/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-15-1167/123 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 27.11.2017
Kaitsja osavõtt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetlusest (KrMS § 426) ei ole kohustuslik. KrMS § 432 lg 3 teisest lausest tuleneb küll süüdimõistetu õigus sellele, et tema valitud või määratud kaitsja – kui tal selline on – saaks ennetähtaegse vabastamise menetluses osaleda. Osutatud säte ega ükski teine norm ei pane aga menetlejale kohustust määrata süüdimõistetule tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses riigi õigusabi korras kaitsja alati, kui süüdimõistetu seda taotleb. Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses, sh selles menetluses tehtud maakohtu määruse vaidlustamisel ei ole kohaldatav RÕS § 6 lg 2. Süüdistatavana osutatud sätte mõttes ei saa käsitada enda ennetähtaegset vabastamist soovivat süüdimõistetut. Selline süüdimõistetu saab riigi õigusabi üksnes RÕS § 6 lg-s 1 sätestatud juhul. Selleks peab ta esitama kohtule RÕS § 12 nõuetele vastava taotluse. Kohus otsustab süüdimõistetule riigi õigusabi andmise üldises korras, arvestades RÕS § 7 lg-s 1 ette nähtud riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseid.
1-15-10806/21 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 15.11.2017
Tulenevalt KrMS § 8 p-dest 1–3 ja § 35 lg-st 2 koostoimes § 34 lg 1 p-ga 3 peab kohus kaitseõiguse tagamiseks kindlustama süüdimõistetule tõhusa võimaluse taotleda KrMS § 432 lg 3 kohaselt kaitsja osavõttu kohtuistungist. Selleks peab kohus mh teavitama süüdimõistetut sellest, et viimasel on õigus taotleda kaitsja osavõttu kohtuistungist. Ühtlasi peab kõnealuse teavitamiskohustuse täitmine olema kriminaalasja materjalide pinnalt kontrollitav, s.t kohus peab selle jälgitavalt fikseerima. Olukorras, kus kohtu selgitamiskohustuse täitmine on jälgitavalt fikseerimata, tuleb kahtlused selgitamiskohustuse võimaliku rikkumise kohta tõlgendada süüdimõistetu kasuks.
3-1-1-92-16 PDF Riigikohus 16.02.2017
Põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest tuleb liitkaristus moodustada vastavalt KarS § 64 lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära. (p 32)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)
Nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsustamaks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, tuleb lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast. (p-d 26-27)
Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14) Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
3-1-1-81-16 PDF Riigikohus 02.11.2016
Loovutatud isiku üleandmine kujutab endast loovutamismääruse täitmise etappi ja loovutamismäärust täidavad Justiitsministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet. Ainuüksi see ei välista aga loovutatud isikul oma õiguste kaitsmiseks üldkohtu poole pöörduda ega õigusta tema taotluste läbi vaatamata jätmist. Loovutamismääruse täitmise kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele vastavust puudutavad vaidlused tuleb − nii nagu muud KrMS §-des 424−428^1 ja 430 reguleerimata küsimused ning kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused − lahendada KrMS § 431 alusel lahendi teinud kohtu või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega. KrMS § 433 lg 3 lubab lähtuda rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus 19. peatükis sätestatuga. Loovutamismääruse täitmise käigus tekkivate küsimuste (nt KrMS § 505 lg-tes 2-5 sätestatud nõuete järgimist puudutavate vaidluste) lahendamiseks on kohtu poole pöördumine selle nõudega kooskõlas. (p 10)
3-1-1-26-16 PDF Riigikohus 06.04.2016
Vaadates sisuliselt läbi taotluse, mille lahendamiseks seadus kohtule kriminaalmenetluses pädevust ei anna, rikub kohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (p 15)
Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11) Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)
Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)
Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)
Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11) Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14) KrMS § 142 võimaldab keelata kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul ka ühisomandisse kuuluva kinnisasja käsutamise (3-1-1-49-13 p 13).
3-3-1-45-15 PDF Riigikohus 16.09.2015
Isiku õigust pöörduda ise avaldusega täitmiskohtuniku poole ei muuda KrMS § 431 lg 3, mille kohaselt esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks vangla. Tegemist on sättega, mille eesmärgiks on hõlbustada KarS § 5 lg-s 2 nimetatud olukorras toimuvat menetlust, mitte aga piirata süüdimõistetu õigust pöörduda oma karistuse osas tekkinud küsimusele vastuse saamiseks kohtu poole. Seetõttu tuleb täitmiskohtunikul kaebaja avaldus lahendada, sõltumata sellest, et vangla on kaebaja avaldust põhjendamatuks pidanud ega ole teda puudutavaid andmeid täitmiskohtunikule edastanud. (p 12)
Kinnipeetava karistuse vähendamise küsimuse otsustamiseks on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud teistsugune menetluskord, seega ei ole vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei oleks halduskohus tohtinud kaebust riigilõivu tasumata jätmise tõttu käiguta jätta, vaid oleks pidanud kaebuse tagastama. (p 10)
3-1-1-61-15 PDF Riigikohus 26.06.2015
KrMS § 432 lg 3^5 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13) Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14) Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (RKKKm nr 3-1-1-122-02, p 6 ja nr 3-1-1-33-03, p 7). Kui isikule on mõistetud karistus kuritegude kogumi eest ja ta kuulub mõne kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastamisele nii, et alles jääb üksikkaristus, pole kohtul enam vajadust ega võimalust moodustada liitkaristust (vt RKKKm nr 3-1-1-134-02, p 6 ja RKKKo nr 3-1-3-5-03, p 12). (p 15)
Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.)
KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8) KrMS § 431 ei anna kohtule pädevust muuta teole antud juriidilist hinnangut ega õiguslikku kvalifikatsiooni, sest sellised küsimused lahendatakse kohtuliku arutamise tulemusel kohtuotsuses, mille muutmist saab taotleda korralise kaebeõiguse realiseerimise kaudu. (p 9) KrMS § 432 lg 3^5 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
KrMS § 432 lg 3^5 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.) Juriidiline retsidiiv tähendab, et isik on varem süüdi mõistetud ning paneb siis toime uue süüteo. Korduvus peab olema tuvastatud kohtuotsusega (RKKKo nr 3-1-1-48-96). Varem süüteo toime pannud isikuks saab lugeda isikut, kelle kohta on vastavad andmed karistusregistris. (p 11.2.)
KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8) KrMS § 432 lg 3^5 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13) Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14)
3-1-1-76-14 PDF Riigikohus 01.12.2014
KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg karistusaja hulka. Seejuures vastab ühele eelvangistuspäevale üks vangistuspäev. Seadus ei näe ette karistusaja sellisel arvestamisel kohtu kaalutlusruumi. Loovutatava isiku vahistamise asendamine elektroonilise valvega Inglismaa ja Wales’i õiguse järgi on võrreldav (Eesti) KrMS § 137^1 lg-s 1 reguleeritud elektroonilise valvega. KrMS § 137^1 lg 1 teise lause kohaselt ei loeta elektroonilise valve all olemise aega eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja hulka. Isiku kinnipidamist kriminaalmenetluses arvestatakse päevades (3-1-1-22-13, p 7) ja isiku vabaduse piiramist pole võimalik ööpäeva piires jagada vabaks ning mittevabaks ajaks.
KrMS § 432 lg 3^1 kohaselt tuleb süüdimõistetu Eesti Vabariigile loovutamisel või väljaandmisel hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast Eestisse toimetamist viia küsitlemiseks täitmiskohtuniku juurde. KrMS § 432 lg 3^2 järgi võib täitmiskohtunik korraldada isiku osavõtu kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse läbivaatamisest tehnilise lahenduse abil. Loovutatava isiku vahistamise asendamine elektroonilise valvega Inglismaa ja Wales’i õiguse järgi on võrreldav (Eesti) KrMS § 137^1 lg-s 1 reguleeritud elektroonilise valvega. KrMS § 137^1 lg 1 teise lause kohaselt ei loeta elektroonilise valve all olemise aega eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja hulka. Isiku kinnipidamist kriminaalmenetluses arvestatakse päevades (3-1-1-22-13, p 7) ja isiku vabaduse piiramist pole võimalik ööpäeva piires jagada vabaks ning mittevabaks ajaks.
Loovutatava isiku vahistamise asendamine elektroonilise valvega Inglismaa ja Wales’i õiguse järgi on võrreldav (Eesti) KrMS § 137^1 lg-s 1 reguleeritud elektroonilise valvega. KrMS § 137^1 lg 1 teise lause kohaselt ei loeta elektroonilise valve all olemise aega eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja hulka. Isiku kinnipidamist kriminaalmenetluses arvestatakse päevades (3-1-1-22-13, p 7) ja isiku vabaduse piiramist pole võimalik ööpäeva piires jagada vabaks ning mittevabaks ajaks.
3-1-1-132-13 PDF Riigikohus 13.12.2013
KrMS § 425 lg 1 alusel saab süüdimõistetu parandamatult raske haigestumise korral esitada täitmiskohtunikule esildise isiku ennetähtaegseks vabastamiseks üksnes karistust täitva asutuse juht arstliku komisjoni otsuse alusel. Süüdimõistetu kaitsjal sellise taotluse esitamise õigus puudub. Ühtlasi pole kohtul õigust kaitsja poolt KrMS § 425 lg 1 ja KarS § 79 lg 1 alusel esitatud taotlust või taotluse rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebust läbi vaadata.
Kui kaitsjal puudub taotluse ja määruskaebuse esitamise õigus KrMS § 425 lg 1 alusel ja maakohus ja ringkonnakohus vaatavad kaitsja taotluse ja määruskaebuse läbi, rikuvad kohtu sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
3-1-1-67-13 PDF Riigikohus 18.06.2013
Täitmiskohtunik võib tulenevalt KrMS §-st 431 määrata kindlaks menetluskulude hüvitamise küsimuse, kui see on jäänud eelnevalt kohtuotsustes selgusetuks.
Menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 21).
3-1-1-61-13 PDF Riigikohus 11.06.2013
Juhul, kui kriminaalhooldaja taotleb erakorralises ettekandes karistuse täitmisele pööramist mõne KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõude rikkumise tõttu, tuleb kohtul hinnata, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab. Kohus peab hindama, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt RKKKo 3-1-3-24-97, p 1). Viibimine välisriigi kinnipidamisasutuses on mõjuv põhjus, mille tõttu ei ole süüdlasel tema tahtest mitteolenevatel põhjustel registreerimiskohustusele alluda.
Olukorras, kus kohtule on teada isiku täpne asukoht ja seal viibimise asjaolud, puuduvad õiguslikud alused tema tagaotsitavaks kuulutamiseks KrMS § 140 lg 1 sätteid järgides. Sellisel juhul on ka täitmata KrMS § 432 lg-s 3^1 kirjeldatud esmane tingimus, mis võimaldaks kohtul otsustada vangistuse täitmisele pööramise küsimust kirjalikus menetluses kohtumenetluse poolte osavõtuta ja neid istungile kutsumata. Eeltoodud minetused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Olukorras, kus kohtule on teada isiku täpne asukoht ja seal viibimise asjaolud, puuduvad õiguslikud alused tema tagaotsitavaks kuulutamiseks KrMS § 140 lg 1 sätteid järgides.
3-1-1-87-12 PDF Riigikohus 26.10.2012
Tulenevalt KrMS §-st 431 saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte aga muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid (vt RKKKm 3-1-1-57-12, p 13).
KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, mis jõustub kahtlustatava poolt kohustuste täitmisega. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamine on võimalik olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. (RKKKo 3-1-1-113-10, p 12).
KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, mis jõustub kahtlustatava poolt kohustuste täitmisega. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamine on võimalik olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. (RKKKo 3-1-1-113-10, p 12). Kuna KrMS § 202 lg 2 järgi menetluse lõpetamise otsustuse tegemine eeldab terviklikku kokkulepet kõigi KrMS §-s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste, sh konfiskeerimise suhtes, siis sellise otsustuse jõustumise järel kohaldub topeltkaristamise keelu põhimõttest tulenevalt keeld kriminaalmenetluse jätkamiseks samadel asjaoludel; samuti puudub alus konfiskeerimise otsustamiseks KarS § 83 kohaselt. Tulenevalt topeltkaristamise keelust (PS § 23 lg 3) ei või kedagi teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selline keeld hõlmab KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ka kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohtu selline määrus on seadusjõustunud. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele (RKKKm 3-1-1-113-10, p 8). Seega saab prokuratuur KrMS § 202 lg-te 7 ja 6 kohaselt KrMS § 202 lg 2 järgi lõpetatud kriminaalmenetluse uuendada üksnes siis, kui isik, kelle suhtes menetlus lõpetati, ei täida talle pandud kohustusi, st lõpetamise määrus ei ole veel jõustunud. Siiski on KrMS § 366 aluste esinemisel võimalik ka seadusjõustunud kohtulahendi tühistamine teistmismenetluses. Konfiskeerimine on KarS § 83 lg 4 aluste sedastamisel küll obligatoorne, kuid selle rakendamine ilma isiku nõusolekuta on võimalik üksnes süüdistatava üld- või lühimenetluse korras süüditunnistamisel kohtuotsusega. Kokkuleppest kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks ei või eraldada selle olulisi tingimusi, sh asitõendina äravõetud esemete konfiskeerimist. Kui isiku nõusolekut mõne asjaolu kohta küsitud ei ole, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja kriminaalmenetluse lõpetamine tuleb tühistada tervikuna ning tagastada kriminaalasi KrMS § 202 lg 5 alusel prokuratuurile menetluse jätkamiseks (vt RKKKm 3-1-1-113-10, p-d 8 ja 11).
KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, mis jõustub kahtlustatava poolt kohustuste täitmisega. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamine on võimalik olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. (RKKKo 3-1-1-113-10, p 12). Kuna KrMS § 202 lg 2 järgi menetluse lõpetamise otsustuse tegemine eeldab terviklikku kokkulepet kõigi KrMS §-s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste, sh konfiskeerimise suhtes, siis sellise otsustuse jõustumise järel kohaldub topeltkaristamise keelu põhimõttest tulenevalt keeld kriminaalmenetluse jätkamiseks samadel asjaoludel; samuti puudub alus konfiskeerimise otsustamiseks KarS § 83 kohaselt. Tulenevalt topeltkaristamise keelust (PS § 23 lg 3) ei või kedagi teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selline keeld hõlmab KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ka kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohtu selline määrus on seadusjõustunud. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele (RKKKm 3-1-1-113-10, p 8). Seega saab prokuratuur KrMS § 202 lg-te 7 ja 6 kohaselt KrMS § 202 lg 2 järgi lõpetatud kriminaalmenetluse uuendada üksnes siis, kui isik, kelle suhtes menetlus lõpetati, ei täida talle pandud kohustusi, st lõpetamise määrus ei ole veel jõustunud. Siiski on KrMS § 366 aluste esinemisel võimalik ka seadusjõustunud kohtulahendi tühistamine teistmismenetluses. Konfiskeerimine on KarS § 83 lg 4 aluste sedastamisel küll obligatoorne, kuid selle rakendamine ilma isiku nõusolekuta on võimalik üksnes süüdistatava üld- või lühimenetluse korras süüditunnistamisel kohtuotsusega. Kokkuleppest kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks ei või eraldada selle olulisi tingimusi, sh asitõendina äravõetud esemete konfiskeerimist. Kui isiku nõusolekut mõne asjaolu kohta küsitud ei ole, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja kriminaalmenetluse lõpetamine tuleb tühistada tervikuna ning tagastada kriminaalasi KrMS § 202 lg 5 alusel prokuratuurile menetluse jätkamiseks (vt RKKKm 3-1-1-113-10, p-d 8 ja 11).
Kuna KrMS § 202 lg 2 järgi menetluse lõpetamise otsustuse tegemine eeldab terviklikku kokkulepet kõigi KrMS §-s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste, sh konfiskeerimise suhtes, siis sellise otsustuse jõustumise järel kohaldub topeltkaristamise keelu põhimõttest tulenevalt keeld kriminaalmenetluse jätkamiseks samadel asjaoludel; samuti puudub alus konfiskeerimise otsustamiseks KarS § 83 kohaselt. Tulenevalt topeltkaristamise keelust (PS § 23 lg 3) ei või kedagi teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selline keeld hõlmab KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ka kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohtu selline määrus on seadusjõustunud. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele (RKKKm 3-1-1-113-10, p 8). Seega saab prokuratuur KrMS § 202 lg-te 7 ja 6 kohaselt KrMS § 202 lg 2 järgi lõpetatud kriminaalmenetluse uuendada üksnes siis, kui isik, kelle suhtes menetlus lõpetati, ei täida talle pandud kohustusi, st lõpetamise määrus ei ole veel jõustunud. Siiski on KrMS § 366 aluste esinemisel võimalik ka seadusjõustunud kohtulahendi tühistamine teistmismenetluses.
3-1-1-60-12 PDF Riigikohus 11.06.2012
Pärast kohtulahendi kuulutamist ei saa lahendi teinud kohus enam omal algatusel lahendis sisulisi muudatusi teha. Sisuliste järelduste muutmise võimalus on saavutatav üksnes seaduses sätestatud korras, s.t kaebeõiguse realiseerimise teel. Kaebeõiguse kasutamata jätmisel kohtulahend kehtib. Olukord, kus ringkonnakohtu määruse pinnalt ei ilmnenud selliseid kahtlusi või ebaselgusi, mis olnuks kõrvaldatavad KrMS § 431 alusel, kuid kohus osutatud sätte alusel siiski oma varasemat määrust muutis, on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
3-1-1-57-12 PDF Riigikohus 16.05.2012
Kõvaketas on käsitatav kuriteo toimepanemise vahendina, kuna selle abil oli süüdimõistetul võimalik temale kuuluvas sülearvutis talletada ja taasesitada lapspornot sisaldavaid pildifaile.
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12. Pelgalt kinnipidamisasutuses karistuse kandmist ei saa käsitada mõjuva põhjusena KrMS § 424 mõttes, mis annaks aluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks. Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades. Olukorras, kus isik tunnistati süüdi konkreetsete ebaseaduslikke pilte sisaldavate failide hoidmises, jääb arusaamatuks, millisel seadusest tuleneval alusel peab täiendavalt üle kontrollima ülejäänud kõvakettal leiduvad andmed, mille omamist või hoidmist jõustunud kohtuotsusega karistusõiguslikult talle ette ei heidetud. Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Tulenevalt KrMS §-st 431 saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid. Määrus, millega täitmiskohtunik otsustaks KrMS § 431 alusel kohtuotsuse järgi hävitamisele kuuluva asitõendi hoopis süüdimõistetule tagastada või hävitada selle osaliselt, satuks jõustunud kohtuotsusega vastuollu. Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Failide ebaseaduslikkusele õigusliku hinnangu andmine on kohtu, mitte aga eksperdi pädevuses, kuna viimane rakendab üksnes mitteõiguslikke eriteadmisi.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
3-1-1-2-12 PDF Riigikohus 20.02.2012
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist, peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama.
Tulenevalt KrMS § 417 lg-st 2 on seadusandja üldjuhul kehtestanud rahalise karistuse tasumiseks ühekuulise tähtaja. Vastavalt KrMS §-le 423 tuleb nimetatud reeglist lähtuda ka kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete sissenõudmisel, v.a tsiviilhagi, mille kohta tehtud otsuse täitmine toimub täitemenetluse seadustikus (TMS) ette nähtud korras. Viimane ei välista siiski, et kohus ei võiks süüdimõistva otsuse tegemisel nende tasumiseks määrata teistsugust tähtaega. Kohtu sellekohased volitused tulenevad KrMS § 313 lg 1 p-st 7, mille kohaselt võetakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajaduse korral seisukoht ka kohtuotsuse täitmise asjaolude suhtes.
KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, kuna KrMS § 424 asub seadustiku 18. ptk 4. jaos, milles käsitletakse kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 424 tekstist ei tulene keeldu pikendada või ajatada tähtaega korduvalt. KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist, peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama.
Kuna KrMS § 424 ei reguleeri kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagi täitmise pikendamist, siis tuleb ka selle täitmisel juhinduda eeskätt tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus hagi täitmise kohta sätestatust. Tsiviilhagi täitmisel tekkinud küsimused lahendatakse täitmiskohtuniku poolt KrMS § 432 lg-te 1 ja 2 korras tehtava määrusega üksnes olukorras, kui tsiviilhagi kohta tehtud otsuse täitmisel tekib vajadus täpsustada kriminaalkohtu poolt tehtud süüdimõistvat otsust.
3-1-1-78-09 PDF Riigikohus 07.10.2009
Täitmiskohtunik saab lahendada kohtuotsuse täitmisega seonduvaid küsimusi ka juhul, kui ta on eelnevalt samas asjas teinud süüdimõistva otsuse. Kohtunikul ei teki taandumiskohustust KrMS § 49 lg 1 p 1 alusel, kuna kohtuotsuse täitmise menetluses ei otsustata isiku süü ega karistuse üle. Kohtunik hindab vangistuse täitmisele pööramise otsustamisel vaid seda, kas isik on järginud kohtuotsusega määratud nõudeid.
KrMS § 432 näeb ette kaks võimalust kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamiseks. KrMS § 432 lg 1 kohaselt lahendab täitmiskohtunik kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused üldjuhul kirjalikus menetluses. KrMS § 432 lg 4 kohaselt saadetakse sellisel juhul määruse koopia menetlusosalistele, keda see puudutab. KrMS § 432 lg 3 näeb ette erandid, mil asi vaadatakse läbi süüdimõistetu osavõtul. Nendeks on KrMS §-des 425-426 sätestatud või süüdimõistetult vabaduse võtmisega seonduvad küsimused.
3-1-2-3-09 PDF Riigikohus 02.10.2009
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu (vt RKKKo nr 3-1-2-2-07, p 8). Faktiliseks asjaoluks ei saa pidada erinevust kohtuotsuse kuulutamisel kuulutatud resolutiivosa ja tervikliku kohtuotsuse resolutiivosa vahel.
Vastavalt KrMS §-le 431 lahendatakse kohtulahendi täitmisel ilmnevad ebaselgused kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega (vt nt RKKKo nr 3-1-2-2-07, p 11, nr 3-1-2-3-08, p 9 ja nr 3-1-1-29-08). Ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade kokku langema pidava teksti mittekattumise näol on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega.
Kohus võib vastavalt KrMS § 315 lg-le 4 kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa, millele tuleb lähtuvalt KrMS § 315 lg-st 8 vajadusel lisada põhiosa. See aga ei tähenda, et ühes kriminaalasjas tehakse kaks kohtuotsust. Kuna üks ja seesama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt. Seda põhjusel, et kohtunik teeb sisulise otsustuse kõikide kriminaalasjas tähtsate faktiliste ja juriidiliste asjaolude kohta juba kohtuotsuse resolutiivosa vormistamisel, vastates KrMS §-des 313 või 314 sisalduvatele küsimustele. In dubio pro reo põhimõttele ei saa aga tugineda, tõlgendamaks süüdimõistetu kasuks otsuses esinevaid vormistuslikke vigu.
In dubio pro reo põhimõttele ei saa aga tugineda, tõlgendamaks süüdimõistetu kasuks otsuses esinevaid vormistuslikke vigu.
3-1-2-2-07 PDF Riigikohus 07.12.2007
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu (vt RKÜKo nr 3-1-2-1-98 ja RKKKm nr 3-1-2-1-07). Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 17; nr 3-1-3-13-03, p 32; RKPSJVKm nr 3-4-1-6-05, p 4; nr 3-4-1-4-06, p 8; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p-d 6-7; nr 3-4-1-11-07, p 4). PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt RKPSJVKm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4).
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda (vt RKÜKm nr 3-3-1-69-07). Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks. Asjaolu, et puudub eraldiseisev menetlus, mille raames saaks kohus hinnata, kas süüdimõistetu olukorda on vaja seaduses tehtud muudatuse tõttu kergendada, ei tähenda veel vastuolu PS § 15 lg-ga 1 koostoimes PS §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas võib seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks. Nende süüdimõistetute suhtes, kes taotlevad oma olukorra kergendamist lähtuvalt seadusemuudatusest, mis jõustus pärast 1. septembrit 2002, ei ole kohaldatav ka karistusseadustiku rakendamise seaduse §-des 1, 9, 10 ja 33 sätestatud menetlus, kuna see on ette nähtud üksnes kriminaalkoodeksi järgi süüdi mõistetud isikute olukorra vastavusse viimiseks karistusseadustiku 1. septembril 2002 jõustunud redaktsiooniga. Selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, peab kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Muuhulgas tuleks lähtuda selliste asjade lahendamisel lahendis viidatud Riigikohtu praktikast (otsuse p 17.1 jj) : RKÜKo nr 3-1-3-10-02, RKKKo nr 3-1-1-113-03, nr 3-1-2-2-03, nr 3-1-3-6-04, nr 3-1-3-5-03, nr 3-1-3-1-03, määrused nr 3-1-3-15-03, nr 3-1-1-122-02, nr 3-1-1-33-03, nr 3-1-1-134-02, nr 3-1-1-40-03, nr 3-1-1-112-03, nr 3-1-1-111-03, nr 3-1-1-69-03, nr 3-1-1-23-03.
3-1-2-3-07 PDF Riigikohus 07.12.2007
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda (vt RKÜKm nr 3-3-1-69-07). Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega. (Vt ka RKKKm nr 3-1-2-2-07) Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. (Vt ka RKKKm nr 3-1-2-2-07).
Seadusemuudatus ei mahu ühegi KrMS §-s 366 nimetatud teistmise aluse alla. Muu hulgas ei saa olla tegemist KrMS § 366 p-s 5 nimetatud kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu. (3-1-2-1-98).
Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei sätesta eraldiseisvat menetluskorda, mis oleks otseselt ette nähtud selleks, et süüdimõistetu saaks taotleda tema suhtes tehtud jõustunud kohtuotsusest tulenevate piirangute ülevaatamist tulenevalt asjaolust, et seadus, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, kergendaks tema olukorda. Sellest ei saa aga kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kontekstis siiski veel järeldada, et kõnealuse menetluskorra puudumine oleks vastuolus Põhiseaduse § 15 lg-ga 1 koostoimes Põhiseaduse §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Vastav menetlus on ette nähtud KrMS §-s 432. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb kriminaalmenetluse seadustiku põhiseaduskonformsel tõlgendamisel asuda seisukohale, et KrMS §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas mingi pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt Põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. (Vt ka RKKKm 3-1-2-2-07.)
Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset - kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust - tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt 3-1-3-10-02, p 26). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json