/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 29| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-09-14104/142 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2019
Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)
Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18) KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)
KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18) KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu on toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Sellele argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. (p 20) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (p 21) Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, peab kohtute põhjendustest selguma, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Kuna KarS § 76 lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb, lasub kohtul süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. (p 22) Seisukoht, mille järgi pole kriminaalhooldus asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske, seab kahtluse alla kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse tervikuna. Kriminaalhooldus ongi rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. (p 23) Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25) Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)
3-1-1-112-16 PDF Riigikohus 23.02.2017
Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)
Ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. (p 32)
KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28) Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126^1 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28) Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126^1 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389^1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126^1 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30) Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31) Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33) Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises mingit liiki kuriteo (nt maksukuriteo) asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. KrMS § 126^1 lg 2 mõtte kohaselt ei saa eeldada, et mingit liiki kuritegude puhul on jälitustoimingud vajalikud. (p 33) Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Näiteks argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu, sest tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu. (p 36) Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud. (p 43) KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48) Olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi. (p 50)
Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)
Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks. (p 53) Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56) Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56) Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28) Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126^1 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28) Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31) Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33) Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44) Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47) KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126^1 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389^1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126^1 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)
3-1-1-113-16 PDF Riigikohus 23.02.2017
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 30, 31, 33, 36, 43, 48, 50.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 31, 33, 44, 47-48.
3-1-1-20-16 PDF Riigikohus 10.03.2016
Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel (vt nt RKKK 3-1-1-11-10, p 6.1.). Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. (p 14)
Liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. (p 16)
Isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine (vt nt RKKK 3-1-1-99-06, p 16). KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes (RKKK 3-1-1-99-06, p 18). (p 15)
Vt RKKK 3-1-1-14-14, p-d 699–700 ja 3-1-1-42-15, p 83. (p 17) KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 3 järgi peab kaebust lahendav kohus kriminaalmenetluse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes võimalusel ise kõrvaldama. (p 18)
Võlaõigusseaduse teise osa kohaselt saab võõrandamiseks pidada millegi müüki, vahetust, faktooringut või kinget. Asja kinkimine aga ei eelda seda, et asja käsutusõigust teisele isikule üle andev isik saab varalist kasu. Nii ei saa väita, et võõrandamine tähendab tingimata omakasu motiivil tegutsemist KarS § 58 p 1 esimese alternatiivi mõttes. Vt ka 3-1-1-114-13, p 13. (p 12)
3-1-1-109-15 PDF Riigikohus 22.02.2016
Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p 199)
Sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud samal või mitmel erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha kasutati ühel või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest tähtsust, otsustamaks, kas väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. Vt ka RKKK 3-1-1-47-07, p 27-34. (p 158)
Maksukuriteo asja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu toimumine või selle hind kui maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav faktiline asjaolu ei olene sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. (p-d 193–196)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 389^1 ja 389^2 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 153^1 ja 153^2 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156) Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 389^2 oli KarS § 389^1 suhtes erinorm. Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 389^2) (3-1-1-11-07, p 40). Seda ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või hiljem (3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus on 40 000 eurot või väiksem (3-1-1-54-15, p 40). Samas on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu deklareerimine suurele kahjule vastava summa ulatuses või enam oli karistatav KarS § 389^1, mitte aga § 389^2 järgi, kui sisendkäibemaksu-summat ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse vähendamiseks (3-1-1-60-07, p 16). (p 190–191)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse pool või tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud (RKKK 3-1-1-118-06, p-d 10–13). (p 160)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132) RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi hindamine peab nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. (p 93) Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96) Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108) Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja taunitav on formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (3-1-1-116-06, p-d 26–28; 3-1-1-43-10, p 51.) Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest (3-1-1-14-14, p 634). Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p-d 197–199)
KrMS § 186 lg 1 kohaselt jäävad kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda ka siis, kui Riigikohus teeb selles sättes nimetatud lahendi üksnes prokuratuuri kassatsiooni alusel, jättes kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (p 180)
Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96) Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132) SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132) Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (3-1-1-43-10, p 24). (p 134) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Õigus end mitte süüstada ei anna isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis kajastamata väljamakseid, mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. (p 145) RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145) RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145) RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 ei ole kooskõlas seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik tõendada pangakonto väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega. (p 149)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 389^1 ja 389^2 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 153^1 ja 153^2 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)
Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Hüpoteetilised küsimused, mis ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, ei ole asjassepuutuvad. (p 165)
SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Isiku süüditunnistamine KarS § 381^1 järgi ei eelda selle tuvastamist, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu on mõnel konkreetsel isikul oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. KarS § 381^1 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 381^1 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. (p 192)
Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda. (p 102) Kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem. (p 108) Ka siis, kui apellant on mingi tõendi usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega, peab ringkonnakohus teatud asjaolude korral pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse analüüsi puudumisele maakohtu otsuses. (p 109)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128) Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
3-1-1-64-15 PDF Riigikohus 25.06.2015
KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule (3-1-1-14-14, p 660). Seejuures vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks üksnes tsiviilhagi puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei räägi. (3-1-1-42-15, p 68) (p 45)
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. (3-1-1-79-14, p-d 44–45) (p 73)
See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60) Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 61)
3-1-1-42-15 PDF Riigikohus 15.06.2015
Pelgalt see, et äriühingu juhatuse liige on teadlik juhatuse teise liikme poolt äriühingu huvides toime pandavast kelmusest, ei anna alust käsitada teda kelmuse kaastäideviijana ega sellest osavõtjana. Vt ka 3-1-1-49-11, p 47. (p 82)
Olukorras, kus omaniku esindaja on valdajale asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (TsÜS § 131 lg 1), on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Kui valdaja võõrast asja võõrandades vähemalt peab võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4), et omaniku esindaja nõusolek asja võõrandamiseks on antud asja omaniku ja tema esindaja vahelisest sisesuhtest tulenevaid kohustusi rikkudes, on valdajal asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkuse suhtes ka tahtlus. (p 78)
Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas ei lükka edasi süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist (3-1-1-3-10, p 41; 3-1-1-106-12, p 76). (p 109)
Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (3-1-1-14-14, p 660) Samas kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi vaatamata mõistliku menetlusaja möödumisele siiski esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks saata. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil. (3-1-1-14-14, p 686) (p 67) Vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks üksnes tsiviilhagisid puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei räägi. (p 68) Kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamist. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast. (p 69)
Ühe kaastäideviija teopanuse avamata ja põhjendamata jätmine on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 82–83)
Olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, on maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa. KrMS § 341 lg-s 6 sätestatud juhtudel võib maakohus uues otsuses süüdistatava olukorda ka raskendada. (p 73–74)
Kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamist. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast. (p 69)
RKKKm 3-1-1-7-13, p 7. (p 73) Olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, on maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa. KrMS § 341 lg-s 6 sätestatud juhtudel võib maakohus uues otsuses süüdistatava olukorda ka raskendada. (p 73–74)
Ühe kaastäideviija teopanuse avamata ja põhjendamata jätmine on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 82–83) See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
Kannatanu hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. (3-1-1-3-10, p 20; 3-2-1-159-14, p 12) (p 92) See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
3-1-1-62-14 PDF Riigikohus 23.02.2015
1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatustega ühendati varem kehtinud KarS §-d 389^1 ja 389^2 nii, et § 389^1 (maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine) sisaldab kehtivas redaktsioonis nii maksude maksmisest kõrvalehoidumist kui ka maksukelmust suures ulatuses. KarS § 389^1 lg 1 uues koosseisus hõlmab tunnus tagastusnõude alusetu suurendamine ka selle tekitamist.
Tahtluse voluntatiivsest küljest lähtuvalt ei ole kavatsetuse tuvastamisel tähtsust sellel, kas isiku poolt silmaspeetav tagajärg tegelikult saabub. KarS § 16 lg 2 kohaselt on kavatsetusega tegemist ka siis, kui isik peab süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist vähemalt võimalikuks.
KarS § 5 lg 2 ls 1 järgi on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt 3-1-1-36-07, p 7.3).
Kuriteoga saadud vara konfiskeerimise eesmärk on vältida isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel (3-1-1-4-11, p 9). Erinevalt rahalisest karistusest ja teatud juhtudel ka kuriteo vahendi konfiskeerimisest ei ole kriminaaltulu konfiskeerimisel domineeriv karistuslik mõju (vt 3-1-1-37-07, p-d 21.1 ja 21.2).
KarS § 83^1 lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 83^1 lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 389^2 kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 83^1 lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas.
KarS § 83^1 lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 83^1 lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 389^2 kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 83^1 lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 83^1 lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud.
Kui süüdistatavale maakohtu või ringkonnakohtu otsusega mõistetud liitkaristus on kõrgema astme kohtus otsuse tegemise ajaks muutunud, tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumil tühistada kohtuotsused karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi viimase kohtuotsuse teinud kohtule tagasi uue liitkaristuse mõistmiseks (vt ka nt 3-1-1-6-13, p 8).
Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses lahendada küsimus selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka 3-1-1-18-14, p 6).
Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 83^1 lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud.
KarS § 83^1 lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 83^1 lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 389^2 kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 83^1 lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 83^1 lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud.
3-1-1-1-15 PDF Riigikohus 19.02.2015
KarS § 35 sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Kui isikul esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida, ei ole ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel.
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes.
Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt 3-1-1-114-06, p 8.3).
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt 3-1-1-10-13, p 8).
Mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist ei tähenda vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt 3-1-1-22-10, p 14.6).
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.
KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil.
Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-1-52-09, p 11.1).
Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma.
3-1-1-73-14 PDF Riigikohus 01.12.2014
Kohtulahendi tegemine ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt kujutab endast KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 1 järgi peab Riigikohus KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise korral muude toimimisvariantide puudumise tõttu vältimatult ringkonnakohtu otsuse tühistama ja saatma kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Olukord, kus isiku põhiõigusi piiratakse otsustusega, mille tegemiseks menetlejal menetluslik pädevus puudub, kujutab endast PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõtte rikkumist ja sedavõrd olulist minetust, mille ilmnemisel tuleb kõrgema astme kohtul alama astme kohtu otsus alati tühistada ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. (Vt RKKKm 3-1-1-37-11, p 12.1 ja RKKKo 3-1-1-7-06, p 8.2).
Ringkonnakohtus KrMS § 327 lg 1 alusel peetav eelistung ei ole formaalselt käsitatav kohtuliku arutamise osana. Olukord, kus ringkonnakohtus toimunud eelistungist ja hilisemast kohtulikust arutamisest ning kohtuotsuse tegemisest võtsid kriminaalasja lahendamisel osa erinevad kohtukoosseisu liikmed, ei ole seega samane Riigikohtu kriminaalkolleegiumi menetluses olnud kohtuasja nr 3-1-1-122-05 tehioludega, kuivõrd kõneleda ei saa sellest, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses. Mõlema KrMS § 327 lg-s 1 sätestatud eelistungi korraldamise aluse näol on tegemist juhtudega, mil apellatsioonikohtul tuleb muu hulgas kujundada seisukoht edasistes kriminaalasja sisulise lahendamise käiku puudutavates küsimustes. Kui ringkonnakohtus asub KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses kriminaalasja arutama eelistungist osa võtnud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis, on uus koosseis siiski seotud eelistungi tulemusena tehtud otsustustega. See tähendab omakorda, et kohtulikul arutamisel ei pruugi täielikult realiseeruda KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõte, kuivõrd kohtukoosseisude seisukohad võivad osutuda materiaalõiguse kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse rakendamist puudutavates küsimustes erinevaks. Eeltoodust lähtudes tuleb KrMS § 19 lg 1 esimest lauset tõlgendada selliselt, et kui ringkonnakohtus korraldatakse KrMS § 327 lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud alustel eelistung, mille tulemusena lahendatakse eelistungi korraldamise tinginud menetluslikud küsimused, peab kriminaalasja edaspidi arutav ja kohtuotsust tegev kolmeliikmeline kohtukoosseis olema sama, kes osales eelistungil. Kohtuotsuse tegemine eelistungil osalenud kohtukoosseisust erinevas kohtukoosseisus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 kirjeldatud menetlusõiguse olulise rikkumisega on tegemist siis, kui kriminaalasjas on kohtulahendi teinud selline kohtukoosseis, mida seadus ette ei näe. Nõuded ringkonnakohtu kohtukoosseisule on sätestatud KrMS §-s 19. KrMS § 19 lg 1 järgi arutab ringkonnakohtus kriminaalasja vähemalt kolmest ringkonnakohtunikust koosnev kohtukoosseis. Sama lõike teise lause kohaselt toimetab eelmenetlust kriminaalasjas ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. Erandina nähakse KrMS § 327 lg-s 2 ette, et eelistung peetakse ringkonnakohtus KrMS § 259 lg-te 2–4 ja §-de 260 ning 261 kohaselt vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Osutatud normid ei anna siiski vastust küsimusele, kas ringkonnakohtus kriminaalasja läbivaatav kolmeliikmeline kohtukoosseis peab olema alates eelistungist kuni kohtuotsuse tegemiseni sama. KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega on tegemist ka siis, kui mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7). See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et lisaks pädevust puudutava nõude täidetusele peab kohtuotsuse tegemisel osalev kohtukoosseisu liige olema varem osa võtnud kriminaalasja kohtulikust arutamisest, sest üksnes vahetu kohtuliku arutamise tulemusena saab kriminaalasja lahendaval kohtukoosseisul kujuneda siseveendumus, mille põhjal saab kohtuotsuse tegemisel lahendada KrMS § 306 lg 1 p-des 1–14 loetletud küsimused. Seega on KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud minetuse lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist. Ringkonnakohtus KrMS § 327 lg 1 alusel peetav eelistung ei ole formaalselt käsitatav kohtuliku arutamise osana. Olukord, kus ringkonnakohtus toimunud eelistungist ja hilisemast kohtulikust arutamisest ning kohtuotsuse tegemisest võtsid kriminaalasja lahendamisel osa erinevad kohtukoosseisu liikmed, ei ole seega samane Riigikohtu kriminaalkolleegiumi menetluses olnud kohtuasja nr 3-1-1-122-05 tehioludega, kuivõrd kõneleda ei saa sellest, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses. Mõlema KrMS § 327 lg-s 1 sätestatud eelistungi korraldamise aluse näol on aga tegemist juhtudega, mil apellatsioonikohtul tuleb muu hulgas kujundada seisukoht edasistes kriminaalasja sisulise lahendamise käiku puudutavates küsimustes. Kui ringkonnakohtus asub KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses kriminaalasja arutama eelistungist osa võtnud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis, on uus koosseis siiski seotud eelistungi tulemusena tehtud otsustustega. See tähendab omakorda, et kohtulikul arutamisel ei pruugi täielikult realiseeruda KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõte, kuivõrd kohtukoosseisude seisukohad võivad osutuda materiaalõiguse kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse rakendamist puudutavates küsimustes erinevaks. Eeltoodust lähtudes tuleb KrMS § 19 lg 1 esimest lauset tõlgendada selliselt, et kui ringkonnakohtus korraldatakse KrMS § 327 lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud alustel eelistung, mille tulemusena lahendatakse eelistungi korraldamise tinginud menetluslikud küsimused, peab kriminaalasja edaspidi arutav ja kohtuotsust tegev kolmeliikmeline kohtukoosseis olema sama, kes osales eelistungil. Kohtuotsuse tegemine eelistungil osalenud kohtukoosseisust erinevas kohtukoosseisus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega on tegemist ka siis, kui mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7). See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et lisaks pädevust puudutava nõude täidetusele peab kohtuotsuse tegemisel osalev kohtukoosseisu liige olema varem osa võtnud kriminaalasja kohtulikust arutamisest, sest üksnes vahetu kohtuliku arutamise tulemusena saab kriminaalasja lahendaval kohtukoosseisul kujuneda siseveendumus, mille põhjal saab kohtuotsuse tegemisel lahendada KrMS § 306 lg 1 p-des 1–14 loetletud küsimused. Seega on KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud minetuse lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist. Kui ringkonnakohtus asub KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses kriminaalasja arutama eelistungist osa võtnud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis, on uus koosseis siiski seotud eelistungi tulemusena tehtud otsustustega. See tähendab omakorda, et kohtulikul arutamisel ei pruugi täielikult realiseeruda KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõte, kuivõrd kohtukoosseisude seisukohad võivad osutuda materiaalõiguse kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse rakendamist puudutavates küsimustes erinevaks. Eeltoodust lähtudes tuleb KrMS § 19 lg 1 esimest lauset tõlgendada selliselt, et kui ringkonnakohtus korraldatakse KrMS § 327 lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud alustel eelistung, mille tulemusena lahendatakse eelistungi korraldamise tinginud menetluslikud küsimused, peab kriminaalasja edaspidi arutav ja kohtuotsust tegev kolmeliikmeline kohtukoosseis olema sama, kes osales eelistungil. Kohtuotsuse tegemine eelistungil osalenud kohtukoosseisust erinevas kohtukoosseisus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.
3-1-1-71-14 PDF Riigikohus 21.11.2014
Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 10). Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele ja hädakaitse piiride ületamist KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 10). Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest, s.t kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo 3-1-1-107-12, p 10). Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest.
Kuna ringkonnakohtus kriminaalasja lahendanud kohtukoosseis jättis maakohtu süüdimõistva otsuse muutmata, on tal juba kujunenud tõendite hindamisel põhinev siseveendumus süüdistatava süüküsimuse kohta ja seetõttu ei ole põhjendatud kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks sama kohtu samale kohtukoosseisule. Eelnev tingib saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule.
Olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et tõenditele oleks tulnud anda teistsugune hinnang või põhjendada süüdimõistvat otsust teisiti, pidanuks ta kasutama apellatsioonikohtule KrMS § 337 lg 1 p-ga 3 antud pädevust ja muutma esimese astme kohtu otsuse põhiosa, mitte aga jätma otsust KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata.Olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et tõenditele oleks tulnud anda teistsugune hinnang või põhjendada süüdimõistvat otsust teisiti, pidanuks ta kasutama apellatsioonikohtule KrMS § 337 lg 1 p-ga 3 antud pädevust ja muutma esimese astme kohtu otsuse põhiosa, mitte aga jätma otsust KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata.
3-1-1-34-13 PDF Riigikohus 26.04.2013
Jättes maakohtu otsuse vaatamata apellantide vastuväidetele osaliselt muutmata, peab ringkonnakohus kriminaalasja lahendama otsuse, mitte aga määrusega. Kui ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse põhiosas muutmata, kuid tühistab esimese astme kohtu otsuse osaliselt ning saadab selles osas asja uueks arutamiseks, tuleb lähtuda KrMS § 337 lg 1 p-st 1, mille kohaselt esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmisel ja apellatsiooni rahuldamata jätmisel lahendab ringkonnakohus kriminaalasja otsusega (vt RKKKm 3-1-1-38-13, p-d 6-8). See põhimõte kehtib ka olukorras, kus ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni osaliselt, jättes samas maakohtu otsuse mingis osas muutmata. Jättes apellatsioonid osaliselt rahuldamata ja maakohtu otsuse osaliselt muutmata määrusega, aga mitte otsusega, kitsendab ringkonnakohus põhjendamatult süüdistatava ja kaitsja kaebeõigust. Tegemsit on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka RKKKm 3-1-1-38-13, p 9).
Kui ringkonnakohus ei reageeri apellatsioonis esitatud seisukohtadele, on tegemist kohtulahendi põhistamiskohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisega. KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.
Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Lisaks võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumise järelmi valikul teatud juhtudel tähtsust olla ka kriminaalasjas esitatud tsiviilhagil. (Vt ka RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.1.).
3-1-1-41-12 PDF Riigikohus 18.05.2012
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Riigikohus tühistab KrMS § 362 p 2 alusel kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus tühistab kohtuotsuse ka siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-8-11, p 8; 3-1-1-103-10, p 7; 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt. Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04).
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 9).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Riigikohus tühistab KrMS § 362 p 2 alusel kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus tühistab kohtuotsuse ka siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-8-11, p 8; 3-1-1-103-10, p 7; 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04). Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 9).
3-1-1-57-11 PDF Riigikohus 17.08.2011
MKS
Maksuhaldurile maksudeklaratsioonides jätkuva valeandmete esitamise korral arvestatakse KarS § 81 lg-st 4 tulenevalt süüteo aegumist viimase osateo (valeandmetega maksudeklaratsiooni esitamise) ajast (vt ka RKKKo 3-1-1-47-07, p-d 27-33).
Ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks. See, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Viimatinimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Järelikult ei ole sellise nõude esitamine kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-25-06, samuti kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatuga.
Kui Riigikohtu tuvastatud kohtuotsuste põhistamiskohustuse rikkumine puudutab üksnes tsiviilhagi lahendamist, on TsMS § 656 lg 1 p-st 5 ja § 657 lg 1 p-dest 2 ja 21 lähtudes võimalik saata kriminaalasi uueks arutamiseks ka ringkonnakohtule, vaatamata sellele, et rikkumine on saanud alguse maakohtust (vt ka 3-1-1-41-09, p 9).
Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10.
Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10.
Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10. Kui kuriteokaebuses konkreetse isiku käitumise kohta esitatud faktiliste asjaolude tõendatuse kontrollimiseks alustatakse kriminaalmenetlust, on menetlusaja kulgemine tema suhtes alanud sõltumata sellest, millise kuriteokoosseisu tunnustel kriminaalasja menetleti. Vt ka RKKKo 3-1-1-43-10, p 25. Ajavahemikku, mis jääb kuriteo toimepanemise ja isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamise vahele, menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse ei võeta. Ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt RKKKo 3-1-1-43-10, p 20 koos viidetega varasematele lahenditele). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.1.)
See, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Viimatinimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Järelikult ei ole sellise nõude esitamine kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-25-06, samuti kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatuga. VÕS § 127 lg 6 kohaldamine eeldab nii seda, et kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kui ka seda, et kahju täpse suuruse tõendamine on võimatu.
3-1-1-8-11 PDF Riigikohus 11.04.2011
Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb seda sisustada relvaseaduse alusel. Relvaseaduse § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tuleb praegu kehtivat KarS § 418 lg 1 redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt ka enne 15. märtsi 2007. a toimunud süüdistatava poolsele padrunite valdamisele.
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest. Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Küll aga võib dokumentide olemasolu või puudumine olla teatud juhtudel olulise tõendusliku tähendusega.
Karistusseadustiku § 201 järgi saab isikut oma valduses oleva vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramise eest karistada üksnes juhul, kui teo objektiks on võõras vallasasi. Võõras on vallasasi kolmanda isiku kasuks toimuva omastamise puhul siis, kui vallasasi ei ole ei teo toimepanija ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis. Seetõttu tuleb isiku süüdistamisel omastamises muude objektiivse koosseisu tunnuste kõrval tõendada ära ka koosseisutunnus "võõras". Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente.
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.
3-1-1-83-10 PDF Riigikohus 16.11.2010
TsK
KarS §-s 389^1 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust (RKKKo 3-1-1-61-08, p 17.1.) See reegel kehtib ühtviisi nii maksuhaldurile andmete esitamata jätmise (tegevusetus) kui ka valeandmete esitamise (tegevus) korral. Kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita nn arvevabrikule üle kantud raha on süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide jooksul maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-42-08, p 15 jj). Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 12). Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).
KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt ei saa kohus kuriteo kaastäideviimises süüdistatavale isikule omistada teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest. Kohus ei saa isikut tegevusetusdeliktis süüdi tunnistada, kui süüdistusest ei nähtu, et isik pani talle etteheidetava teo toime tegevusetusega.
Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. (RKKKo 3-3-1-15-07, p-d 31-33).
Sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.
Kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas.
KrMSRS § 2 lg 1 mõtte kohaselt tuleb enne 1. juulit 2004 prokuratuurist kohtusse saadetud kriminaalasja maakohtus arutada kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Seda ka juhul, kui kriminaalasja arutatakse esimese astme kohtus uuesti pärast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust, mis KrMS § 2 lg-st 3 tulenevalt on toimunud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Selle nõude rikkumine ei ole aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
Tuvastamaks, kas ja kui siis, millises summas on riigil tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu, tuleb esmalt tuvastada deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu riigi eest varjatuks jäänud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kohtul kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult (maksumaksjalt) sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Lisaks eeltoodule on deklareerimiskohustust rikkunud juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna käsitatav maksuintressi-summa äriühingu varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal osaühingult sissenõutav, millest on lahutatud maksuintressisumma see osa, mis olnuks äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Tuvastamaks, kas teatud rahaline kohustus (nt maksukohustus) oli mingil ajahetkel sissenõutav, tuleb hinnata võlgniku varalist olukorda sellel ajahetkel tervikuna, võttes arvesse nii võlgniku varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66). Sellest, kas äriühing on mingil aruandeperioodil kasumis või kahjumis, ei saa järeldada, kas ja kui, siis millises ulatuses on äriühing samal perioodil võimeline oma finantskohustusi täitma. Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel. Deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahju suuruse, sh äriühingu maksukohustuse sissenõutavuse määra ning selle muutumise peab üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid äriühingul varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada äriühingu suutlikkust täita oma maksukohustust).
KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
3-1-1-84-10 PDF Riigikohus 03.11.2010
KrK
Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28). Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut. Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.
Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut. Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.
Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut. Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.
Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule. Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).
Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.
Kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab menetleja lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid (RKKKo 3-1-1-119-09, p 13 jj).
KrMS § 268 lg 8 ei võimalda kohtul omal algatusel süüdistuses KrK § 161 järgi kvalifitseeritud tegu KrK § 141^1 järgi ümber kvalifitseerida, sest tegemist oleks süüdistatava olukorra raskendamisega (3-1-1-41-07, p 13).
Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21). Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).
Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21). Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud. Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks. KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3).
Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.
Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.
Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKKKo 3-1-1-43-10, p 30). Ehkki menetleja isiku vahetumist pole teatud juhtudel võimalik vältida, ei saa sellega kaasneda võivat menetlusaja pikenemise riski panna süüdistatavale. Olukorras, kus riigivõimu vastutusalasse jäävate asjaolude tõttu on kriminaalasja menetlemine mingil perioodil pidurdunud, tuleb järgnevalt üles näidata erilist hoolikust asja võimalikult kiireks lahendamiseks. Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21). Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).
Isiku süüditunnistamine ja karistamine on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo 3-1-1-35-08, p 18.) Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (RKKKo 3-1-1-61-09, p 34.2). Samuti on võimalik olukord, kus kuriteokoosseis jääb küll endisel kujul kehtima, ent karistusseadust täiendatakse erikoosseisuga, mis erinormina tõrjub senini kohaldunud kuriteokoosseisu konkreetse teo karistatavuse alusena kõrvale. Kuriteokoosseis, mille järgi on võimalik tegu pärast karistusseaduse muutumist jätkuvalt karistatavaks lugeda, ei pea olema suunatud sama õigushüve kaitsmisele nagu see kuriteokoosseis, mille järgi tegu oli karistatav toimepanemise ajal või ka pärast seda karistusseaduse mõne teise redaktsiooni kohaselt. Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes. Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Otsesõnu on see seaduses nii ette nähtud nende tegude puhul, mis pandi toime enne karistusseadustiku jõustumist (KarSRS § 3 lg 2). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (RKKKo 3-1-1-139-05, p 23). Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28). Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut. Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.
3-1-1-85-10 PDF Riigikohus 02.11.2010
MKS
Otsuse või toiminguna KarS § 291^1 mõttes saab käsitada üksnes sellist otsust või toimingut, mille tegemine eeldab ametiisiku järelevalvealase õiguspädevuse kasutamist (avaliku võimu teostamist). Äriühingu maksudeklaratsiooni koostamist ja esitamist ei saa käsitada riikliku järelevalve otsuse või toiminguna KarS § 291^1 mõttes isegi mitte juhul, kui valeandmete esitaja on ametiisik, kellele Maksu- ja Tolliamet on andnud õiguse ja kohustuse kontrollida konkreetse maksudeklaratsiooni õigsust. See, kui pädev Maksu- ja Tolliameti ametnik jätab tema kontrollitavas maksudeklaratsioonis ilmnenud veale ettenähtud korras reageerimata, võib olla vaadeldav otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmisena KarS § 291^1 mõttes. Kahju KarS § 291^1 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 291^1 toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust nende faktiliste asjaolude suhtes, mis muudavad ametiisiku poolt otsuse või toimingu tegemise või tegemata jätmise ebaseaduslikuks. Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291^1 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.
Kahju KarS § 291^1 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.
KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega.
Mõistes süüdistatava õigeks, on ringkonnakohus lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kohustatud hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses, sh esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulude osas.
Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291^1 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.
Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.
Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus (RKKKo 3-1-1-71-02, p 6.2.) Teo toimepanija hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14). On oluline, kas konkreetse teo raskuspunkt oli tegevusel või tegevusetusel (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14 ja 3-1-1-4-08, p 14).
Maksuhaldurile valeandmete esitamise (MKS § 153^1 lg 1 alternatiiv 2) kaastäideviija võib olla ka äriühingu raamatupidaja, kes ühiselt ja kooskõlastatult deklaratsiooni allkirjastava juhatuse liikmega kannab sellesse ebaõiged andmed.
3-1-1-66-10 PDF Riigikohus 29.10.2010
KarS § 65 lg 1 lause 1 kirjeldab olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. Nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg (vt ka RKKKo nr 3 1 1-112-04 p 11.2). Kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-2-02 ja RKKKo nr 3 1 1 26-08). Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas. Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud. Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud. Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.
Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas. Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud. Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud. Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.
KarS § 356 lg 1 ei näe teo toimepanijana ette erilise isikutunnusega isikut, s.o näiteks kinnistu omanikku. Kasvavat metsa (kinnisasja olulist osa) ei loeta metsamaterjaliks. Metsaseaduse § 28 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu ja puutüvi ning puutüve järkamisel saadud tüveosa.
Liitkaristuse moodustamata jätmine on käsitletav materiaalõiguse olulise rikkumisena ning on kohtuotsuse tühistamise aluseks.
PankrS § 43 lg 3 näeb ette, et juhul, kui hagi on jäetud läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel, taastab kohus pankrotimenetluse raugemisel hagimenetluse hageja avalduse alusel. Ka PankrS § 167 lg 1 kohaselt võib pärast pankrotimenetluse lõppemist esitada võlgniku vastu üldises korras nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles. Seega võimaldab pankrotiseaduses sisalduv regulatsioon pärast pankrotimenetluse lõppemist selles esitamata nõuete menetlemist ja rahuldamist üldkorras, kui puuduvad seda välistavad asjaolud (nt PankrS § 167 lg 2 � kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud).
3-1-1-68-09 PDF Riigikohus 22.10.2009
Narkootilise aine koguse määratlemisel on tähtsus vaid narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 esimesel lausel, mille kohaselt on suur selline kogus narkootilist ainet, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Lahendades küsimust, kas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus on suur, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. (Vt RKKKO nr 3-1-1-121-06, p 11). Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus, mis tähendab seda, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-52-07, p 10, nr 3-1-1-101-07, p 8, 3-1-1-67-08, p 12). Kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on tõepoolest loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 13).
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).
Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antavate ütluste erinevus seisnebki eeskätt selles, et esimesel juhul hoiatatakse isikut valeütluste andmise eest, teisel juhul aga mitte. Samas ei ole sellel erinevusel tõendite hindamisel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12). Kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on tõepoolest loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 13).
Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antavate ütluste erinevus seisnebki eeskätt selles, et esimesel juhul hoiatatakse isikut valeütluste andmise eest, teisel juhul aga mitte. Samas ei ole sellel erinevusel tõendite hindamisel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12).

Kokku: 29| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json