/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-2-4-16 PDF Riigikohus 28.02.2017
Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 10 lg 2, KrMS § 484 lg 2 ja KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. (p 6)
KrMS ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kui teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. (p 19)
Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 9)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7) Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13) Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11) Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
3-1-2-1-16 PDF Riigikohus 26.09.2016
Kui maakohus kuulutab kohtuotsuse kuulutamisel selle resolutiivosa ja ükski kohtumenetluse pool ei esita apellatsiooniteadet, jõustub maakohtu otsus resolutiivotsuse kujul. Sellisel juhul ei nähtu maakohtu otsusest, millistele tõenditele kriminaalasja lahendamisel tugineti ning milliseid asjaolusid isiku süüditunnistamisel ja karistamisel arvesse võeti. Teistmismenetluse raames ei ole siis võimalik hinnata väiteid kuriteo täpsemate tehiolude ja karistust kergendavate asjaolude olemasolu kohta. Isikule uue karistuse mõistmine eeldab uute asjaolude tuvastamist KrMS § 373 lg 3 mõttes. (p 7)
Kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. a otsusega nr 3-4-1-13-15 tunnistati KarS § 141 lg 2 sanktsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see nägi noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette kuueaastase vangistuse, tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 366 p 6 alusel uuendada, kui esitatud süüdistusest ei nähtu, et süüdimõistetu kasutas kannatanu suhtes vägivalda. (p 6)
3-1-2-3-15 PDF Riigikohus 21.10.2015
Kui isikule on täitmisteade kätte toimetatud, siis alates sellest hetkest peab ta olema teadlik, et tema suhtes kehtib jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Järelikult tuleb jätta teistmisavaldus läbi vaatamata, kui see on esitatud pärast selle esitamiseks KrMS §-s 368 ettenähtud kuuekuulise tähtaja möödumist. (p 7)
3-1-2-5-15 PDF Riigikohus 21.10.2015
KrMS § 372 kohaselt järgitakse teistmismenetluses KrMS §-de 352–360^2 ja § 363 sätteid, arvestades KrMS 13. peatüki erisusi. Kuna KrMS 13. peatükk ei näe teistmisavaldusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. (p 13) Kui menetlusvälise isiku esindaja pole lisanud teistmisavaldusest osalise loobumise avaldusele esindatava kirjalikku nõusolekut, ei ole ta järgitud KrMS § 358 lg 2 nõudeid. Siis puudub Riigikohtul KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta teistmisavaldus määrusega osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada kõnealuses osas teistmismenetlus. (p 13)
Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)
Kui menetlusvälise isiku esindaja pole lisanud teistmisavaldusest osalise loobumise avaldusele esindatava kirjalikku nõusolekut, ei ole ta järgitud KrMS § 358 lg 2 nõudeid. Siis puudub Riigikohtul KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta teistmisavaldus määrusega osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada kõnealuses osas teistmismenetlus. (p 13)
Võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema tingimata sätestatud teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt RKÜKo 3-1-2-2-11, p 63). (p 17.2)
Lahendades küsimust KrMS § 366 p-s 7 märgitud teistmise aluse olemasolust, peab Riigikohus kõigepealt hindama, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist (vt nt RKKKo 3-1-2-2-14, p 9.1). (p 14) Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1) Kui teistmisavalduses tuginetakse sellistele uutele väidetele, mida siseriiklikus menetluses maa- ja ringkonnakohtu määruste vaidlustamisel ei esitatud ning mille kohta EIK lahendis seisukohta ei võetud, ei saa ka kõneleda EIK otsusega tuvastatud konventsiooni või selle protokolli rikkumisest, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Sellised väited ei saa olla teistmise aluseks KrMS § 366 p 7 mõttes. (p 16) Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)
3-1-2-4-15 PDF Riigikohus 05.10.2015
Kui teistmismenetluse tulemus on õigeksmõistev otsus, siis teistetavas kriminaalasjas tasutud rahaline karistus ja menetluskulud hüvitatakse süüdimõistetule süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 6 lg 1 ja § 23 lg 1 alusel. (p 12)
Otsus, mis tugineb teise kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja ja kannatanu valeütlustele ning kunstlikult loodud tõendile, on põhjendamatu KrMS § 366 p 1 tähenduses. (p 8-9)
3-1-2-5-14 PDF Riigikohus 05.02.2015
Kuna kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosas pole tõendeid analüüsitud, siis puudub Riigikohtul võimalus veenduda, missugustele tõenditele kohus isiku süüdimõistmisel tugines. Eeltoodust tulenevalt ei saa teistmismenetluse raames kujundada seisukohta ka tõendite lubatavuse või süüdimõistva otsuse tegemiseks vajaliku tõendusteabe piisavuse kohta (vt 3-1-2-2-13, p 10.1).
3-1-2-9-13 PDF Riigikohus 15.11.2013
Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust juba esitatud teistmisavalduse täiendamiseks taotlusega kriminaalasja menetluse uuendamiseks väljaspool teistmisavalduse esitamise tähtaega.
KrMS § 347^1 lg 2 eesmärgiks on tagada kassaatori õigus esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid teise poole esitatule.
Teistmise aluseks ei saa olla pelgalt kahtlus, et tunnistaja on menetluse käigus andnud valeütlusi, vaid see eeldab valeütluste tuvastamist jõustunud kohtuotsusega.
Olukorras, kus kohtueelse menetleja ametniku kuriteo tuvastamine ei ole aegumise tõttu enam võimalik, ei saa tõusetuda küsimust KrMS § 366 p-s 3 märgitud teistmise aluse esinemisest. Seda põhjusel, et nimetatud teistmise alusest saab rääkida vaid siis, kui see asjaolu (kriminaalasja menetluses kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mis võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas) on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. (Vt RKKKo 3-1-2-2-96). Kuna seadusandja põhjendatud arusaama kohaselt saab kuriteo toimepanemine teistmise alusena olla tuvastatud vaid jõustunud kohtuotsusega, siis ei ole Riigikohus pädev lugema seda asjaolu tuvastatuks muul viisil.
Kriminaalmenetlusõiguses tuleb järgida menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglit, mille kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 3 lg 2). Sellest põhireeglist lähtuvalt ei ole nõutav ega ka praktiliselt võimalik kohaldada menetlusõiguslikke reegleid tagasiulatuvalt.
3-1-2-3-12 PDF Riigikohus 30.04.2013
Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Kui konfiskeeritu kuulub isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima, ehk tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle. Konfiskeerimise toime ei ole mitte absoluutne, vaid relatiivne, sest see ei mõjuta mitte määratlemata isikute ringi, vaid üksnes konfiskeerimisotsustuse adressaadi õigusi konfiskeeritavale esemele. (Vt RKÜKo 3-1-1-88-07, p 37 ja RKKKo 3-1-1-97-10, p 33). Menetlejal tuleb KrMS § 40^1 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse kaasata iga talle teadaolev isik, kes võib arvestatava tõenäosusega olla tulevase konfiskeerimise objekti omanik. Konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, võib esitada tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusse. Juhul kui konfiskeeritud on kinnisasi, mille omanikuna on konfiskeerimisotsustuse alusel kinnistusraamatusse kantud riik, tuleb hagejal enne vindikatsiooninõuet või koos sellega esitada riigi vastu ka kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65 lg 1). Vindikatsioonihagi konfiskeeritud asja väljanõudmiseks ei saa TsMS § 371 lg 1 p-st 4 ja § 457 lg-st 1 tulenevalt esitada isik, kes ei ole küll konfiskeerimisotsustuse adressaat, kuid kes oli konfiskeeritud asja võimaliku omanikuna kriminaalmenetlusse kaasatud ja kelle omandiõigus kriminaalmenetluses kinnitust ei leidnud. Konfiskeeritud asja riigi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks esitatud hagi rahuldamine ei tähenda kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsustuse tühistamist ega muutmist, sest konfiskeerimisotsustus kehtib üksnes riigi ja konfiskeerimisotsustuse adressaadi omavahelises suhtes. Samas, kui kohus tuvastab, et konfiskeeritud asi kuulub tegelikult hagejale, puudub tal menetluslik pädevus järgnevalt välja selgitada, kas hageja näol on tegemist KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 83^1 lg-s 2 või § 83^2 lg-s 2 nimetatud kolmanda isikuga, kellelt tuleks asi konfiskeerida, kuna see ei ole hagimenetluse esemeks. Kui riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95 lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 56^1 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist. Isikul tekib riigi vastu KarS § 85 lg 2 teisest lausest tulenev kahjuhüvitisnõue eeskätt juhul, kui 1) tema vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega konfiskeeritud; 2) selle konfiskeerimisotsustuse täitmisega on talle kahju tekitatud ja 3) tema ise ei vasta KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 83^1 lg-s 2 või § 83^2 lg-s 2 nimetatud tunnustele. ähtudes analoogia alusel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 4 tuleb KarS § 85 lg-s 2 sätestatud nõude sisustamisel aluseks võtta samad põhimõtted, millest lähtuvad eraõiguse kahju hüvitamise sätted, eeskätt võlaõigusseaduse 7. peatükk. Kuna KarS § 85 lg 2 teise lause alusel tekkiv õigussuhe on olemuselt avalik-õiguslik ja sellest õigussuhtest tekkinud vaidluste lahendamiseks ei ole ette nähtud teistsugust menetluskorda, tuleb kõnealuse sätte alusel esitatavad kahjuhüvitisnõuded HKMS § 4 lg 1 kohaselt läbi vaadata halduskohtumenetluses.
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt õigust esitada teistmisavaldust.
Vähendamaks õiguslikult tagajärjetu konfiskeerimisotsustuse tegemise ohtu, tuleb menetlejal KrMS § 40^1 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse kaasata iga talle teadaolev isik, kes võib arvestatava tõenäosusega olla tulevase konfiskeerimise objekti omanik. Sellisel juhul on konfiskeerimise küsimuse lahendamisel tehtav kohtu otsustus selle kohta, kellele konfiskeerimise objekt kuulub, siduv kõigile menetlusse kaasatud isikutele. Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt õigust esitada teistmisavaldust.
3-1-2-3-13 PDF Riigikohus 14.03.2013
Kui advokatuur rikub RÕS § 20 lg 3 nõudeid isikule uut riigi õigusabi osutajat, mille tõttu puudub isikul võimalus esitada teistmisavaldust tähtaegselt, on see käsitatav KrMS § 172 lg 2 p 2 mõttes mõjuva põhjusena uue kaitsja teistmisavalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.
Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas 22. novembri 2011. a otsuses Andreyev vs Eesti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Praegune kriminaalasi on käsitatav KrMS § 367 lg 2 mõttes "sarnase asjana" kohtuasjale Andreyev vs Eesti. Ringkonnakohtu määrusega tuvastatud asjaoludest järeldub isikule määratud kaitsja kohustustevastane käitumine, mis seisnes ilma mõjuva põhjuseta apellatsiooni tähtaegselt esitamata jätmises. Kaitsja selline viga võttis isikult juurdepääsu ringkonnakohtusse.
Riigi õigusabi osutava advokaadi advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise või tema kutsetegevuse peatamise korral on advokatuuril RÕS § 20 lg-st 3 tulenevalt kohustus määrata alati viivitamatult omal algatusel uus riigi õigusabi osutaja. Kui advokatuur rikub RÕS § 20 lg 3 nõudeid isikule uut riigi õigusabi osutajat, mille tõttu puudub isikul võimalus esitada teistmisavaldust tähtaegselt, on see käsitatav KrMS § 172 lg 2 p 2 mõttes mõjuva põhjusena uue kaitsja teistmisavalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.
3-1-2-2-12 PDF Riigikohus 09.05.2012
Kriminaalasja teistmine on põhjendatud ainult osas, milles rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui teistmise kaudu.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 7 kohaselt on teistmise aluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitamist muul viisil kui teistmise kaudu. Kuna juurdepääsuõiguse puudumine tulenes sellest, et süüdistatavale riigi õigusabi korras määratud kaitsja ei esitanud tema huvides tähtaegselt kassatsiooni, on kõnealuse rikkumise kõrvaldamine võimalik, tagades teistmisavalduse esitajale juurdepääsu Riigikohtule.
3-1-2-3-10 PDF Riigikohus 26.05.2010
3-1-2-2-10 PDF Riigikohus 13.05.2010
3-1-2-1-10 PDF Riigikohus 07.04.2010
Riigikohus ei saa teatud erandjuhtudel keelduda menetlemisest pelgalt vaid viitega korralise kohtukaebevõimaluse või teistmisaluse puudumisele. Selliste erandjuhtuga on tegemist siis, kui Riigikohtule esitatavast kaebusest või avaldusest nähtub isiku põhiõiguste võimalik rikkumine. Kui sellises olukorras puuduvad muud menetluslikud võimalused põhiõiguste rikkumise kõrvaldamiseks, on Riigikohus põhiõiguste tagamiseks seda kaebust või avaldust siiski ise kohustatud menetlema. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud otsuses toonitatakse eriti Riigikohtu kõnealust kohustust juhtudel, mil võib tegemist olla PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse rikkumisega. (Vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02).
3-1-2-4-09 PDF Riigikohus 19.10.2009
Liitkaristuse mõistmine on loogiliselt võimalik vaid mõlema liidetava olemasolul.
Tuginedes PS §-dele 13, 14 ja 15 saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui tal on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt nt RKÜKo nr 3-1-3-10-02).
Teistmisalused on sätestatud ammendavalt KrMS §-s 366. Tuginedes PS §-dele 13, 14 ja 15 saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui tal on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt nt RKÜKo nr 3-1-3-10-02).
3-1-2-1-07 PDF Riigikohus 02.04.2007
KrMS § 368 sätestab, et teistmisavalduse võib esitada kuue kuu jooksul, arvates sama seadustiku §-s 366 sätestatud teistmisaluse ilmnemisest. Sellel, millal isik saab väidetavalt aru talle teadaoleva (teistmise aluseks oleva) faktilise asjaolu võimalikust õiguslikust tähendusest, ei ole KrMS § 366 p 5 alusel esitatud teistmisavalduse tähtaegsuse hindamisel tähtsust. KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalus "kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib tuua kaasa süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra kergendamise", saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt RKKKo nr 3-1-2-1-98).
3-1-2-3-06 PDF Riigikohus 09.06.2006
Kui teistmisavalduses ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust teinud kohtutel teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise, puudub KrMS § 366 p 5 mõttes alus kriminaalasja teistmiseks. Juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium sellisel juhul teistmisavalduse rahuldamata.

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json