/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-36-15 PDF Riigikohus 02.07.2015
Kohtupraktika võõra pangakaardiga pangaautomaadist sularaha väljavõtmise kvalifitseerimisel ei ole ühetaoline. Alates 2014. a algusest tehtud alama astme kohtute lahendite põhjal saab üldistatult väita, et sarnaste tehioludega kriminaalasjades on süüdistatava tegevust ühtedel juhtudel käsitatud arvutikelmuse, teistel aga vargusena (nt Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10333, Harju Maakohtu 30. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10250, Harju Maakohtu 7. märtsi 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11035, Harju Maakohtu 12. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11480, Harju Maakohtu 19. jaanuari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-2 ja Tartu Maakohtu 27. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-1596). (p 10) Tegu, mis seisneb kannatanu tahte vastaselt võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha hõivamises, kui see pandi toime varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitati teisele isikule varalist kahju, tuleb kvalifitseerida mitte vargusena, vaid arvutikelmusena KarS § 213 järgi (vrd RKKKo 3-1-1-60-04). (p 15)
Olukorras, kus menetleja soovib veenduda, kas kannatanu ja tunnistaja tunnevad ära turvakaamera salvestise väljatrükist tehtud fotol kujutatud isiku, mitte aga kindlaks teha, kas kolme või enama sarnase foto põhjal tuntakse ära süüdistatav, ei saa kõneleda vajadusest korraldada KrMS § 81 lg 2 alusel isiku foto järgi äratundmiseks esitamine. Sellistel asjaoludel on KrMS § 63 lg 1 kohaselt foto kasutamine ja selle tunnistajale ning kannatanule tutvumiseks esitamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatav (vrd RKKKo 3-1-1-117-13, p 9.4). (p 9.2)
Asjaolu, et puudub konkreetselt kindlaks määratud isikute ring, kelle osas saaks sama kuriteo toimepanemise võimalikkust kaaluda ja see võimalus välistada, ei tähenda, et välistamismeetod pole toimepanija tuvastamisel kasutatav. (p 9.1)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 266 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud käitumine karistatav väärteona (KarS § 3 lg 4). Sama tegu on KarS § 266 lg 2 p 1 kohaselt karistatav kuriteona, kui see on toime pandud elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. (p 8)
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). (p 9)
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt RKKKo 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt RKKKo 3-1-1-18-14, p 6). (p 7)
3-1-1-84-11 PDF Riigikohus 03.11.2011
AÕS § 201 lg-s 1 selgitatakse, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 214 lg 3 sätestab, et kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal. AÕS § 115 lg 1 kohaselt saab asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, loodusvilja omanikuks vilja asjast eraldumisel. Pidades silmas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat praktikat, mille kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist kinnisasjast saadava loodusviljaga (vt RKTsKo 3-2-1-51-11, p 16), nähtub asjaõigusseadusest üheselt, et metsa mahavõtmisel saab puude omanikuks kasutusvaldaja.
Äratundmiseks esitamise protokolli on lubamatu tõend siis, kui äratundmiseks esitamine viiakse läbi enne ülekuulamist (vt RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.2). Kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 10). See, kas äratundmiseks esitamisele eelneva ülekuulamise abil on äratundja edasisi järeldusi võimalik objektiivselt kontrollida ja hinnata või mitte, sõltub ülekuulamise käigus saadud informatsioonist. Kui äratundja ei kirjelda, milliste tunnuste alusel ta loodab objekti ära tunda, pole hiljem võimalik võrrelda, mille põhjal ta äratundmisel objektisamasuse või -erisuse kohta oma järelduse tegi. Seega puudub sisuline erinevus olukordadel, mil äratundja ei osanud objekti äratundmist võimaldavaid tunnuseid kirjeldada ja mil äratundjat objekti tunnuste osas üldse ei küsitletud.
Kui kohus tugineb lubamatule tõendile, siis rikub ta sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
3-1-1-52-09 PDF Riigikohus 26.06.2009
Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused on talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka juhul, kui need on kirja pandud nt äratundmiseks esitamise protokollis. Kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks äratundmiseks esitamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p-d 12.3 - 12.4). Et varasemate ütluste avaldamine teenib ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, ei saa kohus ristküsitluse tulemit kõrvale jätta ja kohtuotsuses tugineda ainuüksi kohtueelsel uurimisel räägitule. Kooskõlas KrMS § 296 lg 1 ning § 289 nõuetega tuleks ütlustes tekkinud lahknevuste kõrvaldamiseks ja tunnistaja ning kannatanu mälu värskendamiseks avaldada ristküsitlusel lõike nende varasematest ütlustest, kontrollimaks, kas nad andsid äratundmiseks esitamisel õigeid ütlusi ja kas nad jäävad nende ütluste juurde. Meenutamisel tuleb lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, võimaldamaks tema edasist ristküsitlemist. Ristküsitlust jätkates tuleb välja selgitada, millised asjaolud isikule meenuvad ning hinnata ristküsitlusel antud ütlusi kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt RKKKo nr 3-1-1-98-07, p 8).
Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-06, p 6.2).
Vastavalt KrMS § 81 lg-le 1 võib menetleja vajaduse korral isiku, asja või muu objekti esitada ülekuulatud kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule või tunnistajale äratundmiseks. Vaadeldava sätte kohaselt võib äratundmiseks esitamine toimuda alles pärast isiku ülekuulamist, kusjuures erandeid sellest nõudest menetlusseadus ette ei näe. KrMS § 81 lg-st 1 tuleneva nõude eesmärgiks on äratundja järelduste objektiivse kontrollimise ja hindamise tagamine, mille tõttu ei tohi menetlustoimingute järjestusse suhtuda formaalselt. Isiku eelnev ülekuulamine on vajalik ka selleks, et valmistada äratundmiseks esitamist ette, sest kirjeldatud viisil selgitatakse ülekuulamise käigus varem tajutud objekti või isiku tunnused ja tajumistingimused. Lähtuvalt KrMS § 81 lg 1 sõnastusest ja selle sätte alusel tehtava menetlustoimingu eesmärgist pole võimalik seaduslikult saadud tõendiks lugeda äratundmiseks esitamise protokolli, mis on koostatud enne isiku ülekuulamist ning seega menetlusseaduse nõudeid eirates. Ülekuulamist läbi viimata pole menetlejal võimalik nõuetekohaselt selgitada, mida teab isik tõendamiseseme asjaolude kohta ega täiel määral veenduda äratundja väidete objektiivsuses ja tõelevastavuses.
Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused on talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka juhul, kui need on kirja pandud nt äratundmiseks esitamise protokollis. Kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks äratundmiseks esitamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p-d 12.3 - 12.4). Et varasemate ütluste avaldamine teenib ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, ei saa kohus ristküsitluse tulemit kõrvale jätta ja kohtuotsuses tugineda ainuüksi kohtueelsel uurimisel räägitule.
3-1-1-21-09 PDF Riigikohus 07.05.2009
Ei ole välistatud ee, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või ka dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut.
Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 9.1; RKKKo nr 3-1-1-104-05, p 6.3; RKKKo nr 3-1-1-112-99, p 2).
Enne äratundmiseks esitamist kuulatakse äratundja üle äratundmist võimaldavate tunnuste selgitamiseks. Kui äratundmiseks esitamisele ei eelne sellist ülekuulamist, siis on äratundmiseks esitamise tulemi kontrollimine praktiliselt välistatud.
Kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud tuginevalt kaudsetele tõenditele - tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes.
Fakultatiivselt ei ole lähtuvalt menetleja suvaotsustusest jälitusprotokollile lisataval salvestisel iseseisvat tõenduslikku tähendust ja kohtuotsuses saab tugineda vaid jälitusprotokollile kui tõendile. Samas ei välista eelöeldu vajadusel kohtu võimalust pöörduda jälitusprotokolli kui tõendi kontrollimisel ka jälitustoiminguga saadud salvestise poole (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2 ja 14.3).
3-1-1-98-07 PDF Riigikohus 25.02.2008
Asjaolu, et äratundmiseks esitamisel ei nimetata üksikasjalikult, milliste tunnuste järgi isik ära tunti, ei tähenda automaatselt, nagu oleks äratundmine ebausaldusväärne. Juhul, kui isiku äratundmiseks esitati ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse. Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja toonud (RKKKo nr 3-1-1-33-06, p 6.2).
KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib ristküsitlusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-52-06, p 8). Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 võimaldab ristküsitlusel avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi ka isiku mälu värskendamiseks, kuid sellisel juhul tuleb meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Mälu värskendamise eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Eelöeldu tähendab, et avaldades tunnistaja mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb ristküsitlust jätkates välja selgitada, mis talle meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 7.3).
Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal ei toimu vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 137 mõttes. Nimetatud paragrahvis sisalduv regulatsioon seob vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 130 lg-tes 3 ja 3^1 sätestatud vahi all pidamise tähtaegadega ja eeluurimiskohtuniku pädevusega. Olukorras, kus süüdistatav on antud kohtu alla ei ole eeluurimiskohtunik enam pädev tema vahistuse põhjendatust KrMS § 137 regulatsiooni mõttes kontrollima (vt RKKKm nr 3-1-1-126-06, p 10).
KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib ristküsitlusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-52-06, p 8).
Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas - muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses - ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo nr 3-1-1-100-07, p 7).
3-1-1-33-06 PDF Riigikohus 24.05.2006
Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 2 ei tohi väärteoasja menetlenud kohtuvälise menetleja ametnik menetluses tunnistajana osaleda, s.o tõendada tõendamiseseme asjaolusid oma ütlustega. Selliste ütluste puhul on tegemist lubamatu tõendiga (vt ka RKKKo nr 3-1-1-43-05). Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-05).
Asjaolu, et kohtuvälise menetluse materjalid, millega menetlusaluse isiku kaitsja kohtuvälises menetluses tutvuda sai, koosnesid üksnes väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest, kujutab endast menetlusõiguse rikkumist - sellega võeti menetlusaluselt isikult võimalus ennast kohtuvälises menetluses kaitsta.
Kuivõrd kassatsioon on kohtu otsuse peale esitatav kaebus, eeldab see VTMS § 157 p-des 1 ja/või 2 loetletud kassatsiooni aluste olemasolu kohtu otsuses. Asjaolu, et kassaator ei nõustu uuritud tõenditele kohtu poolt antud hinnangutega, esitatud põhistustega ning tehtud järeldustega ei ole kassatsiooni aluseks VTMS § 157 p-s 2 mõttes.
Tunnistajale isiku äratundmiseks esitamist reguleerib KrMS § 81, mille teise lõike kohaselt tuleb isik (või lõike 4 kohaselt vajadusel tema foto) esitada äratundmiseks koos vähemalt kahe sellega sarnase isikuga (või nende fotodega). Taolise nõude eesmärgiks on vältida äratundja suunamist ja tagada, et ta kaaluks otsustust tehes äratundmiseks esitatud objektide tunnuseid. Seda kinnitab asjaolu, et vastavalt KrMS § 81 lg-le 6 tuleb teha tunnistajale, kui ta tunneb äratundmiseks esitatud objekti ära või kinnitab selle sarnasust uuritava objektiga, ettepanek nimetada tunnused, mille alusel ta on oma järelduse teinud, ja selgitada objekti seost uuritava sündmusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 82 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse tunnused, mille järgi tundis äratundja objekti ära, ära tundmiseks esitamise protokolli. Ei ole alust eeldada, et ühe foto äratundmiseks esitamine tooks alati kaasa teise tulemuse kui vähemalt kolme sarnase isiku foto äratundmiseks esitamine. Kui äratundja lähtub otsustust tehes kindlatest tunnustest, tunneks ta ikkagi ära ühe ja sama isiku. Küll tõusetub siinkohal küsimus tõendi usaldusväärsusest. Juhul, kui isikule esitati äratundmiseks ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse. Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja toonud.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json