-12 PDF Riigikohus 30.05.2012

Üldjuhul tuleb kohtul karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus, millel puudub esitaja allkiri, käiguta jätta ja anda taotluse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Alles siis, kui taotluse esitaja ettenähtud ajaks puudust ei kõrvalda, saab kohus jätta taotluse läbi vaatamata.

Seadusest ei tulene õiguslikku alust jätta karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus läbi vaatamata põhjusel, et taotlus kattub oma sisult sama isiku poolt samas asjas varem esitatud taotlusega, mille kohus on jätnud rahuldamata. Sama isiku korduvate samasisuliste taotluste korral tuleb kohtul järgnevad taotlused sarnaselt esimesele taotlusele rahuldamata (mitte läbi vaatamata) jätta, kusjuures määruse põhistustes võib kohus piirduda viitega varasema samasisulise taotluse kohta tehtud määruse põhistustele.


Asjaolu, et Eesti Advokatuuri aukohus asub pärast kohtuotsuse tegemist mingis õiguslikus küsimuses kohtust erinevale seisukohale, ei saa kaasa tuua kohtuotsuse teistmist.


Kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada õigustloov akt põhiseadusvastaseks tuleks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena. Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel osaliselt või täielikult asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2 lause 1). Taotlus asjassepuutumatu normi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata. Normi asjassepuutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud, peab kohus kohtuasja lahendamisel tunnistama vaidlustatud normi asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle kohaldamata jätma, algatades nii põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus. Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta. Asja lahendamisel tehtavast kohtuotsusest või -määrusest peab selgelt nähtuma, kas kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldatakse, jätetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Kohus ei tohi taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta.

Kohtu otsustus tunnistada õigusnorm või selle andmata jätmine põhiseadusvastaseks peab olema alati põhistatud. Samuti peab kohus põhistama otsustust jätta kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldamata või läbi vaatamata. Sellise põhistamiskohustuse ulatus sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast ja taotluse sisust. Kohtul on õigus hinnata kohtumenetluse poole taotluses tõstatatud põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse äramärkimisega. Kui eelnev kohtuaste pole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist piisavalt põhistanud, on see viga üldreeglina kõrgema astme kohtu menetluses kõrvaldatav ega tingi tavaliselt kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Teatud juhtudel pole aga välistatud, et kui vaidlustatud kohtulahendis on jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustus põhistamata, saadetakse kohtuasi põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks.

Kohus peab tunnistama asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas, põhiseadusvastaseks ka siis, kui menetlusosalised sellist nõuet ei esita.

Põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse võib esmakordselt esitada ka alles edasikaebemenetluses - näiteks apellatsioonis või kassatsioonis.


Kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada õigustloov akt põhiseadusvastaseks tuleks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena. Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel osaliselt või täielikult asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2 lause 1). Taotlus asjassepuutumatu normi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata. Normi asjassepuutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud, peab kohus kohtuasja lahendamisel tunnistama vaidlustatud normi asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle kohaldamata jätma, algatades nii põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus. Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta. Asja lahendamisel tehtavast kohtuotsusest või -määrusest peab selgelt nähtuma, kas kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldatakse, jätetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Kohus ei tohi taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta.

Kohtu otsustus tunnistada õigusnorm või selle andmata jätmine põhiseadusvastaseks peab olema alati põhistatud. Samuti peab kohus põhistama otsustust jätta kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldamata või läbi vaatamata. Sellise põhistamiskohustuse ulatus sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast ja taotluse sisust. Kohtul on õigus hinnata kohtumenetluse poole taotluses tõstatatud põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse äramärkimisega. Kui eelnev kohtuaste pole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist piisavalt põhistanud, on see viga üldreeglina kõrgema astme kohtu menetluses kõrvaldatav ega tingi tavaliselt kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Teatud juhtudel pole aga välistatud, et kui vaidlustatud kohtulahendis on jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustus põhistamata, saadetakse kohtuasi põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks.

KrMS § 305^1 lg 1 kehtib ka KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes.

Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (Vt nt 21. jaanuari 1999. a otsus Garcķa Ruiz vs Hispaania, p 26 ja 5. mai 2011. a otsus Ilyadi vs Venemaa, p 39.).


Otsuses Andreyev vs Eesti tuvastas inimõiguste kohus EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Erinevalt kohtuasjast Andreyev vs Eesti polnud praeguses asjas aukohtumenetluse esemeks küsimus, kas kaitsjate tegevus tõi kaasa R. Paala kaitseõiguse rikkumise.


KrMS § 305^1 lg 1 kehtib ka KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes.

3-1-1-76-08 PDF Riigikohus 07.01.2009
3-1-2-3-08 PDF Riigikohus 30.12.2008

Asjaolu, et isikut karistati vangistusega ka Eestis, ei andnud talle alust eeldada, et ta ei pea kandma juba eelnevalt teise riigi kohtu poolt teise teo eest mõistetud karistust. Kui teine riik loovutab isiku Eesti Vabariigile ajutiselt, ei halvenda isiku poolt karistuste kandmine vaheldumisi osade kaupa tema olukorda võrreldes sellega, kui ta oleks kandnud ühes riigis ära esmalt ühe ja seejärel teises riigis teise karistuse.

3-1-2-7-07 PDF Riigikohus 24.01.2008

Kui isik on kandnud ära teatud osa vangistusest ja ta on ekslikult vabastatud ennetähtaegselt, siis vangistuse kandmise jätkumisel ei tohi isiku vangistustingimused karmistuda võrreldes sellega, mis tal olid enne vabastamist.

3-1-1-59-06 PDF Riigikohus 21.06.2006

Vangistusega karistatud isiku kohese vahistamise põhiõiguslik alus sisaldub PS § 20 teise lõike p-s 1. Põhiseaduse selle sätte analoog Euroopa Inimõiguste Konventsioonis (EIÕK-s) on artikli 5 esimese lõike punkt "a". Euroopa Inimõiguste Kohus on EIÕK selle sätte kohaldamisel asunud seisukohale, et isiku vahistamiseks süüdimõistva kohtuotsuse alusel peab esiteks olemas olema asjakohane ja kehtiv ning karistusena vangistuse kohaldamise võimalust ettenägev siseriikliku karistusõiguse norm. Teiseks peab olemas olema kõnealuse isiku vahistamisvõimalust ette nägev menetlusõiguse säte. Vangistusega karistatud isiku suhtes tõkendi küsimuse lahendamise kohustus ja ka tema kohese vahistamise menetlusõiguslik võimalus tuleneb KrMS § 306 lg 1 p-st 9 ja § 313 lg 1 p-st 8. Nendest sätetest nähtub, et tõkendi küsimus üldisemalt ja sealhulgas ka vahistamine vormistatakse kohtuotsuse resolutiivosas ning eraldiseisva vahistusmääruse koostamiseks puudub seetõttu igasugune alus.


Apellatsiooniõigusest loobumisel või apellatsiooni esitamise soovist tähtaegselt teatamata jätmisel märgitakse kohtuotsuses üksnes kohtuotsuse sissejuhatus ja resolutiivosa (KrMS § 315 lg-s 7). KrMS §-s 315 sätestatu süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb asuda seisukohale, et kõnealuse paragrahvi neljandas lõikes ettenähtud üksnes kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise võimalus ei tähenda seda, et selleks hetkeks saakski olemas olla vaid resolutiivosa. Mõistetavalt ei saa jõustuda selline kohtuotsus, millel puudub sissejuhatav osa. Seega - rääkides vaid kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise võimalusest on seadusandja siiski pidanud silmas nii sissejuhatust kui ka resolutiivosa sisaldavat kohtu resolutiivotsust.

3-1-1-150-05 PDF Riigikohus 19.01.2006

Kohtumääruse ja -otsuse samaaegse eksisteerimise korral isiku kinnipidamise alusena prevaleerib kohtuotsus määruse ees ning sellisel juhul tuleb kinnipidamisasutusel asuda viivitamatult täitma kohtuotsust. Olukorda, mil isikult vabaduse võtmise aluseks on jõustunud ja täitmisele pööratud kohtuotsus tema karistamise kohta vangistusega, ei saa lugeda eelvangistuseks isegi siis, kui vangistusega karistatud isikut peetakse kinni eelvangistuse režiimil (vt ka RKKKo nr 3-1-1-55-05).


KrMS § 388 lg 3 sätestab, et kohtumenetluses koostatud vahistamismääruse ning muu kohtumääruse peale, millega kohaldati tõkendit või muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit, esitatud määruskaebuse läbivaatamisele kutsutakse kaebuse esitaja, tema kaitsja või seaduslik esindaja ning prokurör. Vahistatud või vangistust kandvale isikule edastatakse kutse kinnipidamiskoha juhi kaudu, kes korraldab tema ilmumise kohtusse. Vahistatu teavitamine määruskaebuse läbivaatamisest ei asenda kutset, kuna teavitamine ei kohusta kinnipidamiskohta korraldama vahistatu ilmumist kohtusse.


Vastavalt KrMS §-s 131 sätestatud vahistamiskorrale tuleb vahistatav toimetada kohtuniku juurde, kellel lasub kohustus teda vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks küsitleda ja tagada talle seeläbi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lõikest 3 tulenev õigus olla kohtuniku poolt ära kuulatud (vt RKKKm nr 2-1-1-126-05). Vahistatava õigus olla kohtuniku poolt ära kuulatud tuleb tagada iga vahistamistaotluse arutamisel ning sõltumata asjaolust, kas vahistataval on kaitsja või kas kaitsja esitab vahistamise kohaldamisel prokuratuuri vahistamistaotlusele vastuargumente. Isiku vahistamist ilma, et talle oleks tagatud õigus olla kohtuniku poolt ära kuulatud, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse selliseks rikkumiseks, mis toob kaasa vahistamismääruse tühistamise.

3-1-1-55-05 PDF Riigikohus 09.06.2005

KarS § 68 lg 1 kohaselt loetakse mõistetud karistusaja hulka vaid see ajavahemik, mil isikult vabaduse võtmise ainsaks seaduslikuks aluseks oli kohtu vahistusmäärus. Olukorda, mil isikult vabaduse võtmise aluseks on jõustunud ja täitmisele pööratud kohtuotsus tema karistamise kohta vangistusega, ei saa lugeda eelvangistuseks KarS § 68 lg 1 mõttes isegi siis, kui vangistusega karistatud isikut peetakse kinni eelvangistuse režiimil.


Kohtumääruse ja -otsuse samaaegse eksisteerimise korral isiku kinnipidamise alustena, prevaleerib kohtuotsus määruse ees ning sellises olukorras tuleb kinnipidamisasutustel asuda viivitamata täitma jõustunud kohtuotsust ja viia vahialune üle kinnipeetava režiimile VangS-s sätestatud tingimustel.

3-1-1-121-03 PDF Riigikohus 14.10.2003

Kohtualust süüdi tunnistava ja talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisel juhtudel, mil kohtualune viibis kohtuliku arutamise ajal vahi all või kui kohus kohtualust süüdi tunnistava ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel peab vajalikuks tema vahi alla võtmist, on põhjendatud kohtupraktikas aktsepteeritu, et kuigi kohtualuse suhtes kehtib tõkend kuni tema suhtes tehtava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni, arvestab kohus otsuse tegemisel kohe ka selle tõkendi kohaldamise aja karistuse aja hulka.


Kuna isiku vahi all pidamise kui tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, on selle riive kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja, milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses.


Vastavalt PS § 20 p-le 1 ja KrMK § 73 lg-le 1 võib kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus olla iseseisvaks vahistamisaluseks. Seega on kohus eriti kohtualusele karistusena vangistuse mõistmisel pädev eraldi otsustama, kas selle karistuse täitmise tagamiseks piisab kohtueelse uurimise ajal kohaldatud sunnimeetmetest või mitte.

Kuna isiku vahi all pidamise kui tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, on selle riive kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja, milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json