/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-109-13 PDF Riigikohus 09.12.2013

Juhtudel, mil süüdimõistetu taotleb kohtuotsuse täitmise staadiumis KrMS §-le 424 viidates kohtukulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist, ei saa jätta taotlust rahuldamata põhjendusega, et juba kohtuotsuse tegemisel määrati maksimaalne üheaastane kohtukulude vabatahtliku hüvitamise tähtaeg.


Lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. (Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12, p 7.) Süüdimõistva kohtuotsusega määratav menetluskulude täitmise maksimaalne tähtaeg ei ole seejuures piiratud KrMS §-ga 424. KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Seega ei ole kohtuotsuse tegemisel võimalik KrMS § 424 korras esitada taotlusi ja neid lahendada.

Süüdistatava huvidest lähtuv pikem kohtuotsuse täitmise tähtaeg võib kahjustada teiste isikute huvisid (vt nt RKKKm 3-1-1-67-13, p 11). Saavutamaks selles küsimuses lahenduse proportsionaalsust, on põhjendatud, kui ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähendaks üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Nii peaks kohus kohtulahendi tegemisel määrama, et kohtukulu näiteks summas kokku 600 eurot tuleb hüvitada 6 kuu jooksul selliselt, et iga kuu lõpuks hüvitatakse 100 eurot. See võimaldaks juba esimese kuu lõppedes kindlaks teha, kas süüdistatav on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma või mitte.

Eriliseks asjaoluks, mis annaks alust juba süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel pikendada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega üle ühe aasta, ei ole iseenesest vanglas viibimine. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt RKKKm 3-1-1-105-12, p 7).

3-1-1-110-13 PDF Riigikohus 09.12.2013

Juhtudel, mil süüdimõistetu taotleb kohtuotsuse täitmise staadiumis KrMS §-le 424 viidates kohtukulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist, ei saa jätta taotlust rahuldamata põhjendusega, et juba kohtuotsuse tegemisel määrati maksimaalne üheaastane kohtukulude vabatahtliku hüvitamise tähtaeg.


Lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. (Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12, p 7.) Süüdimõistva kohtuotsusega määratav menetluskulude täitmise maksimaalne tähtaeg ei ole seejuures piiratud KrMS §-ga 424. KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Seega ei ole kohtuotsuse tegemisel võimalik KrMS § 424 korras esitada taotlusi ja neid lahendada.

Süüdistatava huvidest lähtuv pikem kohtuotsuse täitmise tähtaeg võib kahjustada teiste isikute huvisid (vt nt RKKKm 3-1-1-67-13, p 11). Saavutamaks selles küsimuses lahenduse proportsionaalsust, on põhjendatud, kui ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähendaks üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Nii peaks kohus kohtulahendi tegemisel määrama, et kohtukulu näiteks summas kokku 600 eurot tuleb hüvitada 6 kuu jooksul selliselt, et iga kuu lõpuks hüvitatakse 100 eurot. See võimaldaks juba esimese kuu lõppedes kindlaks teha, kas süüdistatav on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma või mitte.

Eriliseks asjaoluks, mis annaks alust juba süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel pikendada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega üle ühe aasta, ei ole iseenesest vanglas viibimine. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt RKKKm 3-1-1-105-12, p 7).

3-1-1-57-12 PDF Riigikohus 16.05.2012

KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.


Tulenevalt KrMS §-st 431 saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid. Määrus, millega täitmiskohtunik otsustaks KrMS § 431 alusel kohtuotsuse järgi hävitamisele kuuluva asitõendi hoopis süüdimõistetule tagastada või hävitada selle osaliselt, satuks jõustunud kohtuotsusega vastuollu.

Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.


Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.


Failide ebaseaduslikkusele õigusliku hinnangu andmine on kohtu, mitte aga eksperdi pädevuses, kuna viimane rakendab üksnes mitteõiguslikke eriteadmisi.


Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Kõvaketas on käsitatav kuriteo toimepanemise vahendina, kuna selle abil oli süüdimõistetul võimalik temale kuuluvas sülearvutis talletada ja taasesitada lapspornot sisaldavaid pildifaile.


KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.

Pelgalt kinnipidamisasutuses karistuse kandmist ei saa käsitada mõjuva põhjusena KrMS § 424 mõttes, mis annaks aluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks.

Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.


Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.

Olukorras, kus isik tunnistati süüdi konkreetsete ebaseaduslikke pilte sisaldavate failide hoidmises, jääb arusaamatuks, millisel seadusest tuleneval alusel peab täiendavalt üle kontrollima ülejäänud kõvakettal leiduvad andmed, mille omamist või hoidmist jõustunud kohtuotsusega karistusõiguslikult talle ette ei heidetud.

Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

3-1-1-2-12 PDF Riigikohus 20.02.2012

KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist, peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama.


Tulenevalt KrMS § 417 lg-st 2 on seadusandja üldjuhul kehtestanud rahalise karistuse tasumiseks ühekuulise tähtaja. Vastavalt KrMS §-le 423 tuleb nimetatud reeglist lähtuda ka kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete sissenõudmisel, v.a tsiviilhagi, mille kohta tehtud otsuse täitmine toimub täitemenetluse seadustikus (TMS) ette nähtud korras. Viimane ei välista siiski, et kohus ei võiks süüdimõistva otsuse tegemisel nende tasumiseks määrata teistsugust tähtaega. Kohtu sellekohased volitused tulenevad KrMS § 313 lg 1 p-st 7, mille kohaselt võetakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajaduse korral seisukoht ka kohtuotsuse täitmise asjaolude suhtes.


KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, kuna KrMS § 424 asub seadustiku 18. ptk 4. jaos, milles käsitletakse kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 424 tekstist ei tulene keeldu pikendada või ajatada tähtaega korduvalt.

KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist, peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama.


Kuna KrMS § 424 ei reguleeri kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagi täitmise pikendamist, siis tuleb ka selle täitmisel juhinduda eeskätt tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus hagi täitmise kohta sätestatust. Tsiviilhagi täitmisel tekkinud küsimused lahendatakse täitmiskohtuniku poolt KrMS § 432 lg-te 1 ja 2 korras tehtava määrusega üksnes olukorras, kui tsiviilhagi kohta tehtud otsuse täitmisel tekib vajadus täpsustada kriminaalkohtu poolt tehtud süüdimõistvat otsust.

3-1-1-104-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
TMS

Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.


Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.

Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.


TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks. Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele pöörata.

Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.


Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.


Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.


Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json