1-21-1421/182
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2023 |
|
Asjaolu, et süüdistatavale ette heidetud jätkuv tegu ei ole enne mingit kuupäeva talle karistusõiguslikult etteheidetav, ei tähenda, et seda käitumist ei saaks ega peaks silmas pidama süüdistatava hilisema tegevuse tõendatuse hindamisel. (p 122)
Kohtupraktika kohaselt tuleb olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi. Normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses küll ära näidata, kuid mitte isikut nende järgi eraldi süüdi tunnistada ja karistada. (p 123)
Olukorras, kus maakohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav tegu võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, kui see, millele tuginetakse süüdistuses, tuleb tal järgida KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lõikes 2 sätestatud korda, kaalumaks teo ümberkvalifitseerimist. (p 125)
KarS § 2342 tunnistab karistatavaks välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi mis tahes sellise tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuues samas karistatavate tegudena eraldi välja teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise. Osutatud loetelu hõlmab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi selliseid tegevusi, mis on seadusandja hinnangul juba eelduslikult suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. Kuigi kirjeldatud koosseisutegude puhul saab eeldada, et need kahjustavad Eesti julgeolekut, on süüdistataval ja kaitsjal võimalus näidata, et teabe või asja kogumine, hoidmine, edastamine, üleandmine, muutmine või kahjustamine ei olnud konkreetsel juhul siiski suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. (p-d 129–130)
Omistades süüdistatavale süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu, ilma et süüdistatav ja kaitsja oleksid selles osas eelnevalt ära kuulatud, rikub kohus KrMS § 268 lg 6 kolmandat lauset, kuid see rikkumine on kõrvaldatav sellega, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited järgnevas kohtukaebemenetluses. (p 137)
KrMS § 329 lg 1 p 3 koosmõjus § 19 lg 1 teise lausega annab eelmenetlust toimetavale ringkonnakohtunikule pädevuse määrata, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. Ringkonnakohtunik peab kohtuistungit kinniseks kuulutades tegema seda KrMS § 12 lg 2 kohaselt põhistatud määrusega. (p-d 139–140)
Kehtivas õiguses ei ole normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik jääb kinniseks ka pärast kriminaalmenetluse lõppu. KrMS § 12 lg-s 1 ette nähtud otsustus kohtuistungi kinniseks kuulutamise kohta ei hõlma kogu menetluse kinniseks kuulutamist. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada – olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte – iseseisvalt selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Maakohtus arhiivitud kohtutoimikutega tutvumise taotlusi menetleb haldusmenetluse korras kohtu esimees või tema poolt selleks volitatud isik, kelleks võib olla ka kriminaalasja lahendanud kohtunik. (p 143)
Süüdistataval ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema kohta tehtud kohtuotsus KrMS § 4081 korras avaldataks. (p 145)
Menetluskulu hüvitamisel tuleb süüdimõistmise mahu vähenemist arvestada ka siis, kui sellega ei kaasne süüdistatava osalist õigeksmõistmist. (p 148)
Süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse. (p 152)
Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lg 3 p 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. (p 57)
Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve on kriminaalmenetluses üksnes sellisel advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kelle volitused on tekkinud KrMS §-s 42 sätestatud korras ja kellele laienevad seaduses ette nähtud kaitsja õigused ning kohustused (KrMS § 47). Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. (p 57)
Erinevalt kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajast (KrMS § 41), kes osaleb kriminaalmenetluses esindatava nimel, on kaitsja KrMS § 17 lg 1 järgi ka ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel. (p 57)
Süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt. (p 57)
Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. (p 58)
KrMS § 344 lg 3 p 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks AdvS § 40 lg s 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud eranditult kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. (p 58)
Ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ta tugineb ebaproportsionaalses suures ulatuses maakohtu otsuse refereeringutele. (p 59)
Kohtulikul uurimisel avaldatud teabehanke kokkuvõttes kajastatud algtõendiga tutvumine pärast kohtulikku arutamist ei ole käsitatav uue tõendi kogumisena. (p 64)
Olukorras, kus kahtlustatav annab kohtueelsele menetlejale juurdepääsuinfo (paroolid jne) enda elektroonilistele andmekandjatele pärast seda, kui talle on tutvustatud õigust vaikida, ei ole menetleja saanud juurdepääsu nendele andmekandjatele enese mittesüüstamise privileegi rikkudes. (p-d 67–70)
KrMS § 45 lg 2 p 4 eesmärk on tagada, et kahtlustatavad (mõnel juhul ka süüdistatavad), kelle huvid on omavahel vastuolus, oleksid kriminaalmenetluses võrdses olukorras, ja vältida seda, et kaitsjaga kahtlustataval õnnestub oma eelisseisundit kasutades kahjustada kaaskahtlustatava õigusi (nt põhisüüd menetletava kuriteo eest alusetult tema kaela veeretades). KrMS § 45 lg 2 p 4 kaitse-eesmärk hõlmab üksnes selle isiku huve, kellele tuleb osutatud sätte kohaselt kaitsja tagada, ega laiene tema kaaskahtlustatavale. Teisisõnu ei anna KrMS § 45 lg 2 p 4 kahtlustatavale, kellel on kaitsja, subjektiivset õigust, et kaitsja oleks ka temaga huvide konfliktis oleval kaaskahtlustataval. (p-d 74–75)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas ei ole välistatud KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud teabe esitamine ka mõne muu KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina, näiteks julgeolekuasutuse ametniku ütlustena, foto, filmi või muu teabetalletusena. Olukorras, kus kriminaalmenetluses on võimalik esitada julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud n-ö algtõend (nt ütlus, helisalvestis või foto), tulebki teha just seda. Algtõendi sisu kajastav teabehanke kokkuvõte kui tuletatud tõend muutub originaaltõendi olemasolul tavaliselt ülearuseks. Ka riigi peaprokuröril tuleb teabehanke kokkuvõtte kasutamiseks luba andes riigisaladuse kaitset tagavates piirides põhjendada, miks ei saa tõendina esitada kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid. Ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust võib tingida olukorra, kus julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet ei saa kas osaliselt või tervikuna esitada selle originaalkujul. Siis tulebki kõne alla võimalus esitada tõendina hoopis teabehanke kokkuvõte, mis kajastab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet (ehk algtõendite sisu) vaid niisuguses vormis ja ulatuses, mida riigisaladuse kaitsevajadus lubab. (p-d 81–83)
Süüdistatavale ja/või kaitsjale tuleb tagada juurdepääs kõigile neile teabehanke kokkuvõtte aluseks olevatele algtõenditele, mille puhul ei kaalu riigisaladuse kaitsevajadus kaitseõigust üles. Selleks on olenevalt asjaoludest võimalik riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel kas riigisaladuse salastatus ennetähtaegselt kustutada (RSVS § 13) või anda menetlusosalisele juurdepääs piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29). (p 84)
Asjaolu, et ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust välistab põhjendatult võimaluse tutvustada kriminaalmenetluse osalistele teabehanke kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid, ei tähenda veel seda, et täidetud on kõik tingimused, tuginemaks teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kõnesolevas olukorras on kohtul eriti oluline hinnata nii teabehanke kokkuvõtte usaldusväärsust kui ka võtta ise tarvitusele kaitseõiguse riivet tasakaalustavaid abinõud, pöörates ühtlasi tähelepanu juurdepääsupiirangute põhjendatusele. (p 85)
Kellegi karistamine KarS § 2351 järgi eeldas enne 14. jaanuari 2019 seda, et ta täitis:
1) kuriteo objektiivse koosseisu sellega, et tema,
i. olles Eesti Vabariigi kodanik,
ii. lõi välisriigi, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga suhte ja/või pidas seda suhet ning
2) kuriteo subjektiivse koosseisu sellega, et ta,
i. teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) kuriteo objektiivsele koosseisule vastavaid fakte ning
ii. lähtus kas:
(a) eesmärgist panna tulevikus toime selline tegu, mille kohta ta teab või vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see abistab välisriiki, välisriigi organisatsiooni, välismaalast või välisriigi ülesandel tegutsevat isikut vägivallata tegevuses, mis on suunatud kas Eesti Vabariigi
1. iseseisvuse ja sõltumatuse või
2. territoriaalse terviklikkuse vastu või
(b) eesmärgist koguda või edastada tulevikus välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule riigisaladust või salastatud välisteavet. (p 105)
Suhte loomine või pidamine välisriigi organiga tähendab KarS § 2351 mõttes suhte loomist või pidamist välisriigiga. (p 106)
KarS §-s 232 kasutatud väljend Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus osutab PS § 1 lg-s 1 ette nähtud suveräänsusklauslile. Iseseisvus tähendab, et Eesti Vabariiki ei saa muuta mõne teise riigi osaks, sõltumatus aga väljendab seisundit, kus välisriik ei saa Eesti seadusandjale ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada. Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus seisneb PS § 2 kohaselt selles, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik (lg 1) ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (lg 2). KarS § 232 lg 1 räägib Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevusest – s.o tegemist pole alternatiividega. Järelikult vastab sellele koosseisutunnusele üksnes välisriigi või selle agendi niisugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on Eesti Vabariigi muutmine mõne teise riigi osaks. Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse eesmärk või tagajärg peab aga olema mõne Eesti Vabariigi territooriumi osa Eestist eraldamine, muutes selle kas iseseisvaks või liites mõne teise riigiga, või siis osal Eesti maa-alast nt põhiseadusvastase territoriaalse autonoomia kehtestamine. Mitte igasugune Eesti Vabariigi julgeolekut ohustav või kahjustav tegevus ei ole veel Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus KarS § 232 – ega seega ka § 2351 – mõttes. Kõnesoleva koosseisutunnuse täitmiseks ei piisa sellest, et välisriigi või tema agendi tegevus kätkeb Eestile julgeolekuriske või on suunatud Eestile geopoliitiliselt või julgeolekualaselt ebasoodsate arengute esilekutsumisele. Kellegi süüditunnistamiseks ja karistamiseks on tarvis usutavalt näidata, et välisriigi või tema agendi see tegevus, millele toimepanija kaasabi osutas (KarS § 232) või millele tulevikus kaasabi osutamiseks ta suhte lõi või seda pidas (KarS § 2351), olnuks suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Lisaks on nõutav, et toimepanija oleks seda asjaolu vähemalt võimalikuks pidanud ja möönnud (KarS § 16 lg 4). (p-d 109–111)
Kui isikut süüdistatakse ühes jätkuvas teos, mis on kohtu hinnangul kuriteona karistatav vaid osal süüdistuses märgitud perioodist, ei ole kohtul alust isikut ülejäänud perioodil toimepandu osas õigeks mõista, vaid tal tuleb vähendada üksnes süüdimõistmise ajalist ulatust (p-d 120–121)
Kassatsioonimenetluses mõne tõendi tõendikogumist väljajätmine ei tingi vältimatult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 89)
Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga. Tunnistaja ütlused ei ole vähemalt mitte kõikidel juhtudel tõendina lubamatud üksnes seetõttu, et menetleja jõudis tunnistajani tõendina lubamatute sideandmete abil. (p 96)
KarS § 2351 nägi enne 14.01.2019 ette vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest. Riigireetmise katsena oli ja on KarS § 232 ja § 25 lg-te 2–4 või § 26 lg 1 järgi see, kui toimepanija on juba asunud toime panema tegu, mis on suunatud välisriigi või tema agendi abistamisele või riigisaladuse või salastatud välisteabe edastamisele või kogumisele edastamise eesmärgil kogumisele. Pelgalt KarS §-s 2351 nimetatud suhte loomisest või pidamisest kui ettevalmistavast tegevusest selleks ei piisa. (p 104)
|
| 3-1-1-125-13
|
Riigikohus |
19.12.2013 |
|
Juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17 ja 3-1-1-1-12, p 12). Sellisel juhul ei saa ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel saata vara arestamise taotlust maakohtule uueks arutamiseks, vaid peab tuvastatud rikkumise ise kõrvaldama.
Ringkonnakohus rikkus kaitsja esitatud tõendite hindamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kuna laiendatud konfiskeerimise kohaldamine ei eelda, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, milles isik süüdi tunnistatakse, ei ole tähtsust ka eeldatava kriminaaltulu suurusel (vt ka RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
Vastutus KarS § 255 järgi tuleb kõne alla ka siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna (vt RKKKo 3-1-1-132-12, p 10). Kuritegelik ühendus kujutab endast ohupotentsiaali, mis kaasneb juba ühenduse loomisega. Eeltoodust tulenevalt võib kuritegeliku ühenduse tegevus olla suunatud ka vaid ühe kuriteo toimepanemisele.
Kuritegelikku ühendust peab iseloomustama selle püsivus. Kui grupi potentsiaal ammendub ühe aktsiooniga, ei ole tegemist kuritegeliku ühendusega.
Ka originaaldokumendi koopia on KrMS § 123 lg 1 tähenduses kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, mille võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus selle usaldusväärsusest (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.3.1).
Juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17 ja 3-1-1-1-12, p 12). Veelgi enam, arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohus pole käsitlenudki (vt lähemalt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22–26).
Juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17 ja 3-1-1-1-12, p 12). Sellisel juhul ei saa ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel saata vara arestamise taotlust maakohtule uueks arutamiseks, vaid peab tuvastatud rikkumise ise kõrvaldama.
Juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17 ja 3-1-1-1-12, p 12). Veelgi enam, arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohus pole käsitlenudki (vt lähemalt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22–26).
Juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17 ja 3-1-1-1-12, p 12). Sellisel juhul ei saa ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel saata vara arestamise taotlust maakohtule uueks arutamiseks, vaid peab tuvastatud rikkumise ise kõrvaldama.
Olukorras, kus kohus võib kahtlustatava püüded tõendada vara seaduslikku päritolu lükata ümber üksnes väitega, et esitatud tõendid kohut ei veena, jääb kahtlustatavale seadusega antud võimalus välistada vara konfiskeerimist ning seega ka selle tagamiseks vara arestimist pelgalt deklaratiivseks. Kohtul lasub kohustus esitatud tõendeid hinnata ning kujundada seisukoht nende usaldusväärsuse kohta.
Olukorras, kus kohus võib kahtlustatava püüded tõendada vara seaduslikku päritolu lükata ümber üksnes väitega, et esitatud tõendid kohut ei veena, jääb kahtlustatavale seadusega antud võimalus välistada vara konfiskeerimist ning seega ka selle tagamiseks vara arestimist pelgalt deklaratiivseks. Kohtul lasub kohustus esitatud tõendeid hinnata ning kujundada seisukoht nende usaldusväärsuse kohta.
Ka originaaldokumendi koopia on KrMS § 123 lg 1 tähenduses kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, mille võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus selle usaldusväärsusest (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.3.1).
Ringkonnakohus rikkus kaitsja esitatud tõendite hindamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-126-13
|
Riigikohus |
19.12.2013 |
|
Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei välista lubatud tõendite hulgast originaaldokumentide koopiaid (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.3.1), oleks ringkonnakohus pidanud esitatud tõendeid hindama ning alles seejärel võtma seisukoha nende usaldusväärsuse osas. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus kaitsja esitatud tõendite hindamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Tulenevalt KrMS § 142 lg-st 1 kujutab vara arestimine endast kriminaalmenetluse tagamise vahendit, millega piiratakse isiku omandipõhiõigust. Sellise piirangu rakendamine eeldab ühest küljest põhjendatud aluse olemasolu tuvastamist, kahtlustamaks isikut kuriteo toimepanemises, teisalt aga vara arestimise aluste kindlakstegemist.
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab vara arestimise määrusest alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Kuriteokahtluse põhjendatust hinnates on muuhulgas lubatav ka vabatõendina käsitletavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginemine. Samas ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt RKKKm 3-1-1-1-12, p 9).
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab vara arestimise määrusest alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Kuriteokahtluse põhjendatust hinnates on muuhulgas lubatav ka vabatõendina käsitletavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginemine. Samas ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt RKKKm 3-1-1-1-12, p 9).
Kuna laiendatud konfiskeerimise kohaldamine ei eelda, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, milles isik süüdi tunnistatakse, ei ole tähtsust ka eeldatava kriminaaltulu suurusel (vt ka RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
|
| 3-1-1-117-13
|
Riigikohus |
13.12.2013 |
|
Varguse puhul ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära (vt ka RKKKo 3-1-1-65-05, p 5; 3-1-1-61-09, p 24 ja 3-1-1-83-10, p 26.).
Riigikohtu praktika kohaselt on menetlejale antav teave tõendamisel kasutatav juhul, kui see on mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul (vt RKKKo 3-1-1-127-06, p 10). Praegusel juhul ei ole aga tegemist kriminaalasja menetlejale tehtud avaldusega, mida peab menetlusdokumendina vormistama isiku ülekuulamise protokolli vormis, vaid tööandjale esitatud seletusega või võlatunnistusega. Süüdistatav ei ole väitnud, et avalduse kirjutamine oli tingitud näiteks vägivallast või sellega ähvardamisest.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda esmalt tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. KrMS § 15 lg 2 p 2 ei näe ette tõendi avaldamise eriregulatsiooni, mistõttu tõendi avaldamine toimub üldreeglite kohaselt, arvestades siiski apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärke. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega.
Kuna tegemist on tõendiga, mis mõjutas otsusest nähtuvalt selgelt ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemist ja tingis sellest tulenevalt maakohtu otsusest diametraalselt erineva otsustuse tegemise, on videosalvestise kohtuistungil avaldamata ja uurimata jätmine kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda esmalt tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. KrMS § 15 lg 2 p 2 ei näe ette tõendi avaldamise eriregulatsiooni, mistõttu tõendi avaldamine toimub üldreeglite kohaselt, arvestades siiski apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärke. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega.
Kuna tegemist on tõendiga, mis mõjutas otsusest nähtuvalt selgelt ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemist ja tingis sellest tulenevalt maakohtu otsusest diametraalselt erineva otsustuse tegemise, on videosalvestise kohtuistungil avaldamata ja uurimata jätmine kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-90-11
|
Riigikohus |
15.11.2011 |
|
Olukorras, kus äriühingu juhatuse liiget süüdistatakse üksnes maksukuriteos, mis seisneb selles, et ta on jätnud äriühingu varast näilike arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, ei ole kõnealuste väljamaksete summat võimalik juhatuse liikmelt KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida.
Kui isik tunnistatakse süüdi selles, et ta valmistas või hankis maksukuriteo täideviijale sisendkäibemaksu alusetuks enamdeklareerimiseks või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid, aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 831 lg 1 mõttes.
Olukorras, kus äriühingu juhatuse liiget süüdistatakse üksnes maksukuriteos, mis seisneb selles, et ta on jätnud äriühingu varast näilike arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, ei ole kõnealuste väljamaksete summat võimalik juhatuse liikmelt KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida.
KarS § 831 lg 1 kohaselt peab konfiskeeritav vara olema saadud selle sama süüteoga, milles isik konfiskeerimisotsustust sisaldava kohtuotsusega süüdi tunnistatakse või juhul, kui konfiskeerimise küsimus lahendatakse kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 sätestatud korras, siis süüteoga, milles isik on varem kohtuotsusega süüdi tunnistatud.
Kui isik tunnistatakse süüdi selles, et ta valmistas või hankis maksukuriteo täideviijale sisendkäibemaksu alusetuks enamdeklareerimiseks või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid, aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 831 lg 1 mõttes.
KrMS § 296 alusel kriminaaltoimiku dokumendi kohtus avaldamiseks ei ole üldjuhul vaja seda tervikuna sõna-sõnalt ette lugeda. Samas peab dokumendi avaldamisel selle sisu kohta esitatav teave olema piisav avaldamise eesmärkide saavutamiseks. Dokumendi avaldamine peab võimaldama kohtul selle põhisisu mõista, samuti aitama teistel kohtumenetluse pooltel täpselt aru saada, millisele dokumendis sisalduvale teabele millise tõendamiseseme asjaolu kinnitamiseks või kummutamiseks tõendi esitaja tugineda soovib, samuti tagama kohtuistungi avalikkuse. Peaaegu mitte kunagi ei piisa dokumendi avaldamiseks pelgalt selle nimetuse või pealkirja ja kriminaaltoimiku lehekülgede äramärkimisest. Dokumendi avaldamine võib selle osalise või täieliku ettelugemise asemel või kõrval seisneda dokumendi sisu refereerimises, aga ka näiteks dokumendi visuaalses esitlemises. Avaldamise viisi valikul tuleb lähtuda konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Avaldamise viisi ja ulatuse valib kohtumenetluse pool, kes tõendi esitab. Kui kohtumenetluse pool jätab dokumenti avaldades esitamata mõne selle osa, mis on teise poole arvates tõenduslikult oluline, või avaldab dokumendi osa kontekstiväliselt või moonutatult, on teisel kohtumenetluse poolel võimalik avaldada sama dokumendi need osad, mis on tema hinnangul asjas olulised või mida tuleb dokumendi tegeliku sisu mõistmiseks arvesse võtta või mis näitavad, et vastaspoole ülevaade dokumendi sisust polnud adekvaatne.
Kohus ei või tugineda dokumendis sisalduvale teabele, mille põhisisu pole dokumendi avaldamisel käsitletud. Märgitu ei tähenda, nagu ei tohiks kohus ühelgi juhul tugineda dokumendis sisalduvale tekstile, mida kohtuistungil ette ei kantud. Juhul, kui konkreetne dokumendiosa on avaldamisel tehtud dokumendi sisukokkuvõttest hõlmatud (s.t see on käsitatav avaldamisel ette kantud informatsiooni otsese lähtealuse või detailiseeringuna), saab selle dokumendiosa lugeda avaldatuks. Sisu poolest iseseisvat dokumendiosa ei saa aga lugeda avaldatuks pelgalt seetõttu, et kohtuistungil refereeriti või tsiteeriti sama dokumendi mõnda teist osa.
Enne 1. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 ei võimaldanud avaldada tunnistaja poolt (teise kriminaalasja) kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis puudutasid neid süüdistatavale süüksarvatavaid kuritegusid, mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka ütluste allikaks olevat tunnistajat ennast. Seda sõltumata asjaolust, kas tunnistaja ise oli ütluste esemeks olevas teos juba jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud või mitte. (RKKKo 3-1-1-58-11).
Kriminaalasjade ebaseaduslik eraldamine või ühendamata jätmine ei saa olla asjaolu, mis iseenesest annaks aluse süüdistatava õigeksmõistmiseks. Küll aga ei tohi kriminaalasjade eraldamine tuua kaasa seda, et süüdistatava süüditunnistamisel tuginetakse ebaseaduslikele tõenditele, ega süüdistatava menetluslike õiguste rikkumist. Kriminaalasjade eraldamine ei tohi olla tõendite loomise abinõu. (Vt ka RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 10-22).
|
Facebook
Twitter