/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-47-16 PDF Riigikohus 13.05.2016

KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2). (p 5)

KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 7)


KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (p 7)


KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 7)


KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2). (p 5)

KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (p 7)

3-1-1-27-16 PDF Riigikohus 30.03.2016

Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)


KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks. Samuti ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu vangistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigel ajal ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 13)


Kuna röövimise põhikoosseis eeldab tahtlikku vägivalla kasutamist ja KarS § 200 lg 2 p 5 sätestab enam ohtliku tagajärjena raske tervisekahjustuse tekitamise, hõlmab kõnealune säte KarS § 118 ebaõigussisu ning kogumit ei moodustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimati nimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis) (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 9). (p 10)


Vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba toime pandud, kuid selle toime kestab veel edasi. KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal olemas olema ka asja hõivamise tahtlus, ning seetõttu tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida röövimisena ka siis, kui ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul (vt RKKKo 3-1-1-12-09, p-d 8 ja 9). (p 8)

Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)

3-1-1-87-13 PDF Riigikohus 14.10.2013

Ehkki KrMS § 422 lg 1 reguleerib otsesõnu üksnes asjade tagastamist ja vara arestist vabastamist kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtumenetluses, tuleb sellest sättest analoogia korras juhinduda ka siis, mil kriminaalmenetlus lõpetatakse kohtueelses menetluses.


Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66).

Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 831 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 161 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses.

Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.


Süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimine kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 16^1 ette nähtud korras eeldab alati seda, et konfiskeerimise kohaldamise aluseks oleva kuriteo kohta on tehtud jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.


Kohus peab kohtulahendis menetlusosalise seisukohtadele hinnangut andes säilitama nii sisemise kui ka välise erapooletuse ja hoiduma menetlusosalist tarbetult halvustavatest kommentaaridest ning märkustest.


Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66).

Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 831 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 161 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses.


Olukorras, kus kohtul puudub menetluslik pädevus talle esitatud taotluse sisuliseks läbivaatamiseks, tuleb taotlus jätta läbi vaatamata, mitte rahuldamata.


Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.


Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.

Juhul kui kriminaalmenetluses arestitud vara omanik või seaduslik valdaja on teada, puudub prokuratuuril kriminaalmenetluse lõpetamisel alus taotleda kohtult KrMS §-s 126 ette nähtud korras arestitud vara edasise saatuse otsustamist.


3-1-1-120-12 PDF Riigikohus 07.12.2012

KrMS § 423 sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Kuivõrd rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib KrMS § 417, mille kolmandas lõikes viidatakse KrMS §-le 424, saab menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra.


Kohtuekspertiisiseaduse §-s 27^3 sätestatud "analüüsiobjekti" all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind näiteks asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse.


Vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav.

Tulenevalt KrMS § 180 lg-s 2 sätestatust võib kohus ekspertiisikulude kindlaksmääramisel mitut süüdi mõistetavat isikut kohelda erinevalt mitte lähtuvalt sellest, kas ja kui suures ulatuses leiti ekspertiisi käigus konkreetsete isikute süüle viitavaid asjaolusid, vaid üksnes tulenevalt sellest, kui suur on isikute süü KarS § 56 tähenduses ja milline on süüdi mõistetavate varaline seis. Maakohus, jättes ebaõigesti ekspertiisimaksumuse süüdistatavate vahel võrdselt jagamata, ja ringkonnakohus, jättes selle minetuse kõrvaldamata, rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

KrMS § 423 sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Kuivõrd rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib KrMS § 417, mille kolmandas lõikes viidatakse KrMS §-le 424, saab menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra.


Süüdistatava poolt teo ülestunnistamine kujutab endast süüdistatava ütlust KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Seega ei erine ülestunnistus põhimõtteliselt teistest isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid objektiivseid tõendeid. Sealhulgas võib vastavalt KrMS § 105 lg-le 1 olla tarvis lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada teatud ekspertiise.


Tulenevalt KrMS § 180 lg-s 2 sätestatust võib kohus ekspertiisikulude kindlaksmääramisel mitut süüdi mõistetavat isikut kohelda erinevalt mitte lähtuvalt sellest, kas ja kui suures ulatuses leiti ekspertiisi käigus konkreetsete isikute süüle viitavaid asjaolusid, vaid üksnes tulenevalt sellest, kui suur on isikute süü KarS § 56 tähenduses ja milline on süüdi mõistetavate varaline seis. Maakohus, jättes ebaõigesti ekspertiisimaksumuse süüdistatavate vahel võrdselt jagamata, ja ringkonnakohus, jättes selle minetuse kõrvaldamata, rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

3-1-1-57-12 PDF Riigikohus 16.05.2012

Kõvaketas on käsitatav kuriteo toimepanemise vahendina, kuna selle abil oli süüdimõistetul võimalik temale kuuluvas sülearvutis talletada ja taasesitada lapspornot sisaldavaid pildifaile.


KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.

Pelgalt kinnipidamisasutuses karistuse kandmist ei saa käsitada mõjuva põhjusena KrMS § 424 mõttes, mis annaks aluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks.

Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.


Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.

Olukorras, kus isik tunnistati süüdi konkreetsete ebaseaduslikke pilte sisaldavate failide hoidmises, jääb arusaamatuks, millisel seadusest tuleneval alusel peab täiendavalt üle kontrollima ülejäänud kõvakettal leiduvad andmed, mille omamist või hoidmist jõustunud kohtuotsusega karistusõiguslikult talle ette ei heidetud.

Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.


Tulenevalt KrMS §-st 431 saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid. Määrus, millega täitmiskohtunik otsustaks KrMS § 431 alusel kohtuotsuse järgi hävitamisele kuuluva asitõendi hoopis süüdimõistetule tagastada või hävitada selle osaliselt, satuks jõustunud kohtuotsusega vastuollu.

Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.


Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.


Failide ebaseaduslikkusele õigusliku hinnangu andmine on kohtu, mitte aga eksperdi pädevuses, kuna viimane rakendab üksnes mitteõiguslikke eriteadmisi.


Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

3-1-1-2-12 PDF Riigikohus 20.02.2012

KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist, peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama.


Tulenevalt KrMS § 417 lg-st 2 on seadusandja üldjuhul kehtestanud rahalise karistuse tasumiseks ühekuulise tähtaja. Vastavalt KrMS §-le 423 tuleb nimetatud reeglist lähtuda ka kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete sissenõudmisel, v.a tsiviilhagi, mille kohta tehtud otsuse täitmine toimub täitemenetluse seadustikus (TMS) ette nähtud korras. Viimane ei välista siiski, et kohus ei võiks süüdimõistva otsuse tegemisel nende tasumiseks määrata teistsugust tähtaega. Kohtu sellekohased volitused tulenevad KrMS § 313 lg 1 p-st 7, mille kohaselt võetakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajaduse korral seisukoht ka kohtuotsuse täitmise asjaolude suhtes.


KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, kuna KrMS § 424 asub seadustiku 18. ptk 4. jaos, milles käsitletakse kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 424 tekstist ei tulene keeldu pikendada või ajatada tähtaega korduvalt.

KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist, peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama.


Kuna KrMS § 424 ei reguleeri kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagi täitmise pikendamist, siis tuleb ka selle täitmisel juhinduda eeskätt tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus hagi täitmise kohta sätestatust. Tsiviilhagi täitmisel tekkinud küsimused lahendatakse täitmiskohtuniku poolt KrMS § 432 lg-te 1 ja 2 korras tehtava määrusega üksnes olukorras, kui tsiviilhagi kohta tehtud otsuse täitmisel tekib vajadus täpsustada kriminaalkohtu poolt tehtud süüdimõistvat otsust.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json