/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-15-3555/141 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.10.2018
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22) Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23)
Kokkuleppemenetluse puhul on nii läbirääkimiste kui ka sõlmitava kokkuleppe esemeks muu hulgas kuriteo asjaolud ja kvalifikatsioon (vt KrMS § 245 lg 1 p-d 7 ja 8). Kuna kokkuleppemenetluses süüdistusakti ei koostata, määratakse kohtuliku arutamise esemeks olevad teod prokuröri, süüdistatava ja kaitsja vahel läbirääkimiste tulemusena sõlmitava kokkuleppe tingimustega. Arvestades eeltoodut ja seda, et kokkuleppemenetluse puhul on kohtu volitused piiratud KrMS § 248 lg 1 p-des 1–5 ja § 250 lg-s 2 ette nähtud pädevusega, ei teki selle lihtmenetluse liigi puhul küsimust süüdistusest osaliselt loobumise ja osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemise võimalikkuse kohta. (p 21)
Kui isik antakse kohtu alla süüdistatuna KarS § 298 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o altkäemaksu andmises kolmel korral, kuid muudetud süüdistuses heidetakse talle ette KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, s.o altkäemaksu andmist ühel korral, on prokuratuur süüdistusest osaliselt loobunud. (p 20) Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta. (p 22) Seda kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav KrMS § 301 järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti. Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 lg-st 3 ja KrMS § 199 lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 274^2 lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta KrMS § 14 lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt RKKKm nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil. (p 23) Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)
Olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest osaliselt ja esitab KrMS § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, peab maakohus esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse osas, milles prokuratuur on süüdistusest loobunud. Seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Õigeksmõistvat otsust tegemata ei ole kohtul menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb süüdistatavale KrMS § 189 lg 2 kohaselt hüvitada. Kui maakohus lahendab üksnes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse ja jätab õigeksmõistva otsuse tegemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 24)
KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse KrMS 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebemenetluse erisusi. Kuigi KrMS § 390 lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud, pole tegemist sellise määruskaebemenetluse erisusega, millega saaks õigustada KrMS § 331 lg-s 3, § 340 lg-s 1 ning § 360^2 lg-s 3 sätestatu järgimata jätmist (vrd KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 360^2 lg 1). Nimelt saab kõrgema astme kohus KrMS § 331 lg 3, § 340 lg 1 ja § 360^2 lg 3 kohaselt kaebuse piiridest väljuda siis, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. (p 26) Kui ringkonnakohus tuvastab määruskaebemenetluse tulemusena, et maakohus on jätnud süüdistusest osalise loobumise KrMS § 14 lg 2 ja § 301 kohaselt lahendamata ega saanud seetõttu KrMS § 189 lg 2 järgi menetluskulude hüvitamist otsustada, on see maakohtu viga käsitatav süüdistatava olukorda raskendava kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Järelikult on ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1, § 331 lg 3 ja § 340 lg 1 kohaselt õigustatud ning kohustatud maakohtu määruse tühistama, sõltumata määruskaebuse põhjendustest ja selles esitatud taotlustest. (p 27). Siiski ei saa ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1 ja § 341 lg 3 alusel tuvastatud rikkumist ise kõrvaldada. Kui määruskaebemenetluse esemeks on menetlusliku üksikküsimuse vaidlustamine (vaadeldaval juhul menetluskulude hüvitamise vaidlustamine), ei saa selles küsimuses tehtav lahend isegi kaebuse piiridest väljumise korral seisneda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemises. (p 28)
1-17-7033/53 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 08.01.2018
Määruskaebe korras saab vaidlustada ka kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduvat kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Samas peab arvestama, et KrMS § 318 lg 3 p-st 4 tulenevalt on kokkuleppemenetluses tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebeõigus sarnaselt apellatsiooniõigusele piiratud vaid KrMS § 318 lg-s 4 loetletud juhtudega.
Maakohtu otsuse peale samaaegselt esitatud apellatsioon ja määruskaebus tuleb vähemalt üldjuhul läbi vaadata ühes ja samas menetluses ning maakohtu otsuse seaduslikkuse kohta tuleb teha üks ringkonnakohtu lahend. Kui ringkonnakohus langetab ühes ja samas kohtulahendis mitu otsustust, millest osa tuleb seaduse järgi vormistada kohtuotsusena ja osa kohtumäärusena, tuleb teha kohtuotsus, mitte määrus.
Muutes kokkuleppes ette nähtud kriminaalmenetluse kulu hüvitamise tähtaega, rikub maakohus KrMS § 248 lg 1 p-st 5 ja § 245 lg 1 p-st 12 tulenevaid kokkuleppemenetluse norme.
3-1-1-103-15 PDF Riigikohus 02.12.2015
KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele üksnes juhul, kui asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 mõttes (nt kui asja senine omanik on avaldanud tahet asja omandist loobuda). Süüdistatava või kolmanda isiku omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib (RKKKo 3-1-1-51-13, p-d 8-10). ( p 9)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. (Vt ka RKKKo 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena. (p 7)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. (Vt ka RKKKo 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena. (p 7) Kui süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt konfiskeeritav vara puudub, ei tohi maakohus teha ka näiteks asitõendina äravõetud asjade kohta konfiskeerimisotsust, sest vastasel juhul irdub maakohus süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppest, rikkudes sellega KrMS § 248 lg 1 p 5. Kõnealune eksimus annab isikule õiguse KrMS § 318 lg 4 alusel apellatsiooni esitamiseks asjade konfiskeerimise ja hävitamise osas. (p 8)
Asitõendit kokkuleppeväliselt konfiskeerides rikub maakohus kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid KrMS § 318 lg 4 esimese lause tähenduses. Jättes maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni selles osas läbi vaatamata, rikub ringkonnakohus omakorda oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
3-1-1-12-15 PDF Riigikohus 04.03.2015
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust tuleb käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.
Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse. Kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel. KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.
Kui ringkonnakohus leiab ekslikult, et kaitsjal puudub KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus ja jätab apellatsiooni läbivaatamata KrMS § KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel, siis on see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.
3-1-1-13-15 PDF Riigikohus 04.03.2015
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust tuleb käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.
Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse. Kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel. KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama.
KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.
Kui ringkonnakohus leiab ekslikult, et kaitsjal puudub KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus ja jätab apellatsiooni läbivaatamata KrMS § KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel, siis on see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.
3-1-1-80-13 PDF Riigikohus 27.09.2013
Kokkuleppes sisalduv kuriteo asjaolude kirjeldus (KrMS § 245 lg 1 p 7) peab vastama samadele nõuetele nagu süüdistusaktis esitatav süüdistuse sisu (KrMS § 154 lg 3 p 2). Süüdistuse ja kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud (vt ka 3-1-1-83-10, p 19 ja 3-1-1-45-11).
Kohus ei saa kokkuleppemenetluses KrMS § 306 lg 1 p-s 3 nimetatud küsimuse lahendamisel väljuda kokkuleppes toodud teokirjelduse piiridest ega omistada isikule mõnd karistusõigusliku vastutuse eeldust täitvat faktilist asjaolu, mida kokkuleppes ei nimetata.
KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis ("kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu") peetakse silmas olukorda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Sama lause teine alternatiiv (kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud) käsitleb aga juhtumeid, mil kokkuleppes kirjeldatud tegu on küll kuriteona karistatav, ent kokkuleppes ja maakohtu otsuses teole antud karistusõiguslik hinnang on ebaõige (nt on tegu karistatav mõne teise kuriteokoosseisu järgi; kuriteo kvalifikatsioon, mille järgi isik süüdi tunnistati, hõlmab mõnd koosseisulist raskendavat asjaolu, mida kokkuleppe teokirjeldusest ei nähtu vmt). RKKK otsuses 3-1-1-70-12 on leitud, et KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis nimetatud apellatsiooni esitamise alus - s.t see, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu - hõlmab üksnes materiaalõigusliku hinnangu vaidlustamist. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud.
3-1-2-4-12 PDF Riigikohus 01.07.2013
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 40^1) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 83^1 lg 2 või § 83^2 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p 8.) Kohtuotsus, millega jäetakse ühe isiku vara tema nõusolekuta teise isiku vastu suunatud nõude tagamiseks aresti alla, ei ole täitedokument, mille alusel saaks arestitud vara täitemenetluses selle nõude katteks müüa (vt lähemalt RKTKm 3-2-1-185-12 ja RKKKo 3-1-1-43-13, p 44).
Võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema sätestatud tingimata teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt RKÜKo 3-1-2-2-11, p 63.). Näiteks lähtudes KrMS § 239 lg 2 p-st 4 ja § 40^1 lg-st 3, kuulub ka kolmanda isiku nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamisega kokkuleppemenetluse aluste hulka ja selle puudumisel peab kohus kriminaaltoimiku KrMS § 248 lg 1 p 1 alusel prokuratuurile tagastama. Praeguses asjas otsustati kolmanda isiku subjektiivsete õiguste üle kokkuleppemenetluses, mille kohaldamiseks tema nõusolek puudus. Seega on tal tulenevalt KrMS § 318 lg-st 2^1, lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 ning § 248 lg 1 p-st 1 ja § 239 lg 2 p-st 4 ning § 40^1 lg-st 3 maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitamise õigus. Juhul, kui isik ei esita apellatsiooni tähtaegselt, on tal võimalus taotleda apellatsioonitähtaja ennistamist ja seetõttu puudub vajadus esitada teistmisavaldus.
Juhul kui maakohus on kokkuleppemenetluses rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid või § 339 lg-t 1 ja seda rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, peab ringkonnakohus KrMS § 341^1 p 3 ja § 337 lg 2 p 3 kohaselt tühistama kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse täies ulatuses ja saatma kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kui apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine seondub selgepiiriliselt vaid ühe süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppega ja selle kokkuleppe alusel tehtud kohtu otsustusega, tuleb kohtuotsus tühistada ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada vaid seda süüdistatavat (neid süüdistatavaid) puudutavas osas. KrMS § 248, mis sätestab kohtu pädevuse kokkuleppemenetluses, ei näe ette kokkuleppe n-ö osalise kinnitamise võimalust, st kohus ei saa teha otsust, mis tugineb üksnes mingile osale kokkuleppest. Juhul kui maakohus kokkuleppega teatud osas ei nõustu, tuleb tal jätta süüdimõistev otsus tervikuna tegemata ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Samuti ei luba KrMS § 337 lg 2 p 3 ja § 341^1 ringkonnakohtul muuta kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust selliselt, et mõni kokkuleppe tingimustest otsusest välja jääb. Eeltoodud üldreeglist siiski võimalik erand. Juhul kui menetlusnormide rikkumine puudutab maakohtu sellist otsustust, mille aluseks olev tingimus sätestati kokkuleppes ühe poole huvides, võib see pool sellest tingimusest apellatsioonimenetluses loobuda. Sellisel juhul on ringkonnakohus pädev tühistama kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse üksnes osaliselt, s.o osas, mida tuvastatud menetlusrikkumine puudutab, ja jätma maakohtu otsuse muus osas muutmata ning kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata.
Nii nagu apellatsiooniteate esitamise tähtaega arvestatakse KrMS § 319 lg 1 kohaselt kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, tuleb ka apellatsioonitähtaega arvestada kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemisest (välja arvatud KrMS § 319 lg-s 3 ette nähtud erandjuhtumil). Mõjuvad põhjused, mis takistasid kohtumenetluse poolel kättesaadavaks tehtud kohtuotsusega tutvuda, on arvestatavad apellatsioonitähtaja ennistamisel. Ennistamise aluse olemasolul on kaebetähtaja ennistamine kriminaalmenetluses võimalik tähtajatult. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (KrMS § 172 lg 2 p 1) ja muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (KrMS § 172 lg 2 p 2). KrMS § 172 lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest.
3-1-2-2-13 PDF Riigikohus 27.02.2013
KrMS § 366 p-s 8 sätestatu tähenduses on teistmisaluseks kohtuotsuste vastuolu olukorras, kus eelnevalt on lihtmenetluses kuriteo kaastäideviija või kuriteost osavõtja süüdi tunnistatud, hiljem on aga üldmenetluses samas kuriteos süüdistatav isik õigeks mõistetud.
Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda aga seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249, (vt RKKKo 3-1-1-81-11, p 28), millest järeldub, et kuigi kohus peab kokkuleppemenetluses otsust tehes muuhulgas lahendama küsimused sellest, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav, kas tegu on kuritegu ja kuidas see tuleb kvalifitseerida ning kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises, ei pea tulenevalt KrMS §-s 249 sätestatust kohtuotsuse põhiosas kajastuma kuriteo toimepanemist kinnitavate tõendite analüüs.
EIÕK art 6 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Mõistliku menetlusaja nõude eesmärk on vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas jääma liiga kauaks ebakindlasse olukorda (vt RKKKm 3-1-1-110-10, p 13). Sellele õigusele vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt RKKKo 3-1-1-3-04, p 19).
3-1-1-70-12 PDF Riigikohus 01.10.2012
Kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel, rääkimata sellest, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt sõlmitud kokkuleppe n.ö tehnilisele kinnitamisele. Kohtul tuleb ka selles menetluses eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (KrMS § 306) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Mõistetavalt ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt (vt RKKKo 3-1-1-79-05, p 9). KrMS § 249 kohaselt märgitakse kokkuleppemenetluses kohtuotsuse põhiosas vaid seda, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab (p 1) ja kokkuleppe sisu (p 2) (vt RKKKo 3-1-1-81-11, p 28).
Kuni 31. augustini 2011 sai kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada KrMS § 318 lg 3 p 4 alusel apellatsiooni üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao (s.o kokkuleppemenetlust reguleerivate) sätete rikkumise korral. Alates 1. septembrist 2011 võivad süüdistatav ja kaitsja tulenevalt KrMS § 318 lg-st 4 kaevata teatud juhtudel kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale ka materiaalõiguse osas. Kuna kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses puudub tõendite analüüs selle kohta, kas tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, on aset leidnud ja kas selle on toime pannud süüdistatav, pole apellatsioonikohtul võimalust maakohtu lahendit selles osas kontrollida. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 uue redaktsiooni alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ülaltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalust ega pädevust KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud.
Kuna kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses puudub tõendite analüüs selle kohta, kas tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, on aset leidnud ja kas selle on toime pannud süüdistatav, pole apellatsioonikohtul võimalust maakohtu lahendit selles osas kontrollida. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 uue redaktsiooni alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ülaltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalust ega pädevust KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud.
3-1-1-81-11 PDF Riigikohus 04.11.2011
Kui kassatsiooni täiendamise või muutmise avaldus on esitatud pärast KrMS §-s 345 sätestatud kassatsioonitähtaja möödumist ja kassaator ei ole tähtaja ennistamist taotlenud või kui Riigikohus jätab tähtaja ennistamata, tuleb selline avaldus jätta KrMS § 350 lg 2 p 1 kohaselt läbi vaatamata.
Süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav (kahtlustatav) polnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Muudel juhtudel ei ole tähtsust, millistel sisemistel kaalutlustel süüdistatav kokkuleppe sõlmimisega nõustub. Apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda.
Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249.
Kokkuleppemenetluse kohaldamine ei eelda seda, et süüdistatav end talle etteheidetavas teos otsesõnu süüdi tunnistaks.
Määruses asjas nr 3-4-1-12-08 punktis 21 märgitu, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes, puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus. Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 274^2 ja § 306 lg 1 p 61).
Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele KrMS § 266 lg-st 1 lähtudes reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu poolt paika pandud kindlal ajal. Samuti võib kohus juhul, kui see on konkreetses asjas kohtumenetluse korrakohaseks toimimiseks vajalik, seada kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele mõistlikud ajalised piirangud. Juhul, kui ühte süüdistatavat kaitseb mitu kaitsjat või riiklikku süüdistust esindab mitu prokuröri, ei ole nõutav, et iga menetlusliku taotluse ja vastuväite kohta saaksid arvamust avaldada kõik kaitsjad ja prokurörid. Kohus võib ühe süüdistatava kaitsjaid ja prokuröre kohustada omavahel kokku leppima, kes kaitsjatest ja prokuröridest konkreetse taotluse või vastuväite osas sõna võtab. Mõistetavalt tuleb kohtul taotluse või vastuväite suuline põhjendamine katkestada, kui kohtumenetluse pool teemast kõrvale kaldub. Viimase võimalusena, kui muude abinõudega ei õnnestu kohtumenetluse poole obstruktsionistlikku käitumist takistada, tuleb kohtul kaaluda kaitsja või prokuröri menetlusest eemaldamist 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 267 lg 4^1 alusel, süüdistatava saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel või muu menetlusosalise saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 5 alusel.
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 274^2 ja § 306 lg 1 p 6^1). Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249.
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 274^2 ja § 306 lg 1 p 6^1).
Süüdistatava ja kaitsjate obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Süüdistatava poolt kohtuistungil tehtud tahteavaldus oma valitud kaitsjast loobumise kohta tähendab seda, et kaitsjal ei ole alates sellest loobumisavaldusest enam KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust süüdistatavat kaitsta.
Süüdistatava poolt kohtuistungil tehtud tahteavaldus oma valitud kaitsjast loobumise kohta tähendab seda, et kaitsjal ei ole alates sellest loobumisavaldusest enam KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust süüdistatavat kaitsta. Ehkki teatud olukordades võib kaitsja kohalolek oma kaitsealuse kaitsjast loobumise tahteavalduse tegemise juures olla riigi jaoks üks väheseid võimalusi tagantjärele tõendada kahtlustatava või süüdistatava kõneksoleva tahteavalduse usaldusväärsust, ei eelda valitud kaitsjast loobumine kõikidel juhtudel kaitsealuse ja kaitsja isiklikku kohtumist. KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist üldse (s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest), mitte aga kaitsekokkuleppe lõpetamist konkreetse lepingulise kaitsjaga.
Määruses asjas nr 3-4-1-12-08 punktis 21 märgitu, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes, puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus. Süüdistatava ja kaitsjate obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 274^2 ja § 306 lg 1 p 6^1).
3-1-1-60-11 PDF Riigikohus 03.10.2011
Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 11, 13 ja 14 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda - kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid, aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt RKKKm 3-1-1-52-07 p 7).
Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 11, 13 ja 14 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda - kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid, aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt RKKKm 3-1-1-52-07 p 7). Kuigi enne 1. septembrit 2011 kehtinud menetluskorra kohaselt oli kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine apellatsiooni korras KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ette nähtud üksnes sama seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumise motiivil, sätestab KrMS § 189 lg 3, et ka kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kohtuotsusest eraldi vaidlustada KrMS 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Nimelt ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut (vt RKKKm 3-1-1-38-06 p 10).
Kuigi enne 1. septembrit 2011 kehtinud menetluskorra kohaselt oli kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine apellatsiooni korras KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ette nähtud üksnes sama seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumise motiivil, sätestab KrMS § 189 lg 3, et ka kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kohtuotsusest eraldi vaidlustada KrMS 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Nimelt ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut (vt RKKKm 3-1-1-38-06 p 10).
3-1-1-25-09 PDF Riigikohus 01.04.2009
KarS § 68 lg-s 1 sätestatut tuleb tõlgendada selliselt, et eelvangistus arvatakse karistusaja hulka üksnes kohtuliku arutamise esemeks olnud kuritegude puhul.
Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 1-5 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Seevastu puuduvad kohtul volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks.
Süüdistatava soostumine kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 203 lg 1 alusel tähendab ühtlasi, et isik loobub talle inkrimineeritud kuritegudes kohtulahendi taotlemisest, seega ka enda võimalikust õigeksmõistmisest. Vahi all viibitud aeg ei ole kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 203 alusel süüdistatavale karistuseks. Vastavalt PS §-le 146 mõistab õigust ainult kohus. Kuriteo toimepanemise eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamine kriminaalmenetluses on vaieldamatult osa õigusemõistmisest. Seega puudub igasugune õiguslik alus käsitada vahi all viibitud aega otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral isikule mõistetud karistusena.
Ringkonnakohtu volitusi kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada tähendab ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhtumil, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (RKKKo nr 3-1-1-14-07).
3-1-1-52-07 PDF Riigikohus 04.10.2007
Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vaid NPAS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses.
Alates 15. märtsist 2007 ei ole enam kuriteona karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla.
Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes. Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.
KrMS §-s 306 loetletud küsimuste lahendamine ei saa kokkuleppemenetluses toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab siin oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Nii kaotaks kokkuleppemenetlus oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest. Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.
Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada.
KrMS § 318 lg 3 p-s 4 nähtub igati õigusselgelt seadusandja soov piirata kokkuleppemenetluses põhiseaduse § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust. Kuna edasikaebeõiguse puhul on tegemist nn lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega ja edasikaebeõiguse piirang kokkuleppemenetluses on sätestatud seaduses (KrMS § 318 lg 3 p 4), siis on see põhiõiguse piirang formaalselt igati põhiseadusepärane. Kõnealusel edasikaebeõiguse piirangul on ka igati legitiimne eesmärk. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte vähemalt menetlusökonoomia ja mõistliku menetlusaja tagajana, kuid lõppkokkuvõttes ka süüdistatavate olukorra potentsiaalse kergendajana siis, kui süüdistatava nõustumisel kokkuleppega puuduks siduv tähendus tema edasiste menetluslike sammude, eeskätt aga edasikaebeõiguse suhtes. Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit. Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks. Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json