/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 58| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-6179/111 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2021

Nii ESS § 1111 kui ka KrMS § 901 kuuluvad EL-i õiguse kohaldamisalasse, mis tähendab, et nende õiguspärasust ja kohaldatavust tuleb hinnata mh EL-i õiguse alusel. Sideandmete säilitamine ja nendele andmetele juurdepääs kujutavad endast hartaga kaitstavate õiguste eraldiseisvaid riiveid ning lubatav ei ole sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine ka tingimusel, et õigusnormidega on kehtestatud andmetele juurdepääsuks ranged materiaal- ja menetlusõiguslikud nõuded. Proportsionaalne peab olema nii sideandmete säilitamine kui ka juurdepääs nendele andmetele. Riigi pandud kohustusena õigustab sideandmete säilitamist üldjuhul vaid raskete kuritegude menetlemisvajadus ja avalikku julgeolekut ähvardav suur oht. (p 43)

ESS § 1111 äärmiselt avara sõnastuse tõttu tuleb selle sättega sideettevõtjale mh süüteomenetluse eesmärkidel pandud kohustusi käsitada liiklus- ja asukohaandmete üldise ning vahet tegemata säilitamisena. Seega on ESS § 1111 lg 2 vastuolus EL-i õigusega. Vastuolu ei puuduta andmete säilitamist KrMS § 901 lg-s 1 sätestatud nn kasutaja identiteedi päringu tarbeks. (p 45)

Kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL-i õigusega ja et seda vastuolu ei ole kooskõlalise tõlgendamise teel võimalik kõrvaldada, peab kohus jätma arutatavas kohtuasjas selle sätte kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata, kohaldades võimaluse korral vahetu õigusmõjuga EL-i õigust. (p 47)

Direktiivi 2002/58/EÜ tingimusi pole ESS § 1111 lg 2 asemel võimalik vahetult kohaldada. Tegemist on puudulikult üle võetud EL-i õiguse sätetega, millele riik suhtes üksikisikuga toetuda ei või. Direktiivi puudulikust ülevõtmisest tingitud põhiõiguste riivet pole võimalik õigustada EL-i või riigisisese õiguse normide tõlgendamisega. PS §-de 3 ja 11 kohaselt tohib riigivõimu teostada ja õigusi ning vabadusi piirata põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Samasugustel tingimustel, s.t ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, on lubatav sekkuda isiku era- ja perekonnaelu puutumatusesse (PS § 26). Järelikult tuleb direktiivi ülevõtmisega kaasnevad põhiõiguste piiramise alused ette näha seadusega, nagu see on nõutav põhiseaduse eelviidatud sätete ja EK praktika kohaselt. (p 48)

EK pole piiranud sideandmete säilitamist käsitlenud direktiivi 2006/24/EÜ kehtetuks tunnistamise ega direktiivi 2002/58/EÜ tõlgenduste ajalist mõju. Seega tuleb ESS § 1111 lg-s 2 sisalduv säilitamiskohustus piltlikult öeldes lugeda Eesti õiguskorrast väljaarvatuks alates selle sätte vastuvõtmisest. Samadest põhimõtetest peab juhinduma KrMS § 901 lg 2 puhul. Niisiis tähendab ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL i õigusega, et ESS § 1111 lg-s 2 kirjeldatud sideandmeid ei või süüteomenetluse eesmärkidel säilitada ning prokuratuur ei tohi kõnesoleva teabe nõudmiseks luba anda. (p 49)

Küll võib otse EL-i õigusele tugineda süüdistatav. Seisukoht, mille kohaselt on ESS § 1111 lg-ga 2 sätestatud sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine välistatud, kujutab endast isiku vaatepunktist piisavalt selget, täpset ja tingimusteta tõlgendust, et sellel oleks vahetu mõju tema õigustele. Öeldu kehtib ka KrMS § 901 lg 2 puhul, sest sisuliselt kujutab osutatud normis sätestatu endast menetlustoimingut, milleks puudub pädeva isiku luba. (p 50)

Üldjuhul võib üksnes riigisiseses õiguses kindlaks määrata reeglid, mis puudutavad kriminaalmenetluses teabe ja tõendite lubatavust ning hindamist. Seda sõltumata asjaolust, et need andmed on saadud EL-i õigusega vastuolus olevate säilitamis- ja juurdepääsureeglite alusel. Liikmesriikide kõnesolevat õigust piiravad EK praktikast tulenevad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted. Sarnaselt ei sea ka konventsioon üldjuhul nõudeid tõendite lubatavusele konkreetses kriminaalasjas. Seetõttu ei too ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega veel iseenesest kaasa sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendina lubamatuks tunnistamist ning tõendikogumist väljajätmist. Nende tõendite lubatavuse hindamisel tuleb lähtuda Eesti õigusest, sh tõendi lubatavust käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast. (p-d 52 ja 53)

Rikkumise tahtlikkust hinnates tuleb silmas pidada õiguslikku olustikku ajal, mil anti load sideandmete päringuteks, tehti lubade alusel päringud ja vormistati saadud andmete põhjal tõendina kasutatavad sideandmete protokollid. Sarnaselt kohtuga peavad EL-i õigusega – praegusel juhul direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 koostoimes hartaga – vastuolus oleva sätte jätma kohaldamata ka ametiasutused. Säilitamist reguleerivad normid kehtestati direktiivi 2006/24 ülevõtmiseks. Kui EK direktiivi 8. aprillil 2014 kehtetuks tunnistas (Digital Rights´i otsus), näis valitsevat seisukoht, et direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud Eesti õiguse sätted lakkasid olemast EL-i õigusega seotud. Ka ei nähtud nende sätete vastuolu põhiseadusega (vt RKKKo nr 3-1-1-51-14 ja õiguskantsleri 20. juuli 2015. a seisukoht nr 6-1/140621/1503191). Kuigi EK 21. detsembri 2016. a Tele2 otsusega saabus selgus selles, et vaidlusalused sätted on EL-i õiguse kohaldamisalas, valitses kuni 6. oktoobrini 2020 (s.t La Quadrature du Net´i otsuseni) jätkuvalt märkimisväärne teadmatus sideandmete lubatud säilitamis- ja kasutamisviiside küsimuses. Ühest veendumust, et kriminaalmenetluse seadustikuga prokuratuurile antud õigus lubada sideandmete kasutamist on vastuolus EL-i õigusega, ei saanud prokuratuuril aga olla enne 2. märtsi 2021, mil EK tegi teatavaks otsuse käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimuste kohta. (p 62)


KrMS § 901 lg 2 on EL-i õigusega vastuolus osas, milles see säte näeb ette sideandmete kohta päringu tegemise prokuratuuri loal. Riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele peab olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse tehtavale eelkontrollile. Sõltumatuse nõue direktiivi 2002/58/EÜ mõttes ei ole täidetud, kui prokuratuur juhib kohtueelset menetlust ja esindab vajaduse korral riiklikku süüdistust. (p 46)


Tõendi lubatavust hindav kohus peab veenduma, et tõendi kogumisel järgiti kehtivat õigust. Sõltuvalt asjaoludest võib tõendi kogumine olla õigusvastane ka väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumise tõttu. (p 54)

Olukorras, kus ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 tuleb jätta kohaldamata, ei saa tõendite kogumise õiguspärasuse üle otsustades tugineda sellele, et formaalselt koguti tõendeid nendes normides sätestatu järgi. Öeldu tähendab, et PS §-ga 26 kaitstava eraelu puutumatuse riiveks, mis kaasnes sideandmete säilitamisega ja loa andmisega nende andmete kasutamiseks, ei olnud õiguslikku alust. (p 55)

Erinevalt jälitustoimingutest (KrMS § 1261 lg 4) pole seadusandja muude tõendite kogumise reeglite rikkumist sidunud sõnaselgelt tõendi kasutamise absoluutse keeluga. Seetõttu ei saa pidada õigeks kohaldada analoogia korras sideandmete nõudmisele jälitustoimingute kohta käivat. Sideandmete päringuga tõendite kogumisel toimunud rikkumised ei välista seega nende tõendite kasutamist kriminaalmenetluses. (p 57)

Tõendi saab lugeda üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. Menetlusõiguse tahtlik rikkumine tõendi kogumisel on üldjuhul käsitatav olulise rikkumisena, mis peaks tooma kaasa tõendi kasutamiskeelu. Kokkuvõtlikult peab tõendi lubatavuse üle otsustamisel igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab see tõendusteave kriminaalasja lahendit. (p 58)

Prokuratuuri loal sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega toimunud rikkumise olulisuse hindamisel tuleb võtta arvesse, mis laadi norme rikuti, kui ulatuslikult neid rikuti, kas rikkumine oli tahtlik, millise kuriteo uurimisel rikkumine aset leidis, millise kaaluga on avalik või kannatanute huvi kuriteo uurimise vastu, kas tõendi oleks saanud ka muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud, ja missugune on tõendusteabe tähtsus lahendatavas asjas. Kui neid kaalutlusi arvestades tuvastatakse oluline rikkumine, siis tuleb vastavad tõendid lubamatuks tunnistada ja tõendikogumist välja jätta. Lõpuks tuleb hinnata sedagi, kuidas on tõendi kasutamisel arvestatud kohtumenetluse võistlevuse ja süüdistatava kaitseõigusega. (p 59)

Ühes kriminaalasjas saadud tõendi kasutamine teises kriminaalasjas on enamasti lubatav, kui tõendi saamisel on järgitud menetlusõiguse nõudeid. See tähendab, et tõend peab olema esialgu saadud õiguspäraselt ja selle kasutamine uues kriminaalasjas peab samuti olema kooskõlas konkreetse tõendi kohta käivate normidega Kui ühe loa alusel saadud sideandmeid kasutatakse teises kriminaalasjas, võib nende andmete (rist)kasutamist pidada lubatavaks siis, kui seejuures on järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid, sh KrMS § 901 lg-s 3 sätestatut. (p 73)


EK praktika mõttes saab säilitatud sideandmetele (v.a kasutaja identiteedi päring) juurdepääsu andmist põhjendada ainult võitlusega raske kuritegevuse (või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu) vastu. Tegemist on küsimusega, mis tuleb üksikasjades otsustada seadusandjal. (p 63)

Kuigi Eesti õiguskorras võib rasketeks kuritegudeks pidada eelkõige esimese astme kuritegusid (KarS § 4 lg 2), ei võimalda selline lähenemine piisavalt arvesse võtta üksikjuhtumi asjaolusid ega legaliteedipõhimõttest lähtuvat riigi kohustust kuritegusid uurida (KrMS § 6). Sõltuvalt tehioludest võib raskena käsitada ka niisugust teise astme kuritegu, mida iseloomustab nt korduvus või süstemaatilisus, toimepanijate paljusus, kahjustatud õigushüve olulisus, kuriteoga tekitatud kahju ulatuslikkus, kannatanute suur hulk, toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus vmt. Seetõttu saab kuni seadusandja poolt langetatava valikuni raske kuriteona käsitada ka teise astme kuritegusid, mille sanktsioon näeb ette kuni 5-aastase vangistuse või mis on toime pandud sidevahendi kaudu. Kuriteo käsitamist raskena tuleb igal üksikjuhul eraldi põhjendada, nimetades need tegu või toimepanijat iseloomustavad tunnused, mis kaaluvad selles asjas üles sideandmete õigusvastasest säilitamisest ja nendele andmetele juurdepääsust tingitud eraelu puutumatuse rikkumise. (p 64)

Kuigi ESS § 1111 kohaselt toimuva sideandmete õigusliku aluseta säilitamise ja pädeva isiku loata kasutamisega rikutakse süüdistatava õigust eraelu puutumatusele ning EK hinnangul on niisugune rikkumine igal juhul raske, lasub riigil vastukaaluks kohustus kuritegusid avastada ja uurida, kaitstes nii kannatanute õigusi kui ka laiemalt avalikke huve. Niisiis peab üksikjuhul selgitama ning põhjendama, miks kaalub kannatanute huvide kaitse või avalikkuse huvi üles süüdistatava õiguste rikkumise. Otsustavaks võib saada kannatanute paljusus, tekitatud kahju ulatus, kannatanu eriline haavatavus vmt asjaolud, aga ka avalikkuse suurem huvi menetluse (nt korruptsioonikuriteod) tulemuse vastu. (p 65)

Isiku õiguste rikkumise võib üles kaaluda ka tõdemus, et sama sisuga tõendi võinuks menetleja saada muu menetlustoiminguga. Mõnel juhul saab kannatanu esitada enda sideandmete väljavõtte, mis kajastab suhtlust süüdistatavaga, kahtlustatava asukoha saab tuvastada ka tunnistajate ütluste, turvakaamera salvestuse vmt tõendite alusel. Niisamuti võib rikkumise kaalukust vähendada tõdemus, et kuriteo tehiolusid silmas pidades on muud tõendikogumise viisid tõsikindlalt välistatud. Selline tõendamissituatsioon võib tekkida eeskätt sidevahendi kaudu toimepandud kuritegude puhul. (p 66)

Vähetähtis pole seegi, kuidas haakub sideandmeid käsitlev tõendusteave teiste tõenditega ning missugune on selle teabe tähtsus menetletavas asjas. Mõistagi on võimalik, et süüdistatav tõendab veenvalt, et vaatamata telefoniabonendi asukohaandmetes kajastatule ei viibinud ta kõnesoleval ajal sidevahendiga samas piirkonnas, vaid tema telefoni kasutas muu isik. Hinnata tuleb aga sedagi, missugune kaal on sideandmetel tõendikogumis üldiselt. Mida enam on teisi kuriteo toimepanemist kinnitavaid usaldusväärseid tõendeid ning mida otsesemalt need süüdistatavat kuriteos süüstavad, seda väiksem on sideandmete olulisus. (p 67)


Õigusnormi rikkumine võib väljenduda menetlusseaduse nõuete eiramises (nt menetlustoimingu tegemist reguleeriva sätte vastu eksimises), sh kriminaalmenetluse aluspõhimõtete eiramises (nt tõendi saamises piinamise või ähvardamise teel), või ka mõne väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumises, millega riivatakse põhiõigusi. Rikkumise olulisuse hindamisel tuleb silmas pidada, mis on rikutud õigusnormi kaitse-eesmärk. Sideandmete tõendina kasutamise hindamisel tuleb arvestada mh KrMS § 901 lg-ga 3, mille kohaselt võib kriminaalmenetluses teha sideandmete päringu üksnes siis, kui see on kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Nn viimase abinõu põhimõte (ultima ratio) eeldab analoogilise tingimuse täitmist käsitleva kohtupraktika järgi päringu tegemiseks antavas loas selgete ja arusaadavate põhjenduste äranäitamist selle kohta, miks ei saa tõendeid koguda teisiti. Vastava sisuga põhjendustes peab kriminaalmenetluse senise käigu põhjal faktiliste asjaolude ja tõenditega seostatult näitama miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Piirduda ei tohi umbmääraste ja deklaratiivsete argumentidega menetluse esemeks oleva kuriteo liigi kohta või õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamisega. Seisukoht, et tõendit ei looda sideandmete nõudmise, vaid nende andmete kohta protokolli koostamisega, viitab ekslikule arusaamale, nagu kehtiksid KrMS § 901 lg 3 nõuded ainult protokolli koostamise, kuid mitte sideandmete kogumise suhtes. Sama moodi kui KrMS § 1261 lg-s 2, nähakse ka KrMS § 901 lg-s 3 just andmete kogumise (päringu tegemise) eeltingimusena ette vältimatu vajadus. Seda tingimust eirav praktika ei muuda menetlusõiguse rikkumist olematuks. (p 60)

Sideandmete kasutamisega kaasneva perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumise ulatust on võimalik hinnata selle kaudu, missuguse sisu ja mahuga sideandmeid päringuga saadi. Mida täpsemaid järeldusi isiku eraelu kohta nendest andmetest teha saab, seda ulatuslikumaks ja raskemaks tuleb sekkumist pidada. KrMS § 901 alusel tehtava menetlustoimingu vältimatu vajalikkus hõlmab kitsamas mõttes ka nõuet küsida vaid selliseid sideandmeid, mis on asja lahendamiseks möödapääsmatult vajalikud. Proportsionaalne ei ole sideandmete nõudmine suuremas mahus või pikema ajavahemiku kohta, kui see on põhjendatav menetlemisvajadusega loa taotlemise ja päringu tegemise hetkel. Kuivõrd sideandmeid säilitatakse Eesti õiguse kohaselt üldiselt ja vahet tegemata, on KrMS § 901 lg-s 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse täitmisel suur kaal. Loa andmine juurdepääsuks sideandmetele süvendab eraelu puutumatuse rikkumise ulatust ja sel viisil saadud tõendeid tohib kasutada vaid erandjuhul. (p 61)


Kui sideandmete päringute lubades on sisuliselt kirjutatud ümber vaid seaduse sõnastus sideandmete nõudmise vältimatu vajalikkuse kohta, jättes viimati öeldu kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude faktiliste asjaolude ja tõenditega seostamata ning põhjendamata, miks on teabe kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud, ja esialgsete lubade alusel saadud ning teiste kuritegude uurimiseks kasutatud andmete hulk ja liik hälbib algsete lubade eesmärgist, on niisugusel moel sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega realiseerunud oht, mille sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamise keeld peab välistama. Ülemääraselt on sekkutud süüdistatava eraellu ning jäetud sekkumise vältimatu vajalikkus nõutaval moel põhjendamata. (p 74)


Eraldi on vajalik hinnata rikkumise mõju kohtumenetluse võistlevusele ja süüdistatava kaitseõigusele. Menetlusõiguse rikkumisega saadud tõenditele toetumine ei muuda alati kriminaalmenetlust ebaõiglaseks. Jättes kõrvale võimalikud tehnilised tõrked andmete salvestamisel ja säilitamisel sideettevõtja juures, ei teki aga üldjuhul kahtlust sideandmete usaldusväärsuses. Kaitsepoolel on võimalik seada sideandmete tähtsus tõendina kahtluse alla mh põhjusel, et sidevahendit kasutas keegi teine või viibis süüdistatav mujal. (p 68)


KrMS § 63 lg 2 kohaselt piirab kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamist tõendi saamine kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel. Vaatamata KrMS § 63 lg 2 sõnastusele pole seadusandja tahe lõpuni selge, tegemaks järeldust, et seda enam peaks põhiõiguse rikkumine välistama sel viisil saadu kasutamise tõendamiseseme asjaolude puhul, s.o süüküsimuses, kuivõrd tõendite kogumise üldtingimused, sh keeld koguda tõendeid vägivalda kasutades või inimväärikust alandavalt, sisalduvad KrMS § 64 lg-s 1. Seetõttu on põhjendatud jääda praktika juurde, mille kohaselt lähtutakse rikkumise olulisusest. (p 69)


ESS § 102 lg 2 reguleerib sideandmete avaldamise eeldusi ammendavalt, piirates andmete väljastamise vaid samas normis toodud tingimuste täitmise ja õiguslike aluste olemasoluga. Olukorras, kus ESS § 1111 lg-t 2 kohaldada ei saa ning täidetud pole ka mõni muu ESS § 102 lg-s 2 nimetatud eeldus, ei ole sideettevõtjal selget õiguslikku alust neid andmeid menetleja päringust lähtudes avaldada. (p 75)


Mõne tõendi väljajätmine tõendikogumist ei too vältimatult kaasa kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 78)


Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu, mille kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (p 87)


Olukorras, kus eraelu puutumatusesse õigusvastaselt sekkudes saadud sideandmed tunnistatakse tõendina lubatavaks, võib tekkida vajadus EL õigusega vastuolus olevate normide kohaldamisest tingitud rikkumise heastamiseks muul viisil, eelkõige kahju hüvitamise kaudu. Välistatud pole rikkumise heastamise alternatiivina ka nt rikkumise tunnistamine, menetluskulude riigi kanda jätmine või karistuse kergendamine. Isegi kui kriminaalasjas ei saa sideettevõtjalt saadud andmeid kasutada, kuid tuvastatakse, et nendele andmetele kriminaalmenetluse vajadusest lähtunud, kuid ülemäärase juurdepääsu ja sellele järgnenud jätkuva säilitamisega kaasnes õigusvastane sekkumine süüdistatava eraelu puutumatusesse, mida ei saa pidada väheoluliseks, on põhjendatud osa menetluskulude riigi kanda jätmine. Niisuguse otsustuse saab Riigikohus teha KrMS § 2 p 4 alusel. (p-d 89 ja 90)


Riigi õigusabi tasu maksmist ette nägeva korra sätted ei võimalda maksta § 6 lg-s 4 ette nähtud maksimaalset tasu mitu korda. Korra § 2 lg 1 kohaselt tasu suurendamisel maksimaalmääras on lihtmenetluses ühes kohtuastmes makstav tasu 648 eurot. (p 96)

Korras ette nähtud riigi õigusabi tasu piirmäärad teenivad eeskätt riigi raha säästliku kasutamise eesmärki. Sel põhjusel ei saa riigi õigusabi tasu piirmäära kehtestamist pidada põhiseadusvastaseks pelgalt seetõttu, et mõnel juhul ei pruugi kaitsjale makstav tasu vastata tema tegelike töötundide arvule. Riigi õigusabi tasu hüvitamist reguleerivad sätted on üldjuhul piisavalt paindlikud, saavutamaks õiglane ja põhiseaduspärane tulemus ka juhtudel, mil kriminaalasi osutub keskmisest keerukamaks ja eeldab tavapärasest suuremas mahus õigusabi osutamist. (p 97)

Kriminaalmenetluse seadustikus pole reguleeritud seda, kuidas peab toimima eelotsusetaotluse lahendamisega seotud menetluskulude hüvitamisel. Niisuguse menetluse puhul on tegemist ühe osaga põhikohtuasjast, milles osalemiseks on süüdistataval õigus kasutada kaitsja abi. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse lahendamisega seotud kulu hüvitamine otsustada põhikohtuasjas tehtava lahendiga. (p 99)

Kuigi eelotsusetaotluse lahendamine EK-s on osa põhikohtuasjast, pole põhjendatud käsitada sellega seotud riigi õigusabi osutamist toimingutena, mida tuleb tasustada korra § 6 lg 4 alusel. Tegemist on põhikohtuasjast võrsunud eraldi õigusküsimusega, mis väljub riigisisese õiguse n-ö tavapärastest raamidest ning millega seotud riigi õigusabi hüvitamist kord otsesõnu ei sätesta. Pidades silmas, et nimetatud küsimuse lahendamises osalemine eeldab kaitsjalt vältimatult lisatoimingute tegemist, poleks vastupidine tõlgendus õiglane ega põhjendatud. Eelotsusetaotluse lahendamises osalemisega seotud riigi õigusabi toimingute eest tuleb tasu maksmisel juhinduda korra §-st 15. Seda tasu saab põhjendatud juhul omakorda suurendada korra § 2 lg 1 alusel. (p 100)


Arvestades ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega, on kehtiva seaduse kohaselt välistatud kriminaalmenetluse eesmärkidel sideandmete säilitamine ja kasutamine kuni ajani, mil eelkõige direktiivi 2002/58/EÜ artikkel 15 lg 1 viisipäraselt, sh EK tõlgenduspraktikat arvestavalt, Eesti õigusesse üle võetakse. Lubatavaks ei saa pidada õigusliku aluseta säilitatud andmete teadvat kasutamist kriminaalmenetluse eesmärkidel. Eeltoodud põhjustel ei või ESS § 1111 lg 2 alusel säilitatud andmeid ühtlasi kasutada ka väärteomenetluses (vt VTMS § 312 lg 2). (p 105)

Õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamiseks lubade andmine ja andmete kasutamine on välistatud pärast La Quadrature du Net´i otsust. Selle otsusega kinnitati, et liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata ennetav säilitamine on vaatamata mitmete liikmesriikide, sh Eesti argumentidele, vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 ning seda sõltumata juurdepääsule seatud tingimustest. Ühtlasi järeldus kõnesolevast otsusest üheselt, et ESS §-s 1111 lg-s 2 ette nähtud säilitamiskorraldus on direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 vastuolus. Niisuguse vastuoluga kaasneb avaliku võimu organite, sh prokuratuuri ja kohtute kohustus jätta see säte kohaldamata. Alates 7. oktoobrist 2020 tuleb õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamisega toimunud eraelu puutumatuse rikkumist käsitada tahtliku ja olulisena, olenemata sellest, kas loa andmete saamiseks annab (andis) prokuratuur või kohus. Mõlemal juhul kaasneb kirjeldatud rikkumisega keeld kasutada saadud andmeid kriminaalmenetluses tõendina. Päringute tegemise keeld ei hõlma KrMS § 901 lg-s 1 nimetatud teavet (kasutaja identiteedi päringud) ega ka juhtumeid, mil sideettevõtjal tuleb võimaldada sidevõrgule juurdepääs ESS § 113 tingimuste kohaselt või väljastada andmeid muude ESS § 102 lg-s 2 nimetatud tingimuste olemasolul. (p 106)

Kriminaalasjades, mille puhul on prokuratuur KrMS § 901 lg 2 alusel loa andmise otsustanud enne EK otsust asjas La Quadrature du Net, pole mh prokuratuuri pädevuse puudumisest tingitud menetlusviga käsitatav sellise olulise menetlusõiguse rikkumisena, mis tooks igal juhul kaasa sideandmete tõendina kasutamise lubamatuse. Selliste lubade alusel saadud tõendite puhul tuleb kontrollida tõendite kogumisega kaasnenud õigusnormide rikkumise laadi ja ulatust, võttes arvesse ka kuriteo raskust, kannatanute või avalikkuse huvi ning seda, kas sama sisuga tõendi võinuks koguda muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud. Arvestama peab ka tõendusteabe tähtsust arutatavas asjas. Vajadusel tuleb hinnata, kas tõendi saamiseks antud loas on nõuetele vastavalt põhistatud sideandmete päringuga eraellu sekkumise vältimatut vajalikkust ja mil määral riivaks tõendi kasutamine kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ning süüdistatava kaitseõigust. Ühtlasi tuleb analüüsida, kas õigusvastase eraellu sekkumisega tekitatud kahju peab mingil viisil heastama. (p 107)


Abstraktsel kujul ei vasta ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL i õigusega ühelegi KrMS §-s 366 ette nähtud teistmise alusele. Kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu KrMS § 366 p 5 tähenduses saab olla üksnes faktiline asjaolu, mitte aga nt teist kohtuasja arutava kohtu õiguslik hinnang või seaduses või kohtupraktikas tehtud muudatus. Tegemist pole ka KrMS § 366 p-s 6 märgitud teistmise alusega, kuivõrd vastuolu korral EL-i õigusega jäetakse asjasse puutuv norm kohaldamata, seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Samuti ei ole võimalik kohaldada analoogia korras KrMS § 366 p 7 ja § 367 lg-t 2 (teistmine pärast EIK lahendit, millega on tuvastatud EIÕK või selle protokolli rikkumine). (p 108)

1-19-3707/10 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.11.2020
1-18-4226/253 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.11.2020

KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse puhul on oluline, et teistetav süüdimõistev kohtuotsus oleks tehtud lihtmenetluses kas kaastäideviija või osavõtja suhtes. Narkootilise aine üleandja ja vastuvõtja tegevus narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel ei ole käsitatav kuriteo kaastäideviimisena ega kuriteost osavõtuna, mistõttu sellisel juhul ei ole teistmise aluseks KrMS § 366 p 8, vaid KrMS § 366 p 9. (p-d 15-16)


Olukorras, kus varasema otsusega mõistetud karistus tingis hilisemas otsuses KarS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel liitkaristuse moodustamise ning see varasem otsus tühistatakse, on hilisema otsuse puhul teistmise aluseks KrMS § 366 p 4, sest sellisel juhul langeb hilisemas asjas ära liitkaristuse moodustamise vajadus, mis kergendab süüdimõistetu olukorda. (p-d 18-19)


Narkootilise aine üleandja ja vastuvõtja tegevus narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel ei ole käsitatav kuriteo kaastäideviimisena ega kuriteost osavõtuna. (p 15)

1-17-9722/141 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.11.2020

KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise aluseks olev muu oluline asjaolu saab olla vaid faktiline asjaolu (vt nt RKKKo 1-17-3615/13, p 13). Isiku varasem karistatus seda vaieldamatult on (vt ka RKKKm 3-1-2-1-07, p 7). (p 3)


KrMS §-s 368 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtaega tuleb arvata teistmisaluse tegelikust ilmnemisest. Seega juhul, kui teistmisalus saab teatavaks vahetult prokuratuurile, hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema ajast, millal prokuratuur teistmisalusest teada sai, kui aga prokuratuur vahendab süüdimõistetu teistmissoovi, siis ajast, mil teistmisalusest sai teada süüdimõistetu. (p-d 5.1-5.2, vt ka RKKKm 3-1-2-1-07, p 7)


Tulenevalt KrMS § 367 lg-st 1 ja § 344 lg-st 3 on teistmisavalduse esitamise õigus prokuratuuril. Süüdimõistetu saab teistmisavalduse esitada kaitsja vahendusel, kuid võib taotleda selle esitamist ka prokuratuurilt. (p 5.2)

1-17-7212/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.10.2020

KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral tuleb kokkuleppemenetluse eripära arvestades saata kriminaalasi üldjuhul prokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt nt RKKKo 1-14-189/65, p-d 19-20). (p 10)

KrMS § 366 p-s 8 nimetatud teistmisaluse eesmärk on kõrvaldada vastuolu kahe jõustunud kohtulahendi vahel, mistõttu saab kõnealuse teistmisaluse korral tühistada üksnes selle osa kohtulahendist, mis on hiljem jõustunud otsusega vastuolus (vt ka RKKKo 3-1-2-2-16, p 20 ja 3-1-2-1-16, p 8). (p 10)

KrMS § 366 p-s 8 nimetatud teistmisaluse esinemisel kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva otsuse osalise tühistamise korral jääb tsiviilhagi osas menetlus TsMS § 440 lg 1 ja § 703 lg 2 alusel uuendamata. (p 12)


KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral tuleb kokkuleppemenetluse eripära arvestades saata kriminaalasi üldjuhul prokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt nt RKKKo 1-14-189/65, p-d 19-20). (p 10)


KrMS § 366 p-s 8 nimetatud teistmisaluse esinemisel kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva otsuse osalise tühistamise korral jääb tsiviilhagi osas menetlus TsMS § 440 lg 1 ja § 703 lg 2 alusel uuendamata. (p 12)

1-09-4486/1021 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.05.2020

KrMS § 367 lõike 2 lauseosa „samal õiguslikul alusel" tähendab konventsiooni (või selle protokolli) täpselt sama sätte rikkumisel põhinevat individuaalkaebust. Ainult siis saab öelda, et EIK tuvastaks sarnastel asjaoludel ilmselt uuesti samasuguse rikkumise, mis õigustab seda, et kriminaalmenetlust uuendatakse ilma EIK otsust ära ootamata. KrMS § 367 lõikega 2 taheti üldreeglina tagada teistmisavalduse esitamise õigus üksnes isikutele, kelle kaebuse alusel on EIK tuvastanud konventsiooni rikkumise. Muudele isikutele, kes tuginevad või saaksid tugineda sellisele rikkumisele, sooviti anda see õigus ainult erandlikel ja kitsalt piiritletud juhtudel. Nende erandite sätestamise eesmärk oli võimaldada menetluse uuendamist, ilma et peaks enne ära ootama EIK otsuse väidetava rikkumise kohta, aga seda vaid siis, kui EIK poolt varem sarnases asjas tehtud otsusest tulenevalt on selge, et kohus tuvastaks konventsiooni rikkumise uuesti. KrMS § 367 lõike 2 vaatlusalune alternatiiv kätkeb endas seega sellist erandjuhtu, mil EIK on rahuldanud ühe isiku individuaalkaebuse ja võib eeldada, et kaebus rahuldatakse tõenäoliselt ka teise isiku suhtes, kes toetub sarnases asjas konventsiooni samale rikkumisele. Seda saab aga eeldada üksnes juhul, kui uus kaebus puudutab konventsiooni täpselt sama sätte rikkumist. Kui kaebus esitatakse (küll) sarnases asjas (aga) konventsiooni mõne teise sättega kaitstava õiguse rikkumise osas, pole võimalik öelda, millisele seisukohale EIK selle suhtes asuks. EIK võib sarnases asjas otsustada konventsiooni erinevate väidetavate rikkumiste üle erinevalt. Seda näitab selgelt ka praegune kriminaalasi, kus EIK tunnistas samasugustel asjaoludel individuaalkaebused EIÕK artikli 6 rikkumise kohta vastuvõetamatuks, aga artikli 8 rikkumist puudutavas osas võttis kaebused menetlusse ja rahuldas need. (p-d 23-25)


Konventsiooni rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda automaatselt seda, et kohtuotsus oleks ka sisuliselt väär. Kõnesoleva teistmise aluse jaatamiseks tuleb kindlaks teha, et asi laheneks isiku jaoks soodsamalt kui varasema otsusega. Teisiti öeldes peab olema mõistlikult võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks konventsiooni rikutud, olnuks isiku õiguslik seisund kriminaalmenetluse tulemusel teistsugune. Menetluse taasavamiseks on tarvis lahendada ka küsimus, kas see on konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Ühtlasi peab kaaluma, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine EIK poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid juhul, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. (Vt RKKKo 3-1-2-2-08, p-d 9 ja 10.) (p 35)


EIK on korduvalt märkinud, et „[k]onventsiooni artikli 19 kohaselt on Kohtu ülesanne tagada, et lepinguosalised riigid täidaksid endile võetud kohustusi. Täpsemaks minnes, Kohus ei pea tegelema siseriiklikes kohtutes väidetavalt aset leidnud tõendite väärhindamise või seaduse väärkohaldamise küsimustega, välja arvatud juhul, kui veaga võidakse olla rikkunud konventsiooniga kaitstud õigusi ja vabadusi. [---] Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse asja õiglasele kohtulikule arutamisele, ent ei sätesta mingeid tõendite lubatavuse nõudeid; sellised nõuded kuuluvad peaasjalikult siseriikliku õiguse reguleerimisalasse. Seetõttu ei saa Kohus põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et seda liiki ebaseaduslikult saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad.“ (Vt nt EIKo Schenk vs. Šveits, p-d 45 ja 46 ning EIKo Khan vs. Suurbritannia, p 34.) Konkreetsemalt ei tulene EIK praktikast sedagi, et jälitustoimingute korral peab mistahes rikkumise tagajärg olema tõendi välistamine (vt Schenk vs. Šveits, p 46, EIKo Bălteanu vs. Rumeenia, p 52 ja EIKo Hambardzumyan vs. Armeenia, p 77). (p 40)

Käsilolevas kriminaalasjas ei olnud järelkontrolli käigus enam võimalik kõrvaldada juba aset leidnud eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse austamise rikkumist. Öeldu ei tähenda aga, et kohtud ei tohtinud kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust ka tõendi lubatavuse kontekstis. Riigikohus tutvus jälitustoimiku materjalidega ja tegi kindlaks, et jälitustoimingute tegemise eeldused olid lubade andmise ja toimingute tegemise ajal täidetud (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 785-792). Süüdistatavatele oli tagatud jälitustoimingute õiguspärasuse kohtulik kontroll ja nende toimingutega saadud tõendite sisu sai menetluse kestel vaidlustada. Need tõdemused kinnitavad järeldust, et EIÕK artikli 8 rikkumine ei saanud juba menetluse kestel ega saa ka tagantjärele mõjutada jälitustoimingutega saadud tõendite lubatavuse küsimust. (p 43)

1-14-189/65 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.02.2020

Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kaasaaitamises (maksu)kuriteole, mille toimepanemises süüdistatud täideviija ja teine kaasaaitaja on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 17)

Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kuritegelikku ühendusse kuulumises koos teiste isikutega, kuid viimased on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, siis arvestades, et kuritegeliku ühenduse liikmed on kaastäideviijad (vt RKKKo 3-1-2-5-14, p 9), on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 17)

KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 19)


Kuna menetluskulude väljamõistmine ja konfiskeerimisotsustused on seotud isiku suhtes süüdimõistva otsuse tegemisega, siis teistmisavalduse põhjendatuse korral tuleb teistetava asja otsus tühistada mitte ainult süüdimõistetud isiku süüditunnistamises ja karistamises, vaid ka tema ja kolmandate isikute kohta tehtud konfiskeerimisotsustuste ning süüdimõistetult väljamõistetud menetluskulude osas. (p-d 18 ja 21).

KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 19)

Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosas tõendeid ei analüüsita, mistõttu ei saa selle põhjal veenduda, missugustele tõenditele kohus isiku süüdimõistmisel tugines. Seetõttu ei saa teistmismenetluse raames kujundada seisukohta ka tõendite lubatavuse või süüdimõistva otsuse tegemiseks vajaliku tõendusteabe piisavuse kohta. Eeltoodust johtuvalt pole Riigikohtul võimalik isiku kohta, kelle süüdimõistmine tühistatakse, ise uut otsust teha ega ka prognoosida uue kriminaalmenetluse tulemust. (Vt ka RKKKo 3-1-2-5-14, p 10 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1.). Süüdimõistetult või kolmandalt isikult teistetavas kriminaalasjas konfiskeeritud või kinnipidamise ja läbiotsimise käigus äravõetud vara tagastamise ning kahtlustatavana kinnipidamise ja vahi all viibitud aja tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise taotluste ja nõuete osas võtab seisukoha kriminaalasjas lõpplahendit tegev menetleja, mitte Riigikohus teistmismenetluses. (p-d 20 ja 21)

Konfiskeerimisotsustuste tühistamist ning konfiskeeritud vara tagastamist saab üldjuhul nõuda vaid see isik, kellelt vara on konfiskeeritud. Äriregistrist kustutatud juriidilistel isikutel ei ole õigusvõimet (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 26 lg-d 1 ja 2 ning § 45 lg 2). (p 23)

1-17-8311/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.02.2020

Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kaasaaitamises (maksu)kuriteole, mille toimepanemises süüdistatud täideviija ja teine kaasaaitaja on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 11)

Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kuritegelikku ühendusse kuulumises koos teiste isikutega, kuid viimased on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, siis arvestades, et kuritegeliku ühenduse liikmed on kaastäideviijad (vt RKKKo 3-1-2-5-14, p 9), on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 11)

KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 12)


KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 12)

Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosas tõendeid ei analüüsita, mistõttu ei saa selle põhjal veenduda, missugustele tõenditele kohus isiku süüdimõistmisel tugines. Seetõttu ei saa teistmismenetluse raames kujundada seisukohta ka tõendite lubatavuse või süüdimõistva otsuse tegemiseks vajaliku tõendusteabe piisavuse kohta. Eeltoodust johtuvalt pole Riigikohtul võimalik isiku kohta, kelle süüdimõistmine tühistatakse, ise uut otsust teha ega ka prognoosida uue kriminaalmenetluse tulemust. (Vt ka RKKKo 3-1-2-5-14, p 10 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1.). Menetluskulude hüvitamise taotluse osas võtab seisukoha kriminaalasjas lõpplahendit tegev menetleja, mitte Riigikohus teistmismenetluses. (p 13)

1-17-3615/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.12.2019

KrMS § 366 p-s 5 kirjeldatud „muu olulise asjaoluna“ tuleb mõista vaid faktilisi asjaolusid, millena ei saa käsitada teist kohtuasja arutava kohtu õiguslikku hinnangut. (p 13)

Pärast Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2010. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-84-10 on õiguslik olukord oluliselt muutunud. Nii on alates 1. septembrist 2011 KrMS § 366 p-s 8 sätestatud uue teistmisalusena kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. KrMS § 366 p 9 näeb aga alates 1. juulist 2014 teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud sellise kohtuotsuse jõustumise, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas asjas on isik selles kuriteosündmuses osalemise eest süüdi mõistetud. Seega on seadusandja määratlenud teistmisalusena üksnes kohtuotsuste vahelise vastuolu, mitte aga vastuolu kohtuotsuse ja -määruse vahel. Sellest tulenevalt ei näe KrMS § 366 ette alust teistmaks kohtumäärust, millega lõpetati kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. (p-d 15-16)

1-17-5760/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.10.2018

Väide isiku süüdimatuse kohta on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga, mis on mõeldud nn põhjendatud kahtluse tekitamiseks. Sellise põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Teisisõnu tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 17-19). (p 10)

Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11)


Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11)


Ei ole välistatud, et isiku süüvõimelisust mõjutava asjaolu ilmnemine kohtuotsuse jõustumise järel võib osutuda kriminaalmenetluse teistmise aluseks KrMS § 366 p 5 mõttes. (p 8)


KrMS § 2861 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sama sätte lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest mh siis, kui tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. (p 9)


Väide isiku süüdimatuse kohta on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga, mis on mõeldud nn põhjendatud kahtluse tekitamiseks. Sellise põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Teisisõnu tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 17-19). (p 10)

Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11)

Juhul, kui isikul esineksid süüdimatuse meditsiinilised tunnused (KarS § 34, nt skisofreenia), ei ütleks see eraldivõetult veel midagi selle kohta, kas ta on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline või mitte. Järgnevalt tuleks kindlaks teha, kas tuvastatud haiguse ja isiku poolt toimepandud õigusvastase teo vahel esineb ka sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul tuvastatud psüühikahäire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda varasemas praktikas skisofreenia osas otsesõnu märkinud, et tegemist ei pruugi olla haigusega, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta. (RKKKm nr 1-16-7389/30, p 11). (p 12)

4-16-3674/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 25.04.2018

VTMS § 180 p-ga 5 mutatis mutandis samasisuline teistmise alus on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p-s 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus „kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra kergendamise“ saab olla üksnes faktiline asjaolu (RKKKo 3-1-2-1-17, p 11 ja RKKKo 3-1-2-1-12, p 9 koos edasiste viidetega). Lisaks on Riigikohtu üldkogu väljendanud seisukohta, et sellise faktilise asjaoluna KrMS § 366 p 5 mõttes ei ole muu hulgas käsitatav teist kohtuasja arutava kohtu poolt antav õiguslik hinnang, mille kohaselt ei ole sama süüteosündmuse aset leidmine piisavalt tõendatud (RKÜKo 3-1-2-2-11, p-d 39-46). (p 6.1)

Pidades silmas, et VMTS § 180 p-s 5 ja KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alused on analoogsed, on KrMS § 366 p 5 kontekstis väljendatud seisukohad asjakohased ka VTMS § 180 p 5 sisustamisel. Seega tuleb VTMS § 180 p-s 5 kirjeldatud „muu olulise asjaoluna“ mõista vaid faktilisi asjaolusid, millena ei saa aga käsitada teist kohtuasja arutava kohtu antavat õiguslikku hinnangut, mille kohaselt ei ole süüteosündmus piisavalt tõendatud. Järelikult pärast ühes väärteoasjas isiku süüditunnistamist ei ole teist väärteoasja arutanud kohtu poolt sellesama väärteosündmuse tuvastamatuks lugemine käsitatav faktilise asjaoluna VTMS § 180 p 5 mõttes. (p 6.2)


Väärteomenetluses süüditunnistamisega ei kaasne üldjuhul nii kaalukat põhiõiguste riivet kui isiku süüditunnistamisel kriminaalmenetluses. Seetõttu ei ole iseenesest välistatud, et väärteomenetluses nähakse ette kriminaalmenetlusega võrreldes kitsamad teistmise alused. Nii ei ole kriminaalmenetluse seadustikus esineva teistmise aluse väärteomenetluse seadustikus sätestamata jätmine automaatselt käsitatav isiku põhiõiguste ebaproportsionaalse riivena. See aga ei tähenda, et konkreetsel juhtumil ei võiks teatud teistmise aluse puudumisega kaasneda isiku põhiõiguste ebaproportsionaalne riive. Olukorras aga, kus isikut karistatakse kergemaliigilise karistuse – rahatrahviga – ja sedagi võrdlemisi väikeses ulatuses, ei saa rääkida sellisest põhiõiguste riivest, mis kaaluks üles riive eesmärgi, s.o vajaduse tagada õiguskindlust ja õigusrahu. (p 11)

3-1-2-3-17 PDF Riigikohus 26.04.2017
3-1-2-1-17 PDF Riigikohus 20.03.2017

See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)

Justiitsministri 25. juuni 2004. a määrusest nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks. (p 16-17)

Kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda ka karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt otsustaks kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus. (p 18)

Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)


Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 10)

See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)


KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9). (p 11)


Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)


Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Korduva karistamise keelu rikkumiseks peetakse näiteks olukorda, kus isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt RKKKo nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). (p 20)

Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)

3-1-2-4-16 PDF Riigikohus 28.02.2017

PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)

Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)


Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 10 lg 2, KrMS § 484 lg 2 ja KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. (p 6)


KrMS ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kui teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. (p 19)


Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 9)


Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)


Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7)

Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)

Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)


Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)


PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)

3-1-2-3-16 PDF Riigikohus 20.01.2017

Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18)

KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)


Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul septembrist 2010 oktoobrini 2011 ja jaanuaris 2012. (p-d 24–26)

Kaitsjatasu põhjendatust hinnates on kaitsja töö mahtu võimalik hinnata muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (3-1-1-99-11, p 11.2). Sama põhimõte on arvestatav ka olukorras, kus kaitsja on esitanud (suures osas) kattuva sisuga menetlusdokumendid erinevates kriminaalasjades. (p 31)

3-1-2-2-16 PDF Riigikohus 20.01.2017

Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18)

KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)


Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul 2012. a maist septembrini. (p-d 24–26)

3-1-2-1-16 PDF Riigikohus 26.09.2016

Kui maakohus kuulutab kohtuotsuse kuulutamisel selle resolutiivosa ja ükski kohtumenetluse pool ei esita apellatsiooniteadet, jõustub maakohtu otsus resolutiivotsuse kujul. Sellisel juhul ei nähtu maakohtu otsusest, millistele tõenditele kriminaalasja lahendamisel tugineti ning milliseid asjaolusid isiku süüditunnistamisel ja karistamisel arvesse võeti. Teistmismenetluse raames ei ole siis võimalik hinnata väiteid kuriteo täpsemate tehiolude ja karistust kergendavate asjaolude olemasolu kohta. Isikule uue karistuse mõistmine eeldab uute asjaolude tuvastamist KrMS § 373 lg 3 mõttes. (p 7)


Kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. a otsusega nr 3-4-1-13-15 tunnistati KarS § 141 lg 2 sanktsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see nägi noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette kuueaastase vangistuse, tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 366 p 6 alusel uuendada, kui esitatud süüdistusest ei nähtu, et süüdimõistetu kasutas kannatanu suhtes vägivalda. (p 6)

3-1-2-7-15 PDF Riigikohus 28.10.2015

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p 8 sätestab, et teistmise aluseks on kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. Vaadeldava sätte tähenduses on teistmisaluseks kohtuotsuste vastuolu olukorras, kus eelnevalt on lihtmenetluses kuriteo kaastäideviija või kuriteost osavõtja süüdi tunnistatud, hiljem on aga üldmenetluses samas kuriteos süüdistatav isik õigeks mõistetud. (p 9)

3-1-2-5-15 PDF Riigikohus 21.10.2015

KrMS § 372 kohaselt järgitakse teistmismenetluses KrMS §-de 352–3602 ja § 363 sätteid, arvestades KrMS 13. peatüki erisusi. Kuna KrMS 13. peatükk ei näe teistmisavaldusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. (p 13)

Kui menetlusvälise isiku esindaja pole lisanud teistmisavaldusest osalise loobumise avaldusele esindatava kirjalikku nõusolekut, ei ole ta järgitud KrMS § 358 lg 2 nõudeid. Siis puudub Riigikohtul KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta teistmisavaldus määrusega osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada kõnealuses osas teistmismenetlus. (p 13)


Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)


Kui menetlusvälise isiku esindaja pole lisanud teistmisavaldusest osalise loobumise avaldusele esindatava kirjalikku nõusolekut, ei ole ta järgitud KrMS § 358 lg 2 nõudeid. Siis puudub Riigikohtul KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta teistmisavaldus määrusega osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada kõnealuses osas teistmismenetlus. (p 13)


Võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema tingimata sätestatud teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt RKÜKo 3-1-2-2-11, p 63). (p 17.2)


Lahendades küsimust KrMS § 366 p-s 7 märgitud teistmise aluse olemasolust, peab Riigikohus kõigepealt hindama, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist (vt nt RKKKo 3-1-2-2-14, p 9.1). (p 14)

Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)

Kui teistmisavalduses tuginetakse sellistele uutele väidetele, mida siseriiklikus menetluses maa- ja ringkonnakohtu määruste vaidlustamisel ei esitatud ning mille kohta EIK lahendis seisukohta ei võetud, ei saa ka kõneleda EIK otsusega tuvastatud konventsiooni või selle protokolli rikkumisest, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Sellised väited ei saa olla teistmise aluseks KrMS § 366 p 7 mõttes. (p 16)

Olukorras, kus osa surnud kahtlustatava pärijatest EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud ei ole ning neil ei ole ka sellise kaebuse esitamise õigust, ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel konfiskeerimist puudutavate maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. (p 17.1)

3-1-2-6-15 PDF Riigikohus 05.10.2015

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p 8 sätestab, et teistmise aluseks on kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. Vaadeldava sätte tähenduses on teistmisaluseks kohtuotsuste vastuolu olukorras, kus eelnevalt on lihtmenetluses kuriteo kaastäideviija või kuriteost osavõtja süüdi tunnistatud, hiljem on aga üldmenetluses samas kuriteos süüdistatav isik õigeks mõistetud. (p 10)

Kokku: 58| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json