1-22-7339/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.02.2024 |
|
Kriminaalmenetluse seadustik ei välista jälitusloas põhjenduste puudumise korral kohtule uue samasisulise taotluse esitamist ega selle lahendamist. Prokuratuur peab põhjendama, miks ta taotleb uut luba toiminguks, milleks kohus on juba loa andnud. Olukorras, kus prokuratuur taotleb samadel asjaoludel uue kohtumääruse tegemist, ei tohi puudulikuks peetavat määrust täita. (p-d 23–24)
Kuigi prokuratuuril on KrMS § 12616 lg 1 ja § 384 lg 1 järgi jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale kaebuse esitamise õigus, ei saa jälitusloa põhistamisvigu määruskaebemenetluses parandada. (p-d 26–30)
Kui jälitusloa andmisel ei esitata nõuetekohaseid põhjendusi, ei saa kriminaalasja või määruskaebust lahendav kohus hiljem määrust põhjendustega täiendada. Kohus saab üksnes kontrollida vaidlustatud loa õiguspärasust, mitte seda parandada. (p-d 31–33)
Büroo üldkulu pole alust menetluskulu hulka arvata, sest ei ole võimalik hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulu sisaldub advokaadi teenuse hinnas (RKKKo nr 1-21-697/63, p 85; vt ka RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.2). (p 38)
|
| 1-20-2133/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.12.2022 |
|
KarS § 832 lg 1 alusel saab konfiskeerida nii kuriteo täideviija kui ka sellest osavõtja vara. (p 51)
Kui kaitsepool esitab KarS § 832 lg 1 teise lause mõttes tõendid pangakontole makstud sularaha legaalse päritolu kohta, loob ta sellega menetlejale võimaluse enda väited kontrollida. Kui niisugused väited pole ilmselgelt põhjendamatud või otsitud ning sularaha kriminaalse päritolu eelduse kasuks ei kõnele uskumisväärselt ka menetletava kuriteo tehiolud, ulatus, kasumlikkus jmt, ei saa süüdistatavalt lisaks nõuda selle tõendamist, et ta pole varasematel aastatel legaalselt saadud suuremat sularahasummat oma arvele kandnud või ei ole seda ära kulutanud. Kaitseversiooni ja KarS § 832 lg 1 teise lause taustal peab prokuratuur esitama oma tõendid, mis kinnitaksid sellise tulu ärakulutamist või mittesäilimist ja lubaksid tõsikindlalt veenduda sularaha kriminaalses päritolus. (p 56)
KrMS § 1261 lg 3 täpsustab KrMS § 64 lg-s 1 sisalduvat üldnõuet, mille kohaselt ei tohi tõendeid koguda viisil, mis riivab kogumises osaleja au ja väärikust, ohustab tema elu või tervist või tekitab põhjendamatult varalist kahju. Menetlusõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt on mh keelatud juba isiku elu ja tervise ohustamine, rääkimata nende õigushüvede tegelikust kahjustamisest. (p 61)
Kuriteo matkimise lubatavust ei saa põhjendada proportsionaalsuse põhimõttega, kuna sellisel juhul mööndakse sisuliselt, et kaalukama õigushüve kaitseks võib ohustada või kahjustada vähem olulisi õigushüvesid. Niisugune arusaam poleks ühildatav kriminaalmenetluse aluspõhimõtete ja käsitusega, et matkija ei tohi ühelgi juhul kahjustada kuriteokoosseisuga kaitstavaid väärtusi tahtlikult. (p 62)
Olukorras, kus seadusandja on kriminaliseerinud karistatava käitumisena nö pelgalt mulje loomise, pole lubatav KarS § 120 või § 263 lg 1 p 2 tunnustele vastava kuriteo matkimine. Neid süütegusid jäljendav matkija ohustab kahju tekitamise kavatsusest teadaandmisega paratamatult kannatanu (ning pole välistatud, et ka kolmandate, asjasse mittepuutuvate isikute) vaimset tervist. Teisiti öelduna ei saa kõnesolevate kuriteokoosseisude puhul kahjuliku tagajärje realiseerumist vältida ning niisugusel moel tehtud jälitustoiming (kuriteo matkimine) ei vasta KrMS § 1261 lg 3 nõuetele. (p-d 64 ja 65)
Kuigi ähvardusest tingitud hirm ohustab isiku vaimset tervist ning kujutab endast KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisus kirjeldatud teo kahjulikku tagajärge, saab vaimse tervise kahjustamisest rääkida alles juhul, kui sellega põhjustatakse organismi normaalse talituse või tavalise seisundi hälve. Psüühika mõjutamise korral võib selleks olla nt organismi patoloogiline seisund. Lühiajalist hirmutunnet ei saa võrdsustada patoloogilise seisundiga ega kõneleda pelgalt seetõttu tervise kahjustamisest. (p 70)
Kui menetleja valib KrMS § 1261 lg 3 nõudeid rikkudes kuriteo matkimiseks viisi, mis tekitab isikus tõsist hirmu ning ohustab tema vaimset tervist, võidakse sellega alandada isiku inimväärikust põhiseaduse § 18 lg 1 mõttes ning see võib anda aluse süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. (p-d 71 ja 72)
|
| 1-15-1452/311
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.06.2019 |
|
Senises kohtupraktikas on kohtuotsuse tõlke viibimist käsitatud võimaliku mõjuva põhjusena kassatsioonitähtaja ennistamisel KrMS § 172 lg 1 ja lg 2 p 2 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-31-14, p-d 38-38.2). Praeguseks on õiguslik olukord aga muutunud. Alates 16. jaanuarist 2016 kehtib KrMS § 10 lg 10, mis sätestab, et kui isikule on menetlusdokument sama paragrahvi alusel tõlgitud, siis selle menetlusdokumendi peale kaebamisel arvestatakse kaebetähtaegu tõlgitud dokumendi saamisest arvates. Kuigi ringkonnakohtu otsuse peale ei ole kassatsiooni esitamise õigust mitte vahetult süüdistataval endal, vaid tema advokaadist kaitsjal (KrMS § 344 lg 3 p 2), ei ole ka kassatsioonimenetluses süüdistatav ja kaitsja käsitatavad teineteisest täiesti lahutatud ja absoluutselt eraldiseisvate menetlusosalistena (vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-8-17, p 9). Eirata ei saa tõsiasja, et efektiivse kaitseõiguse teostamiseks peab süüdistataval olema võimalus tutvuda tema suhtes tehtud kohtuotsusega talle arusaadavas keeles. Seega tuleb kassatsioonimenetluses kaebetähtaja arvutamisel silmas pidada, kas eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale on ringkonnakohtu otsus tõlgitud. (p 17)
Samas tuleb tähele panna, et KrMS § 10 lg-st 10 ja § 345 lg-st 2 nende koostoimes ei tule teha järeldust, et kassatsioonitähtaeg hakkab alati kulgema kohtuotsuse tõlke süüdistatavale kättetoimetamisest. See on nii vaid vahistatud (vrd KrMS § 319 lg 3) või juba vabadusekaotuslikku karistust kandva süüdistatava puhul. Vabaduses viibiva süüdistatava korral hakkab kassatsioonitähtaeg aga kulgema päevast, mil süüdistataval oli võimalik ringkonnakohtu otsuse tõlkega tutvuda (näiteks on kohus teinud selle sarnaselt eestikeelse kohtuotsusega avalikult teatavaks või süüdistatavale kättesaadavaks e-toimiku süsteemi või kaitsja vahendusel). (p 18)
Arvestades jälitustoimingu eripära, ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Vastava taotluse esitamise korral lasub kohtul kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kujundanud jälitustoimingu põhjal oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas tehtud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel avaldada. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse alles kaebemenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 668; RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3). (p 20)
Kriminaalasja juurde tuleb võtta selline jälitustoimingu tegemist lubav eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri määrus, mille alusel on saadud kohtuotsuse tegemisel tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll. Sellest reeglist on lubatud hälbida vaid juhul, kui jälitustoimingu luba sisaldavat määrust ei saa seadusest tuleneval alusel isegi mitte osaliselt avalikustada. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama avaldamise võimatust. Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses käsitlema (vt nt RKKKo 3-1-1-89-15, p 27). (p 21)
|
| 1-17-7077/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2017 |
|
Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev samas menetluses läbi vaatamata ka isiku määruskaebuse, millega vaidlustatakse jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Kirjeldatud olukorras läheb jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. Erandi tegemine seadusega ette nähtud edasikaebekorrast, s.o KrMS § 12616 lg-st 2, on põhjendatav tõsiasjaga, et olukorras, kus isik esitab KrMS § 12616 lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-1-17, p-d 58–60.) (p 56)
KrMS § 12616 lg-s 1 ette nähtud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa vaidlustamisega. Osutatud sätte alusel esitatava kaebuse eesmärk on tagada kohtulik kontroll selle üle, kas jälitustoiminguks loa andmise eeldused on täidetud ja kas jälitustoimingu luba on seaduslik. Kuna jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluste tutvustamise ulatus mõjutab otseselt KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatava kaebuse võimalikke põhjendusi ning selle lahendamise tulemust, on eelnevaga loogiliselt ühildatav põhjendus, miks tehti kohtuasja nr 3-1-1-1-17 puhul erand sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud edasikaebekorrast. KrMS § 12616 lg 1 sõnastus välistab võimaluse, et kõnealuse normi alusel toimuva määruskaebemenetluse raames oleks isik õigustatud vaidlustama muid menetlusotsustusi, mis pole käsitatavad jälitustoiminguks loa andmise ja selle loa aluseks olnud teabe tutvustamata jätmisena. (p 58)
Riigi peaprokuröri määrus, millega otsustatakse KrMS § 63 lg 11 kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave, s.o teabehanketoimingute kokkuvõte, puudutab selle kokkuvõtte kui tõendi esitamise lubatavust, mitte kokkuvõtte lubatavust tõendina. Tegemist on riigi peaprokuröri kaalutlusotsustusega, mille tegemisel tuleb arvesse võtta eeskätt KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 1267 lg-s 2 nimetatud piiranguid ning mida saab vaidlustada KrMS 8. peatüki 5. jaos, s.o uurimiskaebemenetluse korras. Selle üle, kas teabehanketoimingute kokkuvõte on käsitatav ka lubatava tõendina, saab edaspidi otsustada kohus kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p-d 23–25). (p 59)
Kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane. (p 60)
Jälitustoiminguga kogutud andmeid ja jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumente saab tutvustada jälitusasutus. Riigikohus ei saa seetõttu rahuldada taotlust, milles soovitakse kaitsjale eeluurimiskohtuniku määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekstide edastamist. (p 64)
Kui jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes on muu hulgas kinni kaetud teave, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud KrMS § 12614 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed, ei ole ka nende konkreetsete andmete kinnikatmine KrMS § 12614 lg 1 p 7 järgi põhjendamatu. (p 66)
KarS §-des 4023 ja 4024 kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt erineda KarS §-des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest. KrMS § 1262 lg 2 kohaselt on nii KarS §-des 294, 298, 4023 kui ka §-s 4024 kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus nende kuritegude seotud kriminaalasja menetles ja kas jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd KrMS § 1262 lg-te 1 ja 7 kohaselt võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades kui ka muu uurimisasutuse taotlusel. (p 69)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3 ja 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32). (p 70)
Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda ultima ratio-põhimõte, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773.) (p 71)
Kohtupraktikas on jälitustoiminguks loa andmise nõuete eiramine tuvastatud näiteks siis, kui kohus on jätnud kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata ja esitanud selle asemel umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta (vt nt eespool osutatud määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 33 ja otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11). (p 72)
Jälitustoiminguks loa taotlemise ajal ei pruugigi menetleja olemasoleva tõendusteabe lünklikkuse tõttu ette näha, missuguse ajavahemiku vältel jälitustoiminguid teha tuleb ja teha saab. Kui jälitustoimingute tegemise kestus pole tõendite kohaselt ettenähtav, saab pidada lubatavaks jälitustoiminguks loa andmist maksimaalseks seadusega ette nähtud tähtajaks. Samas peab arvesse võtma, et ultima ratio-põhimõtte kohaselt võib jälitusasutus olenemata loas märgitud tähtajast siiski teha jälitustoiminguid vaid seni, kuni saab kõneleda KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste olemasolust. Nendel põhjustel ei ole jälitustoiminguks loa andmist reguleerivate kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisena käsitatav asjaolu, et jälitustoimingute tegemiseks antakse iga kord luba maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o kuni kaheks kuuks. (p 75)
Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt tehtud teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena KrMS § 1263 mõttes, mistõttu pole alust ka nende toimingute tegemisele kulunud aega arvata KrMS § 1264 lg-s 6 sätestatud tähtaja hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p 21). Formaalse vahetegemise kõrval oleks teabehanketoimingute ja jälitustoimingute samastamine meelevaldne ka sisuliselt, sest nende toimingute tegemise eesmärk on erinev. Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavate toimingute tulem ei pruugi väljenduda kriminaalmenetluse alustamises, samas kui kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoiminguid tehakse tõe tuvastamiseks konkreetses kriminaalasjas, s.t eeskätt juba toime pandud ja veel toime pandavate kuritegude ettevalmistamise, avastamise või tõkestamise eesmärgil tõendite kogumiseks (KrMS § 1261 lg 2 ja § 1262). Seejuures on jälitustoimingute tegemine lubatud vaid konkreetsetel kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud juhtudel, s.t selles seaduses loetletud tegude puhul ja alustel. (p 76)
Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus määruskaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. (p 80)
Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79)
|
| 3-1-1-1-17
|
Riigikohus |
17.04.2017 |
|
Kohtult ei saa eeldada, et ta analüüsiks jälitustoimingu loa andmist otsustades kuriteo aegumist, kui kuriteo aegumine ei ole kuriteokahtluse sisu arvestades ilmne. (p 79)
Jälitustoimingu loa andmise menetluse kiireloomulisus ja selle toimumise ajal tavaliselt olemasoleva tõendusteabe maht ning fragmentaarsus mõjutavad paratamatult kohtult nõutava argumentatsiooni määra (3-1-1-14-14, p 773).
Aegunud kuriteo uurimiseks ei ole jälitustoimingute tegemine vähemalt üldjuhul lubatav. (p 79)
KrMS § 389 lg 2 ja § 390 lg 2 mõtte kohaselt tuleb ühe menetlusdokumendina esitatud määruskaebus vaadata läbi ühes menetluses, välja arvatud juhul, kui on olemas selge põhjus tõlgendada seda menetlusdokumenti mitme määruskaebusena ja nende kaebuste lahendamine samas menetluses pole võimalik või otstarbekas. Asjaolu, et ühe ja sama isiku huvides esitatud määruskaebuses vaidlustatakse korraga mitut selle isiku suhtes tehtud kohtumäärust, ei ole eraldivõetuna piisav, asumaks seisukohale, et ühes menetlusdokumendis on esitatud mitu määruskaebust. Ühes menetlusdokumendis esitatud määruskaebuste paljususest ehk olukorrast, kus mitu määruskaebust on ekslikult koondatud ühte menetlusdokumenti, võib olla alust rääkida näiteks siis, kui kaebuses vaidlustatakse kohtumäärusi, milles käsitletakse sisuliselt erinevaid küsimusi või kui vaidlustatud määruste peale esitatud kaebuste menetlemise kord on erinev. Samuti on tegemist sisuliselt mitme määruskaebusega siis, kui ühes menetlusdokumendis vaidlustatud määrused on tehtud erinevate kriminaalasjade raames või erinevate ringkonnakohtute tööpiirkonnas asuvate maakohtute poolt. (p 41)
Määruskaebus, milles vaidlustatakse korraga kaht kohtumäärust, millest ühega on antud jälitustoimingu luba ja teisega seda sama luba pikendatud, tuleb läbi vaadata ühes menetluses. Selle nõude rikkumine ei pruugi aga olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. (p 42-43)
Uurimistoimingu – sh jälitustoimingu – tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post (3-1-1-93-15, p 60). (p 79)
Ehkki KrMS § 12614 lg 1 esimene lause räägib üksnes jälitustoiminguga kogutud andmetega tutvumisest, tuleneb sellest sättest analoogia korras isiku õigus tutvuda ka jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotlusega. KrMS § 12614 lg 1 esimese lause peamine eesmärk on tagada isikule tõhus võimalus vaidlustada jälitustoimingu seaduslikkust, sh kasutada KrMS § 12616 lg-ga 1 antud õigust esitada määruskaebus kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale. (p 52)
KrMS § 12614 lg 1 annab jälitusasutusele ja prokuratuurile ka kaalutlusõiguse, otsustamaks, kas andmete tutvustamisega kaasnev oht mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-dega 1–7 kaitstavale hüvele kaalub konkreetsel juhul üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva jälitustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive. Erandina – eeskätt riigisaladuseks olevate andmete puhul – võib seadusest tulenev erikord menetleja kaalutlusõigust piirata või selle välistada. (p 53)
Menetlusdokumendi, mida KrMS § 12614 lg 1 esimese lause kohaselt tuleks isikule tutvustada, võib jätta tutvustamata üksnes osas, milles see sisaldab KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 nimetatud teavet, mille tutvustamine on seadusega üheselt keelatud või mille tutvustamata jätmise suhtes eksisteeriv huvi kaalub üles teabe tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive. (p 54)
KrMS § 12614 lg 1 teises lauses nimetatud andmete tutvustamata jätmise luba vormistada prokuratuuri kirjaliku põhistatud määrusena. (p 55) Seejuures pole välistatud, et osa prokuratuuri poolt andmete tutvustamata jätmiseks antud loa (määruse) põhjendustest sisaldab KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 nimetatud teavet, mistõttu ei saa neid isikule ega kaitsjale tutvustada. (p 56)
Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt samas korras nagu jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine. Jälitustoiminguga kogutud andmeid – ja seega ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente – tutvustab jälitusasutus. (p 66)
Prokuratuuri eksimus KrMS § 12614 lg-s 1 nimetatud loa vormistamisel ei anna alust tutvustada isikule andmeid, kontrollimata KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud välistuste olemasolu. (p 67)
Jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumentide (kohtu loa ja prokuratuuri taotluse) tutvustamata jätmine on üldjuhul vaidlustatav uurimiskaebemenetluse korras. Muu hulgas on uurimiskaebemenetluses vaidlustatav ka see, kui jälitusasutus jätab andmed tutvustamata ilma KrMS § 12614 lg 1 teise lause kohaselt nõutava prokuratuuri loata. (p 57) Tuvastades, et jälitusandmete tutvustamata jätmiseks puudub prokuratuuri luba või et see luba pole viisipäraselt vormistatud või põhistatud, peab uurimiskaebuse lahendaja kohustama menetlust juhtivat prokuratuuri otsustama, kas anda jälitusasutusele korraldus andmete tutvustamiseks (KrMS § 213 lg 1 p 5) või luba andmete tutvustamata jätmiseks. Kui prokuratuur annab seepeale jälitusasutusele andmete tutvustamata jätmiseks vormikohase loa, on isikul võimalik ka see luba uurimiskaebemenetluse korras vaidlustada. (p 57)
Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. (p 60) Seejuures tuleb ringkonnakohtul eelkõige kontrollida, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa ja taotluse tekstist vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest. Olenevalt andmete tutvustamata jätmise alusest võib kohtul tekkida vajadus hinnata lisaks sedagi, kas andmete tutvustamata jätmise taga olev huvi kaalub üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive. (p 61) Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata. (p 62) Küsimus, kas isikul on õigus tutvuda vaidlustatud jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse mõne sellise osaga, mille tutvustamisest jälitusasutus ja prokuratuur keeldusid, tuleb ringkonnakohtul otsustada eraldi määrusega enne jälitustoimingu loa peale esitatud määruskaebuse lahendamist. Isikule, kes saavutab määruskaebemenetluses võimaluse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse osa(de)ga, mida talle varem ei tutvustatud, peab olema tagatud ka võimalus esitada jälitustoimingu loa vaidlustamiseks nendel uutel andmetel põhinevaid lisaargumente. (p 63) Peaks ringkonnakohus leidma, et prokuratuuri loas kajastuvad põhjendused ei ole piisavad, hindamaks jälitustoimingu loa või prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise õiguspärasust, saab kohus nõuda prokuratuurilt lisaselgitusi. (p 64) Teise astme kohtu hinnang andmete tutvustamata jätmise õiguspärasusele pole lõplik, vaid määruskaebe korras vaidlustatav. (p 68)
|
| 3-1-1-112-16
|
Riigikohus |
23.02.2017 |
|
Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)
Ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. (p 32)
KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 1261 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)
Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 1261 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 3891 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 1261 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)
Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)
Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises mingit liiki kuriteo (nt maksukuriteo) asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. KrMS § 1261 lg 2 mõtte kohaselt ei saa eeldada, et mingit liiki kuritegude puhul on jälitustoimingud vajalikud. (p 33)
Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Näiteks argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu, sest tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu. (p 36)
Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud. (p 43)
KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi. (p 50)
Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)
Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks. (p 53)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)
Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)
Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 1261 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)
Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)
Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)
Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)
KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 1261 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 3891 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 1261 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)
|
| 3-1-1-113-16
|
Riigikohus |
23.02.2017 |
|
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 47.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 32.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 48.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 30, 31, 33, 36, 43, 48, 50.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 44.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 53, 56.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 56.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 31, 33, 44, 47-48.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 30.
|
| 3-1-1-89-15
|
Riigikohus |
14.12.2015 |
|
Tegu on karistatav ka juhul, kui üks konkurentsivastase kokkuleppe osalistest kasutab oma mõjuvõimu riigihangete turu jagamise kokkuleppe sujuvamaks realiseerimiseks. Lisaks ei sõltu riigihangetes osalemiseks turu jagamise kokkuleppe karistatavus hankemenetluse liigist, mida hankija rakendab, kuna tulemus ei kujune sel juhul ikkagi kooskõlas RHS §-des 1 ja 3 kirjeldatud riigihangete korraldamise eesmärgi ja üldpõhimõtetega, mis rakenduvad sõltumata hankemenetluse liigist. Kokkuleppe tulemusena on ettevõtjatel muu hulgas võimalik loobuda kindlates hangetes osalemisest või teha pakkumisi, mis viivad ühe või teise kokkuleppeosalise võiduni. (p 34)
KonkS § 2 lg 1 kohaselt on ettevõtja selle seaduse tähenduses äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või muu majandus- või kutsetegevuses osalev isik või juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus või ettevõtja huvides tegutsev isik. Konkurentsi piirav kokkulepe peab olema ettevõtjatevaheline. Ühe ja sama ettevõtja huvides tegutsevad isikud ei ole käsitatavad konkurentidena. (RKKKo 3-1-1-32-10, p-d 11.1–11.2). (p 36)
KarS § 400 esimene lõige kirjeldab karistatava teo põhikoosseisu ja teise lõige kolmas punkt näeb ette karistuse sama teo eest, kui sellega kaasneb vastutust raskendav asjaolu, näiteks jagatakse kokkuleppega kaubaturgu. Seega sisaldab KarS § 400 lg 2 p 3 teokirjeldus esimeses lõikes kirjeldatud tegu ja täiendav viitamine põhikoosseisule on tarbetu. (p 37)
Kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud altkäemaksu ja pistise koosseisude piiritlemisel ei saanud teo ebaseaduslikkuse põhjendamisel lähtuda avaliku teenistuse ja korruptsioonivastase seaduse sätetest, mis kohustavad ametnikku käituma ausalt ja vältima korruptiivseid tegusid. Lisaks nimetatud sätete üldisele iseloomule, mis välistab nende kasutamise ebaseaduslikkuse tunnuse sisustamisel, rikub ametiisik mitte ainult altkäemaksu, vaid ka pistise vastuvõtmisel aususe põhimõtet ja korruptiivse teo vältimise kohustust, mistõttu ei põhista nad iseseisvalt ametialase teo ebaseaduslikkust altkäemaksu võtmise koosseisu tähenduses. (p 38)
Riigikohtu praktika kohaselt tuleb üldjuhul võtta kriminaalasja juurde selline jälitustoimingu tegemist lubav eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri määrus, mille alusel on saadud kohtuotsuse tegemisel tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll. Sellest reeglist on lubatud hälbida vaid juhul, kui jälitustoimingu luba sisaldavat määrust ei saa seadusest tuleneval alusel isegi mitte osaliselt avalikustada. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama avaldamise võimatust (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 669). Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses käsitlema (vt nt RKKKo 3-1-1-3-15, p d 10–19). (p 27)
Kooskõlas KrMS § 110 lg-ga 1 anti jälitustoimingu luba üldjuhul kuriteos kahtlustatava suhtes (vt RKKKo 3-1-1-92-13, p 11.2). Tõendamisvajadusest lähtudes võis siiski jälitustoiminguid teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb (RKKKm 3-1-1-68-14, p 16.). Juhul kui jälitustoimingu luba on antud nõuetekohaselt ühe isiku suhtes, siis sellega kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks (RKKKo 3-1-1-14-14, p 800). Kuna ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei ole kriminaalmenetluse esemeks, ei tulenenud KrMS §-st 110 alust alles ettevalmistatava kuriteo kohta teabe salajaseks kogumiseks (RKKKm 3-1-1-68-14, p 18.1). (p 29)
Kooskõlas KrMS § 110 lg-ga 1 anti jälitustoimingu luba üldjuhul kuriteos kahtlustatava suhtes (vt RKKKo 3-1-1-92-13, p 11.2). Tõendamisvajadusest lähtudes võis siiski jälitustoiminguid teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb (RKKKm 3-1-1-68-14, p 16.). Juhul kui jälitustoimingu luba on antud nõuetekohaselt ühe isiku suhtes, siis sellega kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks (RKKKo 3-1-1-14-14, p 800). Kuna ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei ole kriminaalmenetluse esemeks, ei tulenenud KrMS §-st 110 alust alles ettevalmistatava kuriteo kohta teabe salajaseks kogumiseks (RKKKm 3-1-1-68-14, p 18.1). (p 29)
Tõendi käsitamine otsese või kaudsena ei sõltu selle kontrollimise viisist. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu. Kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. (RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9–10.) (p 35)
Riigihangete seaduse § 3 ei reguleeri muude isikute tegevust peale hankija. RHS § 3 näeb ette hankija kohustuse järgida riigihanke korraldamisel põhimõtteid, mis peavad kindlustama riigihanke kooskõla seaduse esimeses paragrahvis sätestatud eesmärgiga tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel. Hankija mõiste sisaldub RHS §-s 10, kus nimetatakse isikuid ja asutusi, kes peavad täitma riigihangete seaduses kirjeldatud korda. (p 24)
KarS § 2981 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu (kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud redaktsioonis) realiseerimise seisukohalt pole oluline mitte hüve lubamisega nõustumise ja selle vastuvõtmise seaduslikkus või ebaseaduslikkus, vaid ametiisiku mõjutamise keelatus. Ametiisiku seaduslik mõjutamine välistab mõjuvõimuga kauplemise koosseisu. Seadusandja ei ole kehtestanud selget primaarnormi seadusliku ja ebaseadusliku lobitöö piiritlemiseks. Mõjuvõimuga kauplemise kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamine eeldab, et nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas kohtuotsuses on ära näidatud, milliseid õigusnorme on konkreetsel juhtumil ametiisikut mõjutades rikutud. (Vt ka RKKKo 3-1-1-23-12 ja 3-1-1-95-12) (p 22)
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtib KarS § 2981 lg 1 uues sõnastuses, mille kohaselt ei nõuta enam mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et mõjuvõimu kasutamisega saavutatakse ametiisikult avaliku huvi seisukohast ebavõrdne või põhjendamatu eelis. (p 26)
Riigihangete seaduse § 3 ei reguleeri muude isikute tegevust peale hankija. RHS § 3 näeb ette hankija kohustuse järgida riigihanke korraldamisel põhimõtteid, mis peavad kindlustama riigihanke kooskõla seaduse esimeses paragrahvis sätestatud eesmärgiga tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel. Hankija mõiste sisaldub RHS §-s 10, kus nimetatakse isikuid ja asutusi, kes peavad täitma riigihangete seaduses kirjeldatud korda. (p 24)
KonkS § 2 lg 1 kohaselt on ettevõtja selle seaduse tähenduses äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või muu majandus- või kutsetegevuses osalev isik või juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus või ettevõtja huvides tegutsev isik. Konkurentsi piirav kokkulepe peab olema ettevõtjatevaheline. Ühe ja sama ettevõtja huvides tegutsevad isikud ei ole käsitatavad konkurentidena. (RKKKo 3-1-1-32-10, p-d 11.1–11.2). (p 36)
|
| 3-1-1-3-15
|
Riigikohus |
06.04.2015 |
|
Detoneer- ja süütenöörid on lõhkeseadeldise olulised osad, mistõttu nende ebaseaduslik käitlemine kujutab endast mitte KarS § 414, vaid KarS § 415 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. (p 20)
KarS § 415 alla ei saa subsumeerida lõhkeseadeldise mistahes osa käitlemist - see osa peab olema oluline. Olulisuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eespool kirjeldatud lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaalist. Kui lõhkeseadeldise osa kannab endas seda kahjustuspotentsiaali piisaval määral, on tegu olulise osaga, vastupidisel juhul aga mitte. Detoneer- ja süütenöörid sisaldavad küllaldasel määral lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaali, et lugeda neid lõhkeseadeldise oluliseks osaks. Detoneer- ja süütenöör on toodetud spetsiaalselt lõhkeseadeldises oleva lõhkeaine detoneerimiseks. Seega on nad esiteks väga efektiivsed vahendid, sest on toodetud tööstuslikult ja on sellest lähtudes ülimalt töökindlad. Teiseks on paljude lõhkeseadeldiste detoneerimine ilma detoneer- või süütenöörita mõeldamatu või vähemalt mõeldamatu sellisel moel, et plahvatuse esilekutsuja end ise ei kahjustaks. Seetõttu kätkevad detoneer- ja süütenöör endas suurel määral lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaali, mistõttu on tegu lõhkeseadeldise olulise osaga KarS § 415 mõttes. (p 22)
Jälitustoimingu loa andmisel tuleb järgida viimase abinõu ehk ultima ratio-põhimõtet: tõendite kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud (vt nt RKKKm 3-1-1-68-14, p 20). Jälitustoimingu eelduste olemasolu (s.h ultima ratio-põhimõtte järgimise) põhistamisel ei saa kohus piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on pelgalt viidata prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).
Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).
Jälitustoimingu loa andmisel tuleb järgida viimase abinõu ehk ultima ratio-põhimõtet: tõendite kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud (vt nt RKKKm 3-1-1-68-14, p 20). Jälitustoimingu eelduste olemasolu (s.h ultima ratio-põhimõtte järgimise) põhistamisel ei saa kohus piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on pelgalt viidata prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).
Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).
Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 773).
Nõuetekohase põhistuse puudumine jälitusloas ei olnud käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel", mistõttu ei too loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus peab ise kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti jälitustegevusele seatud nõudeid, sh ultima ratio-põhimõtet (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 779).
|
| 3-1-1-68-14
|
Riigikohus |
16.12.2014 |
|
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls 3 kohaselt kustub jälitusasutuste poolt jälitustoimingu käigus kogutud teabe ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kuigi käesolevas asjas jälitustoiminguga saadud teavet tõendina kriminaaltoimikusse ei lisatud, tutvustati seda isikule (teda puudutavas osas). Üldjuhul ei ole sellises olukorras alust pidada riigisaladuseks ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente (vt RKKKo 3-1-1-31-12, p 10).
KrMS § 33 lg 1 järgi on kahtlustatav esiteks isik, kes on kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinni peetud, või teiseks isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Kuna jälitustoimingu salajasust arvestades - KrMS § 121 lg 1 nägi ette alused jälitustoimingust viivitamata teavitamise edasilükkamiseks (kehtivas redaktsioonis KrMS § 12613 lõiked 2-5) - ei saa jälitustoimingule allutatud kahtlustatavale kohe tagada KrMS §-s 34 ettenähtud õigusi ja teda vahetult pärast jälitustoimingut üle kuulata, oleks sellest vale järeldada, et jälitustoimingu tegemisel ei saaks olla tegu kuriteo toimepanemises kahtlustatavaga. Kriminaalmenetluses tõendi kogumine jälitustoiminguga isiku suhtes, keda ei ole alust kahtlustada kuriteo toimepanemises, on lubatav vaid põhjendatud erandjuhul.
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls 3 kohaselt kustub jälitusasutuste poolt jälitustoimingu käigus kogutud teabe ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kuigi käesolevas asjas jälitustoiminguga saadud teavet tõendina kriminaaltoimikusse ei lisatud, tutvustati seda isikule (teda puudutavas osas). Üldjuhul ei ole sellises olukorras alust pidada riigisaladuseks ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente (vt RKKKo 3-1-1-31-12, p 10).
Kriminaalkolleegium on varem tõlgendanud KrMS § 110 lg-s 1 sätestatut selliselt, et jälitustegevust võis toimetada vähemalt kahtlustatavate suhtes (RKKKo 3-1-1-92-13, p 11.2). Samas ei näe kolleegium veenvaid vastuargumente mõistmaks KrMS § 110 lg-s 1 sätestatut selliselt, et jälitustoiminguid võis tõendamisvajadusest lähtudes teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb. Vähemalt kaudselt toetab sellist tõlgendust ka asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2013 on selline võimalus otsesõnu sätestatud KrMS § 1262 lg-s 4.
Jälitustoimingu tegemise võimalus veel toime panemata kuriteo suhtes lisati kriminaalmenetluse seadustikku alles 1. jaanuaril 2013 jõustunud seadusemuudatusega. Enne seda, kuna ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei ole kriminaalmenetluse esemeks, ei saanud KrMS §-st 110 tuleneda alust alles ettevalmistatava kuriteo kohta teabe salajaseks kogumiseks.
Iseenesest ei ole välistatud, et jälitustoiming on kriminaalasjas esimene uurimis- või menetlustoiming, millega ühtlasi kriminaalmenetlust alustatakse (KrMS § 193 lg 1). Ultima ratio-põhimõttest tulenevalt on see siiski võimalik üksnes erandlikel juhtudel.
Kahe (või enama) kuriteo puhul võib n-ö leebemate menetlustoimingute tegemise võimatuse hindamise kohustus ära langeda ka muudel juhtudel, kui üksnes juhuleiu korral. Ei saa välistada elulist olukorda, kus ühte kuriteokahtlust uurides on muude uurimistoimingutega teabe saamine välistatud ja jälitustoiminguga tegemist ei saa tõendite hävimise vmt ohu tõttu (nt teave tapmise ettevalmistamise kohta) edasi lükata, kuid samal ajal on tekkinud täiendav kahtlus või uurimisversioon, mille kohta võidakse samade kahtlustatavate suhtes tehtava jälitustoimingu käigus teavet saada. Sellisel juhul ei saa kõneleda puhtakujulisest juhuleiust teise kuriteo osas, kuivõrd menetlejal oli juba enne jälitustoimingute tegemist algteave, et ta võib ka teise kuriteokahtluse kohta teavet (tõendeid) saada. Selliselt saadud tõendite lubatavus võib olla põhjendatav samasugustel motiividel nagu juhuleiu kasutamise puhul, sest ei ootamatu ega oodatud teabe saamine teise kuriteo kohta ei muuda olematuks seda, et esimese kuriteo kohta tehtud jälitustoiming on õiguspärane (enne 2013. aastat KrMS § 110 lg 1, kehtivas redaktsioonis KrMS §‑d 1261 ja 1262). Küll aga oleks lubamatu see, kui menetleja viitab jälitustoimingu loa taotluses ultima ratio-põhimõttele vastava kuriteo uurimisvajadusele, tegelikult on eesmärk koguda tõendeid üksnes teise kuriteokahtluse kohta. Sellisel viisil toimimine tähendaks sisuliselt seda, et menetleja soovib teha jälitustoimingut ilma ultima ratio-põhimõtet järgimata.
Jälitustoimingu loa taotlust lahendav kohus lähtub neist asjaoludest, mis tal on teada otsustamise momendil (nn ex ante-käsitus) ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada.
Iseenesest ei ole välistatud, et jälitustoiming on kriminaalasjas esimene uurimis- või menetlustoiming, millega ühtlasi kriminaalmenetlust alustatakse (KrMS § 193 lg 1). Ultima ratio-põhimõttest tulenevalt on see siiski võimalik üksnes erandlikel juhtudel.
KrMS § 33 lg 1 järgi on kahtlustatav esiteks isik, kes on kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinni peetud, või teiseks isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Kuna jälitustoimingu salajasust arvestades - KrMS § 121 lg 1 nägi ette alused jälitustoimingust viivitamata teavitamise edasilükkamiseks (kehtivas redaktsioonis KrMS § 12613 lõiked 2-5) - ei saa jälitustoimingule allutatud kahtlustatavale kohe tagada KrMS §-s 34 ettenähtud õigusi ja teda vahetult pärast jälitustoimingut üle kuulata, oleks sellest vale järeldada, et jälitustoimingu tegemisel ei saaks olla tegu kuriteo toimepanemises kahtlustatavaga. Kriminaalmenetluses tõendi kogumine jälitustoiminguga isiku suhtes, keda ei ole alust kahtlustada kuriteo toimepanemises, on lubatav vaid põhjendatud erandjuhul.
Tuleb möönda, et mõjuka tutvusringkonna ja laialdaste sidemetega inimese kohta tõendite kogumisel on kriminaalasja kohtueelse uurimise avalikuks tuleku tõenäosus suurem, kui teistsuguse suhtlusringkonnaga inimese puhul. Eelkõige realiseerub menetluse avalikuks tuleku oht seoses isikuliste tõendiallikatega (nt tunnistajate ülekuulamine).
Kahe (või enama) kuriteo puhul võib n-ö leebemate menetlustoimingute tegemise võimatuse hindamise kohustus ära langeda ka muudel juhtudel, kui üksnes juhuleiu korral. Ei saa välistada elulist olukorda, kus ühte kuriteokahtlust uurides on muude uurimistoimingutega teabe saamine välistatud ja jälitustoiminguga tegemist ei saa tõendite hävimise vmt ohu tõttu (nt teave tapmise ettevalmistamise kohta) edasi lükata, kuid samal ajal on tekkinud täiendav kahtlus või uurimisversioon, mille kohta võidakse samade kahtlustatavate suhtes tehtava jälitustoimingu käigus teavet saada. Sellisel juhul ei saa kõneleda puhtakujulisest juhuleiust teise kuriteo osas, kuivõrd menetlejal oli juba enne jälitustoimingute tegemist algteave, et ta võib ka teise kuriteokahtluse kohta teavet (tõendeid) saada. Selliselt saadud tõendite lubatavus võib olla põhjendatav samasugustel motiividel nagu juhuleiu kasutamise puhul, sest ei ootamatu ega oodatud teabe saamine teise kuriteo kohta ei muuda olematuks seda, et esimese kuriteo kohta tehtud jälitustoiming on õiguspärane (enne 2013. aastat KrMS § 110 lg 1, kehtivas redaktsioonis KrMS §‑d 1261 ja 1262). Küll aga oleks lubamatu see, kui menetleja viitab jälitustoimingu loa taotluses ultima ratio-põhimõttele vastava kuriteo uurimisvajadusele, tegelikult on eesmärk koguda tõendeid üksnes teise kuriteokahtluse kohta. Sellisel viisil toimimine tähendaks sisuliselt seda, et menetleja soovib teha jälitustoimingut ilma ultima ratio-põhimõtet järgimata.
|
| 3-1-1-28-14
|
Riigikohus |
06.06.2014 |
|
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KrMS § 297 reguleerib täiendavate tõendite kogumist kohtulikul uurimisel ega käsitle olukorda, kus kohtumenetluse pool soovib kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit.
KarS § 257 kujutab endast formaalset delikti ja süüteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole seetõttu tähtis, kas ja millal hakkas kannatanu ähvarduse mõjul hirmu tundma. Oluline on, et esineb alus karta ähvarduse täideviimist.
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Tõendamisvajadus võib aga sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend.
KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures on oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada.
KarS § 832 lg 1 kohaselt on konfiskeerimise üheks eelduseks konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt ka RKKKm 3-1-1-79-13, p 12).
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu ei ole nõutav seegi, et laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi (vt RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Seetõttu saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti. (Vt ka RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Pelgalt asjaolu, et kohtupraktika kohaselt on teisi isikuid KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 30.3).
Kohtud peavad tagama olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe või mitme kohtuotsusega.
Kui kihutaja on objekti tuvastamiseks andnud juhised ja täideviija on neid ka järginud ning tema kõrvalekalle jääb tavalise elukogemuse piiridesse, vastutab kihutaja täideviijaga samadel alustel.
Narkootilise aine käitlemine kujutab endast peitkuritegu, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle tegevus toimub äärmiselt salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Eespool öeldu ei tähenda siiski seda, nagu võiks eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks.
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
Süüdistuses ei pea täpsemalt kajastuma see, missuguse KarS § 121 dispositsioonis kirjeldatud käitumisalternatiivi toimepanemisele süüdistatav täideviijaid kihutas. Oluline on, et tahtliku põhiteo ebaõigussisu on teokirjelduse põhjal olulisemates joontes tuvastatav.
KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei ole käsitatav olukord, mil kohtulikul arutamisel tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus süüdlasele ning oli tema valduses.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Olukord, kus kassaatorid ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-100-12, p 8).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 61).
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KarS §-s 375 sätestatud kuriteo objektiks on suur kogus maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tunnustelt analoogiline süüteokoosseis on KarS § 376, milles nähakse muu hulgas ette vastutus maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodetega suures koguses kauplemise või maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures koguses. Kuivõrd KarS § 376 dispositsioonis ette nähtud tubakatoodete suur kogus ületab kaubanduslikku kogust, on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine alati käsitatav ka tubakatoodete käitlemisena tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 mõttes. KarS § 375 on kaitstava õigushüve ja objektiivsete tunnuste poolest olemuslikult võrreldav KarS §-ga 376. Võrreldavad on ka need alkoholi- ja tubakaseaduse normid, mis puudutavad alkoholi ja tubaka käitlemise mõistet alkoholi ning tubaka hoidmist, ladustamist ja edasitoimetamist silmas pidades. Seetõttu ei ole süüdlasel kaubandusliku eesmärgi olemasolu tuvastamine tema süüdimõistmise eeldusena KarS § 375 järgi nõutav. Seadusel ei põhine ka seisukoht, nagu eeldaks vaadeldava kuriteo toimepanek vähemalt otsest tahtlust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-3-09). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 31.05.2018, nr 1-16-9717/24, p-d 12-21)
|
| 3-1-2-1-13
|
Riigikohus |
11.04.2013 |
|
KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Selline asjaolude väljaselgitamine toimub uurimistoimingute läbiviimise teel, mille tulemusena saadud andmed lisatakse nõuetekohaselt vormistatuna kriminaaltoimikusse. Sellest tulenevalt, kui jälitustegevuse tulemusena on saadud kahtlustatavat või süüdistatavat ilmselt õigustavat teavet, tuleb ka see vormistada jälitustoimingu protokollis ja lisada kriminaaltoimikusse, sõltumata sellest, kas prokurör soovib lisada seda tõendit süüdistusaktile või mitte. Kriminaaltoimikust võib jätta välja vaid tõendamiseseme seisukohalt tähtsusetut materjali.
Kohtutel lasub ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna vaid selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse (vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3 ja 3-1-1-31-11, p 27).
Vt ka RKKKo 3-1-2-2-08 ja 3-1-2-5-09. Kõigepealt tuleb KrMS § 366 p-s 7 nimetatud teistmise aluse puhul otsustada, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.
|
| 3-1-1-31-11
|
Riigikohus |
28.04.2011 |
|
Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib KrMS § 121. Selle paragrahvi 2. lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Kui süüdistatavale või tema kaitsjale keeldutakse jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.(vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3).
Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.
Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Sellise määratluse kohaselt ei saa KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine. Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu eesmärgiks.
Kriminaalmenetluse seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest teguritest – eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest.
Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.
Menetlustoimingu protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele Selliselt on kohtupraktikas lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes.
KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Samas lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.
Tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võib asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
Vt p 19.4. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-81-08
|
Riigikohus |
23.02.2009 |
|
KarS § 157 kohaselt on kriminaalkorras karistatav teise isiku eraelu puudutava teabe avaldamine isiku poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist teavet saladuses, kui see teave on teatavaks saanud kutse- või ametitegevuses. Seega on KarS § 157 alusel vastutuse eelduseks asjaolu, et eraelu puudutav teave on teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses ja ilma vastavat ametiseisundit omamata ning kasutamata poleks teave olnud kättesaadav. KarS § 157 järgi kvalifitseeritava süüteo subjekt saab olla vaid erilise isikutunnusega isik, kelle kriminaalõiguslik vastutus lähtub seadusest tulenevast kohustusest hoida talle kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud saladust.
KarS § 157 järgi kvalifitseeritava teo karistusõigusliku vastutuse aluseks on samuti asjaolu, et teave, mida on avaldatud, puudutaks isiku tervist, eraelu või äritegevust. Eraelu puudutava teabe saladuses hoidmise huvi tuleb igal juhul eeldada olukorras, kui saladuses hoitavaid andmeid ei ole võimalik teada saada muul viisil kui isikute kaudu, kellel on seadusest tulenev õigus saladuses hoitavat teavet kutse- või ametiseisundist tulenevalt kasutada.
Kohtumenetluse poole taotlusega kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust kaasneb kohtu kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08). Samasisuline kohustus lasub kohtul ka siis, kui jälitustoiminguga saadud tõendis ilmnevad vastuolud või puudused, mida saab kõrvaldada vaid kohtu või prokuratuuri loaga tutvudes.
KrMS §-st 111 järeldub, et erinevalt muudest tõendi kogumise viisidest toob mistahes jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Seega tuleb KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel kontrollida nii kohtumenetluse poolte taotlusel kui ka omal algatusel, kui ilmnevad tõendi seaduslikkust puudutavad kahtlused või ebaselgused.
Kohtumenetluse poole taotlusega kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust kaasneb kohtu kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08). Samasisuline kohustus lasub kohtul ka siis, kui jälitustoiminguga saadud tõendis ilmnevad vastuolud või puudused, mida saab kõrvaldada vaid kohtu või prokuratuuri loaga tutvudes.
|
| 3-1-1-63-08
|
Riigikohus |
05.12.2008 |
|
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust.
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Eelöeldu ei välista enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.
Kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja jätta küsimustele vastamata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused, kuid kasutades neid kohtuotsuse tegemisel peab kohus täiendavalt arvestama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 §-st 3(d) tulenevate piirangutega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nimetatud sätet kohaldades asutud seisukohale, et süüdistuse tuginemine kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, rikub Konventsiooni art 6 garantiisid (lahend Luca v. Itaalia 27. 02. 2001). Seejuures ei tule "tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega võib kohus avaldada kohtulikul arutamisel ütluste andmisest keeldunud isiku ütlused, kuid süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt RKKKo nr 3-1-1-98-02, p 7 ja nr 3-1-1-127-06, p 9).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga ja paljude kuritegudega kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo nr 3-1-1-100-06 ja nr 3-1-1-16-04).
Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli.
Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-121-97).
Tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid. Seega on kuriteo tunnuste tuvastamine süüdistatava käitumises võimalik ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada.
KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude selgitamiseks on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud tõendiliikidega. Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü üle otsustades võib kohus tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele, siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et kohus võib kriminaalasja lahendamisel otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele.
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo nr 3-1-1-100-06 ja nr 3-1-1-16-04). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli. Kolleegium märgib, et KrMS § 113 lg 4 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Et aga KrMS § 63 lg 1 sätestab jälitustoimingu tulemina vormistatava tõendiliigina jälitusprotokolli, siis peab kohtuliku uurimise esemeks olema eeskätt jälitustoimingu protokoll.
See ei välista siiski jälitustoimingu protokolli kui tõendi usaldusväärsuse vaidlustamist kohtulikul arutamisel. KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud jälitusprotokoll kujutab endast seega konkreetse teabesalvestise üleskirjutust. Jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksimuste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast.
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.
|
Facebook
Twitter