Kohtulahendite liigitus

Kokku: 51| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-18-5236/8 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.02.2019
Lahendades jälitustoimingu loa vaidlustamise menetluses kaebust selle loa ja prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise peale, ei saa ringkonnakohus esitada mõistagi üksikasjalikke põhjendusi selle kohta, milliseid konkreetseid andmeid ja miks jälitustoimingu loas ning prokuratuuri taotluses varjata tuleb. Seetõttu on paratamatu, et kohtu kaalutlused määruskaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad asja eripära arvestades teatud ulatuses abstraktseteks. Kuid sellele vaatamata peab kohtumääruse põhjendustest piisaval määral nähtuma, et kohus on tõepoolest tutvunud lisaks prokuratuuri määrusele ka jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse terviktekstidega ning võrrelnud neid osaliselt varjatud dokumentide tekstidega. (p 13) Ringkonnakohus peab jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamata jätmise vaidlustamise korral kontrollima, kas jälitustoimingu loa ja selle aluseks oleva taotluse tekst sisaldab tutvustamata jäetud osas KrMS § 126^14 lg 1 p-des 1-7 nimetatud andmeid ja kas prokuratuur on nende andmete tutvustamata jätmist asjakohaselt põhjendanud (vt nt RKKKm 1-17-7077/14, p 63). Viimase küsimuse lahendamisel tuleb kohtul vajadusel hinnata, kas prokuratuuri määruses on näidatud, miks kaalub huvi KrMS § 126^14 lg 1 p-des 1-7 sätestatud teabe tutvustamata jätmise vastu konkreetsel juhul üles isiku õiguse selle teabega tutvuda (vt ka RKKKm 3-1-1-1-17, p-d 53, 56 ja 61.) (p 12) Jälitustoimingu loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus mõjutab vahetult seda, kui tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda (vt nt RKKKm 1-17-10682/13, p 34). (p 17)
1-17-10682/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.05.2018
Ringkonnakohus, kes lahendab KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatud määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ning prokuratuuri taotluse teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata. (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p-d 60 ja 62.) (p 23) Kui KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatud kaebusest saab välja lugeda, et isik tahab muu hulgas vaidlustada jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud taotluste tutvustamata jätmist, tuleb see taotlus ringkonnakohtus toimuvas määruskaebemenetluses sisuliselt lahendada. Küsimuse andmete tutvustamata jätmise põhjendatuse kohta võib tõstatada ka määruskaebemenetluse vältel, kui vastava prokuratuuri otsustuse olemasolu ja/või tutvustamata jätmise põhjendused selguvad alles pärast määruskaebuse esitamist. (p 31) Vastupidine seisukoht tähendaks, et kui isik saavutab uurimiskaebemenetluse tulemusena õiguse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse terviktekstiga, võib täiendavate asjaolude teatavaks saamine tingida vajaduse esitada jälitustoiminguks loa andmise peale uus kaebus. Kriminaalkolleegium on varem märkinud, et selline lahendus oleks ebamõistlikult koormav nii isiku õiguste kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 59). Kirjeldatud tulemuseni viiks aga seisukoht, mille kohaselt võimaldatakse kaitsjal tutvuda jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud taotluste osalise tutvustamata jätmise kohta tehtud määrustega pärast seda, kui ringkonnakohus on KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatud kaebuse lahendanud ja kriminaalasja materjali prokuratuurile tagastanud. (p 32)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi mõjutab jälitustoimingu loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kui tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 58). Olukorda, kus jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise kohta tehtud otsustustele antud hinnang osutub edasises määruskaebemenetluses ekslikuks või see taotlus jäetakse alusetult sisulise lahenduseta, tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 32)
1-17-7461/24 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.01.2018
KrMS § 126^16 lg-s 1 sätestatud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa vaidlustamisega ning jälitustoimingu aluseks olnud teabe saamise õiguspärasus ja tõendina kasutamine ei mõjuta automaatselt jälitustoimingu loa seaduslikkust. Teabehanketoimingute kokkuvõtte kriminaalmenetluses tõendina esitamine on vaidlustatav kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos ette nähtud uurimiskaebemenetluses ja teabehanketoimingute kokkuvõtte tõendina lubatavuse küsimus lahendatakse kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt RKKKm 1-17-7077/14, p-d 58–60). (p 9)
KrMS § 385 p-s 25 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu pole ringkonnakohtu eelmenetluses tehtav otsustus KrMS § 126^14 lg 1 teises lauses nimetatud andmete tutvustamata jätmise määrusele juurdepääsu võimaldamise kohta asjas tehtavast lõpplahendist eraldi vaidlustatav. (p-d 11 ja 12)
1-17-8049/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.01.2018
KrMS § 126^13 lg-st 1 ja KrMS § 126^14 lg 1 esimesest lausest nähtuvalt ei teavitata isikut tema suhtes tegemata jäetud jälitustoimingutest ja isikul pole õigust neid toiminguid puudutavate andmetega tutvuda. Samuti ei tugineta kõnealuses olukorras teabe tutvustamata jätmisel KrMS § 126^14 lg 1 teises lauses loetletud alustele, sest KrMS § 126^13 lg 1 ja § 126^14 lg 1 esimene lause ei kohusta riiki seda teavet isikule tutvustama. (p 10) KrMS § 126^14 lg 1 esimese lause kohaselt tekib isikul õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega alates hetkest, mil teda on jälitustoimingust teavitatud. (p 11) Kuigi KrMS § 126^14 lg 1 punktides 1–2 ja 4–6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 kolmas lause, mille kohaselt kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval ka teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. KrMS § 126^14 lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse riigisaladusena käsitatavaid andmeid (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 666). KrMS § 126^14 alusel tuleb kõigepealt otsustada, kas RSVS § 8 p-s 1 nimetatud teavet isikule tutvustada, ning jaatava vastuse korral kustub RSVS § 8 p 1 kolmanda lause alusel tutvustatud teabe salastatus. Olukorras, kus teabe salastatuse kustumine sõltub teabe tutvustamisest, pole võimalik tutvustamise üle otsustamisel tugineda asjaolule, et tegemist on salastatud teabega. (p-d 14-15)
1-17-7461/23 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.01.2018
KrMS § 126^13 lg-st 1 ja KrMS § 126^14 lg 1 esimesest lausest nähtuvalt ei teavitata isikut tema suhtes tegemata jäetud jälitustoimingutest ja isikul pole õigust neid toiminguid puudutavate andmetega tutvuda. Samuti ei tugineta kõnealuses olukorras teabe tutvustamata jätmisel KrMS § 126^14 lg 1 teises lauses loetletud alustele, sest KrMS § 126^13 lg 1 ja § 126^14 lg 1 esimene lause ei kohusta riiki seda teavet isikule tutvustama. (p 11)
KrMS § 126^13 lg-st 1 ja KrMS § 126^14 lg 1 esimesest lausest nähtuvalt ei teavitata isikut tema suhtes tegemata jäetud jälitustoimingutest ja isikul pole õigust neid toiminguid puudutavate andmetega tutvuda. Samuti ei tugineta kõnealuses olukorras teabe tutvustamata jätmisel KrMS § 126^14 lg 1 teises lauses loetletud alustele, sest KrMS § 126^13 lg 1 ja § 126^14 lg 1 esimene lause ei kohusta riiki seda teavet isikule tutvustama. (p 11) KrMS § 126^14 lg 1 esimese lause kohaselt tekib isikul õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega alates hetkest, mil teda on jälitustoimingust teavitatud. ( p 12) Kuigi KrMS § 126^14 lg 1 punktides 1–2 ja 4–6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 kolmas lause, mille kohaselt kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval ka teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. KrMS § 126^14 lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse riigisaladusena käsitatavaid andmeid (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 666). KrMS § 126^14 alusel tuleb kõigepealt otsustada, kas RSVS § 8 p-s 1 nimetatud teavet isikule tutvustada, ning jaatava vastuse korral kustub RSVS § 8 p 1 kolmanda lause alusel tutvustatud teabe salastatus. Olukorras, kus teabe salastatuse kustumine sõltub teabe tutvustamisest, pole võimalik tutvustamise üle otsustamisel tugineda asjaolule, et tegemist on salastatud teabega. (p-d 15-16)
1-17-8756/11 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.01.2018
Kuigi KrMS § 126^14 lg 1 punktides 1–2 ja 4–6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 kolmas lause, mille kohaselt kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval ka teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. KrMS § 126^14 lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse riigisaladusena käsitatavaid andmeid (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 666). KrMS § 126^14 alusel tuleb kõigepealt otsustada, kas RSVS § 8 p-s 1 nimetatud teavet isikule tutvustada, ning jaatava vastuse korral kustub RSVS § 8 p 1 kolmanda lause alusel tutvustatud teabe salastatus. Olukorras, kus teabe salastatuse kustumine sõltub teabe tutvustamisest, pole võimalik tutvustamise üle otsustamisel tugineda asjaolule, et tegemist on salastatud teabega. (p-d 9-10)
1-17-7077/14 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.12.2017
Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev samas menetluses läbi vaatamata ka isiku määruskaebuse, millega vaidlustatakse jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Kirjeldatud olukorras läheb jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. Erandi tegemine seadusega ette nähtud edasikaebekorrast, s.o KrMS § 126^16 lg-st 2, on põhjendatav tõsiasjaga, et olukorras, kus isik esitab KrMS § 126^16 lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-1-17, p-d 58–60.) (p 56) KrMS § 126^16 lg-s 1 ette nähtud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa vaidlustamisega. Osutatud sätte alusel esitatava kaebuse eesmärk on tagada kohtulik kontroll selle üle, kas jälitustoiminguks loa andmise eeldused on täidetud ja kas jälitustoimingu luba on seaduslik. Kuna jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluste tutvustamise ulatus mõjutab otseselt KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatava kaebuse võimalikke põhjendusi ning selle lahendamise tulemust, on eelnevaga loogiliselt ühildatav põhjendus, miks tehti kohtuasja nr 3-1-1-1-17 puhul erand sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud edasikaebekorrast. KrMS § 126^16 lg 1 sõnastus välistab võimaluse, et kõnealuse normi alusel toimuva määruskaebemenetluse raames oleks isik õigustatud vaidlustama muid menetlusotsustusi, mis pole käsitatavad jälitustoiminguks loa andmise ja selle loa aluseks olnud teabe tutvustamata jätmisena. (p 58)
Kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 1^1 loetletud tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane. (p 60)
Jälitustoiminguga kogutud andmeid ja jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumente saab tutvustada jälitusasutus. Riigikohus ei saa seetõttu rahuldada taotlust, milles soovitakse kaitsjale eeluurimiskohtuniku määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekstide edastamist. (p 64) Kui jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes on muu hulgas kinni kaetud teave, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud KrMS § 126^14 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed, ei ole ka nende konkreetsete andmete kinnikatmine KrMS § 126^14 lg 1 p 7 järgi põhjendamatu. (p 66)
KarS §-des 402^3 ja 402^4 kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt erineda KarS §-des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest. KrMS § 126^2 lg 2 kohaselt on nii KarS §-des 294, 298, 402^3 kui ka §-s 402^4 kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus nende kuritegude seotud kriminaalasja menetles ja kas jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd KrMS § 126^2 lg-te 1 ja 7 kohaselt võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades kui ka muu uurimisasutuse taotlusel. (p 69)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3 ja 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32). (p 70) Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda ultima ratio-põhimõte, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773.) (p 71) Kohtupraktikas on jälitustoiminguks loa andmise nõuete eiramine tuvastatud näiteks siis, kui kohus on jätnud kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata ja esitanud selle asemel umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta (vt nt eespool osutatud määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 33 ja otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11). (p 72)
Jälitustoiminguks loa taotlemise ajal ei pruugigi menetleja olemasoleva tõendusteabe lünklikkuse tõttu ette näha, missuguse ajavahemiku vältel jälitustoiminguid teha tuleb ja teha saab. Kui jälitustoimingute tegemise kestus pole tõendite kohaselt ettenähtav, saab pidada lubatavaks jälitustoiminguks loa andmist maksimaalseks seadusega ette nähtud tähtajaks. Samas peab arvesse võtma, et ultima ratio-põhimõtte kohaselt võib jälitusasutus olenemata loas märgitud tähtajast siiski teha jälitustoiminguid vaid seni, kuni saab kõneleda KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste olemasolust. Nendel põhjustel ei ole jälitustoiminguks loa andmist reguleerivate kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisena käsitatav asjaolu, et jälitustoimingute tegemiseks antakse iga kord luba maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o kuni kaheks kuuks. (p 75)
1-16-1036/96 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.12.2017
Riigikohtu praktikas on kuriteo matkimise lubatud piiride käsitlemisel leitud, et mitmed süüteod eeldavad matkija tegevust kontakti loova ja aktiivsema poolena ega nõua piirdumist n-ö passiivse menetlemisega. Lubamatu on siiski teootsuse esilekutsumine isikul, kel see varem vähemalgi määral puudus ning kelle suhtes riigil puudus eelnev teave tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Arvesse tuleb samuti võtta kahtlustatava teovalmidust ja tema enda initsiatiivil ettevõetud käitumisakte ehk teisisõnu, tema individuaalse osalemise ulatust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-110-04, p 11.3). (p 14.1)
3-1-1-27-17 PDF Riigikohus 01.06.2017
Tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) ei takista vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus kustub osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. (p 11.2)
3-1-1-1-17 PDF Riigikohus 17.04.2017
Kohtult ei saa eeldada, et ta analüüsiks jälitustoimingu loa andmist otsustades kuriteo aegumist, kui kuriteo aegumine ei ole kuriteokahtluse sisu arvestades ilmne. (p 79) Jälitustoimingu loa andmise menetluse kiireloomulisus ja selle toimumise ajal tavaliselt olemasoleva tõendusteabe maht ning fragmentaarsus mõjutavad paratamatult kohtult nõutava argumentatsiooni määra (3-1-1-14-14, p 773).
Aegunud kuriteo uurimiseks ei ole jälitustoimingute tegemine vähemalt üldjuhul lubatav. (p 79)
Uurimistoimingu – sh jälitustoimingu – tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post (3-1-1-93-15, p 60). (p 79)
Ehkki KrMS § 126^14 lg 1 esimene lause räägib üksnes jälitustoiminguga kogutud andmetega tutvumisest, tuleneb sellest sättest analoogia korras isiku õigus tutvuda ka jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotlusega. KrMS § 126^14 lg 1 esimese lause peamine eesmärk on tagada isikule tõhus võimalus vaidlustada jälitustoimingu seaduslikkust, sh kasutada KrMS § 126^16 lg-ga 1 antud õigust esitada määruskaebus kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale. (p 52) KrMS § 126^14 lg 1 annab jälitusasutusele ja prokuratuurile ka kaalutlusõiguse, otsustamaks, kas andmete tutvustamisega kaasnev oht mõnele KrMS § 126^14 lg 1 p-dega 1–7 kaitstavale hüvele kaalub konkreetsel juhul üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva jälitustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive. Erandina – eeskätt riigisaladuseks olevate andmete puhul – võib seadusest tulenev erikord menetleja kaalutlusõigust piirata või selle välistada. (p 53) Menetlusdokumendi, mida KrMS § 126^14 lg 1 esimese lause kohaselt tuleks isikule tutvustada, võib jätta tutvustamata üksnes osas, milles see sisaldab KrMS § 126^14 lg 1 p-des 1–7 nimetatud teavet, mille tutvustamine on seadusega üheselt keelatud või mille tutvustamata jätmise suhtes eksisteeriv huvi kaalub üles teabe tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive. (p 54) KrMS § 126^14 lg 1 teises lauses nimetatud andmete tutvustamata jätmise luba vormistada prokuratuuri kirjaliku põhistatud määrusena. (p 55) Seejuures pole välistatud, et osa prokuratuuri poolt andmete tutvustamata jätmiseks antud loa (määruse) põhjendustest sisaldab KrMS § 126^14 lg 1 p-des 1–7 nimetatud teavet, mistõttu ei saa neid isikule ega kaitsjale tutvustada. (p 56) Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt samas korras nagu jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine. Jälitustoiminguga kogutud andmeid – ja seega ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente – tutvustab jälitusasutus. (p 66) Prokuratuuri eksimus KrMS § 126^14 lg-s 1 nimetatud loa vormistamisel ei anna alust tutvustada isikule andmeid, kontrollimata KrMS § 126^14 lg 1 p-des 1–7 sätestatud välistuste olemasolu. (p 67)
Jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumentide (kohtu loa ja prokuratuuri taotluse) tutvustamata jätmine on üldjuhul vaidlustatav uurimiskaebemenetluse korras. Muu hulgas on uurimiskaebemenetluses vaidlustatav ka see, kui jälitusasutus jätab andmed tutvustamata ilma KrMS § 126^14 lg 1 teise lause kohaselt nõutava prokuratuuri loata. (p 57) Tuvastades, et jälitusandmete tutvustamata jätmiseks puudub prokuratuuri luba või et see luba pole viisipäraselt vormistatud või põhistatud, peab uurimiskaebuse lahendaja kohustama menetlust juhtivat prokuratuuri otsustama, kas anda jälitusasutusele korraldus andmete tutvustamiseks (KrMS § 213 lg 1 p 5) või luba andmete tutvustamata jätmiseks. Kui prokuratuur annab seepeale jälitusasutusele andmete tutvustamata jätmiseks vormikohase loa, on isikul võimalik ka see luba uurimiskaebemenetluse korras vaidlustada. (p 57) Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. (p 60) Seejuures tuleb ringkonnakohtul eelkõige kontrollida, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa ja taotluse tekstist vastab mõnele KrMS § 126^14 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest. Olenevalt andmete tutvustamata jätmise alusest võib kohtul tekkida vajadus hinnata lisaks sedagi, kas andmete tutvustamata jätmise taga olev huvi kaalub üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive. (p 61) Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata. (p 62) Küsimus, kas isikul on õigus tutvuda vaidlustatud jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse mõne sellise osaga, mille tutvustamisest jälitusasutus ja prokuratuur keeldusid, tuleb ringkonnakohtul otsustada eraldi määrusega enne jälitustoimingu loa peale esitatud määruskaebuse lahendamist. Isikule, kes saavutab määruskaebemenetluses võimaluse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse osa(de)ga, mida talle varem ei tutvustatud, peab olema tagatud ka võimalus esitada jälitustoimingu loa vaidlustamiseks nendel uutel andmetel põhinevaid lisaargumente. (p 63) Peaks ringkonnakohus leidma, et prokuratuuri loas kajastuvad põhjendused ei ole piisavad, hindamaks jälitustoimingu loa või prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise õiguspärasust, saab kohus nõuda prokuratuurilt lisaselgitusi. (p 64) Teise astme kohtu hinnang andmete tutvustamata jätmise õiguspärasusele pole lõplik, vaid määruskaebe korras vaidlustatav. (p 68)
3-1-1-112-16 PDF Riigikohus 23.02.2017
Ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. (p 32)
KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28) Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126^1 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28) Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126^1 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389^1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126^1 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30) Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31) Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33) Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises mingit liiki kuriteo (nt maksukuriteo) asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. KrMS § 126^1 lg 2 mõtte kohaselt ei saa eeldada, et mingit liiki kuritegude puhul on jälitustoimingud vajalikud. (p 33) Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Näiteks argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu, sest tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu. (p 36) Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud. (p 43) KrMS § 126^1 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48) Olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi. (p 50)
3-1-1-113-16 PDF Riigikohus 23.02.2017
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 30, 31, 33, 36, 43, 48, 50.
3-1-1-94-16 PDF Riigikohus 21.12.2016
Vaatamata JäätS § 119^2 lg-s 5 sisalduvale jälitustoimingu keelule kontrolltehingu puhul, mis viitaks justkui nende kahe olemuslikule erinevusele, ei saa eitada kontrolltehingu ja kuriteo matkimise kui jälitustoimingu olulist sarnasust. Kuriteo matkimisele allutatud süüteod jäävad olemuslikult peaaegu alati katsestaadiumisse, sest toimuv on jälitusametkondade kontrolli all, isik paneb toime täielikult ühepoolse teo, millel ei ole võimalust realiseeruda kahjuliku tagajärjena (vt nt RKKKo nr 3-1-1-110-04, p 12; RKKKo nr 3-1-1-33-16, p 14). Kontrolltehing on nii nagu kuriteo matkiminegi üheselt ja selgelt seda tegeva ametiisiku kontrolli all. Seetõttu ka kontrolltehingu tegemisel jäävad süüteod üldjuhul katsestaadiumisse. (p 17-18)
3-1-1-79-16 PDF Riigikohus 05.12.2016
Jälitustoiminguks loa andmist otsustaval kohtul tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis on tal teada otsustamise momendil (ex ante-käsitlus), ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada (RKKKm nr 3-1-1-68-14, p 24.2). Seega ei saa jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust tingida asjaolu, et selle aluseks olev kuriteokahtlus hilisemas menetluses kinnitust ei leia. (p 15)
31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Nõuetekohase põhistuse puudumine jälitustoimingu loas ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi „saamisel“, mistõttu ei too loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust (nt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 779). Kriminaalasja lahendades on kohus vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS § s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud. (p 18)
3-1-1-53-16 PDF Riigikohus 15.06.2016
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-14-14, p 801). (p 14) VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126^1 lg 4 nõudeid. (p 16) Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18)
3-1-1-33-16 PDF Riigikohus 30.05.2016
Matkimise korral on tegemist pelgalt süüteo toimepanemise jäljendamisega. Järelikult puudub matkijal soov, et tema poolt mõjutatav isik viiks kuriteo juriidiliselt, saati siis faktiliselt lõpuni: matkija tahtlus on vastupidiselt suunatud hoopis sellele, et kuriteo kahjulik tagajärg ei realiseeruks ja matkimisele allutatud isik peetakse kinni üldjuhul juba kuriteo katsestaadiumis. Kui sündmuste käik on jälitusasutuse kontrolli all ja teo toimepanija peetakse kinni alles pärast teo lõpule viimist, ei ole paljude kuritegude puhul võimalik koosseisuga kaitstavaid väärtusi sisulises tähenduses kahjustada. Seetõttu ei ole matkijal ka niisugusel juhul tahtlust koosseisuga kaitstavate väärtuste sisuliseks (materiaalseks) kahjustamiseks. Eelnevast ilmneb, et tahtluse seisukohalt ei ole tähtsust sellel, kas kuriteo matkijal on selle jälitustoimingu tegemise luba või mitte. Loa olemasolu või puudumine ei mõjuta matkija tahtlust hoida ära matkitava kuriteoga kaitstava õigushüve kahjustamine. (p-d 14-15)
3-1-1-42-16 PDF Riigikohus 24.05.2016
Eeluurimiskohtuniku määruse (jälitustoimingu loa) peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata jätmist ringkonnakohtus ei tingi see, kui prokuratuur saadab määruskaebemenetluse kestel maakohtusse süüdistusakti kriminaalasja arutamiseks. Kuigi Riigikohtu praktikas on nenditud, et seadusandja eesmärk KrMS § 126^12 kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel oli eeskätt reguleerida n-ö kriminaalmenetlusvälist olukorda, kus jälitusmenetluseks antud loa vaidlustamine kriminaalasja sisulisel arutamisel on mingil põhjusel välistatud (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p 12), ei tulene siiski seadusest, et süüdistusakti saatmisel kohtusse määruskaebemenetluse kestel tuleks jätta määruskaebus läbi vaatamata. (p 8.3.) Vaieldamatult viib praegune seadusandlik lahendus selleni, et jälitustoimingu loa seaduslikkust võidakse vaidlustada määruskaebemenetluses pärast seda, kui kahtlustatavat teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingust ja selleks antud loast kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Võttes arvesse, et vaidlustamine peab toimuma 10 päeva jooksul pärast teavitamist, ei ole süüdistusakti kohtule edastamine selle aja jooksul võimalik ka juhul, kui prokurör kavatseb kasutada kogutud teavet kohtulikul arutamisel tõendina. Seega ei pruugi praegune õiguslik lahendus vastata kõige paremini seadusandja esialgsele eesmärgile. Siiski ei anna see alust piirata määruskaebust läbi vaatava kohtu pädevust. (p 10)
3-1-1-43-16 PDF Riigikohus 24.05.2016
Eeluurimiskohtuniku määruse (jälitustoimingu loa) peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata jätmist ringkonnakohtus ei tingi see, kui prokuratuur saadab määruskaebemenetluse kestel maakohtusse süüdistusakti kriminaalasja arutamiseks. Kuigi Riigikohtu praktikas on nenditud, et seadusandja eesmärk KrMS § 126^12 kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel oli eeskätt reguleerida n-ö kriminaalmenetlusvälist olukorda, kus jälitusmenetluseks antud loa vaidlustamine kriminaalasja sisulisel arutamisel on mingil põhjusel välistatud (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p 12), ei tulene siiski seadusest, et süüdistusakti saatmisel kohtusse määruskaebemenetluse kestel tuleks jätta määruskaebus läbi vaatamata. (p 8.3.) Vaieldamatult viib praegune seadusandlik lahendus selleni, et jälitustoimingu loa seaduslikkust võidakse vaidlustada määruskaebemenetluses pärast seda, kui kahtlustatavat teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingust ja selleks antud loast kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Võttes arvesse, et vaidlustamine peab toimuma 10 päeva jooksul pärast teavitamist, ei ole süüdistusakti kohtule edastamine selle aja jooksul võimalik ka juhul, kui prokurör kavatseb kasutada kogutud teavet kohtulikul arutamisel tõendina. Seega ei pruugi praegune õiguslik lahendus vastata kõige paremini seadusandja esialgsele eesmärgile. Siiski ei anna see alust piirata määruskaebust läbi vaatava kohtu pädevust. (p 10)
3-1-1-89-15 PDF Riigikohus 14.12.2015
Riigikohtu praktika kohaselt tuleb üldjuhul võtta kriminaalasja juurde selline jälitustoimingu tegemist lubav eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri määrus, mille alusel on saadud kohtuotsuse tegemisel tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll. Sellest reeglist on lubatud hälbida vaid juhul, kui jälitustoimingu luba sisaldavat määrust ei saa seadusest tuleneval alusel isegi mitte osaliselt avalikustada. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama avaldamise võimatust (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 669). Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses käsitlema (vt nt RKKKo 3-1-1-3-15, p d 10–19). (p 27) Kooskõlas KrMS § 110 lg-ga 1 anti jälitustoimingu luba üldjuhul kuriteos kahtlustatava suhtes (vt RKKKo 3-1-1-92-13, p 11.2). Tõendamisvajadusest lähtudes võis siiski jälitustoiminguid teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb (RKKKm 3-1-1-68-14, p 16.). Juhul kui jälitustoimingu luba on antud nõuetekohaselt ühe isiku suhtes, siis sellega kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks (RKKKo 3-1-1-14-14, p 800). Kuna ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei ole kriminaalmenetluse esemeks, ei tulenenud KrMS §-st 110 alust alles ettevalmistatava kuriteo kohta teabe salajaseks kogumiseks (RKKKm 3-1-1-68-14, p 18.1). (p 29)
Kooskõlas KrMS § 110 lg-ga 1 anti jälitustoimingu luba üldjuhul kuriteos kahtlustatava suhtes (vt RKKKo 3-1-1-92-13, p 11.2). Tõendamisvajadusest lähtudes võis siiski jälitustoiminguid teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb (RKKKm 3-1-1-68-14, p 16.). Juhul kui jälitustoimingu luba on antud nõuetekohaselt ühe isiku suhtes, siis sellega kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks (RKKKo 3-1-1-14-14, p 800). Kuna ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei ole kriminaalmenetluse esemeks, ei tulenenud KrMS §-st 110 alust alles ettevalmistatava kuriteo kohta teabe salajaseks kogumiseks (RKKKm 3-1-1-68-14, p 18.1). (p 29)
3-1-1-107-15 PDF Riigikohus 07.12.2015
Kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamise ajal pole jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkuse vaidlustamine määruskaebe korras võimalik (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p-d 6, 9, 12 ja 20). (p 6) Kui kriminaalasi ei ole veel saadetud kohtusse sisuliseks arutamiseks, s.o kohtueelse menetluse ajal, ei ole veel teada, kas kriminaalasja kohtusse saadetakse ning millistele tõenditele soovitakse kohtus tugineda. Sel juhul pole selge, kas jälitustoimingule allutatud isikul avaneb edasises kriminaalmenetluses võimalus oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole pöörduda. Olukorras, kus isikul ei ole tõhusat võimalust muul viisil oma kaebeõigust realiseerida, pole määruskaebuse läbi vaatamata jätmine põhjendatud. Kohtueelse menetluse tulemuste äraootamisega võib isik kaotada võimaluse tema suhtes tehtud jälitustoimingute seaduslikkust vaidlustada. KrMS § 387 lg 2 kohaselt tuleb jälitustoiminguks loa andmise määruse peale esitada määruskaebus kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Seega on kohtueelses menetluses jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkuse vaidlustamine võimalik määruskaebe korras (vt ka 3-1-1-76-15.) (p 7)

Kokku: 51| Näitan: 1 - 20